Õnn ja ökonoomika (Vikerraadio (25): 16.11.2015)

Jõulud ja aastavahetus on õnnesoovide aeg.  Aga mida me õnne all üldse mõtleme?  

Loomulikult on termini „õnn“ puhul tegemist abstraktse  mõistega, mis tähendab iga inimese jaoks väga eriomast asja.

 Vaatamata ebamäärasusele on sotsiaalteadlased on püüdnud üldistada õnne olemust. Õnne saab defineerida kui teatud inimlikku emotsiooni  ja teiselt poolt, kui kui hinnangut oma elule – kui õnnelik  elu tundub olevat? 

Enamgi veel, majandusteadlased on välja arendanud uurimisvaldkonna, mida nimetatakse õnne ökonoomikaks.  Õnnemajandusega tegeletakse  seepärast, et õnnega seonduvad aspektid on olulised tegurid ühiskonna arengu seisukohalt.  Õnnelikumad ühiskonnad on produktiivsemad ja kõrgema elatustasemega; innovatilisemad, loovamad ja tervemad; koostöövõimelisemad ja parema ühiskondliku korraldusega.  

Aga vaatame asja ajaloo seisukohalt.  Tänase maailma võimsaima  majandusriigi – USA – Iseseisvusdeklaratsioonis kuulutati, et kõikidel inimestel on uues riigis teatud võõrandamatud õigused, millle seas on ka õigus elule, vabadusele ja pangem tähele - “õigus püüelda õnnele“. Ehk siis õigus olla õnnelik on samasugune õigus, kui muud inimõigused ja vabadused.

Aga samamoodi kasutatakse sõna „õnn“ ka Eesti Iseseisvusmanifestis, kus lubatakse sellise riigi tekkimist, kus "kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma". 

ÜRO võttis 2011 aastal vastu resolutsiooni, kus kutsutakse hindama ühiskondade õnelikkuse taset ning viima ellu sotsiaal- ja majanduspoliitikaid, mis võiks inimesi õnnelikumaks muuta.

Aga kuidas  õnne taset  mõõdetakse? Tehakse seda inimeste küsitluste kaudu ning teiselt poolt, seostatakse vastuseid inimeste ja ühiskonna sotsiaalmajandusliku olukorraga. Küsimuste  vastuseid - „kas olete täna õnnelik“ või „kas elate õnnelikku elu“ seostatakse erinevate ja üsna täpselt mõõdetavate ühiskonnaelu näitajatega.  

Õnnelikkuse tasemega seonduvaid sellised aspektid nagu koguprodukti suurus; oodatav eluiga;  elukvaliteet ja sotsiaalse kindlustatuse tase; sotsiaalseid suhted ühiskonnas, aga ka valikuvõimaluste paljusus, mida ühiskond võimaldab.  Väidetakse, et õnne taset on võimalik  majanduslikult mõjutada, seda juurde toota ja paremini inimeste vahel jaotada.

Emotsinaalne aspekt seoses õnnega on alati  raha. Kas rikkamad inimesed on õnnelikumad? Teatud määral kindlasti –  vaesemad inimesed tunnevad ennast vähemõnnelikena kui rikkamad.  Aga on leitud seaduspära, et teatud sissetulekutest alates õnnetunne enam raha hulgaga ei korreleeru ehk siis inimese jõukuse kasv ei suurenda samavõrra õnnetunnet.   Seda selgitatakse teatud kohanemisefektiga – kui inimese elus toimub üleminek madalamalt tulutasemelt kõrgemale, siis tuntakse ennast õnnelikumana. Aga kui saavutatakse teatud stabiilne olukord, siis ei võrrelda oma elu enam mitte eelneva perioodiga, vaid vaadeldakse enda olukorda olemasolevas keskkonnas.  Mõtleme näiteks sisserändajate peale vaestest riikidest rikastesse.  Kui esimesed põlvkonnad olid väga õnnelikud vaesusest pääsemise üle, siis mida põlvkond edasi, seda vähemõnnelikumad on  sisserännnanute põlvkonnad. Kuigi nende materiaalne olukord võrreldes eelnevate põlvkondadega on oluliselt parem, siis nende käesolev positsioon võrreldes kohalikega  on aga  sageli halvem.  Seega on õnne üks peamine komponent võrdlusaspekt nendega, kellega tahaksime ennast võrrelda!

Ka Eesti inimesed ei  võrdle tänast olukorda mitte poole sajandi taguse eluga, vaid võrdlevad ennast meie rikkamate naabrite elu-oluga. Mis meid aga ülemäära õnnelikuks ei tee!

Kuigi õnn on igamehe enda asi, siis on püütud järjestada ka ühiskondi õnnelikkuse järgi.  Olgu siinkohal nimetatud  eelmisel aastal ÜRO poolt tehtud ülevaadet „Maailma õnnelikkuse raport 2013“,  mis vaatleb 156 maailma riiki.  Selle ülevaate  kohaselt on maailma õnnelikumad ühiskonnad Põhjamaades, aga ka Holland, Kanada, Austria ja Austraalia.  Kõige õnnetumad on inimesed vaestes Aafrika riikides – Togos, Beninis, Kesk Aafrika Vabariigis, Ruandas. Ilmselgelt rikkus loeb!  Kõige õnnetum  Euroopa Liidu riik on Bulgaaria, asudes peagu nimekirja lõpus 144 kohal.

Eesti on 72-ne, ehk oleme kahjuks üsna õnnevaene riik. Inimesed võrdlevad  oma olukorda Soome ja Rootsiga eluga ega tunne ennast hästi.  Samas,  majanduslikult palju vaesemad ühiskonnad nagu Moldaavia ja Angola on meist õnnelikumad.

Kuidas olla ikkagi õnnelik olla? Mõned majadusteadlased väidavad, et pole olemas sellist asja nagu õnnelik elu. Tegelikut on olemas vaid õnnerikkad erinevad momendid meie elus.  Seega peitub majanduslikus mõttes  õnne saladus õnnelike hetkede suurendamises. See nõuab omakorda teadlikku  panustamist nendesse hetkedesse - on see siis töö, pere või tegelemine meeldivate asjadega. Ja meil kõigil on need õnnehetkede tekitamiseks ja suurendamiseks vajalikud ressursid olemas.  

Läheme shoppama! (Vikerraadio (24): 2.12.2014)

Kui eelmisel nädalavahetusel sai Eestis alguse advendiaeg, siis USA toimus  järjekordne üritus, mida mida tuntakse ka  „musta reede“ nime all. Tegemist ei ole Hollywoody uue õudusfilmi esilinastusega, vaid jõulumüügi hooaja avamisega. Aga mõne episoodi  puhul ei olegi need asjad väga erinevad!

Asi käib niimoodi -  novembri neljandal neljapäeval peetakse USA-s Tänupüha, mis on ka vaba päev.  Sellel on religioosne taust; midagi sarnast meie lõikuspüha ehk mihklipäevaga. Ameerika tänupüha kommetest teame kalkuniprae ja kõrvitsakoogi söömist. Ja siis kui kalkunipraad neljapäeva õhtul söödud, algab õhtul vastu reedet kohe jõulushopping ehk „Black Friday“!  Tegemist on USA jaekaubanduse kõige suurema läbimüügi päevaga – seega on tegemist majanduse jaoks üliolulise hetkega.  Ameerikast on selline agressivne ja kontsentreeritud müügimudel kandunud üle ka teistesse ingliskeelsetesse maadesse, näiteks Suurbritanniasse, kus  see ei ole aga nii märgilise tähtsusega kui USA-s. Ka Eestis  on kaubanduse kibedaimad  tööpäevad vahtult enne jõule, mitte veel novembris.

Millest selline kummaline nimi – „must reede“? Selgitusi on mitmeid. Üks neist püüab leida seost sel päeval aset leidva liikluskaose ja politseikroonika vahel. Rohkem liiklust, rohkem ka õnnetusi.

Teine selgitus päeva nimele on seotud kaubanduse kui tegegevusvaldkonna eripäraga. Nimelt, tuuakse esile, et jaekaubanduse tulu on aasta lõikes väga ebaühtlane. Suurem osa käibest tehakse just aasta lõpus pühadeperioodil. Piltlikult öeldes - kuni jõulumüügihooaja alguseni on kaubandus oma tuludega „punases“  ning alates Tänupühast saab numbreid kasumireale kirjutada tavapärase musta tindiga.

Kuigi „must reede“ ei ole kuidagi USA riigivõimu poolt määratletud  kui mingisugune kaubanduse  korraldamise mudel, võib selle taga näha ameerikalikku pragmatismi. Ehk siis – kogu  jõuludega seotud  sebimine koondatakse ühte lühiajalisse perioodi ja  võrdsustatakse tingimused kõikide turuosaliste jaoks.  Jõulud ei pea algama liiga vara ja jõuludega seotud müük ei pea kestma pool aastat, nagu see paljudes teistes riikides  on välja kujunenud. Seega must reede  on nagu kokkuleppeline ühtne stardipauk  kõikidele müüjatele, aga müügiperiood  lõpeb ka koos jõuludega.

„Must reede“ ei ole USA-s riigipüha, kuigi paljud asutused annavad  oma töötajale selle päeva vabaks.  Ja poed teevad oma uksed lahti Tänupüha  õhtul  või reede varahommikul, et kõik saaks täiega terve nädalavahetuse  shopata.

Mida siis ostlejad  nende päevade jooksul korda saadavad? Arvestuslikult sooritab ostu neil päevil ligikaudu 250 miljonit inimest, kulutades keskmiselt  400  dollarit ehk 320 eurot.  Ostlejate käitumine on USA majanduse jaoks ülioluline, katavad ju eratarbimiskulutused üle kahe kolmandiku  riigi sisemaise kogutoote mahust. Kuidas käitub tarbija, nii käitub ka SKP. Kui tarbijad julgevad kulutada, siis annab see signaali kogu majanduse kindlustundest. Ja vastupidi, tarbimiskindluse puudumine on ohuks ka majanduskasvule.

Oluline aspekt jõulumüükidega seoses on ka kiire tagasiside tarbimiskäitumise kohta. Mida ostetakse, kust ostetakse ja kui kallilt ostetakse – see on väärtuslik informatsioon tarbija käitumise ja majanduskasvu kohta.

Selle aasta jõulumüügi esimesed kokkuvõtte näitavad, et teatud muutused tarbijate käitumises ongi  toimunud. Nagu näiteks – vaatamata asjaoludele, et tarbija kindlustunne ja ostuvõime on tõusuteel – on selle aastane „musta reede“ kogukulutused väikesemad . Väiksem on ka keskmise ostukorvi väärtus. Seda selgitatakse  tarbija ostueelistuste muutusega. Kaubanduskeskustes ostlemise asemel tellitakse kaupu Interneti-poest. Ehk siis „must reede“  asendub niinimetatud „küber- esmaspäevaga“ . See on uus  ja naljakas  mõiste – „Cyber-Monday“.  Mõiste tuleneb asjaolust, et inimesed ei soorita oste mitte kaubanduskeskuses, vaid käivad seal ainult tutvumas-selga proovimas ning hindu uurimas.  Ning lähevad siis esmaspäeval netipoodi ja ostavad asjad veelgi odavamalt  kui pärispoes. See on kindlasti asjaolu, mida peaksid ka Eesti kaubanduskeskuste arendajad silmas pidama!

Sel aastal eeldatakse USA tarbijate jõuluaegsete kulutuste kasvu,  mis peegeldab tarbijate kindlustunnet ja majanduse tugevust. Samas jaotub ostude sooritamine novembri ja detsembri  lõikes varasemast ühtlasemalt. Ning ostetakse  üha enam väljaspool kaubanduskeskusi.  Samuti võib netikaubanduse levik, odavus ja mugavus  tähendada  ka „musta reede“ kui müügimudeli lõppemist.   38% netipoe ostudest sooritatakse mobiilsetest seadmetest ehk piltlikult öeldes, telefoni kaudu. Mis on küll need asjad mida nutitelefoniga mugav osta on?

Kokkuvõttes, äri on äri ja jõulud on jõulud!  Püüame need kaks asja meil siin Eestis mõistlikus tasakaalus hoida! 

G20 - majanduskasv ja Venemaa (Vikerraadio (23): 18.11.2014)

Eelmisel nädalavahetusel toimus Austraalias, Brisbane’is suurriikide juhtide tippkohtumine, mida tunneme ka G20 ühendusena. Kuigi  suuremat tähelepanu on saanud erinevate kremlinoloogide tõlgendused Venemaa valitseja käitumise  eripärade kohta,  siis alljärgnevalt  keskenduks  nimetatud  ürituse sisulisele poolele.

Kõigepealt G20-st kui suurriikide suhtlusviisist.  Alguse on saanud selline mitteformaalne ühendus 15 aastat tagasi. Selle eesmärgiks on „tuua kokku tähtsamate tööstusriikide ja arengumaade juhid, arutamaks maailmamajanduse globaalseid teemasid“.  Nagu ka nimetus viitab, on osalisi kokku 20 riiki, mis sisaldab ka Euroopa Liitu kui institutsiooni. Seega  võib öelda, et ka Eesti esindaja viibis kohal! 

Nimetatud riigid katavad kokku  86% maailma tootmismahust; 76%  maailma väliskaubandusest  ja 65% maailma rahvastikust.  Pooled  ühendusse kuuluvatest riikidest moodustavad suuremad arenenud tööstusriigid nagu USA, Saksamaa ja Jaapan; teise poole aga suure rahvaarvu ja rikkalike loodusvaradega arengumaad nagu Brasiilia, Hiina ja India, aga ka Indoneesia ja Saudi-Araabia. Aga ka Venemaa.  Seega ei ole kuidagi tegemist mingisuguse rikaste Lääneriikide klubiga,  vaid arengutasemelt erinevate, aga majanduslikult ja poliitiliselt oluliste riikidega maailma  erinevates regioonides. 

Mis siis neid riike võik ühendada?  Kokkusaamiste fookus  on globaalsete arengute, aga eelkõige rahandus-süsteemi stabiilsuse ja majanduskasvu teemade arutelu. Sai ju ka ühenduse kooskäimine alguse peale 1997-nda aasta ränka Aasia  finantskriisi. Globaliseeruvas ja seotud maailmas tunnetati vajadust  majanduspoliitikaid  kooskõlastada ja rahandussüsteeme stabiliseerida.

Mida siis Brisbane’is riigipead rääkisid ja mis sellest Eestile võiks tähelepanuväärset olla?  Peateema on ikka majanduskasv  ja selle saavutamise strateegiad.  Kokkusaamisel kinnitatud tegevuskava toob välja  mitmeid aspekte, mis riikide majanduskasvu peaksid stimuleerima.  Suuresti on tegemist väga üldiste deklaratsioonidega ja midagi  uut siin meie jaoks ei ole. Aga mõned  huvitavad aspektid siiski!

Globaalne eesmärk  on saavutada  vähemalt 2% majanduskasv järgneva 5 aasta jooksul. Loomulikult on riigiti kasvu kiirus erinev – Euroopas  madalam ja tärkava majandusega riikides kiirem.  Globaalse majanduskasvu saavutamiseks peaksid ka riigid edendama struktuurseid reforme ja tihendama omavahelist koostööd.  

Täpsemalt näeb tegevuskava ette keskendumist neljale valdkonnale -  infrastruktuuri arendamist; kaubandustõkete vähendamist; uute töövõimaluste leidmist ja konkurentsijõudude tugevdamist.

Infrastruktuuri arendamiseks kavatsetakse luua spetsiaalsed asutused, mis aitavad nii siseriiklikke kui piiriüleseid projekte  korraldada ja rahastada.  Üks oluline takistus tundub olevat infrastruktuuri projektide riigipoolne rahastamine, sestap püütakse soodustada ka eraraha investeeringuid infrastruktuuri arendamisse.   

Teine suund on piiriülese kaubanduse tõkete vähendamine. Eesti jaoks  teemapüstutus ülemäära aktuaalne ei ole, sest oleme niigi väliskaubanduslikule tegevusele  üpris avatud.  Aga teiselt poolt, kui pidada silmas Lääneriikide ja Venemaa vahelist kaubandussanktsioonide sõda, siis tuleb silmad lahti hoida.

Kuna ikka on veel tuntav pangandussüsteemi kriisijärgne ebakindlus, siis rõhutatakse ka vajadust kehtestada finantssektorile selgemad ja efektiivsemad regulatsioonid.   Selle teemaga seondub vahetult ka riikide võlakoormuse kontrolli alla saamine.

Eesti jaoks huvitav aspekt on aga G20  näpunäited maksusüsteemi arendamiseks.  Rõhutatakse vajadust „kindlustada rahvusvahelise maksusüsteemi õiglus  ja  kindlustada riikide maksubaas“.  Pangem nüüd tähele – rõhutatakse põhimõtet, et „kasumid peavad olema maksustatud neis riikides,  kus ettevõtte majandustegevus toimub ja kus lisaväärtus  luuakse“.   Tänane Eesti kasumimaksustamise  süsteem on sõna-sõnalt selle põhimõttega vastuolus. Meie maksusüsteem teeb võimalikuks suuremahulise Eestis teenitud kasumi maksuvaba väljaveo välisettevõtete poolt.  Ehk Eestis toimub täpsel see, mida nimetatud deklaratsioon taunib.  G20 lõppdokumendis tunnustati ka rahvusvaheliste maksureeglite täpsustumist ja piiriülese maksude vältimise seire arengut.

Olulise kasvustrateegia valdkonnana räägiti palju ka töökohtade loomise vajadusest ja naiste ning noorte töövõimaluste avardumisest; kliimamuutustest ja muudest olulistest asjadest.

Seega kokkuvõttes. On ju ilmselge, et pooleteistpäevase  kokkusaamise käigus ei ole võimalik maailma globaalprobleeme lahendada. Eelkõige  on selliste ürituste eesmärgiks anda  olulistele riigipeadele võimalus kõrgetasemeliseks otsesuhtluseks.  See võimaldaks  kiiremini reageerida maailma majanduse ja poliitika hetkeprobleemidele,  nagu Ebolaga viiruse leviku tõkestamine või sõjaliste konfliktide vaigistamine.  Ja näiteks otsekohene ning kriitiline suhtumine Venemaa agressiivsesse tegevusse, mis sel kohtumisel ka toimus.

Teine üldisem eesmärk  on seotud indikatsioonide andmisega maailmale – mis on olulised probleemid ja kuhu suunda kavatsetakse liikuda!   Ja see läheb ka Eestile korda, sest oleme samuti oluline osa maailmast! 

Majanduskeskkond ja konkurents (Vikerraadio (22): 4.11.2014)

Maailmapanga uurimisrühm  on tulnud välja iga-aastase  raportiga Doing Business 2015. Nimetame seda siinkohal Äritegevuse  keskkonna ülevaateks, mis hõlmab kokku 189 riiki.  Selliste  „edetabelite“ puhul on alati põnev jälgida, kuidas suur Eesti väikeses maailmas välja paistab.  Päris hästi paistame -  asume  raporti kohaselt väärikal 17-ndal  kohal maailmas.  Alljärgnevalt toomegi välja Eesti ärikeskkonna tugevused ja nõrkused.  

Ülevaate teravik on suunatud eelkõige  riigipoolse regulatiivse raamistiku  võrdlemisele erinevates riikides.  Neid erinevaid asjaolusid  kokku pannes saame igas riigis eripärase  businesskeskkonna, mis pidurdab või soodustab äri  alustamist ja hoidmist. 

Lisaks regulatsioonidele vaadeldaks ka üldisi äritegemise tingimusi nagu elektrivoolu  olemasolu või ärikokkulepetest kinnipidamise tagamine. Muide, elektrivõrguga liikumine on kummalisel kombel raporti kohaselt Eesti äritegevuse üks suuremaid nõrkusi. 

Äritegevuse  regulatiivne raamistik on koondatud 11 valdkonnaks, mille taset  hinnatakse erinevate mõõdikute alusel.  Mida soosivam on regulatiivne keskkond, seda kergem on äritegevus.

Ülevaade keskendub peamiselt väikese ja keskmise suurusega ettevõtete majandustegevusega seotud tahkudele.   Ärikeskkonna headust hinnatakse mitmesuguste indikaatorite alusel, mis mõõdavad protsesside lihtsust, kiirus ja kulukust. Nende erinevate näitajate alusel on konstrueeritud äritegevuse lihtsuse indeks, mille alusel ka riike järjestatakse. 

Sellised näitjad on ettevõtte asutamise kiirus; ehitusloa hankimise lihtsus; omandi kaitstus, juurdepääs laenurahale; maksukeskkond; piiriülese kaubanduse lihtsus  või kohtusüsteemi efektiivsus. Eri maade võrdlemiseks on konstrueeritud iga riigi kohta hüpoteetiline keskmine ettevõte, mis on paigutatud tegutsema riigi kõige suuremas majanduskeskusesse.  Ning on püütud ette kujutada, mis selle ettevõttega võiks reaalses ärikeskkonnas juhtuda.

Lähtudes raportist on kõige soodsam ärikeskkond Singapuris, järgnevad Uus-Meremaa, Hong Kong, Taani ja Lõuna-Korea.  Esikümnes on veel Norra, USA, Suurbritannia, Soome ja Austraalia.  Näeme, et paljuski langeb nimekirja esiots kokku riikide globaalset konkurentsivõime järjestusega.

Kõige kibedamaks on ettevõtjate elu tehtud aga Aafrika vaestes riikides. Nimekirja lõpus asuvad sellised riigid nagu  Eritrea, Liibüa, Kesk-Aafrika Vabariik, Tšaad  ja Lõuna- Sudaan. Tegemist on nõrga riikluse ja paljudel juhtudel ka sõjas laastatud maadega.

Nagu öeldud, Eesti positsioon 17-ndal  kohal on väga hea. Maailmapank  ei too Eesti puhul välja mingeid koheselt muutusi vajavaid ärikeskkonnad aspekte, nagu seda näiteks paljude riikide puhul tehakse. Enamus Euroopa riike on meist tagapool,  ka näiteks  naaberriigid  Läti ja Leedu. Viimased õnneks mitte väga kaugel!  Kõige nõrgemal positsioonil asuv Euroopa Liidu riik on Malta, olles järjestuses 94-s.

Vaatame lähemalt Eesti  ärikeskkonda mõjutavaid regulatsioone ja võrdleme ennast teiste riikidega. 

Ettevõtlusega alustamist  peetakse Eestis lihtsaks  –  vähe protseduure; äriühingu kiire registreerimisaeg ja suhteliselt odav.

Globaalses võrdluses on soodne Eestis ka ehitusloa saamine. Kokku võtaks see arveslikult 3 kuud.

Nagu öeldud, elektriühendustega liitumine  Eestis ei ole ülemäära ettevõtjasõbralik – asume 56 kohal. Aga üldiselt ei ole nagu kuulnud, et  elekteriühendused meie ettevõtjatele mingeid probleeme  oleks tekitanud.  Aga näe, Maailmapank peab seda probleemiks!

Väga ettevõttjasõbralik on Eestis omandi registreerimine – vähe protseduure ja väike ajakulu. Ka laenusaamise võimalused on Eestis suhteliselt lihtsad.

Probleemiks peetakse aga ettevõtete vähemusomanike kaitstust.  Eelkõige on tegemist ebapiisava seadusandlusega, mida siis peaksime tõepoolest üle vaatama ja täiendama.

Maksukeskonna tase vastab meie omakuvandile  maksude olukorraga. Aga teiselt poolt näitab see ka Raporti metoodika piiratust.  Tänase seaduse kohaselt on Eestis reinvesteeritud kasum  tulumaksust vabastatud.  Antud Raport eeldab aga ettevõtte kasumimaksu täies mahus tasumist. Seega on meie ettevõtja tegelik maksukoormus Raportis näidatust väiksem.

Edas, väga tugev on Eesti seis ülepiirilise kaubanduskeskkonnaga. Väikese avatud majandusega Euroopa Liidu riigi puhul on see aga üsna ootuspärane!

Nõrgem on seis  lepingute jõustamise ja ettevõtte maksejõuetusega lahendamisega. Keskmiselt võtab pankrotiprotsess aega 3 aastat.   Kohtusüsteemi ehektiivsud on ärikeskkonna seisukohalt äärmiselt oluline aspekt.

Kokkuvõttes, Eesti ärikeskkond on rahvusvahelises  võrdluses heal tasemel. Aga veelkord, nagu ka teiste sarnaste edetabelite puhul ei maksa kohapunkte ülemäära tõsiselt võtta. Oluline on teine aspekt - sellised ülevaated võimaldavad süsteemselt  välja tuua ärikeskkonna osised ja neid kriitiliselt analüüsida.  Mida parem ärikeskkond, seda rikkam riik!

Tööjõumaksudest (Vikerraadio (21): 21.10.2014)

Kui kätte on jõudnud valimiste aeg, siis  räägitakse maksudest. Seekordsete valimiste peateemaks näikse kujunevat tööjõumaksud. Aga iseloomulikult meie üldisele maksudebatile, aetakse palju poliit-udu  ja ei juleta teemaga lõpuni minna!

Maksudebati keskendumine tööjõumaksudele on igati õige.  Euroopa Liidu arusaama kohaselt käsitletakse tööjõumakse  kui inimeste töiste tulude makse  ning  sotsiaalkindlustusmakseid. Viimaseid maksvad nii tööandjad kui töövõtjad. 

Tööjõu maksukoormuse järgi asub Eesti Euroopa Liidu riikide järjestuses enam vähem keskel.  Probleem meie tööjõumaksudega on aga meie sotsiaalmaksus. Kui indiviidi tulumaks tervikuna on madal, siis teiselt poolt,  tööandjatele on asetatud väga kõrge  sotsiaalmaksukoormus.  Eesti ettevõtja on selle maksukoormuse suhtelise taseme poolest lausa esikohal Euroopa Liidus.

Suur sotsmaksukoormus on üks põhiline takistus töökohtade loomisel ja töötajatele kõrgema palga maksmisel. Eesti ettevõtted kaotavad konkurentsivõimes, sest tööjõukulu  on suur. Kallis on palgata  häid töötajaid nii kodu- kui välismaalt.  Madal ja vähemotiveeriv palk vähendab ka ettevõtete tootlikkust. 

Miks me tööandjate sotsiaalmaksukoormust siis lihtviisil ei alanda? Sellepärast, et sotsiaalmaksust sõltub meie meditsiini- ja pensionisüsteemi rahastamine.  Need süsteemid toimivad ka täna juba üsna  piiri peal ning nende rahastamist pole võimalik kärpida.  Ettevõtte sotsiaalmaksu alandamine saab toimuda ainult  maksukoormuse ülekandmise kaude teistesse maksudesse.  Aga kuhu siis?

Vaatame fakte. Täna põhinevad  riigi maksutulud  suurel määral tarbimismaksudel, mis panevad eelarve sõltuvusse tarbimistsüklist ja õhutavad hinnakasvu.  Ühiskonna  sissetulekutase ei võimalda tarbimismakse enam kuidagi suurendada!

Kõrged on samuti ressursimaksud, mis pidurdavad tööstuse ja energeetika arengut. Erilist võitu ei anna ka varamaksude suurendamine või sisseseadmine, sest nende võimekus raha kokku korjata on suhteliselt piiratud. 

Teiselt poolt, meil on  suhteliselt madalad tulumaksud  ja lausa kõige väiksemad kapitalimaksud kogu Euroopa Liidus.  Minu nägemuses on isiku tulumaks  ja ettevõtte kasumimaks  just need maksud, mis võimaldaksid kompenseerida sotsiaalmaksu alandamist ettevõtte jaoks.

Tööandjad panevad ette oma manifestis ette jagada sotsiaalmaksukoormus  tööandja ja töötaja vahel selliselt, et  „töötajate netosissetulek  ei vähene“. Paraku pole selline olukord matemaatiliselt võimalik – kui töötajad  võtavad üle sotsiaalmaksu koormuse,  siis muudel püsivatel tingimustel ei saa netosissetulek samaks jääda.

Aga  on suund õige – tööandjate sotsiaalmaksukoormuse peavadki  osaliselt üle võtma töötajad, kes  seeläbi tajuvad ka otsest seost nende pensioni ja ravikulude vahel.   Kui tööandjate sotsiaalmaksu koormus alaneb, siis teiselt poolt, avaneb võimalus tööjõukulude alanemiseks ja palkade tõusuks.

Teiselt poolt, sel moel sotsiaalmakskoormuse nihutamine eeldab vältimatult  ka efektiivsemat tulumaksukoormuse jaotumist tulusaajate vahel. Ei ole võimalik lihtsalt sotsiaalmaksu  võrra suurendada madala ja suuretululiste maksukoormust.  See pole võimalik ei majanduslikult, ega poliitiliselt.   Seega, kes räägib sotsiaalmaksukoormuse nihutamist tööandjalt töövõtjale, peab rääkima ka  maksumäärade oluliselt suuremast progresseeruvusest.  Aga seda julgust täna Eesti poliitikas näha ei ole!

Aga miks ma pean tänast tööjõumaksude debatti paljuski udutamiseks?  Kui me räägime tööjõumaksude alandamisest, siis tuleb väga selgelt vahet teha, mis maksudest käib jutt – kas tulumaksust või sotsiaalmaksust?  Meil ei ole mingit vajadust alandada tulumakse, sest see koormus on meil niigi suhteliselt madal. Aga just selles võtmes  tööjõumaksude  alandamisest enamasti räägitakse.  Olgu rõhutatud, et inimeste tulumaksu alandamine ei mõjuta kuidagimoodi ettevõtte tööjõukulusid. Samuti ei alanda ettevõtte tööjõukulusid  maksuvaba miinimumi või muude mahaarvamiste suurendamine.

Visalt püsib vildakas arusaam, et ka tulumaks on tööandja kulu.  See väärarusaam tuleb laia luuaga inimeste ja tööandjate peast minema pühkida. Tegelikkuses  lepivad töötaja ja tööandja kokku konkreetses töötasus. Nimetame seda ka brutopalgaks, kuigi seadusandlus sellist sõna ei tunne.   Sellelt brutopalgalt maksab tulumaksu töötaja, mitte tööandja. Olgu indiviidi tulumaksumäär mis tahes,  ettevõtte tööjõukulusid see ei mõjuta. Samuti, maksuvabastused antakse tulusaajale, mitte tööandjale.  Maksuvabastuste suurenemist ei tohi kuidagimoodi siduda ettevõttepoolse töötasu maksmisega.  

Seega, maksuvabastuste suurendamine või tulumaksumäära alandamine  ei ole tööandaja maksukoormuse seisukohalt  oluline. Ja niikaua, kui me ei räägi tööandjate sotsiaalmaksukoormuse ülekandmisest mingitesse muudesse maksudesse, niikaua me tööjõumaksude tegelikust probleemist ei räägi.    

Kokkuvõttes, maksusüsteem peab tagama riigi ülesannete täitmiseks vajaliku raha; olema heatahtlik ettevõtete ja tarbijate suhtes ning mitte pidurdama majanduslikku edenemist. Maksusüsteemi tasakaalu ja jätkusuutlikkuse saavutamiseks vajame ulatuslikku maksureformi, mis muudaks üheaegselt erinevaid makse.   Selleks tuleb kaasajastada isiku tulumaks; seada sisse madala määraga ettevõtte kasumimaks ja mis kõige peamine -  alandada oluliselt  tööandjate sotsiaalmaksu taset.  

Lennunduspealinn Tartu (Vikerraadio (20): 7.10.2014)

Maailma riikide konkurentsivõime ülevaatest leiame Eesti lennunduse infrastruktuuri taseme poolest sajandal kohal 144 riigi hulgas.  Soome on selle näitaja poolest maailmas 5-es.

Arvestuslike lennureisijatekohtade poolest oleme lausa 120-ndal kohal. Polegi enam võimalust allapoole langeda!   Seega on lennunduse intensiivsuse ja valikuvõimaluste suurendamine Eesti konkurentsivõime seisukohalt väga oluline.

Aga tahaks teemat laiendada väljaspoole Tallinna lennujaama ning räägiks Tartu lennundusest. Viimase panus Eesti lennuliiklusse on seni olnud sisuliselt olematu!

Samas, viimase viie aastaga on Tartu lennujaama investeeritud vanas rahas üle 220 miljoni krooni ehk siis arvestuslikult 15 miljonit eurot. Loodud on suurepärane ja ilus infrastruktuur, mis võiks teenindada kümneid, kui mitte sadu tuhandeid reisijaid. Täna on see  infrastruktuur aga ilmselges alakasutuses ja alles ootamas  oma õnnetundi. 

Kokku väljub Tartu lennujaamast nädalas 10 lendu; arvestuslik reisijate hulk  kuus  jääb tuhande kanti.  Tallinna lennujaama läbib kuus samal ajal üle  200 tuhande reisija. 

Äkki on aga koht liiga väike rahvusvahelise lennuliikluse jaoks? Tartut ümbritsevas ringis raadiusega kuni 150 kilomeetrit elab vähemalt pool miljonit inimest. Suuremal osal neist inimestest on lähem ja kiirem juurdepääs Tartule kui Tallinnale.  Seega, potentsiaalne lennureisijate hulk Tartus on kindlasti olemas korraliku regionaallennujaama toimimiseks. Ei räägi me ju suurest sõlmjaamast, vaid  ühendustest  mõne suurema, mõistlikke jätkulende pakkuvate keskustega.  

Miks lendamine pole Tartus käima läinud? Põhjusi mitmeid –  nii majanduslikke, strateegilisi kui tehnilisi.  Üldine probleem  täna tundub olevat protsesside juhtimises. Kõik lennuliikluseks vajalikud osad oleks nagu olemas – lennujaam ja lennuväli, maksevõimelised reisijad ja lennufirmad, aga kokku need  kõik  millegipärast ei saa.  Puudub ühendav hoob, mis lennuliikluse Tartus  käima tõmbaks.  Ilmselt ei saa see olla ainuisikuliselt Tartu linnavalitsus või Eesti riik.  Antud olukorras ei saa eeldada ka lennufirmade  laiadast huvi.

Lahenduseks võiks olla mingisuguse uuelaadse rakkerühma loomine, mis igapäevaselt ja sihikindlalt tegeleks Tartu lennundusega. Sellisel  rakkerühmal oleks kaks peamist ülesannet. Esiteks,  lennuliikluse toetamiseks vajalike vahendite kaasamine läbi erarahastuse, aga ka Euroopa Liidu fondide kaudu.  Teiseks,  Tartu lennuvõimaluste tutvustamine ja promomine.  Sellise rakkerühma tegevusse oleks kaasatud nii Tartu linnavalitsus, aga ka ettevõtete ja institutsioonide esindajad, kelle juhtimisel ja jälgimisel rahastamisotsuseid tehakse.   Seega, kui Tartu  tahab toimivaid lennuühendused käima saada, siis tuleb lennuühenduste toetamiseks vahendid ka ise rahastada.

Aga küsimus ei ole ju tartlaste pisitähtsast erahuvist, vaid Eesti konkurentsivõimest ning majanduslikust  ja sotsiaalselt tasakaalust laiemalt.  

Viimastel kümnenditel  on toimunud vääramatu majandustegevuse ja elanikkonna  kuhjumine Tallinna piirkonda. Vastukaaluks sellele - toimiva rahvusvahelise lennuliikluse olemasolu annaks  arengutõuke Kesk- ja Lõuna- Eestile ning võimaldaks murda üha süvenevat arusaama, et ainult Tallinnas on võimalik rahvusvahelist äri ajada.

Küsimus on ka Eesti infrastruktuuri ja tööaja mõistlikust kasutamisest.  Lendamine Tartu kaudu  annaks suure rahalise kokkuhoiu  ettevõtetele ja asutustele; võtaks  maanteedelt ära olulise koormuse  ja vähendaks infrastruktuuri kulu. Hästi toimiv Tartu rahvusvaheline lennujaam suurendaks kogu Eesti konkurentsivõimet ja majanduslikku efektiivsust. 

Sellest sai juba sada aastat tagasi aru ka meie kirjandusklassik, kes pakkus  Pisuhännas Ludvig Sanderi suu läbi  välja sellise mõtte: „Õhku papa, õhku! Õhk ei maksa midagi!“ 

Soomest tagasi (Vikerraadio (19): 23.9.2014)

 Eelmisel nädalal on riigikogulane Juhan Parts IRL-ist esinenud Päevalehe vahendusel  seisukohaga, et riik peaks „astuma reaalseid samme, et vähendada madalapalgaliste huvi Soome tööle minemise vastu“ . Ilmselgelt on tegemist teemaga, mis sobitub IRL-i  poolt väljakäidud tulumaksumuudatuste konteksti, mis on suunatud  tulumaksust vabastatud  tulusumma tõstmisele.

Samas tekitab selline huvitav avaldus  mitmesuguseid õelavõitu küsimusi. Esiteks, kuidas see sobitub arusaamaga Euroopa Liidu põhivabadustest, mis sätestavad tööjõu vaba liikumise? Isegi mõte inimeste riikidevahelist liikumist piiravast tegevusest tundub kohatu.  Aga ehk ei peetud siiski seda silmas.

Teiseks, miks tahetakse vähendada just madalapalgaliste Soome minekut? Mulle meeldiks just vastupidine olukord – Eestis tuleks hoida kõrgepalgalised, nagu näiteks arstid või arvutiinimesed ning võimaldada nimelt  madalpalgalistel  paremaid tingimusi välisriikides otsida.

Kolmandaks, kas on tõesti võimalik mingite konkreetsete valitsuspoolsete tegevustega pidurdada Eesti inimeste liikumist parema palga ja elutingimuste poole?   See ongi tegelikult Eesti töömigratsiooni peamine küsimus.  Ja vastus saab siin olla ainult üks – Eesti inimeste püsimise kodumaal  tagab tulude suurenemine.  See omakorda eeldab kiiret majanduskasvu ja tootlikkuse tõusu. Tulude kasv ei saa  toimuda mingi ühekordse programmi  või  „valitsuse reaalste sammude“  tagajärjel. Tegemist on pikaajalise ja mitmetahulise protsessiga, mis eeldab kogu majanduse  ja ühiskonna efektiivset toimimist.

Aga unustame hetkeks parteilised valimismeelitused ja vaatame asja laiemas raamistikus. Inimeste Eestist väljaränne on ilmselge probleem, mida ei tohi kuidagimoodi eitada või alahinnata.

Eristame siinkohal töörändega seotud kahte aspekti – lühiajaline mobiilsus ja püsiv väljaränne.  Seega tuleks küsida, missugust sihtrühma me silmas peame, kui räägime Eesti inimeste töötamisest Soomes?

Eestist Soomes tööl käia on suhteliselt lihtne ja odav. Eesti tööturu raporti hinnangu kohaselt pendeldab lühiajaliselt  Soome vahet aastas 15 tuhande inimese ringis. Need inimesed on Eesti  registrites ja nad on täisõiguslikud Eesti residendid. Seega, lühiajaliselt võiks olla isegi hea, et meie inimesed Soomes tööd saavad ja endale ja oma perele leiva lauale toovad.  Sellise töörändega kaasnevad sotsiaalsed probleemid on ka muidugi ilmsed – eelmadumine on peredest, võõrandumine ühiskonnast ja lühiajaline keskendumine mingile tööotsale, mis ei võimalda välja arendada oma ametioskusi. Üsna tavaliseks võiks  pidada ka tulemust, et ühel hetkel valitaksegi püsielukohaks Soome.

Teine seltskond töörändureid on päriselt Soome kolinud Eesti inimesed. Eelmise aasta statislika kohaselt elab Soomes alaliselt 45 tuhat Eesti kodakondset ning see number on pidevalt suurenenud.  Aastas astub Soome kodakondsusesse rohkem kui 500 Eesti inimeset. 

Eesti inimeste päriselt Soome kolimine tekitab kahetisi tundeid.  Ühelt pool kahetsus selle üle, et Eesti pole osutunud meie inimestele atraktiivseks elukohaks ning paljud on leidnud parema elu kuskil mujal. Teiselt pool on Soome meie inimestele parimaks  asukohamaaks.  Eesti inimesed on seal heades kätes, nad meie lähedal ja meiega seotud.  Seega saabki tegelikkuseks  lydiakoidulalik unenägu Eesti ja Soome kokkusulamine „üheks isamaaks“.  Millest muide väga palju rääkisid Eesti riigijuhid eelmise sajandi esimesel poolel.  Küsimus ei peaks olema mitte nende inimeste tagasitoomises, vaid kaasamises Eesti arengusse - nii nende kogemuste, raha kui ka suhtevõrgustiku kaudu. Ja vastupidi – meie ülelahe inimesed aitavad t Soome sees olevat Eestit suuremaks teha!

Aga emotsioonide juurest tagasi meie majanduse argipäeva. Eestimaalaste lahkumist ei saa pidurdada mingid ühekordsed üritused, vaid  tajutav heaolu tõus ja atraktiivne palgatase.  Valitsus ei saa hoida jõuga inimesi Eestis, aga saab juhtida tegevusi, mis tagavad töötajate suurema kindlustunde ja usalduse oma riigi vastu. Valitsus ei saa tõsta inimeste palka, aga saab ajada majandus ja maksupoliitikat,  mis võimaldab  ettevõtetel töötajate palka suurendada.  Paraku tulumaksuvaba miinimumi tõus üksi ei suurenda ei palka ega vähenda ettevõtete tööjõukulusid. 

Konkurents ja maailmamajandus (Vikerraadio (19): 9.9.2014)

Maailma Majandusfoorum on  üllitanud iga-aastase ülevaate  planeedi riikide majanduslikust konkurentsivõimest. Mida konkurentsivõime selles kontekstis tähendab?  Konkurentsivõimet tõlgendatakse  kui majanduse tootlikkuse taset, mida mõjutavad mitmesugused tegurid.  Tootlikus omakorda mõjutab majanduskasvu, mis suurendab heaolu ja rahva jõukust. Viimast  mõõdetakse riigi sisemajanduse koguprodukti suurusega ühe elaniku kohta. Lühidalt – konkurentsivõime näitab riigi pikaajalise majanduskasvu perspektiive.  Kasvab majandus, kasvab ka heaolu!

Missugused riigid on maailma kõige konkurentsivõimelisemad ja kuidas Eesti selles raamistikus välja paistab?

144 riigi hulgas on Eesti koht 29-s  ja  selles positsioonil oleme enam-vähem ka viimasel kümnendil paiknenud. Kõige konkurentsivõimelisemad riigid on Šveits, USA, Soome ja Saksamaa. Esikümnes on veel Jaapan, Hong Kong, Holland, Suurbritannia ja Rootsi.  Kõige madalam on konkurentsivõime vaestes Aafrika riikides nagu Tšaadis, Guineas ja Mauretaanias.  Selline tulemus vastab  suuresti ka oodatule – kui  käsitleme konkurentsivõime näitajana SKP suurust elaniku kohta, siis järelikult tänased rikkamad riigid ongi olnud konkurentsivõimelisemad oma majanduse kasvatamisel.

Iseasi on muidugi see, kui tõsiselt me selliseid „edetabeleid“ võtame. Pigem tuleks vaadata hoopis neid olulisi tegureid, mis majanduskasvu mõjutavad.

Konkurentsivõimet mõjutavad tegurid on jaotatud 12 alajaotusesse ehk sambasse – nagu näiteks majanduse juhtimine,  infrastruktuuri, hariduse ja tervishoiu tase;  erinevate turgude, nagu töö või  kapitalituru toimimise efektiivsus. Konkurentsivõimeliseks teebki riigi eelkõige innovaatiliste ja tehnoloogiliselt keerukate toodete valmistamise võimekus. Paljude eelmisel kümnendil kiiresti kasvanud riigid nagu Hiina ja India on kaotanud oma kasvukiirust, sest pole suutnud viia oma tegevust uuele tehnoloogilisele tasandile.  Paljude Euroopa riikide konkurentsivõimet on piiranud ebaefektiivne valitsussektor, makromajanduslik ebastabiilsus või aeglased struktuurireformid.

Eesti positsiooni hinnatakse heaks.  Seda toetavad toimivad institutsioonid; tugev makromajanduslik keskkond (seda küll peamiselt madalale riigivõlale) ja kõrgetasemeline haridus ja ümberõppesüsteem. Oleme maailmas teisel kohal koolide internetiseerituse  poolest. Ka meie erinevad turud funktsioneerivad korralikult - hüviste, tööjõu ja finantsturg toimivad sujuvalt.  Oleme lausa kõige  konkurentsivõimelised töötajate palkade paindlikkuse suhtes.

Samuti  on konkurentsivõimeline meie tehnoloogiline võimekus. Innovatsiooninäitajad on üldiselt head; valitsussektori toetus kõrgtehnoloogilistele toodetele isegi väga hea.

Samas näitab Raport ka Eesti  konkurentsivõime nõrkusi. Mõned asjad on loomupäraselt konkurentsivõimet piiravad  - nagu meie majanduse väiksusest tulenev turu piiratus ja ettevõtjate ebapiisav globaalne haare. Aga kiita pole ka toodangu struktuur – ikka liiga vähe kõrgtehnoloogiat; vähe väljaarendatud toodanguklastreid ja globaalseid väärtusloomeahelaid.  Peame keskenduma veelgi rohkem innovaatilisele ja tehnoloogiliselt keerukamale tootmisele. Aga seda takistab inseneride ja teadlaste nappus.  Kahjuks pole Eesti aga atraktiivne välismaistele talentidele ning vähene on ka võimekus  oma inimesi  kodus hoida. Olema selles pingereas 100-nda koha piirimail.

Tuuakse veel esile konkurentsivõime nõrku aspekte nagu mitteküllaldased investeeringud infrastruktuuri ning transpordisüsteemi nõrkust. Eriti kehvakeseks tunnistatakse meie lennunduse infrastruktuuri kvaliteet.

Kõige suurem üllatus tuleb aga hinnangust meie ettevõtlusega seotud maksusüsteemile. Kuigi maksusüsteem soosib investeerimist, oleme ettevõtte tegevusega seotud maksumäärade tase poolest lausa 110-s! Halvemaks pole enam kuidagi võimalik minna! Kõrge kasumimaks, kõrge sotsiaalmaks, kõrged aktsiisid ja tasud – siit see number kokku tuleb!

Eraldi tuuakse konkurentsivõime raportis välja ka äritegemisega seotud probleemid.  Eesti ettevõtjaid häirib kõige rohkem kvalifitseeritud tööjõu puudus. Selline olukord tekitab väga mitmeid tundeid – ühelt poolt on peegeldab see tulemus inimeste väljarännet ja seda, et meil ongi inimesi  järjest vähem. Teiselt pool nägime, et meie palkade paindlikuks on maailmas kõige suurem. Miks küll siis paindlik palgakujundus ei loo tööjõu piisavat pakkumist?

Töötajate hulga kasv sõltub mitmetest teguritest. Nimetagem siinkohal maksusüsteemi, kutseõppe efektiivsust  ja Eesti atraktiivsust välistööjõule.

Tänane maksusüsteem teeb töötajate palkamine väga kalliks, eriti tuleks siin rõhutada tööandjate sotsiaalmaksukoormuse kõrget taset. 

Nimetasime, et Eesti pole kahjuks atraktiivne välistööjõule. Pole imestada, Eestis näiteks pole võimalik leida ühtegi ingliskeelset kutseharidust andvat õppekava, kus oleks välismaalastele nõutavaid kutseoskusi õpetada.

Kokkuvõttes,  kui tahame elada paremini, tuleb kasvatada konkurentsivõimet! Konkurentsivõime raport ongi selleks hea juhendmaterjal! 

Lisandväärtus ja avalik sektor (Vikerraadio (17):26.08.2014)

Viimasel ajal on liiga palju hakanud silma  väga ebameeldiv ja kindlasti ebaõiglane erinevate sektorite töötajate vastandamine.  Püütakse eristada erasektori ja riigi käest palka saavaid töötegijaid. Loeme arvamusi, nagu saaksid avaliku sektori töötajad palka ainult erasektori töötajate armust ning meil oleksid nagu olemas mingid „tulu-“ ja „kuluinimesed“.  Tuluinimesed erasektoris loovad tulu ehk lisaväärtust, mida siis  ollakse sunnitud kulutatama  avaliku sektori ülalpidamiseks.  

Tegemist on otseselt väära arusaamaga, millele ei peakski võib-olla tähelepanu pöörama. Kahjuks aga  püütakse sellega luua üldist arvamusfooni nagu niinimetatud „tuluinimestel“ oleks suurem sõnaõigus ühiskonna asjades kui kellelgi teisel.

Vaatame  meie rahvamajanduse lisaväärtuse numbreid.  Avalik sektor loob umbes 15%  kogu lisaväärtusest, erasektor umbes 75%.  Lisaks veel loovad lisaväärtust kodumajapidamised.  Mis vastab laias laastus sellele mustrile, kuidas Euroopas lisandväärtuse loomine sektorite lõikes toimub.  Seega, umbes üks  viiendik lisandväärtusest tuleb valitsussektori käest!

Seega olgu rõhutatud, et lisandväärtuse loomise seisukohalt ei ole mingit vahet era- ja avaliku sektori töötajal. Samamoodi ei ole ka mingit vahet maksude  maksmisel erinevate sektorite töötegijate puhul. Kõik palgasaajad, sõltumatult  sektorist,  maksavad tulumaksu ja nende tööandjad omakorda sotsiaalmaksu.

Aga milles siis seisneb erasektori ja avaliku sektori erinevus? Milleks meil üldse valitsussektorit vaja on? Avaliku sektorit on tarvis selliste hüviste pakkumiseks, kus turg loomupäraselt ei toimi. Näiteks riigikaitse korraldamine või infrastruktuuri rajamine.  Turumajandus iseenesest meid agressori eest ei kaitse, ikka maksurahast ülalpeetav kaitsevägi on ainult selleks võimeline. 

Teine peamine põhjus on see, et paljusid hüviseid saame avaliku sektori kaudu kvaliteetsemalt ja  odavamalt kui erasektori  vahendusel. Näiteks meditsiini- või  haridusteenust.    Ühiskonnana on neid teenuseid vaja ja avalik sektor see süsteem, mis meile selliseid teenuseid pakub.  Ilma avaliku sektori panuseta pole ka erasektori toimimine võimalik.

Kolmandaks, sektoreid eristav aspekt on seotud hüvise eest tasumisega. Kui erakauba puhul maksab kauba ostja selle eest otse pakkujale, siis avaliku sektori poolt pakutud hüviste eest tasumisel kogub riik tulu, millest suurema osa moodustavad maksud.

Kui palju avalik sektor peaks hüviseid pakkuma ja kuidas nende eest tasutakse – üldistatult otsustab seda ühiskond demokraatliku valimisprotsessi kaudu.  Iga aastaselt koostatakse avaliku sektori eelarved, kus siis näidatakse, kuhu riigi raha kulub ja kust seda saadakse.

Lisandväärtuse loomisega seostud otseselt termin „maksumaksja“.  Arusaadav tundub olevat mõiste „maksumaksjate raha“,  aga kes on „maksumaksja“? Ka siin näeme, et seda tegelast püütakse seostada ainuüksi erasektoriga. Mis on jällegi otseselt vale!  Makse maksavad ju kõik palgasaajad - nii erasektoris  kui riigipalgalised.  27% sotsiaalmaksu laekumistest tuleb riigitöötajate arvel. Tarbimismaksud moodustavad meil üle 40% riigituludest. Tarbimismaksude koormus langeb kõigile tarbijatele, isegi neile kes palgatulu ei saa, näiteks pensionärid.  Või kuidas siis suhtuda Kesk-Soome  pensionäridesse, kelle kanda jääb märkimisväärne osa  alkoholi ja tubakaaktsiisist? Kas nemad ei olegi siis maksukoormuse kandjad ehk maksjad?

Või on siis suurem õigus ühiskonnaasjades suurettevõtetel kui „maksumaksjatel“. Näeme, et pangandussektor maksab sotsiaalmaksu 10 korda vähem kui riigisektor, kuigi tegemist on väga suurte firmadega.

Või kumb on siis suurem maksumaksja – kas väikeettevõtja,  kes maksab aastas paar tuhat eurot oma kasumilt tulumaksu või suur välispank, kes pole 15 aasta jooksul mitte sentigi oma kasumit Eesti ühiskonnaga jaganud?

Aga ikkagi, kas pole riigipalgaliste maksud need, mis on  erasektori lisandväärtuse arvel eelnevalt kokkukorjatud maksuraha?

Aga  vaatame olukorda teiselt poolt – enne kui alustav eraettevõte on sendigi eest lisaväärtust loonud, on ta saanud avaliku sektori poolt koolitatud töötajad,  äriinfrastruktuuri ja õiguskaitse.  Seega tekib klassikaline „kas-enne-oli-muna-või-kana“ olukord ehk kes siis kellele võlgu on.  Sellise olukorra vältimiseks on rahvamajanduslikus arvepidamises võetud konkreetne seisukoht – kes teeb palgatööd või pakub rahaliselt mõõdetavat hüvist, see loob  ka väärtust!

Ühiskonnana  on meil vaja nii ministreid kui maakooli koristajaid, nii politseinikke kui ka Eesti Raadio töötajaid.  Kui need inimesed meile väärtust ei loo, siis me neid ei palkaks!

Avaliku sektori töötajad  pakuvad hüviseid, mida ühiskond on neilt tellinud ja  saavad selle eest ka tasu. Sellest tasust maksavad nad ka kõik makse, sarnaselt erasektori töötajatega, olles seega ka täisväärtuslikud maksumaksjad.

Keegi ei pea kedagi üleval,   Eesti tipparstid või dirigendid ei ela poe turvameeste poolt annetatud maksutulude armust.

Aga loomulikult peab ühiskond igapäevaselt mõtlema selle üle missuguseid teenuseid on meil riigi käest vaja ning hoidma silm peal maksuraha kasutamisel. Ning ka vastupidi, kui riik teeb maksusoodustusi või erandeid eraettevõtetele, siis on ühiskonna jaoks  oluline ka jälgida, kuidas neid soodustusi kasutatakse. 

Eesti maksud (Vikerraadio (16): 19.08.2014)

Ühest küljest poleks nagu  põhjust Eesti maksudega viriseda – maksukoormus on madal,  riigivõlg  väike ja eelarved enam-vähem tasakaalus. Teiselt poolt näeme, et eelarvetasakaal põhineb liiga suurel määral mittemaksulistel tuludel – saastekvootide müügil  ja eurotoetuste rahadel. Tänaseks on saastekvoodid müüdud ja eurorahade osakaal  muutub eelarves üha väiksemaks. Siit ka loomulik küsimus –  kuidas korvame puudujäävad eelarvetulud?

Maksustamisega seotud probleemide kuhjumine on ilmselge – ühiskond vananeb ja noored vaatavad ringi välismaal. Üldteada on  hariduse ja politsei alarahastatus; kahtluse all  meditsiinisüsteemi jätkusuutlikkus. Pensionid ja sotsiaaltoetused on madalad. Pole kahtlust, et maksuraha oleks rohkem tarvis, kui täna seda kokku kogutakse.

Selles raamistikus arvan, et Eesti maksusüsteem ei ole enam jätkusuutlik. Seda eelkõige põhjusel, et meie maksustruktuur on ilmselgelt tasakaalust väljas. Viimase kümnendi vältel  on Eestis pidevalt suurenenud tarbimisega seotud maksud. Samal ajal  on alanenud inimeste tulumaks ja ettevõtete kasumimaks.

Ehk siis – süsteemi püsivuse eelduseks on inimeste tarbimise  suurenemine ja  seeläbi  riigile tarbimismaksude genereerimine.   Paraku oleme olukorras, kus tarbimismaksude  suurendamisega  ei ole võimalik enam katta ühiskonna kuluvajadusi. Oleme tarbimismaksude suhtelise osa poolest riigieelarves niigi Euroopa tipus. Kõrge tarbimismaksude tase suurendab siseturu hindu ja peletab poest nii kodu- kui välismaised shoppajad.

Aga on olemas ka kolmas maksuliik peale otseste ja kaudsete maksude - nimelt sotsiaalkindlustusmaksed – mida maksavad nii eraisikud kui ettevõtted. Eestis kaetakse sotsiaalmaksu arvel pension  ja ravikindlustus.  Aga erinevalt enamikust Euroopa riikidest on sotsiaalmaks Eestis lükatud pea täielikult tööandja koormaks.  Selle tulemusel oleme ettevõtete sotsiaalmaksu osakaalu poolest eelarvlaekumistes  Euroopa riikide seas  kindlalt kõige kõrgemal tasemel.

Kõrge sotsiaalmaksu koormus ei võimalda tõsta palku ja vähendab ettevõtete konkurentsivõimet.  See on täna peamine ja kiiret lahendust ootav maksuprobleem.

Maksusüsteemi on sisse kirjutatud vastuolu – ühelt poolt eeldame inimeste  tarbimiskulutuste kasvu aga  teiselt poolt, oleme teinud palkade tõstmise väga kulukaks.  Sellepärast ongi palgatõus vaevaline ja inimesed otsivad paremini tasustatud tööd välismaalt.

Ettevõtete sotsiaalmaksukoormus peab oluliselt vähenema,   kui me tahame,  et  Eesti ettevõtted oleksid konkurentsivõimelised nii kaupade müümisel kui töötajate palkamisel.  Ja siin oleme väga kummalises olukorras, kus ükski Eesti erakond ei julge midagi sisulist öelda. Sest siis tuleks vastata küsimusele – mis maksudesse ettevõtete sotsiaalmaksukoormus üle kanda?

Aga vastus saab olla  ainult üks – peale indiviidi tulumaksu ja ettevõtte kasumimaksu pole seda koormust mitte kusagile võimalik siirata!   Ja seda asjaolu ei ole paraku Eesti erakonnad suutelised avalikult välja ütlema!

Majanduslike põhjustel  pole sotsiaalmaksu koormust võimalik  kanda tarbimismaksudesse – need on meil niigi  tipus!  Aga poliitilistel põhjustel   ei taheta maksukoormust suunata eraisikute tasandile ega muuta kasumimaksusüsteemi, sest see tähendaks valijate silmis oma seisukohtade muutmist.   

Seega vajame laiaulatuslikku maksureformi, mis eeldab üheaegseid ja olulisi muudatusi palju maksude toimimise põhimõtetes. Ilma selleta pole võimalik suurendada ettevõtete konkurentsivõimet, tõsta palku  ja tagada Eesti riigi püsimine.

Sotsiaalmaksu koormuse vähendamine on võimalik selle osalise ülekandmisega tulumaksudesse.  Süsteemi muutusega peab kaasnema ka  tänaste tulumaksusüsteemi jagunemine kaheks – indiviidi tulumaksuks ja tavapäraseks kasumimaksuks. Nii nagu see igal pool maailmas toimib.  See võimaldaks tänase kõrge ettevõtete kasumimaksu  määra alla tuua ja vähendada sellega seotud manipulatsioone.

Eraisikute tulumaksukoormuse suurendamine peab ühtlasi ka efektiivselt jaotama   maksukoormuse tulusaajate vahel, mis tähendab tulumaksusüsteemi suuremat  progresseeruvust ehk astmelist tulumaksu.  See vastab täielikult kaasaegse majandus- ja maksuteooria seisukohtadele. 

Täna ei ole meil ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti, miks peaksime Eestis kasutama primitiivset ja ebaefektiivset  proportsionaalset tulumaksu.  Selline tulumaksusüsteem on kasutustel vähestes, eranditult  Ida-Euroopa, et mitte öelda Ida-Slaavi riikides. Väidetakse, et  proportsionaalne tulumaks on  maailmavaade! Aga mis on küll selle maailmavaate nimi, mis ühendab Eesti poliitikuid Putini Venemaa ja Lukašenka Valgevenega?

Progresseeruv tulumaks  ei ole mitte poliitiline, vaid tehniline küsimus.  Poliitiliseks muutub teema siis, kui erakonnad panevad lauale oma  seisukohad ja argumendid,  kuidas nad tulumaksukoormust läbi maksuastmete jaotavad erinevate  tulusaajate lõikes. Eesmärgiks on aga kokku koguda vajalik maksuraha ja tekitada võimalikult vähe heaolu kaotust maksumaksjatele.

Kokkuvõttes, riigi  toimimise rahastamine muutub üha pingelisemaks  ning seega oleks aeg on loobuda ammu surnud maksudogmadest.  Eesti ettevõtted peavad saama konkurentsivõimelisemaks ja inimeste heaolu peab kasvama.

Oleme olukorras jõudnud selle piirini, kus meil pole  enam võimalik tühja-tähjaga nokitseda nagu seda on tulumaksuvaba miinimum või sotsiaalmaksu lagi.

Euroopa maksustruktuur (Vikerraadio ((15): 12.08.2014)

Euroopa Komisjon on üllitanud oma iga-aastase  ülevaate maksuolukorrast Euroopas.  Kuna maksusüsteem on oluline aspekt riikide üldise konkurentsivõime  kujunemisel, siis on tähtis ka Eestis  jälgida,  mis Euroopa maksudega toimub. Oluline on silmas pidada maksude üldist dünaamikat, aga ka seda, milliseid makse kogutakse ja kes kannab tegelikku maksukoormat.  

2012. aastal oli Euroopa Liidu riikide  maksukoormus 39.4% SKP-ga võrreldes ehk täpselt samal tasemel kui  kümmekond aastat tagasi. Samas on maksukoormus liikmesriikide lõikes üsna erinev. Reastades riigid maksukoormuse alusel näeme, et kõrgemalt maksustatud ühiskonnad on Taanis, Belgias  ja Prantsusmaal, kus maksud küündivad 45-48%-ni koguproduktist.  Maksutasemed on oluliselt  madalamad uutes liikmesriikides; sealhulgas ka Balti riikides. Bulgaaria, Leedu ja Läti  maksukoormus jääb 27% kanti võrreldes koguprodukti mahuga. Eesti maksukoormus on natuke kõrgem, ulatudes 32.5%-ni , mis annab üldjärjestused 21 koha.

Olgu siinkohal veel märgitud, et maksukoormus ei sõltu ainuüksi maksumäärade tasemest, vaid seda mõjutab ka riigi maksukogumise võimekus. See tähendab, et  isegi kui nominaalsed maksumäärad  on suhteliselt kõrged, võivad ettevõtted või eraisikud  maksude maksmisest nii seaduslikul, kui mittelegaalsel teel hoiduda. Kokkuvõttes alaneb sellega ka tegelik ühiskonna maksukoormus.

Üldistatult näeme, et maksukoormus EL kipub jälle tõusma. Kogu kümnendi vältel langussuunas olnud maksukoormus kasvab eelkõige vajadusele vähendada kriisiaegadel suureks  paisunud riigivõlga  ja tagada avaliku sektori toimimine.

Oluline aspekt on ka maksukoormuse  jaotumine erinevate maksude lõikes.

Üldistatult jagatakse Euroopas makse kolmeks  erinevaks maksutüübiks – otsesed ja kaudsed maksud ning  sotsiaalkindlustusmaksed. Otsesed maksud on näiteks indiviidi tulumaks ja ettevõtte kasumimaks; kaudsed maksud on aktsiisid ja käibemaks  ning eraldi tuuakse välja veel mitmesugused sotsiaalse kindlustatusega seotud maksud.  Laias laastus katab iga nimetatud maksuliik umbes kolmandiku avaliku sektori maksutuludest.

Teise liigituse alusel  käsitletakse makse  maksubaasist lähtudes.  Selle liigituse kohaselt  jaotatakse maksud tööjõu-;  tarbimis- ja kapitalimaksudeks.  Tööga seotud maksud katavad umbes poole kogumaksudest; tarbimine umbes 30% ja kapitalimaksud (s.h. kasumimaks)  20%  kogumaksudest.

Võiks küsida, et miks meil üldse niipalju erinevaid makse vaja on? Winston Churchill on öelnud, et pole olemas sellist asja nagu „hea maks“. 

Miks ei võiks olla ainult paar maksu – näiteks tulumaks või tarbimisega seotud  maks - mis kataksid ära kogu ühiskonnale vajaliku maksulaekumise? Paraku on kaasaegse ühiskonna vajadused sellised, mis teevad vältimatuks erinevate maksude kasutamise. Maksude eesmärgiks on  näiteks avaliku sektori rahastamine,  aga tulude ümberjaotamine, majanduse stabiliseerimine  või mingisuguste tegevuste (näiteks suitsetamise või looduskeskkonna saastamise) piiramine.   Pole võimalik neid eesmärke ühte maksu kokku suruda. Vajame erinevaid makse, mis kokku moodustavad maksustruktuuri.

Euroopa riikides on nähtav selge veelahe vanade ja uute liikmesriikide maksustruktuurides. Vanemad  Euroopa partnerriigid kasutavad rohkem otseseid makse (40-60% kogumaksudest), samal ajal kui uued liikmesriigid toetuvad rohkem kaudsetele tarbimismaksudele. Selle põhjuseks võiks tuua kaks asjaolu.  Esititeks, uued liikmesriigid on üksjagu vaesemad ning seega tuludel põhinevad  maksutulud on paratamatult piiratud. Teiseks, tulumaksude kogumine nõuab ka suuremat administratiivset võimekust võrreldes tarbimismaksudega, mis jätab uutes liikmesriikides soovida.

Missugune on siis hea maksustruktuur?  Majanduskriisi ajal räägiti Euroopas palju sellest, et riigid peaksid vähendama maksukulutusi tööjõule ja selle koormuse  üle kandma tarbimise ja kinnisvara maksustamisele. Läks aga nii, et

uued liikmesriigid on küll veelgi suurendanud oma sõltuvust tarbimismaksudest aga vanas Euroopas pole sisulisi muutusi toimunud.  Nagu öeldud,  kriisijärgsel perioodil  on oluline taastada avaliku sektori tasakaal ning alandada laekumisi tulu- ja kasumimaksust pole enamikus riikides lihtsalt võimalik.  Kuigi  nominaalsed tulumaksumäärad on mõnes riigis alanenud, siis maksubaasi laiendamine on siiski võimaldanud maksulaekumiste mahtu säilitada.

Eesti maksustruktuur vastab üsna täpselt  Euroopa uute riikide üldisele mustrile – madalad tulumaksud, kõrged tarbimismaksud ja keskmised sotsiaalkindlustusmaksed.  Samas paistab Eesti maksustruktuur Euroopa riikide seas  silma mitmete anomaaliatega.  Oleme Euroopa top 5-es  oma kaudsete maksude  ja energiamaksude  osakaaluga kogumaksudes; aga lausa teisel kohal aktsiisimaksude osakaalu poolest. Väga suur osakaal eelarvetes on meil  energia ja loodusressursside maksustamisest.  Euroopa ühe hõredamini asustatud maana  oleme 4-ndal  kohal  transpordiga seotud kütuste maksudega kogumaksudes.   Suverääne liider Euroopas oleme aga ettevõtetele asetatud sotsmaksu koormuse poolest kogumaksulaekumistes.  Ärgem siis imestagem, et ettevõtted pole võimelised palku tõstma, kui sotsiaalmaksu koormus nii kõrge on!

Teiselt poolt  on meil Euroopa väikseim kapitalitulu maksulaekumine   ja  suhteliselt madal  kinnisvaramaksude osakaal.   Ehk siis -  ettevõtetel pole küll võimalik kõrgete maksukulude tõttu  inimesi palgata ja kasumit teenida, aga selle eest ei tule kasumilt makse maksta! 

Tööturg ja palk (Vikerraadio (14): 5.08.2014)

Riigikantselei on välja andnud ilusa raamatu Eesti tööturust, mis teeb kokkuvõtte töötegemise olukorrast viimase kümnendi vältel. Ülevaate teeb minu jaoks huvitavaks see, et tööturu muutusi on käsitletud majandustsükli raamistikus. Ehk  kuidas on tööhõivet on mõjutanud majandusbuum; sellele järgnenud majanduskriis ja viimaste aastate suhteline stabiilsus.

Raamatu alapealkirjad on täis dramaatikat ja jõulisi üldistusi – „Tööturg on suurtes muutustes“; „Milline amet on popp?“; „Kas haridus toob ameti?“; „Kus asuvad töökohad?“  Aga see kõik käib asja ette!

Eestis on 865 tuhat tööeas olevat inimest ehk siis vanuserühmas 15 kuni 64 eluaastat,  kellest  70% on miskimoodi ka palgatöö tegemisega seotud.  Töötegemiseks kogunevad  need inimesed üha rohkem suurlinnade -Tallinna ja Tartu -lähedusse.  5% töötegijatest käib aga tööl Soomes. Kõige rohkem kalevipoegi tuleb  Kesk- ja Lõuna-Eestist.

Ka on töötegijad üha rohkem haritud; neist ligikaudu 50% kutse-  ja 30% kõrgharidusega. Meenutagem huvitavat fakti, et sajand tagasi oli kokku ainult  800 Eesti soost inimest, kellel  oli kõrgharidus. Täna on keskharidusest kõrgemat haridustaset  omavaid inimesi  meil 342 tuhat!

Naised nagu ikka,  on haritumad, millest lähtudes ka nende konkurentsivõime tööturul on meeste omast parem.

Ametialadest on kõige rohkem vaja mitmesuguseid tippspetsialistide –  üks viiendik ehk 118 tuhat töötajat. Siia kuuluvad peamiselt kontoritöötajad, aga ka näiteks õpetajad;  seejärel tulevad  oskustöölised (näiteks ehitajad) ja kolmandal kohal on  seadme- ja masinoperaatorid (veokijuhid).

Majandustsükli  kulg on toonud ilmekalt esile meie tööturu peamised trendid - rohkem vajatakse äri- ja haldusalal töötavaid spetsialiste ja vähem madalama haridustasemega lihttöölisi. Majanduskriis laastas kõige enam tööstust ja ehitust.

Ka ettevõtete mitmete tasandite juhtide hulk on  vähenenud, sest  nii era- kui avaliku sektori organisatsioonid on muutunud efektiivsemaks.  Samas on ka kõrgeltharitud teenindus- ja müügitöötajaid on ka kogu aeg rohkem vaja läinud.

Missugused üldistusi võiks veel  teha?

Esiteks, mida kõrgem haridustase, seda kõrgem palk.  Siit ka loomulik põhjus, miks Eesti noored püüavad omandada võimalikult kõrget nominaalset haridustaset. Aga oluline on igasugune erialane väljaõpe, halvas seisus on need töötajad, kel igasugune ametikoolitus puudub.

Mida siis õppida, mis palka annab? Siin ühene vastus puudub. Maailm on huvitav, õppida saab igasuguseid asju. Lihtsustatud on kindlasti selline lähenemine,  et oleme Eestis üle õpetanud mitmesuguste pehmete erialade inimesi.  Aga kui vaatame, missugustel erialadel tegelikult töökohad tekivad, siis näeme, et maailm ongi pehme.  Vajataksegi rohkem inimesi, kes suudavad toimetada  kombinatsioonis tehnoloogia - inimesele suunatud teenused ja seda kõike veel rahvusvahelises mõõtmes.

Üllatav on raportist  lugeda, et Eesti  IT valdkond ei vajagi üldse niipalju inimesi, kui sektoris töötajate hädaldamisest kuulda on. Hinnanguliselt on puudus paartuhat inimest, mis on 5 korda väiksem number kui valdkonna inimesed seda on esitlenud.

Teiseks,  töö ei ole enam „ühe asja tegemine“, vaid nõuab erinevaid oskusi. Ei saa olla ainult ehitusplatsi insener – pead olema ka juht ja visionäär.  Ei saa olla semiootik, kui sa ei tunne arvutiteid  ja ettevõtluse aluseid. Ei saa olla lihtsalt  müüja, vaid pead osutama kõrgetasemelist teenust ja edasi andma ka  oma organisatsiooni väärtusi.

Kolmandaks, hariduse omandamine ei saa olla lahus tööturu nõudmistest ja palgatasemest. Kui mingis sektoris on tööjõupuudus, siis sageli selle põhjus ei ole enamasti mitte vähene ametit õppinud inimeste produktsioon, vaid lihtsalt töö eest makstav palk on madal.  See on põhjus, miks kümned tuhanded ehitajad ja elektrikud, kes Soomes tööl käivad. Seega, noored inimesed saavad väga täpselt aru, mis erialadel  palka makstakse ja mis amet ei ole väärt pidada.

Loomulikult jääb meil alati olema kõrgemalt ja madalamalt makstavad töökohad.  Aga ühiskonnana rikkaks saame ikka ainult siis, kui teeme kallimat tööd rohkem ja odavat tööd vähem.  

Jalgpall ja raha (Vikerraadio (13): 1.07.2014)

Nagu ikka, on ka seekordsed jalgpalli maailmameistrivõistlused edevamad ja kallimad kui  eelmisel korral.

Erinevad arvajad pakuvad  jalgpalli mängimise ja pealtvaatamise  ettevalmistamise kulude suurusjärguks  13-14 miljardit dollarit. Selle väljamineku  maksab enamuses kinni Brasiilia maksumaksja. Need kulud on umbes samas  suurusjärgus Eesti avaliku sektori aastakulutustega.  Sellest 3.5 miljardit kulub staadionite uuendamiseks, ülejäänud raha enamasti infrastruktuuri ehitamiseks  ja kohendamiseks. Õnneks saab suurt osa neist rajatistest kasutada  ka  mõne aasta pärast toimuvate olümpiamängude tarbeks. Paljudele brasiillastele tunduvad aga sellised riigi  kulutused  liiga suured olevat ning nende vastu on ka käremeelselt protesteeritud.  Valitsusele heidetakse ette, et jalgpallivõistluse korraldamiseks minevad summad vähendavad samal ajal hariduse  ja meditsiinivaldkonna investeeringuid.  Aga ehk kaalub brasiillaste meelepaha üles koondise edu pallimurul!

FIFA  ehk siis Rahvusvaheline Jalgpalliliit toetab mängude korraldamist 2 miljardiga. Teiselt poolt korjab FIFA endale kokku piletitulu. Peamine FIFA sissetulek on siiski teleülekandeõiguste  müük ja sponsorraha  kasseerimine reklaami näitamise eest. Arvatakse, et finaalmängu vaatab arvestuslikult üle miljardi inimese. Suurimad sponsorid on Adidas, Coca-Cola, Emirates lennukompanii, Hyundai, Sony ja Visa. Kõik tuntud nimed ka Eestis.  Kokku saadakse niimoodi tulu kuni 4 miljardit.  Brasiillasi on vihastanud asjaolu, et FIFA ei maksa nende tulude pealt mingeid makse. Omale seda raha FIFA siiski ei jäta, 75% tuludest suunatakse tagasi ürituste korraldamiseks ja riikide jalgpalli toetamiseks.

Staadionilviibija  peab arvestama 20-160 dollarit maksva piletiga. Kokku loodetakse müüa aga 3 miljonit piletit.  Maailmameistriks saava riigi auhinnatšekk on 35 miljonit dollarit.

Nende numbrite loetlemine viib aga mõttele, et selliste suurürituse korraldamine on rahaliselt jõukohane vähestele riikidele. Korraldajamaa motivatsioon tuleneb arvatavasti mitmest  asjaolust - esiteks,  lootusest teenida ürituse korraldamisest rahalist  tulu.  See tulu ei tulene mitte otseselt piletisummadest, vaid külaliste poolt riiki toodud rahast. Mis annab tööd ehitus-, turismi-, logistika- ja kaubandussektorile. Turistide vool võimaldab luua kümneid tuhandeid uusi töökohti ning seega anda impulsi ka kogu riigi majanduskasvule.

Teisalt on globaalsete spordivõistluste korraldajate eesmärgiks riigi mainekujundus  ehk  otse öeldes, riigipropaganda tegemise võimalus.  Paraku kipub nii minema, et viimastel kümnenditel väljavalitut  korraldajamaade  hulka sattunud sageli autoritaarsed riigid, nagu näiteks Hiina või Venemaa, kelle puhul mainekujunduse eesmärk on silmnähtavalt kesksel kohal olnud.

Aga Brasiiliast Eestisse.  Järgmisi  jalgpalli  maailmameistrivõistluste mänge peetakse 4  aasta pärast 130 kilomeetri kaugusel Eesti piirist.  Mis on peaaegu ülehomme ja samahea kui meie õue peal. Seega on ka meil viimane aeg hakata nendeks maailmameistrivõistlusteks tõsiselt valmistuma.

Veelkord, mängude korraldamine maksab 10-neid  miljardeid. Võib-olla samapalju  või rohkem kulutusi teevad lisaks  turistid  ja vutivaatajad. Kui Eestil õnnestuks sellest rahavoost ka kübeke  kinni püüda, oleks see võimas stiimul meie majandusele.  Tööd ja tulu võiksid saada meie ehitus- ja logistikafirmad, toitlustajad ja majutajad. Maailmameistrivõistluste ajal võiks Eestit väisama tulla sajad tuhanded inimesed. Tekib hea võimalus ka  Eesti maailma huviorbiiti tuua.  Miks ei võiks näiteks Brasiilia koondis tulla Eestisse harjutus- ja aklimatiseerumislaagrisse enne võistluste toimumist?

Aga huvitavad asjad ei juhtu iseenesest, elu tuleb ikka endal põnevaks teha. Võib-olla oleks meil tarvis ka mingisugust formaalset struktuuri, mis koordineeriks ja abistaks Eesti ettevõtete tegevust maailmameistrivõistluste majanduspoolega seotud valdkondades; genereeriks ideid ja testiks meie tootjate-teenindajate osalemisvõimalusi.  Ilmselgelt oleks tarvilik ja valitsussektoripoolne toetus neid asjades, mis puudutab piiriülest logistikat  ja viisakoostööd. Ehk  õnnestub ka Eestil suur jalgpall  oma majanduskasuks pöörata!

Ja nagu ikka, on ka järgmised jalgpalli  maailmameistrivõitlused edevamad ja kallimad kui sellel korral.