Mis on selle ilmavaate nimi?

http://www.aripaev.ee/arvamused/2016/12/15/uue-valitsuse-maksusodi

Äripäev (15.12.2016): 
Maris Lauri: "Muidugi võib vaielda selle üle, kas tulumaks peab olema astmeline või mitte – see on väga paljus ilmavaateline küsimus".

Seega kinnitab Reformierakond taaskord, et  nad jagavad maailmavaadet Putini Ühtse Venemaa  ja Valgevene diktaatori Lukašenkaga. Maailmas on väga vähe riike, kus on proportsionaalne tulumaks nagu Eestis, Venemaal ja Valgevenes.  Seega ei ole tegemist juhusliku kokkulangemisega, vaid ühise maailmavaatega!

Lugesin lehte

http://arvamus.postimees.ee/3944773/juergen-ligi-kaotajad-kes-ei-oska-voita

Lugesin lehte -  kas Postimehel on olemas teksti toimetaja ja keelekorrektor?? Kas iga saast, mis Jürgen Ligi sulest tuleb,  pannakse isegi läbi lugemata kohe lehte? Kvaliteetleht - my ass!

"Ja et pikki aastaid on opositsiooni poolt tulnud nii palju usukannataja ja teerullialuse kurtmist, on ka vaatlejad piisavalt kurdiks tehtud, et nad tõmbaksid üsna vildakaid paralleele minevikuga. Paluks tõlget!

Ei tahaks kellelegi pettumust valmistada, aga mu rääkimise põhjus pole võimu kaotamise kibedus, vastupidi, mu tuju on olnud pigem hea, sest tunnen teadmiste ja moraali võimu. Vau, räägib nagu Saddam!

Kinnitan selle pinnalt ühe endast lugupeetuma hindaja sõnu, et Eesti poliitika on paari nädalaga sattunud uude madalseisu. Marx vä? Seda ei saa nii jätta. Ei saa jätta mida? 
Valitsuse esimene seadusandlik algatus oli pretsedenditu kobareelnõu.  Vastab muidugi tõele, et nähtus ise pole uus, sel on pisut suisa traditsioonegi, aga need on praegusest väga erinevad ja räägivad sellele uuele ja omaette kvaliteedile vastu. 
Ühe eelmise valitsuse esitatud kitsa tulu- ja sotsiaalmaksumuudatuse külge seoti praegu tolle lõppmenetluses üleöö priske kobar tulumaksu-, sotsiaalmaksu-, käibemaksu-, riigilõivu-, maksukorralduse, mitme aktsiisi, peretoetuste, tööturuteenuste seaduse muudatusi. Seda pole kunagi enne tehtud. Eelnevalt väideti et siiski on ja korduvalt?
Rahanduskomisjon sai neid näha ainult nädalavahetusel, mis pole märkamiseks teadagi tõhusaim aeg, aga saalihääletusele saadeti need siiski veel enne seal läbi vaatamist. ?  enne seal kus?
Nende ükshaaval hääletamist saadikutel ei võimaldata, kuigi sisu on väga erinev.? toimetaja-toimetaja
 Rahandusminister peaks tava kohaselt riigikogule selgitusi andma, ent tal jätkus niipalju oidu, et mitte kohale tulla. ? kuhu?
Näiteks suur kriis, mil kiire otsustamine oli vajalik riigi rahanduse ja majandusstabiilsuse päästmiseks, tingis ühe sellise. 15% majanduslangust oli päästmine? Samuti esitas valimiste tulemusena ametisse asunud valitsus opositsiooni venitamistaktika tõttu kobara, mille jõustamist vajas poole aasta pärast, et tõhusalt tööle hakata.  ? kas Postimehel on olemas teksti toimetaja? 
Aga ka neil juhtudel oli tegu siiski eraldi algatusega, mis läbis analüüsi ja kooskõlastusringi, isegi siis kaasati huvigruppe, jõustamiseks peeti kinni mõistlikust tähtajast.?
Muide, ilma et oleks otsustatud, kas kasutada venitamistaktikat nii kultuuritu asjaajamise peale, on vaatlejad juba püüdnud võtta meilt sedagi sõnaõigust vägivaldsete paralleelidega kriitikale, mida oleme väljendanud ise rutiinse ja põhimõttelageda venitamise peale varem.? Kus toimetaja? Mis on selle lause mõte?
Vorm arusaadavalt huvitab pigem friike, ka presidenti ja õiguskantslerit, loodan, aga tal on tähendus, sest ta varjab sisu. ? WTF?
Automaks näiteks oli peidus lõivu all.? võdi on madi all
Vaese mehe auto- või automüügiunistus kipub sellega purunema.? WTF? Toimetaja kus?
 Korduvad kontseptsiooni muutmised ja uudis, et asjaga võetakse aega maha, ainult kinnitavad vormi sisulisust ja rabelemise probleemi. Stiilipuhas! „…asjaga võetakse aega maha“ „…uudis ainult kinnitavad…“
Sotsiaalmaksu puhul seda kohe eiratakse. Ka see tõus ise on ebareeglipärane, sest kunagi varem pole Eestis tõstetud tööjõumaksude määrasid, neid on vastavalt ekspertide üksmeelsele soovitusele ikka alandatud.! Bullshit! Reformierakond on korduvalt tõstnud töötuskindlustusmakse, mis on ka tööjõumaks! 
Selle mulluse maksuvähenduse mõju majandusele on pisendatud, ent selle tühistamine on nüüd siiski 80 miljonit lisaeurot majandusest uuesti ära riigile.? Postimehel teksti toimetaja on vä?
Seni on alati järgitud tõde, et tõhusat sotsiaalpoliitikat ei saa ajada maksuvabastuste  kaudu – need omandab alati pigem suurem maksumaksja ehk jõukam. ? paluks konkreetsemalt, see on liiga jõuline väide et lihtsalt välja loopida! Kas jutt käib eluasemelaenu intressidest jms?
Vaesem veerand või kolmandik inimestest ei võida midagi ka uuest maksuvaba miinimumi süsteemist, mida on põhjendatud just vaesemate toetamisega, kvalifitseeritum aga kaotab. ? kui palju siis kaotab?kus on teksti toimetaja?
Ka on see tõsine peavalu meie palju kiitust teeninud süsteemi lihtsuse seisukohalt – nii maksuameti, raamatupidajate kui kodaniku jaoks, kes peaks oma maksukohustusest täpselt aru saama. ? loll rahvas ei saa aru! Aga selle eest on rahval Internet ja arvuti, kes täpselt kohustuse välja arvutab! 1 minutiga, kes huvi tunneks.
Olime just ehitamas deklaratsioonideta ja automaatse maksuarvestusega keskkonda, nüüd läheb see lihtsalt poliitika nahka. kala kukkus vette!

Maksuvaba miinimumi on siiani võetud kui puutumatut tulu, mis jäetakse kodanikule vabaks kasutamiseks ilma riigi koormiseta. Seda on alati suurendatud ega ole ära võetud isegi kriisi ajal. Eelmises lauses väideti, et on pahasti kui maksuvabastused tulevad kasuks suurepalgalistele!
Edaspidi aga hakatakse seda alates keskmisest palgast vähendama kuni nullini enne pooltteist keskmist. Seni teadsime, et madalate palkade tõusu võti on kvalifitseeritud töökohtade soodustamine, vaieldes isegi maksukoormusele lae kehtestamise üle, nüüd hakatakse haridust, kvalifikatsiooni ja tootlikkust maksustama lihtsast tööst kõrgema määraga. Demagoogia! Kõrgharidust saab Eestis tasuta. Kõrgharidusega inimesed saavad kõrgemat palka. Miks ei peaks nii majandusliku efektiivsuse kui õigluse seisukohast lähtudes maksustama kõrgemat tulu rohkem, kui see on saavutatud riigipoolse panustamisega?
Jagatava raha peab valitsus enne muidugi ära võtma. Sotsiaalselt valusamaid võtmisi on abikaasade ühise maksuvaba miinimumi keeld. Vau! Hullem kui naisepeks!
Maksunduse seisukohalt sõlmitakse abielud edaspidi ümber partei ja valitsusega. Labane, labane!
Uskumatult julm otsus ühe maksumonstrumist valimislubaduse kinni maksmiseks, aga rahandusminister kommenteeris seda kui pereväärtuste kaitsmist – mine võta kinni, mida ta jälle öelda tahtis.? Millest käib jutt?Kui üks vanem ei tööta, ei saa tema eest tulumaksu enam tagasi, kui teine teenib üle 1700 euro, ei saa kummagi eest.?
Kindlasti ei ole gaasiaktsiis saatanast, pigem on gaasiküttel just tänapäeva põrgukatlad.?WTF?
 Aga kui sooviti seda tõsta, pidanuks ka siin alustama mõjuanalüüsist ja sõltuvalt selle tulemustest pikast etteteatamisest. Saatanast võib olla ka alkohol, sõltub joojast, aga siingi on valitsus võlts.? Postimehel teksti toimetaja ka on vä?
 Kange alkohol, mida ta soosib, on riskantsem, just seda juuakse Eestis liiga palju ja äkiline lahja kallale minek – arvestamata isegi piirikaubandusega – on liiga loogiline viinaäri huvi seisukohast.? Kus on keeletoimetaja?
Eks selle valitsuse vale alanud ju juba tema põhjendustega. ?? toimetaja-toimetaja?
Sellist valitsuspartneri petmist ei ole toimunud ühegi valitsuse vahetumise puhul, räägitud seisak valitses ainult mõne mehe poliitilises positsioonis või hariduses. ?
Majandusel ei lähe küll hästi tõesti, aga need probleemid ei lähtunud valitsuste osast ärikeskkonnas. Selge - probleemid ei lähtunud valitsuste osast ärikeskkonnas
Praegu läbisurutavad maksumuudatused on ainult muutuste teesklemiseks, on nagu tagumiku ravi suu ja hammaste ravi tagumiku kaudu, kus kahju tulust suurem. Stiili meistriklass!
Majanduse kasvupotentsiaali ei saa tõsta tootlikkuse kõrgema maksustamise  (odav populism!)   ega sisetarbimise lühiajalise õhutamisega, tolle kasv on ainus, mis on meil piisav. See on ok!
Vaeseid aga ei saa aidata, vabastades neid maksust, mida nad ei maksa. Mis on selle lause sisu? Kui vabastame vaesed maksust, siis ehk ka aitame neid!

Mis sel aastal sai (Vikerraadio (74)13.12.2107)

ERR link

Lõppeva aasta kõige olulisem majandussündmus oli minu arvates valitsuse vahetus. Selle sündmuse olulisus seisneb eeskätt selles, et loodetavasti õnnestub lõhkuda pikalt meie majandust ahistanud raamistik. See raamistik suunas Eesti majandusmõtte üha kitsamasse ja piiritletud kanalisse, mis on ilmselgelt pidurdanud majanduskasvu ja takistanud üleminekut uutele majandusmudelitele.

Pean silmas eelkõige maksupoliitikat ja suhtumist laenamisse.

Olime jõudnud olukorda, kus majandust juhiti sageli mitte majandusinstrumentide, vaid vanasõnade alusel. Oleme kõik kuulnud selliseid lausungeid, et ”maksustage rikas olemist, mitte rikkaks saamist“ või „me ei jäta võlakoormat oma lastele“.

Majandusteooria võtmes on need fraasid täielik nonsenss. See on tavapäraste majanduse juhtimise hoobade välistamine, mis on meie majandust väga palju kahjustanud ja pidurdanud. Selmet tasakaalustada majandustsüklit laenurahaga, tekitati kriisi tingimustes üks Euroopa sügavamaid majanduslangusi. Selmet ehitada välja moodne infrastruktuur üliodava laenuraha tingimustes, saadame ikka oma ehitajad Soome; jätame infrastruktuuri rajamata ja reformid tegemata.

Kui me ei jäta oma lastele võlakoormat – aga mida me siis jätame? Kas oleme välja arendanud kaasaegse infrastruktuuri, meditsiinisüsteemi ja haridusvõrgustiku, mis oleks tulevaste põlvede kestmise ja arengu alus?

Seoses uue valitsusega on vähemalt loodud uued võimalused arengule suunatud diskussiooni ja mõtteviisi tekkimiseks.

Kuidas hinnata uue valitsuse poolt ette võetud maksumuudatusi? Arvan, et neis on palju ajutisi lahendusi, mis ei ole määratud kestma pikaajaliselt.

Kõige problemaatilisem on maksustruktuuri veelgi suurem nihkumine tarbimismaksude suunas. Meil on juba täna tarbimismaksude osakaal kogumaksudes üks suuremaid. Uued plaanitavad maksumuudatused nihutavad maksustruktuuri veelgi rohkem tasakaalust välja.

Huvitaval kombel kattub aga selline suund otseselt ka Reformierakonna arusaamaga maksustruktuuri arengust. Seega puudub Reformierakonnal – suurimal opositsiooniparteil – siin otsene võimalus valitsust kritiseerida.

Seda enam on opositsiooni kriitika suunatud tulumaksusüsteemi vastu.

Kas tegemist on üleminekuga astmelisele tulumaksule? Saab vastata üheselt – ei. Küll aga saavutab tulumaksusüsteem lühiajaliselt suurema progresseeruvuse.

Maksuteoorias käsitletakse astmelise tulumaksuna sellist maksusüsteemi korraldust, kus peale kõiki lubatud mahaarvamisi jääb järele maksustatav tulu ning sellele tulule kehtestatakse erinevad maksumäärad.

Midagi sellist meie uue tulumaksusüsteemi puhul aga ei juhtu – peale mahaarvamisi on maksumäär ikka kõigile ühesugune. Küll aga muutub tulumaksusüsteem progresseeruvamaks ehk kõrgemat palka saavad indiviidid maksavad suhteliselt natukene rohkem kui enne. Ja vastupidi – madalatululiste maksukoormus alaneb.

Paraku kaasnevad sellise tulumaksusüsteemiga ka mitmed negatiivsed asjaolud. Esiteks ei aita see kaasa meie peamise maksuprobleemi – kõrge sotsiaalmaksu – lahendamisele. Ettevõtete sotsiaalmaksukulu ei sõltu kuidagimoodi sellest, missuguseks kujuneb töötaja tulumaksukoormus.

Teiseks, tulumaksu kogutakse sellepärast, et maksubaas on lai ning tema kaudu on võimalik genereerida piisaval hulgal tulu, mida teised maksud ei võimalda.

Kombinatsioon suurest maksuvabast miinimumist ja madala määraga proportsionaalsest tulumaksust piirab paratamatult laekumisi avaliku sektori eelarvetesse, mida peab kompenseerima muude maksulaekumistega. Käesoleval juhul siis tarbimismaksude tõstmisega.

Kolmandaks loob suur maksuvabastuste piir ja proportsionaalne maksumäär pinnase erinevate maksumanipulatsioonide tekkeks.

Arvutused näitavad, et meie tulumaksukoormus on läinud üha regresseeruvamaks ehk suuremapalgaliste suhteline maksukoormus väheneb võrreldes madalapalgalistega. Uus maksusüsteem toob küll ajutise tulumaksukoormuse progressiivsuse kasvu, kuid ilma maksumäära muutmata saab see olla vaid lühiajaline.

Seega kokkuvõttes tundub tänane maksukompromiss koalitsiooni eri osaliste vahel olevat ebakindel ja ajutine. Paljude uute ja destruktiivsete tarbimismaksude rakendamise asemel oleks palju efektiivsem lahendus maksustada ikkagi üksikisiku tulu – ja progresseeruvalt.

Praeguseks ei ole jäänud ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti senisest proportsionaalsest tulumaksusüsteemist kinnihoidmiseks. Tarbimismaksude laienev kasutamine võib aga kaasa tuua vägagi ettearvamatuid tulemusi.

Keisririigi sünd (Vikerraadio (73): 29.11.2016)

ERR link

Eestis on käimas haarav  arutelu õlle aktsiisitaseme üle, millest näib sõltuvat kogu Eesti ja vist ka Läti saatus.

Vastutustundliku Alkoholitarbimise Ühenduse (USA)  juhtimisel tegime hiljuti võrdleva uuringu Balti riikide alkoholitarbimise mustrite kohta. Sellist nii mahukat uurimistööd baltlaste ja alkoholi suhete kohta vist polegi enne läbi viidud. Tulemuste analüüs ja mõtestamine on hetkel veel  käimas, aga nopin sellest välja mõningaid numbreid Balti riikide alkoholitarbimise kohta.

Kõigepealt baltlaste  alkoholilembusest üldiselt.  94% Balti riikide täiskasvanud elanikest on oma elus suuremal või vähemal vägijooke pruukinud. Iga päev tarbib Eestis alkoholi 3,5%  inimestest ja iga nädal 43%  küsitletutest. See muster on üsna sarnane kõigis Balti riikides. 40% inimestest tarbib jälle alkoholi ühe korra kuus või veel harvemini.

Kuidas inimesed oma kujutlevad iseennast kui alkoholitarbijat?

12% Eesti inimesi arvab olevat enda täiskarsklase; väheseks alkoholitarbijaks peab ennast 55%; mõõduks joojaks 28% ja tõsiseks „napsivennaks“ 5% küsitletutest.

Mida ja kui palju  juuakse?  Tüüpilisel „võtmise“ päeval  on  Eesti alkoholikasutaja poolt esimesena tarvitatav jook  42%-l  juhtudest õlu;  37% puhul   vein ja 18% veel kangem  kraam. Kokteile joob 2% tarbijatest ja surrogaate 0,2% küsitletutest.

Eestlased joovad teiste baltlastega võrreldes rohkem õlut ja vähem viina. Levinuim õllekogus on poole liitrine purk või pudel   ja 55% eestlastest joovad korraga rohkem kui ühe õlle.

Siit tuleb välja ka eestlaste huvitav minapilt. 9% ennast karsklaseks pidavatest inimestest tarbib mingit alkoholi vähemalt üks kord nädalas. Vähese koguse  joojatest lausa 35%  võtab mingi alkohoolse joogi  ette  iga nädal. Ja teiselt poolt, ennast intensiivseks alkoholitarbijaks pidavatest inimestest joob 24% midagi samuti vaid korra nädalas.  Väga inimlik arusaam!

Kuidas korreleerub alkoholi tarbimine palgatasemega?  Mida madalam on palgatase, seda intensiivsem on alkoholitarbimine kõikides alkoholitarbijate rühmades.  Siin leiab kinnitust veelkord  ka alkoholimaksude regressiivne iseloom -  tuludega võrreldes on kulud alkoholile madalapalgaliste puhul suhteliselt suuremad.

Aga lähema õlletarbimise juurde. Kui vaatame ainult neid kelle lemmikjoogiks on õlu, siis igapäevaselt tarbib õlut 10%  vastajatest. Umbes pooled vastanutest  naudivad kesvamärjukest  1 kuni 4  korda nädalas; 40% vaid kord nädalas.  Seega, õlu on küll lemmik ja levinud, aga siiski enamusel  mitte igapäevaseks tarbimiseks. Tüüpilisel õllejoomise päeval joob  Eesti õllesõber 68% juhtudest  pooleliitrise õlle, 18% juhtudest on tegemist väikse õlle ja 14% juhtudest on õllepudeli suurus üks  liiter või rohkem.

72% eestlastest õlletarbijaid vastasid, et õlle hind on nende jaoks oluline või väga oluline aspekt. Leedu puhul on see näitaja lausa 94%

Mis aga võiks juhtuda, kui toimuks  õlle hinna tõus?  Kümneprotsendiline hinnatõus Eesti õllesõpra ei murra - 81% ei teeks midagi  ja ainult 18% vähendaks tarbimist. 

Kui aga hind tõuseks poole võrra, siis lausa 61%  õlletarbijatest  tõmbaks oma lemmikjoogi oste väiksemaks. 11% õlletarvitajatest leiab, et ta lõpetab sellisel juhul üldse igasuguse alkoholi pruukimise. Leedus on see näitaja lausa 20%

Samas puudub kõikide alkoholiliikide tarbijatel  väga selge arusaam sellest, kuidas võiks nende alkoholitarbimise muster muutuda peale 50% alkoholihinna tõusu - kas hakatakse tarbima muid vägijooke, välismaalt toodud  sala-alkoholi või isegi  surrogaate kasutama. Võimaliku käitumise modelleerimisega hetkel tegeleme. Eks see ole ka loomulik – nii suur hinna tõus tundub olevat kuidagi ebamaine,  et oma käitumist sellistes tingimustes ette kujutada.

Samas on Eesti ja Läti alkoholihindade erinevuse tõttu  teatud uued käitumismustri juba tekkinud ning uued Eesti alkoholiaktsiisitõusud süvendavad „alkorallit“ veelgi. Kuigi on selge, et tavamõistusega inimene Eesti lõunapiirist kaugemalt Lätti õlut ostma ei  lähe – see ei tasu ära ei ajaliselt ega rahaliselt.  Ma näen siin hoopis teistmoodi riske – selline olukord võimaldab tekkida poolkriminaalsetel struktuuridel, mis korraldavad odavama Läti alkoholi transporti ja müüki Tõrvast Rovaniemini.  Tehniliselt ja rahaliselt on tarneahela korraldamine  ju imelihtne nende kontrollimine aga väga keerukas. Võib tekkida täiesti teistlaadne alkoholiturg  ja tarbimise muster, kus riigi ja ühiskonnapoolne kontroll Eestis alkoholitarbimise üle oluliselt väheneb.  

Kui sõjaeelse Eestis said  salaviina vedajatest  Eestist  Soome niinimetatud piiritusekuningad, siis oluline alkoholihindade erinevus Läti, Eesti  ja Soome vahel  võib aga  tekitada uue „õllekeisrite“ seltskonna. Ajalugu on ilus! 

Tunnelisse läks vesi

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/eamets-majandusele-annaks-hoo-helsingi-tallinna-tunnel-aga-laenuvotmisega-oleme-hiljaks-jaanud?id=76276863

Lähiajalugu on näidanud, et Eesti majandusel läheb nii hästi või halvasti, nagu läheb parajasti Soome majandusel, tõdes TÜ makroökonoomika professor Raul Eamets.

Intervjuus Vikerraadiole märkis Eamets, et üha rohkem tundub talle hea plaanina Helsingi-Tallinna tunnel.

VT: nii! Tunnel maksab 10-15 miljardit eurot!  Seda ehitatakse 10 aastat kui täna kohe peale hakata ning seda pole kuidagimoodi võimalik ilma laenuta ehitada. Mitte kuidagi!

Aga näe, järgmine lause ju nagu välistab selle: 

Intervjuus tõdes Eamets muu hulgas, et laenuvõtmisega on Eesti hiljaks jäänud, sest EL on karmistanud eelarvepoliitika kontrolli.

Poliitpank (Vikerraadio (72): 15.11.2016)

ERR arvamusportaali link

Asjatundjad on valmis saanud vist nüüdseks juba endise peaministri poolt tellitud majandusarengu raporti.   Teema on kahtlematult huvitav ja ülimalt päevakohane. Samas  - mingit imerohtu me siit ei leia ning raport jätab paiguti vastuolulise ning deklaratiivse mulje. Olen kimbatuses selle teksti žanri määratlemisega. Seda  võiks ehk  nimetada lobby-paberiks, kus käskivas kõneviisis on pandud kirja need asjad, mida riik peaks  tegema. Paraku on jäetud määratlemata - kes neid käske peab täitma ja kust tuleb selleks raha!

Kui räägime Eesti majandusarengust, siis see saab tulla ainult majandusetegevuse  ümberstruktureerimise kaudu.  Kuidas majanduse moderniseerumist saavutada?  Kuigi tegevusi on raportis välja toodud palju, siis midagi uut ja erilist on raske leida.  Ikka see, et haridus peab kooskõlas toimetama ettevõtluse huvidega; majanduskeskkonda tuleb kogu aeg seirata  ja arendustegevusse rohkem raha panna. Aga sellega tegelevad ülikoolid ju aastakümneid!  Tänase rahastatuse juures pole hariduses suuremad ümberkorraldused enam võimalikud. Aga mida peaks ettevõtjad tegema majanduse moderniseerumiseks - sellest pole raportis otsesõnu suurt midagi öeldud!

Soovitatakse suurendada loodus-  ja tehnikateaduste erialade õppureid kõrgkoolides. Aga numbrid näitavad, et selle valdkonna lõpetajaid nii kõrg- kui ametikoolides kokku on meil 35% kogulõpetajatest ja seda on  lausa 8% protsendipunkti rohkem kui Põhjamaades.  See viitab asjaolule, et tehnikaerialade töötajate puudus tuleneb mitte niivõrd hariduse vaid hoopis  ettevõtluse poole pealt. Pakutav palgatase on lihtsalt nii madal, et noored leiavad tasuvama töö  välimaal.  

Tõdetakse, et meie töötajad on hõivatud madala lisaväärtusega sektorites. Raportis kasutatakse läbivalt inimeste kohta sõna  „töötajad“ asemel alavääraristavat terminit „töökäed“.  Kuna  tööjõudu  Eestis napib,  siis soovitab raport igal aastal tuhandeid inimesi Araabiast ja Aasiast juurde tuua.  Nagu Eesti ei olekski Euroopa Liidu riik, kus ühtsel tööturul on kokku üle 350 miljoni inimese?  Odava välistööjõu  Eestisse lubamine aga ei motiveeri ju Eesti ettevõtjaid tootmis uuendama, vaid säilitab olemasoleva madala lisandväärtusega tootmisstruktuuri.

Maksupeatükk on täiesti „mulgipuder“,  kus puudub igasugune süsteemne lähenemine.  Veelgi enam, erinevad ettepanekud on üksteisega otseses vastuolus. Ühes lauses väidetakse, et maksude alandamine vähendab riigi jätkusuutlikkust, aga teises lauses soovitatakse makse alandada.

Ühes lauses soovitatakse maksumuudatused teha tuluneutraalselt, aga ei selgitata, kuidas dividendi maksustamine vähenemist saaks kompenseerida kui pole võimalik tõsta tarbimismakse? Tuuakse välja, et Eestis on juba niigi väga kõrge suhteline hinnatase.

Tööjõumakse tahetakse alandada nii, et suunata sotsiaalmaks töövõtja maksuks. Paraku pole see tänase proportsionaalse tulumaksusüsteemi juures maksutehniliselt kuidagi võimalik!  Tööjõumaksude alanemise kompenseerimiseks on välja pakutud varamaksud. Maksuteooria seisukohalt on see nonsenss. Esiteks, varamaksude võimalik maht on suurusjärgu võrra väiksem kui sotsiaalmaksude  kokkusaamiseks vaja on. Teiseks, varamakse pole võimalik lahti siduda tuluvoost. Varamakse ei saa maksta varaga – kalli mereäärse maatüki eest ei saa maksta pilliroo või pardisulgedega,  vaid ikka rahaga. Kui pole tuluvoogu, siis pole ka vara. Ja olemegi tagasi ikkagi tulude maksustamise juures.

Tajudes selle ettepaneku sisutühjust tõdeb raport et nad vist siiski ikka ei poolda ka varamakse. 

On loomupärane, et ettevõtjate  lobby eesmärgiks on küsida riigi käest rohkem odavaid välistöötajaid ja maksude alandamist.  Aga kuna tegemist on ühe erakonna poolt kokkukutsutud  töörühmaga,  siis tekib küsimus – mida tegi selles  seltskonnas Eesti Pank?

Seadusest tulenevalt on Eesti Pank  sõltumatu nii valitsusasutustest kui äriühingutest. Eesti Pank ei kooskõlasta enda seisukohti ei  poliitikute  ega ärimeestega; tema seisukohad peavad olema selgelt eristatavad ning Eesti Panga reputatsiooni ei saa kasutada kitsastes,  ühe poliitilise erakonna huvides. Aga antud juhul on see kõik juhtunud! Eesti Panga osalemine töörühmas tähendab, et kõik raportisse kirjapandu on ka Eesti Panga ametlik seisukoht.  Kuigi tegelikult võib teksti taga olla hoopis partei või kitsas äriettevõtte huvi. Vaikimisi  peab Eesti Pank olema nõus ka nende seisukohtadega, milles ta põhimõtteliselt ei saa olla asjatundja!

Seadus ütleb - „Eesti Pank annab Vabariigi Valitsusele nõu majanduspoliitilistes küsimustes”. Ja nii peabki olema -  kui Valitsus tahab nõu kuulda, siis Eesti Pank läheb ja annab!  Aga -  ta ei kooskõlasta enda arvamust kellegagi ega alluta ennast mitte mingisuguste huvigruppide konsensusele. Tal on selleks endal olemas Eesti kõige paremad  ja kõrgeltmakstud majandusanalüütikud. 

Arvan, et antud olukorras on Eesti Pank  ületanud oma volitusi ning tema  usaldusväärsus ja sõltumatus on kannatada saanud!

Alampalgast ei rääkinud midagi

Ärilehe lugu siit

Reklaam

Majandusteadlane: tulumaksumäära kergitamine ja alampalga tõstmine ei ole ratsionaalsed otsused

14. november 2016 17:50

 3    

Reet Pärgma, reporter

ärileht.ee

Viktor TrasbergFoto: erakogu

Tartu ülikooli majandusteooria dotsent Viktor Trasberg ütles, et maksuvaba miinimumi ja tulumaksumäära tõstmise asemel võiks kaaluda progressiivset tulumaksu.

Käimasolevate koalitsioonikõneluste tulemusi veel avalikult välja ei öelda, kuid päevakorrast on käinud läbi tulumaksuvaba miinimumpalga tõus 500 euroni, tulumaksumäära kergitamine 26%-ni, riigile mittevajalike ettevõtete erastamine ja laenu võtmine riiklikult oluliste investeeringute tegemiseks.

Majandusteadlase Viktor Trasbergi suhtumine tulumaksumäära tõstmisesse on negatiivne. "Mis juhtub on see, et kohe tõuseb ka ettevõtte tulumaks, mis oleks äärmiselt negatiivne signaal ettevõtluskeskkonale. Kui indiviidi seisukohalt on see 26% mingil moel aktsepteeritav, kuid mitte ratsionaalne, siis ettevõttele on see liiga palju," ütles ta.

"See tähendaks, et tuleks lahku lüüa ettevõtte tulumaks ja indiviidi tulumaks. Selles mõttes minnakse antud ideega 14 aasta tagusesse maksusüsteemi ja see ei ole küll arukas. Mis puudutab maksuvaba miinimumi, siis ka see idee on halb ning ei teeks kedagi õnnelikuks. Maksuvaba miinimum ei kehtiks ainult madalapalgalistele vaid kõigile. Jah, suuremapalgalised maksaksid kõrgemat tulumaksu, kuid kaasaaegne maksuteooria ütleb ikka seda, maksukohustuse optimeerimine erinevate tulusaajate lõikes käib läbi maksumäärade, mitte maksuvabastuse."

"Astmelise tulumaksu sõna ma ei kasutaks. Räägime ikka progresseeruvast tulumaksust või maksukoormuse optimaalsest jaotamisest. See on kõige lihtsam, selgem ja odavam," ütles Trasberg. "Kui me tahame alampalgalistele rohkem raha kätte jätta, siis alandame nende maksumäära. Muidugi tuleb ka maksuvaba miinimumi tasapisi tõsta, aga tänases olukorras on 500 eurot liiga palju."

Samuti arvas Trasberg, et laenu võtmine ei saa olla eesmärk omaette. "Laenu võtmine on rahanduse juhtimise instrument. Tuleb välistada laenu võtmine nii öelda ärasöömise pärast: et tõsta laenuga pensione, sotsiaaltoetusi. Sellist asja ei saa olla, sga infrastruktuuri ehitamise kiirendamiseks ja reformide tegemiseks just laenuinstrument ongi. Tulevastele põlvkondadele mõeldud hüvede rahastamise puhul ongi normaalne, kui selle maksukoormus jaotub ka tulevikku."

Astmeline sotsiaalmaks (EPL 1.11.2016)

Link Päevalehe kodukale

Eesti majanduse üheks oluliseks piduriks on tänaseks saanud ettevõtete kõrge sotsiaalmaksukoormus. Meie tööandja sotsiaalmaksud  on võrreldes kogumaksudega kõige suuremad Euroopa Liidu riikide seas.  Töötasule lisanduv maksukoormus ei võimalda tõsta palka ega kaasata töötajaid. Kui palk on madal, siis lähevad Eesti inimesed välismaale ning teiselt poolt, meil puudub võime meelitada siia välismaalasi.   

Sotsiaalmaksusüsteem on püsinud samasugusena pea 25 aastat, alates sellest ajast kui keskmine kuu palk oli 60 eurot ja indiviidi tulumaksumäär 26% Tollal  ei tekitanud tööandjale mingeid probleeme  lisada palgale veel paarkümmend eurot sotsiaalmaksu. Teiselt poolt, ka riigieelarve sai oma vahendid  nii tulumaksude kui muude maksulaekumiste kaudu.  Täna on keskmisele palgale lisanduv 400 eurot sotsiaalmaksu aga tööandja jaoks väga suur koorem.

Miks siis ettevõtte sotsiaalmaksu lihtviisil vähendada ei saa? Aga seepärast, et sellel põhinevad  pensioni ja meditsiinisüsteemi rahastamine, mis on tänaseks samuti rahaliselt üsna kriitilisse seisu jõudnud. Ainuke võimalus tööandja sotsiaalmaksukoormust vähendada on kompenseerida see mingite muude maksudega. Ja siin jõuabki meie maksumõte tupikusse, sest poliitiliselt on välistatud teatud maksude kasutamine. Pean siinkohal silmas tulumakse nii ettevõtte kui indiviidi tasandil.

Aga alustaks siis sotsiaalmaksule lae seadmisega? Tundub, et eelnõu autorid ei saa päriselt aru sotsiaalmaksu olemusest. Tegemist on teistlaadi  maksuga kui näiteks tulumaksud või aktsiisid. Ingliskeelses terminoloogias kasutatakse  mõistet  sotsiaalkindlustusmaksed  või -panustamine  (ingl. social security contributions). See tähendab, et kehtib teatud seos individuaalse (maksu)panustamise ja indiviidi poolt saadava hüvise vahel. Pensioni suurus sõltub eelnenud tööaastatest ja seega makstud maksudest. Kui sotsiaalmaksu ei maksa, siis raviteenust ei saa. Sotsiaalmaksu lagi ei ole aga mitte töökohtade loomise instrument, vaid turuõigluse teema. Oletame, et  töötaja on aegade jooksul maksnud niipalju sotsiaalmaksu, et selle eest peaks ta saama haiglaravi  korral  elada kuuetärnihotellis ja süüa gurmeerestorani toitu.  Kui me aga sellist haiglateenust ei eelda,  siis õigluse printsiibist lähtudes kehtestatakse mingi mõistlik  sotsiaalmaksukohustuse piir.  Turumajandus – peame saama  seda, mille eest maksame! 

Sotsiaalmaksu lae kehtestamine eeldab samaaegselt kolme tingimuse olemasolu. Esiteks, peab kehtima indiviidi tasandil progresseeruva maksumääraga tulumaks. Ilma selleta kaob suur osa sotsiaalmaksubaasist  nagu vesi sõelast. Kombinatsioon proportsionaalsest tulumaksust ja sotsiaalmaksulaest võimaldab üpris erinevaid manipuleerimisvõimalusi, mis meie sotsiaalmaksubaasi kiirelt hävitaks.

Teiseks, sotsiaalmaks peab jaotuma tööandja ja töövõtja vahel - nagu on ka enamuses Euroopas tavaks. Kuna sotsiaalmaksulagi vähendab maksulaekumisi, siis stabiilse tuluvoo  tagamiseks jagatakse maksukoormus erinevate osapoolte vahel.

Kolmandaks,  sotsiaalmaksulagi peab olema mõislikul tasemel, et sellest mingitki  majanduslikku tulemust sünniks. Meile eeskujuks toodud Leedu sotsiaalmaksulae ülekandmine Eestisse  puudutaks  alla tuhandet inimest ehk oleks üpris mõttetu. Kõrgepalgalisi töökohti loob ikka sotsiaalmaksu jõuline alandamine kõikide tööandjate jaoks, mitte mõnele üksikule maksusoodustuste tegemine.

Mis oleks lahendus Eestile?

Tänase maksukorralduse tingimustes ei ole võimalik sotsiaalmaksulae kehtestamine. Ei ole võimalik ka maksukoormuse ülekandumine tarbimismaksudesse, mille kõrge tase on niigi meie maksustruktuuri deformeerinud.  Ei ole võimalik ka üleminek vabatahtlikule  ravikindlustusele, selleks on meid liiga vähe ja oleme liiga vaesed.  Seega, vähemasti meie meditsiinisüsteemi rahastamine  jääb alati põhinema kohustuslikel maksudel.

Lahendus oleks klassikaline – sotsiaalmaksu poolitamine tööandja ja töövõtja vahel.  Ettevõtted maksaksid sotsiaalmaksu ühtse maksumääraga 15% töötasult ning ülejäänud vajaminev summa jääks  töövõtja kanda.  Siin on kaks võimalust- kas suurendada füüsilise isiku tulumaksu või kehtestada lisaks sellele  indiviidi sotsiaalmaks. Viimane süsteem annaks võimaluse kompromissiks tänase proportsionaalse maksumääraga tulumaksusüsteemi säilimise ja erinevate määradega indiviidi sotsiaalmaksu vahel. Pole võimalik kehtestada ühtse määraga indiviidi sotsiaalmaksu, sest see viiks lakke madalatululise maksukoormuse. Seega - pakuks indiviidi sotsiaalmaksumäärade eristamist vähemikus 1-20% sõltuvalt töötasu suurusest. Sotsiaalmaks koos indiviidi tulumaksuga jääks ikka madalamaks kui enamuses Euroopa riikides.  Ja kui meile tundub, et kõige kõrgema palga saajate sotsiaalmaksukoormus on ülekohtuselt liiga kõrge, siis saaks eelpoolnimetatud tingimuste olemasolul kehtestada mõistuspärase  sotsiaalmaksu lae.

Mis nüüd on teismoodi võrreldes eelnevaga? Esiteks, tööandja maksukulu väheneks oluliselt  või nüüd saaks sama tööjõukulu juures maksta kõrgemat palka. Suureneb ettevõtte majanduslik konkurentsivõime ja võimekus palgata tööjõudu.    

Teiselt poolt, kõrgem palk on oluline tegur töötajate motiveerimiseks ja meie ühiskonna kestmiseks. Loomupäraselt kaasneb kõrgema palgaga ka suurem maksukulu ja erinevad tulumaksumäärad. Rõhutagem siinkohal, et  indiviidi maksukohustused ei ole tööandja kulu!

Kolmandaks, kui tegemist oleks  eraldiseisvate indiviidi tulu ja sotsiaalmaksuga, siis võimaldaks see poliitiliselt sujuvamalt teha maksureformi. Tänase  proportsionaalse tulumaksu pooldajad saaksid ka edaspidi jagada maksualast maailmavaadet Putini ja Lukašenkaga. Erineva määraga sotsiaalmaks võimaldaks aga efektiivselt jaotada tulumaksukoormust  erinevate tulusaajate lõikes. Nii nagu  maksuteooria seda ette näeb ja nii nagu Läänemaailmas kombeks.  

Kokkuvõttes, sotsiaalmaksu reformist meil pääsu ei ole. Tuleb  vähendada tööandja maksukoormust  ja kanda see osaliselt üle töövõtjale. Kes siis veel peaks pensioni ja raviteenuse eest maksma kui mitte selle saaja?  Küll turg siis omad ära tunneb - kellele rohkem palka maksta ja missuguseid töökohti luua!

Tahaks pensionile (Vikerraadio (71): 1.11.2016)

Uus pilt       Autor: Markus

Alles see oli,  kui sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna hämmastas Maksuametit oma avaldusega, et tema nagu ei olegi maksumaksja.  Sellest suurt vastukaja siiski ei tekkinud, sest küll tööandja on pidanud ministri palgast kinni nii tulu- kui ka ära maksnud sotsiaalmaksu.   Nii et  ka minister on ikkagi täiemahuline maksumaksja, nagu ka kõik teised palgasaajatest Eesti töötajad. Tegelikkuses pole olemas mingeid A ja B kategooria maksumaksjaid – iga palgasaaja - nii avalikus kui erasektoris – on täiemahuline ja võrdõiguslik maksumaksja!

Aga kui Maksuamet  sai ärevusse aetud ja avaliku sektori töötajad  alavääristatud,  võttis Tsahkna ette Eesti noorte hirmutamise. Teistmoodi  tema avaldust  pensioniea tõstmise kohta 70-nda  aastani või pensioniea üldse ära kaotamisest küll võtta ei saa.

Mis oli  sõnumi sisu? Lihtsas keeles – kui kanname tänase demograafilise olukorra tuleviku raamistikku, siis paarikümne aasta pärast pensioniraha enam ei jätku.  Siit poliitiku lihtne lahendus – suhteliseks pensioni taseme hoidmiseks tuleb tõsta pensioniiga ehk vähendada pensionäride hulka ja sundida inimesed kauem töötama. Julge mees, kes suudab selle uue kõrge pensionivanuse välja öelda!

Paraku põhineb see väljaütlemine eeldustel, et majanduses ega ühiskonnas  ei muutu samal midagi! Ei muutu ühiskonna demograafiline käitumine ja peremustrid; midagi ei muutu töörändes ega immigratsioonivoogudes; midagi ei muutu tootlikkuses ja tehnoloogia arengus; midagi ei muutu majanduspoliitikas ega ka näiteks maksusüsteemis. Ja kui midagi ei muutu, siis kolmekümne aasta pärast on pensionisüsteem pankrotis.

Ainsad,  kes midagi muutma peavad on töötajad, kes nüüd peavad üha kauem ja pikemalt tööd tegema. 

Sellise lähenemise probleem on aga selles, et kindlas kõneviisis räägitakse asjadest, mis juhtuvad tulevikus 30 aasta jooksul ning mille kohta meil ei saa olla täit teadmist.

Miks eeldatakse, et meie sündimus peab kindlasti vähenema? Eesti ajaloos on ju olnud suurema ja madalama sünni-intensiivsusega perioode. Miks arvatakse, et ühiskonna demograafiline  alalhoiuinstinkt ei suurenda meie sündimust?

Samuti, me ei tea,  kuidas muutuvad Eestisse sisserändevood nii Euroopast  kui mujalt piirkondadest. Tänane olukord  võib muutuda, meie atraktiivsus võib välismaalaste silmis kasvada. Mis iganes ettenägematul põhjusel!  See võib tuua hoopis rahvastiku ja tööealiste inimeste arvu suurenemise. Jällegi – tegemist on protsessidega, mida me ei saa ette teada, aga mis rahvaarvu ja maksumaksjate hulka kindlasti mõjutavad.

Edasi, kas oleme võimelised määratlema tehnoloogia  arengu mõju tootlikkusele ja majanduskasvule.  Räägime 4-st  tööstusrevolutsioonist, mis muudab oluliselt kogu majandustegevuse loogikat. Digirevolutsioon kaotab ära väga paljud  tänased ametid  ehk vähendab oluliselt tööjõuvajadust. Samal ajal tuleb ümberjagatavat jõukust ühiskonda juurde. Võib-olla on meil vaja hoopis vastupidist tegevust –  nimelt alandada pensioniiga – pakkumaks töö-  ja teenimisvõimalusi noorematele inimestele?

Pensionid on ühiskonnale rahaline kulu, mis kaetakse  suuremas osas maksutuludest. Jällegi – miks me eeldame tänase maksusüsteemi muutumatust?  Ühiskond saab ju koguda rohkem makse, kui on vaja suurenevaid sotsiaalkulutusi katta.

25-30 aastat on ikka väga pikk aeg, mille jooksul majanduskeskkond kindlasti muutub. 

Teiselt poolt, see on piisavalt pikk aeg ka sujuvaks oludega kohanemiseks ja ühiskonna ümberkorraldamiseks.  Me ei pea täna ennast stressima asjaoludega, mida pole kuidagi võimalik täna täpselt ette teada.

Ja kui minister teatab tänastele noortele,  et pensionile saab võib-olla 70 aastaselt, aga  võib-olla ka üldse mitte, siis see on väga negatiivne signaal Eesti tuleviku kohta.  Eesti on  Euroopa raamistikus madalapalgaline maa.  Miks peaks noored ennast siduma sellise hääbuva maaga, kui maailmas palju riike,  kus makstakse kõrget palka ja kus inimesed saavad ka mõistlikul ajal pensionile.  Ehk selline ministri jutt  õhutab otseselt Eesti noori välismaale lahkuma!

Kui meie eeldatav eluiga suureneb, siis on see üheselt positiivne  trend. Inimesed elavad kauem, on pikemalt vaimses ja füüsilise vormis ning naudivad pikemat tööiga. Ühiskond peab kohanema ja looma sellise töökeskkonna mis sobib ka vanemaealistele - kus saab rõõmuga tööd teha ka 70 pluss vanuses.  Ja seejärel ollakse ikkagi  paarkümmend aastat pensionil,  nagu ka täna.

 See võiks olla põhjus  oluliselt tööturul viibimiseks,  mitte aga poliitikute soov kõvameest mängida!

Üleilmne konkurentsivõime (Vikerraadio (70):18.10.2018)

Maailma Majandusfoorum avaldas hiljuti oma iga-aastase raporti maailma riikide konkurentsivõimest. Selles kirjeldatakse maailmamajanduse üldist olukorda ja antakse  hinnang ka erinevate riikide konkurentsivõimele. Püüame selles raamistikus tuua välja Eesti majanduse seisundi  ja kasvuvõimalused.

Globaalne üldpilt on täna vastuoluline – kasvanud on poliitilised ja sotsiaalsed pinged;  üha suuremaks probleemiks on saanud riigisisesed tuluerisused ja üldine ebakindlus. Majanduskasv jääb madalaks – toorainehinnad on langenud, väliskeskkonnast tulenevad vastuolud on kasvanud; riikide rahandus on sageli väga pingeline.

Madal  heaolukasv ja tulude ebavõrdsus on viinud maailma jõukamates riikides sisevastuolude suurenemiseni, mis omakorda on toonud kaasa vaenuliku suhtumise üleilmastumisse ja vastuseisu riikidevahelisele vabakaubandusele.

Madal majanduskasv arenevates riikides ja tooraine müügist sõltuvate maade sissetulekute vähenemine on viinud alla ka nende riikide konkurentsivõime ja halvanud reformide tegemise.

Teiselt poolt- tervikuna pole maailm kunagi nii jõukalt elanud kui täna ning nautinud nii pikalt rahuaega. Maailmas on olulisemalt vähem tapvaid  nakkushaigusi, lausvaesust ja vägivaldseid konflikte. Lugedes Eesti meediat jääb küll muidugi vastupidine tunne!

Niinimetatud Neljas Tööstusrevolutsioon suurendab lähikümnenditel  hüppeliselt tootlikkust ja majanduskasvu võimalusi. Eeldatavalt  toovad uued tehnoloogiad kaasa põhimõttelise muutuse selles kuidas toodetakse, kuidas tarbitakse, kuidas reisitakse, tehakse energiat ja suheldakse. Muidugi kaasnevad sellega ka uued ohud, mida on raske ette näha!

Kõige konkurentsivõimelisemate majanduste  esikolmik ei ole ka sel aastal muutunud - need on Šveits, Singapur ja  USA. Esikümnes või selle piiril on  veel Saksamaa, Suurbritannia,  Jaapan ja kõik meile lähedased Põhjamaad. Oleme heas ja konkurentsivõimelises seltskonnas!

138 riigi hulgas on Eesti on selles järjestuses tublil 30 kohal ning enam-vähem sellel positsioonil oleme viimase viie aasta jooksul  ka püsinud. Aga kahjuks pole selles järjestuses ka ülespoole liikunud. Kui eelnevatel aastatel on Eesti olnud Lätist-Leedust ja Poolast selgelt eespool, siis nüüd on need riigid oma konkurentsivõimelt meile kiiresti järgi jõudmas.

Konkurentsivõimet käsitletakse kui riigi suutlikkust saavutada kõrge tootlikkus,  mis soodustab majanduskasvu. Majanduskasvu kiirusest sõltub omakorda ühiskonna heaolu ja rahva jõukus.  Lühidalt – konkurentsivõime näitab riigi võimekust genereerida heaolu. Tõuseb tootlikkus, kasvab majandus, suureneb heaolu!

Konkurentsivõimet kujundavad tegurid on  üldistatult jaotatud 12 sambasse – nagu näiteks majanduse juhtimine,  infrastruktuur, haridus ja tervishoid  ning   erinevate turgude - nagu töö või  kapitaliturgude  - sujuv toimimine. Kõige konkurentsivõimelisemaks  teeb  riigi innovaatiliste ja tehnoloogiliselt keerukate toodete valmistamise võimekus.

Mis määravad ära Eesti konkurentsivõime?

Eesti konkurentsivõimet mõjutavad positiivselt väga tugev seis sellistes valdkondades nagu makroökonoomiline keskkond;  põhiharidus ja tervishoid. Sellele järgnevad tööjõuturu efektiivsus ja kõrgharidussüsteem. Jätkuvalt oleme maailma parimad palkade kujunemise paindlikkuse poolest. 

Kehvem on seis meie tehnoloogilise arenguvõime seisukohalt.

Ettevõtetel on küll võimalus kasutada  uusimat tehnoloogiat ja  on olemas võimekus seda ka kasutada, aga sissetulevad välisinvesteeringud ei too kaasa paraku kaasa vajalikku välismaist tehnoloogiasiiret. Tõlgime – saame küll palju välisinvesteeringuid, aga need tulevad sageli madala lisandväärtusega sektoritesse nagu kaubandus või kinnisvara. Või ei genereeri välisinvesteeringud mitte ekspordivõimelist toodangut,   vaid on suunatud kohaliku isikuteenidusse valdkonda. 

Sellega seostub otseselt  meie kõige kehvem konkurentsivõime aspekt – Eesti majandus  on endiselt liiga lihtsakoeline. Teeme algelisi  ja odavaid asju, ei taha ega oska oma kaupu  maailmas müüa  ning pole suutnud  välja arenda  maailmatasemel kõrgväärtuslikke tootmisvaldkondi.

Kuigi meie innovatsioonivõimekus on paranemas ja kõrgkoolid heal tasemel, siis koostöö ettevõtete ja ülikoolide vahel ei ole piisav. Samuti leiab raport, et riik võiks rohkem toetada kõrgtehnoloogial põhinevat majandustegevust.

Mõned asjad on loomupäraselt meie konkurentsivõimet alandavad  - nagu majanduse väiksusest tulenev siseturu piiratus  või kaugus suurematest keskustest.

Kokkuvõttes, kui Eesti tahab olla konkurentsivõimeline ja suurendada ühiskonna jõukust, siis tuleb muuta tootmisstruktuuri. Odava  tööjõu  ja lihtsakoelise tootmise majandus on selgelt läbi saanud!

Aga tahet ja valmisolekut midagi ühiskonnas ja majanduses põhimõtteliselt  muuta nagu ka ei paista. 

Kala kukkus vette

Postimees   "OECD: Eestis on jätkuvalt parim maksusüsteem"   (7.oktoober 2016)

tegelikult pole OECD kunagi midagi sellist teinud ega öelnud, see "uudis"   on paraku  fake

http://majandus24.postimees.ee/v2/3863131/oecd-eestis-on-jaetkuvalt-parim-maksusuesteem

Saime presidendi /Vikerraadio(69): 4.10.2016)

Eesti uuemal ajal on presidendiametisse astutud viiel korral. Igal presidendi tegemised on kindlasti olnud seotud ka majanduspoliitilise olukorraga, milles Eesti sel konkreetsel perioodil on asunud.

Vaataksime alljärgnevalt tagasi neile oludele, millised valitsesid  presidentide ametisse astudes. Lennart Meri sai esmakordselt ametisse  1992 aastal, aga selle aja kohta ei ole paraku usaldusväärset ning tänasega  võrreldavat statistikat. Seega alustame  1996 aastast, kui algas president Meri teine ametiaeg.  Kakskümmend aastat tagasi, suutis Eesi majandus kokku produtseerida 3,7 miljardit eurot SKP-d. Meie peagi ametisse astuv president toimetab aga juba majanduskeskkonnas, mis on üle 5 korra suurem, ulatudes üle 20 miljardi euro väärtuse.

Ühe inimese kohta toodeti 20 aastat tagasi turuhindades  2600 eurot lisandväärtust,  mis oli alla 20% Euroopa Liidu keskmist taset  ja 8 korda vähem kui Soomes. Paarikümne aastaga oleme jõudnud  aga pea 60%-ni Euroopaga võrreldes ja „ainult“  2,5 kordse vaheni Soomega. Kui viimase paarikümne aasta peateema oli  järelejõudmine  rikkale Euroopale, siis uus  Eesti president hakkab tegutsema ühiskonnas, kus oluliseks teemaks tõuseb  ka selle jõukuse  jagunemine inimeste vahel. Sest juba on mida jagada! Ma ei pea siin silmas 10 euro kaupa kõikidele palgasaajatele maksuvabastuste jagamist, vaid sissetulekute jaotust erinevate ametialade ja töötegijate vahel, mis toetab ühiskonna arengut. Aga siiani valitseb ühiskonnas arusaam, et 1000 eurose palgaga õpetajate, teaduste doktorite või arstidega ongi võimalik konkureerida globaalse majanduse ja innovatsiooni eesliinil!

Loomulikult jäävad olulisteteks aspektideks majanduskasv, välisinvesteeringud ja konkurentsivõime, aga heaolu jõudmine erineva töö tegijateni muutub eelnevate perioodidega võrreldes kindlasti aktuaalsemaks.

Vaatame majanduskasvu. Paarkümmend aastat tagasi, 96-ndal  aastal kasvas majandus stabiilselt üle 5% ning muutus veelgi kiiremaks järgnevate presidentide ametisse astumise aastal.  Toomas Hendrik Ilvese esimese presidendiperioodi alguses, 2006-ndal aastal,   kasvas Eesti majandus lausa rekordilised 10,3 protsenti. Kuigi vahepeal toimus sügav  majanduskriis, siis tema teise ametiaja esimesel aastal oli majanduskasv jällegi väga tugev ehk 7.6%.

Meie järgmine president astub aga ametisse olukorras, kus majandus sisuliselt seisab. See on uus situatsioon, mis ei ole tingitud välismaistest teguritest vaid meie majandusstruktuuri nõrkusest. Viimase paarikümne aasta jooksul kujunenud majandusmudel, mis põhines odaval tööjõul, Euroopa toetusraha sissevoolul ja laenuraha abil sisemaisel tarbimisel – selline majandusmudel on oma loomuliku lõpuni jõudud.  

Uus ja konkurentsivõimeline majandusmudel eeldab suuremahulisi investeeringuid  uudsetesse tehnoloogiatesse, innovatsiooniteguritesse  ja veelgi rohkem inimkapitali.  Mis eeldab omakorda meie paljudest meie seni  kinnistunud, et mitte öelda stagneerunud,  põhimõtetest loobumist. On see siis eelarve- või maksupoliitika, teatud majandusharude eelisarendamine või Eesti atraktiivseks töö ja elukeskkonnaks muutmist. Näiteks räägime  ikka sellest  kuidas tuua Eestisse sisse odavaid puidutöötlejaid, selle asemel et  müüja hoopis haridusteenust ja ette valmistada neidsamu puidumehi välisriikide tööturule.   Või muuta meie kõrgharidus oluliseks ekspordiallikaks.

Me näeme madalat majanduskasvu, väga aeglast struktuurimuutust ja suurenevaid sotsiaalsfääri probleeme. Me ei näe aga tahet ja tegevusi midagi sisuliselt muuta, vaid püütakse kramplikult olemasolevat majandusmudelit säilitada.

Kui 20 aastat tagasi oli Eesti rahvaarv 1,425 miljonit, siis täna on meid üle 110 tuhande vähem. Samal ajal on huvitav märkida, et tööturul on inimesi 35 tuhande võrra rohkem ehk 659 tuhat inimest on lühemalt või pikemalt hõivatud. Kõik kes tööd teha tahavad, neil on Eestis see võimalus ka olemas. Tööpuudus on jõudmas  kõikide aegade madalaimale tasemele, mis survestab omakorda tööjõukulusid ja suurendab palka.  Miks siis selline olukord ei tee meid atraktiivseks välistöötajate silmis ja meie noored ikka välismaale kipuvad?

Aga – saame uue presidendi ja uued ajad! Värske president astub ametisse olukorras, kus nagu alati,  on  riik rikkam kui tema eelkäijate ajal.  Ja riigi ees seisvad probleemid on alati teistlaadsed kui enne. Tänased probleemid on seotud  põhimõttelise majandusstruktuuri muutusega, Eesti ühiskonna toimimise ümbermõtestamise ja väliskeskkonnast tulenevate riskide vähendamisega.  

Soovime siinkohal uuele presidendile tegevuslusti  ja säramist!

Sööge rohkem suhkruvatti! (Vikerraadio (68): 20.09.2016)

Veel vähem kui Eesti suudab tervishoiule kulutada ainult Rumeenia.  Eesti on kõikidest allikatest finantseeritav SKP-ga võrreldav tervishoiu rahastamine  6%; Rootsis näiteks 11% ja Soomes alla 10 protsendi.

Kuigi arstide palgad on Eestioluliselt suuremad kui keskmine palk, siis kogu meditsiinisektori töötajate palgatase on ainult natuke kõrgem  Eesti keskmisest. Võrreldes meie rikaste lähinaabritega, on aga kogu tervishoiusektori töötajate palgaerinevus mitu korda väiksem.

Kõik  osapooled on ühel meelel – raha on meditsiini rohkem vaja. Eriarvamised on aga selles, kust see raha peaks tulema. Vabatahtlikul  ravikindlustusel põhinev süsteem ei ole Eestis võimalik – selleks on meie rahvaarv liiga väikse.  Samuti on piiratud erameditsiini laiendamine, selleks oleme liiga vaesed. Neist asjaoludest tulenevalt saab Eesti meditsiinisüsteemi rahastamine põhineda ainult  kohustuslikel maksudel – muude süsteemide  rakendamine pole majanduslikult lihtsalt  võimalik.  

Raha vähesuses ei saa süüdistada Haigekassat.  Nemad on piltlikult öeldes nagu auto, mis sõidab ainul siis kui sellesse kütust kallatakse.  Samalaadselt – Haigekassa suunab ravisüsteemi raha täpselt selles mahus, mida riik talle eelnevalt on eraldanud.  Seega, Haigekassa ei saa põhimõtteliselt  minna pankrotti. Pankrotti saab minna ikka ainult ühiskonna meditsiinisüsteem, mis ei suuda pakkuda  vajalikus mahus ja kvaliteedis arstiabi.

Tänane Haigekassa rahastamise süsteem, mis põhineb ainuüksi tööandja sotsiaalmaksetel, ei ole enam kestlik.

Ja seda kahel põhjusel. Esiteks, sotsiaalmaksu summa ei kata enam meditsiinisüsteemi vajadusi.

Teiseks, sotsiaalmaksusüsteem võimendab tööandja palgakulutusi  niivõrd palju, et pole võimalik palka tõsta  ja luua kallimaid  töökohti. Oleme jõudnud olukorda, kus on  vältimatu sotsiaalkulutuste, sealhulgas ravikulutuste  katmiseks, vajaliku maksusüsteemi ümberkorraldamine.  Teiste, olemasolevate eelarvetulude ümbersuunamine meditsiini vajadusteks ei ole pikaajaline lahendus, sest seda raha riigieelarves ei ole ega tule. 

Niisiis,  ikkagi ainus võimalus tuua sotsiaalsfääri rohkem raha on mingite maksude suurendamine. Siin saab paraku julgus otsa, sest see nõuaks olemasoleva maksusüsteemi põhimõttelist ümberhindamist ja paljude seniste dogmade kõrvale heitmist.

Mis need dogmad siis on? Esiteks - me ei saa suurendada palgasaajate maksukoormust. Või,  et me ei tohiks  maksustada ettevõtete kasumit.  Või et ainsad maksud,  mida tohib muuta on tarbimis- ja varamaksud.

Öelgem aga otse – peale tulumaksude puuduvad meil muud sisulised võimalused eelarvesse ja sealt edasi ka  meditsiini - maksuraha juurde tuua.

Tarbimismaksud  – nagu näiteks  suhkru-, auto-   või pekimaksu kehtestamine,  nõuab oluliselt  rohkem administreerimist kui loodetav tulu. Ned maksud lihtsalt ei sobisotsiaalsfääri kulude katteks oma kitsa suunitluse, madala maksulaekumise ja ebaühtlase maksubaasi jaotuse mõttes. Neist kokkukogutav tulu on mikroskoopiline võrreldes meie meditsiinisüsteemi rahavajadusega.

 Samuti varamaksud. Meil on tulnud käibesse selline sõnakõlks, et maksustage rikkust, aga mitte tulusid ja rikkaks saamist. Majanduslikus mõttes on see lause  täielik nonsenss. Pole võimalik maksustada vara ilma, et selle vara omanikul oleks olemas tuluvoog, millest  oleks võimalik oma vara pealt makse maksta. 

Tulu ja vara on maksustamise mõttes eristamatud ehk ka vara maksustamine  on sisuliselt alati tuluvoo maksustamine.

Lühidalt, lisanduva maksutulu allikas saab olla ainult indiviidi tulude ja ettevõtte kasumite maksustamine.

Tänane sotsiaalmaks tuleks  jaotada  sotsiaalmaks kaheks – tööandja ja töövõtja vahel. Näiteks  ühtlased 15% väljamakstud palgalt panustaks  tööandaja  ja ülejäänud pool  tuleks töövõtja töisest tulust.   Indiviidi, rõhutan – töötaja,  sotsiaalmaksu määrad oleksid sealjuures diferentseeritud  palgatasemest lähtuvalt – näiteks vahemikus  2-20%. 

Kuulen vastuväidet, et mis on nüüd võrreldes eelnevaga teistmoodi?  Muutus on  põhimõtteline. Kuigi maksubaas  on sama ehk rahvakeeles brutopalk, siis maksukoormus jaotub nüüd ringi.  Ettevõtete tööjõukulu väheneb oluliselt. Või teistpidi, sama tööjõukulu juures on võimalik tõsta nominaalpalka. See on äärmiselt  oluline konkurentsivõime ja kõrgema lisandväärtusega töökohtade seisukohast. Näiteks kui tööandja sotsiaalmaks väheneks 15%-ni, siis Tartu Ülikooli Kliinikum säästaks võrreldes tänasega igakuiselt poolteist miljonit  eurot. Iga kuu! Oleks loogiline arvata, et see kättejääv summa  kandub üle Kliinikumi töötajate palkadesse. Kõrgem palk on ka töötjale motivaator paremini tööd teha ja vähem välismaa poole vaadata. 

Kõrgem palk tähendab teiselt poolt ka töötajate suuremat maksukoormust. Aga see maksukoormus jaotub  vastavalt maksevõimele.  Nii nagu seda ikka Läänemaailmas tehakse. Aga kes siis veel peaks oma pensioni ja ravikulude eest maksu maksma, kui mitte  pensioni  ja arstiabi saajad ise? 

Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikumi 2015.a. tööjõukulud  koos sotsiaalmaksu ja tööandja töötuskindlustusmaksega olid 77 927 368 eurot ehk sotsiaalmaks  ~18 miljonit eurot ehk 1,5 miljonit eurot kuus..