Sõda Lätiga on juba kaotatud (95): Vikerraadio 28.01.2018)

ERR 

Võrreldes Lätiga puudub meie maksusüsteemil täna igasugune manööverdamisvõime ja võimekus sooritada strateegilisi läbimurdeid. Niikaua kui Eesti ühiskond ei suuda aktsepteerida suuremat indiviidi tulumaksukoormust, pole ka võimalik vähendada tarbimismakse ega hindade taset, leiab Viktor Trasberg Vikerraadio päevakommentaaris.

20 aastat tagasi pidas Eesti Lätiga niinimetatud kilusõja, saates Liivi lahes Läti kalurite vastu kogu meie võimsa sõjalaevastiku. Eesti võitis, säilitades  territoriaalse terviklikkuse ja Ruhnu saare ümbruse meri jäi meile.

Viimasel aastal oleme jõudnud „sõja“ uude faasi ehk käib „viinasõda“. Pealiskaudselt vaadates toimub madin õlle ja viina hinna pärast. Täpsemalt määratledes käib „sõda“ siiski  Eesti ja Läti maksusüsteemide efektiivsuse vahel. Paraku oleme selle sõja juba ette kaotanud, sest meie tänase maksusüsteemi võitlusvõimekus jääb kaugele maha Läti omast. 

Erinevalt Eestist on Läti suutnud viimasel kümnendil ajakohastada oma maksukorralduse, mis annab talle selge eelise ka viinasõjas. Samas on Eesti maksusüsteem sel sajandil muutunud üha ebamõistlikumaks ja konkurentsivõimetumaks.  

Pean silmas siinkohal nii maksustruktuuri kui ka erinevate maksude ülesehitust. 

Vaatame maksustruktuuri ja maksukoormuse jaotust. Läti maksukoormus on natukene madalam kui Eestis, aga see pole peatähtis. Samuti on Lätis sarnaselt Eestiga kõrge osakaal avaliku sektori eelarves tarbimismaksudel, aga ka see ei tee meid erinevaks. Erinevaks teeb meid kolm põhimõttelist asjaolu. 

Esiteks, Läti on sellest aastast üle läinud progresseeruva määraga tulumaksule. See on Eesti puhul peamine maksureformide pidur.  „Lihtsa“  ja proportsionaalse tulumaksusüsteemi dogma ei võimalda läbi viia mingeid sisulisi maksureforme. See võimaldabki lätlastel hoida tarbimismaksud (ja seeläbi õlle hind) madalamana, sest maksukoormus on tasakaalustatud erinevate maksude kaudu.    

Teiseks, kui kehtib progresseeruva määraga isiku tulumaks, siis saab jaotada sotsiaalmaksete koormuse ettevõtte ja töötajate vahel. Erinevalt Eestist on Lätis seda ka tehtud. See võimaldab vähendada ettevõte maksukoormust ja tõsta palka. Eesti peamine maksuprobleem ongi see, et tööandja sotsiaalmaksukoormus on väga kõrge, mis halvab ettevõtlussektori konkurentsivõime.

Seda maksukoormust pole meil enam võimalik üle kanda tarbimismaksudesse (nagu on tehtud kümnendeid), vaid ainult isiku tulumaksudesse.  Aga seda saab teha ainult juhul, kui indiviidi tulumaks on progresseeruva määraga. Niikaua kui progresseeruvat tulumaksu pole, pole võimalik ka vähendada sotsiaalmaksu ja seega jäävad meie ettevõtted maksukonkurentsis Lätile alla.  

Kolmandaks, ka Läti on läinud ettevõtete kasumimaksust vabastamise teed. Aga erinevalt Eestist toimub see alles siis, kui investeeringud on reaalselt ka tehtud. Eestis loetaks aga investeeringuks igat summat, mis pole dividendidena välja võetud. Sisuliselt pole sellel kasumil reinvesteeringutega midagi pistmist – toimub lihtsalt raha suretamine pangaarvetel ning halvemal juhul ooüütamine ja veel halvemal juhul kasumi maksuvaba kantimine välismaale.  

Tuleme tagasi alkoholi ja muude kaupade hindade juurde Eestis. Meil on sel sajandil järjepidevalt alandanud tulu- ja kasumimaksu ning suurendatud tarbimismakse. Kõik eelnevad valitsused on seda teinud. Kuhu see lõppkokkuvõttes viib, oli selge juba rohkem kui 10 aastat tagasi. Seega midagi ootamatut  tänases olukorras ei ole ja kõigil neil tarbimismakse tõstnud parteidel pole mingit moraalset alust osatada Läti viinarallit, sest  nad ise ka on sellesse oma suure panuse andnud. 

Kusjuures kas olete tähele pannud, et pea kõikidel Läti viinaralli üle ilkujatel puudub tegelikult plaan, kuidas asja muuta. Alandame aktsiise ja teeme alkoholi Eestis odavamaks kui Lätis? Tõsiselt või? Lätil poleks mingit probleemi samaga vastata, sest seda oleks võimalik kompenseerida tulu ja kasumimaksu tõstmise kaudu. Meil see võimalus paraku puudub.

Kui Eesti maksusüsteem läheks Läti teed, siis tähendaks see olukorda, kus meie suurim opositsioonipartei kaotaks näo ja peaks tunnistama oma vigu. On ju nende valimisprogrammi otsesõnu sisse kirjutatud – tuleb tõsta makse alkoholile ja tubakale ning vähendada indiviidi tulumaksu. Lisaks on nad seni sõdinud vastu ka progresseeruvale tulumaksule. 

Võrreldes Lätiga puudub meie maksusüsteemil täna igasugune manööverdamisvõime ja võimekus sooritada strateegilisi läbimurdeid. Niikaua kui Eesti ühiskond ei suuda aktsepteerida suuremat indiviidi tulumaksukoormust, pole ka võimalik vähendada tarbimismakse ega hindade taset. See on ka põhjus, miks õllehinnasõda Lätiga on selgelt kaotatud. Pole põhjust muidugi ka idealiseerida lätlaste maksukogumise võimet, aga võrreldes Eestiga on maksusüsteem vähemalt elujõuline. •

Odav Lati pats (Vikerraadio (92) 28.11.2017)

Pulbitsev arutelu alkoholiaktsiiside ja tulumaksu ümber on küll emotsionaalselt põnev tegevus, aga samas kipub tundeküllus hägustama maksudega seotud suuremat pilti.  Aga suur pilt on see, kuidas maksusüsteem tervikuna vastab ühiskonna vajadustele ning seda nii täna,  kui ka nähtavas tulevikus. Olen arvamusel, et tänane maksusüsteem on kinni kiilunud ja ei ole võimeline täitma talle pandud ülesandeid.

Suures plaanis peab maksusüsteem vastama kolmele tingimusele – tagama ühiskonna kestmiseks vajalike vahendite kokkukorjamise; soodustama majanduskasvu ja süvendama sotsiaalset õiglust.  Kõige keerulisem aspekt selle juures on maksukoormuse optimaalne jaotamine erinevate ühiskonnaliikmete vahel. Paljud inimesed on siin sageli erinevates rollides samaaegselt - palgatulu saajad, tarbijad või ettevõtjad.

Laias laastus jagunevad maksud Euroopas maksutüübi järgi otsesteks ja kaudseteks maksudeks ning sotsiaalkindlustusmakseteks.  Keskeltläbi  katavad nimetatud maksutulud igaüks kolmandiku. Teistpidi saab makse jagada ka tööjõu-, tarbimise ja kapitalimaksudeks.  Neid kõiki erilaadseid makse on korraga vaja, sest nad täidavad erinevaid ülesandeid.  

Selles raamistikus toome esile Eesti maksusüsteemi kaks tänast peamist probleemi – esiteks, meie riigirahanduse liiga suur sõltuvus tarbimisega seotud maksudest ja teiseks, ettevõtete liigkõrge sotsiaalmaksukoormus.

Kõrged tarbimismaksude määrad survestavad hinnakasvu, soodustavad piirikaubandust ja asetavad suhteliselt suurema maksukoormuse madalatululistele. Samuti seatakse riigieelarve sõltuvusse raskesti etteprognoositavad maksulaekumistest. Seoses alkoholiaktsiisidega on neid aspekte üsna värvikalt ka näitlikustatud.

Teine põhimure on ettevõtete kõrge sotsiaalmaks, mis pidurdab palgakasvu,  kõrgepalgaliste töökohtade loomist ja ühiskonna tulutaset tervikuna.

Kuidas me sellisesse olukorda oleme sattunud?

Viimase 15 aasta jooksul on pidevalt alandatud tulumaksumäära ja vähendatud ettevõtete kasumimaksu. Otseste maksude laekumise vähenemist on kompenseeritud tarbimismaksude kasvuga. Osaliselt tuleneb  viimase kümnendi tarbimismaksude tõus ka Euroopa Liidu nõuetest.  Aga pole olemas täna veenvaid tõendeid selle kohta, et tarbimismaksude eelistamine tulumaksudele oleks kuidagi parem majanduse stabiilsusele või soodsam majanduskasvule.  Hiljutine globaalne majanduskriis näitas, et sellest tulid pigem sujuvamalt läbi suurema otseste maksudega riigid.

Tarbimismaksude ja eriti alkoholimaksude tõusust tulenevaid riskid alati teada olnud; seega pole  tänases olukorras pole midagi uut ega ootamatut! Tulemus on olnud pikalt ja üsna täpselt ette aimatav. Küüniliseks teeb aga olukorra asjaolu, et tänased kõige suuremad alkoholimaksude kriitikud on ise sedasama poliitikat eelnevatel aastatel väga jõuliselt soosinud ja edendanud.   

Tsiteerime näiteks Reformierakonna valimisplatformi – „(seame) sihiks liikumise tulude maksustamiselt tarbimise, saastamise ja pahede maksustamisele“. Ehk siis  - tuleb vähendada tulumaksu ja suurendada alkoholi, tubaka ja autokütuse maksustamist. Heldetaevas, aga see on ju sõnasõnalt tegevus, mida tänane valitsus teebki!

Seega, vähemalt Reformierakonnal ei ole küll mingisugustki moraalset alust alkoholiaktsiiside ja autokütuste aktsiisitõusu sarjata!

Aga suure pildi juurde tagasi tulles – mis on siis erakondade terviklik plaan näiteks peale alkoholiaktsiiside tagasipööramist?  

Selleks, et meie maksusüsteem kriisist välja viia, tuleb paraku loobuda eelnevatel kümnenditel kinnistunud dogmadest. Eelkõige on see seotud isiku tulumaksusüsteemiga. Kõlab küll vanamoeliselt, aga tuleb üle minna tänaselt proportsionaalselt tulumaksult erinevat maksumääradega tulumaksusüsteemile.  Selline süsteem on näidanud oma elujõudu mitmete sajandite vältel üle maailma. Niikaua kui seda ei juleta teha, pole meie maksusüsteemi sisuline areng kahjuks võimalik. Pole võimalik alandada tarbimismakse, pole võimalik vähendada sotsiaalmaksu ettevõtetele, pole võimalik tagada riigieelarve tasakaal. Selles ummikus me täna siis olemegi!  Täna on Eesti üks vähestest riikidest, kus kasutatakse proportsionaalset tulumaksu. Sellest meie kunagisest majandussümbolist on täna saanud paraku ida-slaaviliku  ja haldussuutmatu riigi tunnus. Isegi Läti läheb järgmisest aastat üle progresseeruva määraga tulumaksule, mis võimaldab paremini jaotada maksukoormust ning hoida sealhulgas ka alkoholimaksud Eestist madalamad.

Järgmisel aastal plaanitud tulumaksumuudatused ei too kaasa mingit astmelist  tulumaksu nagu ekslikult arvatakse. Maksuvabastused ei muuda tulumaksusüsteemi astmeliseks, küll aga muudavad selle progresseeruvust erinevate tulutasemete lõikes.  Aga nagu näeme,  maksuvabastuste kaudu on väga raske optimaalset maksukoormuse jaotust saavutada ja kriitiline hoiak on siin igati õigustatud.  Palju lihtsam ja majanduslikult efektiivsem on maksukoormuse jaotamine läbi erinevate maksumäärade, nagu seda igal pool mujal maailmas tehakse.  Pole põhjust seda meilgi häbeneda!

http://www.err.ee/578232/viktor-trasberg-olle-keisririigi-sund

http://www.err.ee/512141/viktor-trasberg-alkoholi-moju-riigieelarvele

http://www.err.ee/596183/viktor-trasberg-kes-maksab-alkoholimakse

http://www.err.ee/603451/viktor-trasberg-euroopa-hinnad-ja-eesti-tarbimine

http://www.err.ee/579042/viktor-trasberg-tarbimismaksude-lisamine-viib-maksususteemi-tasakaalust-valja

http://www.err.ee/388840/trasberg-tarbimismaksude-tous-suvendab-majandussurutist

Keisririigi sünd (Vikerraadio (73): 29.11.2016)

ERR link

Eestis on käimas haarav  arutelu õlle aktsiisitaseme üle, millest näib sõltuvat kogu Eesti ja vist ka Läti saatus.

Vastutustundliku Alkoholitarbimise Ühenduse (USA)  juhtimisel tegime hiljuti võrdleva uuringu Balti riikide alkoholitarbimise mustrite kohta. Sellist nii mahukat uurimistööd baltlaste ja alkoholi suhete kohta vist polegi enne läbi viidud. Tulemuste analüüs ja mõtestamine on hetkel veel  käimas, aga nopin sellest välja mõningaid numbreid Balti riikide alkoholitarbimise kohta.

Kõigepealt baltlaste  alkoholilembusest üldiselt.  94% Balti riikide täiskasvanud elanikest on oma elus suuremal või vähemal vägijooke pruukinud. Iga päev tarbib Eestis alkoholi 3,5%  inimestest ja iga nädal 43%  küsitletutest. See muster on üsna sarnane kõigis Balti riikides. 40% inimestest tarbib jälle alkoholi ühe korra kuus või veel harvemini.

Kuidas inimesed oma kujutlevad iseennast kui alkoholitarbijat?

12% Eesti inimesi arvab olevat enda täiskarsklase; väheseks alkoholitarbijaks peab ennast 55%; mõõduks joojaks 28% ja tõsiseks „napsivennaks“ 5% küsitletutest.

Mida ja kui palju  juuakse?  Tüüpilisel „võtmise“ päeval  on  Eesti alkoholikasutaja poolt esimesena tarvitatav jook  42%-l  juhtudest õlu;  37% puhul   vein ja 18% veel kangem  kraam. Kokteile joob 2% tarbijatest ja surrogaate 0,2% küsitletutest.

Eestlased joovad teiste baltlastega võrreldes rohkem õlut ja vähem viina. Levinuim õllekogus on poole liitrine purk või pudel   ja 55% eestlastest joovad korraga rohkem kui ühe õlle.

Siit tuleb välja ka eestlaste huvitav minapilt. 9% ennast karsklaseks pidavatest inimestest tarbib mingit alkoholi vähemalt üks kord nädalas. Vähese koguse  joojatest lausa 35%  võtab mingi alkohoolse joogi  ette  iga nädal. Ja teiselt poolt, ennast intensiivseks alkoholitarbijaks pidavatest inimestest joob 24% midagi samuti vaid korra nädalas.  Väga inimlik arusaam!

Kuidas korreleerub alkoholi tarbimine palgatasemega?  Mida madalam on palgatase, seda intensiivsem on alkoholitarbimine kõikides alkoholitarbijate rühmades.  Siin leiab kinnitust veelkord  ka alkoholimaksude regressiivne iseloom -  tuludega võrreldes on kulud alkoholile madalapalgaliste puhul suhteliselt suuremad.

Aga lähema õlletarbimise juurde. Kui vaatame ainult neid kelle lemmikjoogiks on õlu, siis igapäevaselt tarbib õlut 10%  vastajatest. Umbes pooled vastanutest  naudivad kesvamärjukest  1 kuni 4  korda nädalas; 40% vaid kord nädalas.  Seega, õlu on küll lemmik ja levinud, aga siiski enamusel  mitte igapäevaseks tarbimiseks. Tüüpilisel õllejoomise päeval joob  Eesti õllesõber 68% juhtudest  pooleliitrise õlle, 18% juhtudest on tegemist väikse õlle ja 14% juhtudest on õllepudeli suurus üks  liiter või rohkem.

72% eestlastest õlletarbijaid vastasid, et õlle hind on nende jaoks oluline või väga oluline aspekt. Leedu puhul on see näitaja lausa 94%

Mis aga võiks juhtuda, kui toimuks  õlle hinna tõus?  Kümneprotsendiline hinnatõus Eesti õllesõpra ei murra - 81% ei teeks midagi  ja ainult 18% vähendaks tarbimist. 

Kui aga hind tõuseks poole võrra, siis lausa 61%  õlletarbijatest  tõmbaks oma lemmikjoogi oste väiksemaks. 11% õlletarvitajatest leiab, et ta lõpetab sellisel juhul üldse igasuguse alkoholi pruukimise. Leedus on see näitaja lausa 20%

Samas puudub kõikide alkoholiliikide tarbijatel  väga selge arusaam sellest, kuidas võiks nende alkoholitarbimise muster muutuda peale 50% alkoholihinna tõusu - kas hakatakse tarbima muid vägijooke, välismaalt toodud  sala-alkoholi või isegi  surrogaate kasutama. Võimaliku käitumise modelleerimisega hetkel tegeleme. Eks see ole ka loomulik – nii suur hinna tõus tundub olevat kuidagi ebamaine,  et oma käitumist sellistes tingimustes ette kujutada.

Samas on Eesti ja Läti alkoholihindade erinevuse tõttu  teatud uued käitumismustri juba tekkinud ning uued Eesti alkoholiaktsiisitõusud süvendavad „alkorallit“ veelgi. Kuigi on selge, et tavamõistusega inimene Eesti lõunapiirist kaugemalt Lätti õlut ostma ei  lähe – see ei tasu ära ei ajaliselt ega rahaliselt.  Ma näen siin hoopis teistmoodi riske – selline olukord võimaldab tekkida poolkriminaalsetel struktuuridel, mis korraldavad odavama Läti alkoholi transporti ja müüki Tõrvast Rovaniemini.  Tehniliselt ja rahaliselt on tarneahela korraldamine  ju imelihtne nende kontrollimine aga väga keerukas. Võib tekkida täiesti teistlaadne alkoholiturg  ja tarbimise muster, kus riigi ja ühiskonnapoolne kontroll Eestis alkoholitarbimise üle oluliselt väheneb.  

Kui sõjaeelse Eestis said  salaviina vedajatest  Eestist  Soome niinimetatud piiritusekuningad, siis oluline alkoholihindade erinevus Läti, Eesti  ja Soome vahel  võib aga  tekitada uue „õllekeisrite“ seltskonna. Ajalugu on ilus! 

Rohkem migratsiooni! (Vikerraadio (54): 7.03.2016)

Eelmisel nädalal arutasid ettevõtjad  migratsiooni  teemal. Tööturu taust on üldiselt  teada – tööealiste arv tänastes vanusepiirides väheneb, väljaränne on kahjuks ikka veel liiga kõrge, tööviljakus on seiskunud  70 protsendi tasemel Euroopa keskmisest. Palgatase  küll tõuseb,  aga jääb selgelt maha meie Põhjala lähinaabritest.

Ettevõtteid vaevab tööjõupuudus ja üha intensiivsemalt käib jutt sellest,  kuidas Eestisse inimesi tööle meelitada. Dünaamiline ja arenev riik vajab uusi inimesi. Mis on loomulikult õige!

Aga paneme asjad raamistikku. Turumajanduses ei ole olemas sellist asja nagu defitsiit. Kui kaupa pole saada, siis järelikult on pakutav hind liiga madal. Antud juhul siis palgatase.

Eesti kuulub juba 10 aastat Euroopa Liitu.  Selles majandusruumis on 350 miljonit töötajat.  Euroopa Liidu aluspõhimõte on tööjõu vaba liikumine.  Seega, väide, et Eestis pole töötajaid saada, lihtsalt ei päde. Kui Eestis töötajaid napib,  siis saab neid leida ehk Soomest või Tšehhist.  Miks  sealt siis ei leita? Vastust teame kõik – Eesti palk on liiga madal!

Samuti, pole ju suuremat probleemi ka inimeste kaasamisega  väljastpoolt Euroopat,  kui jutt on suhteliselt suurema palgaga töötajatest.  Ja selliseid inimesi on üha rohkem  nii ettevõtetes, ülikoolides kui riigiasutustes.

Seega,  rääkides migratsioonist peetakse silmas ikka madalama palgaotsa töötajaid. Sest Eesti ja Euroopa töötaja nii vähesega  ei lepi!  Tahetakse sisse tuua töötajaid sellepärast, neile saab maksta vähem palka kui Euroopa inimestele. Kuigi jutt on looritatud murega  maksumaksjate ja tulevaste põlvede pärast.

Aga ärgem  laskem petta endast  tööandjate hirmujuttudest ja täpsustame olukorda.  Ja tõde on see, et senine majandusmudel, mis põhineb odaval tööjõul , ei ole enam elujõuline.  Püüe säilitada odava välistööjõu abil senist olukorda   toob  aga kaasa  hoopis kõrgemad riskid ja suuremad pidurid ühiskonnale.   

Välistööjõu positiivsetest aspektidest rääkisid tööandjad palju ja kirglikult, aga toome välja ka võimalikud majanduslikud  riskid.  

Esiteks, väljastpoolt Euroopa tööturgu odava  tööjõu kaasamine ei ole turumajandus,  vaid turukonkurentsi välise eelise taotlemine. See on turukonkurentsi moonutus.  Ei läheks Eesti inimesed välismaale, kui kodumaal palk kõrgem oleks.  Sellisel moel palgataseme all hoidmine mõjub aga väga halvavalt  Eesti töötajatele ning  võib väljarännet veelgi suurendada.

Teiseks, kõige olulisem.  Odav välistööjõud lükkab edasi majanduse  moderniseerumise.   Püütakse  säilitada odaval tööjõul põhinev majandustegevus selmet investeerida tehnoloogiasse  või kõrgema lisaväärtusega sektoritesse.  Moderniseerumine on aga ülioluline aspekt  Eesti arengu jaoks. Euroopa Komisjon  tõi hiljutises Raportis esile asjaolu, et Eestis  investeeritakse küll  kapitalimahukatesse, aga vähese tootlikkusega tegevustesse.  Me ei sa kunagi rikkamaks saadagi, kui puudub surve töötajate rakendamiseks  kõrgema lisaväärtuse ja palgatasemega valdkondades.

Näiteks, kui meie ikka räägime tööjõu puudusest, siis kuidas seletada toidukaubanduse olukorda. Tegemist on madala lisaväärtusega, madalate palkade   ja siseturule suunatud  tegevusega.   Olen kritiseerinud kaupluste pikki  lahtiolekuaegu. „Ei saa varem käsukorras  kinni panna“ -  kuulen vastuseks, sest see  tähendaks ettevõtlusvabaduse piiramist.  Ja samal ajal kuulame  hädaldamist selle üle, et  müüjad ja turvamehi pole.  Kas meil on siis selleks vaja odavapalgalisi Vietnami poemüüjaid ja Nigeeria turvamehi, et poed öösel veel kauem lahti hoida?  Odava välistööjõu sissetoomine on oluliselt suurem turumajanduse moonutus kui mõistlikud  tururegulatsioonid.

Kolmandaks, madalamat palka saab mitte-eurooplastele selle pärast maksta, et neid saab ajutiselt  survestada, sest neil pole valikut. Nii kui see valik tekib, liigutakse kiiresti teistesse riikidesse või valdkondadesse. See toob ühiskonnale  kaasa ebakindluse ja juhuslike inimeste läbivoolu Eestist.

Neljandaks,  teisest kultuurist tulijad tekitavad ühiskonnale suuri kulusid – näiteks võõrkeelne ümberõpe,  teisekeelsed koolid või erilaadsed sotsiaalteenused. Ka selle lisakulu peab keegi katma.  Selliseid inimesi, kes meie majandusstruktuuri ilma kohandamiseta kohe sobiks – neid pole lihtsalt olemas.  Mitu kutseõppeasutust meil on kus saaks ingliskeelset ametiõpet? Sisuliselt  ju polegi!

Kokkuvõttes, kramplik kinnihoidmine madala lisaväärtusega tegevust meid rikkamaks ei tee.   Tööd, mis ei ole konkurentsivõimelised, ei olegi ehk säilimist väärt.  Ettevõtlikus selles seisnebki, et leida tegevusvaldkonnad, kus kannatab ka kõrget palka maksta.  Kui me ei suuda  Eesti inimestele Euroopa tasemel konkurentsivõimelist palka maksta,  siis ei päästa meid ka kolmas maailm. 

Tradegy of Commons (Vikerraadio (47): 17.11. 2015)

Umbes 200 aastat tagasi avaldas briti majandusteadlane Bill Lloyd kirjutise rohumaa kasutamisest Inglismaa külaühiskonnas. Ühiskasutuses olevate karjamaade puhul oli sagedaseks tulemuseks nende ülekasutamine.  Liiga palju loomi olemasoleval pindalal viis kokkuvõttes karjamaa täieliku hävimiseni!

Umbes 50 aastat tagasi kasutas sedasama näidet USA majandusteadlane Garrett Hardin ning tõi kasutusele mõiste „Tradegy of Commons“ ehk „Kurbmäng ühisvaraga“.

Milline on siis sellise situatsiooni  majanduslik üldistus?

Tegemist on olukorraga, kus iga majandussubjekti tegevus eraldi võttes on arukas, aga kokkuvõttes saame tulemuse, mis on ühiskonnale kahjulik. Kui iga talupidaja püüab oma karja suurendada ühismaa suurema kasutamise kaudu, siis on see tema seisukohalt loogiline tegevus. Aga teiselt poolt, kõikidele loomadele karjamaad enam ei jätku või veelgi hullem, ülekasutuse tõttu võib kogu rohumaa hävida. Tulem ei ole selline,  mida eeldaksime Adam Smith’i  poolt kirjeldatud turukonkurentsi tulemusest, kus iga indiviidi omakasu tagaajamine suurendab kogu ühiskonna heaolu. 

Seega, kui ressurss on vabalt kasutatav, siis  on oht selle ülekasutamisele ja hävinemisele. Mõtleme siinkohal  loodusvarade ületarbimisele, ülekalastamisele, liiklusummikutele või magevee kasutusele.  

Mida siis teha?  Lahendusi on mitmeid. Üheks neist on erastamine ehk omandisuhte täpsem määratlemine. Paraku,  paljudel juhtudel pole see võimalik! Kuidas sa ikka ookeanis elavat kala või Tartu linna kohal asuvaid  raadiolainepikkusi  erastad!

Teine tee oleks turuosaliste omavahelised kokkulepped. Lepitaks turuväliselt kokku, kes kui palju karjamaale loomi saadab, et tagada rohumaa ja karja püsivus. Seda võimalust on teoreetiliselt käsitlenud nobelist Elinor Ostrom. See eeldaks omakorda kõikide osapoolte vahelist usaldust ja distsipliini, mida reaalses elus pole aga lihtne saavutada.

Kolmas võimalus on ühiskonnapoolsed regulatsioonid, mis otseselt piiravad ressursside ülekasutamist. Isegi sellisel juhul kui need ressursid  on vabalt kasutatavad nagu näiteks vesi, loodusvarad või raadiolainealad. Või isegi kui see ressurss kuulub eraomanikule, nagu näiteks mets või põllumaa. Riik kujundab normid ja piirangud eesmärgiga tagada jätkusuutlikkus ja ühiskonna heaolu.

Tahaksin selles raamistikus käsitleda Eesti tööjõuressursi kasutamist. Ja seda nimelt toidukaubandussektoris. Mis iganes põhjusel, Eestis on toidupoode avatud  minu arvates  liiga palju ja nad on liiga kaua lahti, mis on ressursi kasutuse seisukohalt ebaratsionaalne. Meil ei ole nende nii pikalt lahtihoidmise jaoks ei ostjaid ega müüjaid.  Ebaefektiivsuse tulemuseks on ühed kiiremini kasvanud toiduhinnad Euroopa Liidus; poodides valitseb  pidev tööjõupuudus ja madal kasumitase.  Eesti toidukaubandus ei ole kõrge lisandväärtusega tegevus, sestap on ka  palgad madalad.

Miks aga poed ise avamisaegu ei lühenda,  et oma kulusid vähendada ja kasumit suurendada?  Välismaiste poekettide juhtide väljaütlemisi kuulates  jääb mulje, et iga-aastane kasumi teenimine Eestis ei olegi eesmärk omaette. Pigem on eesmärgiks iga hinnaga turuosa võitmine või  koduriigis toimuva äritegevuse toetamine. Sellised juhul on pilt palju arusaadavam – poeketid lepivad suurte kuludega, mida tingib poe pikk lahtiolek, sest kardavad kaotada turuosa!  Kas aga Eesti ühiskond peaks sellega leppima, et meie tööjõudu sel moel raisatakse?

Aga kui poeketid ise lepiks kokku, et piirame lahtiolekuaegu, nagu soovitas eelpool nimetatud nobelist? Siin on kaks probleemi – esimene võib olla seotud konkurentsiseaduse rikkumisega ja teine on vähene usaldus sektori enda  sees!

Aga kui hoopis sarnaselt Põhjamaadega kehtestaksid ennast ametiühingud ja survestaksid poeomanikke uksed varem sulgema? Ka sellist klassivõitlusega sarnanevat lahendust ma ei poolda – see süvendab põhjendamatut  vastasseisu erinevate osapoolte vahel!

Kõige lihtsam, selgem ja odavam on ikka sektoriüleselt tööjõukasutust reguleerida! Ehk eesti keeles öeldes – riik peaks kehtestama poodidele õhtuse ja nädalavahetuse lahtioleku ajapiirangud!

Kas  ühiskonna heaolu väheneks kui näpistaksime paar tundi hilisõhtust poe-aega?  Ei, enamus inimesi ei paneks tähelegi, kui poed näiteks kell 9 kinni läheksid!  Kas oleks tegemist turukonkurentsi piiramisega? Ei, sest samad reeglid kehtiksid kõikidele. Kas oleks tegemist kuluka regulatsiooniga ühiskonnale? Ei, kulu on null!

Aga äkki kehtestaks siis ka tööaja  piirangud politseile ja arstidele?   See on lapsik probleemi naeruvääristamine, aga mitte tõsiseltvõetav argument.  Kui politsei või meditsiin öösiti ei tööta, siis kaotab keegi elu.  Midagi aga ei juhtu, kui  keegi ei saa inimtühjas supermarketis  südaöösel limonaadi osta. Loomulikult lahendab ka turg pikaajaliselt ise selle probleemi - läbi pankrottide ja turuosaliste kontsentreerumise. Nagu näiteks on juhtunud  Põhjamaades, kus 2-3 kaubaketti müüvad suurema osa turumahust. Meie eesmärgiks peaks olema mitte konkurents välja suretada,  vaid hoopis luua tingimused selle mitmekesisuse säilimiseks ning  tööjõu suunamiseks tänasest kaubandusest  kõrgema lisandväärtusega tegevusaladesse. 

Palk ja tööjõukulu (Vikerraadio (30): 24.03.2015

Tööjõukulude tase ja tööjõu kättesaadavus on kujunenud Eesti majanduse jaoks väga olulisteks teemadeks.

Eurostat on teinud iga-kvartaalse  kokkuvõtte tööjõukuludest Euroopa Liidu riikides. Eelmise aasta viimases kvartalis oli Eesti tööjõukulu ühe töötatud tunni kohta 6.5% suurem kui aasta varem. See on Euroopa Liidus üks suuremaid kasve;  ainult Rumeenia tööjõud kallines veelgi kiiremini. Kuna kiire tööjõukulude kasv on toimunud ka eelnevatel perioodidel, siis on põhjust rääkida üsna ilmekast trendist.

Euroopas tervikuna suurenesid tööjõukulud 1.4% võrra. Samal ajal läks Portugalis tööjõud 9% odavamaks; vähenemine toimus ka Küprosel ja Itaalias.

Tööjõud on kiiresti kallinemas eelkõige Ida- ja Kesk-Euroopa maades; Lääne Euroopas on kasv olnud palju mõõdukam.

Eurostati raportis  käsitletakse tööjõukulude all ettevõtte poolt tehtavaid kulutusi arvestatuna ühe töötatud tunni kohta. Seega mõjutab kulutuste taset nii makstava palga suurus, kui ka töötatud tundide koguarv.  

Tööjõukulu jaguneb  omakorda kaheks kululiigiks. Ühelt poolt on tegemist palga ja preemiate maksmisega tööandja poolt. Teine tööjõukulu komponent on  aga maksud, mis lisanduvad töötajate palkamisel. Eesti puhul siis  tööandja sotsiaalmaks ja töötuskindlustusmakse. Olgu märgitud, et indiviidi tulumaksu ei käsitleta tööandja kuluna. Tulumaks on ikka palgasaaja kohustus, mitte ettevõtte kulu!

Aastatagused numbrid näitavad, et Eesti ärisektori tööjõukulu oli aasta tagasi keskeltläbi 9 eurot tunni kohta; Soomes 32 ja Euroopa Liidus 24 eurot.  Meie ja Soome tööjõukulu erineb üle kolme korra;  oleme tööjõu hinna poolest ikka veel palju madalamal tasemel kui Põhjanaabrid.

Eesti töötaja saab arvestuslikult palka 7 eurot tunnis;  soomlane 25  ja Euroopas keskmiselt saadakse 18 eurot. Eesti töötaja palgatase on ka umbes 2 korda madalam kui Kreeka töötajal. Viimase 13 aastaga on palgatase Eestis küll  kiiresti suurenenud, aga absoluutne vahe on kasvanud. Kui tosin aastat tagasi oli Eesti ja Soome tunnipalga vahe 15 eurot, siis täna  saab Soome töötaja töötunni kohta juba 18 eurot rohkem. Absoluutarvudes vahe ei vähene, vaid hoopis suureneb!

Valimiste raamistikus arutleti pikalt tööjõumaksude alandamise teemadel - seda peamiselt tulumaksu kontekstis. Veelkord, ei tulumaks ega maksuvaba miinimum ei mõjuta kuidagimoodi Eesti ettevõtete tööjõukulusid. Küll aga mõjutab ettevõtte kulutusi Eesti sotsiaalmaksete suhteliselt kõrge tase.

Kui Eesti tööandja puhul on arvestuslikul maksukulu kogutööjõukuludes kokku  28%, siis Soomes näiteks 22%  

Eesti  tööjõukulude kiire kasv peegeldab suuresti tänast olukorda tööjõuturul. Siin ühest hinnangut anda ei saa -  tööjõukulude kasvul on nii häid kui ka halbu järelmeid.

Alustame headest uudistest. Esiteks, kui palk suureneb, siis järelikult on majandus kasvuteel. Palgakasv peegeldab ettevõtete võimekust maksta kõrgemaid palku – seega võiks eeldada positiivset seost ka  meie ettevõtete käekäigu  ja  teenitud tuludega.

Palgakasv on oluline tegur töötajate motiveerimisel ja tootlikuma töö tegemisel. Madal palk on ühiskonna madala konkurentsivõime näitaja!  

Samuti, sissetulekute suurenemine on muutunud oluliseks aspektiks Eesti sisemise julgeoleku ja ühiskonna kestmiseks. Kui heaolu kiiresti ja silmnähtavalt ei kasva, siis surve väljarändamiseks ei vähene.

Edasi, palgatõus näitab ka tööjõu nõudluse ja pakkumise vahekorda. Kui vaba tööjõudu napib, siis tekib paratamatult surve  palkade tõusuks. See on hea surve – see suunab ettevõtteid oma tööd ümber korraldama ja efektiivsust kasvatama.   Ning lõpetama need tegevused, milleks meil tööjõudu lihtsalt pole. Toome sellise näite. Eestis kulutab kaubandusketi  Prisma pood  arvestuslikult  3 ja pool  tööpäeva nädalas  rohkem,  et  müüa sama kogus kaupu kui Soomes toimiv Prisma pood. See ajakulu Eestis tuleneb hilisõhtustest lahtiolekuaegadest. Ükskõik, mida me arvame ettevõtlusvabadusest ja turumajandusest, teisiti kui  Eesti defitsiitse tööjõu põletamisena mina sellist olukorda ei tõlgendaks!

Möödas on ajad, kui palk Eesti oli 8 korda madalam kui Soomes – ettevõtted peavad olema konkurentsivõimelised ka juhul, kui Eesti töötaja palk on „ainult“ kolm korda madalam kui Põhjala naabritel. Palgasurve on oluline hoob majanduse liikumisel kõrgema väärtusega toodangu suunas.  Tööjõu defitsiidi olukord peab suunama ettevõtteid kohanduma ja muutma tootmise profiili, selmet hädaldama tööjõu puuduse üle.

Negatiivsetest asjadest ka. Palgakulu on ettevõtte jaoks kulu – loomulikult ettevõtte seisukohalt on tegemist negatiivse protsessiga. Nii ettevõtte kui ühiskonna seisukohalt on oluline ka palgatõusu ja tootlikkuse seos – palkade kasv ilma tootmise ümberkorraldamiseta vähendab Eesti ettevõtete rahvusvahelist konkurentsivõimet. 

Kokkuvõttes,  palka suurendab ikka töötegijate ja tööandjate ühine mõtestatud ja efektiivne tegevus, mitte mingid poliitilised dekreedid alampalga või keskmise palga kehtestamise kohta! 

Läheme shoppama! (Vikerraadio (24): 2.12.2014)

Kui eelmisel nädalavahetusel sai Eestis alguse advendiaeg, siis USA toimus  järjekordne üritus, mida mida tuntakse ka  „musta reede“ nime all. Tegemist ei ole Hollywoody uue õudusfilmi esilinastusega, vaid jõulumüügi hooaja avamisega. Aga mõne episoodi  puhul ei olegi need asjad väga erinevad!

Asi käib niimoodi -  novembri neljandal neljapäeval peetakse USA-s Tänupüha, mis on ka vaba päev.  Sellel on religioosne taust; midagi sarnast meie lõikuspüha ehk mihklipäevaga. Ameerika tänupüha kommetest teame kalkuniprae ja kõrvitsakoogi söömist. Ja siis kui kalkunipraad neljapäeva õhtul söödud, algab õhtul vastu reedet kohe jõulushopping ehk „Black Friday“!  Tegemist on USA jaekaubanduse kõige suurema läbimüügi päevaga – seega on tegemist majanduse jaoks üliolulise hetkega.  Ameerikast on selline agressivne ja kontsentreeritud müügimudel kandunud üle ka teistesse ingliskeelsetesse maadesse, näiteks Suurbritanniasse, kus  see ei ole aga nii märgilise tähtsusega kui USA-s. Ka Eestis  on kaubanduse kibedaimad  tööpäevad vahtult enne jõule, mitte veel novembris.

Millest selline kummaline nimi – „must reede“? Selgitusi on mitmeid. Üks neist püüab leida seost sel päeval aset leidva liikluskaose ja politseikroonika vahel. Rohkem liiklust, rohkem ka õnnetusi.

Teine selgitus päeva nimele on seotud kaubanduse kui tegegevusvaldkonna eripäraga. Nimelt, tuuakse esile, et jaekaubanduse tulu on aasta lõikes väga ebaühtlane. Suurem osa käibest tehakse just aasta lõpus pühadeperioodil. Piltlikult öeldes - kuni jõulumüügihooaja alguseni on kaubandus oma tuludega „punases“  ning alates Tänupühast saab numbreid kasumireale kirjutada tavapärase musta tindiga.

Kuigi „must reede“ ei ole kuidagi USA riigivõimu poolt määratletud  kui mingisugune kaubanduse  korraldamise mudel, võib selle taga näha ameerikalikku pragmatismi. Ehk siis – kogu  jõuludega seotud  sebimine koondatakse ühte lühiajalisse perioodi ja  võrdsustatakse tingimused kõikide turuosaliste jaoks.  Jõulud ei pea algama liiga vara ja jõuludega seotud müük ei pea kestma pool aastat, nagu see paljudes teistes riikides  on välja kujunenud. Seega must reede  on nagu kokkuleppeline ühtne stardipauk  kõikidele müüjatele, aga müügiperiood  lõpeb ka koos jõuludega.

„Must reede“ ei ole USA-s riigipüha, kuigi paljud asutused annavad  oma töötajale selle päeva vabaks.  Ja poed teevad oma uksed lahti Tänupüha  õhtul  või reede varahommikul, et kõik saaks täiega terve nädalavahetuse  shopata.

Mida siis ostlejad  nende päevade jooksul korda saadavad? Arvestuslikult sooritab ostu neil päevil ligikaudu 250 miljonit inimest, kulutades keskmiselt  400  dollarit ehk 320 eurot.  Ostlejate käitumine on USA majanduse jaoks ülioluline, katavad ju eratarbimiskulutused üle kahe kolmandiku  riigi sisemaise kogutoote mahust. Kuidas käitub tarbija, nii käitub ka SKP. Kui tarbijad julgevad kulutada, siis annab see signaali kogu majanduse kindlustundest. Ja vastupidi, tarbimiskindluse puudumine on ohuks ka majanduskasvule.

Oluline aspekt jõulumüükidega seoses on ka kiire tagasiside tarbimiskäitumise kohta. Mida ostetakse, kust ostetakse ja kui kallilt ostetakse – see on väärtuslik informatsioon tarbija käitumise ja majanduskasvu kohta.

Selle aasta jõulumüügi esimesed kokkuvõtte näitavad, et teatud muutused tarbijate käitumises ongi  toimunud. Nagu näiteks – vaatamata asjaoludele, et tarbija kindlustunne ja ostuvõime on tõusuteel – on selle aastane „musta reede“ kogukulutused väikesemad . Väiksem on ka keskmise ostukorvi väärtus. Seda selgitatakse  tarbija ostueelistuste muutusega. Kaubanduskeskustes ostlemise asemel tellitakse kaupu Interneti-poest. Ehk siis „must reede“  asendub niinimetatud „küber- esmaspäevaga“ . See on uus  ja naljakas  mõiste – „Cyber-Monday“.  Mõiste tuleneb asjaolust, et inimesed ei soorita oste mitte kaubanduskeskuses, vaid käivad seal ainult tutvumas-selga proovimas ning hindu uurimas.  Ning lähevad siis esmaspäeval netipoodi ja ostavad asjad veelgi odavamalt  kui pärispoes. See on kindlasti asjaolu, mida peaksid ka Eesti kaubanduskeskuste arendajad silmas pidama!

Sel aastal eeldatakse USA tarbijate jõuluaegsete kulutuste kasvu,  mis peegeldab tarbijate kindlustunnet ja majanduse tugevust. Samas jaotub ostude sooritamine novembri ja detsembri  lõikes varasemast ühtlasemalt. Ning ostetakse  üha enam väljaspool kaubanduskeskusi.  Samuti võib netikaubanduse levik, odavus ja mugavus  tähendada  ka „musta reede“ kui müügimudeli lõppemist.   38% netipoe ostudest sooritatakse mobiilsetest seadmetest ehk piltlikult öeldes, telefoni kaudu. Mis on küll need asjad mida nutitelefoniga mugav osta on?

Kokkuvõttes, äri on äri ja jõulud on jõulud!  Püüame need kaks asja meil siin Eestis mõistlikus tasakaalus hoida! 

Tööjõud ja poed (Vikerraadio (4): 18. veebruar 2014

Viimasel nädalal on juttu olnud kaubandussektori tööjõupuudusest. Töötajaid poodidesse napib. Pole olemas Eestis kaubaketti, mis kohe täna hulgakaupa töötajaid ei vajaks.  Tehakse ettepanekuid, et kui Eesti inimesi pole, siis tuleks neid juurde tuua välimaalt. Täpsustagem, jutt käib väljastpoolt Euroopa Liitu saabuvatest töötajatest.  Euroopa Liidu oma inimesed saaksid ka täna vabalt tulla ja meie poodidesse tööle asuda. Aga ei tule.

Eesti kaubanduses on hõivatud 80 tuhat inimest, mis on kokku 13% kõikidest meie töötajatest.  Sellest poodides töötab umbes 50 tuhat inimest.

Eestis on poepinda väga palju ja poed on Euroopaga võrreldes väga pikalt lahti. Sageli avatud 8 kuni 23  ehk 15 tundi ööpäevas. Seda iga päev, ka laupäeval pühapäeval. 

Euroopa riikides on poed oluliselt lühemalt lahti – seda siis kas riiklike regulatsioonide või ametiühingute nõudmisel.  Pühapäeviti on poed suletud  Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias, Kreekas  ja Austrias.  

Siit küsimus – miks siis Eestis poed on nii pikalt avatud ja seda olukorras, kus  samal ajal tööjõudu nende lahtihoidmiseks napib?  Näiteks Prisma poeketi lahtiolekuaeg Eestis on 30% nädalas pikem kui Soomes. Kui poed nii kaua lahti, siis vajavad nad ka rohkem tööjõudu. Isegi varahommikul ja hilisõhtul, kui poekülastajaid on hõredalt. 

Pole täpselt teada, miks poeketid niimoodi  käituvad;  millisest sisemisest konkurentsimudelist lähtuvad  ja mis sunnib neid tegema suuri kulutusi  poodide pikalt lahtihoidmise nimel? 

Väljastpoolt paistab see aga ilmselge tööjõu raiskamise, et mitte öelda meie kõige kallima ressursi põletamisega.

Kas pikk lahtiolekuaeg  paneb inimesi rohkem sööma ja  kulutusi tegema?  Raske uskuda! 

Ilmselt on see poekettidel  kartus kaotada konkurentidele turuosa. Võib-olla loodetakse konkurentide väljakurnamisele ja nende lahkumisele . Võib-olla ei huvitagi välismaiste poekettide omanikke lühiajaline kasumi teenimine, vaid hoopis kõigi vahenditega turuosa hõivamine ja laienemine.  

Sellise ebamõistliku tööjõukasutuse vastu olen teinud ettepaneku piirata riiklikult poodide lahtiolekuaegu.  Meil ei ole mingit probleemi vähendada suurpoodide tööaega kuni 20% võrra, ilma et enamus ostjaid seda isegi märkaksid.  Näiteks kehtestada  Eestis samad avamisajad kui Soomes. Poed sulguksid näiteks õhtul kell 9 ja laupäeval-pühapäeval veelgi varem.

Väiksem lahtiolekuaeg vähendaks tööjõuvajadust ka hoiaks kulusid kokku. Teoreetiliselt kuni 10  tuhande inimese võrra, kui siia lisada ka turvateenistus.  Aga oleme vähem ambitsioonikad ja seame eesmärgiks näiteks tööjõu vähendamise  5-7% jaekaubanduses.  Aga seegi  tähendaks 3500 töötaja vähenemist kaubandussektoris. See number  on täpselt sama suur, kui Eestis antakse  aastas välja välismaalastele elamis-  ja töölubasid!

  

Paljud tööandjate ja poodide esindajad on võtnud vaenuliku seisukoha  poodide avamisaegade piiramise suhtes. Mis on loomupärane kartus igasuguste riigipoolsete regulatsioonide vastu.  Aga lause teises pooles nõuavad needsamad tööandjate ja poodide esindajad  odava ja massilise välistööjõu Eestisse lubamist sellesamase kaubandusse ja teistesse madalapalgalist masstööjõudu vajavatesse sektoritesse. Muidu ei saavat poode südaööni lahti hoida, sest pole töötajaid või peab müüjatele rohkem palka maksma. 

Tuleks aru saada, et välistööjõu riiki lubamine on  oluliselt suurema turgu moonutava mõjuga kui ühtne poe avamispiirang.   Odav välismaine tööjõud tähendab riigipoolset turuvälist sekkumist palgatasemesse.

Lahtiolekuaegade regulatsiooni kehtestamise kulu riigile oleks null. Samuti kohtleb selline regulatsioon kõiki  turuosalisi võrdselt. Tarbija ei kaotaks oma heaolus midagi ning suunaksime töötajad näiteks eksportivatesse sektoritesse. Kus samuti töötajaid napib.

Seega on minu kindel veendumus – niikaua kui me ei lõpeta tänast mõttetut tööjõu põletamist jaekaubanduses, ei saa juttugi olla välistööjõu kaasamisest sellesse sektorisse.  Selle asemel tuleb paremini kasutada oma inimesi ja neile paremat palka maksta.

Kulutused ja riskid, mida odav välistööjõud kaasa toob,  on  kümnetes kordades suuremad kui tänase tööjõu kokkuhoid.  Kui inimesed tahavad oma  kodumaa maha jätta ja tulla Eesti kaubandussektori madala palga peale, siis peavad nad  ikka ülisuures hädas ja lootusetuses olema. Kas need on nüüd need inimesed, kes Eesti  5 rikkaima riigi hulka aitavad?

Siinkohal olgu öeldud, et minu jutt ei ole  välistööjõu vastu vaenulik.  Aga  olen endiselt arvamisel, et  täna sellist välismaist tööjõudu  ei ole olemas,  mis Eestile otsekohe sobiks.

Neid keda vajame, tuleb ikka ise tööks ette valmistada ja välja koolitada. Aga täna pole meil näiteks ühtegi ametikooli, kus oleks võimalik kutset omandada  inglise keeles.  See on tegelikult teema, millest peaksime välistööjõu   kaasamisel alustama.