Trump käis trumbid lauda (Vikerraadio (83) 2.05.2017)

ERR

Eelmisel nädalal tuli president Trumpi meeskond  välja tulumaksuplaaniga, mida suuresõnaliselt  lubas  ka valimisprogramm. Muudatused USA maksusüsteemis on alati laialdast tähelepanu tõmmanud - nii eeskuju  ja trendinäitamisega. Seega on ka meie jaoks oluline mõtestada maksumuutuste olemust ja aimata nende võimalikku mõju Eesti majanduskeskkonnale.  

Siiani räägitakse Ronald Reagani 1986 aasta tulumaksureformist, mis andis tõuke maksusüsteemi põhimõtete muutmisele ja  maksumäärade alandamisele paljudes riikides. Midagi sellist lubab nüüd ka Trump, öeldes, et tegemist on selle sajandi suurima  maksureformiga.

Väljapakutud tulumaksureform on suunatud isiku tulumaksu ja ettevõtete kasumimaksu vähendamisele ja lihtsustamisele.

USA maksukoormus  indiviidi tasandil on üks madalamaid OECD riikide seas ning seega  mingit maksuoptilist efekti on maksualandamisega raske saavutada.  Aga nagu ikka,  valija instinkt on suuresti föderaalmaksude vastane ja seega tulumaksu alandamine võetakse tänuga vastu. Kuigi uuringud näitavad, et ameeriklased tajuvad väga selgelt, et läbi tulumaksude panustatakse ka  oma riigi arengusse.

Indiviidi tasandil on pakutud välja 3 maksuastet tänase 7 asemel. Tegemist ei ole üleminekuga proportsionaalsele maksusüsteemile, küll aga läheb süsteem lihtsamaks  ja vähem progresseeruvamaks. Kavandatud madalaim tuluaste on 10%; keskmine ja 25% ja kõrgeimatele tuludele  kehtestataks 35% tulumaks võrreldes tänase 39,6% määra asemel. Mulle see meeldib, olen aastate vältel ka Eestile pea samasugust tulumaksumäärade kombinatsiooni soovitanud.

Missuguselt tulutasemelt need määrad kehtima hakkaksid?

Eelmise nädalal avaldatud maksuplaanis neid astmeid pole küll täpsustatud, aga kampaania käigus on näidatud astmed oleksid järgnevad  - euro arvestuses tõuseks 25%-ni  maksumäär alates 2800 eurost kuus ja 35%-ti oleks maksumäär 8600 eurot ületavalt summalt. Olgu täpsustatud, et tegemist on summadega peale mitmesuguseid mahaarvamisi. Aga mahaarvamiste süsteem on Ameerikas väga keeruline ja mitmetahuline.

Ühelt poolt, meilgi tuntud tulumaksuvaba miinimum kavatsetakse tõsta 1100 euroni kuus, mille tulemuseks on maksulaekumiste vähenemine.

Teiselt pool, seatakse ülempiir  n-ö individualiseeritud maha-arvamistele; muud maha-arvamised ei tohi olla suuremad kui  92 tuhat eurot aastas. See  peaks jälle riigikassasse raha juurde tooma.  Üllatav on aga soov piirata maksustatavast summast maha-arvamisi kohalikke kinnisvaramakse. Ameerika on maja- ja maaomanike riik ning võib arvata, et selline tulumaksukoormuse tõus  USA presidendi populaarsust ei kasvata.

Kasumimaksust ka. Plaan näeb ette vähendada kasumimaksu määra tänaselt 35% nii madalale kui 15%,  mis on küll väga jõuline samm. Tõsi, USA nominaalne kasumimaksumäär on OECD  riikide seas kõige kõrgem ning siinkohal on põhjus maksumäära alandada kindlasti olemas. Kuigi ka tänane tegelik USA ettevõtete maksukoormus on tänu paljudele mahaarvamistele oluliselt madalam.

Samuti, meelitamaks ameerikamaiseid rahvusvahelisi suurfirmasid tooma raha koju tagasi ja maksma USA-s rohkem  kasumimaksu,  kehtestatakse neile ühekordne madal „teretulemast koju“ maksupakett.

Mis on USA maksreformi eesmärk ja kas sellel võiks olla ka mõju meie majandusele või maksureformidele?

Maksureformide eesmärgiks on ergutada majanduskasvu. Majanduskasv on olnud 1-2 protsendipunkti madalam  kui pikaajaline keskmine 3% aastas.  Seega kasumimaksu mitmekordne alandamine peaks suurendama loomupäraselt majanduslikku aktiivsust nii läbi tarbimise kui ettevõtete majandustegevuse. Tuleb ka Eestis tuttav ette!

Kuidas siis kokkuvõttes Trumpi maksuplaani hinnatase? Rõhutatakse 3 aspekti.  Esiteks, tulumaks alaneb kõikide tulusaajate rühmade lõikes.

Teiseks, suhteliselt rohkem alaneb tulumaks just kõige jõukamas tulusaajate segmendis, mis on toonud kaasa ka oodatud kriitika. Seda peetakse ebaõiglust suurendavaks ja Trumpi laadseid ülirikkaid soodustavaks.

Kolmandaks, kuigi tulumaksu alanemine USA-s on suurendanud pikaajaliselt majanduskasvu, siis lühiajaliselt põletab selline tegevus ootuspäraselt suure augu  föderaaleelarvesse. Alati on põletanud,  alates Reaganist ja jätkates Bushidega - maksualandused on  toonud kaasa eelarvedefitsiidi suurenemise.  Mida siis demokraadid oma maksutõusudega on suutnud mõnevõrra vähendada.

Trump kavatseb ka föderaalvalitsuse kulutusi kokku tõmmata -  näiteks vähendada riigi kulutusi meditsiinisüsteemi nn Obamacare raames -  siis föderaaleelarve miinus ikkagi suureneb.  Pole võimalik ka suurendada teisi makse eelarve tasakaalustamiseks – näiteks pole erinevalt Eestist  föderaaleelarves peaaegu üldse tarbimismakse. Seega, pea ainuke lootus defitsiidist hoidumiseks on  suurenev majandusaktiivsus.  

Kokkuvõttes – uue USA presidendi maksuplaan on laual.  Võetakse aega arutada ja  kindlasti ei saa ka kõik väljapakutud asjad tegelikkuseks. Kas sellest saab ka epohhiloov reaganlik maksureform – indiviidi tulumaksude puhul pigem mitte; ettevõtte tulumaksu puhul võib-olla jah

Mis sel aastal sai (Vikerraadio (74)13.12.2107)

ERR link

Lõppeva aasta kõige olulisem majandussündmus oli minu arvates valitsuse vahetus. Selle sündmuse olulisus seisneb eeskätt selles, et loodetavasti õnnestub lõhkuda pikalt meie majandust ahistanud raamistik. See raamistik suunas Eesti majandusmõtte üha kitsamasse ja piiritletud kanalisse, mis on ilmselgelt pidurdanud majanduskasvu ja takistanud üleminekut uutele majandusmudelitele.

Pean silmas eelkõige maksupoliitikat ja suhtumist laenamisse.

Olime jõudnud olukorda, kus majandust juhiti sageli mitte majandusinstrumentide, vaid vanasõnade alusel. Oleme kõik kuulnud selliseid lausungeid, et ”maksustage rikas olemist, mitte rikkaks saamist“ või „me ei jäta võlakoormat oma lastele“.

Majandusteooria võtmes on need fraasid täielik nonsenss. See on tavapäraste majanduse juhtimise hoobade välistamine, mis on meie majandust väga palju kahjustanud ja pidurdanud. Selmet tasakaalustada majandustsüklit laenurahaga, tekitati kriisi tingimustes üks Euroopa sügavamaid majanduslangusi. Selmet ehitada välja moodne infrastruktuur üliodava laenuraha tingimustes, saadame ikka oma ehitajad Soome; jätame infrastruktuuri rajamata ja reformid tegemata.

Kui me ei jäta oma lastele võlakoormat – aga mida me siis jätame? Kas oleme välja arendanud kaasaegse infrastruktuuri, meditsiinisüsteemi ja haridusvõrgustiku, mis oleks tulevaste põlvede kestmise ja arengu alus?

Seoses uue valitsusega on vähemalt loodud uued võimalused arengule suunatud diskussiooni ja mõtteviisi tekkimiseks.

Kuidas hinnata uue valitsuse poolt ette võetud maksumuudatusi? Arvan, et neis on palju ajutisi lahendusi, mis ei ole määratud kestma pikaajaliselt.

Kõige problemaatilisem on maksustruktuuri veelgi suurem nihkumine tarbimismaksude suunas. Meil on juba täna tarbimismaksude osakaal kogumaksudes üks suuremaid. Uued plaanitavad maksumuudatused nihutavad maksustruktuuri veelgi rohkem tasakaalust välja.

Huvitaval kombel kattub aga selline suund otseselt ka Reformierakonna arusaamaga maksustruktuuri arengust. Seega puudub Reformierakonnal – suurimal opositsiooniparteil – siin otsene võimalus valitsust kritiseerida.

Seda enam on opositsiooni kriitika suunatud tulumaksusüsteemi vastu.

Kas tegemist on üleminekuga astmelisele tulumaksule? Saab vastata üheselt – ei. Küll aga saavutab tulumaksusüsteem lühiajaliselt suurema progresseeruvuse.

Maksuteoorias käsitletakse astmelise tulumaksuna sellist maksusüsteemi korraldust, kus peale kõiki lubatud mahaarvamisi jääb järele maksustatav tulu ning sellele tulule kehtestatakse erinevad maksumäärad.

Midagi sellist meie uue tulumaksusüsteemi puhul aga ei juhtu – peale mahaarvamisi on maksumäär ikka kõigile ühesugune. Küll aga muutub tulumaksusüsteem progresseeruvamaks ehk kõrgemat palka saavad indiviidid maksavad suhteliselt natukene rohkem kui enne. Ja vastupidi – madalatululiste maksukoormus alaneb.

Paraku kaasnevad sellise tulumaksusüsteemiga ka mitmed negatiivsed asjaolud. Esiteks ei aita see kaasa meie peamise maksuprobleemi – kõrge sotsiaalmaksu – lahendamisele. Ettevõtete sotsiaalmaksukulu ei sõltu kuidagimoodi sellest, missuguseks kujuneb töötaja tulumaksukoormus.

Teiseks, tulumaksu kogutakse sellepärast, et maksubaas on lai ning tema kaudu on võimalik genereerida piisaval hulgal tulu, mida teised maksud ei võimalda.

Kombinatsioon suurest maksuvabast miinimumist ja madala määraga proportsionaalsest tulumaksust piirab paratamatult laekumisi avaliku sektori eelarvetesse, mida peab kompenseerima muude maksulaekumistega. Käesoleval juhul siis tarbimismaksude tõstmisega.

Kolmandaks loob suur maksuvabastuste piir ja proportsionaalne maksumäär pinnase erinevate maksumanipulatsioonide tekkeks.

Arvutused näitavad, et meie tulumaksukoormus on läinud üha regresseeruvamaks ehk suuremapalgaliste suhteline maksukoormus väheneb võrreldes madalapalgalistega. Uus maksusüsteem toob küll ajutise tulumaksukoormuse progressiivsuse kasvu, kuid ilma maksumäära muutmata saab see olla vaid lühiajaline.

Seega kokkuvõttes tundub tänane maksukompromiss koalitsiooni eri osaliste vahel olevat ebakindel ja ajutine. Paljude uute ja destruktiivsete tarbimismaksude rakendamise asemel oleks palju efektiivsem lahendus maksustada ikkagi üksikisiku tulu – ja progresseeruvalt.

Praeguseks ei ole jäänud ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti senisest proportsionaalsest tulumaksusüsteemist kinnihoidmiseks. Tarbimismaksude laienev kasutamine võib aga kaasa tuua vägagi ettearvamatuid tulemusi.

Majanduslik stagnatsioon ja 100! (Vikerraadio (53): 23. 02.2016)

Vabariigi aastapäeva eel on paslik rääkida meie majandusarengust laiemas võtmes. Eelmise aastapäeva kõnes väitis Vabariigi president, et  need majanduspoliitikad, mis on Eestit edendanud eelmisel veerandsajandil, meid enam edasi ei vii.  Aastapäeval  ongi hea hetk küsida – aga mis on siis see, mis meid edasi peaks viima ja veelgi tähtsam – kuidas?

Poliitikas  on iseenesest huvitavad ajad, aga majanduskasvu numbrid ja üldine meeleolu annab tunnistust,  et majandus on seisakusse ehk stagnatsiooni vajunud.  Miks siis hoog maas  ja areng kiduravõitu?   Ei tahaks siin kedagi konkreetselt osatada, vaid püüan välja tuua  tänase olukorra laiema tagamaa. 

Majandusliku stagnatsiooni põhjus on minu arvates see, et ühiskond on võrreldes veerandsaja  taguse ajaga muutunud, aga majanduse juhtimise instrumentide kasutamine  on jäänud suuresti samaks.   Pean silmas siin näiteks majandustsükli juhtimise põhimõtteid, riiklikke investeeringuid, maksusüsteemi,  riigivõla juhtimist, avaliku sektori töötajate motivatsiooni  ja paljusid teisi  olulisi majandusinstrumente. Oleme nende asjadega paljuski ummikusse jõudnud – ei toeta nad ühiskonna edenemist ega majanduskasvu!

Iga ühiskond teiseneb, seega vajame ka Eesti majandussüsteemi pidevat uuesti mõtestamist ja raamistikku asetamist. Aga tundub, et räägime tänasest Eestist kui paarikümne aasta tagusest üleminekuriigist. Mitte suveräänsest ja turumajanduslikust ühiskonnast.

Võtame näiteks maksusüsteemi ja riigivõla teema. Neil teemadel räägime riigi rollist kui millestki väljaspool Eesti ühiskonda seisvast, piltlikult öeldes kurjast onust, kes  lapselt kommi ära võtab.

Tänase maksusüsteemi põhimõtted on suures piires samasugused, nagu nad olid 25 aastat tagasi. Siis oli tegemist vaese, turumajanduses kogenematu ja majanduslikult isoleeritud riigiga. Sellisel ühiskonnal  puudus võimekus hallata keerulist maksusüsteemi ja riigivõlainstrumente. Eesti keskmine palk oli 60 eurot ning pension 20 eurot. Välisinvesteeringuid polnud, riigi-institutsioonid ja  eraettevõtlus oli algeline, maksukultuur puudus. Selline ühiskond vajaski  lihtsat maksu ja eelarvesüsteemi. Aga täna elame hoopis teises jõukusetsoonis. Samas,  maksusüsteem  on jäänud ju ka täna sama primitiivseks kui veerandsada aastat tagasi!  

Samasugune on olukord ka riigivõlaga. Pikalt võimul olnud juhtparteid otseselt välistavad igasuguse arutelu finantsinstrumentide  kasutamise üle. Tegemist on sisuliselt  ju turumajandusele omase  pangandusüsteemi olemuse eitamisega. Kui me aga ei  kaasa laenuraha investeeringuteks haridusse, infrastruktuuri või reformide tegemisse, siis pikas perspektiivis ongi areng väga kidur!

Peaksime aru saama, et kui me oma riiki ei panusta, siis iseseisva Eesti ühiskonna, keele ja kultuuri säilimine ei ole võimalik. Ei ole võimalik selline olukord, et riigi ainuke tegevus on ära kaotada maksud ja pakkuda meile palju ja kvaliteetset haridust, meditsiini ja julgeolekut. Ainult hea sõnaga täna enam kooli, politseid ega sõjaväge  üleval ei pea! Meil on turumajandus ja raha loeb!

Aga miks siis majanduspoliitikad ei ole eluga kooskõlas uuenenud? Lihtne vastus – siis peaksid ka  võimul olevad  erakonnad tunnistama, et teatud majandussümbolite aeg on ümber.  Aga  väga raske on muuta selliseid, aastakümneid presenteeritud maamärke, mis ka täna ikka veel propagandistlikult toimivad. Aga majanduslikult ei toimi juba ammu!

Aga selliseid rituaalseid piirangud meil jagub! Ei  tohi võtta riigilaenu infrastruktuuri investeerimiseks  või majanduse stabiliseerimiseks.  Parem siis sööme ära seemnevilja!

Ei tohi maksustada välispankade kasumit, parem siis  väänata kõrged maksud kaela oma tarbijatele ja ettevõtetele.

Madala-  ja kõrgetululisi tuleb maksustada samasuure maksumääraga. Kui avalikule sektorile maksuraha ei jagu, siis tuleb riik kinni panna või  riigivara müüa. Aga mitte mingil juhul ei tohi korjata rohkem makse  või kasutada riigivõlainstrumente.

Paraku, hoides kinni oma aja ära elanud  sümbolitest,  piirame me sellega majanduse juhtimise võimalusi ehk  ja muudame  majanduse  ebaefektiivseks.  

Kui mingeid  majandussüsteeme süsteeme ei tohi muuta  ainult sellepärast, „et neid ei tohi ju muuta“,   siis olemegi  iseendal  käed,  suu ja mõistuse kinni teipinud.  Lihtne on rituaalselt korrutada mingeid aastakümneid kehtinud loosungeid; peenhäälestada  vähetähtsaid majandusküsimusi  ning mitte riskida oma eelnevate aegade lubaduste  muutmisega. Isegi  sel juhul kui need  õõnestavad ühiskonna jätkusuutlikkust.  Ja see ongi stagnatsioon!

Stagnatsiooni  häda on see, et ta võib kesta pikka aega. Otseselt nagu midagi kokku ei kuku, aga  teisel poolt, ega kuskile ei liiguta ka.

Kokkuvõttes, meie riigi järgmised sada aastat iseseisvust on ainult siis võimalik, kui stagnauss meist võitu ei saa!

Head vabariigi aastapäeva! 

Kreeka default (Vikerraadio (37): 30.06.2015)

Kas Kreeka läheb siis pankrotti või ei lähe? Mida üldse tähendab  riigi maksejõuetus?   Räägime natuke mõistetest, sest tundub, et meedias kasutatakse mitmeid sõnu  läbisegi ja ebatäpselt.

Alustame terminist pankrot. Tegelikult on tegemist üsna spetsiifilise õigusliku termininiga, mis tähendab üldjuhul võlgnike ja võlausaldajate suhete klaarimist. Maksejõuetuks muutunud võlgniku allesjäänud vara võetakse üle  ja jaotatakse  võlausaldajate vahel ära.   Seega, pankrotti saab minna ainult eraisik või ettevõte -  kellelt saab midagi turuväärtust omavat vara  ära võtta, et võlgu kompenseerida. Ettevõtted lakkavad peale pankrotti reeglina olemast.  Erinevalt sellest ei saa tänapäeval riigid majanduslikult pankrotti minna – neid ei jaotada ega tükeldada võlausaldajate vahel ära ning neid ei saa maamunalt ära kaotada.  Seega rääkida Kreeka kui riigi pankrotist ei ole ülemäära asjatundlik jutt.  Riik saab jätta maksmata oma võlakohustused välis- ja sisemaiste võlausaldajate ees, aga Kreeka kui  riik  ei pankrotistu ega kao kuhugi!

Teine termin on maksejõuetus. Viimase puhul on tegemist olukorraga, kus laenu võtnud eraisikul või riigil pole põhimõtteliselt võimalik laenukohustusi täita, sest tal pole ei vara ega tulusid. Riigi maksejõuetuse puhul tuleb  teha vahet missugustest kohustustest käib jutt. Kui tegemist on riigi laenukohustusega, siis on asi konkreetne – kas riigil on tulu seda kohustust täita või ei ole!  Teine lugu maksejõuetust vaadelda kui riigivõimu poolt antud lubadust, mida ei suudeta täita. Kui on lubatud maksta mingil tasemel pensione või avaliku sektori palku, milleks aga pole tegelikult raha pole, siis  saab seda käsitleda kui riigi maksejõuetust oma kodanike ees. Ehk kui oma valimislubaduste mittetäitmist.

Kuidas Kreekas asi on? Kreeka eelarve  primaartasakaal ehk eelarve ilma laenukohustusteta on viimastel aastatel olnud positiivne.  Põhimõtteliselt on kulud-tulud tasakaalus – Kreeka riik ei kuluta jooksvalt avalikule sektorile rohkem, kui suudetakse makse koguda. Seega ei ole Kreeka maksejõuetu selles mõttes,  et ei suudaks  üleval pidada  oma avalikku sektorit.

See mida Kreeka aga ei suuda teha, on tasuda oma pilvedesse kerkinud laenukoormat ehk  tagasi maksta riigivõlga.  Inglise keelest tähendab seda sõna default – mis tähendab laenukohustuste täitmata jätmist.  

Kreeka on võtnud viimastel kümnenditel olulisel määral laene. Majandus kasvas enne kriisi küll  kiiresti, aga riigivõlga on suurendatud veelgi kiiremini. Seda laenuraha ei ole võtnud  tänane Tsiprase valitsus, vaid ikka kõik valitsused enne seda. Kuni globaalse kriisini püsis laenukoormus  veel hoomatavas suuruses ehk alla 100% SKP-st, kuid kriisi ajal ja järel kerkis võlatase mitmekordseks.  Seda laenuraha kasutati suures mahus ka Saksa erapankade spekulatiivsete investeeringute  päästmiseks Kreeka korruptiivsetes pankades.

Paratamatud  avaliku sektori kulukärped kriisi tingimustes vähendasid küll riigi kulutusi, aga süvendasid samal ajal majanduslangust ja võlakoorma suhtelist kasvu.  Akumuleerunud riigivõla tasumiseks on vaja saada uut laenuraha ja sellises kinnises ringis keerleb Kreeka juba pikemat aega.   

IMF ja Euroopa Liit on seadunud Kreekale järgnevate abipakettide saamisel tingimuse, et tuleb alandada pensione ja tõsta makse.  See ongi üks peamistest asjaoludest, miks Kreeka   tahab korraldada referendumit. Kreeka valitsus väidab, et need nõudmised lähevad vastuollu nende poolt antud valimislubadustega ning seega  ilma rahva loata nad abipaketi tingimustega  ei nõustu.  

Riikide võlakohustuste täitmata jätmises ei ole aga midagi erandlikku.  Lähiriikidest tuleb meelde Venemaa ja kaugematest maadest Argentiina; samuti mitmed  postkommunistlikud riigid nagu Poola või Ukraina.  Venemaa jättis 1998 aastal suuresti välja maksmata lühi-ajalised võlakirjad; Argentiina jäi  võlgu 90 miljardi dollari suuruses summas.  Olgu märgitud, et mõlemad riigid on ka täna maailmakaardil olemas ja default võlgade maksmises ei ole neid riike pankrotistanud! Pigem vastupidi, mõlema riigi majandus hakkas peale võlamaksete peatamist kiiresti kasvama, mis võimaldas Argentinal hiljem suure osa võlast ka tagasi maksta. 

Mõned eksperdid on arvamusel, et riigi võlakohustuste üle pea kasvamisel ongi kiire lõppmäng kõige parem – tuleb öelda võlausaldajatele,  et raha täna ei saa ja kõik!  See võimaldab ühiskonnal  eluga edasi minna ja laenukoormast vabaneda, mis takistab arengut ja  reformide tegemist. Vist on see ka Kreeka tee, sest võimekust kuhjunud võlakoormat tagasi maksta ei ole!  

Aga loomulikult ei ole võlakohustuste täitmata jätmine tasuta! Häbimärk on küljes pikaks ajaks, mis piirab uute laenude ja investeeringute saamist tulevikus. Samuti on riigi majanduskeskkond palju suurema riskiastmega ja seega väiksema konkurentsivõimega.  Väheneb ettevõtete varade väärtus ja inimesed vaesuvad.  Sageli võetakse kasutusele uus raha, mis toob kaasa kiire inflatsiooni.

Ilmselt suur osa neist see ebameeldivatest asjadest  Kreekas ka juhtub. Aga mismoodi Kreeka võlgade korstnasse kirjutamine mõjutab Euroopa Liitu tervikuna -  selle teadasaamisega enam kaua aega ei lähe!