Rahvusriik või rikkus? (Vikererraadio (49): 15. 12. 2015)

Aasta uus pakub ka sümboolse võimaluse mõtestada Eesti ühiskonna kulgemise suunda. Oleme jõudnud arengufaasi, kus selget ja lihtsat, kõikidele  inimestele enam-vähem sobivat konkreetset eesmärki  enam ei ole. Nii nagu oli see 15-20 aastat tagasi, kus reformide vedur ühiskonda samas suunas vedas. Nüüd, kui oleme saanud oluliselt rikkamaks ja veelgi rohkem kogenenumaks, on aeg vaagida  ka üldisemate Eesti  arengupõhimõtete üle.

Sõnastaksin meie hetkevalikud järgmiselt – kas me tahame elada majanduslikult jõukalt  või me tahame elada rahvusriigina? Arvan, et  neid kahte asja ei õnnestu meil lähikümnendil kahjuks ühendada.

Kui tahaksime hästi elada, siis peaksime toimetama ehk  nagu Singapuris. Seda pindala poolest kääbusriiki on viimasel ajal hakatud meile eeskujuks tooma.  Singapur on pindala poolest umbes Kuusalu valla suurune. Kui viimases elab 6 tuhat inimest, siis Singapuris on samasuurel  territooriumil 6 miljonit elanikku.  Rahvastik jaguneb  4 keelerühma – inglise, mandariini ehk hiina, malai ja tamili keele vahel. Riigis on tehtud kõik, et suurendada ühiskonna majanduslikku jõukust ja lõigatud maha sellised kulutused,  mis rikkaks saamist võiks pidurdada. Haridus on alates esimesest klassist kuni doktorikraadini ainult ingliskeelne.  Meditsiin põhineb era-rahastusel, ainult üks kolmandik arstiabi kuludest kaetakse avaliku sektori poolt. Maksud on madalad – tulu ja kasumimaksu määr  alla 20 protsendi, müügimaksud 7 protsenti  ning sotsiaalmaksud puuduvad üldse.  Samas -  riik investeerib intensiivselt arendustegevusse ja haridusse, aga ka infrastruktuuri, sotsiaalprogrammidesse  ja  sõjalisse kaitsesse. Kokkuvõttes on Singapurist kujunenud maailma kõige konkurentsivõimelisem  majandus, kus SKP tase inimese kohta on 3 korda kõrgem kui Eestis.

Rikkaks olemisel on seal ka oma hind. Nii on Singapuris sündimus väga madal -  ennast rikkaks töötamise kõrval lastele aega paraku ei jää! Mis teiselt poolt tähendab massilise tööjõu sissetoomise vajadust ja mida ohtralt ka tehakse!

Singapur on ka väga reguleeritud ja kontrollitud maa. Meedia vabaduse poolest peetakse teda koguni maailma lõpuritta kuuluvaks. Ehk siis valitsuse sõnum on ühene – tegelege rikkaks saamisega, aga mitte riigi sarjamisega. Rohked regulatsioonid ja piirangud tähendavad tegelikkuses ka üsna otsest riigipoolset majanduse suunamist nii tegevusalade kui investeeringute lõikes.

Singapuri moodi rikkaks saamine tähendaks Eesti jaoks üsna  kindlapiirilist tegevust.  See eeldaks majandustegevuse ja elu kiiret kontsentreerumist vähestesse piirkondadesse, et mitte öelda Tallinna ümbrusesse. See eeldab tänase  haja-asustuse kokkutõmbumist ja kulutuste vähendamist infrastruktuurile ja territooriumi haldamisele. See tähendaks hariduse andmise  ja meditsiinitegevuse lõpetamist väljaspool suurlinnu. Samuti peaksid  mõlemad süsteemid muutuma ingliskeelseks, et suurendada nende globaalset  konkurentsivõimet ja võimet sujuvalt kaasata õpetajaid ja arste ka mujalt maailmast. Samuti oleks  oluliselt rohkem vaja välistööjõudu, mis võimaldaks arendada ka selliseid tootmisharusid, mille jaoks meil täna töötajaid napib.  Riigi haridus- ja sotsiaalkulude vähenemine võimaldaks alandada makse, meelitada investeeringuid ning tõsta oluliselt palgataset.

Aga,  pöörame nüüd otsa ringi ja paneme jalad tagasi  maa peale tagasi.  Ja siin näengi mentaalset vastuolu, mis Eesti ühiskonnas valitseb. Me tahaks olla sama  rikkad nagu Singapuris, aga samal ajal  elada Eestis kui rahvusriigis. 

Eesti ühiskonnal tuleb ikka endale selgelt  aru anda, et  neid kahte asja korraga ei saa.  Tuleks kahelda, kas Singapuri laadses ühiskonnas eesti keelele ja kultuurile ruumi  jätkuks?

Majandusliku kulefektiivsuse loogika väikerahva omapärast  tulenevate kulude kaotamist.  Väikese rahvaarvu ja keeleruumi ning haja-asustusega rahvusriigi toimimine  on  kulukam kui suure inimkontsentratsiooniga linnriikide toimimine.

Me ei saa samaaegselt tekitada olukorda, kus langetame maksud Singapuri tasemele   ja püüame pakkuda tasuta kõrgharidust ja meditsiini samamoodi,   nagu kõige rikkamad  ja kõrgeimate  maksudega Põhjamaad. Ja kui pole kõrgtasemel haridust, siis pole varsti ka Eesti kultuuri!

Me ei saa ilma omapoolse maksupanuseta  ehitada sama kvaliteediga infrastruktuuri, kui pindalalt 600 korda väiksemas Singapuris. Aga kui infrastruktuuri  ei rajata, siis pole põhjust  ka eeldada Eesti erinevate  piirkondade ühtlasemat arengut. Meenutagem, et tänases Eestis  toimub teede ehitamine ja teaduse tegemine pea täielikult Euroopa Liidu vahendite arvel.

Me ei saa arendada kaasaegset tööstust ja samaaegselt  olla sõjakalt vastu migratsioonile.  Ja  nii edasi…

Kokkuvõttes, meil tuleb teha õigeid valikuid ja leida õiged eeskujud. Mitte Singapur, vaid Põhjamaad peaksid olema meile eeskujuks – need riigid, kus on kõrge jõukuse tase, tugev rahvustunne ja uhkus selle üle, et maksude kaudu panustataksegi oma riiki ja ühiskonna tulevikku!

Tööjõuturg ja tootlikkus (Vikerraadio (48): 1.12. 2015)

Vaatame Riigikontrolli iga-aastast  aruannet, mis käsitleb ülevaatlikult Eesti tööturu ja tootlikkuse probleeme. Kuidas siis Riigikontrolör olukord hindab ja mida soovitab?

Tõdetakse, et tööturu probleemid on ajas muutuvad. Kui kriisist alates on  peamiseks probleemiks olnud töökohtade puudus, siis tulevikuvaates olukord teiseneb. Situatsioon muutub vastupidiseks  – puudu saab olema töötajatest  ning peateemaks  saab hoopis tööjõu efektiivne kasutamine.

Veerand sajandi pärast ennustatakse töötajate hulga vähenemist 72 tuhande võrra.  See ennustus on aga küsitav, sest  unustatakse ära asjaolu, et Eesti on Euroopa Liidu liige, mille üks põhisambaid on tööjõu vaba liikumine. Me ei ela kinnises purgis, vaid meie tööturule on kerge siseneda ka välistöötajatel. 

Ülevaade näitab samuti, et tööjõu tootlikkus Eestis on madalam kui Euroopas – ehk 72%  võrreldes keskmise Euroopa Liidu näitajaga.

Seega on Eesti lähikümnendite ees üsna konkreetsed küsimused – kuidas leida uusi töötajaid ja kuidas nad produktiivselt töösse  kaasata. Kui me seda ei suuda, siis pole võimalik ka heaolu suurenemine!

Räägime tööjõust. Suhteliselt väikese rahvaarvuga Eesti peab kombineerima kolme teguriga. Need on,  esiteks, kasutama tänaseid töötajaid suurema tootlikkusega sektorites.  Veelgi laiemalt vaadates, me vajame ka kõrgema lisaväärtusega sektorite  oluliselt suuremat osakaalu. Olen jätkuvalt kriitiline näiteks pillava tööjõu kasutamise pärast meie toidukaubanduses. Seda tuleks vähendada ja inimesed  suunata kõrgema lisaväärtusega tegevusvaldkondadesse.

Teiseks, tuleb kasutada sisemisi töötajaskonna reserve. Tööturul osalejate hõive on meil täna maksimumi lähedal ja siit lisa pole oodata. Aga meil on liiga palju väljaspool tööjõudu olevaid inimesi, kes võiksid võimaluse korral töötada. Pean  siin silmas õppurnoorsugu, teokaid pensionäre ja tervise pärast palgtööd mittetegevaid inimesi. Seega käib jutt töökohtade kohandamisest selliste inimeste jaoks, kes täiskohaga ei taha või ei saa osaleda. Raportis väidetakse, et Eestis on 34 tuhat noort vanuses 15-29 aastat, kes ei õpi ega tööta. See number ei ole usutav, tegemist on statistilise paradoksiga. Tegelik number on ilmselt kordades väiksem -  seega ka nende noorte kaasamisel  suurt tööjõudu ei lisandu. 

Kolmandaks, välistööjõu sissetoomine. Sellel eesmärgil nagu täna seda ettevõtted soovivad, tuleb tööjõu sissevoolule kindlalt vastu seista. Tahetakse nii-öelda turgu üle kavaldada ja tuua sisse kolmandatest riikidest odavamat tööjõudu kui Euroopa Liidu riikides. Tulu odavamate töötajate kasutamisest saaks ettevõte, aga võimalik tekkiv sotsiaalne kulu ja probleemid jääksid ühiskonna kanda. Tuletagem teist korda meelde, et Euroopa Liidu tööjõuturul on üle 400 miljoni töötaja. See ongi tagavara, kelle seast puuduolev töötaja leida. Mis ei tähenda muidugi, et peaksime kartma spetsialistide palkamist ka väljastpoolt Euroopat. Aga lähenemine peaks olema veelgi radikaalsem. Meil on vaja  eeskätt ju  oskustöölisi, keda valmiskujul pole maailmas olemas. Aga miks me ise välismaalasi siin kohapeal ette ei valmista? Meie ametikoolid on täna vägagi kaasaegse sisustuse ja õppebaasiga. Neis on õpetamisvõimsust rohkem kui täna on omamaiseid õppureid.  Aga vist peale ühe erandi pole meil ühtegi  ingliskeelset kutseõppekava. See oleks aga tegelik lahendus, kuidas oskustöötajate hulka mõistusepäraselt suurendada.

Töötajate tootlikkuse ja  selleläbi  ühiskonna heaolu tõus sõltub seega kahest peategurist. Ühelt poolt  – missugune on töötajate ettevalmistus, haridustase ja töötajate hulk.  Teiselt poolt, ühiskonna tootlikkus sõltub töötajate rakendamisest suurema produktiivsusega  tegevusvaldkondades.

Tegemist on  kahesuunalise liiklusega - haridussüsteem peab ette valmistama vajalike oskustega töötajaid; ärisektor omakorda peab sellele ressursile toetudes kasumit teenima.

Olukord meie hariduses on  hea – õppeasutused ja õppeprogrammid  on moodsad ja heal tasemel. Kõrghariduse õppevaldkondadest on meil Euroopa Liidu keskmisega võrreldes rohkem tehnika-, tootmis-  ning teenindusala  üliõpilasi ja vähem sotsiaalteadusi ja ärindust õppivaid tudengeid. Seega ei ole  probleem inimeste hariduse mittevastavuses  - et nagu õpitaks ja õpetataks valet asja ja liiga kõrgel tasemel!  Mis muidugi ei tähenda, et ümberõpe ja oskuste tõstmine ei peaks olema ühiskonnale oluline!

Minu nägemuses on probleem hoopis nõudmise poole peal ehk ettevõtlussektor ei ole moderniseerunud viimasel kümnendil  piisavalt kiiresti. Vaatame jälle Riigikontrolli raportit – kõige suurem hulk  vakantseid  ametikohti  on teeninduses  ja müügitöös  ning lihttööliste hulgas. Müüjaid ei jätku!  Aga äkki polegi neid niipalju vaja?

Kokkuvõttes, meie majanduse peaküsimus on struktuurimuutuste läbiviimine ehk kuidas teha rohkem kallimat ja kõrgemalt väärtustatud tööd. Ärisektorit otseselt  sundida  stuktuurimuutusi läbi viima pole  võimalik, aga riik saab prääniku ja piitsameetodil nii mõndagi ära teha.  

Tradegy of Commons (Vikerraadio (47): 17.11. 2015)

Umbes 200 aastat tagasi avaldas briti majandusteadlane Bill Lloyd kirjutise rohumaa kasutamisest Inglismaa külaühiskonnas. Ühiskasutuses olevate karjamaade puhul oli sagedaseks tulemuseks nende ülekasutamine.  Liiga palju loomi olemasoleval pindalal viis kokkuvõttes karjamaa täieliku hävimiseni!

Umbes 50 aastat tagasi kasutas sedasama näidet USA majandusteadlane Garrett Hardin ning tõi kasutusele mõiste „Tradegy of Commons“ ehk „Kurbmäng ühisvaraga“.

Milline on siis sellise situatsiooni  majanduslik üldistus?

Tegemist on olukorraga, kus iga majandussubjekti tegevus eraldi võttes on arukas, aga kokkuvõttes saame tulemuse, mis on ühiskonnale kahjulik. Kui iga talupidaja püüab oma karja suurendada ühismaa suurema kasutamise kaudu, siis on see tema seisukohalt loogiline tegevus. Aga teiselt poolt, kõikidele loomadele karjamaad enam ei jätku või veelgi hullem, ülekasutuse tõttu võib kogu rohumaa hävida. Tulem ei ole selline,  mida eeldaksime Adam Smith’i  poolt kirjeldatud turukonkurentsi tulemusest, kus iga indiviidi omakasu tagaajamine suurendab kogu ühiskonna heaolu. 

Seega, kui ressurss on vabalt kasutatav, siis  on oht selle ülekasutamisele ja hävinemisele. Mõtleme siinkohal  loodusvarade ületarbimisele, ülekalastamisele, liiklusummikutele või magevee kasutusele.  

Mida siis teha?  Lahendusi on mitmeid. Üheks neist on erastamine ehk omandisuhte täpsem määratlemine. Paraku,  paljudel juhtudel pole see võimalik! Kuidas sa ikka ookeanis elavat kala või Tartu linna kohal asuvaid  raadiolainepikkusi  erastad!

Teine tee oleks turuosaliste omavahelised kokkulepped. Lepitaks turuväliselt kokku, kes kui palju karjamaale loomi saadab, et tagada rohumaa ja karja püsivus. Seda võimalust on teoreetiliselt käsitlenud nobelist Elinor Ostrom. See eeldaks omakorda kõikide osapoolte vahelist usaldust ja distsipliini, mida reaalses elus pole aga lihtne saavutada.

Kolmas võimalus on ühiskonnapoolsed regulatsioonid, mis otseselt piiravad ressursside ülekasutamist. Isegi sellisel juhul kui need ressursid  on vabalt kasutatavad nagu näiteks vesi, loodusvarad või raadiolainealad. Või isegi kui see ressurss kuulub eraomanikule, nagu näiteks mets või põllumaa. Riik kujundab normid ja piirangud eesmärgiga tagada jätkusuutlikkus ja ühiskonna heaolu.

Tahaksin selles raamistikus käsitleda Eesti tööjõuressursi kasutamist. Ja seda nimelt toidukaubandussektoris. Mis iganes põhjusel, Eestis on toidupoode avatud  minu arvates  liiga palju ja nad on liiga kaua lahti, mis on ressursi kasutuse seisukohalt ebaratsionaalne. Meil ei ole nende nii pikalt lahtihoidmise jaoks ei ostjaid ega müüjaid.  Ebaefektiivsuse tulemuseks on ühed kiiremini kasvanud toiduhinnad Euroopa Liidus; poodides valitseb  pidev tööjõupuudus ja madal kasumitase.  Eesti toidukaubandus ei ole kõrge lisandväärtusega tegevus, sestap on ka  palgad madalad.

Miks aga poed ise avamisaegu ei lühenda,  et oma kulusid vähendada ja kasumit suurendada?  Välismaiste poekettide juhtide väljaütlemisi kuulates  jääb mulje, et iga-aastane kasumi teenimine Eestis ei olegi eesmärk omaette. Pigem on eesmärgiks iga hinnaga turuosa võitmine või  koduriigis toimuva äritegevuse toetamine. Sellised juhul on pilt palju arusaadavam – poeketid lepivad suurte kuludega, mida tingib poe pikk lahtiolek, sest kardavad kaotada turuosa!  Kas aga Eesti ühiskond peaks sellega leppima, et meie tööjõudu sel moel raisatakse?

Aga kui poeketid ise lepiks kokku, et piirame lahtiolekuaegu, nagu soovitas eelpool nimetatud nobelist? Siin on kaks probleemi – esimene võib olla seotud konkurentsiseaduse rikkumisega ja teine on vähene usaldus sektori enda  sees!

Aga kui hoopis sarnaselt Põhjamaadega kehtestaksid ennast ametiühingud ja survestaksid poeomanikke uksed varem sulgema? Ka sellist klassivõitlusega sarnanevat lahendust ma ei poolda – see süvendab põhjendamatut  vastasseisu erinevate osapoolte vahel!

Kõige lihtsam, selgem ja odavam on ikka sektoriüleselt tööjõukasutust reguleerida! Ehk eesti keeles öeldes – riik peaks kehtestama poodidele õhtuse ja nädalavahetuse lahtioleku ajapiirangud!

Kas  ühiskonna heaolu väheneks kui näpistaksime paar tundi hilisõhtust poe-aega?  Ei, enamus inimesi ei paneks tähelegi, kui poed näiteks kell 9 kinni läheksid!  Kas oleks tegemist turukonkurentsi piiramisega? Ei, sest samad reeglid kehtiksid kõikidele. Kas oleks tegemist kuluka regulatsiooniga ühiskonnale? Ei, kulu on null!

Aga äkki kehtestaks siis ka tööaja  piirangud politseile ja arstidele?   See on lapsik probleemi naeruvääristamine, aga mitte tõsiseltvõetav argument.  Kui politsei või meditsiin öösiti ei tööta, siis kaotab keegi elu.  Midagi aga ei juhtu, kui  keegi ei saa inimtühjas supermarketis  südaöösel limonaadi osta. Loomulikult lahendab ka turg pikaajaliselt ise selle probleemi - läbi pankrottide ja turuosaliste kontsentreerumise. Nagu näiteks on juhtunud  Põhjamaades, kus 2-3 kaubaketti müüvad suurema osa turumahust. Meie eesmärgiks peaks olema mitte konkurents välja suretada,  vaid hoopis luua tingimused selle mitmekesisuse säilimiseks ning  tööjõu suunamiseks tänasest kaubandusest  kõrgema lisandväärtusega tegevusaladesse. 

Doing business (Vikerraadio (46): 3.11.2016)

Maailmapank on teinud iga-aastase ülevaate  maailma ettevõtluskeskkonnast ja järjestanud riigid äritegemise lihtsuse seisukohalt lähtudes. Vaadeldud on mitte majanduskonjunktuuri ja konkurentsitihedust, vaid ettevõtetele kehtestatud reegleid ja ametkondade töö  kvaliteeti.

Hinnatud on erinevaid riiklikke regulatsioone, mida ettevõtjad peavad järgima 189 erinevas maailma riigis. Lihtsas keeles - raportis hinnatakse ettevõtluskeskkonda bürokraatia seisukohalt lähtudes. Mida vähem regulatsioone ja bürokraatiat, seda lihtsam on äri alustada ja pidada. Aga ettevõtlusele  ei oluline  mitte ainult regulatsioonide vähesus ja lihtsus, vaid ka nende kvaliteet. Seega  - hinnatakse regulatiivset keskkonda ühelt poolt bürokraatia koorma suuruse kaudu;    ja teiselt poolt, kui hea ja kvaliteetne on riigi poolt osutatavad teenused, mida turuosalised saavad.

Ettevõtted puutuvad  igapäevaselt oma töös kokku erinevate regulatsioonide ja piirangutega. Need regulatsioonid on raportis jaotatud 11 suureks alateemaks,  mida siis riigiti on ühtsete põhimõtete järgi hinnatud. Kõiki riike on võrreldud „oma klassi“ parimaga.  Kokkuvõttes on moodustatud maade  järjestus sellest lähtudes, kui kaugel asuvad nad tinglikust  „ideaalriigist“. Üldistuste tegemiseks on kasutatud riigi kõige suuremas  linnas, Eestis siis  Tallinnas,  tegutseva keskmise suurusega tööstusettevõtet puudutavate regulatsioonide olukorda.  

Mida numbrid näitavad? Kõige kergem äri ajada Singapuris, Uus-Meremaal ja Taanis.  Esikümnes on veel  teised Põhjamaad, Lõuna-Korea, Suurbritannia ja USA.

Selline järjestus on samalaadselt püsinud juba mitmel aastal. Kõige keerulisem on ärikeskkond aga vaestes Aafrika riikides.  Eesti on tublil 16 kohal, üsna lähedal on ka teised Balti riigid.

Muidugi tuleb sellistesse „edetabelitesse“ suhtuda „sisutundlikult“ ja mitte liigselt vaimustuda või ärrituda saavutatud kohast. Oluline on hoopis tähelepanu pööramine neile aspektidele, mis majandustegevust ja ühiskonna heaolu sisuliselt  mõjutavad.

Raport annab teada, et Eestis on äritegevusega alustamine lihtne – keskmiselt võtab see 3 päeva ja nõuab 3 protseduuri.

Ka ehituslubade saamine Eestis  ei ole üleilmses raamistikus ülemäära keeruline – keskmiselt kolm ja pool kuud ning 10 protseduuri. Naljaviluks võiks küsida – kas see on koos või ilma korruptsioonita?

Naljakal kombel on aga elektriühenduste saamine Eestis üsna vaevaline. Meenutagem, et jutt käib Tallinna linnast, mitte kaugelasuvast maapiirkonnast.

Eriti efektiivne on aga Eestis maaomandi registreerimise kiirus ja kvaliteet. Oleme selle poolest lausa maailma top 4-s. Tubli töö, Maa-amet ja muud asjaomased kontorid!  Üldse pöörab seekordne raport väga suurt tähelepanu just maaomandile, rõhutades sellega seotud regulatsioonide  olulisust ärikeskkonnale. Veelkord, tähtis on mitte ainult maaomandi registreerimise ja omandisuhte ülemineku kiirus, vaid eelkõige kvaliteet ja omandiselgus.

Juurdepääs laenuressurssidele   võiks Eesti olla paremini reguleeritud  – raport näeb regulatiivseid nõrkusi nii laenuvõtjate informeerituse, kui ka  pangatehingute õiguslike aspektide seisukohalt lähtudes.

Eriti kehval positsioonil oleme aga vähemusinvestorite kaitse aspektist lähtudes – lausa 81 kohal. See valdkond sisaldab nii investorite vaheliste vastuolude regulatsioone, vähemusaktsionäride kaitset ja nende osalemist ettevõtte juhtimisel. Kui see on probleemide koht,  siis  tuleb näpuga näidata Riigikogu ja Justiitsministeeriumi suunas!

Ka maksukeskkond ei ole Eesti nii ettevõtjasõbralikult kujundatud,  kui meie minapilt ütleb; asume 30 positsioonil. Maksude tasumine võtab aastas ettevõttelt 81 tundi tööaega ja võrreldes teenitud kasumiga,  maksame ära pool sellest summast. Olgu täpsustatud, et see number ei sisalda indiviidi tulumaksu, mis on ikka inimese, mitte ettevõtte koorem. Küll aga sõltub see  kasumi ja sotsiaalmaksu tasemest.  

Lepingute täitmise regulatsioonid on väga head, aga ettevõtte  pankrotiga seonduvad regulatsioonid on Eestis nõrgapoolsed.  Keskmiselt võtab pankrotiprotsess aega 3 aastat; maksab 9% varade väärtusest ja võlausaldajad saavad tagasi 40 senti taotletud summa 1 euro kohta.  Singapuris näiteks tehakse pankrot ära 10 kuuga, see maksab ainult 3% varade väärtusest  ja saadakse tagasi 90% kreeditoride rahast.

Seega, Eestis saab äri teha küll ja riigibürokraatia taha asi pidama ei jää. Küll aga on ärikeskkonna nõrku kohti, mis vajavad paremaid regulatsioone!

Sellist jama on piinlik lugeda (Postimees online 27.oktoober 2015)

http://majandus24.postimees.ee/3376483/trasberg-toojoumaksude-kaotamise-ideest-sellist-jama-on-piinlik-lugeda

Tartu ülikooli majandusteooria dotsent Viktor Trasberg ütles kommenteerides ettevõtja Jaan Pillesaare ettepanekut kaotada tööjõumaksud, et see on täiesti ebarealistlik.

«Sellist jama on piinlik lugeda! Tööjõumaksud  moodustavad 50 protsenti kogumaksudest ehk siis loobume poolest tänasest maksutulust? Asendame need siis millega? Tarbimismaksude ja varamaksuga? Olukorras, kus meie tarbimismaksude osakaal kogumaksudes on niigi üks suuremaid Euroopas. Ja hinnad ületavad juba ammu keskmist Euroopa tarbekaupade hinnataset. Kas kahekordistame siis hinnataseme?» küsis Trasberg.

Alkoholiaktsiisid on Trasbergi sõnul neli protsenti riigieelarvest, mis on ELi konkurentsitult kõrgeim näitaja ja kaheksa korda kõrgem kui EL riikide keskmine sõltuvus alkoholiaktsiisist. «Suurendame veelgi alkoholiaktsiise, ootame turiste ja loodame, et meil jätkub poes süütevedelikku peale joomise ka grillimise jaoks?» oli Trasberg hämmingus. «Või kümnekordistame maamaksu ja seame sisse kinnisvaramaksu, et tööjõumakse kompenseerida?»

Valitsus ei julge tema hinnangul täna isegi korralist maa hindamist läbi viia, sest see tõstaks oluliselt maamaksu taset. «Nii ongi maa maksustamisväärtus endiselt ELi eelsel tasemel (2001. aastal viidi korraline hindamine viimati läbi). Sest maamaksu tõus võib kergelt «revolutsioonini» viia!»

Selleks, et teha meditsiinisüsteem kindlustuspõhiseks nagu Ameerikas, on Trasbergi sõnul üks väike probleem. «Meil on 99 miljonit inimest selleks liiga vähe. Ja kuna ka EL-s pole üle 100 miljoni inimesega riike, siis USA süsteemi siin ka ei rakendata. Sest see pole lihtsalt tehniliselt võimalik. Aga kui me Eestis 100 miljonini jõuame, siis võiks teemat uuesti arutada,» leidis ta.

Pillesaare väitele, et Euroopas kogutakse enamik maksutulusid tootmissisenditelt ehk tööjõumaksudena, samal USAs ja Aasias kogutakse enamik maksutuludes tootmistulemustelt ehk kasumilt ja varadelt vaidleb Trasberg vastu. «Mis asja? USA föderaaleelarvest moodustavad  tööjõumaksud 80 protsenti eelarvetuludest; kasumimaks ainult 11 ning varamaksud 5 protsenti. Osariigi ja kohalikus eelarves on varamaksud 30 protsenti, ülejäänud on tulu ja müügimaksud,» selgitas ta.

«Olen maksureformist meedias palju kirjutanud ja rääkinud ning ei oskagi nagu midagi uut lisada. Aga raamistik on selge. Tööjõumakse  pole meil kuidagi võimalik vähendada, aga muuta saab nende struktuuri.  Sotsiaalmaksu peab oluliselt vähendama (näiteks 15% ettevõtjale) ja  puuduv tulu tuleb kompenseerida füüsilise isiku tulumaksukoormuse ja kasumimaksu laekumise tõusuga,» kirjeldas Trasberg.

See tähendab tema sõnul ka automaatselt erinevaid  maksumäärasid individuaalsetele tuludele. «Tulumaksukoormuse kasv võimaldab seega vähendada ettevõtte tööjõu(maksu)kulutusi ja tõsta palka. Sellega tuleb Pillesaarega loomulikult nõus olla,» ütles ta. Lahendus aga ei ole tema sõnul sotsiaalmaksule lae kehtestamine, vaid kõikide ettevõtete sotsiaalmaksukoormuse ühesugune ja jõuline alandamine.

«Aga seda saab ainult kompenseerida tulumaksude tõusu kaudu, käibemaksu ja aktsiiside tõus ei ole majanduslikult kuidagi võimalik.  Sotsiaalmaksu lagi ei ole kuskil kasutusel töökohtade loomise meetmena, vaid ikka õigluse pärast. Kõrgepalgaline ei pea niipalju sotsiaalmaksu maksma, et sellest saaks igal aastal haigla osta,» rääkis Trasberg.

Kinnisvaramaks oleks Trasbergi hinnangul loomulikult vajalik, aga tema fiskaalne võimekus on suhteliselt väike ja ta on kasutusel kohalike eelarvete osana. «Maa ja kinnisvaramaksust meditsiinikulutusi küll välja ei vea,» ütles Trasberg.

Kuna töö sisu on muutumas, võiks loobuda tööjõumaksudest ja liikuda majandustulemite maksustamisele (tarbimine, aktsiisid, varamaksud), leidis Helmese omanik, ettevõtja Jaan Pillesaar reedesel debatil BNS Live.

Ilus elu Eestis ja välismaal (Vikerraadio (45) 20.10.2015)

Ühiskonna jõukuse hindamise üheks peamiseks mõõdupuuks on kujunenud sisemaise koguprodukti suurus ühe elaniku kohta. SKP teeb riikide võrdlemise lihtsalt  võrreldavaks ja annab üldistava  vaate riikide arengutasemest. Samas on SKT-l ka ilmselged puudused – ta ei näita missugune on koguprodukti loomise tegelik mõju looduskeskkonnale;  kuidas heaolu jaguneb inimeste vahel ja kuidas inimesed oma keskkonnas elavad ja töötavad.

Majandusarengu ja Koostöö organisatsioon  OECD on välja tulnud ülevaatega, kus  hinnatakse  ühiskonna arengutaset ja heaolutunnet selliste näitajate alusel, mida SKP otseselt ei peegelda. Raportil on tore pealkiri ehk „Kuidas elu veereb?“  Selles hinnatakse ühiskonna  heaolu erinevatest –ka mittemajanduslikest,  aspektidest lähtudes. Üldiselt on suurem heaolu neis maades, kus on suurem SKP inimese kohta. Mida rikkam on ühiskond, seda suurem on ka eluga rahulolu.  Aga ainuüksi rahaga  kõike ei osta -  mitte üheski riigis ei ole kõik heaolunäitajad ühtlaselt kõrged, vaid  ikka on valdkondi, millega ka rikka riigi inimesed rahul ei ole.

Alljärgnevalt vaatamegi, milles seisneb hea elu ja kuidas Eestis elu tundub teiste OECD riikidega võrreldes.  Ühiskonna heaolu vaadeldakse 11 näitaja alusel.  Siia kuuluvad näiteks tulu ja selle jaotumine, eluase, töökeskkond, kogukonnatunne,  haridus ja arstiabi. Mitte kõiki neid näitajaid ei saa otse mõõta, vaid neid hinnatakse inimeste arvamuse ehk nende tunde alusel.

Eestist. OECD maade hulgas oleme ühe madalama kasutatava tulutasemega riik; väike on meie ka omanduses olevate akumuleerunud varade hulk. Samuti on tulu jaotunud üpris ebaühtlaselt inimeste vahel.  Need on ka põhjused, miks rahulolu eluga on meil üks väiksemaid.

Teine näitaja on eluasemega seonduv. Eluasemetingimused jäävad meil OECD riikide keskmisele alla – korterid on ülerahvastatud ja  kommunaalmugavustega varustatus jätab soovida. Ja ka suhteliselt kallivõitu on meie eluaseme pidamine. Selles vaates  - rääkida Eestis elamispindade ülepakkumisest ei ole kohane. Vastupidi – moodsaid maju ja kortereid tuleks oluliselt juurde ehitada. 

Haridus. Selle  kättesaadavuse ja taseme poolest on meie riigi olukord  üpris hea, oleme selle näitaja poolest üle keskmise. Käime palju koolis ja õpime tublisti.  90% elanikest omab kesk- ja sellest kõrgemat haridustaset; OECD keskmine  tase on 75%.    Hariduse kvaliteedi poolest oleme samuti esimeste hulgas. Hea sõnaga meenutatakse meie PISA skoori ja õpilaste teisi õppetulemuste näitajaid.  Erandlik on meie  tööhõive tase haridustaseme lõikes. Kõrgharidusega inimeste hulgas on tööga hõivatuse suhe  82%; kontrastiks sellel on ainult põhiharidust omavate inimeste hõive 35%   Erinevus nende kahe rühma vahel on OECD riikide taustal väga suur. See annab jällegi tunnistust ülikoolihariduse eelistest ja  boonustest  –  kõrgharidus garanteerib  sisuliselt ka töökoha. Ja samas käib Eesti ühiskonnas ikka soigumine selle üle, miks nii palju inimesi ülikooli läheb!

Oluline heaolu aspekt on ka teiste inimeste toetuse tunnetamine. See näitaja on meil keskmisel tasemel, eestlased usuvad  vajaduse korral abi saavat kaasmaalastelt ja kogukonnalt. Meile küll meeldib rääkida eestlaste individualismist või kaasa tundmise puudusest, aga antud uuring seda ei kinnita. Oleme vaatamata kõigele hoolivad ja abivalmid.

Ühiskonna heaolu üks näitajatest on ka kaasatus poliitilisse tegevusse ja läbisaamine valitsusega. Ega me OECD maade seas eriti usinad valimistel osalejad ei ole!

Eriti nigelal kohal oleme aga selle tunde poolest, et meie arvamus midagi ka loeks poliitiliste otsuste tegemisel. Ainult Israelis, Venemaal  ja Tšiilis on ühiskonna kaasatuse tunne  seaduste ja regulatsioonide tegemisse veelgi madalam kui meil. 

Tervishoiust. Ainult 54% inimesi tunnistab, et nende tervis on heas korras, mis on palju madalam näitaja kui OECD keskmine. Ning mida jõukam Eesti inimene on, seda paremaks ta oma tervist peab!  Keskmine oodatav eluiga on samas kasvanud, ulatudes 77 aastani. Aga ikka oleme rea lõpuotsas selle näitaja poolest.

Aga õnnetundest ka, millest oleme mitmel eelnevalt korral on siin saates juttu tehtud. Küsimusele „Kas olete eluga rahul?“ vastab suurem osa eestlasi eitavalt. Meist vähem eluga rahul on ainult kreeklased, ungarlased ja portugali inimesed. Jällegi, mida kõrgem on inimeste haridustase või jõukus, seda suurem on ka nende eluga rahulolu.  Raha vist siis ikkagi  ostab õnne! 

OECD raport toob välja ka sellise heaolu näitaja, nagu töö-  ja „päriselu“ tasakaalu.  Elukvaliteet ei saa olla kõrge, kui on raske ühildada töölkäimist ja laste kasvatamist; kui tööperiood on ebaloomulikult pikk ja liiga intensiivne või ei jää aega puhkusele ja hobidele. Hinnanguliselt on eestlaste ajakasutus  enam-vähem tasakaalus – võtame aega nii tööks kui eluks. Meie ajakasutus on sealjuures sarnane Põhjamaadega, mitte aga Kesk- ja Ida Euroopa riikidega.

Kokkuvõttes, Eesti elu on küll kümnendiga paremaks läinud, aga õnn pole veel mitte kõikide eestlaste õuele jõudnud. 

Maailm konkureerib Eestiga (Vikerraadio (44): 6.10.2015)

Maailma Majandusfoorum avaldas eelmisel nädalal oma iga-aastase raporti maailma riikide konkurentsivõimest.   Kõige konkurentsemate  majanduste  esikolmik ei ole muutunud -  Šveits, Singapur ja  USA. Esikümnes on veel Saksamaa, Holland,  Jaapan, Hong Kong, Soome, Rootsi, Suurbritannia.

Kõige madalam on konkurentsivõime on jällegi vaestes Aafrika riikides nagu Tšaadis, Guineas ja Mauretaanias. 144 riigi hulgas on Eesti on selles järjestuses tublil 30 kohal ning enam-vähem sellel positsioonil oleme viimase viie aasta jooksul ka püsinud.

Konkurentsivõimet kujundavad tegurid on  üldistatult jaotatud 12 sambasse – nagu näiteks majanduse juhtimine,  infrastruktuuri, hariduse ja tervishoiu tase;  erinevate turgude, nagu töö või  kapitaliturgude  sujuv toimimine. Kõige konkurentsivõimelisemaks  teeb  riigi innovaatiliste ja tehnoloogiliselt keerukate toodete valmistamise võimekus.

Konkurentsivõimet käsitletakse kui riigi suutlikkust saavutada kõrge tootlikkus,  mis soodustab majanduskasvu. Majanduskasvu kiirusest sõltub omakorda ühiskonna heaolu ja rahva jõukus.  Viimast  mõõdetakse riigi sisemajanduse koguprodukti suurusega ühe elaniku kohta. Lühidalt – konkurentsivõime näitab riigi võimekust genereerida heaolu. Tõuseb tootlikkus, kasvab majandus, suureneb heaolu!

Vaatleme alljärgnevalt kahte aspekti  - kuidas hinnatakse maailma majanduste kasvuvõimalusi ja kuidas sellel taustal Eesti välja paistab. Eesti puhul huvitavad meid n.ö. ekstreemsused - milles oleme väga  head ja milles on meie seis nadivõitu.

Kõigepealt maailmast. Raport  toob välja, et maailm on jõudnud niinimetatud „uude normaalsusesse“ ehk majandus ei kasva enam nii kiiresti kui  enne globaalset majanduskriisi. Majandusteadlane Larry Summers nimetab käesolevat perioodi „sekulaarseks stagnatsiooniks“  - arenenud riikide elanikkond vananeb, investeeringud vähenevad, tootlikkuse kasv aeglustub,  tööpuudus püsib maailmas kõrge.  Eelnevalt kiiresti kasvanud arengumaad nagu Hiina, India ja Brasiilia on jõudnud aeglasema kasvu ajajärku. Kasvanud on geopoliitilised pinged ja humanitaarkriisid.

Samas on madalamad energiahinnad ja nõrgenenud euro soodustanud Euroopa riikide kasvuallikaid. Infotehnoloogia areng pakub võimalusi  uute globaalsete ärimudelite arenguks, mis võimaldab  moderniseerida vananenud tööstusharusid.  Aga - infotehnoloogia  tegevusvaldkond on paljuski keskendunud sotsiaalvõrgustikel põhinevate programmide arendusse – mis teeb küll elu huvitavaks – aga selle mõju tootlikkuse kasvule  on tagasihoidlik. 

Tavapärased kasvu pidurdavad tegurid on ebapiisav infrastruktuur, kohmakad hüviste-, tööjõu- ja finantsturud; piiratud ligipääs haridusele ning  madal innovatsioonivõimekus. Raport rõhutab, et äärmiselt oluline konkurentsivõime seisukohast  on tööjõuturu efektiivsus. Tootlikust mõjutavad  tööjõu ettevalmistus, töötajaid motiveeriv  tasustamine,   talentide kaasamine  ning nende riiki meelitamine.

Üha suuremaks probleemiks on muutumas ka heaolu ebavõrdne jaotumine ühiskonnaliikmete vahel. Majanduskasv ei kandu üle mitte kõikide inimeste elutaseme edenemisse, vaid kontsentreerub võimekama  või paremal ühiskondlikul positsioonil oleva seltskonna kätte. Raport märgib, et ühiskonna jõukuse ühtlasem jaotus ehk kaasatus majanduskasvu,  ei ole eelkõige mitte maksude kaudu tulude ümberjaotamine, vaid sellise majanduskeskkonna loomine, mis võimaldaks vähendada vähetootlikku tööd tegevate inimeste hulka.

Vaatame Eesti konkurentsivõime näitajad. Maailmas kümne parima riigi hulgas oleme selliste näitajate poolest nagu inflatsioon, riigivõla tase,  välisomandi osakaal, koolide internetiseeritus. Lausa maailma parimad oleme palkade kujunemise paindlikkuse poolest. 

Mida negatiivset silma hakkab?   Mõned asjad on loomupäraselt meie konkurentsivõimet alandavad  - nagu majanduse väiksusest tulenev turu piiratus ja  võimet luua lisaväärtust globaalsel tasandil. Siia lisanduvad lennuühenduste piiratus ja maksude liigsuur koormus.

Eraldi tuuakse konkurentsivõime raportis välja ka äritegemisega seotud probleemid.  Eesti ettevõtjaid häirib kõige rohkem tööjõu halb ettevalmistus, maksumäärad ja  finantseerimisvõimaluste nappus.

Aga ühe teema tahaks eraldi ära märkida – see on Eesti kui elu- ja töökeskkonna atraktiivsus töötajatele. Vastupidiselt kujunenud tava-arusaamisele on meie võimekus talente kodus hoida ja juurdegi meelitada väga vilets.  On see siis palgatase, elukeskkonna atraktiivsus või karjääriperspektiivid - Eesti ei ole kahjuks koht, mis ajusid kokku meelitaks ja kus elada tahetakse.

Paneme pildi kokku  – meie ettevõtted  on maailma kõige vabamad palkade kujundamisel, aga samal ajal tööjõudu kaasata ei suuda.  Sest nad ei suuda konkurentsivõimelist palka maksta! Palk on madal, sest toodetakse odavaid ja vähese lisaväärtusega tooteid. Lisaks on tööandjate palgakulud „tänu“ sotsiaalmaksule on väga kõrged.  Kuigi maksusüsteem soosib investeerimist, on meie  maksukoormus kasumiteenimise võimalustega võrreldes maailma üks kõrgemaid. Oleme nagu organism, mis sööb omaenda saba.

Ja nagu ütleb raport – riik, mis ei suuda talentidele meeldida ega töötajaid motiveerida  ei saa olla konkurentsivõimeline! 

Majanduskasvust (Vikerraadio (43):22.09.2015)

Eelmisel  nädalala saime Rahandusministeeriumi vahendusel teada, mis Eesti majanduses võiks lähiaastatel juhtuda. Ega suurt midagi ei juhtugi – majandus kasvab aastas ehk paar-kolm protsenti – mis on hea;  hinnad ei tõuse ja reaalpalgad stagneeruvad. Aga meiesuguse majanduse jaoks on seda majanduskasvu vähevõitu!

Hetke majandususaldus on madal ja ekspordi kasvuvõimalusi hinnatakse allapoole. Väheneva välisnõudluse  ning vabade tootmisvõimsuste tõttu püsib ettevõtete investeerimisaktiivsus madal.

Samas on ostjatel sel aastal raha rohkem olnud -  palgad on kasvanud, tulumaks alanenud ning majandusmootoriks on saanud jällegi sisetarbimine.  Seadusemuudatused on vähendanud ka mitteametlikku töötamist  ja seega ametlik  tööhõive on suurenenud.  

Eesti sisemajanduse koguprodukt kasvab sellel aastal  1,7% ja järgmisel aastal  2,6%.  Need  numbrid on võrreldes eelmiste prognoosidega väiksemad, sest Eesti jaoks oluliste kaubanduspartnerite – Soome ja Venemaa – seis on oodatust kehvem. Kaubaekspordi väljavaateid halvendab uute välistellimuste vähenemine; teenuste eksport jääb eelmise aasta tasemele;  veo- ja reisiteenuste eksport väheneb.

Mis mõtteid selline ennustus tekitab? Ühest küljest oleme majandusarenguga  nagu plusspoolel, aga teiselt poolt - kõnnime üsna hapral jääl. Ebakindluse ja ootamatute sündmuste ajel võime vabalt ka miinusesse purjetada. 

Olukord meenutab otseselt eelmise kriisi eelset aega, kus räägiti pehmest maandumisest ja madalmast majanduskasvust. Et  kui on  kriis, siis sellises kriisis soovis tollane peaminister ka elada.  Paraku kümned tuhanded eestimaalased sellises kriisis elada ei tahtnud ja liikusid välismaale.

Aga siiski - mis saab siis kui majanduskasv jääb nii madalaks?  Aga kui majandus ei kasva, siis heaolulõhe meie jõukamate lähinaabritega hakkab jälle suurenema – ning see on juba otsene oht meie julgeolekule ja kestmisele. Äramigratsioon, rahulolematus ja äärmuslus võivad viia ettenägematu protsessideni, mille juhtimiseks ei pruugi me valmis olla.

Majandust elavdavad investeeringud ja töötajate motiveeritus tööd teha. Nagu  öeldud, erainvesteeringud vähenevad ja pankadel pole oma laenuraha kellelegi anda.  Ja kui Eesti  ei investeeri,  siis läheb välisraha koju tagasi. Sel aastal vähendavad välispangad Eestis oma rahavaru 600-700 miljonit euro võrra, mis küünib kuni 4% SKP mahust.

Pangaesindajad küsivad – aga miks siis riik ei võiks investeeringuid eraettevõtetelt üle võtta ja tekitada vajaliku taganttuult majandustegevusele? Eestis on endiselt on väga suured vajadused investeerida infrastruktuuri, kaitsevõimesse, haridusse, meditsiini ja reformide tegemisse. Neid asju tehakse ikka laenurahaga!  Intressimäärad on täna nullilähedased ja Eesti riigi võlakoormus olematu. Aga ei  - majandusprognoosist loeme, et laenukoormust tahetakse veelgi alandada, selmet majandustegevust elavdada.  Meie viimase kümnendi riigivõlaga seotud retoorika meenutab paljuski Rumeenia kommunisti Ceausescu aega, kus riigi madala võlakoorma nimel oma rahvast sõna otseses mõttes näljas  ja külmas hoiti.  

Aeg oleks juba ka Eestis surnud dogmadest loobuda ja lõpetada panganduse ning krediidisüsteemi olemuse eitamine. See tähendab riigi võlainstrumentide jõulist kasutuselevõttu  arenguhüppe saavutamiseks.

Toome sellise jõelähedase näite. Pool aastat tagasi valmis Tartus moodne autosild. Tänud ehitajatele ja eurorahastajatele!  Paraku on sillal üks viga – nimelt, silla üks ots lõpeb sõna otseses  mõttes võsas, kust transiitliiklus edasi ei pääse. Silla teine ots viib aga Tartu rahvusvahelisse lennujaama, kust ei saa aga jälle kuskile lennata.  Sillaehituse  peaeesmärk oli  juhtida raske transiitliiklus ümber Tartu, aga puudu on ühenduslüli -  1,5 kilomeetrine teelõik. Ja niikaua kui seda teelõiku ei ole -  sest, euroraha sai otsa – ei ole ka sild eesmärgipäraselt kasutatav. Teelõigu ehitamine laenuga oleks otse öeldes kommiraha kulutamine; aga ei – laenu ei võta ja teed ei ehita. Hoiame ühe euro kokku ja laseme 10 eurot tuulde!

Eelmisel nädalal soovitas majandusnobelist Joseph Stiglitz   Soomele keskenduda majanduskasvule, mitte riigivõlale. Tema sõnade kohaselt on laenu abil investeerimine  inimestesse, infrastruktuuri ja tehnoloogiasse  hea kulutus.  See kõik on täpipealt õige ka Eesti kohta.

Vastupidiselt sellele aga  soovitab Eesti Panga president Eestile veelgi rohkem säästa ja eelarvet kokku tõmmata. See on täiesti arusaamatu ettepanek tänase madala majanduskasvu tingimustes. No säästsime ja kärpisime 2009 aastal niikaua,  kui majandus 15%-ti kuristikku kukkus. Selle üle pole meil mingit põhjust uhke olla.   Eelmise kriisi probleemid lahendati seejärel intensiivse euroraha sissevoolu ja  kulutamise teel;  riigivara müügi ja ühiskonna elatustaseme järsu languse kaudu. Majanduse tasakaalustamine laenuraha teel oleks olnud kordades odavam ja efektiivsem.

 On ilmselge, et teist korda samamoodi me majandusstagnatsiooni  üle ei ela. Meil ei ole selleks ei eelneva korra euroraha ega rahva kannatlikku meelt. 

Reformime ülikoole (Vikerraadio (42): 8.09.2015)

Mis siis nende ülikoolidega jälle lahti on, et neid peaks  reformima hakkama? Alles lõppes põhimõtteline ümberkorraldus, kus mindi üle tasuta õppele. Miks siis nüüd   jälle on vaja kõik põhimõtteliselt ümber korraldada?

Vaatleksin niinimetatud Oki raportit laiemas majanduse ja tööturu  raamistikus. Toon esile kolm aspekti – esiteks meie kõrghariduse rahastamise teema; teiseks kõrghariduse suunitlus ja kolmandaks, ülikooli ja ametiõppe vahekord. Ülikoolide üldistest tegevussuundadest  lähtudes on raporti ettepanekud üleeilne päev – nende teemadega juba veerand sajandit ülikoolides tegeletud ja midagi uut välja ei pakuta.  

Kõigepealt ülikoolide  rahast. Nii-öelda tasuta kõrgharidus on minu arvates mõjunud ülikoolidele väga destruktiivselt.  Päevapopulistlik tasuta kõrgharidus oli määratud läbi kukkuma ammu enne selle toimima hakkamist. Põhjus lihtne – meil ei ole selleks lihtsalt raha! Tasuta kõrgharidussüsteem, kus tahame kulutada nagu kõige rikkamad Põhjamaad, aga makse kogume samal tasemel nagu kõige vaesemad Ida-slaavi riigid  - selline süsteem ei saa põhimõtteliselt toimida. Ja ei toimigi!

Tasuta kõrgharidusele üleminek sisuliselt kaotas ära eluterve konkurentsi Eesti ülikoolide vahel. Kogu raha tuleb ju kindla summana riigieelarvest, milleks siis veel tudengite pärast konkureerida? Aga paraku ei ole riigi raha niipalju, et hoida  õppejõudude palgad konkurentsivõimelised. Näljas  küll ei olda, aga silm ei sära ja karv ei läigi! Aga need kaks viimast ongi kõige olulisemad õpetamise juures – õppejõud peavad olema motiveeritud ja usutavad!

Näen seega Oki raportis pigem poliitikutele võimaluse pakkumist, kuidas  olukorrast puhta põllega välja tulla. Et panna tudengid tegelikult maksma, aga ikka sealjuures väita, et  on kõik tasuta. Tudengid - võtke laenu, makske ja õppige ning pika sunnismaisuse tagajärjel ehk laenukoormus  kustub.  Aga põhimõtteliselt saab õppemaksu taastamisega nõus olla – see annab ülikoolidele paremini etteprognoositava rahavoo ja suurema eelarvelise autonoomia. 

Ülikooli õppekeelest.  Ülikoolid on paarikümne aasta jooksul arendanud intensiivselt oma ingliskeelseid programme ja väliskoostööd; eriti võimas on olnud edasiminek viimasel viiel aastal. Väita, et ülikooliinimesed ei käi välismaal või siia ei tule välisprofessorid  ei päde kuidagi!

Kas aga ingliskeelne õpe ei tõrju välja eesti  keeles õppimise võimalusi ning „miks peaks Eesti ingliskeelset haridusteenust pakkuma kogu maailmale“?  Minu seisukoht on ühene – see on parim,  mis Eestiga juhtuda võiks,  kui saadaksime meie ülikoolide ingliskeelseid kursusi pakkuda (loe –müüa) kogu maailmale.  Kui saaksime toorpiima ja ümarpalgi asemel pakkuda haridusteenuseid – see oleks parim asi,  kuhu poole  Eesti   ühiskond  ja majandus võiks püüelda!  Aga see kõik ei ole nii lihtne. Olen olnud Tartu Ülikooli nii esimese täismahus ingliskeelse magistrikava kui ka bakalaureusekava arendaja ja programmijuht. Korraliku ja rahvusvaheliselt atraktiivse programmi väljaarendamine võtab aega 10 aastat. Aga see on tee, mida tuleb käia, kui tahame globaalses akadeemilises konkurentsis osaleda. Ja ei tee see meie emakeelt kuidagimoodi vaesemaks, pigem ikka vastupidi. Kõik minu  suure pere liikmed on õppinud ja töötanud  maailma erinevates riikides vähemalt viies võõrkeeles. Ja ei ole see kuidagimoodi halvendanud meie suhet emakeele  ja isamaaga.

Kas Eestis on liiga palju ülikoole ja liiga palju üliõpilasi?  Kui vaadata numbriliselt, siis on riigiülikoolide arv täpselt samasuur, kui ta oli nõukaperioodil. Tudengite arv on neis küll mõnevõrra kasvanud, aga teiselt poolt on vähenenud nominaalne õppeaeg. Ehk siis – õpetame rohkem tudengeid, aga seda väiksema õppeperioodi vältel.  Aga maailma areng kulgebki selles suunas, et kõrgharidusega töötajaid ongi rohkem tarvis.

Aga kas siis tudengid õpivad seda õiget asja, mida tööandjad eeldaksid?  Imelik vaen on tõusnud sotsiaal- ja humanitaarala  üliõpilaste suhtes ja veel eriti, kui nad peaksid doktorandid olema. Aga me ei näe tänases Eestis kuskil sadu töötuid doktorikraadiga semiootikuid või üleharitud ärijuhte. Küll aga näeme  kümneid tuhandeid ametikoolis nii-öelda „õiget eriala“ õppinud töötajaid, kes on Eestist ära läinud, sest siin pole leida  väärika palgaga sobivat töökohta. Seega, meie tööjõuprobleemi lahendus ei ole ülikoolide kinnipanek ja  tudengite kupatamine ametikoolidesse. Kui nõudlust kutsehariduse järgi ei ole, siis riiklikud piirangud hariduse kättesaadavusel  neid ametimehi juurde ei genereeri. Palgatase ja töö sisu on ikka see, mis inimesed ametisse meelitab!

Aga jutt meie tööjõupuudusest võib olla ka juba minevik, kui peame silmas massilist migratsioonilist inimeste sissevoolu Euroopasse.  Paraku mõne üksiku erandi meil ingliskeelset ametiõpet ei pakuta. Ülikoolide reformimise pseudoteemade asemel peaks olema  meie suund hoopis ametikoolidesse ingliskeelsete õppekavade sisseviimine ja seostamine Eesti tööturuga.

  

Kokkuvõtteks. Tegeleks vahepeal ka millegi muuga, kui niigi stressiviidud ülikoolide pideva reformimisega. Lubage ülikoolid ja üliõpilased turukonkurentsi tagasi ja hoidugem mingite üksikute  riiklike haridusmonstrumite konstrueerimisest. 

Väärtus ja lisandväärtus (Vikerraadio (41):25.08.2015)

Mis on väärtus ja lisaväärtus?

Paar nädalat tagasi jäi meedias silma Eesti eduka ettevõtja selline arutuskäik  - kui „kui mul on palga maksmiseks 100 raha,  siis väärtuse loomiseks jääb mul sellest alles umbes 40. Inimestesse investeerimine on väga kallis!”  Pole küll täpselt  aru saada mis number see  40 raha on ja kuidas seda  arvutatakse,   aga ilmselt peetakse silmas summat, mille  töötaja netopalgana  kätte saab. Aga sisemajanduse koguprodukti arvestuse loogikast lähtudes ei saa paraku tööjõumakse ja lisandväärtuse loomist sellisel kujul kokku panna. 

Laiendaksin siinkohal  teemakäsitlust ja vaataksin,  kuidas maksud üldse kajastuvad   SKP arvestuses. See on oluline aspekt nii majanduskasvu kui ka ühiskonna tulude ja rikkuse jaotuse aspektist lähtudes. 

SKP ehk sisemajanduse koguprodukti suurus on mingi perioodi vältel loodud hüviste rahaline koguväärtus.   Eelmisel aastal oli Eesti SKP suurus jooksvates hindades 19 miljardit ja viissada kakskümmend viis miljonit eurot.

SKP suurust arvutatakse mitmel erineval moel, aga kõik need arvutusmeetodid peavad lõppsummana andma samasuure numbri. Rahvamajanduse  suurust saab leida nii inimeste, ettevõtete ja riigi tulude summana; teiseks,  kulude ehk tarbimise kogusuuruse  ja kolmandaks,  loodud lisaväärtuse summana. Siinkohal on oluline rõhutada, et need arvestusmeetodid  on omavahel seotud; niisamuti nagu majandustegevus, kus kellegi tarbimiskulud muutuvad teiste tuluks. Õige on ka vastupidi – kui tulu ei ole,  siis kulutada ei saa!

Kuidas siis suhtestub ettevõtte poolne sotsiaalmaksu maksmine  lisandväärtusega?  SKP arvestuse kohaselt lisandväärtuse alusel ehk tootmise meetodil ei ole tööjõumaksud  ja lisandväärtus otseselt mitte kuidagi seotud.  Lisandväärtus on toodetud kaupade turuväärtus, millest on maha lahutatud tootmisprotsessis kasutatud kaupade  väärtus.  Palga ja sellega seonduvad maksud  lisandväärtuse suurust siinkohal ei mõjuta. Küll aga lisatakse SKP arvestuses lisandväärtuse summale tootemaksud ehk mitmesugused tarbimismaksud. Mis suurendavad SKP numbrit!

Samamoodi  on lugu, kui arvutame SKP suurust  sissetulekute kaudu.  Kui tööandaja -  eraettevõte  või avaliku sektori  asutus - maksab töötajale palka, siis kogu palk ja sellega seonduv sotsiaalmaks läheb SKP arvestusse kui tulu. Töötaja tulu on palk, riigi tulu on sotsiaalmaks. Sõltumatu sellest, mida töötaja töökohal tegi või ei teinud – kui saab palka,  siis loob ta SKP mõttes ka väärtust. Teiste sõnadega, mida suurem  on sotsiaalmaksu laekumine, seda suurem on SKP tase.  Tehniliselt saab öelda nii -  ühiskond võib ennast  rikkaks maksustada! Sotsiaalmaksu osa meie rahvamajanduses moodustab umbes 12%.

Vaatame kolmandat  SKP arvestuse viisi – tarbimiskulutuste alusel. Kui palga saaja oma kättesaadud  raha põlema ei pane vaid selle hoopis kaubanduskeskusesse viib, siis annab ta  võimaluse ettevõtetele  toota kaupu ja hüviseid ning teenida kasumit. Eratarbimiskulutused moodustavad Eestis üle poole SKP mahust. Peale eratarbijate teevad kulutusi ka ettevõtted ja avaliku sektori asutused. Ostetud kaupade ja teenuste väärtus sisaldab  ka mitmesuguseid tarbimismakse. Jällegi, mida rohkem kulutajad ostavad tarbimismaksudega koormatud kaupu, seda suurem on SKP!

Tuleme tagasi meie eelpooltoodud näite juurde. Kui tööandja  on maksnud palka 100 raha, siis on ta on koheselt selle võrra suurendanud ka SKP suurust. Küsimus on aga selles, kas sellist palka kannatab maksta.  Tööandja seisukohalt on oluline,  mida ta palgatud töötajalt vastu saab. Kui töötaja ei genereeri toodangut, mille müügiväärtus ületab palgakulu numbri,  siis kannab ettevõtte kahjumit. Ja see kahjum vähendab ka SKP suurust!

Seega, asjad on niipidi seotud, et palgale lisanduvad sotsiaalmaksed  suurendavad ettevõtte kulutusi  tööjõule. Ning siinkohal tahaksin olla meie tööandjate kõige suurem sõber ja väita, et sotsiaalmaksukoormus on täna kõige suurem pidur palgatõusu ja ettevõtete konkurentsivõime suurendamisel. Kui ettevõtted ei jõua palka maksta, siis me  ikka ei saa   sotsiaalmaksuga rikkaks saada. Kui töötajate palk on madal ja tarbimisvõime piiratud, siis me  ikka ei saa ennast tarbimismaksudega jõukaks  maksustada! Kuigi tänane Eesti valitsus püüab seda ilmselgelt teha.

Seega vajab Eesti  kiiret ja laiaulatuslikku maksureformi, mille peamine  eesmärk on tööandja sotsiaalmaksu oluline vähendamine ja selle maksukoormuse kandmine indiviidi ehk füüsilise isiku tulumaksu tasandile. 

Elukvaliteet (Vikerraadio (40): 18.08.2015

Kas meie  elul on mõte? Kas meie   elu on kvaliteetne? Kuidas on seotud elukvaliteet  ja sissetulek?

Oleme harjunud ühiskonna heaolu mõõtma ja võrdlema  SKP arvestuse alusel. See tähendab sisemajanduse koguprodukti  tingliku suuruse kaudu ühe elaniku kohta. Eesti SKP suurus võrreldavates hindades  on ligikaudu 73 protsenti Euroopa Liidu keskmisest, Lätil 64 ja Soomel 110 protsenti. Ühe elaniku kohta luuakse Eestis umbes 15 tuhande euro eest lisandväärtust; Lätis 12 tuhat ja Soomes 38 tuhat. Eesti SKP kasvab  sel aastal 2% ja lootust Soomele hetkel järele jõuda ei ole.

SKP näitaja on väga hea indikaator – peegeldab hästi  majandustegevuse taset; teeb riigid lihtsalt võrreldavaks ja  on  arusaadav  ka mittestatistikutele.  Aga alates SKP kui arvestusmeetodi kasutuselevõtmisest 60 aastat tagasi on toodud välja ka sellise arvestusmeetodi puudused.  SKP arvestuse „häda“ on see, et ta ei võta arvesse  paljusid majanduse  ja elutegevuse valdkondi  ega arvesta SKP loomisega seotud tegelikke kulutusi – näiteks  mõju loodusele ja  rikkuse jaotust ühiskonnaliikmete vahel. Nende puuduste ületamiseks on püütud luua ka lisanduvaid mõõdikuid, mis tooksid välja parema seose SKP ka tegeliku elutaseme vahel.

Ühiskonna majandusareng ei ole ainult arvestuslik number, vaid ka elukvaliteet ja heaolu. Aga need on juba subjektiivsed näitajad, mille võrdlemine riikide lõikes ei ole paraku lihtne.

Euroopa Liit  on viimase viie aasta jooksul töötanud välja laiema ja riigiti võrreldava näidikute süsteemi, mis avaks  laiemalt  ühiskonna arenguga seotud tahke.  Kasutangi siinkohal hiljutist  Eurostati ülevaadet elukvaliteedi kohta.

Mis on siis elukvaliteet, mida SKP number ei peegelda?  

Üldistatult tuuakse välja kolm aspekti. Esiteks, mitmesugused heaolu näitajad nagu rahaline kindlustatus ja elutingimused.

Teiseks,  tulude, tarbimise ja tervise erinevused ühiskonnas ning kolmandaks, looduskeskkonna seiskord ja ressursside kasutamise jätkusuutlikkus.

Siinkohal on  tegemist indiviidi hinnangutega ümbritsevale elukeskkonnale. Ainult raha elu veel kvaliteetseks ei tee. Suur SKP tase inimese kohta ei pea otseselt tähendama kõrget elukvaliteeti! Olulised on ka hariduse omandamise võimalused, tervishoiutase, valitsemiskorraldus ja looduskeskkond. Aga elukvaliteeti hinnatakse ka füüsilise turvatunde, rõõmu pakkuva töö,  heade inimsuhete ja meelelahutusvõimaluste järgi. Tõepoolest, paljalt  SKP numbri  neid erinevaid elu osiseid  hinnata ei saa.

Kuidas siis Eesti inimesed oma elu headust hindavad võrreldes teiste eurooplastega? Vaatleme mõningaid neist nimetatud näitajatest.

Aastake tagasi olid kõige rohkem rahul oma materiaalse heaoluga Põhjamaade inimesed; kõige vähem rahul aga bulgaarlased ja kreeklased. Tundub loogiline! Eesti jääb inimeste hinnangute taseme poolest viimase veerandi sisse;  üle poole inimestest ei ole rahul oma rahalise olukorraga.   Samas  oleme tublil  keskmisel tasemel,  kui on vaja raha leida erakorraliste väljaminekute jaoks. 

Euroopa riikide hulgas  tagapool oleme ka elamistingimuste poolest, kuigi kaks kolmandikku inimestest on olukorraga enam-vähem rahul.

Rahuolu poolest oma tööga asume Euroopa Liidu riike seas enamvähem keskel. Aga jällegi – tööeluga pole rahul lõunaeurooplase ja kummalisel kombel ka sakslased. Põhjala riikide inimestel  aga jällegi meeldib tööl käia.

Kui kõrgema haridustaseme ja sissetuleku vahel on selgepiiriline seos, siis hinnanguline elukvaliteet ja ülikooliharidusega inimeste osakaal rahvastikus omavahel seotud ei ole. Ilmekas on olukord ka Eestis – suhteliselt suure kõrgema haridusega inimeste osakaalu juures (37% elanikkonnast)  on suhteliselt väike  kõrge eluga rahul olevate  inimeste suhe.

Eesti inimeste elukvaliteeti kisub alla ka hinnang oma tervisele. Oleme kohe päris Euroopa Liidu lõpuosas.  Pool meie elanikkonnast hindab oma tervist kehvemaks kui hea või väga hea tase.  

Oluline elukvaliteedi komponent on ka meelelahutusvõimalused. Aga veelgi huvitavam selle juures on inimeste rahulolu oma ajakasutusega -  kuidas see jaotub töötegemiseks ja  meelelahutuseks.  Kõige rahulolevamad oma aja kasutusega on jällegi põhjamaalased, kellel jätkub aega nii tööks kui lõbuks. Kõige vähem on rahul bulgaarlased, kreeklased ja ungarlased, Eesti on kuskil vahepeal. Aga rahulolu reegel siinjuures  tundub olevat selline – tööta vähem  ja kuluta  rohkem aega ja raha meelelahutusele! Aga seda teame vist ka ilma teadusuuringuteta!

Lõpetame elukvaliteedi ülevaate üldise rahulolu hinnanguga  oma elule. Kõige rohkem on rahul eluga soomlased ja rootslased, seevastu bulgaarlased ja ungarlased aga üldsegi mitte. Eesti kohanumber on tagantpoolt seitsmes – oleme Euroopa võrdluses  eluga üsna rahulolematud!

 Üldistatult võib siiski öelda -  kõrgem rikkuse tase ühiskonnas  toob kaasa ka suurema eluga rahulolu. Nii lihtne see ongi! 

Sotsid nokivad maksuseadust (Vikerraadio (39): 11.08.2015)

Sotsiaaldemokraadid pole rahul koalitsioonilepinguga ja soovivad ajaloo ümberkirjutamist.  Valitsemislepingu  avamine tähendab ilmselgelt  ka koalitsioonipartneritega tüli üles võtmist, millel võivad olla väga olulised järelmid meie võimumustrile.

Keskne ja konkreetne kõlama jäänud majandusteema,  mille sotsdemmid lauale pannud on tulumaksuvaba miinimumi tõus tänaselt 154  eurolt kuni 400 euroni kuus. Milles seisneb siis sotsiaaldemokraatlik valu, et tänane maksuvabastus  enam kuidagi ei kannata?

Ettevõtlusminister Urve Palo on tulumaksuvabastuse suurendamise vajadust põhjendanud järgmiselt – tsiteerin -  see „jätaks madalat ja keskmist palka teenivatele inimestele rohkem raha kätte ning võimaldaks reaalselt ettevõtete jaoks vähendada tööjõu maksukoormust”.

Ütleme otse välja - mõlema põhjuse  puhul on tegemist otsese hämamisega.

Esiteks –  tulumaksuvaba miinimumi tõus ei vähenda  mitte ainult madalapalgaliste, vaid täpselt sama suure summa võrra  ka kõige rikkamate inimeste tulumaksukoormust. Nii madalapalgaline poemüüja,  kui ka raudteekuningas Ossinovski saavad täpselt ühesuure maksuvabastuse.  Aga miks suuretululistele veel suurema summa kättejäämist häbenetakse välja öelda – ju siis ei ole see piisavalt sotsiaaldemokraatlik põhimõte?

Probleem,  mida tegelikult lahenda püütakse on hoopis tulumaksukoormuse jaotumine  tulusaajate vahel.

 Seda, et suurematululised peavad rohkem panustama ja madalatululised vähem – seda põhimõtet  ei vastusta mitte keegi  - ei poliitikud ega  maksueksperdid!  See tähendab, et maksukoormus peab olema tulude suhtes progresseeruva iseloomuga. Küsimus on aga selles, kuidas seda progressioon maksusüsteemi tekitab. Tulumaksukoormuse  jaotamine peaks olema nii tehniliselt kui majanduslikult efektiivne ning kui ka  poliitiliselt  ühiskonnale vastuvõetav.

Saab seda teha tehniliselt  üsna erinevalt – näiteks kas maksumäärade eristamise kaudu; tulust mahaarvamise teel  või  maksutagastuste abil.  Väga sageli kasutavad riigid neid kõike instrumente korraga.  Kõige efektiivsem, selgem ja odavam viis on loomulikult erinevate maksumäärade kasutamine eri  suurusega tuludele. Eestis  on aga kummalisel kombel tekkinud olukord, kus sellisest tehnilisest lahendist -  maksumäärade eristamisest ­- on tehtud  Vanapagan ise.  Ükskõik mida, aga maksumäärade eristumist ei tohi olla!  Kuigi ühetaoline maksumäär on kasutusel ainult Balti  riikides ja Ida-slaavi riikides.  Veelkord, progresseeruvad maksumäärad on tehniline vahend, mitte maailmvaade!

Miks sotsiaaldemokraatide poolt pakutav tulumaksuvabastuste tõus ei ole hea lahend? Nagu juba öeldud,  ta vabastab maksust ka need, kes seda ei tegelikult  vajaks. Nimetatud maksuvabadustuse „üle-ekspluateerimine“  sotsiaaldemokraatide käsitluses läheb vastuollu maksuvaba miinimumi kehtestamise peamise põhimõttega – jätta rohkem raha madalapalgaliste taskusse. 

Teiseks – see on riigile väga kallis maksukaotus, mille kompenseerimiseks tuleb tõsta teisi makse. Pakutud on tulumaksumäära üldist tõusu, mis aga tooks kaasa uued maksusüsteemi moonutused.

Lühidalt – kui tahame toetada madalatululisi, siis tuleb seda teha läbi maksumäärade eristamise, mitte ebaefektiivse ja kuluka maksuvabastuste süsteemi kaudu.

Sotsdemmid väidavad, et  kõrgem tulumaksuvaba miinimum aitab ettevõtjate kulusid vähendada. Selline arusaam ei ole mitte ainult  vale, vaid seda võib käsitleda ka kui otsest üleskutset seaduserikkumisele.  Tänase Tulumaksuseaduse ja Töölepinguseaduse kohaselt ei ole tulumaksumäär ega vabastused mitte kuidagi  seotud ettevõtte kuludega.  Töölepinguseadus ütleb  üheselt – tööandja ja töövõtja lepivad kokku ainult töötasus ning pole olemas mingisugust neto- ega brutopalka selle seaduse raamistikus.  Kokkulepitud  töötasu pealt maksab töötaja tulumaksu ja tööandja sotsiaalmaksu. Indiviidi tulumaks  ei ole ettevõtja kulu -  seega ei mõjuta maksuvabastused ega tulumaksumäär ettevõtte tööjõukulu mitte kuidagi.  Seda väita  on üleskutse rikkuda seadust!

Ilmne on, et meie ummikussejooksnud maksusüsteem vajab põhimõtteliset ja laiamahulist ümberkorraldust.  See tähendab eelkõige ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse olulist vähendamist ja selle maksukoormuse ülekandumist indiviidi tasandile. See tähendab indiviidi tulumaksu ja ettevõtte kasumimaksu lahku viimist ning  viimase ümberkujundamist klassikaliseks kasumimaksuks. See tähendab  indiviidi tulumaksumäärade selget eristumist erinevate tulutasemete lõikes.  Tulumaksuvaba miinimum peaks olema ainult tehniline miinimum, alla millist tulutaset pole lihtsalt mõtet makse koguda.

Aga kokkuvõttes. Kui sotsiaaldemokraadid  tahavad tegelikku maksureformi, siis olgu neil julgust ka kogu  maksupakett  lauale panna.  Tänane pakutav üksik maksumuudatus ei ole tõsiseltvõetav.

Võtame dividende! (Vikerraadio (38): 4.08.2015)

Mõned nädalad tagasi teatas Swedbank suurest,  erakorralise  kasumi  väljamaksest. Sellega kaasneb ka suur ja ootamatu kingitus Riigieelarvele 100 miljoni euro suuruses summas.  Olen arvamisel, et see sündmus väärib laiemat mõtestamist,  kui ainult hõiskamist selle üle, et „pangad maksavad siiski ka kasumimaksu“.

Mis siis toimus?  Swedbank, Eesti suurim pank,  teatas 400 miljoni euro suuruse dividendimakse tegemisest emapangale Rootsis. Kasumi  väljavõtmisega kaasneb  ka  tulumaksu tasumine Eesti riigikassasse.   Juba eelnevalt sel aastal kandis Swedbank riigieelarvesse 28,5 miljonit  eurot eelmise aasta dividendivõtmise tasu. 

Olen aastaid kritiseerinud meie kasumimaksusüsteemi, mis võimaldab välisettevõtetel Eestis teenitud tulud ilma kasumimaksu tasumata Eestist välja nihverdada. Kuidas nüüd peaksin olukorda suhtuma - kas tundma rõõmu selle üle, et  pangad siiski maksavad teenitud kasumitelt õiglase osa Eesti riigieelarvesse või teiselt poolt, tundma ennast häbistatuna, et olen meie maksusüsteemi  alavääristanud.

Aga vaatame numbreid ja suurt pilti. Esiteks, see  mis teeb Swedbanki raha väljamakse ebatavaliseks,    on selle erakordselt suur maht. Kokku  plaanib Swedbank sel aastal Eestist Rootsi  viia arvestuslikult  550 miljonit eurot.   Meenutagem, et kümmekond aastat tagasi osteti tollase  Hansapanga vähemusosalus  1,68 miljardi euro eest. Eelnevalt olid rootslased maksnud enamusosaluse eest 0,3 miljardit eurot. Seega,  sel aastal võtab Swedbank ühekorraga  ühe kolmandiku oma investeeringust Eestist välja. 

Soovist eelnevatest perioodidega võrreldes oluliselt rohkem  kasumit välja  võtta  on andnud märku ka teised pangad.  SEB maksis esimest korda selle sajandi jooksul   dividende oma  Rootsi emapangale, kokku 10 miljonit eurot.

Kui lisada veel siia lisanduv tulumaksukoormus, siis võib Eesti majandusest väljaminev summa ulatuda üle 700  miljoni euro.  See on 4% SKP-st ehk suurus, mille võrra  vähenevad siis ka välisinvesteeringud.

Teiseks, sadade miljonite eurode väljavool saab kindlasti mõjutama tervikuna Eesti majandust.  Miljardite laenukroonide kontrollimatu sissevool kuumendas  meie majanduse üle kümmekond aastat tagasi. Nüüdne raha väljavoolu mõju saab olema aga  vastupidise suunaga.

Järelmid saavad olema ka pangandussektori sees. Pankade esindajad, kes muidu on bravuurikad ja optimistlikud,  hoiavad nüüd targu madalat profiili. Ju siis on põhjust. Kui miljard raha välja voolab, siis on vähem tarvis ka  tellereid, haldureid ja strateege.

Kolmandaks, selline olukord suunab küsima väga ärevakstegevaid küsimusi.  Miks siis ikkagi  raha välja viiakse? Miks ei nähta selle kasutamisvõimalusi Eestis? Kas tõesti on Eesti juba valmis ehitatud ja investeeringuid pole enam vaja? Või kus riigis on siis suuremad tuluvõimalused ja parem ärikliima, kui seda on Eestis?

Seega võiks sellist  suuremahulist raha väljavoolu käsitleda kui   otsest  sõnumit  meie majanduse väljavaadete suhtes.   Ütleksin, et tegemist on lausa omalaadse manifestatsiooniga!   Sõnum on see, et  Eesti ei ole  see koht, kus kasvuvõimalusi nähakse!  Vaatamata meie ettevõtjasõbralikule  maksusüsteemile ja madalale riigivõlale.

Pole põhjust rõõmustada ka ühekordse suure maksulaekumise üle, kui selle tagajärjeks on investeeringute väljavool. Meie eesmärk peaks olema ikka välisraha sissevool ja etteprognoositavad maksutulud.  

Buumiaegadel  on meie laenuturgu  ja majanduskasvu kütnud kinnisvara ja eratarbimine. Väga raske  aga tänases hetkes samalaadset entusiasmi ja hoogu märgata.

Tööstustoodangu numbrid on viimastel kuudel alanenud. Ka selles sektoris tundub võhma väheks jäävat.

Põllumajandussektorit mõjutab Vene turu ära kukkumine ja seakatk.

Riigisektor võiks laenata  ja investeerida, aga siin on meie mõistuspärane finantsvahendite kasutamine täiesti ummikusse jooksnud.  Seega - meil täna polegi kandvat sektorit, mis võiks majanduskasvu vedada.

 Ja kui majanduskasvu  pole loota, läheb välisraha koju tagasi.  Sõltumata meie niinimetatud ettevõtjasõbralikust maksusüsteemist.