ERR: Viktor Trasberg: Valmieramuižat lihtsalt ei murra 29.05.2019

 https://www.err.ee/946797/viktor-trasberg-valmieramuizat-lihtsalt-ei-murra

Viktor Trasberg kirjutab alkoholiaktsiiside langetamise seaduseelnõust, et aktsiisilaekumised saavad suureneda ainult suurema joomise kaudu nii Eestis kui ka Soomes.

Valitsus on võidukalt teatanud alkoholiaktsiiside langetamise seaduseelnõust ja kavatseb väga lühikese aja jooksul alkoholimaksud alla lüüa. Eesmärgiks on seatud Lätist ostetud alkoholikoguste asendamine ostudega Eestist. Ei midagi enamat - riigieelarve tulupool ei kasva, vaid väheneb arvestuslikult sel aastal 12 miljoni euro võrra.

Eesti õlletootjate lobitöö

Aga mida siis numbrites tähendab veerandi võrra alandada õlle ja kange alkoholi aktsiisi?

Kui õlle ja kange alkoholi aktsiis langeks lubatud tasemele, siis eelmisel aastal Eestis müüdud koguse alusel väheneksid laekumised õlle puhul 16 miljonit ja kange alkoholi puhul 32 miljonit eurot.

"Kokku teeb see kolm liitrit puhast alkoholi iga joomisealise kohta."

Selle kompenseerimiseks tuleks uute aktsiisimääradega müüa Eestis lisaks 30 miljonit liitrit vägijooke. Ehk iga Eesti inimene vanuses 18-80 eluaastat peaks ostma kodumaalt aastas lisaks rohkem kui 50 pudelit pooleliitrist õlut ja 9 pudelit viina. Kokku teeb see kolm liitrit puhast alkoholi iga joomisealise kohta.

Ja kõige selle juures ei ole me veel lisanud mitte sentigi rohkem raha riigieelarvesse, vaid ainult kompenseerinud aktsiisimaksude alanemist.

Selleks, et riigieelarvesse võrreldes praegusega mõni kopikas rohkem laekuks, peaksid veel rohkem jooma nii eestlased kui ka meie väliskülalised.

Eesti õlletootjate lobitöö on suutnud jätta mulje, et aktsiisilaekumised õllemüügist on sama hea kui kokku kukkunud. Numbrid näitavad täpselt vastupidist olukorda - meie õlleaktsiisilaekumised pole mitte kunagi vähenenud ja mitte kunagi nii kiiresti kasvanud kui viimastel aastatel, lausa 11-12 protsenti juurdekasvu aastas.

Küll on aga aktsiisilaekumised alanenud kange alkoholi puhul ja seda lausa 20 protsenti. Aga viinaaktsiisi laekumine ongi olnud hüplev kogu aeg ja ka eelnevatel aastatel mitu korda miinuses olnud.

Kui ajada süü lätlaste kaela, siis võiks väita, et Lätis käiakse eelkõige viina, mitte õlle järel. Paraku me ei tea, kas kange alkoholi aktsiisi alanemise põhjus on kõrge hind või hoopis inimeste tarbimise muutus.

Mis juhtub?

Aga mis juhtub peale aktsiisimaksude alandamist? Toon välja kolm asja, mis juhtuvad kindlasti, ja kolm asja, mida on raske ette näha.

Esiteks, riigieelarve tulud aktsiisidest lühiajaliselt vähenevad. Justnimelt vähenevad, mitte ei suurene. Kui kogu Eestis müüdava alkoholi aktsiisitase veerandi võrra alaneb, siis seda ei suuda kompenseerida Läti alkoholiostude ületulek kodumaale.

Tõetund on saabumas kõikidele, kes räägivad lausa 500 miljoni euro suurusest Eesti maksuraha tagasivõitmisest Lätist. Paraku pole kunagi olnud neid sadu miljoneid maksukadu, mida tagasi võita. Aktsiisilaekumised saavad suureneda ainult suurema joomise kaudu nii Eestis kui ka Soomes.

Teiseks, selline kiirkorras alkoholimaksude langetamine jätab valitsusest äärmiselt nigela kuvandi. Olukorras, kus tõmmatakse eelarvet kokku ja valitsusega grillivad nii ülikoolid kui ka pensionärid, siis on alkoholitootjatele 50 miljoni euro kinkimine üksjagu küüniline käitumine.

"Nii Läti kui ka Soome on juba teatanud võimalikest vastusammudest meie aktsiisialandamise plaanile."

Kolmandaks, me oleme ette kaotanud aktsiisisõja nii Lätile kui Soomele. Ilmselgelt on siinkohal ignoreeritud meie lähinaabrite võimalikku reaktsiooni ja maksukonkurentsivõimekust. Nii Läti kui ka Soome on juba teatanud võimalikest vastusammudest meie aktsiisialandamise plaanile.

Läti värk (Vikerraadio (99): 12.06.2018)

ERR

Kui 99 aastat tagasi koondasid Lätis Võnnu alla vägesid nii baltisakslaste Landeswehr kui Eesti kaitsevägi, siis täna ründavad Eesti mehepojad Põhja-Lätit hoopis teistel eesmärkidel. Pean ilmas eestlaste suurenenud õllerännakuid lõunanaabri juurde. Üks põhjustest on kindlasti maksusüsteem, mis teeb alkoholireisid Lätti majanduslikult mõttekateks. 

Sellega seoses võiks vaadelda maksusüsteemide erinevusi natuke laiemalt. Kui veel paar aastat tagasi oli mõlema riigi maksukeskkond üsnagi sarnane, siis tänaseks on erinevused vägagi ilmsed. Ja mitte Eesti kasuks. 

Levinud liigituse kohaselt jagunevad maksud tööjõu-, tarbimis- ja kapitalimaksudeks. Oluline aspekt on nende maksuliikide omavaheline proportsioon ehk maksustruktuur. Kümmekond aastat tagasi, pärast majanduskriisi, hakati Euroopas rääkima, et maksukoormus tuleks nihutada rohkem tarbimismaksudele ja vähendada tööjõu maksukoormust. Seda kõike majanduskasvu nimel. Teaduslikku alust sellisele väitele aga ei ole ning täna räägitakse  pigem tasakaalust erinevate maksuliikide vahel.

Eesti on täna maksusüsteem tasakaalust väljas ja liigses sõltuvuses tarbimismaksudest, sealhulgas alkoholiaktsiisist. 

Aga tagasi Eesti ja Läti maksusüsteemi võrdluse juurde. Alustame tulumaksust. Sellest aastast muutus mõlemas riigis tulumaksusüsteem. Läti läks üle euroopalikule  progresseeruvale tulumaksule, Eestis poogiti idaslaavilikule proportsionaalsele tulumaksule külge ebaloogiline mahaarvamiste süsteem. Keskmine kuupalk Lätis oli eelmisel aastal 985 eurot; Eestis 1242 eurot ehk 260 eurot rohkem.  

Lähtudes eelmise aasta keskmisest palgast ja uuest tulumaksusüsteemist jääb täna keskmisele lätlasele kuus kätte pärast tulu- ja sotsiaalmaksu tasumist 701 eurot ja eestlasele 1053 eurot. Vahe on nüüd juba 350 eurot. Samas – tööandja kogukulu nende palkade juures on Eestis 400 eurot suurem kui Lätis. See toob esile ka Eesti maksusüsteemi peaprobleemi: ettevõtete liigsuure sotsiaalmaksukoormuse, mis on Eesti tööandjale 10 protsendipunkti suurem kui Lätis.

Kogu sotsiaalmaksu kulu (peamine pensioni ja tervishoiu rahastamise allikas) on meil ainult tööandja kulu. Lätis seevastu on see jaotunud eri poolte vahel ehk palgatulult maksab tööandja 24 protsenti ja palgasaaja 11 protsenti sotsiaalmaksu. See teeb töötajate palkamise Lätis suhteliselt odavamaks ja maksusüsteemi tasakaalustatumaks. Teiselt poolt näeme, et töötaja maksukoormus on Lätis suurem ja seda progresseeruvalt tulude suurenedes.

Eestis on viimastel kümnenditel järjepidevalt vähendatud tulumaksukoormust. Täiskasvanud ühiskonnana tuleb meil aru saada, et see on tähendanud vältimatult tarbimismaksude tõusu ja  sotsiaalmaksu kõrgel hoidmist. 

See, mis juhtub liigse sõltuvusega tarbimismaksudest, oli selge juba kümme aastat tagasi. Mis juhtub liigse sõltuvusega alkoholimaksudest, oli selge juba viis aastat tagasi. Majandus- ja maksuteooria seisukohalt pole tänane olukord kuidagi ootamatu ega juhuslik. See kõik oli üsnagi selgelt ettearvatav. 

Küsimus on aga selles, et mida siis edasi teha. Vastus on lihtne: tuleb püüda tasakaalustatud maksusüsteemi ja majandusarengut toetava maksusüsteemi poole. Me ei saa lihtsalt vähendada alkoholiaktsiisi, vaid muuta tuleb süsteemi tervikuna. 

Kui me tahame ülemäärase tarbimise (sealhulgas alkoholi ja mootorkütuste) maksustamise vähendamist, siis on ainuke lahendus tulude suurem maksustamine. Nii indiviidi kui ka ettevõtte tasandil. Kui me tahame ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse vähendamist, siis ainuke võimalus on see osaliselt kanda indiviidi tasandile.  See aga tähendab jällegi suuremat isiku tulude maksustamist. Ja nüüd peamine – need mõlemad eeldavad ka progresseeruva määraga tulumaksusüsteemi. Nagu Lätis.

Progresseeruv tulumaks vastab igati nii majandus- kui ka maksuteooria põhimõtetele, ilma selleta ei ole mingid sisulised maksureformid võimalikud. Meie tänase maksusüsteemi  säilimine tähendab paratamatult kas ettevõtete ja tarbijate "surnuks maksustamist" või õpetajate ja päästjate surnuksnäljutamist.

Kui me ühiskonnana astmelist tulumaksu ei aktsepteeri, pole võimalik muuta ettevõtteid konkurentsivõimelisteks, tõsta palka ega ära hoida alkoreide Lätti. Tänaste trendide valguses läheb Läti meist juba lähiaastatel mööda nii SKT taseme kui ka palgataseme poolest. 

Sõda Lätiga on juba kaotatud (95): Vikerraadio 28.01.2018)

ERR 

Võrreldes Lätiga puudub meie maksusüsteemil täna igasugune manööverdamisvõime ja võimekus sooritada strateegilisi läbimurdeid. Niikaua kui Eesti ühiskond ei suuda aktsepteerida suuremat indiviidi tulumaksukoormust, pole ka võimalik vähendada tarbimismakse ega hindade taset, leiab Viktor Trasberg Vikerraadio päevakommentaaris.

20 aastat tagasi pidas Eesti Lätiga niinimetatud kilusõja, saates Liivi lahes Läti kalurite vastu kogu meie võimsa sõjalaevastiku. Eesti võitis, säilitades  territoriaalse terviklikkuse ja Ruhnu saare ümbruse meri jäi meile.

Viimasel aastal oleme jõudnud „sõja“ uude faasi ehk käib „viinasõda“. Pealiskaudselt vaadates toimub madin õlle ja viina hinna pärast. Täpsemalt määratledes käib „sõda“ siiski  Eesti ja Läti maksusüsteemide efektiivsuse vahel. Paraku oleme selle sõja juba ette kaotanud, sest meie tänase maksusüsteemi võitlusvõimekus jääb kaugele maha Läti omast. 

Erinevalt Eestist on Läti suutnud viimasel kümnendil ajakohastada oma maksukorralduse, mis annab talle selge eelise ka viinasõjas. Samas on Eesti maksusüsteem sel sajandil muutunud üha ebamõistlikumaks ja konkurentsivõimetumaks.  

Pean silmas siinkohal nii maksustruktuuri kui ka erinevate maksude ülesehitust. 

Vaatame maksustruktuuri ja maksukoormuse jaotust. Läti maksukoormus on natukene madalam kui Eestis, aga see pole peatähtis. Samuti on Lätis sarnaselt Eestiga kõrge osakaal avaliku sektori eelarves tarbimismaksudel, aga ka see ei tee meid erinevaks. Erinevaks teeb meid kolm põhimõttelist asjaolu. 

Esiteks, Läti on sellest aastast üle läinud progresseeruva määraga tulumaksule. See on Eesti puhul peamine maksureformide pidur.  „Lihtsa“  ja proportsionaalse tulumaksusüsteemi dogma ei võimalda läbi viia mingeid sisulisi maksureforme. See võimaldabki lätlastel hoida tarbimismaksud (ja seeläbi õlle hind) madalamana, sest maksukoormus on tasakaalustatud erinevate maksude kaudu.    

Teiseks, kui kehtib progresseeruva määraga isiku tulumaks, siis saab jaotada sotsiaalmaksete koormuse ettevõtte ja töötajate vahel. Erinevalt Eestist on Lätis seda ka tehtud. See võimaldab vähendada ettevõte maksukoormust ja tõsta palka. Eesti peamine maksuprobleem ongi see, et tööandja sotsiaalmaksukoormus on väga kõrge, mis halvab ettevõtlussektori konkurentsivõime.

Seda maksukoormust pole meil enam võimalik üle kanda tarbimismaksudesse (nagu on tehtud kümnendeid), vaid ainult isiku tulumaksudesse.  Aga seda saab teha ainult juhul, kui indiviidi tulumaks on progresseeruva määraga. Niikaua kui progresseeruvat tulumaksu pole, pole võimalik ka vähendada sotsiaalmaksu ja seega jäävad meie ettevõtted maksukonkurentsis Lätile alla.  

Kolmandaks, ka Läti on läinud ettevõtete kasumimaksust vabastamise teed. Aga erinevalt Eestist toimub see alles siis, kui investeeringud on reaalselt ka tehtud. Eestis loetaks aga investeeringuks igat summat, mis pole dividendidena välja võetud. Sisuliselt pole sellel kasumil reinvesteeringutega midagi pistmist – toimub lihtsalt raha suretamine pangaarvetel ning halvemal juhul ooüütamine ja veel halvemal juhul kasumi maksuvaba kantimine välismaale.  

Tuleme tagasi alkoholi ja muude kaupade hindade juurde Eestis. Meil on sel sajandil järjepidevalt alandanud tulu- ja kasumimaksu ning suurendatud tarbimismakse. Kõik eelnevad valitsused on seda teinud. Kuhu see lõppkokkuvõttes viib, oli selge juba rohkem kui 10 aastat tagasi. Seega midagi ootamatut  tänases olukorras ei ole ja kõigil neil tarbimismakse tõstnud parteidel pole mingit moraalset alust osatada Läti viinarallit, sest  nad ise ka on sellesse oma suure panuse andnud. 

Kusjuures kas olete tähele pannud, et pea kõikidel Läti viinaralli üle ilkujatel puudub tegelikult plaan, kuidas asja muuta. Alandame aktsiise ja teeme alkoholi Eestis odavamaks kui Lätis? Tõsiselt või? Lätil poleks mingit probleemi samaga vastata, sest seda oleks võimalik kompenseerida tulu ja kasumimaksu tõstmise kaudu. Meil see võimalus paraku puudub.

Kui Eesti maksusüsteem läheks Läti teed, siis tähendaks see olukorda, kus meie suurim opositsioonipartei kaotaks näo ja peaks tunnistama oma vigu. On ju nende valimisprogrammi otsesõnu sisse kirjutatud – tuleb tõsta makse alkoholile ja tubakale ning vähendada indiviidi tulumaksu. Lisaks on nad seni sõdinud vastu ka progresseeruvale tulumaksule. 

Võrreldes Lätiga puudub meie maksusüsteemil täna igasugune manööverdamisvõime ja võimekus sooritada strateegilisi läbimurdeid. Niikaua kui Eesti ühiskond ei suuda aktsepteerida suuremat indiviidi tulumaksukoormust, pole ka võimalik vähendada tarbimismakse ega hindade taset. See on ka põhjus, miks õllehinnasõda Lätiga on selgelt kaotatud. Pole põhjust muidugi ka idealiseerida lätlaste maksukogumise võimet, aga võrreldes Eestiga on maksusüsteem vähemalt elujõuline. •

Odav Lati pats (Vikerraadio (92) 28.11.2017)

Pulbitsev arutelu alkoholiaktsiiside ja tulumaksu ümber on küll emotsionaalselt põnev tegevus, aga samas kipub tundeküllus hägustama maksudega seotud suuremat pilti.  Aga suur pilt on see, kuidas maksusüsteem tervikuna vastab ühiskonna vajadustele ning seda nii täna,  kui ka nähtavas tulevikus. Olen arvamusel, et tänane maksusüsteem on kinni kiilunud ja ei ole võimeline täitma talle pandud ülesandeid.

Suures plaanis peab maksusüsteem vastama kolmele tingimusele – tagama ühiskonna kestmiseks vajalike vahendite kokkukorjamise; soodustama majanduskasvu ja süvendama sotsiaalset õiglust.  Kõige keerulisem aspekt selle juures on maksukoormuse optimaalne jaotamine erinevate ühiskonnaliikmete vahel. Paljud inimesed on siin sageli erinevates rollides samaaegselt - palgatulu saajad, tarbijad või ettevõtjad.

Laias laastus jagunevad maksud Euroopas maksutüübi järgi otsesteks ja kaudseteks maksudeks ning sotsiaalkindlustusmakseteks.  Keskeltläbi  katavad nimetatud maksutulud igaüks kolmandiku. Teistpidi saab makse jagada ka tööjõu-, tarbimise ja kapitalimaksudeks.  Neid kõiki erilaadseid makse on korraga vaja, sest nad täidavad erinevaid ülesandeid.  

Selles raamistikus toome esile Eesti maksusüsteemi kaks tänast peamist probleemi – esiteks, meie riigirahanduse liiga suur sõltuvus tarbimisega seotud maksudest ja teiseks, ettevõtete liigkõrge sotsiaalmaksukoormus.

Kõrged tarbimismaksude määrad survestavad hinnakasvu, soodustavad piirikaubandust ja asetavad suhteliselt suurema maksukoormuse madalatululistele. Samuti seatakse riigieelarve sõltuvusse raskesti etteprognoositavad maksulaekumistest. Seoses alkoholiaktsiisidega on neid aspekte üsna värvikalt ka näitlikustatud.

Teine põhimure on ettevõtete kõrge sotsiaalmaks, mis pidurdab palgakasvu,  kõrgepalgaliste töökohtade loomist ja ühiskonna tulutaset tervikuna.

Kuidas me sellisesse olukorda oleme sattunud?

Viimase 15 aasta jooksul on pidevalt alandatud tulumaksumäära ja vähendatud ettevõtete kasumimaksu. Otseste maksude laekumise vähenemist on kompenseeritud tarbimismaksude kasvuga. Osaliselt tuleneb  viimase kümnendi tarbimismaksude tõus ka Euroopa Liidu nõuetest.  Aga pole olemas täna veenvaid tõendeid selle kohta, et tarbimismaksude eelistamine tulumaksudele oleks kuidagi parem majanduse stabiilsusele või soodsam majanduskasvule.  Hiljutine globaalne majanduskriis näitas, et sellest tulid pigem sujuvamalt läbi suurema otseste maksudega riigid.

Tarbimismaksude ja eriti alkoholimaksude tõusust tulenevaid riskid alati teada olnud; seega pole  tänases olukorras pole midagi uut ega ootamatut! Tulemus on olnud pikalt ja üsna täpselt ette aimatav. Küüniliseks teeb aga olukorra asjaolu, et tänased kõige suuremad alkoholimaksude kriitikud on ise sedasama poliitikat eelnevatel aastatel väga jõuliselt soosinud ja edendanud.   

Tsiteerime näiteks Reformierakonna valimisplatformi – „(seame) sihiks liikumise tulude maksustamiselt tarbimise, saastamise ja pahede maksustamisele“. Ehk siis  - tuleb vähendada tulumaksu ja suurendada alkoholi, tubaka ja autokütuse maksustamist. Heldetaevas, aga see on ju sõnasõnalt tegevus, mida tänane valitsus teebki!

Seega, vähemalt Reformierakonnal ei ole küll mingisugustki moraalset alust alkoholiaktsiiside ja autokütuste aktsiisitõusu sarjata!

Aga suure pildi juurde tagasi tulles – mis on siis erakondade terviklik plaan näiteks peale alkoholiaktsiiside tagasipööramist?  

Selleks, et meie maksusüsteem kriisist välja viia, tuleb paraku loobuda eelnevatel kümnenditel kinnistunud dogmadest. Eelkõige on see seotud isiku tulumaksusüsteemiga. Kõlab küll vanamoeliselt, aga tuleb üle minna tänaselt proportsionaalselt tulumaksult erinevat maksumääradega tulumaksusüsteemile.  Selline süsteem on näidanud oma elujõudu mitmete sajandite vältel üle maailma. Niikaua kui seda ei juleta teha, pole meie maksusüsteemi sisuline areng kahjuks võimalik. Pole võimalik alandada tarbimismakse, pole võimalik vähendada sotsiaalmaksu ettevõtetele, pole võimalik tagada riigieelarve tasakaal. Selles ummikus me täna siis olemegi!  Täna on Eesti üks vähestest riikidest, kus kasutatakse proportsionaalset tulumaksu. Sellest meie kunagisest majandussümbolist on täna saanud paraku ida-slaaviliku  ja haldussuutmatu riigi tunnus. Isegi Läti läheb järgmisest aastat üle progresseeruva määraga tulumaksule, mis võimaldab paremini jaotada maksukoormust ning hoida sealhulgas ka alkoholimaksud Eestist madalamad.

Järgmisel aastal plaanitud tulumaksumuudatused ei too kaasa mingit astmelist  tulumaksu nagu ekslikult arvatakse. Maksuvabastused ei muuda tulumaksusüsteemi astmeliseks, küll aga muudavad selle progresseeruvust erinevate tulutasemete lõikes.  Aga nagu näeme,  maksuvabastuste kaudu on väga raske optimaalset maksukoormuse jaotust saavutada ja kriitiline hoiak on siin igati õigustatud.  Palju lihtsam ja majanduslikult efektiivsem on maksukoormuse jaotamine läbi erinevate maksumäärade, nagu seda igal pool mujal maailmas tehakse.  Pole põhjust seda meilgi häbeneda!

http://www.err.ee/578232/viktor-trasberg-olle-keisririigi-sund

http://www.err.ee/512141/viktor-trasberg-alkoholi-moju-riigieelarvele

http://www.err.ee/596183/viktor-trasberg-kes-maksab-alkoholimakse

http://www.err.ee/603451/viktor-trasberg-euroopa-hinnad-ja-eesti-tarbimine

http://www.err.ee/579042/viktor-trasberg-tarbimismaksude-lisamine-viib-maksususteemi-tasakaalust-valja

http://www.err.ee/388840/trasberg-tarbimismaksude-tous-suvendab-majandussurutist

Miks baltlane joob? (Vikerraadio(77): 7.02.2017)

Alkoholipoliitika uute suundade  ja aktsiiside tõstmise  üle  on viimasel ajal palju arutletud.  Ära on räägitud kõik,  mis kõneväärt,  aga vist veel mitte kõigi poolt. Püüan siinkohal lisada Balti riikide elanike arvamuse mõningate  alkoholipoliitika aspektide kohta, mis tänase päevaga hästi haakuvad. Toetun siinkohal eelmisel aastal läbi viidud alkoholitarbimise uuringule, mille tegime koos Balti riikide kolleegide ja  USA-s baseeruva  alkoholipoliitikat analüüsiva organisatsiooni  IARD toetusel. Pearõhk uuringu tegemisel oli küll mittelegaalse  alkoholi tarbimisega seonduv, aga palju kogunes võrdlusandmeid ka alkoholi tarbimise mustri  kohta tervikuna. Kuna tegemist oli soliidse valimiga, siis pretendeerimegi siinkohal n-ö rahva arvamuse väljaütlemisele - vox populi, vox Dei.

Vaatame siinkohal küsitletute vastuseid kolmele küsimusele -  kas alkoholi reklaami peaks keelama; teiseks, kas peaks vähendama alkoholi müügikohti ja kolmandaks, kas peaks suurendama alkoholi maksustamist? Seda kõike sellepärast, et rahvas joob liiga palju! Kuigi küsitlus on tehtud aasta enne tänase alkoholipoliitika väljakuulutamist, on küsimuste püstitus ja ehk ka vastused ülimalt päevakohased.  

Kas alkoholi reklaami peaks ära keelama? Jah, kaks kolmandikku Eesti inimestest arvab, et  alkoholireklaami võiks üldse  ära keelata. Teiselt pool, rangelt selle vastu on umbkaudu viiendik Eesti elanikest. Samal ajal ainult pooled leedulastest ja  vaid  40% lätlasi pooldab alkoholireklaami keelamist.  Selline tulemus on mõnevõrra üllatav, sest oleme harjunud ennast pidama lõunanaabritest kuidagi liberaalsemaks või tolerantsemaks.

Loogiline tundub olevat seos vanuse ja  alkoholireklaami keelamise vahel. Mida  vanem inimene, seda rohkem ei nõustub  ta alkoholireklaami keelamisega.

Ka haridustase määrab ära  alkoholireklaami suhtumise. Eestis ja Lätis vastustavad alkoholireklaami kõrgema haridustasemega inimesed rohkem kui madalama haridusastmega persoonid. 

Eestis tuleb välja ka selge seos inimeste sissetuleku ja alkoholireklaamile  vastuseisu vahel. Mida kõrgem tulutase, seda rohkem pooldatakse alkoholireklaami kaotamist. Leedus ja Lätis sissetuleku ja alkoholireklaami vastustamise vaheline seos aga otseselt esile ei tule.

Vahekokkuvõttes, Eesti valitsuse tegevus alkoholireklaami piiramisel saaks rahva arvamusele toetudes plusspunktid kirja küll. Rohkem on reklaami keeldu pooldavaid persoone kui seda vastustavaid tegelasi.

Kas alkoholipoode on rahva arvates liiga palju? Jah, peaaegu pool Eesti elanikest nii ka arvab. Üks kolmandik pole jälle sellega üldse päri. Jällegi,  vanuse tõustes arvavad küsitletud, et alkoholi müügikohti peaks vähendama. Alkoholipoodide vähendamisega kipuvad nõus olema ka väiksema sissetuleku ja madalama haridustasemega inimesed. Loomupäraselt on  kangema kraami poodide vähendamise vastu need, kes tunnistavad,  et joovad rohkem.

Eesti valitsus küll otseselt viinapoode kinni panna pole lubanud, aga alkoholimüüjatele seatavad tingimused võivad mõne kaupluse selleni viia küll. Suuremaid ketipoodide need piirangud palju ei mõjuta, kuigi suurendavad kulusid ja seeläbi ka alkoholi hinda. Ise olen küll  olnud kogu aeg seisukohal, et toidu ja viinapoode võiks Eestis vähem olla küll – seda eelkõige tööjõuressursi ebamõistliku kasutuse pärast meie toidukaubanduses!

Jõuame kõige aktuaalsema küsimuse juurde – kas peaks tõstma alkoholimakse, sest inimesed joovad liiga palju? Siin on muster kõikides Balti riikides enam-vähem samasugune – üks kolmandik arvab, et makse peaks suurendama küll! Aga veelgi rohkem on neid, kes seisavad maksude tõstmise vastu –  näiteks Eestis on alkoholimaksude tõstmise vastu 42% küsitletutest. Paarikümne protsendi jagu on ka neid, kes säilitavad  maksuküsimuses neutraalse positsiooni.  Statistiline seos näitab, et alkoholimaksude tõstmist pooldavad kõrgema haridustasemega inimesed. Samas – maksude tõstmise ja vanuse ning sissetuleku vahel statistilist seost ei ilmne.  Seega, alkoholimaksude tõstmise eest Eesti valitsus rahvalt seekord poolehoidu ei teeni.   

Kokkuvõttes, vaatluse all olev uuring  püüdis ette kujutada  inimeste käitumist alkoholipoliitika muutuste tingimustes. Kummalisel kombel ongi see kõik Eestis ka teoks saamas. Ootan ülima põnevusega, kas inimeste poolt arvatav käitumine läheb kokku ka nende tegeliku toimimise mustriga. 

Teeme makse (Vikerraadio(75):10.01.2017)

Alanud aasta saab põnev olema mitmesuguste maksueksperimentide suhtes. Pean silmas siinkohal tulumaksutagastuse uutmoodi süsteemi ja tarbimismaksude olulist tõstmist. Nimetame neid eksperimentideks seepärast, et tulumaksutagastuse uus korraldus rakendub vaid ühe korra. Teiselt poolt – testime sel aastal  ka tarbimismaksude süsteemi jätkusuutlikkust. Mõlemad eksperimendid  on proovikiviks  järgmise aasta tulumaksuvaba miinimumi olulisele tõusule.

Need maksumuudatused ei  ole küll omavahel otseselt seotud aga tervikpildis siiski  -  indiviidi tulu madalam maksustamine toob kaasa tarbimismaksude koormuse suurenemise. Nii sel kui järgmisel aastal. Eelkõige käib siis jutt aktsiisimaksudest erinevatele kaupadele nagu alkohol, tubakas, maagaas ja autokütused. Kuigi käibemaksu määr ei muutu, siiski toob suurenev hinnatase kaasa ka käibemaksu koormuse ja laekumiste kasvu.

Kahjuks ei aita kummagi maksuliigi muudatus lahendada meie maksusüsteemi peamisi probleeme, milleks on riigieelarve liigne sõltuvus tarbimismaksudest ning tööandja liiga suur sotsiaalmaksukoormus. Vastupidi – need maksumuudatused süvendavad veelgi Eesti maksusüsteemi tasakaalust väljaminekut ja seega jätkusuutmatust.

Mis siis suures plaanis nende maksudega täpsemalt toimub?  Kavas on eelmise aasta töiste tulude maksudest teha madalatululistele tagasimakseid. Selle kulu riigieelarvele on 38 miljonit eurot. Midagi nii administratiivselt töömahukat ja mõttetut tegevust  kui 100 euro kaupa tagasimaksmisele kulutatud raha ja aeg pole Eesti maksusüsteem vist juba ammu näinud.

See ei ole tavapärane tulumaksudeklaratsioonide automaatne käitlemine –  100 tuhat inimest peavad avalduse esitama ja keegi peab 100  tuhat taotlust läbi vaatama. Iga taotleja eelmise aasta tööelu võetakse põhjalikult ette, vaadatakse töötegemise järjepidevust, staatust, mitmesuguseid muid maksuvabastusi. Selleks on vaja loomulikult üksjagu ametnikke ja hulk  töötunde,  et võib-olla 5 eurot tagasi maksta.  Sama töö –  vähendada madalatululiste maksukoormust – saaks ära teha palju lihtsamalt – näiteks väiksema maksumäära kehtestamise kaudu madalatululistele. Sealjuures oleks lisanduv riigi administratiivkulu täpselt null ning ka mõju töötajatele oleks majanduslikult palju efektiivsem.  Aga  - toredam ja riigile kulukam on ikka lippude lehvides vaesematele pidulikult raha jagada!

Kui sel  aastal on mitmesugused ulatuvad mitmesugused tulumaksuvabastused 630 miljoni euroni, siis järgmisel aastal on see number 147 miljoni euro võrra suurem. Tulumaksukoormuse vähenemine toob kaasa aga tarbimismaksude tõusu. Järgmisel aastal eeldatakse lausa 85 miljonit alkoholiaktsiiside juurdekasvu. Midagi lisab ka maagaasi  ja diisli suurem maksustamine. Aga ikkagi – tulumaksuvabastused ja suurem aktsiisilaekumine ei tasakaalust üksteist.

Seega, maksusüsteem hakkab veelgi rohkem sõltuma tarbimismaksudest;  pole võimalik vähendada ettevõtete sotsiaalmaksukoormust  ja riigirahanduse tasakaalu säilitamiseks on vaja lisaallikaid.  

Need komponendid,  mis võiks suurendada riigieelarve maksulaekumisi on näiteks  jätkuv palgakasv, suurenev tarbimine, eurotoetused ja inflatsioon.

Kõikide nende allikate poole saab aga vaadata kahtlustavalt. Kas tõesti on tänase suhteliselt kõrge palgakulu, madala lisandväärtuse ja aeglase majanduskasvu tingimustes võimalik jätkata kiire palgakasvuga?

Eesti majanduse struktuurireformid on olnud aeglased,  välisinvesteeringud pidurdunud – avaldaksin siinkohal mõõdukat pessimismi tulumaksu ja sotsiaalmaksu hoogsa kasvu jätkumise kohta. Tulumaksuvabastuste tõus  ei  suurenda Eesti töötajate nominaalpalka ega vähenda ettevõtete tööjõukulu.

Samuti, mulle tundub eeldus,  et tulumaksust  kättejääv raha voolab otsemaid tarbimisse  - on liiga lihtsustatud.  Inimesed võivad lisaraha arvel hoopis vähendada oma võlakoormust, säästa või osta kaupu rohkem välismaalt - vihjan siin Lätile.  Siis ei kandu see raha üle ka tarbimismaksude suuremasse laekumisse.

Osaliselt suurendab  tarbimismaksude laekumist ka hinnatõus, milles Eesti on jõudnud Euroopas esiritta.  Mõõdukas inflatsioon - teadagi -  on alati valitsuse sõber,  sest aitab lihtsamalt täita koalitsioonilubadusi. Aga teiselt poolt – see  vähendab turistide oste meil  ja suunab Eesti inimesed ostlema välismaale  Me näeme juba täna, et paljud tarbekaubad ja toit on meie sissetulekutega võrreldes suhteliselt kallis.

Kokkuvõttes, aktsiisid tõusevad juba sel aastal, aga suurem tulumaksuvabastus tuleb alles järgmisel aastal. See on ilmekas test  – kuidas käituvad tarbijad, laekuvad maksud  ja missuguseid korrektsioone tuleks teha järgnevateks aastateks.  

Keisririigi sünd (Vikerraadio (73): 29.11.2016)

ERR link

Eestis on käimas haarav  arutelu õlle aktsiisitaseme üle, millest näib sõltuvat kogu Eesti ja vist ka Läti saatus.

Vastutustundliku Alkoholitarbimise Ühenduse (USA)  juhtimisel tegime hiljuti võrdleva uuringu Balti riikide alkoholitarbimise mustrite kohta. Sellist nii mahukat uurimistööd baltlaste ja alkoholi suhete kohta vist polegi enne läbi viidud. Tulemuste analüüs ja mõtestamine on hetkel veel  käimas, aga nopin sellest välja mõningaid numbreid Balti riikide alkoholitarbimise kohta.

Kõigepealt baltlaste  alkoholilembusest üldiselt.  94% Balti riikide täiskasvanud elanikest on oma elus suuremal või vähemal vägijooke pruukinud. Iga päev tarbib Eestis alkoholi 3,5%  inimestest ja iga nädal 43%  küsitletutest. See muster on üsna sarnane kõigis Balti riikides. 40% inimestest tarbib jälle alkoholi ühe korra kuus või veel harvemini.

Kuidas inimesed oma kujutlevad iseennast kui alkoholitarbijat?

12% Eesti inimesi arvab olevat enda täiskarsklase; väheseks alkoholitarbijaks peab ennast 55%; mõõduks joojaks 28% ja tõsiseks „napsivennaks“ 5% küsitletutest.

Mida ja kui palju  juuakse?  Tüüpilisel „võtmise“ päeval  on  Eesti alkoholikasutaja poolt esimesena tarvitatav jook  42%-l  juhtudest õlu;  37% puhul   vein ja 18% veel kangem  kraam. Kokteile joob 2% tarbijatest ja surrogaate 0,2% küsitletutest.

Eestlased joovad teiste baltlastega võrreldes rohkem õlut ja vähem viina. Levinuim õllekogus on poole liitrine purk või pudel   ja 55% eestlastest joovad korraga rohkem kui ühe õlle.

Siit tuleb välja ka eestlaste huvitav minapilt. 9% ennast karsklaseks pidavatest inimestest tarbib mingit alkoholi vähemalt üks kord nädalas. Vähese koguse  joojatest lausa 35%  võtab mingi alkohoolse joogi  ette  iga nädal. Ja teiselt poolt, ennast intensiivseks alkoholitarbijaks pidavatest inimestest joob 24% midagi samuti vaid korra nädalas.  Väga inimlik arusaam!

Kuidas korreleerub alkoholi tarbimine palgatasemega?  Mida madalam on palgatase, seda intensiivsem on alkoholitarbimine kõikides alkoholitarbijate rühmades.  Siin leiab kinnitust veelkord  ka alkoholimaksude regressiivne iseloom -  tuludega võrreldes on kulud alkoholile madalapalgaliste puhul suhteliselt suuremad.

Aga lähema õlletarbimise juurde. Kui vaatame ainult neid kelle lemmikjoogiks on õlu, siis igapäevaselt tarbib õlut 10%  vastajatest. Umbes pooled vastanutest  naudivad kesvamärjukest  1 kuni 4  korda nädalas; 40% vaid kord nädalas.  Seega, õlu on küll lemmik ja levinud, aga siiski enamusel  mitte igapäevaseks tarbimiseks. Tüüpilisel õllejoomise päeval joob  Eesti õllesõber 68% juhtudest  pooleliitrise õlle, 18% juhtudest on tegemist väikse õlle ja 14% juhtudest on õllepudeli suurus üks  liiter või rohkem.

72% eestlastest õlletarbijaid vastasid, et õlle hind on nende jaoks oluline või väga oluline aspekt. Leedu puhul on see näitaja lausa 94%

Mis aga võiks juhtuda, kui toimuks  õlle hinna tõus?  Kümneprotsendiline hinnatõus Eesti õllesõpra ei murra - 81% ei teeks midagi  ja ainult 18% vähendaks tarbimist. 

Kui aga hind tõuseks poole võrra, siis lausa 61%  õlletarbijatest  tõmbaks oma lemmikjoogi oste väiksemaks. 11% õlletarvitajatest leiab, et ta lõpetab sellisel juhul üldse igasuguse alkoholi pruukimise. Leedus on see näitaja lausa 20%

Samas puudub kõikide alkoholiliikide tarbijatel  väga selge arusaam sellest, kuidas võiks nende alkoholitarbimise muster muutuda peale 50% alkoholihinna tõusu - kas hakatakse tarbima muid vägijooke, välismaalt toodud  sala-alkoholi või isegi  surrogaate kasutama. Võimaliku käitumise modelleerimisega hetkel tegeleme. Eks see ole ka loomulik – nii suur hinna tõus tundub olevat kuidagi ebamaine,  et oma käitumist sellistes tingimustes ette kujutada.

Samas on Eesti ja Läti alkoholihindade erinevuse tõttu  teatud uued käitumismustri juba tekkinud ning uued Eesti alkoholiaktsiisitõusud süvendavad „alkorallit“ veelgi. Kuigi on selge, et tavamõistusega inimene Eesti lõunapiirist kaugemalt Lätti õlut ostma ei  lähe – see ei tasu ära ei ajaliselt ega rahaliselt.  Ma näen siin hoopis teistmoodi riske – selline olukord võimaldab tekkida poolkriminaalsetel struktuuridel, mis korraldavad odavama Läti alkoholi transporti ja müüki Tõrvast Rovaniemini.  Tehniliselt ja rahaliselt on tarneahela korraldamine  ju imelihtne nende kontrollimine aga väga keerukas. Võib tekkida täiesti teistlaadne alkoholiturg  ja tarbimise muster, kus riigi ja ühiskonnapoolne kontroll Eestis alkoholitarbimise üle oluliselt väheneb.  

Kui sõjaeelse Eestis said  salaviina vedajatest  Eestist  Soome niinimetatud piiritusekuningad, siis oluline alkoholihindade erinevus Läti, Eesti  ja Soome vahel  võib aga  tekitada uue „õllekeisrite“ seltskonna. Ajalugu on ilus! 

Trumpi maksulagi (Vikerraadio (62): 14.06.2016)

Trasberg ERR kodulehekülg

Oleme Eestis jõudnud omapärase vastuoluni. Kurdetakse selle üle, et palgad kasvavad liiga kiiresti ja see vähendab ettevõtete kasumlikkust. Teiselt poolt, meie palgatase on ikka oluliselt madam kui neis riikides, mida peame eeskujuks ja millega meie tööturud on tihedalt seotud. Kui palk ei tõuse, kaotame inimesi välismaadele.  

73% Eesti inimesi töötab erasektoris ja seega on peamine palgamaksja eraettevõtja. Palgad erasektoris on võrreldes eelmise aastaga kasvanud 2 korda kiiremini kui avalikus sektoris. Kes on siis need, keda ettevõtjad  liigsuures palgatõusus süüdistavad? Või miks palgatõusu nii vaenulikult suhtutakse, kuigi see on ju meie ühiskonna üks peamisi eesmärke.

Laias laastus on kiire palgatõusu põhjused ka välja toodud – töökohti on palju ja madala  palgaga töökohale enam ei minda; nõrk  tehnoloogiline tase, mis ei võimalda inimtööd asendada, ebaefektiivne tööjõukasutus  ja  muidugi ka väljaränne.

Palkade suurenemisele pannaks süüks,  et ettevõtete kasumid vähenevad. SEB analüütik väidab, et „töötajatele makstud hüvitiste osakaal SKP-s on jõudnud  selle aasta esimeses kvartalis 50%-ni. See näitaja ületab kaugelt Lätit ja Leedut, kuid ka Rootsit ja Saksamaad”. Paraku püüab analüütik siin  hämada ja jätta muljet, et töötajad saavad ebaõiglaselt liiga suure tüki heaolupirukast. Tegelikult näitab see osakaal  hoopis palgataset  koos ettevõtte sotsiaalmaksudega. Ehk  tegemist on hoopis tööjõukuluga, mis ei ole seesama, mis palk. Eesti palgataseme suhe  SKP-sse  on allpool keskpärast  ehk 37% ning jääb alla pea kõigile eespoolnimetatud riikidele. Eesti palgasaajad nüüd küll ettevõtete kasumeid ära ei söö!

See mis tegelikult Eesti tööjõu ülekohtuselt kalliks teeb on hoopis tööandja sotsiaalmaksud, mille kõrge taseme poolest oleme lausa kolmandal kohal Euroopas. See on tegelik probleem, mis teeb tänase palga ja hinnataseme  juures  töötajate palkamise kalliks.

Miks siis sotsiaalmaksu ei alandata?  Põhjus lihtne – sotsiaalmakse pole võimalik alandada, sest see viiks meie niigi hingeldava meditsiini ja pensionisüsteemi veelgi kiiremini kõhuli.  Ainus võimalus on kanda  sotsiaalmaksukoormus mingitesse teistesse maksudesse – näiteks tulu või tarbimismaksudesse?   Aga siin on meie maksurong jõudnud  täielikult tupikteele!  Tänase võimutasakaalu  juures ei ole kujuteldav ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse nihutamine tulumaksudesse, sest see tähendaks võimukoalitsiooni  mitte-sotsiaaldemokraatlikele  parteidele oma näo kaotamist. Teiselt poolt ei ole majanduslikult võimalik tõsta enam tarbimismakse – ei aktsiise ega käibemaksu. Läti ja Venemaa asuvad selleks liiga lähedal! Ja see ongi tupik,  kuhu oleme oma maksustruktuuriga jõudnud!

Eelmisel nädalal oli Riigikogus arutusel sotsiaalmaksule lae kehtestamise ettepanek, mis küll tagasi lükati. Arvati, et tegemist on küll hea asjaga, aga lihtsalt raha pole. Tõlgime – pole olemas sobivaid makse, kuhu puudujääv sotsiaalmaksukoormus üle kanda!

Et sotsiaalmaksu lael oleks mingigi mõte -  selleks on vaja üheaegselt kolme tingimuse olemasolu.

Esiteks, peab olema indiviidi tasemel progresseeruv tulumaks. Teiseks, sotsiaalmaksete koormus peab jagunema  nii tööandja  kui ka töövõtjate vahel. Ja kolmandaks, sotsiaalmaksukoormuse lagi peab olema realistlik. Seda nii maksulae suuruse kui maksubaasi ulatuse mõttes.

Ei ole mõtet kehtestada maksulage, kui isegi Donald Trumpi tulu selleni küüni.  Kõikides riikides, kus sotsiaalmaksulael on mingigi mõte, on ka need kolm tingimust olemas. Isegi Lätis!

Eestis paraku neid eeltingimusi pole! Sellest lähtuvalt tooks tänase maksusüsteemi tingimustes sotsiaalmaksulae kehtestamine kaasa  laiamahulise  „ooüütamise“, mis ei hävitaks  mitte ainult sotsiaalmaksu-,  vaid ka indiviidi tulumaksulaekumised. 

Aga mis oleks  siis lahendus? Ainus võimalus muuta Eesti ettevõtted konkurentsivõimeliseks ja töötajad kõrgepalgalisteks on kanda tööandja sotsiaalmaks osaliselt üle töötajatele. Kas indiviidi tulumaksu või veelgi parem,  töövõtja sotsiaalmaksu vormis. Nii nagu see on tehtud pea kogu Läänemaailmas.  See tähendab vältimatult  indiviidi tulumaksumäärade  eristamist tulutasemete lõikes.  Nii nagu see on kogu Läänemaailmas – keegi maksab tänasega võrreldes tulumaksu rohkem, keegi maksab vähem. Ja olgu lisatud – indiviidi tulumaks ei ole tööandja kulu;  väita vastupidist tähendab kutsuda üles seadust rikkuma!

Kokkuvõttes, me ei vaja mingit maksulage, vaid kõikide  tööandjate  sotsiaalmaksukoormuse olulist alandamist. Näiteks 15 %-ni.  See võimaldaks  samaaegselt  tõsta palka ja vähendada tööjõukulusid. Aga seni kuni mingitest aegunud maksudogmadest kinnihoidmine  on valitseva koalitsiooni jaoks tähtsam  kui ettevõtete konkurentsivõime, pole maksusüsteemi sisuline reform  võimalik. Seda situatsiooni iseloomustas tabavalt  meie naaberriigi peaminister -  seis on küll suurepärane, aga  -  „просто денег нет!”
Slepakov просто денег нет!

Ei saa me läbi Lätita! (Vikerraadio(57): 19.04.2016)

Eesti majanduse hetkeseisust rääkides kirjeldatakse alati olukorda meie riigi oluliste kaubanduspartnerite juures. Nende all peetakse silmas peamiselt  Soomet-Rootsit ja Venemaad. Aga kuidas läheb meie teistel Balti lähinaabritel, kes nii palju sel pildil nagu  silma ei paista.

Hakatuseks Balti riikide personaaliast. Kui palju inimesi suudab kohaselt öelda,  mis on Läti presidendi nimi? Olgu  öeldud, et kahjuks Ieva Kupče ei ole õige vastus. Läti president on Raimonds Vējonis ning peaminister on Māris Kučinskis. Leedu peaminister on Algirdas Butkevičius.

Kuigi teiste Balti riikide majandusest ülemäära palju meil juttu ei tehta, siis tahaks rõhutada, et meie lõunanaabrid on Eesti majandusele väga olulised.  Eesti eksport Lätti ja Leetu  kokku on sama suur kui Soome ning kolm korda suurem kui Venemaale.  Samas kuuleme iga päev  Soome  ja Venemaa väiksest impordinõudlusest; Balti riike selles kontekstis nagu poleks olemaski. Samuti, mitte ükski riik ei varusta Eestit kaupadega nii suures  mahus nagu  Läti ja Leedu kokku. Kõige rohkem tuntakse ehk Maxima poeketti, mis muide ongi ühed suuremad nii Leedu kui Läti tööandjad.  

Selle sajandi alguses olid Balti riigid SKP nominaalse näitaja poolest ühe elaniku kohta enam-vähem samal tasemel – 4 tuhande euro kanti. Tänaseks on Eesti mõnevõrra  ette rebinud ning saavutanud nominaaltaseme 15 tuhat eurot võrreldes 12 tuhande euroga inimese  kohta Lätis-Leedus.  Mõnevõrra teistmoodi on aga olukord, kui võtame arvesse ka hinnataseme. Eestis on kõrgem nominaalne tulutase, aga ka kõrgemad hinnad.

Raha ostuvõimet arvestades  on Eesti ja Leedu samal tulutasemel, Läti jääb  natuke allapoole.  Võrreldes Euroopa Liidu keskmisega 2014 aastal, on Eesti ja Leedu saavutanud 75 protsendilise taseme; Läti SKP on tasemel 64 protsenti.   Selles  raamistikus saab  väita, et Eesti on täna tulutaseme poolest ikka Balti riik, mitte aga uus Põhjamaa. Kuigi Soome ja Rootsi on viimastel aastatel meile selg ees natukene lähemale tulnud.

Eesti majanduskasv eelmisel aastal oli madalam kui meie lõunanaabritel – vastavalt 1,1; Leedus 1,6 ja Lätis  koguni 2,7 protsenti.  Kui nende riikide majanduskasv jääb kiiremaks kui Eestis, siis lähevad nad meist  heaolus mööda;  ja seda juba lähiaastatel.  

Inflatsioon on Eestis ja Lätis nullilähedane; Leedus hinnatase eelmisel aastal alanes. Mäletatavasti mõõdeti  enne kriisi hinnatõusu Balti riikides kahekohalise numbriga.

Kui tööpuudus on Eestis 6% ehk niinimetatud loomuliku tööpuuduse tasemel, siis Lätis-Leedus on tööpuudus suurem – 9% lähedal.

Kus Balti riigis oleks kõige parem äri  ajada? Maailmapanga selle aasta ülevaate põhjal on ärikeskkond kõikides Balti riikides üsna ettevõtlussõbralik.

190 riigi  seas asub Eesti 16-ndal  positsioonil; Leedu 20 ja Läti 22-l. Kõikides riikides on lihtne äriga alustada, saada ehituslube ja registreerida omandit. Probleemsed kohad paistavad aga olema vähemusaktsionäride kaitse ja pankrotimenetlus.

Maailma konkurentsivõime raport toob välja ka Balti riikide konkurentsivõime taseme. Eesti on maailmas 30 ning sellel nivool püsinud juba pikka aega.

Kuigi Leedu  ja Läti jäävad meile  alla – olles vastavalt 36-s  ja 44-s;  on meie lõunanaabrite konkurentsivõime viimastel aastatel kiiresti kasvanud.

Tuuakse välja, et konkurentsivõimet  piirab madala lisandväärtusega tootmisstruktuur aga  ka loomupärane väike siseturu maht.  Aga seda enam peaksid riigid tähelepanu pöörama oma ettevõtete tegevuse üleilmastumisele ja uutele välisturgudele sisenemisele.

Ka kõige suuremaid takistusi äritegevusel  näevad Balti riikide ettevõtjad üsna samamoodi. Need on kõrged maksumäärad ja ettevõtlust piirav bürokraatia. Eestis lisandub siia veel tööjõupuudus.  

Tööjõukulu ühe töötunni kohta on Eestis 11 eurot; Lätis-Leedus 7 eurot ehk meie lõunanaabritel on säilinud mõningane tööjõukulu eelis. Aga kõikide riikide tööjõukulude kasv on Euroopa Liidus üks kiiremaid. Mis puudutab tööjõu tootlikkust, siis kipub Läti  oma Balti naabritest maha  jääma ja Leedu ette minema.

Kokkuvõttes. Eesti  püsib oma majandusnäitajatega Balti riikide eesotsas, aga ei midagi erilist võrreldes teistega. Meenutagem siinkohal kriisieelseid aegu, kus Eesti paistis Balti riikidest silma dünaamilisema ühiskonna ja kuidagi moodsama majandusega.  Tekkis  kohati üleväärsustunne teiste baltlaste  suhtes. Tänaseks pole sellisel suhtumisel aga mingit alust; pigem tuleks karta meie allajäämist selles ülebaltilises majandusvõistluses.