Maksud minema

 

Artiklit lugedes tekkis ainult üks küsimus - kas autor ongi nii loll või peab ta kõiki teisi lollideks?

https://leht.postimees.ee/7306632/heigo-kaldra-kui-viskaks-moned-maksud-ajaloo-prugikasti/comments

Halb poliitiline traditsioon on see, et kui raha jääb puudu, siis püütakse seda võtta sealt, kust on lihtne võtta või kust tõuseb vähem kisa ehk huvigrupid pole hästi organiseeritud või ei saada teemast aru. Selline maksuprintsiip pole loomulikult pikas perspektiivis mõistlik ega jätkusuutlik ja õnneks on ka praegune valitsus märku andnud, et plaanis on sisulisemalt kogu maksusüsteem üle vaadata. Elementaarne loogika ütleb, et maksudest võiks vabastada selle, mida soovime endale ühiskonnana rohkem, ning maksustada neid tegevusi, millest tahaksime lahti saada või vähemalt osakaalu vähendada. Aga miks me siis ometi maksustame endiselt kõrgete määradega just töötamisega seotut?

Võtame näiteks erisoodustusmaksud, mis tegelikult viivad riigi taskust lõpuks rohkem raha välja, kui sisse toovad. Aga kuna seda maksu on pikka aega kogutud ehk tegu on millegi harjumuspärasega, siis pole ilmselt viitsitud leida nutikamat alternatiivi, et saaks erisoodustusmaksu-nimelise rudimendi prügikasti visata. Selle asemel, et toetada töökohtade loomist, maksustab riik neid kõrgelt ning küsib veel erisoodustusmaksu näol lisa ööbimiselt töökoha lähedal, transpordilt töökohta ning isegi tänasel päeval veel töötaja tervisele tehtud kulutustelt. Kui tööandja maksab kinni selle, milleks haigekassal raha pole, peab ta selle eest veel ka peale maksma. Äärmiselt veider, kas pole?

Halb poliitiline traditsioon on see, et kui raha jääb puudu, siis püütakse seda võtta sealt, kust on lihtne võtta või kust tõuseb vähem kisa.

3

Jah, teatud progressi on näha olnud – mõnel juhul saab transporti kompenseerida ning osaliselt saab ka majutust täiendavat erisoodustust maksmata pakkuda. Kuid siiski on palju mõttetuid piiranguid, mis ei lahenda olukorda, kui töötaja elukoht ei asu just suure transpordisõlme lähedal või ühistranspordi graafikud ei klapi töökorraldusega. Majutust saab maksuvabalt üürida heal juhul kusagil ääremaal, aga kindlasti mitte Tallinnas või Tartus. Turuhinnast puudujääv paarsada eurot on aga töötaja jaoks, kelle palk on mediaani lähedal, selgelt liiga suur kulu. Üle jõu käib see ka paljude ettevõtjate jaoks, kes maksavad üüri maksude tõttu topelt. Maksuvaba tervise edendamine 100 euro eest kvartalis on samuti vähevõitu, odavama otsa spordiklubi pääsme küll saab, aga see on ka kõik. Miks me piirame ennast töötajatele paremate tingimuste loomise takistamisega? Mida me kardame? Kas tõesti tundub kellelegi tõenäoline, et 2021. aastal hakatakse maksma palka ujulapääsmetes? Meil on pikemat aega tööjõukriis, inimesed oskavad ennast väärtustada, isegi kui mõnel ettevõtjal tuleks selline kihk, poleks töötajad sellega nõus.

Või ka näiteks autode erisoodustusmaks, mille puudumine soodustaks säästlikumat ja moodsamat autoparki, mis omakorda tähendaks väiksemat liiklus- ja keskkonnakahju, kust tulenevaid probleeme lapitakse omakorda loomulikult taas maksumaksja rahakotist.

See võib tunduda paradoksaalne, kuid ometi on see nii – kogudes vähem erisoodustusmaksu, võib saada riik rohkem maksutulu

3

Suures plaanis on erisoodustusmaks töötamiselt ning töötajate hoidmiseks tehtavatelt kulutustelt riigile ehk igale maksumaksjale topelt kulu, sest loomata jäänud töökohtadelt jäävad maksud saamata ning kodus istuvatele inimestele tuleb maksta toetusi. See võib tunduda paradoksaalne, kuid ometi on see nii – kogudes vähem erisoodustusmaksu, võib saada riik rohkem maksutulu, võimaldades suuremat paindlikkust töökohtade loomisel, hoidmisel ja vajadusel ümberpaigutamisel. Nii väheneb tööpuudus ja riigi kulutused sotsiaalsüsteemile. Tervise toetuseks tehtavate kulutuste vabastamine erisoodustusest vähendab survet tervishoiukuludele – riik ei jõua igale poole, miks mitte siis lubada vastutustundlikke tööandjaid oma töötajaid rohkem toetada ning sellega ühiskonda tervikuna tugevdada.

Kindlasti on kummalisi ja ebaõiglasi makse veelgi, ja kui küsida, miks, siis on vastus lihtne – riik kogub üldjuhul makse sealt, kust seda on kõige mugavam ja lihtsam koguda ning hallata. Eesti on väike ja meie rahvas nutikas, seega võiks algatatud maksudebatt keskenduda lihtsa kirvemeetodiga ümberjagamise asemel tulevikule, innovatsioonile ja vastutustundlikkusele, muuhulgas saastamise ja mittevajaliku luksuse maksustamisele. Rahaline võit polegi maksustamise puhul alati esmane, tähtis on vältida totruste tõttu raha ja ettevõtlikkuse siirdumist varimajandusse, mille tõttu kannatavad nii töökultuur kui maksulaekumine. Kui me saaksime varimajanduse osakaalu Rootsi tasemele, kus see on meie hinnangulise kahekümne protsendi asemel kümme, oleks meil igal aastal riigieelarves miljard eurot rohkem raha.

ERR: Viktor Trasberg: Valmieramuižat lihtsalt ei murra 29.05.2019

 https://www.err.ee/946797/viktor-trasberg-valmieramuizat-lihtsalt-ei-murra

Viktor Trasberg kirjutab alkoholiaktsiiside langetamise seaduseelnõust, et aktsiisilaekumised saavad suureneda ainult suurema joomise kaudu nii Eestis kui ka Soomes.

Valitsus on võidukalt teatanud alkoholiaktsiiside langetamise seaduseelnõust ja kavatseb väga lühikese aja jooksul alkoholimaksud alla lüüa. Eesmärgiks on seatud Lätist ostetud alkoholikoguste asendamine ostudega Eestist. Ei midagi enamat - riigieelarve tulupool ei kasva, vaid väheneb arvestuslikult sel aastal 12 miljoni euro võrra.

Eesti õlletootjate lobitöö

Aga mida siis numbrites tähendab veerandi võrra alandada õlle ja kange alkoholi aktsiisi?

Kui õlle ja kange alkoholi aktsiis langeks lubatud tasemele, siis eelmisel aastal Eestis müüdud koguse alusel väheneksid laekumised õlle puhul 16 miljonit ja kange alkoholi puhul 32 miljonit eurot.

"Kokku teeb see kolm liitrit puhast alkoholi iga joomisealise kohta."

Selle kompenseerimiseks tuleks uute aktsiisimääradega müüa Eestis lisaks 30 miljonit liitrit vägijooke. Ehk iga Eesti inimene vanuses 18-80 eluaastat peaks ostma kodumaalt aastas lisaks rohkem kui 50 pudelit pooleliitrist õlut ja 9 pudelit viina. Kokku teeb see kolm liitrit puhast alkoholi iga joomisealise kohta.

Ja kõige selle juures ei ole me veel lisanud mitte sentigi rohkem raha riigieelarvesse, vaid ainult kompenseerinud aktsiisimaksude alanemist.

Selleks, et riigieelarvesse võrreldes praegusega mõni kopikas rohkem laekuks, peaksid veel rohkem jooma nii eestlased kui ka meie väliskülalised.

Eesti õlletootjate lobitöö on suutnud jätta mulje, et aktsiisilaekumised õllemüügist on sama hea kui kokku kukkunud. Numbrid näitavad täpselt vastupidist olukorda - meie õlleaktsiisilaekumised pole mitte kunagi vähenenud ja mitte kunagi nii kiiresti kasvanud kui viimastel aastatel, lausa 11-12 protsenti juurdekasvu aastas.

Küll on aga aktsiisilaekumised alanenud kange alkoholi puhul ja seda lausa 20 protsenti. Aga viinaaktsiisi laekumine ongi olnud hüplev kogu aeg ja ka eelnevatel aastatel mitu korda miinuses olnud.

Kui ajada süü lätlaste kaela, siis võiks väita, et Lätis käiakse eelkõige viina, mitte õlle järel. Paraku me ei tea, kas kange alkoholi aktsiisi alanemise põhjus on kõrge hind või hoopis inimeste tarbimise muutus.

Mis juhtub?

Aga mis juhtub peale aktsiisimaksude alandamist? Toon välja kolm asja, mis juhtuvad kindlasti, ja kolm asja, mida on raske ette näha.

Esiteks, riigieelarve tulud aktsiisidest lühiajaliselt vähenevad. Justnimelt vähenevad, mitte ei suurene. Kui kogu Eestis müüdava alkoholi aktsiisitase veerandi võrra alaneb, siis seda ei suuda kompenseerida Läti alkoholiostude ületulek kodumaale.

Tõetund on saabumas kõikidele, kes räägivad lausa 500 miljoni euro suurusest Eesti maksuraha tagasivõitmisest Lätist. Paraku pole kunagi olnud neid sadu miljoneid maksukadu, mida tagasi võita. Aktsiisilaekumised saavad suureneda ainult suurema joomise kaudu nii Eestis kui ka Soomes.

Teiseks, selline kiirkorras alkoholimaksude langetamine jätab valitsusest äärmiselt nigela kuvandi. Olukorras, kus tõmmatakse eelarvet kokku ja valitsusega grillivad nii ülikoolid kui ka pensionärid, siis on alkoholitootjatele 50 miljoni euro kinkimine üksjagu küüniline käitumine.

"Nii Läti kui ka Soome on juba teatanud võimalikest vastusammudest meie aktsiisialandamise plaanile."

Kolmandaks, me oleme ette kaotanud aktsiisisõja nii Lätile kui Soomele. Ilmselgelt on siinkohal ignoreeritud meie lähinaabrite võimalikku reaktsiooni ja maksukonkurentsivõimekust. Nii Läti kui ka Soome on juba teatanud võimalikest vastusammudest meie aktsiisialandamise plaanile.

Professor Märt

 

KOV maksustruktuur

 

https://www.springer.com/gp/book/9783030674656

Kõigepealt trummipulgad

https://www.ohtuleht.ee/1035093/sutt-eesti-voiks-olla-kosmoseliikluse-korraldamise-eestvedaja 

Suudaks kõigepealt Kaitseväeorkestrile pasuna osta, siis asuks planeetidevahelist kosmoseliiklust juhtima 

puit ei põle

 

Saime teada palju huvitavat:

- mets ei ole loodusvara

- mets ei taastu

- ülemaailmse kliima soojenemise põhjuseks on  Eesti talupojad, kes kütsid puudega ahju.

-  kõige metsarikkamad riigid Euroopas nagu Inglismaa ja Holland nõuavad puudega kütmise maksustamist neis riikides, kus on vähe metsa (nagu Eesti ja Soome) 

https://leht.postimees.ee/7055009/tarmo-soomere-teadlaste-argumendid-lammutavad-puidu-poletamist-soosivat-maksumuuri

 

ERR- i nõukogu 9.06.2020

 

ERR-i nõukogu

ERR: Bitcoin kui Lenini mantel Vikerraadio kommentaar (101) 14.08.2018

 

Krüptoraha on asi, millest enamus inimesi aru ei saa. Pole ka põhjust, sest tavainimese elu Bitcoinist  ei sõltu. Aga teema on huvitav! Mõned on sellega spekuleerides palju raha teeninud, tänaseks ilmselt ka väga palju kaotanud. Krüptorahade hind kõigub väga suurtes piirides; hetkel on neist suuremate hind kukkunud selle aasta algusega võrreldes  5 kuni 10 korda.  

Krüptoraha on tegelikult teatud unikaalne arvuti poolt genereeritud numbrikood, mis on seotud niinimetatud blokiahela tehnoloogiaga. Miks peaks mingil numbrireal olema tuhandetesse dollaritesse ulatuv väärtus? Tal puudub ju tavarahale omane tagatus konkreetse varaga (nagu näiteks kullal)  või seotus majandustegevusega, nagu näiteks euro puhul.

Krüptoraha on programmeeritud tavapäraselt sellisel kujul, et neid numbrikoode on lõplik arv. Piiratud raha  kogus on ka üks põhjus, mis võiks olla tema väärtuse aluseks.  Piltlikult öeldes tegemist nagu tükkideks lõigatud Lenini mantli siiludega, mis jüngrite silmis väärtust omavad ning mida rohkem ei tehta.

Teiseks, krüptorahaga saab teha midagi, mida pärisrahaga ei saa. Bitcoiniga saab teha globaalseid ostu- ja müügitehinguid,  mida pärisrahaga ei saa ning jäädes samal ajal anonüümseks. Üheks omapäraseks kasutusalaks on ka näiteks ICO-de  ehk ettevõtete poolt pakutavate krüptomüntide ostmine.  See on aga juba üsna reaalne majandustegevus.  Aga täpsemalt sellest allpool.

Kolmandaks,  kuna Bitconi tehingud on anonüümsed, siis on tegemist rahapesijate ja spekulantide paradiisiga. See on ka üks peamisi murekohti, mis sunnib valitsusi krüptorahade kasutamist piirama. Krüptoraha kasutajate ja tehingute üle puudub avalikul sektoril igasugune teave, mis võimaldab ka kurjamitel sellises uues keskkonnas toimetada.

Neljandaks, erinevalt pärisrahast on krüptoraha tootmine kallis. Selleks on vaja suurt arvutivõimsust ja ära põletada hulk loodusressursse. Sõna otseses mõttes -  näiteks 100 euro väärtuses krüptoraha kaevandamiseks on vaja ahju ajada 90 euro eest põlevkivi.  Seega toodetaksegi  täna krüptorahasid riikides, kus elavad lollid, kes ei saa aru,  mida  krüptorahade kaevandamine teeb nende loodusressurssidega või neis maades, kus elekter on väga odav.

Kas krüptorahad võiksid asendada riigi keskpanga poolt välja antavat pärisraha?

Vastus on kindel ei. 

Esiteks, krüptorahade ringlus on paratamatult piiratud ja tavakasutuses kohmakas võrreldes pärisrahaga.  

Teiseks, nagu öeldud, krüptoraha puhul puudub igasugune  ühiskonnapoolne ja riigipõhine kontroll tehingute ja nende sooritajate üle. Kui krüptorahad tulevad võrdselt kasutusse pärisrahaga, siis hakkavad raharinglust  kontrollima Vene bandiidid ja Põhja-Korea häkkerid. Sellel aga kindlasti valitsused ei lase sündida, et kaob kontroll raharingluse üle.

Üheks uuemaks digirahadega seotud instrumendiks on eelnevalt nimetatud krüptomüntide ehk ICO-de emiteerimine.  Millega siis tegemist?

Tegemist on raha avaliku kaasamisega ettevõtte tegevusse  uuel moel, mis on osutunud globaalselt edukaks.  Erinevalt aktsiate emissioonist (nagu näiteks Tallinna sadama aktsiate avaliku pakkumise puhul), ei saa selliste krüptomüntide  ostjad  ei ettevõtte omanikeks  ega ka osa võimalikust tulevasest kasumist. Küll aga lubatakse neile tavapäraselt juurdepääs selle ettevõtte toodetele või tehnoloogilistele arendustele.  Mis kokkuvõttes võib olla vägagi kasutoov.

Tavapäraselt müüakse  vähemalt osa ICO-dest ka krüptoraha eest, mis suurendab jällegi nende väärtust.

Kes need rahapaigutajad siis on? Laias laastus on tegemist 3 tüüpi ICO-de ostjatega.  Esiteks sellised, kes tahavad mingit äriprojekti või ettevõtmist toetada ehk sponsoreerida. Midagi ühisrahastuse taolist.

Teiseks, investorid, keda huvitavadki antud ettevõtte poolt välja arendatud tehnoloogilised lahendused või platvormid.  Tegemist võib olla ka ettevõtte konkurentidega.

Kolmandaks, spekulatiivsetel eesmärkidel ICO-de ostjad, kes loodavad need hiljem  vaheltkasuga  edasi müüa. ICO-de suur eelis on see, et nad on hetkeliselt vabalt kaubeldavad. Aga jällegi, siin on avar tegevuspõld musta rahaga sahkerdajatel, sest ICO-de ostjaid-müüjad ei ole võimalik avalikult tuvastada.

Täna on Eesti üks väheseid riike Euroopas, kus on võimalik üsna lihtsalt selliseid ICO emissioone teha, sest pole olemas spetsiifilisi Eesti siseseid regulatsioone ja piiranguid.  Teatavasti  saavad ka Eesti pangad nii rahvusvahelise raha põletamise,  kui ka raha pesemisega iseseisvalt hakkama, vaatamata rangele Eesti Panga ja Finantsinspektsiooni järelevalvele. Aga ilmselgelt mingisugust regulatsiooni  meil vaja oleks, enne kui ICO-dega läheb samasuguseks jamaks, nagu rahapesuga pärispanganduses on juhtunud.

Ettevõtluskeenjused

Postimees, 8.08.2018


"Ühe euroga päevapraadide müümisega toodab koht vaid kahjumit. Me ei arvestanud, et töötajatele tuleb palka maksta"

Põrsas või bitcoin? (Vikerraadio (100): 10.07.2018)

ERR

Mulgimaa mahajäetud sigalast on ootamatult saanud maailma innovatsiooni ja moodsa tehnoloogia eesliinil toimetav vabrik, kus sõna otseses mõttes toodetakse raha. Krüptoraha nimelt. Lätlastest omanikud on leidnud Eestist koha, kus on hea jurakas veneaegne elektrikaabel, mis võimaldab bitcoinide tootmiseks vajalikus mahus elektrit saada ning arvutite müra ei ärata ka suuremat tähelepanu. Krüpto- ehk digiraha toodetakse nimelt niimoodi, et arvutid sõeluvad välja numbri- ja tähekombinatsioone, mis sobiksid teatud koodiga. Arvad koodi ära ja saad digirahaühiku omanikuks. Selleks on vaja aga kas lihtsalt õnne või suurt arvutivõimsust, mis erinevaid märgikombinatsioone läbi hekseldab. Täpselt nagu kullaliiva pesemise puhul. Krüptoraha tootvad-kaevandavad arvutid vajavad aga palju elektrit nii töötamiseks kui nende jahutamiseks. Viljandimaa rahavabrik tarbib 138 keskmise korteri jagu elektrit kuus.

Veebruaris kirjutas Äripäev, et Viru Keemia Grupi territooriumil seadistatakse konteinereid, kus saaks massiliselt krüptoraha kaevandada, sest elekter on soodne ja lähedal. Üks konteiner tarbib 6000 euro eest elektrit kuus. Mis elektritootjale muidugi meeldib! Lisaks on väiksemas mahus krüptorahade kaevandajaid Eestis ilmselt tuhandeid.

Aga mille poolest krüptoraha erineb pärisrahast? Rahal on majandusteooria kohaselt kolm funktsiooni – ta on väärtuse mõõtjaks, makseinstrumendiks ja akumulatsioonivahendiks. Põhimõtteliselt saaks ka krüptoraha neid ülesandeid samaväärselt täita, aga nähtavas tulevikus seda ei juhtu. Krüptoraha erinevuseks on see, et ta ei esine mitte tavapärasel füüsilisel kujul, vaid digitaalses vormis. Tema kasutamine igapäevaelus on sisuliselt võimatu ning seega erinevalt eurost või dollarist käibib krüptoraha täna väga piiratud ulatuses. Ka puudub üks tsentraalne keskpank, kes krüptoraha korraldaks või suunaks. Põhimõtteliselt võib selliseid rahasid olla väga palju.

Aga sellega seoses tahaks käsitleda teemat vaatepunktist, millest Eestis siiani juttu pole tehtud. Nimelt ressursside ja looduskeskkonna kasutamise seisukohalt lähtudes.

Nagu juba mainiti, on krüptorahade tootmine üsna energiamahukas tegevus. Mis kasu või tarbimisväärtust krüptorahade toomine aga ühiskonnale annab? Öelgem otse – selline tarbimisväärtus ühiskonnale täna puudub! Krüptoraha toodetakse üheselt ainult nendega spekuleerimise eesmärgil, millel puudub igasugune seos ühiskonna jaoks väärtuse loomisega. Samas kaasneb sellega vajadus sadu tuhandeid tonne põlevkivi ahju ajada. Kasu saab ülimalt väikene seltskond, tarbimisväärtus ühiskonnale on aga olematu. Ühiskonnale kuuluvat loodusressurssi kulub aga palju.

Bitcoinil ja teistel niinimetatud krüptorahadel kui tehnoloogilistel lahendustel on kindlasti omadusi, mis aitavad majandusprotsesse ja arveldusi sujuvamaks teha. Nad võiksid aidata ületada seda kohmakust ja poliitilist riski, mida pärisraha ringluse korraldamine paratamatult kaasa toob. Plokiahelatel põhineva tehnoloogia arendamine on kindlasti väärtus omaette. Aga - see ei ole asi, millega Viljandimaal või Kohtla-Järvel tegeletakse. Seal tegeletakse puhtakujuliselt spekuleerimisvahendi tootmisega, eeldades et tootmiskulu on odavam kui bitcoini hind sellel hetkel. Tegemist ei ole mingi asjaga, millel oleks oma sisemine tarbimisväärtus, nagu näiteks kullal. Seda kinnitab ka ülisuurtes piirides kõikuv hind lühikese perioodi vältel, mis põhineb sajaprotsendiliselt spekulatiivsetel asjaoludel.

Kui krüptoraha olemusest saavad aru üsna vähesed, siis põlevkivi ahjuajamisest saavad aru kõik. Võiks vaielda, et vaba turumajanduse tingimustes on tootja ja tarbija suverään, kes ise otsustab, mida oma raha või varaga peale hakata. Veelkord, bitcoin kui selline ei lisa mingit tarbimishüve ühiskonnale, aga energia, mis selle tootmiseks ära põletatakse, kuulub kogu ühiskonnale. Aeg-ajalt võib meedias näha üsna ekstreemseid numbreid selle kohta, kui palju arvestuslikku elektrienergiat maailmas nõuab krüptoraha kaevandamine. Krüptorahade tootjatel ja nendega spekuleerijatel õnnestub üsna lihtsalt ka vältida maksude tasumist, sest tegemist on nii-öelda anonüümse varaga.

Muidugi, täna veel ei ole krüptokaevanduste energiakulu Eestis nii suur, et see silmnähtavalt meie energia hinda ja kättesaadavust mõjutama hakkaks. Aga asi on siiski põhimõttes. Kui rohelised on läinud kompromissitusse võitlusesse üksiku ülekasvanud paju pärast, siis antud olukorra puhul pole kuulnud mingisuguseid arvamusi meie loodusressursside kasutamise arukuse kohta.

Aga antud juhul on tegemist olukorraga, kus individuaalne tulu ja ühiskonnapoolne kulu ei ole vist tasakaalus. Kuidas me peaksime ühiskonnana sellesse suhtuma?

Läti värk (Vikerraadio (99): 12.06.2018)

ERR

Kui 99 aastat tagasi koondasid Lätis Võnnu alla vägesid nii baltisakslaste Landeswehr kui Eesti kaitsevägi, siis täna ründavad Eesti mehepojad Põhja-Lätit hoopis teistel eesmärkidel. Pean ilmas eestlaste suurenenud õllerännakuid lõunanaabri juurde. Üks põhjustest on kindlasti maksusüsteem, mis teeb alkoholireisid Lätti majanduslikult mõttekateks. 

Sellega seoses võiks vaadelda maksusüsteemide erinevusi natuke laiemalt. Kui veel paar aastat tagasi oli mõlema riigi maksukeskkond üsnagi sarnane, siis tänaseks on erinevused vägagi ilmsed. Ja mitte Eesti kasuks. 

Levinud liigituse kohaselt jagunevad maksud tööjõu-, tarbimis- ja kapitalimaksudeks. Oluline aspekt on nende maksuliikide omavaheline proportsioon ehk maksustruktuur. Kümmekond aastat tagasi, pärast majanduskriisi, hakati Euroopas rääkima, et maksukoormus tuleks nihutada rohkem tarbimismaksudele ja vähendada tööjõu maksukoormust. Seda kõike majanduskasvu nimel. Teaduslikku alust sellisele väitele aga ei ole ning täna räägitakse  pigem tasakaalust erinevate maksuliikide vahel.

Eesti on täna maksusüsteem tasakaalust väljas ja liigses sõltuvuses tarbimismaksudest, sealhulgas alkoholiaktsiisist. 

Aga tagasi Eesti ja Läti maksusüsteemi võrdluse juurde. Alustame tulumaksust. Sellest aastast muutus mõlemas riigis tulumaksusüsteem. Läti läks üle euroopalikule  progresseeruvale tulumaksule, Eestis poogiti idaslaavilikule proportsionaalsele tulumaksule külge ebaloogiline mahaarvamiste süsteem. Keskmine kuupalk Lätis oli eelmisel aastal 985 eurot; Eestis 1242 eurot ehk 260 eurot rohkem.  

Lähtudes eelmise aasta keskmisest palgast ja uuest tulumaksusüsteemist jääb täna keskmisele lätlasele kuus kätte pärast tulu- ja sotsiaalmaksu tasumist 701 eurot ja eestlasele 1053 eurot. Vahe on nüüd juba 350 eurot. Samas – tööandja kogukulu nende palkade juures on Eestis 400 eurot suurem kui Lätis. See toob esile ka Eesti maksusüsteemi peaprobleemi: ettevõtete liigsuure sotsiaalmaksukoormuse, mis on Eesti tööandjale 10 protsendipunkti suurem kui Lätis.

Kogu sotsiaalmaksu kulu (peamine pensioni ja tervishoiu rahastamise allikas) on meil ainult tööandja kulu. Lätis seevastu on see jaotunud eri poolte vahel ehk palgatulult maksab tööandja 24 protsenti ja palgasaaja 11 protsenti sotsiaalmaksu. See teeb töötajate palkamise Lätis suhteliselt odavamaks ja maksusüsteemi tasakaalustatumaks. Teiselt poolt näeme, et töötaja maksukoormus on Lätis suurem ja seda progresseeruvalt tulude suurenedes.

Eestis on viimastel kümnenditel järjepidevalt vähendatud tulumaksukoormust. Täiskasvanud ühiskonnana tuleb meil aru saada, et see on tähendanud vältimatult tarbimismaksude tõusu ja  sotsiaalmaksu kõrgel hoidmist. 

See, mis juhtub liigse sõltuvusega tarbimismaksudest, oli selge juba kümme aastat tagasi. Mis juhtub liigse sõltuvusega alkoholimaksudest, oli selge juba viis aastat tagasi. Majandus- ja maksuteooria seisukohalt pole tänane olukord kuidagi ootamatu ega juhuslik. See kõik oli üsnagi selgelt ettearvatav. 

Küsimus on aga selles, et mida siis edasi teha. Vastus on lihtne: tuleb püüda tasakaalustatud maksusüsteemi ja majandusarengut toetava maksusüsteemi poole. Me ei saa lihtsalt vähendada alkoholiaktsiisi, vaid muuta tuleb süsteemi tervikuna. 

Kui me tahame ülemäärase tarbimise (sealhulgas alkoholi ja mootorkütuste) maksustamise vähendamist, siis on ainuke lahendus tulude suurem maksustamine. Nii indiviidi kui ka ettevõtte tasandil. Kui me tahame ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse vähendamist, siis ainuke võimalus on see osaliselt kanda indiviidi tasandile.  See aga tähendab jällegi suuremat isiku tulude maksustamist. Ja nüüd peamine – need mõlemad eeldavad ka progresseeruva määraga tulumaksusüsteemi. Nagu Lätis.

Progresseeruv tulumaks vastab igati nii majandus- kui ka maksuteooria põhimõtetele, ilma selleta ei ole mingid sisulised maksureformid võimalikud. Meie tänase maksusüsteemi  säilimine tähendab paratamatult kas ettevõtete ja tarbijate "surnuks maksustamist" või õpetajate ja päästjate surnuksnäljutamist.

Kui me ühiskonnana astmelist tulumaksu ei aktsepteeri, pole võimalik muuta ettevõtteid konkurentsivõimelisteks, tõsta palka ega ära hoida alkoreide Lätti. Tänaste trendide valguses läheb Läti meist juba lähiaastatel mööda nii SKT taseme kui ka palgataseme poolest. 

Õigesti kehtestatud kinnisvaramaks oleks hea lahendus (Vikerraadio (98):3.04.2018)

ERR

Rahvusvaheline valuutafond IMF soovitas hiljuti Eestil asendada maamaks kinnisvaramaksuga, mida peaks fondi hinnangul küll tegema siiski ainult linnapiirkondades. Eesmärk oleks edaspidigi tööjõumakse alandada ja tulla toime Euroopa Liidu võimalike toetuste vähenemisega. 

Mida see tegelikkuses tähendaks?

Tõsi on, et Eestis on omandimaksud kõige madalamad Euroopa Liidus. Kui Euroopa maades moodustavad erinevad omandimaksud keskmiselt 2,6 protsenti SKTst, siis Eestis ainult 0,3 protsenti. Sisuliselt omandit Eestis ei maksustata. 

Kuigi vara, mida maksustada, võib olla väga erinev, siis muust varast eristuvad selgelt maa ja kinnisvara. Maksustamise seisukohalt on need kaks sageli integreeritud ühte maksuliiki, kuigi arvesse on võetud mõlema komponendi omapära. 

Eestis on maksustatud ainult maa. Selle peal asuva ehitised maksustamisele ei kuulu.  Mõned aastad tagasi kaotati ära ka kodualuse maa maks. Suur osa Eesti inimestest ei tasu seega ka maamaksu.  

Läheneme aga kinnisvara omamisega seotud kuludele ühiskonna seisukohast ning piltlikustame tegelikud kulud, mida ühiskond peab tegema erakinnisvara kaitseks ja selle väärtuse kasvuks. 

Läheb kinnisvara omanik näiteks pärast tööd koju, oma korterisse või majja. Aga kuidas ta saab kindel olla, et see maja või korter ka tegelikult talle kuulub? Aga sellepärast, et  omanikustaatus on kinnistatud registrisse, mis määratleb selgelt vara omaniku.  Registripidamine nõuab aga raha. 

Jõuab omanik koduukseni, aga kuidas ta saab kindel olla, et sinna keegi teine pole elama asunud? Sellepärast, et meil on lausa põhiseadusesse kirjutatud säte, et omand on puutumatu ja kaitstud. Selle puutumatuse tagavad seadused ja korrakaitse. See kõik aga maksab.

Kuidas omanik koju ja tööle saaks, kui puuduksid teed-tänavad ja valgustus? Kusjuures oluline ei ole ainult teede ja muu taristu ehitus, vaid ka selle korrashoid, puhastamine ja arendamine. Riik ja omavalitsus tegelevad sellega iga päev ning see nõuab loomulikult raha.

Jõuab omanik koju, aga kuidas ta saab kindel olla, et tema maja katus talle pähe ei kuku? Selleks on jällegi riiklik ehituskorraldus ja järelevalve, mis tagab kinnisvara ohutu ehituse ja kasutamise. Ja see… loomulikult maksab.

Maname silme ette kahetsusväärse olukorra, et omaniku majas juhtub tuleõnnetus. Kas kinnistu omanik maksab tuletõrjele oma vara päästmise eest samamoodi nagu taksosõidu eest? Ei. Samas on päästeteenistuse pidamine ühiskonna jaoks väga suur kulu.

Ehk aitab. Eesmärk oli näidata, et kinnisvara omamisega ja selle väärtuse kestmisega on seotud suured ühiskondlikud väljaminekud. 

Oleks loogiline arvata, et kinnisvara omamise kulu on kuidagi otseselt seotud selle omaniku maksukoormusega. Täna selline seos puudub, mis ei vasta aga turumajanduse põhimõtetele. Seega oleks kinnisvaramaksul väga selge eesmärk: täpsem ühiskondlike kulude osaline katmine nende poolt, kes kinnisvarast ja selle väärtuse kasvust tulu saavad.

Põhimõtteliselt võiks kinnisvara- ja maamaks välja näha järgmiselt. Maamaks võiks jääda, kuid ta oleks kindlasummaline madal maks ühe pindalaühiku kohta, mis ühelt poolt hoiaks maa käibes, aga teisalt ei koormaks liialt maaomanikke. Eriti põllumaaomanikke. 

Kinnisvaramaks oleks aga sõltuvuses omandi väärtusest. Eestis on olemas ulatuslik kinnisvara väärtuse hindamise kogemus. Samuti on meil olemas toimivad registrid nii maa kui ka hoonete kohta. Tehniliselt ei ole kinnisvaramaksu korraldamine kuidagi üle jõu käiv. Kinnisvaramaks võimaldaks teha erisusi näiteks ajalooväärtusega hoonetele või ühiskonna seisukohalt olulise kinnisvara arendamisele.  

Kohe tekib aga küsimus – kui kinnisvara omanik suurendab oma vara väärtust, kas ta saab siis endale kaela suureneva maksukohustuse? See on igati õigustatud küsimus, mis eeldab kompromissi leidmist omapanustamise tulemusel kinnisvara väärtuse suurenemise ja maksukoormuse kasvu vahel.

Tänases Eestis ei paista olevat tahet kinnisvaramaksu kehtestada või isegi tasakaalustatult selle üle arutleda. Kinnisvaramaks oleks aga võimalus suurendada omavalitsuste maksutulusid ning mõjutada inimeste ja ettevõtete paiknemist. 

„Maksustage rikkust, mitte rikkaks saamist“ kuuleme Eestis sageli. See lause on oma sisult nonsenss, sest varamakse pole võimalik maksta vara endaga. Kinnisvaramaks on sisuliselt  teises vormis tulumaks, mis eeldab tuluvoo olemasolu. Kallim kinnisvara seondub suuremate sissetulekutega. 

Samuti pole usutav, et kinnisvaramaksust on võimalik katta tööjõumaksude alandamist, sest viimaste suurusjärk on kümme korda suurem. Küll aga võimaldaks kinnisvaramaks kohalikul omavalitsusel pakkuda paremat kommunaalteenust. Lisaks tooks see Eestisse juurde turumajanduslikku loogikat. •

Soome 100! (Vikerraadio (97): 7.03.2018)

Äsja avaldas OECD ülevaate Soome majanduse tänasest olukorrast ja andis soovitused vajalike  reformide tegemiseks. Soome on Eesti suurim kaubanduspartner ja igas mõttes lähedane. Nii nagu läheb Soomel, läheb paljuski ka meil.  Mida siis OECD ülevaatest silma hakkab?

Eelnevatest aegadest tuntud innovaatilisel ja jõukal Soomel ei ole viimasel kümnendil nii hästi läinud. Majanduse konkurentsivõime ja tootlikkus ei ole sellised, mille üle uuel sajandil uhkust tunda; heaolu ja helde sotsiaalsüsteemi kestmine muutub üha raskemaks.  Soomes on rikkust ja ressurssi võrreldes Eestiga kogunenud küll oluliselt rohkem, aga probleemid on meiega üsnagi sarnased. 

Soome majandus kasvab mõnevõrra aeglasemalt kui Eestis, aga ikkagi heas tempos ehk 2-3% aastas.  Inflatsioon on aga 2 korda madalam kui Eestis ehk  1-2% aastas. Tööpuudus on aga palju kõrgem, olles 9% tasemel. See on kaks korda kõrgem kui Eestis. Aga ikka minnakse siitmailt ülelahe  paremat palka püüdma!

Soome tööturu olukord on üsna sarnane Eestiga -  töötegijad vananevad kiiremini kui tulevad noored peale. Aga üldiselt on Soome ikka veel kasvava rahvastikuga riik,  kuhu  küll suure panuse annavad sisserändajad.

Soome peamine probleem on see, kuidas taastada majanduse konkurentsivõime kõrgete palkade tingimustes ja kuidas saada hakkama tuleviku pensionide  maksmisega. Kõlab väga eestipäraselt!

Ettevõtete võitlustaseme tõstmiseks  sõlmiti 2016 aastal niinimetatud Konkurentsivõime leping, mille eesmärgiks oli vähendada tööjõukulu ja suurendada hõivet.  See sisaldas töötajate suuremat tööpanust sama palga juures, avaliku sektori preemiate kärpimist ja palgatõusu pidurdamist.  Vastu saavad aga madala ja keskmise palgaga töötajad tulumaksukoormuse  vähenemise.

 Kuigi  tulumaksukoormuse vähendamine  suurendab avaliku sektori eelarvedefitsiiti, siis  pikas vaates eeldatakse  suuremaid laekumisi tänu kasvavale majandusele. Majanduskasvuga kaasnevad maksulaekumised kataks ka eelarve puudujäägi. Eesti paraku pole sellised reformid võimalikud, sest dogmaatiline  laenamise eitamine ei luba kasutada laenuraha reformide tegemiseks.

 Soome riigieelarve on aasta lõikes paariprotsendilises defitsiidis ja riigivõlg üle 60% Nende vähendamiseks head plaani aga pole peale lootuse kiirema majanduskasvu.  

Mõni sõna Soome maksudest ka. Soome tulumaksusüsteemi probleem on mitte progresseeruv maksuastmestik, vaid liiga palju erinevaid maksusoodustusi ja erisusi, mis lähevad üksteisega vastuollu ja vähendavad töömotivatsiooni. Midagi sarnast, mis meil on tekkinud seoses töötavate pensionäride tulumaksustamisega.  OECD soovitus on vähendada erinevaid soodustuste skeeme ja asendada need  ühelaadse üldise sotsiaaltoetusega astmelise tulumaksu raamistikus.  See kuluks ka meile ära!

Üheks Konkurentsivõime lepingu osaks oli ka ettevõtete sotsiaalmaksukoormuse vähendamine ja selle osaline ülekandmine töötaja kohustuseks. Erinevalt Eestist on Soomes sotsiaalkindlustusmaksed jaotatud töötaja ja tööandja vahel; Eestis kannab aga  kogu sotsiaalmaksukoormuse tööandja. Meie tööandja sotsiaalmaksete koormuse vähendamine peaks olema ka alanud valimisprogrammide üheks peateemaks, mis eeldaks  maksusüsteemi väga põhimõttelist muutust. Vajalikku julgust selleks aga Eesti erakondadel ei paista olevat. Aga ilma sotsiaalmaksu ülekandmiseta osaliselt töövõtja maksuks pole ka meie ettevõtete konkurentsivõime kasv võimalik.

Ka soovitab OECD Soomele  tavapärast tööjõu maksustamise  ja asendada see kaudsete maksude ja kinnisvara maksustamisega ning riigikulutuste kokkutõmbamisega.  Siinkohal tahaks soovitada OECD  astuda läbi Eesti piiril asuvatest alkoholipoodidest et näha, mida sellise soovitus rakendamine reaalsusel tähendab!  Aga eks ole Soomelgi siin oma piirikaubanduse kogemus lõunanaabriga olemas!  Kuigi Soome käibemaksumäär on 24%, on paljud tooted maksustatud madalamalt kui Eestis.

OECD hindab ka Soomes teoksil olevat kodanikupalga eksperimenti, kus kodanikule antakse kätte mingi rahasumma, mis asendab suurema osa teisi saadavaid sotsiaaltoetusi. Üldisele sellest aga hästi ei arvata, sest  võib hoopis tekitada juurde vaesust ja  suurendada tulude erisusi.

Kokkuvõttes, kuigi Soome on täna veel Eestiga võrreldes majanduslikult palju jõukam, siis riikide majandusteemad ja probleemid on muutunud üha sarnasemaks. Nii nagu ei saa me läbi Lätita, mõjutab ka Soome majandusolukord meie tegemisi kõige otsesemalt.