ERR: Bitcoin kui Lenini mantel Vikerraadio kommentaar (101) 14.08.2018

 

Krüptoraha on asi, millest enamus inimesi aru ei saa. Pole ka põhjust, sest tavainimese elu Bitcoinist  ei sõltu. Aga teema on huvitav! Mõned on sellega spekuleerides palju raha teeninud, tänaseks ilmselt ka väga palju kaotanud. Krüptorahade hind kõigub väga suurtes piirides; hetkel on neist suuremate hind kukkunud selle aasta algusega võrreldes  5 kuni 10 korda.  

Krüptoraha on tegelikult teatud unikaalne arvuti poolt genereeritud numbrikood, mis on seotud niinimetatud blokiahela tehnoloogiaga. Miks peaks mingil numbrireal olema tuhandetesse dollaritesse ulatuv väärtus? Tal puudub ju tavarahale omane tagatus konkreetse varaga (nagu näiteks kullal)  või seotus majandustegevusega, nagu näiteks euro puhul.

Krüptoraha on programmeeritud tavapäraselt sellisel kujul, et neid numbrikoode on lõplik arv. Piiratud raha  kogus on ka üks põhjus, mis võiks olla tema väärtuse aluseks.  Piltlikult öeldes tegemist nagu tükkideks lõigatud Lenini mantli siiludega, mis jüngrite silmis väärtust omavad ning mida rohkem ei tehta.

Teiseks, krüptorahaga saab teha midagi, mida pärisrahaga ei saa. Bitcoiniga saab teha globaalseid ostu- ja müügitehinguid,  mida pärisrahaga ei saa ning jäädes samal ajal anonüümseks. Üheks omapäraseks kasutusalaks on ka näiteks ICO-de  ehk ettevõtete poolt pakutavate krüptomüntide ostmine.  See on aga juba üsna reaalne majandustegevus.  Aga täpsemalt sellest allpool.

Kolmandaks,  kuna Bitconi tehingud on anonüümsed, siis on tegemist rahapesijate ja spekulantide paradiisiga. See on ka üks peamisi murekohti, mis sunnib valitsusi krüptorahade kasutamist piirama. Krüptoraha kasutajate ja tehingute üle puudub avalikul sektoril igasugune teave, mis võimaldab ka kurjamitel sellises uues keskkonnas toimetada.

Neljandaks, erinevalt pärisrahast on krüptoraha tootmine kallis. Selleks on vaja suurt arvutivõimsust ja ära põletada hulk loodusressursse. Sõna otseses mõttes -  näiteks 100 euro väärtuses krüptoraha kaevandamiseks on vaja ahju ajada 90 euro eest põlevkivi.  Seega toodetaksegi  täna krüptorahasid riikides, kus elavad lollid, kes ei saa aru,  mida  krüptorahade kaevandamine teeb nende loodusressurssidega või neis maades, kus elekter on väga odav.

Kas krüptorahad võiksid asendada riigi keskpanga poolt välja antavat pärisraha?

Vastus on kindel ei. 

Esiteks, krüptorahade ringlus on paratamatult piiratud ja tavakasutuses kohmakas võrreldes pärisrahaga.  

Teiseks, nagu öeldud, krüptoraha puhul puudub igasugune  ühiskonnapoolne ja riigipõhine kontroll tehingute ja nende sooritajate üle. Kui krüptorahad tulevad võrdselt kasutusse pärisrahaga, siis hakkavad raharinglust  kontrollima Vene bandiidid ja Põhja-Korea häkkerid. Sellel aga kindlasti valitsused ei lase sündida, et kaob kontroll raharingluse üle.

Üheks uuemaks digirahadega seotud instrumendiks on eelnevalt nimetatud krüptomüntide ehk ICO-de emiteerimine.  Millega siis tegemist?

Tegemist on raha avaliku kaasamisega ettevõtte tegevusse  uuel moel, mis on osutunud globaalselt edukaks.  Erinevalt aktsiate emissioonist (nagu näiteks Tallinna sadama aktsiate avaliku pakkumise puhul), ei saa selliste krüptomüntide  ostjad  ei ettevõtte omanikeks  ega ka osa võimalikust tulevasest kasumist. Küll aga lubatakse neile tavapäraselt juurdepääs selle ettevõtte toodetele või tehnoloogilistele arendustele.  Mis kokkuvõttes võib olla vägagi kasutoov.

Tavapäraselt müüakse  vähemalt osa ICO-dest ka krüptoraha eest, mis suurendab jällegi nende väärtust.

Kes need rahapaigutajad siis on? Laias laastus on tegemist 3 tüüpi ICO-de ostjatega.  Esiteks sellised, kes tahavad mingit äriprojekti või ettevõtmist toetada ehk sponsoreerida. Midagi ühisrahastuse taolist.

Teiseks, investorid, keda huvitavadki antud ettevõtte poolt välja arendatud tehnoloogilised lahendused või platvormid.  Tegemist võib olla ka ettevõtte konkurentidega.

Kolmandaks, spekulatiivsetel eesmärkidel ICO-de ostjad, kes loodavad need hiljem  vaheltkasuga  edasi müüa. ICO-de suur eelis on see, et nad on hetkeliselt vabalt kaubeldavad. Aga jällegi, siin on avar tegevuspõld musta rahaga sahkerdajatel, sest ICO-de ostjaid-müüjad ei ole võimalik avalikult tuvastada.

Täna on Eesti üks väheseid riike Euroopas, kus on võimalik üsna lihtsalt selliseid ICO emissioone teha, sest pole olemas spetsiifilisi Eesti siseseid regulatsioone ja piiranguid.  Teatavasti  saavad ka Eesti pangad nii rahvusvahelise raha põletamise,  kui ka raha pesemisega iseseisvalt hakkama, vaatamata rangele Eesti Panga ja Finantsinspektsiooni järelevalvele. Aga ilmselgelt mingisugust regulatsiooni  meil vaja oleks, enne kui ICO-dega läheb samasuguseks jamaks, nagu rahapesuga pärispanganduses on juhtunud.

Põrsas või bitcoin? (Vikerraadio (100): 10.07.2018)

ERR

Mulgimaa mahajäetud sigalast on ootamatult saanud maailma innovatsiooni ja moodsa tehnoloogia eesliinil toimetav vabrik, kus sõna otseses mõttes toodetakse raha. Krüptoraha nimelt. Lätlastest omanikud on leidnud Eestist koha, kus on hea jurakas veneaegne elektrikaabel, mis võimaldab bitcoinide tootmiseks vajalikus mahus elektrit saada ning arvutite müra ei ärata ka suuremat tähelepanu. Krüpto- ehk digiraha toodetakse nimelt niimoodi, et arvutid sõeluvad välja numbri- ja tähekombinatsioone, mis sobiksid teatud koodiga. Arvad koodi ära ja saad digirahaühiku omanikuks. Selleks on vaja aga kas lihtsalt õnne või suurt arvutivõimsust, mis erinevaid märgikombinatsioone läbi hekseldab. Täpselt nagu kullaliiva pesemise puhul. Krüptoraha tootvad-kaevandavad arvutid vajavad aga palju elektrit nii töötamiseks kui nende jahutamiseks. Viljandimaa rahavabrik tarbib 138 keskmise korteri jagu elektrit kuus.

Veebruaris kirjutas Äripäev, et Viru Keemia Grupi territooriumil seadistatakse konteinereid, kus saaks massiliselt krüptoraha kaevandada, sest elekter on soodne ja lähedal. Üks konteiner tarbib 6000 euro eest elektrit kuus. Mis elektritootjale muidugi meeldib! Lisaks on väiksemas mahus krüptorahade kaevandajaid Eestis ilmselt tuhandeid.

Aga mille poolest krüptoraha erineb pärisrahast? Rahal on majandusteooria kohaselt kolm funktsiooni – ta on väärtuse mõõtjaks, makseinstrumendiks ja akumulatsioonivahendiks. Põhimõtteliselt saaks ka krüptoraha neid ülesandeid samaväärselt täita, aga nähtavas tulevikus seda ei juhtu. Krüptoraha erinevuseks on see, et ta ei esine mitte tavapärasel füüsilisel kujul, vaid digitaalses vormis. Tema kasutamine igapäevaelus on sisuliselt võimatu ning seega erinevalt eurost või dollarist käibib krüptoraha täna väga piiratud ulatuses. Ka puudub üks tsentraalne keskpank, kes krüptoraha korraldaks või suunaks. Põhimõtteliselt võib selliseid rahasid olla väga palju.

Aga sellega seoses tahaks käsitleda teemat vaatepunktist, millest Eestis siiani juttu pole tehtud. Nimelt ressursside ja looduskeskkonna kasutamise seisukohalt lähtudes.

Nagu juba mainiti, on krüptorahade tootmine üsna energiamahukas tegevus. Mis kasu või tarbimisväärtust krüptorahade toomine aga ühiskonnale annab? Öelgem otse – selline tarbimisväärtus ühiskonnale täna puudub! Krüptoraha toodetakse üheselt ainult nendega spekuleerimise eesmärgil, millel puudub igasugune seos ühiskonna jaoks väärtuse loomisega. Samas kaasneb sellega vajadus sadu tuhandeid tonne põlevkivi ahju ajada. Kasu saab ülimalt väikene seltskond, tarbimisväärtus ühiskonnale on aga olematu. Ühiskonnale kuuluvat loodusressurssi kulub aga palju.

Bitcoinil ja teistel niinimetatud krüptorahadel kui tehnoloogilistel lahendustel on kindlasti omadusi, mis aitavad majandusprotsesse ja arveldusi sujuvamaks teha. Nad võiksid aidata ületada seda kohmakust ja poliitilist riski, mida pärisraha ringluse korraldamine paratamatult kaasa toob. Plokiahelatel põhineva tehnoloogia arendamine on kindlasti väärtus omaette. Aga - see ei ole asi, millega Viljandimaal või Kohtla-Järvel tegeletakse. Seal tegeletakse puhtakujuliselt spekuleerimisvahendi tootmisega, eeldades et tootmiskulu on odavam kui bitcoini hind sellel hetkel. Tegemist ei ole mingi asjaga, millel oleks oma sisemine tarbimisväärtus, nagu näiteks kullal. Seda kinnitab ka ülisuurtes piirides kõikuv hind lühikese perioodi vältel, mis põhineb sajaprotsendiliselt spekulatiivsetel asjaoludel.

Kui krüptoraha olemusest saavad aru üsna vähesed, siis põlevkivi ahjuajamisest saavad aru kõik. Võiks vaielda, et vaba turumajanduse tingimustes on tootja ja tarbija suverään, kes ise otsustab, mida oma raha või varaga peale hakata. Veelkord, bitcoin kui selline ei lisa mingit tarbimishüve ühiskonnale, aga energia, mis selle tootmiseks ära põletatakse, kuulub kogu ühiskonnale. Aeg-ajalt võib meedias näha üsna ekstreemseid numbreid selle kohta, kui palju arvestuslikku elektrienergiat maailmas nõuab krüptoraha kaevandamine. Krüptorahade tootjatel ja nendega spekuleerijatel õnnestub üsna lihtsalt ka vältida maksude tasumist, sest tegemist on nii-öelda anonüümse varaga.

Muidugi, täna veel ei ole krüptokaevanduste energiakulu Eestis nii suur, et see silmnähtavalt meie energia hinda ja kättesaadavust mõjutama hakkaks. Aga asi on siiski põhimõttes. Kui rohelised on läinud kompromissitusse võitlusesse üksiku ülekasvanud paju pärast, siis antud olukorra puhul pole kuulnud mingisuguseid arvamusi meie loodusressursside kasutamise arukuse kohta.

Aga antud juhul on tegemist olukorraga, kus individuaalne tulu ja ühiskonnapoolne kulu ei ole vist tasakaalus. Kuidas me peaksime ühiskonnana sellesse suhtuma?