Nupuga telefon (Vikerraadio (94) 2.01.2018)

ERR viide

Oleme juubeliaastas, mille sümboolne tähendus  on ülimalt oluline eelkõige meie enda jaoks. Aga juubeliaasta ei peaks olema  mitte niivõrd tagasi- vaid ikka edasi,  tulevikku vaatamise aasta.

Üle 30 aasta tagasi hakkas tekkima Eesti uus iseseisvus – oleme saanud harjutada nüüdset iseolemist rohkem kui ühe inimpõlve. Nõukaminevikku  ei saa tuua enam põhjuseks meie tänaste probleemide õigustamiseks.

Kummalisel moel on juba kätte jõudnud ajad, kus hakatakse rääkima, et “vaat kus vanasti oli ikka hea“. Ei, ei räägita mitte nõukaperiooodist, vaid  meie enda uuemast ajast!

Räägime siinkohal ühiskonna ja majanduse arengust läbi aegade. Võrreldes veerandsajandi taguse perioodiga,  on nii ühiskond, majandus kui ka   meie tehnoloogiline võimekus ilmselgelt muutunud. Teisenenud on Eesti ühiskonna omavahelised suhted  ja probleemide olemus.  Samas - kuuleme näiteks,  et meie ühiskonna või maksude ümberkujundamine muudab meie senise „lihtsa“ ettevõtluskeskkonna „keeruliseks“ või arusaamatuks. See majanduskeskkonna lihtsus olevat koguni meie ainuke loodusvara ning mis pealekauba,  peab kindlasti olema erinev teistest  riikide omast. Seda isegi siis, kui see erinevuspüüe on meile ilmselgelt kahjulik.  Selle lihtsuse säilitamiseks tuleks koguni tagasi minna veerandsaja aasta tagusesse vaesesse perestroikaaega. Kus kõik oli nagu algelisem ja teistmoodi,  kui arenenud Lääneriikides. Rõhutagem aga siinkohal, et meie eesmärk on olnud täpselt vastupidine – muutuda heaoluriikidega sarnasemaks ja võrreldavamaks.

Lähenemine jõukamale Euroopale tähendab paratamatult  ka selliste majanduse juhtimise põhimõtete ja instrumentide kasutamist, nagu meist rikkamates riikides.

Meie ühetaoline tulumaksusüsteem või madal riigivõlg ei ole mingisugune majandusressurss. Eesti peamine ressurss on ikka meie inimesed - nende motivatsioon, panustamine ja pühendumus! Ainult sellel alusel püsib Eesti riikluse peamine eesmärk – kesta ja edeneda!

Tänane maailm ongi teistmoodi keerulisem kui ta seda oli 25 aastat tagasi. Need, kes meid sellisesse „lihtsa elu“  juurde tagasi kutsuvad,  ei pea silmas ju ühiskondlike protsesside olemust, millest me justkui enam aru ei saa. Nad peavad silmas hoopis seda, et midagi ei tohiks muuta võrreldes eelnevate aegadega. Mulle meenutab see üleskutset pöörduda tänasest nutitelefonide ajastust tagasi sellisse aega,  kus telefonid  olid juba nuppudega, aga polnud veel Internetti. Sellised telefonid olidki lihtsamad  kui tänased!  Aga nad ei teinud midagi muud peale „ühetaolise“  helistamise. Kui igatseme tagasi nuppudega telefone – siis teiselt poolt,  eitame ka kõiki neid uusi asju, mida  võimaldavad nutitelefonid ja digitaalne maailm.  

Meie ühe suurema telekomifirma juht ütleb, et 95% Eesti inimestest on nii juhmid, et ei suuda aru saada  uute tulumaksumuudatuste loogikast  ega oska kasutada ka algtasemel Internetti. Paraku ei täpsusta, kuhu kategooriasse ta ise kuulub. Samasugust juttu ajab Eesti e-riigi Akadeemia juhtkonda kuuluv inimene.  Tegemist on ilmselge olukorraga, kus pilt ja heli ei lähe kokku. Uhkustame, et  käime poolt maailma e-riigi teemadel harimas ja nüüd väidame, et  meie oma inimesed on Interneti teemadel väga abitud  ja Eesti riik ei saa hakkama e-maksusüsteemiga.

Meie eesmärk ei peaks ei täna ega ka  tulevikus olema senise süsteemide või poliitikate kramplik säilitamine – isegi kui need olid omas ajas edukad -  vaid peamegi proovima uusi asju! Neid uusi asju tuleb vastavuses muutunud maailma ja meie enda muutunud ühiskonnaga.  Ja kui mingid asjad ei toimi, siis tuleks neid ka kiiresti ja valehäbita kohandada ning muuta.  

Digitaalsete tehnoloogiate areng kujundab väga oluliselt ümber  nii riigi olemuse kui ka inimeste riigiga suhtlemise viisid. Veelgi olulisemaks saab riigi kui partneri roll nii inimestele kui ettevõtetele. Mitte vastandumine, vaid koostöö inimeste, ettevõtete ja riigi vahel on Eesti arengu võti.    

Aga - vaatamata sellele saab ka järgneva saja aasta peaküsimus olema – millel põhineb meie riiklus ja  missugune saab olema meie igaühe panus Eesti riigi kestmiseks?

Nooruslikku uljust ja küpsuseajaga kaasnevat tarkust Sulle, saja-aastane Eesti! 

Kalevipoja lähetamine (Vikerraadio (90) 31.10.2017)

ERR link

Eelmisel nädalal tegeles Euroopa Liit  niinimetatud lähetatud töötaja palgatingimustega. Tehti  täpsustusi direktiivi, mis sätestab sellise töötaja  palgataseme ja sotsiaaltagatised, kes on saadetud teise riiki ajutiselt mingit tööd tegema.  Täna on nii, et  lähetatud töötaja direktiivi kohaselt saab välisriiki komandeeritud töötaja oma koduriigi palka, aga see palk peab olema vähemalt sihtriigi miinimumpalga tasemel. Ka on sihtriigis sellise töötasu maksmine ajaliselt piiratud. 

Teatavasti  valitseb aga Euroopa riikide seas palgasaemetes suur erinevus. Mõned rikkamad ja kõrgema palgatasemega riigid on süüdistanud madalama palgatasemega maid (ehk siis kesk- ja idaeurooplasi) palgadumpingus.  Mis tähendab, et Ida-Euroopast  saabunud töötaja palk on oluliselt madalam kui kohalikul, andes eelise firmadele, kes selliseid töötajaid kasutavad.

Meie ettevõtjad on nimetanud seda Eesti  konkurentsivõime piiramiseks.  Mis on mõistetav retoorika. Aga millega seda põhjendatakse ja milliseid järeldusi sellest tehakse,  ei ole küll vastuvõetav. 

Mõned täpsustused. Nimetatud direktiiv katab ainult  neid töötajaid, kes  töötavad lähetuse vormis. See ei kehtesta mingeid palgatasemeid teistes liikmesriikides. Nii ei nõua direktiiv ka  Hiina riisikasvatajale võrdväärset töötasu Prantsuse põllumehega, nagu arvas eelmisel nädalal üks Eesti  pangatöötaja.

Küll aga püütakse uue regulatsiooniga lähendada kohalike ja riiki saabunud külalistöötajate palgataset ja lühendada aega, mis külalistöötaja oleks „lähetatu“ staatuses.

Eesti tööandjad ja mõned parlamendierakonnad väidavad, et tegemist oleks nagu mingi tollimaksuga. Kui tuleb lähetatud töötajale välismaal kõrgemat palka maksta, siis võib asi minna koguni nii hulluks, et Eestis polegi võimalik rikkamale Euroopale järgi jõuda. Mis on muidugi jabur väide!

Miks Eestist  lähetatud  töötaja peaks saama näiteks Rootsis töötades vähem palka kui rootslane?  

Kas Eesti ettevõte müüb oma toodangut Rootsis Eesti hinnaga (mis võiks olla madalam) või teeb ta seda ikka Rootsi hinnast lähtudes?  Pole kahtlust -  kaupu ja teenuseid müüakse ikka Rootsi hinnaga!

Kas Eestist lähetatud töötaja Rootsis ostab igapäevast toitu Eesti või Rootsi hinnaga? Kahtlematult kohapealse ehk Rootsi hinnaga!

Kes Eestist lähetatud töötaja maksab eluaseme eest Eesti või Rootsi hinda? Ei tee Rootsis keegi sellepärast hinnaalandust, et tegemist on eestlasega.  Siit tagasi küsimuse juurde - miks siis Eesti firmad, kes müüvad kaupa Euroopa hinna eest peaksid oma töötajatele välisriikides maksma madalamat palka?

See niinimetatud konkurentsivõime   põhineb sellisel juhul puhtalt Eesti töötajate heaolu ja normaalse elu arvel. Inimesed on sunnitud elama välismaal „sokisahtlis“, sööma makarone ja jooma kaasatoodud odavat Läti õlut. Kas see on see konkurentsivõime, mida me tõepoolest säilitama peaksime?

Jah,  loomulikult teenivad välismaal töölähetuses viibivad töötajad rohkem kui  kodumaal. Aga see käib millegi arvel ja surub inimesed alaväärsetesse tingimustesse.  USA-s olid orjad ka reeglina parema toitumuse ja parema tervisega ning elasid kauem kui vabad farmerid või vabrikutöölised. Aga see ei õigusta kuidagi inimeste alaväärset ja brutaalset kohtlemist, nagu sageli orjadele osaks sai.

Kui Eesti ettevõttele on uus direktiiv kahjulik, siis tähendab see ainult seda, et nüüd ei saa maksta pikaajaliselt Eesti inimesele välismaal madalamat palka kui kohalikule. Ehk siis pole Eesti töötaja arvel teha hinnadumpingut.   

Kahjuks  on meedias kõlama jäänud ka ainult ühe poole seisukoht – see, mida arvavad tööandjad. Samas pole näinud ühtegi lähetatud töötajat midagi ütlemas.  Meie laevad on täis tuhandeid lähetatud kalevipoegi, aga keegi pole suvatsenud küsida,  millistes tingimustes sellised lähetatud tegelikult elavad? Küll aga aimame töö- ja elutingimuste kohta mõndagi mõnede teleseriaalide ja isiklike juttude järgi.

Tööandja püüavad väita, et nõue kõrgema palgatasemele võiks tuua kaasa teenustest loobumise ja kõrgema tööpuuduse Eestis. Oot-oot – kas Eestis on tegemist tööpuuduse või tööjõupuudusega? Tahaks ikka kuulda seostatud juttu!   

Kokkuvõttes, odava töö aeg Eestis on lõppenud. Mõttelaad, et  ehitame  ettevõte konkurentsivõime odava töö eelisele töötaja arvel,  määrab meid pikaks ajaks vaesusesse.

Tööjõupuudus (Vikerraadio (82): 18.04.2017)

ERR 

Hiljuti avaldas Konjunktuuriinstituut ülevaate Eesti majanduse üldisest olukorrast ja  lähiaastate väljavaatest.  Toodi välja ka ekspertide arvamus hetke kõige suurematest majandusprobleemidest, millega ettevõtted silmitsi seisavad.  Ülimas üksmeeles ollakse  selles, et  meie ettevõtluse suurimaks nõrkuseks on oskustööjõu puudus.

Tööjõuprobleem on Eestis olnud teemaks juba mitmeid aastaid. Aga olen arvamusel, et probleemi põhjust ei julgeta paraku välja öelda ning sellest tulenevalt ka pakutud lahendused ei saa väga palju leevendust tööturule tuua.  

Kõigepealt peaksime määratlema, mida tähendab „oskustöötõu puudus“?

Väidetakse, et töötajaid lihtsalt meie demograafiline seisu tõttu jääb üha vähemaks. See väide aga ei päde, sest Eesti kuulub Euroopa Liitu, mille üheks peamiseks aluspõhimõtteks on tööjõu vaba liikumine üle riigipiiride.  Selles ühtses majandusruumis on 350 miljonit töötajat. Kas sellest siis ei jätku Eesti ettevõtetele?  Olgem ausad – meie tööjõupuuduse tegelik põhjus on madal palk, aga mitte  vähene inimeste arv.  Seega küsimus ei ole mitte kvalifitseeritud tööjõu puudumises, vaid eelkõige odava  tööjõu puuduses,  mida Eestis on üha vähem leida.  Kui palk oleks kõrgem, küll oleks siis ka töötajaid!

Paljud ettevõtted püüavad säilitada odaval tööjõul põhinevat ärimudelit, mis on pikka aega olnudki Eesti  konkurentsieelis. Selmet minna üle kallimat lisandväärtust ja kõrgemat palka võimaldavale äritegevusele, püütakse kramplikult odava tööjõu abil säilitada olemasolevat majandusmudelit. Meil on täna ikka veel liiga palju ja liiga odavat tegevust teeninduses, kaubanduses ja tööstussektoris. Odava tööjõu puudus aga  võiks olla just see survevahend, mis sunniks meie majandust moderniseeruma ja liikumas suurema digitaliseerumise ning automatiseerumise suunas. Et majandusstruktuur oleks selline, mis võimaldaks teha kallimat tööd väiksema hulga inimestega.

Kuna odavat Eesti tööjõudu pole, siis kuuleme mitmeid soovitusi olukorra parandamiseks. Näiteks, kupatatagu noored ülikoolidest  välja hoopis  ametikoolidesse õppima n-ö pärisasja ja toodagu sisse odavat tööjõudu väljaspoolt Euroopat.  Need ettepanekud näitavad, et probleemi tegelikku olemust ei taheta tunnistada! Veelkord, probleemi olemus  peitub  majandusstruktuuris, kus on liiga palju odava kauba ja teenuse tootmist liiga suure hulga töötajate poolt.  See omakorda ei võimalda tõsta palka ja olla atraktiivne Euroopa Liidust tulevale tööjõule.

Majandusstruktuuri moderniseerumist  mõjutavad loomulikult väga paljud tegurid –  näiteks riiklik struktuuri- ja innovatsioonipoliitika, haridus- ja maksusüsteem.  Aga ka ettevõtete tahe  muutusi läbi viia.

Vaatame välistööjõu kasutamist. Selles raamistikus räägitakse ainult väljaspoolt Euroopa Liitu saabuvast tööjõust, sest Euroopa töötajaid ei suuda meie tööandja reeglina palgata. Kuigi puudus neist ei oleks!  Sellega seoses on nõudmisi välistöö kvaliteedile ja palgatasemele pidevalt alandatud.  Väidan, et sellist tööjõudu nagu meile kohe sobiks,  pole kuskil maailmas olemas. See on puhtakujuline soovmõtlemine, et sisseränne  toob siia kõrge kvaliteediga töötegijaid, kes sujuvalt sobituvad meie majandusstruktuuri.   

Tegelik lahendus on välismaalt saabuvad töötegijad ise ette valmistada ja koolitada. Kui Eesti ülikoolid ingliskeelestuvad täna liigagi kiiresti, siis kutseõppesektor pole sisulist rahvusvahelistumist veel alustanudki. Ja ometi on just see haridussektori osa, mis valmistab ette neid töötajaid, kellest täna kõige suurem puudus on.  Kui mitu ametiõppekava on meil  täna inglise keeles sadade õppekavade peale kokku? Õige vastus – vaid Valga Kutseõppekeskuses on mitu eriala, kus saab ka inglise keeles õppida! Tubli!  Ametikoolid on välja arendanud õppebaasi, mis on vägagi moodne - aga keda pole, on ameti õppijad. Aga kas me siis peame õpetama hotellindust, kokandust ja metallitööd inglise keeles?  Jah – seda tulebki tegema hakata, kui tahame,  et Eesti areneks ja meie tööturule uusi ja oskustega  inimesi juurde tuleks. Ingliskeelne ametiõpe võiks olla see atraktiivne pakkumine, mis toob Eestisse uusi noori mujalt maailmast ja sobitab nad meie tööturu vajadustega. Veelkord, arvata, et lihtne Euroopa väliste piiride avamine korvab meie tööjõupuuduse on selge lihtsameelsus.

Tunnistan, et see kõik ei ole nii lihtne ning kutseõpetuse osaline ümberkujundamine ingliskeelseks ei ole nii kerge kui  kõrghariduse ümberkujundamine.  Aga see on tegevus, mis toidab ennast ise ära ja on tegelik lahendus tööjõuprobleemile. Õppeperioodil saaks ametiõppijaid kaasata praktikale ja siduda ettevõtetega kui oma võimalike tulevaste tööandjatega.

Teiselt poolt võiks ingliskeelne ametiõpe olla lausa haridusekspordi allikas, mille väärtusloome  võiks olla vägagi tähelepanuväärne. Tooksin siinkohal omapärase näite – me ei tea vist kedagi,  kes sai rikkaks Californias tekkinud kullapalaviku tuules 160 aastat tagasi. Küll aga teame kõik meest nimega Levi Strauss, kes sai rikkaks kullaotsijatele varustuse ja riiete müümisega.

Ingliskeelne kutseõpe võiks olla seega nii baas, mis  varustab Eesti ettevõtlust heade ametioskustega töötajatega ning teiselt poolt, võiks olla ka eksporttulude loojaks haridussektoris. 

Üleilmne konkurentsivõime (Vikerraadio (70):18.10.2018)

Maailma Majandusfoorum avaldas hiljuti oma iga-aastase raporti maailma riikide konkurentsivõimest. Selles kirjeldatakse maailmamajanduse üldist olukorda ja antakse  hinnang ka erinevate riikide konkurentsivõimele. Püüame selles raamistikus tuua välja Eesti majanduse seisundi  ja kasvuvõimalused.

Globaalne üldpilt on täna vastuoluline – kasvanud on poliitilised ja sotsiaalsed pinged;  üha suuremaks probleemiks on saanud riigisisesed tuluerisused ja üldine ebakindlus. Majanduskasv jääb madalaks – toorainehinnad on langenud, väliskeskkonnast tulenevad vastuolud on kasvanud; riikide rahandus on sageli väga pingeline.

Madal  heaolukasv ja tulude ebavõrdsus on viinud maailma jõukamates riikides sisevastuolude suurenemiseni, mis omakorda on toonud kaasa vaenuliku suhtumise üleilmastumisse ja vastuseisu riikidevahelisele vabakaubandusele.

Madal majanduskasv arenevates riikides ja tooraine müügist sõltuvate maade sissetulekute vähenemine on viinud alla ka nende riikide konkurentsivõime ja halvanud reformide tegemise.

Teiselt poolt- tervikuna pole maailm kunagi nii jõukalt elanud kui täna ning nautinud nii pikalt rahuaega. Maailmas on olulisemalt vähem tapvaid  nakkushaigusi, lausvaesust ja vägivaldseid konflikte. Lugedes Eesti meediat jääb küll muidugi vastupidine tunne!

Niinimetatud Neljas Tööstusrevolutsioon suurendab lähikümnenditel  hüppeliselt tootlikkust ja majanduskasvu võimalusi. Eeldatavalt  toovad uued tehnoloogiad kaasa põhimõttelise muutuse selles kuidas toodetakse, kuidas tarbitakse, kuidas reisitakse, tehakse energiat ja suheldakse. Muidugi kaasnevad sellega ka uued ohud, mida on raske ette näha!

Kõige konkurentsivõimelisemate majanduste  esikolmik ei ole ka sel aastal muutunud - need on Šveits, Singapur ja  USA. Esikümnes või selle piiril on  veel Saksamaa, Suurbritannia,  Jaapan ja kõik meile lähedased Põhjamaad. Oleme heas ja konkurentsivõimelises seltskonnas!

138 riigi hulgas on Eesti on selles järjestuses tublil 30 kohal ning enam-vähem sellel positsioonil oleme viimase viie aasta jooksul  ka püsinud. Aga kahjuks pole selles järjestuses ka ülespoole liikunud. Kui eelnevatel aastatel on Eesti olnud Lätist-Leedust ja Poolast selgelt eespool, siis nüüd on need riigid oma konkurentsivõimelt meile kiiresti järgi jõudmas.

Konkurentsivõimet käsitletakse kui riigi suutlikkust saavutada kõrge tootlikkus,  mis soodustab majanduskasvu. Majanduskasvu kiirusest sõltub omakorda ühiskonna heaolu ja rahva jõukus.  Lühidalt – konkurentsivõime näitab riigi võimekust genereerida heaolu. Tõuseb tootlikkus, kasvab majandus, suureneb heaolu!

Konkurentsivõimet kujundavad tegurid on  üldistatult jaotatud 12 sambasse – nagu näiteks majanduse juhtimine,  infrastruktuur, haridus ja tervishoid  ning   erinevate turgude - nagu töö või  kapitaliturgude  - sujuv toimimine. Kõige konkurentsivõimelisemaks  teeb  riigi innovaatiliste ja tehnoloogiliselt keerukate toodete valmistamise võimekus.

Mis määravad ära Eesti konkurentsivõime?

Eesti konkurentsivõimet mõjutavad positiivselt väga tugev seis sellistes valdkondades nagu makroökonoomiline keskkond;  põhiharidus ja tervishoid. Sellele järgnevad tööjõuturu efektiivsus ja kõrgharidussüsteem. Jätkuvalt oleme maailma parimad palkade kujunemise paindlikkuse poolest. 

Kehvem on seis meie tehnoloogilise arenguvõime seisukohalt.

Ettevõtetel on küll võimalus kasutada  uusimat tehnoloogiat ja  on olemas võimekus seda ka kasutada, aga sissetulevad välisinvesteeringud ei too kaasa paraku kaasa vajalikku välismaist tehnoloogiasiiret. Tõlgime – saame küll palju välisinvesteeringuid, aga need tulevad sageli madala lisandväärtusega sektoritesse nagu kaubandus või kinnisvara. Või ei genereeri välisinvesteeringud mitte ekspordivõimelist toodangut,   vaid on suunatud kohaliku isikuteenidusse valdkonda. 

Sellega seostub otseselt  meie kõige kehvem konkurentsivõime aspekt – Eesti majandus  on endiselt liiga lihtsakoeline. Teeme algelisi  ja odavaid asju, ei taha ega oska oma kaupu  maailmas müüa  ning pole suutnud  välja arenda  maailmatasemel kõrgväärtuslikke tootmisvaldkondi.

Kuigi meie innovatsioonivõimekus on paranemas ja kõrgkoolid heal tasemel, siis koostöö ettevõtete ja ülikoolide vahel ei ole piisav. Samuti leiab raport, et riik võiks rohkem toetada kõrgtehnoloogial põhinevat majandustegevust.

Mõned asjad on loomupäraselt meie konkurentsivõimet alandavad  - nagu majanduse väiksusest tulenev siseturu piiratus  või kaugus suurematest keskustest.

Kokkuvõttes, kui Eesti tahab olla konkurentsivõimeline ja suurendada ühiskonna jõukust, siis tuleb muuta tootmisstruktuuri. Odava  tööjõu  ja lihtsakoelise tootmise majandus on selgelt läbi saanud!

Aga tahet ja valmisolekut midagi ühiskonnas ja majanduses põhimõtteliselt  muuta nagu ka ei paista. 

E-exit (Vikerraadio (63): 28.06.2016)

Tänaseks on Suurbritannia referendumist vist küll kõik ära räägitud, aga veel mitte kõigipoolt. Seepärast alustan kodustest asjadest.

Nii nagu äreval Albionil on ka kodusel Terra Marianal  üheks peaküsimuseks saanud – kuidas oma majanduse ja eluga  edasi minna?

Erinevalt brittidest on Eesti jäänud kinni niinimetatud „keskmise tulu lõksu“. Oleme jõudnud teatud heaolutasemele, millest ülespoole liikumine  on palju vaevalisem.  Senine kiire jõukuse kasv ja lähenemine rikkale Euroopale on asendunud   paigaltammumisega, mis halvab inimeste teotahte ja ettevõtlikkuse.  Teoreetiliselt selgitatakse seda olukorda teatud arengutaseme  läbimisega ja sisenemisega uude etappi. Veel täpsemalt - senine odaval tööjõul  ja madalal  lisandväärtusel põhinev  tootmisstruktuur on ennast ammendanud.

Meie tulutase võrreldes  näiteks Saksamaa ja Põhjamaadega on enam kui 40% madalam ja vahe vähenemist tänane majanduskasvu kiirus paraku enam ei võimalda. Sest meie majandus on oma ülesehituselt selline, mis rikkamatele järele jõudmistparaku ei võimalda. Selleks,  et minna edasi ja vähendada heaoluvahet  rikkama Euroopaga tuleb läbi viia radikaalne majandusuuendus ehk struktuurirevolutsioon!  

Majandusteooria seisukohalt oleneb  majanduskasv tootmissisendite olemasolust ja nende ja nende kasutamise efektiivsusest. Ehk tööjõust, kapitalist ja tootlikkusest.  Nii Eesti oma asjatundjad kui ka välismaa targad IMF-st ja OECD-st  on toonud välja asjaolud, millest majanduskasv võiks sõltuda. Vaatleme neid üldistatult.

Töötajate hulk lähiaastakümnetel – eeldades tänaste olude püsimist – Eestis suureneda ei saa – demograafiline lagi on käes!  Töötajate arv saab suurenda ainult  läbi migratsiooni – seega võõramaalaste hulk peaks suurenema!

Vaatame kapitali olukorda. Eestis on huvitav olukord, kus eelnevatel aastatel on kapitaliinvesteeringud olnud intensiivsed ja aga kapitalivarustatus olulistes majandussektorites  jääb ikka ilmselgelt maha  arenenumatest Euroopa riikidest.  Pean siin silmas näiteks tööstus ja tehnoloogiasektorit. Selleks,  et edukalt asendada vähenevat tööjõudu, peaks investeeringud ikka veel kasvama.

Teiseks, paljuski on investeeringud läinud niinimetatud traditsioonilistesse tootmissektoritesse, mis kuuluvad pigem eelmisesse majandusarengu perioodi. Näiteks toidu või kaubandussektorisse.  Võrreldes Euroopaga on Eestis investeeringud tarka majandusse ja tööstussektorisse ebaharilikult madalad; teiselt poolt,  ärikinnisvarasse aga  liiga suured. IMF arvates pidurdab selline kapitalipaigutuse  jaotus tootlikkuse kasvu.

Investeeringud südaööni lahti olevatesse kaubanduskeskustesse või kontorihoonetesse teevad meie elu küll  värviliseks, aga lisavad vähe meie konkurentsivõime  kasvu. Nimetatud  valdkonnad on sageli vähese lisandväärtusega ja vähese eksportvõimekusega. Innovatsiooni ja tehnoloogia arengu tagantõukamiseks on küll meil olemas uhked programmid ja plaanid, aga erainvesteeringud ei ole piisavalt jõuliselt investeeringutega järele tulnud.

Aga seis  on veelgi kurvem. Eesti Panga uuringud näitavad, et majanduse struktuur ei ole peale majanduskriisi paranenud, vaid on muutunud  veelgi madalama lisandväärtusega tegevuste suunas.  Kriis lastigi raisku minna! Liiga palju inimesi töötab nii-öelda valel alal ja peaks liikuma suurema lisandväärtusega tegevusaladele.

Aga kuidas seda teha, kui ühiskonnas valitseb arusaam, et küll turg asjad paika paneb. Maailma kogemus on olnud just vastupidine - keskmise tulu lõksust on riigid välja pääsenud riigi poolt juhitud tööstuspoliitika ja regulatsioonide abil.

Eesti majanduse tootlikkus on ligikaudu 70% Euroopa keskmisest ning on viimastel aastatel langenud. Tootlikkuse tõus on seega võtmesõna, mis toetab majandust väheneva rahvastiku ja väheneva investeerimisaktiivsuse tingimustes.

Tootlikkust peaks iseloomustama  majanduse innovaatilisuse kasv ja uute tootmisharude teke. Investeerimine uudsesse majandusstruktuuri on üks peamisi edutegureid nagu näiteks Koreas või Singapuris.

Siinjuures olgu toodud veel sellinegi asjaolu et – suurema osa arendustegevusest  teeb avalik sektor ja  seda Euroopa Liidu vahendite arvel.

Ja olemegi tagasi  Brexiti raamistikus  – kujuteldav Eesti väljumine Euroopa Liidust  lõpetakse koheselt suurema osa igasugusest arendustegevusest ja infrastruktuuri rajamisest.  Eestil  E-xiti  oleks täna   majanduslik enesetapp!

IMF on välja arvutanud, et   Eesti majanduskasv võiks  lähemal viiel aastal olla 3% kanti ehk siis kaks korda kiirem kui täna tegelikult.  Majanduskasvu aluseks peavad olema innovatsioon ja arendustegevus, mis tooks kaasa majandustegevuse struktuursed muutused. Ilma selleta rikkamaks ei saa! Täna on jutte ja strateegiad üsna  palju, aga konkreetseid arengutrende tahaks ka  juba näha!

Kust tuleb palk! (Vikerraadio (61): 31.05.2016)

Eesti palgad kasvasid  esimeses kvartalis 8% võrreldes eelmise aastaga. See on tekitanud rõõmsaid emotsioone, aga ka loomupärase vastandumise tööandjate ja ametiühingute vahel.

Ettevõtjad on seisukohal, et selline palgatõus on liiga kiire ja seega sööb Eesti konkurentsivõimet.  Vastupidiselt - ametiühingujuht on seisukohal, et  “just palgatõus hoiab meie majandust hetkel vee peal ja selle järsk katkestamine võib tuua kaasa vabalanguse”. Tema seisukohalt on peaprobleem eelkõige selliste  investeeringute vähesuses, mis võimaldaksid kasvatada tootlikkust. 

Majandusteooria lähtub arusaamast, et jätkusuutliku  palgakasvu aluseks on tööviljakuse tõus. Tööandja seisukohalt tähendab  see olukorda, kus lisandunud tootmismahu müügiväärtus  on suurem kui selle loomiseks tehtavad lisakulutused. Kui ettevõte saab rohkem tulu, siis saab ta ka ilma kasumit vähendamata maksta rohkem palka. Kui aga tööjõukulu kasvab kiiremini kui lisandunud toote väärtus, siis paratamatult jääb kasumiosa väiksemaks.

Aga teisiti sõnastades -  kõrge palgatase on samal ajal ka kõrge tootlikkuse ehk konkurentsivõime näitaja. Maailma  kõige konkurentsivõimelisemates riikides – Šveitsis, Singapuris ja USA ning Põhjala riikides - on samal ajal ka maailma kõige kõrgem palgatase. 

Mis on aga Eesti nii kiire palgatõusu põhjused ja kuidas sellesse suhtuma peaks?

Vaatame kõigepealt palkade absoluuttaset.  OECD riikide lõikes oli Eesti palgatase  2013 aastal  kõige madalam, jäädes maha ka Poolast, Ungarist ja Tšehhist. Rääkimata Põhjamaadest, kellega võrreldes on meie palgad mitmekordselt väiksemad.

Mitmesugused muud statistikaandmed näitavad Eesti olukorda mõnevõrra paremana Ida- ja Kesk Euroopa riikide seas, mis aga ei muuda üldpilti  meie kohast Euroopa raamistikus.

Tuntavalt madalam palgatase tingib paratamatult Eesti töötaja huvi kiigata lähedalasuvate Põhjamaade tööturu suunas. Kui osa inimesi liigub tööle välismaale, siis töötajate arvu püsimiseks peab tühimiku katma elanikkonna  loomulik juurdekasv või tööjõu sissevool.  Eestis on aga täna tegemist olukorraga, kus väljaränne on suurem kui siia saabumine;  seda vaatamata statistikatrikkidele.

Teine aspekt on jällegi tootlikkus. Kui tootlikkus suureneb, siis on võimalik heaolu kasv ka väheneva töötegijate arvu tingimustes.  Eesti oleme täna olukorras, kus töötajate arv väheneb, aga tootmise efektiivsus ei suuda seda korvata. Tulemuseks surve palkade tõstmiseks, mis omakorda mõjutab negatiivselt kasumeid.

Mida siis sellise olukorras pakub tööandjate esindaja? Kutsub üles vähendama palgasurvet!  Kuidas? Toodagu sisse odavamat tööjõudu kui kohapealt saada!

Selle seisukohaga ei saa kuidagi nõustuda. Veelgi enam, tegemist on erakordselt halva signaaliga töötajatele, mida võib lausa võtta süüdistusena, et miks nii palju palka tahetakse! 

Esiteks, palkade kunstlik madalalhoidmine pole Euroopa Liidu raamistikus kuidagi võimalik. Veelgi enam – see oleks lausa ohtlik, sest  palkade ja heaolu kasv on ainuvõimalik  tee Eesti ühiskonna kestvusele.

Palgakasv ei ole elamine ja koogisöömine tuleviku arvel – kui tänased  palgad ei suurene siis meil tulevikku rahvana ei ole!  Küll eestlastele leidub maid ja riike, kus palka suudetakse maksta!

Teiseks välistööjõud. Tuletagem lugupeetud tootmisjuhile meelde, et Eesti on juba  üle kümne aasta osa  Euroopa Liidu tööturust.  Sellel tööturul on peaaegu  300 miljonit töötajat,  keda  on võimalik vabalt  Eesti ettevõtetesse palgata.  Aga saame ju üheselt aru, millistest tööjõust käib jutt. Antud juhul soovitakse mööda minna turukonkurentsist ja palgata odavamat tööjõudu väljastpoolt Euroopa Liitu. 

Väljastpoolt Euroopat tuleva odava tööjõuga kaasnevad aga olulised probleemid, mis sõna otsese mõttes halvavad Eesti majandusarengu. Kui ettevõtted saavad lühiajaliselt tulu odava tööjõu  kasutamisest, siis sellega kaasnevad muud  kulud ja probleemid lükatakse aga ühiskonna kaela. Aga peamine – odava tööjõu pealevool pärsib tehnoloogilist arengut ja majandusstruktuuri muudatusi. Kui odav tööjõud võimaldab  jätkata tänast vähetootlikku tegevust, siis milleks investeerida tehnoloogia uuendamisse ja mõelda tööjõu parema kasutamise peale?

Odaval tööjõul põhinevat tootmisstuktuuriga jätkamine vähendab igal juhul Eesti  konkurentsivõimet ja heaolu. Kui kõrge palgakulu ei survesta tehnoloogilist uuendust, siis moderniseerumist ei  toimugi.

Veelkord, ma  ei kutsu ma üles kuidagi  meie tööturu sulgema väljastpoolt Euroopast tulevale  tööjõule kui see toimuks turupõhiselt.

Vastuvõetamatu on aga tegevus, millega püütakse Eesti oma inimeste palgad madala hoida ja investeeringud tehnoloogiasse tegemata jätta. See on olukord, mis tegelikult sööb tükke meie tuleviku heaolukoogist.  

IT kadus ära (Vikerraadio (60):24.05.2016)

On tõsilugu, et vanemate Euroopa Liidu riikide majandused  kasvavad täna aeglasemalt kui paljude suurte Aasia riikide omad. Kui Euroopa kriisijärgne majanduskasv on olnud nullilähedane, siis Hiina ja India kasvasid keskmisele üle 5% aastas.  USA kasv on olnud mõne protsendi ringis, Jaapanis veelgi madalam.  Aga kas see tähendab, et Aasi riikide  jõukusetase läheb ühel hetkel stagneerunud Euroopast ja Ameerikast mööda?

Majanduskasvu mõõdetakse kui sisemaise koguprodukti ehk SKP muutust mingi perioodi vältel. Arvestatakse kokku kas ühiskonna tulud, tehtud kulutused või  loodud kaupade ja teenuste väärtus.

Arvestamise algusest peale - 70 aastat tagasi -  on välja toodud ka  SKP arvestuse puudused. Peamine probleem on selles  – kuidas kajastada SKP arvestuses  kõiki majandusega seotud tahke ja kulutusi.  SKP-d  saab arvutada, kui toimub avalikult fikseeritud majanduslik tehing – näiteks ost-müük; tulude saamine  või kulude tegemine. Kui aga sellist transaktsiooni ei toimu või seda ei saa mingil põhjusel rahaliselt mõõta,  siis statistiliselt SKP-d ei looda.  Kui käime pubis või spordiklubis, siis selle tegevuse eest maksame raha ja kasvatame SKP-d;  kodus söögi valmistamine või  väljas sportimine annab sama tulemuse, aga SKP-d ei toodeta. Samamoodi on raskusi näiteks varimajanduse või looduse saastamise korral – tegevused toimuvad aga tulu ja kulu pole võimalik arvestada.

Aga tuleme tagasi Euroopa ja Aasia majandusarengu võrdluse juurde.

Majandusteadlased on toonud välja, et Euroopa madalam  majanduskasv võib olla seotud ka SKP-e mõõtmise probleemiga. Niinimetatud 4-s  tööstusrevolutsioon on toonud Euroopas kaasa olulise majandusstruktuuri muutuse, millega SKP-arvestus paraku pole veel kohanenud.

Uut  tehnoloogilist arengut veab IT ja kommunikatsioonitehnoloogiate areng. Digitooted ja teenused  asendavad paljuski senise füüsilise tootmise ja tarbimise.  Aga - Interneti vahendusel pakutud toodete  väärtust on raske täielikult SKP-s kajastada.

Toome situatsiooni üldistava kirjelduse raamatumüügi näitel.  Oletame, et Indias trükitakse mingit raamatut miljon eksemplari. See annab tööd paberitootjatele, raamatutrükkalitele, transpordifirmadele, raamatupoodidele ja kellele veel  iganes. Iga liigutus on fikseeritud ja seega loob ka SKT-d.

Oletame aga, et sama raamat tehakse kättesaadavaks digitaalselt ja seda saab vabalt kasutada 10 miljonit inimest. Sellisel juhul ei looda arvestuslikku SKT-d mitte sentigi.  Aga toodet saadi 10 korda rohkem.  See võibki olla üks aspekt  Euroopa ja Aasia riikide majanduskasvu erinevusel.  Ehk siis Euroopa majandused on palju olulisemalt liikunud digiteenuste suunas võrreldes Aasia majandustega. Aasia majanduste struktuur  on traditsioonilisem ja seega  SKP-e arvestuse seisukohalt nii-öelda nähtavam. Vaatame Interneti levikut suurtes Aasia riikides. Hiina on selles järjestuses 70 ja India lausa 107 maailmas. Pole midagi Euroopaga võrrelda! Nende mahajäämus on väga suur!

Seega, on  põhjust arvata, et   suurt digiteenuste hulka pakkuvate ja kasutatavate  majanduste SKP arvestuslik tase väiksem kui tegelikult.  

Teine SKP arvestuse aspekt on seotud kaupade kvaliteediga – seda eriti kõrgtehnoloogiliste toodete vallas. Tänased arvutid, televiisorid, autod  on oluliselt parema  tasemega ja võimekusega kui samalaadsed asjad kümmekond aastat tagasi. Ja seda kõike palju madalama hinna juures.  Jällegi, elukvaliteet on tõusnud, SKP-e aga mitte.  Ja Aasia uusmajandused tarbivad kõrgtehnoloogilisi tarbekaupu oluliselt vähem kui Euroopa, Ameerika või Jaapan.

Kolmas aspekt on seotud mitmesuguste negatiivsete välismõjudega. Ehk siis kuidas tootmine mõjutab väliskeskkonda. Ka siin on Euroopas oluline eelis. Keskkond on oluliselt puhtam, kui  uusindustriaalsetes Aasia riikides, kus kiire tööstusareng on toonud kaasa ülisuured keskkonnaprobleemid. Aga ka seda aspekti paraku SKP ei arvesta.

Üks aspekt SKP-ga seoses on ka majanduse tootlikkus. Numbrid näitavad Euroopa riikide tootlikkuse ehk loodud lisandväärtuse aeglast kasvu. Mis jällegi ei lähe kokku meie tegelike protsesside tajumisega. IT ja digiteenuste areng on olnud ju  ülikiire – kuidas siis tootlikus madal saab olla? Aga ehk on  jällegi tegemist arvestuse probleemiga – odavat raha ehk laenuressurssi on Euroopas ja Ameerikas palju,  aga samal ajal pakutavate  toodete väärtus on alahinnatud.  Ehk rahaliselt mõõdetav sisend on võrreldes mõõdetud  väärtusega liiga suur!

Kui tänane SKP arvestus ei suuda peegeldada kogu majandustegevusega seonduvat, siis selles valguses omandavad  mitmesugused  muud naljakad indeksid hoopis tõsisema kaalu, sest võimaldavad mõnes mõttes paremini  näidata ühiskonna arengut. Nagu näiteks ühiskonna heaolu või õnne taseme mõõdikud.  Ja vähemalt Euroopa kontekstis on seos väga otsene – mida jõukam ühiskond, seda õnnelikum.  Vaatamata statistiliselt madalale majanduskasvule! 

Teeme Lätit! (Vikerraadio (55): 22.03.2016)

Eesti inimesed teenivad keskmiselt 1100 eurot kuus. Sellelt töötasult maksab tööandja 370 eurot sotsiaalkindlustusmakseid,  töötaja maksab 180 eurot tulumaksu ning saab kätte 882 eurot

Kõik võtaksime aluseks sama tööjõukulu Läti ettevõtja jaoks, siis Läti töötaja saaks 100 eurot rohkem palka, kuigi kätte saab  umbes samapalju kui Eesti töötaja. Läti tööandja maksab aga 100 eurot vähem sotsiaalmaksu kui Eesti tööandja.

See näide avabki ühe Eesti  peamise maksuprobleemi -  meie tööandjate suur maksukulu ja madal töötajate palgatase. Kui palk on madal,  siis lähevad Eesti inimesed sinna, kus palganumber on kõrgem.  See on täna suur probleem Eesti jaoks!

Riigi palgatase sõltub nii era- kui avaliku sektori tegevusest. Erasektor saab palka suurendada tehes kõrgema lisandväärtusega tooteid. Riik mõjutab palgataset läbi tööjõule kehtestatud maksude.

Tänane sotsiaalmaksusüsteem ja maksumäärad kehtestati peaaegu veerandsada aastat tagasi. Keskmine palk oli siis  60 eurot.  Kui palgakulu koos maksudega oli alla saja euro kuus, siis pole tööandjale eriti vahet, kui kõrge oli sotsiaalmaksu määr. Kui aga tänasele keskmisele töötasule peab tööandja 400 eurot kuus sotsiaalmaksudena juurde lisama, siis on tegemist väga suur koormisega. Suhteliselt on see tase kõige kõrgem Euroopa Liidus. Probleem on tegelikult juba ammune, aga tundub, et nüüd hakkab sotsiaalmaksusüsteem lõplikult kriisi jõudma.

Ettevõtete sotsiaalmaksu kulude vähendamine saaks toimuda kahte moodi – kas üleminekuga erameditsiinile ehk vabatahtlikule  ravikindlustusele või kanda sotsiaalmaksu koormus mingitele teistele maksudele.

Üleminek vabatahtlikule ja erarahastusel põhinevale arstiabile nagu USA  pole Eestis paraku võimalik - meil on selleks liiga vähe inimesi ja oleme selleks liiga vaesed. Eesti meditsiini saab rahastada ainult läbi kohustusliku maksupanuse.

Seega küsimus – mis on need teised maksud, mis peaks tulupuudujäägi katma kui väheneb tööandjate sotsiaalmaksu osa.  Kui vaadates meie tarbimismakse, siis sisulist ruumi nende tõstmiseks enam ei ole. Ainus võimalus on kanda ettevõtte sotsiaalmaksu koormus  üle tulumaksudesse -  nii indiviidi kui ettevõtte tasemel. Need maksud on Eestis Euroopa kontekstis ühed madalamad. 

Seega  – osa tänasest sotsiaalmaksust peab nihkuma töövõtja maksuks.  Nii nagu see on kõikides Euroopa Liidu maades.  Olen juba kümmekond aastat pakkunud ettevõtete sotsiaalmaksumääraks  15 protsenti. Ülejäänud kanduks üle palgasaaja kuluks.

Arutelu koht on aga selles, missuguses vormis see puudujääv osa töötajatele üle kanda. Valikuid oleks kaks – kas suurendada indiviidi tulumaksu või kehtestada eraldi töövõtja sotsiaalmaks. Sotsiaalmaksu ülekandmine tähendab  vältimatul  selle maksumäära diferentseerumist palgasaajate lõikes.  Tänase tulumaksu astmeliseks tegemine tekitab Eesti ühiskonnas teatud tõrked, kuigi aeg oleks ammu  tänasest ida-slaavilikust  proportsionaalsest tulumaksust loobuda. Astmeline sotsiaalmaks annaks teatud pehme ülemineku, kus saaksime progresseeruva tulude maksustamise, aga jätaksime praeguse tulumaksusüsteemi  formaalset alles.

Kuulen küsimust – aga mis siis uue süsteemiga muutub? Näen siin väga põhimõttelist muudatust – tööandjate konkurentsivõime kasvab oluliselt, sest tööjõu maksukulu  väheneb. See omakorda võimaldab tõsta palka ja saada paremaid töötajaid – ka näiteks tuua arstid ja kalevipojad võõrsilt tagasi koju.  Nominaalpalga kasv on motiveeriv töötajatele ja suurendab tööandjate konkurentsivõimet töötjate leidmisel.  

Aga töötaja peab siis rohkem tulumaksu maksma? Jah, see on paratamatu. Kui tahame kõrgemat palka saada, siis tuleb ka kõrgemat tulumaksu maksta. Võrreldes tänasega maksaks keegi rohkem, keegi vähem. Mis vastab täielikult  majandus- ja maksuteooriale ning välismaiste organisatsioonide soovitusele!

Seega veelkord, süsteem toimiks niimoodi - alanev maksukulu tööandjale võimaldab maksta kõrgemat palka töövõtjale. Kõrgem palgatase võimaldab palgata paremaid ja innukamaid töötajaid. Kui töötajad saavad kõrgemat palka siis on nad võimelise maksma ka kõrgemat sotsiaalmaksu ja katta poole tänasest ravi ja pensionikindlustuse summadest.  

Sotsiaalmaksu laest ka. Ka sotsiaalmaksu lae kehtestamine ei ole võimalik ilma astmelise tulumaksu või astmelise sotsiaalmaksuta. Ilma selle tingimuseta kukuks meie sotsiaalkindlustuse süsteem poole aastaga kokku. Sotsiaalmaksu lagi ei ole selleks, et kõrgepalgalisi töökohti luua, vaid tegemist on õigluse aspektiga. Kõrgepalgalisi töökohti loob ikka sotsiaalmaksu taseme jõuline alandamine kõikidele  tööandjatele kõikides palgatasemetel.

Seega üleskutse – teeme Lätit, kus sotsiaalmaks jaguneb töötaja ja tööandja vahel, kehtib sotsiaalmaksu lagi  ning  sellest aastast ka astmeline tulumaks.

Rohkem migratsiooni! (Vikerraadio (54): 7.03.2016)

Eelmisel nädalal arutasid ettevõtjad  migratsiooni  teemal. Tööturu taust on üldiselt  teada – tööealiste arv tänastes vanusepiirides väheneb, väljaränne on kahjuks ikka veel liiga kõrge, tööviljakus on seiskunud  70 protsendi tasemel Euroopa keskmisest. Palgatase  küll tõuseb,  aga jääb selgelt maha meie Põhjala lähinaabritest.

Ettevõtteid vaevab tööjõupuudus ja üha intensiivsemalt käib jutt sellest,  kuidas Eestisse inimesi tööle meelitada. Dünaamiline ja arenev riik vajab uusi inimesi. Mis on loomulikult õige!

Aga paneme asjad raamistikku. Turumajanduses ei ole olemas sellist asja nagu defitsiit. Kui kaupa pole saada, siis järelikult on pakutav hind liiga madal. Antud juhul siis palgatase.

Eesti kuulub juba 10 aastat Euroopa Liitu.  Selles majandusruumis on 350 miljonit töötajat.  Euroopa Liidu aluspõhimõte on tööjõu vaba liikumine.  Seega, väide, et Eestis pole töötajaid saada, lihtsalt ei päde. Kui Eestis töötajaid napib,  siis saab neid leida ehk Soomest või Tšehhist.  Miks  sealt siis ei leita? Vastust teame kõik – Eesti palk on liiga madal!

Samuti, pole ju suuremat probleemi ka inimeste kaasamisega  väljastpoolt Euroopat,  kui jutt on suhteliselt suurema palgaga töötajatest.  Ja selliseid inimesi on üha rohkem  nii ettevõtetes, ülikoolides kui riigiasutustes.

Seega,  rääkides migratsioonist peetakse silmas ikka madalama palgaotsa töötajaid. Sest Eesti ja Euroopa töötaja nii vähesega  ei lepi!  Tahetakse sisse tuua töötajaid sellepärast, neile saab maksta vähem palka kui Euroopa inimestele. Kuigi jutt on looritatud murega  maksumaksjate ja tulevaste põlvede pärast.

Aga ärgem  laskem petta endast  tööandjate hirmujuttudest ja täpsustame olukorda.  Ja tõde on see, et senine majandusmudel, mis põhineb odaval tööjõul , ei ole enam elujõuline.  Püüe säilitada odava välistööjõu abil senist olukorda   toob  aga kaasa  hoopis kõrgemad riskid ja suuremad pidurid ühiskonnale.   

Välistööjõu positiivsetest aspektidest rääkisid tööandjad palju ja kirglikult, aga toome välja ka võimalikud majanduslikud  riskid.  

Esiteks, väljastpoolt Euroopa tööturgu odava  tööjõu kaasamine ei ole turumajandus,  vaid turukonkurentsi välise eelise taotlemine. See on turukonkurentsi moonutus.  Ei läheks Eesti inimesed välismaale, kui kodumaal palk kõrgem oleks.  Sellisel moel palgataseme all hoidmine mõjub aga väga halvavalt  Eesti töötajatele ning  võib väljarännet veelgi suurendada.

Teiseks, kõige olulisem.  Odav välistööjõud lükkab edasi majanduse  moderniseerumise.   Püütakse  säilitada odaval tööjõul põhinev majandustegevus selmet investeerida tehnoloogiasse  või kõrgema lisaväärtusega sektoritesse.  Moderniseerumine on aga ülioluline aspekt  Eesti arengu jaoks. Euroopa Komisjon  tõi hiljutises Raportis esile asjaolu, et Eestis  investeeritakse küll  kapitalimahukatesse, aga vähese tootlikkusega tegevustesse.  Me ei sa kunagi rikkamaks saadagi, kui puudub surve töötajate rakendamiseks  kõrgema lisaväärtuse ja palgatasemega valdkondades.

Näiteks, kui meie ikka räägime tööjõu puudusest, siis kuidas seletada toidukaubanduse olukorda. Tegemist on madala lisaväärtusega, madalate palkade   ja siseturule suunatud  tegevusega.   Olen kritiseerinud kaupluste pikki  lahtiolekuaegu. „Ei saa varem käsukorras  kinni panna“ -  kuulen vastuseks, sest see  tähendaks ettevõtlusvabaduse piiramist.  Ja samal ajal kuulame  hädaldamist selle üle, et  müüjad ja turvamehi pole.  Kas meil on siis selleks vaja odavapalgalisi Vietnami poemüüjaid ja Nigeeria turvamehi, et poed öösel veel kauem lahti hoida?  Odava välistööjõu sissetoomine on oluliselt suurem turumajanduse moonutus kui mõistlikud  tururegulatsioonid.

Kolmandaks, madalamat palka saab mitte-eurooplastele selle pärast maksta, et neid saab ajutiselt  survestada, sest neil pole valikut. Nii kui see valik tekib, liigutakse kiiresti teistesse riikidesse või valdkondadesse. See toob ühiskonnale  kaasa ebakindluse ja juhuslike inimeste läbivoolu Eestist.

Neljandaks,  teisest kultuurist tulijad tekitavad ühiskonnale suuri kulusid – näiteks võõrkeelne ümberõpe,  teisekeelsed koolid või erilaadsed sotsiaalteenused. Ka selle lisakulu peab keegi katma.  Selliseid inimesi, kes meie majandusstruktuuri ilma kohandamiseta kohe sobiks – neid pole lihtsalt olemas.  Mitu kutseõppeasutust meil on kus saaks ingliskeelset ametiõpet? Sisuliselt  ju polegi!

Kokkuvõttes, kramplik kinnihoidmine madala lisaväärtusega tegevust meid rikkamaks ei tee.   Tööd, mis ei ole konkurentsivõimelised, ei olegi ehk säilimist väärt.  Ettevõtlikus selles seisnebki, et leida tegevusvaldkonnad, kus kannatab ka kõrget palka maksta.  Kui me ei suuda  Eesti inimestele Euroopa tasemel konkurentsivõimelist palka maksta,  siis ei päästa meid ka kolmas maailm. 

Tööjõuturg ja tootlikkus (Vikerraadio (48): 1.12. 2015)

Vaatame Riigikontrolli iga-aastast  aruannet, mis käsitleb ülevaatlikult Eesti tööturu ja tootlikkuse probleeme. Kuidas siis Riigikontrolör olukord hindab ja mida soovitab?

Tõdetakse, et tööturu probleemid on ajas muutuvad. Kui kriisist alates on  peamiseks probleemiks olnud töökohtade puudus, siis tulevikuvaates olukord teiseneb. Situatsioon muutub vastupidiseks  – puudu saab olema töötajatest  ning peateemaks  saab hoopis tööjõu efektiivne kasutamine.

Veerand sajandi pärast ennustatakse töötajate hulga vähenemist 72 tuhande võrra.  See ennustus on aga küsitav, sest  unustatakse ära asjaolu, et Eesti on Euroopa Liidu liige, mille üks põhisambaid on tööjõu vaba liikumine. Me ei ela kinnises purgis, vaid meie tööturule on kerge siseneda ka välistöötajatel. 

Ülevaade näitab samuti, et tööjõu tootlikkus Eestis on madalam kui Euroopas – ehk 72%  võrreldes keskmise Euroopa Liidu näitajaga.

Seega on Eesti lähikümnendite ees üsna konkreetsed küsimused – kuidas leida uusi töötajaid ja kuidas nad produktiivselt töösse  kaasata. Kui me seda ei suuda, siis pole võimalik ka heaolu suurenemine!

Räägime tööjõust. Suhteliselt väikese rahvaarvuga Eesti peab kombineerima kolme teguriga. Need on,  esiteks, kasutama tänaseid töötajaid suurema tootlikkusega sektorites.  Veelgi laiemalt vaadates, me vajame ka kõrgema lisaväärtusega sektorite  oluliselt suuremat osakaalu. Olen jätkuvalt kriitiline näiteks pillava tööjõu kasutamise pärast meie toidukaubanduses. Seda tuleks vähendada ja inimesed  suunata kõrgema lisaväärtusega tegevusvaldkondadesse.

Teiseks, tuleb kasutada sisemisi töötajaskonna reserve. Tööturul osalejate hõive on meil täna maksimumi lähedal ja siit lisa pole oodata. Aga meil on liiga palju väljaspool tööjõudu olevaid inimesi, kes võiksid võimaluse korral töötada. Pean  siin silmas õppurnoorsugu, teokaid pensionäre ja tervise pärast palgtööd mittetegevaid inimesi. Seega käib jutt töökohtade kohandamisest selliste inimeste jaoks, kes täiskohaga ei taha või ei saa osaleda. Raportis väidetakse, et Eestis on 34 tuhat noort vanuses 15-29 aastat, kes ei õpi ega tööta. See number ei ole usutav, tegemist on statistilise paradoksiga. Tegelik number on ilmselt kordades väiksem -  seega ka nende noorte kaasamisel  suurt tööjõudu ei lisandu. 

Kolmandaks, välistööjõu sissetoomine. Sellel eesmärgil nagu täna seda ettevõtted soovivad, tuleb tööjõu sissevoolule kindlalt vastu seista. Tahetakse nii-öelda turgu üle kavaldada ja tuua sisse kolmandatest riikidest odavamat tööjõudu kui Euroopa Liidu riikides. Tulu odavamate töötajate kasutamisest saaks ettevõte, aga võimalik tekkiv sotsiaalne kulu ja probleemid jääksid ühiskonna kanda. Tuletagem teist korda meelde, et Euroopa Liidu tööjõuturul on üle 400 miljoni töötaja. See ongi tagavara, kelle seast puuduolev töötaja leida. Mis ei tähenda muidugi, et peaksime kartma spetsialistide palkamist ka väljastpoolt Euroopat. Aga lähenemine peaks olema veelgi radikaalsem. Meil on vaja  eeskätt ju  oskustöölisi, keda valmiskujul pole maailmas olemas. Aga miks me ise välismaalasi siin kohapeal ette ei valmista? Meie ametikoolid on täna vägagi kaasaegse sisustuse ja õppebaasiga. Neis on õpetamisvõimsust rohkem kui täna on omamaiseid õppureid.  Aga vist peale ühe erandi pole meil ühtegi  ingliskeelset kutseõppekava. See oleks aga tegelik lahendus, kuidas oskustöötajate hulka mõistusepäraselt suurendada.

Töötajate tootlikkuse ja  selleläbi  ühiskonna heaolu tõus sõltub seega kahest peategurist. Ühelt poolt  – missugune on töötajate ettevalmistus, haridustase ja töötajate hulk.  Teiselt poolt, ühiskonna tootlikkus sõltub töötajate rakendamisest suurema produktiivsusega  tegevusvaldkondades.

Tegemist on  kahesuunalise liiklusega - haridussüsteem peab ette valmistama vajalike oskustega töötajaid; ärisektor omakorda peab sellele ressursile toetudes kasumit teenima.

Olukord meie hariduses on  hea – õppeasutused ja õppeprogrammid  on moodsad ja heal tasemel. Kõrghariduse õppevaldkondadest on meil Euroopa Liidu keskmisega võrreldes rohkem tehnika-, tootmis-  ning teenindusala  üliõpilasi ja vähem sotsiaalteadusi ja ärindust õppivaid tudengeid. Seega ei ole  probleem inimeste hariduse mittevastavuses  - et nagu õpitaks ja õpetataks valet asja ja liiga kõrgel tasemel!  Mis muidugi ei tähenda, et ümberõpe ja oskuste tõstmine ei peaks olema ühiskonnale oluline!

Minu nägemuses on probleem hoopis nõudmise poole peal ehk ettevõtlussektor ei ole moderniseerunud viimasel kümnendil  piisavalt kiiresti. Vaatame jälle Riigikontrolli raportit – kõige suurem hulk  vakantseid  ametikohti  on teeninduses  ja müügitöös  ning lihttööliste hulgas. Müüjaid ei jätku!  Aga äkki polegi neid niipalju vaja?

Kokkuvõttes, meie majanduse peaküsimus on struktuurimuutuste läbiviimine ehk kuidas teha rohkem kallimat ja kõrgemalt väärtustatud tööd. Ärisektorit otseselt  sundida  stuktuurimuutusi läbi viima pole  võimalik, aga riik saab prääniku ja piitsameetodil nii mõndagi ära teha.  

Doing business (Vikerraadio (46): 3.11.2016)

Maailmapank on teinud iga-aastase ülevaate  maailma ettevõtluskeskkonnast ja järjestanud riigid äritegemise lihtsuse seisukohalt lähtudes. Vaadeldud on mitte majanduskonjunktuuri ja konkurentsitihedust, vaid ettevõtetele kehtestatud reegleid ja ametkondade töö  kvaliteeti.

Hinnatud on erinevaid riiklikke regulatsioone, mida ettevõtjad peavad järgima 189 erinevas maailma riigis. Lihtsas keeles - raportis hinnatakse ettevõtluskeskkonda bürokraatia seisukohalt lähtudes. Mida vähem regulatsioone ja bürokraatiat, seda lihtsam on äri alustada ja pidada. Aga ettevõtlusele  ei oluline  mitte ainult regulatsioonide vähesus ja lihtsus, vaid ka nende kvaliteet. Seega  - hinnatakse regulatiivset keskkonda ühelt poolt bürokraatia koorma suuruse kaudu;    ja teiselt poolt, kui hea ja kvaliteetne on riigi poolt osutatavad teenused, mida turuosalised saavad.

Ettevõtted puutuvad  igapäevaselt oma töös kokku erinevate regulatsioonide ja piirangutega. Need regulatsioonid on raportis jaotatud 11 suureks alateemaks,  mida siis riigiti on ühtsete põhimõtete järgi hinnatud. Kõiki riike on võrreldud „oma klassi“ parimaga.  Kokkuvõttes on moodustatud maade  järjestus sellest lähtudes, kui kaugel asuvad nad tinglikust  „ideaalriigist“. Üldistuste tegemiseks on kasutatud riigi kõige suuremas  linnas, Eestis siis  Tallinnas,  tegutseva keskmise suurusega tööstusettevõtet puudutavate regulatsioonide olukorda.  

Mida numbrid näitavad? Kõige kergem äri ajada Singapuris, Uus-Meremaal ja Taanis.  Esikümnes on veel  teised Põhjamaad, Lõuna-Korea, Suurbritannia ja USA.

Selline järjestus on samalaadselt püsinud juba mitmel aastal. Kõige keerulisem on ärikeskkond aga vaestes Aafrika riikides.  Eesti on tublil 16 kohal, üsna lähedal on ka teised Balti riigid.

Muidugi tuleb sellistesse „edetabelitesse“ suhtuda „sisutundlikult“ ja mitte liigselt vaimustuda või ärrituda saavutatud kohast. Oluline on hoopis tähelepanu pööramine neile aspektidele, mis majandustegevust ja ühiskonna heaolu sisuliselt  mõjutavad.

Raport annab teada, et Eestis on äritegevusega alustamine lihtne – keskmiselt võtab see 3 päeva ja nõuab 3 protseduuri.

Ka ehituslubade saamine Eestis  ei ole üleilmses raamistikus ülemäära keeruline – keskmiselt kolm ja pool kuud ning 10 protseduuri. Naljaviluks võiks küsida – kas see on koos või ilma korruptsioonita?

Naljakal kombel on aga elektriühenduste saamine Eestis üsna vaevaline. Meenutagem, et jutt käib Tallinna linnast, mitte kaugelasuvast maapiirkonnast.

Eriti efektiivne on aga Eestis maaomandi registreerimise kiirus ja kvaliteet. Oleme selle poolest lausa maailma top 4-s. Tubli töö, Maa-amet ja muud asjaomased kontorid!  Üldse pöörab seekordne raport väga suurt tähelepanu just maaomandile, rõhutades sellega seotud regulatsioonide  olulisust ärikeskkonnale. Veelkord, tähtis on mitte ainult maaomandi registreerimise ja omandisuhte ülemineku kiirus, vaid eelkõige kvaliteet ja omandiselgus.

Juurdepääs laenuressurssidele   võiks Eesti olla paremini reguleeritud  – raport näeb regulatiivseid nõrkusi nii laenuvõtjate informeerituse, kui ka  pangatehingute õiguslike aspektide seisukohalt lähtudes.

Eriti kehval positsioonil oleme aga vähemusinvestorite kaitse aspektist lähtudes – lausa 81 kohal. See valdkond sisaldab nii investorite vaheliste vastuolude regulatsioone, vähemusaktsionäride kaitset ja nende osalemist ettevõtte juhtimisel. Kui see on probleemide koht,  siis  tuleb näpuga näidata Riigikogu ja Justiitsministeeriumi suunas!

Ka maksukeskkond ei ole Eesti nii ettevõtjasõbralikult kujundatud,  kui meie minapilt ütleb; asume 30 positsioonil. Maksude tasumine võtab aastas ettevõttelt 81 tundi tööaega ja võrreldes teenitud kasumiga,  maksame ära pool sellest summast. Olgu täpsustatud, et see number ei sisalda indiviidi tulumaksu, mis on ikka inimese, mitte ettevõtte koorem. Küll aga sõltub see  kasumi ja sotsiaalmaksu tasemest.  

Lepingute täitmise regulatsioonid on väga head, aga ettevõtte  pankrotiga seonduvad regulatsioonid on Eestis nõrgapoolsed.  Keskmiselt võtab pankrotiprotsess aega 3 aastat; maksab 9% varade väärtusest ja võlausaldajad saavad tagasi 40 senti taotletud summa 1 euro kohta.  Singapuris näiteks tehakse pankrot ära 10 kuuga, see maksab ainult 3% varade väärtusest  ja saadakse tagasi 90% kreeditoride rahast.

Seega, Eestis saab äri teha küll ja riigibürokraatia taha asi pidama ei jää. Küll aga on ärikeskkonna nõrku kohti, mis vajavad paremaid regulatsioone!

Majanduskasvust (Vikerraadio (43):22.09.2015)

Eelmisel  nädalala saime Rahandusministeeriumi vahendusel teada, mis Eesti majanduses võiks lähiaastatel juhtuda. Ega suurt midagi ei juhtugi – majandus kasvab aastas ehk paar-kolm protsenti – mis on hea;  hinnad ei tõuse ja reaalpalgad stagneeruvad. Aga meiesuguse majanduse jaoks on seda majanduskasvu vähevõitu!

Hetke majandususaldus on madal ja ekspordi kasvuvõimalusi hinnatakse allapoole. Väheneva välisnõudluse  ning vabade tootmisvõimsuste tõttu püsib ettevõtete investeerimisaktiivsus madal.

Samas on ostjatel sel aastal raha rohkem olnud -  palgad on kasvanud, tulumaks alanenud ning majandusmootoriks on saanud jällegi sisetarbimine.  Seadusemuudatused on vähendanud ka mitteametlikku töötamist  ja seega ametlik  tööhõive on suurenenud.  

Eesti sisemajanduse koguprodukt kasvab sellel aastal  1,7% ja järgmisel aastal  2,6%.  Need  numbrid on võrreldes eelmiste prognoosidega väiksemad, sest Eesti jaoks oluliste kaubanduspartnerite – Soome ja Venemaa – seis on oodatust kehvem. Kaubaekspordi väljavaateid halvendab uute välistellimuste vähenemine; teenuste eksport jääb eelmise aasta tasemele;  veo- ja reisiteenuste eksport väheneb.

Mis mõtteid selline ennustus tekitab? Ühest küljest oleme majandusarenguga  nagu plusspoolel, aga teiselt poolt - kõnnime üsna hapral jääl. Ebakindluse ja ootamatute sündmuste ajel võime vabalt ka miinusesse purjetada. 

Olukord meenutab otseselt eelmise kriisi eelset aega, kus räägiti pehmest maandumisest ja madalmast majanduskasvust. Et  kui on  kriis, siis sellises kriisis soovis tollane peaminister ka elada.  Paraku kümned tuhanded eestimaalased sellises kriisis elada ei tahtnud ja liikusid välismaale.

Aga siiski - mis saab siis kui majanduskasv jääb nii madalaks?  Aga kui majandus ei kasva, siis heaolulõhe meie jõukamate lähinaabritega hakkab jälle suurenema – ning see on juba otsene oht meie julgeolekule ja kestmisele. Äramigratsioon, rahulolematus ja äärmuslus võivad viia ettenägematu protsessideni, mille juhtimiseks ei pruugi me valmis olla.

Majandust elavdavad investeeringud ja töötajate motiveeritus tööd teha. Nagu  öeldud, erainvesteeringud vähenevad ja pankadel pole oma laenuraha kellelegi anda.  Ja kui Eesti  ei investeeri,  siis läheb välisraha koju tagasi. Sel aastal vähendavad välispangad Eestis oma rahavaru 600-700 miljonit euro võrra, mis küünib kuni 4% SKP mahust.

Pangaesindajad küsivad – aga miks siis riik ei võiks investeeringuid eraettevõtetelt üle võtta ja tekitada vajaliku taganttuult majandustegevusele? Eestis on endiselt on väga suured vajadused investeerida infrastruktuuri, kaitsevõimesse, haridusse, meditsiini ja reformide tegemisse. Neid asju tehakse ikka laenurahaga!  Intressimäärad on täna nullilähedased ja Eesti riigi võlakoormus olematu. Aga ei  - majandusprognoosist loeme, et laenukoormust tahetakse veelgi alandada, selmet majandustegevust elavdada.  Meie viimase kümnendi riigivõlaga seotud retoorika meenutab paljuski Rumeenia kommunisti Ceausescu aega, kus riigi madala võlakoorma nimel oma rahvast sõna otseses mõttes näljas  ja külmas hoiti.  

Aeg oleks juba ka Eestis surnud dogmadest loobuda ja lõpetada panganduse ning krediidisüsteemi olemuse eitamine. See tähendab riigi võlainstrumentide jõulist kasutuselevõttu  arenguhüppe saavutamiseks.

Toome sellise jõelähedase näite. Pool aastat tagasi valmis Tartus moodne autosild. Tänud ehitajatele ja eurorahastajatele!  Paraku on sillal üks viga – nimelt, silla üks ots lõpeb sõna otseses  mõttes võsas, kust transiitliiklus edasi ei pääse. Silla teine ots viib aga Tartu rahvusvahelisse lennujaama, kust ei saa aga jälle kuskile lennata.  Sillaehituse  peaeesmärk oli  juhtida raske transiitliiklus ümber Tartu, aga puudu on ühenduslüli -  1,5 kilomeetrine teelõik. Ja niikaua kui seda teelõiku ei ole -  sest, euroraha sai otsa – ei ole ka sild eesmärgipäraselt kasutatav. Teelõigu ehitamine laenuga oleks otse öeldes kommiraha kulutamine; aga ei – laenu ei võta ja teed ei ehita. Hoiame ühe euro kokku ja laseme 10 eurot tuulde!

Eelmisel nädalal soovitas majandusnobelist Joseph Stiglitz   Soomele keskenduda majanduskasvule, mitte riigivõlale. Tema sõnade kohaselt on laenu abil investeerimine  inimestesse, infrastruktuuri ja tehnoloogiasse  hea kulutus.  See kõik on täpipealt õige ka Eesti kohta.

Vastupidiselt sellele aga  soovitab Eesti Panga president Eestile veelgi rohkem säästa ja eelarvet kokku tõmmata. See on täiesti arusaamatu ettepanek tänase madala majanduskasvu tingimustes. No säästsime ja kärpisime 2009 aastal niikaua,  kui majandus 15%-ti kuristikku kukkus. Selle üle pole meil mingit põhjust uhke olla.   Eelmise kriisi probleemid lahendati seejärel intensiivse euroraha sissevoolu ja  kulutamise teel;  riigivara müügi ja ühiskonna elatustaseme järsu languse kaudu. Majanduse tasakaalustamine laenuraha teel oleks olnud kordades odavam ja efektiivsem.

 On ilmselge, et teist korda samamoodi me majandusstagnatsiooni  üle ei ela. Meil ei ole selleks ei eelneva korra euroraha ega rahva kannatlikku meelt.