ERR: Bitcoin kui Lenini mantel Vikerraadio kommentaar (101) 14.08.2018

 

Krüptoraha on asi, millest enamus inimesi aru ei saa. Pole ka põhjust, sest tavainimese elu Bitcoinist  ei sõltu. Aga teema on huvitav! Mõned on sellega spekuleerides palju raha teeninud, tänaseks ilmselt ka väga palju kaotanud. Krüptorahade hind kõigub väga suurtes piirides; hetkel on neist suuremate hind kukkunud selle aasta algusega võrreldes  5 kuni 10 korda.  

Krüptoraha on tegelikult teatud unikaalne arvuti poolt genereeritud numbrikood, mis on seotud niinimetatud blokiahela tehnoloogiaga. Miks peaks mingil numbrireal olema tuhandetesse dollaritesse ulatuv väärtus? Tal puudub ju tavarahale omane tagatus konkreetse varaga (nagu näiteks kullal)  või seotus majandustegevusega, nagu näiteks euro puhul.

Krüptoraha on programmeeritud tavapäraselt sellisel kujul, et neid numbrikoode on lõplik arv. Piiratud raha  kogus on ka üks põhjus, mis võiks olla tema väärtuse aluseks.  Piltlikult öeldes tegemist nagu tükkideks lõigatud Lenini mantli siiludega, mis jüngrite silmis väärtust omavad ning mida rohkem ei tehta.

Teiseks, krüptorahaga saab teha midagi, mida pärisrahaga ei saa. Bitcoiniga saab teha globaalseid ostu- ja müügitehinguid,  mida pärisrahaga ei saa ning jäädes samal ajal anonüümseks. Üheks omapäraseks kasutusalaks on ka näiteks ICO-de  ehk ettevõtete poolt pakutavate krüptomüntide ostmine.  See on aga juba üsna reaalne majandustegevus.  Aga täpsemalt sellest allpool.

Kolmandaks,  kuna Bitconi tehingud on anonüümsed, siis on tegemist rahapesijate ja spekulantide paradiisiga. See on ka üks peamisi murekohti, mis sunnib valitsusi krüptorahade kasutamist piirama. Krüptoraha kasutajate ja tehingute üle puudub avalikul sektoril igasugune teave, mis võimaldab ka kurjamitel sellises uues keskkonnas toimetada.

Neljandaks, erinevalt pärisrahast on krüptoraha tootmine kallis. Selleks on vaja suurt arvutivõimsust ja ära põletada hulk loodusressursse. Sõna otseses mõttes -  näiteks 100 euro väärtuses krüptoraha kaevandamiseks on vaja ahju ajada 90 euro eest põlevkivi.  Seega toodetaksegi  täna krüptorahasid riikides, kus elavad lollid, kes ei saa aru,  mida  krüptorahade kaevandamine teeb nende loodusressurssidega või neis maades, kus elekter on väga odav.

Kas krüptorahad võiksid asendada riigi keskpanga poolt välja antavat pärisraha?

Vastus on kindel ei. 

Esiteks, krüptorahade ringlus on paratamatult piiratud ja tavakasutuses kohmakas võrreldes pärisrahaga.  

Teiseks, nagu öeldud, krüptoraha puhul puudub igasugune  ühiskonnapoolne ja riigipõhine kontroll tehingute ja nende sooritajate üle. Kui krüptorahad tulevad võrdselt kasutusse pärisrahaga, siis hakkavad raharinglust  kontrollima Vene bandiidid ja Põhja-Korea häkkerid. Sellel aga kindlasti valitsused ei lase sündida, et kaob kontroll raharingluse üle.

Üheks uuemaks digirahadega seotud instrumendiks on eelnevalt nimetatud krüptomüntide ehk ICO-de emiteerimine.  Millega siis tegemist?

Tegemist on raha avaliku kaasamisega ettevõtte tegevusse  uuel moel, mis on osutunud globaalselt edukaks.  Erinevalt aktsiate emissioonist (nagu näiteks Tallinna sadama aktsiate avaliku pakkumise puhul), ei saa selliste krüptomüntide  ostjad  ei ettevõtte omanikeks  ega ka osa võimalikust tulevasest kasumist. Küll aga lubatakse neile tavapäraselt juurdepääs selle ettevõtte toodetele või tehnoloogilistele arendustele.  Mis kokkuvõttes võib olla vägagi kasutoov.

Tavapäraselt müüakse  vähemalt osa ICO-dest ka krüptoraha eest, mis suurendab jällegi nende väärtust.

Kes need rahapaigutajad siis on? Laias laastus on tegemist 3 tüüpi ICO-de ostjatega.  Esiteks sellised, kes tahavad mingit äriprojekti või ettevõtmist toetada ehk sponsoreerida. Midagi ühisrahastuse taolist.

Teiseks, investorid, keda huvitavadki antud ettevõtte poolt välja arendatud tehnoloogilised lahendused või platvormid.  Tegemist võib olla ka ettevõtte konkurentidega.

Kolmandaks, spekulatiivsetel eesmärkidel ICO-de ostjad, kes loodavad need hiljem  vaheltkasuga  edasi müüa. ICO-de suur eelis on see, et nad on hetkeliselt vabalt kaubeldavad. Aga jällegi, siin on avar tegevuspõld musta rahaga sahkerdajatel, sest ICO-de ostjaid-müüjad ei ole võimalik avalikult tuvastada.

Täna on Eesti üks väheseid riike Euroopas, kus on võimalik üsna lihtsalt selliseid ICO emissioone teha, sest pole olemas spetsiifilisi Eesti siseseid regulatsioone ja piiranguid.  Teatavasti  saavad ka Eesti pangad nii rahvusvahelise raha põletamise,  kui ka raha pesemisega iseseisvalt hakkama, vaatamata rangele Eesti Panga ja Finantsinspektsiooni järelevalvele. Aga ilmselgelt mingisugust regulatsiooni  meil vaja oleks, enne kui ICO-dega läheb samasuguseks jamaks, nagu rahapesuga pärispanganduses on juhtunud.

Põrsas või bitcoin? (Vikerraadio (100): 10.07.2018)

ERR

Mulgimaa mahajäetud sigalast on ootamatult saanud maailma innovatsiooni ja moodsa tehnoloogia eesliinil toimetav vabrik, kus sõna otseses mõttes toodetakse raha. Krüptoraha nimelt. Lätlastest omanikud on leidnud Eestist koha, kus on hea jurakas veneaegne elektrikaabel, mis võimaldab bitcoinide tootmiseks vajalikus mahus elektrit saada ning arvutite müra ei ärata ka suuremat tähelepanu. Krüpto- ehk digiraha toodetakse nimelt niimoodi, et arvutid sõeluvad välja numbri- ja tähekombinatsioone, mis sobiksid teatud koodiga. Arvad koodi ära ja saad digirahaühiku omanikuks. Selleks on vaja aga kas lihtsalt õnne või suurt arvutivõimsust, mis erinevaid märgikombinatsioone läbi hekseldab. Täpselt nagu kullaliiva pesemise puhul. Krüptoraha tootvad-kaevandavad arvutid vajavad aga palju elektrit nii töötamiseks kui nende jahutamiseks. Viljandimaa rahavabrik tarbib 138 keskmise korteri jagu elektrit kuus.

Veebruaris kirjutas Äripäev, et Viru Keemia Grupi territooriumil seadistatakse konteinereid, kus saaks massiliselt krüptoraha kaevandada, sest elekter on soodne ja lähedal. Üks konteiner tarbib 6000 euro eest elektrit kuus. Mis elektritootjale muidugi meeldib! Lisaks on väiksemas mahus krüptorahade kaevandajaid Eestis ilmselt tuhandeid.

Aga mille poolest krüptoraha erineb pärisrahast? Rahal on majandusteooria kohaselt kolm funktsiooni – ta on väärtuse mõõtjaks, makseinstrumendiks ja akumulatsioonivahendiks. Põhimõtteliselt saaks ka krüptoraha neid ülesandeid samaväärselt täita, aga nähtavas tulevikus seda ei juhtu. Krüptoraha erinevuseks on see, et ta ei esine mitte tavapärasel füüsilisel kujul, vaid digitaalses vormis. Tema kasutamine igapäevaelus on sisuliselt võimatu ning seega erinevalt eurost või dollarist käibib krüptoraha täna väga piiratud ulatuses. Ka puudub üks tsentraalne keskpank, kes krüptoraha korraldaks või suunaks. Põhimõtteliselt võib selliseid rahasid olla väga palju.

Aga sellega seoses tahaks käsitleda teemat vaatepunktist, millest Eestis siiani juttu pole tehtud. Nimelt ressursside ja looduskeskkonna kasutamise seisukohalt lähtudes.

Nagu juba mainiti, on krüptorahade tootmine üsna energiamahukas tegevus. Mis kasu või tarbimisväärtust krüptorahade toomine aga ühiskonnale annab? Öelgem otse – selline tarbimisväärtus ühiskonnale täna puudub! Krüptoraha toodetakse üheselt ainult nendega spekuleerimise eesmärgil, millel puudub igasugune seos ühiskonna jaoks väärtuse loomisega. Samas kaasneb sellega vajadus sadu tuhandeid tonne põlevkivi ahju ajada. Kasu saab ülimalt väikene seltskond, tarbimisväärtus ühiskonnale on aga olematu. Ühiskonnale kuuluvat loodusressurssi kulub aga palju.

Bitcoinil ja teistel niinimetatud krüptorahadel kui tehnoloogilistel lahendustel on kindlasti omadusi, mis aitavad majandusprotsesse ja arveldusi sujuvamaks teha. Nad võiksid aidata ületada seda kohmakust ja poliitilist riski, mida pärisraha ringluse korraldamine paratamatult kaasa toob. Plokiahelatel põhineva tehnoloogia arendamine on kindlasti väärtus omaette. Aga - see ei ole asi, millega Viljandimaal või Kohtla-Järvel tegeletakse. Seal tegeletakse puhtakujuliselt spekuleerimisvahendi tootmisega, eeldades et tootmiskulu on odavam kui bitcoini hind sellel hetkel. Tegemist ei ole mingi asjaga, millel oleks oma sisemine tarbimisväärtus, nagu näiteks kullal. Seda kinnitab ka ülisuurtes piirides kõikuv hind lühikese perioodi vältel, mis põhineb sajaprotsendiliselt spekulatiivsetel asjaoludel.

Kui krüptoraha olemusest saavad aru üsna vähesed, siis põlevkivi ahjuajamisest saavad aru kõik. Võiks vaielda, et vaba turumajanduse tingimustes on tootja ja tarbija suverään, kes ise otsustab, mida oma raha või varaga peale hakata. Veelkord, bitcoin kui selline ei lisa mingit tarbimishüve ühiskonnale, aga energia, mis selle tootmiseks ära põletatakse, kuulub kogu ühiskonnale. Aeg-ajalt võib meedias näha üsna ekstreemseid numbreid selle kohta, kui palju arvestuslikku elektrienergiat maailmas nõuab krüptoraha kaevandamine. Krüptorahade tootjatel ja nendega spekuleerijatel õnnestub üsna lihtsalt ka vältida maksude tasumist, sest tegemist on nii-öelda anonüümse varaga.

Muidugi, täna veel ei ole krüptokaevanduste energiakulu Eestis nii suur, et see silmnähtavalt meie energia hinda ja kättesaadavust mõjutama hakkaks. Aga asi on siiski põhimõttes. Kui rohelised on läinud kompromissitusse võitlusesse üksiku ülekasvanud paju pärast, siis antud olukorra puhul pole kuulnud mingisuguseid arvamusi meie loodusressursside kasutamise arukuse kohta.

Aga antud juhul on tegemist olukorraga, kus individuaalne tulu ja ühiskonnapoolne kulu ei ole vist tasakaalus. Kuidas me peaksime ühiskonnana sellesse suhtuma?

Läti värk (Vikerraadio (99): 12.06.2018)

ERR

Kui 99 aastat tagasi koondasid Lätis Võnnu alla vägesid nii baltisakslaste Landeswehr kui Eesti kaitsevägi, siis täna ründavad Eesti mehepojad Põhja-Lätit hoopis teistel eesmärkidel. Pean ilmas eestlaste suurenenud õllerännakuid lõunanaabri juurde. Üks põhjustest on kindlasti maksusüsteem, mis teeb alkoholireisid Lätti majanduslikult mõttekateks. 

Sellega seoses võiks vaadelda maksusüsteemide erinevusi natuke laiemalt. Kui veel paar aastat tagasi oli mõlema riigi maksukeskkond üsnagi sarnane, siis tänaseks on erinevused vägagi ilmsed. Ja mitte Eesti kasuks. 

Levinud liigituse kohaselt jagunevad maksud tööjõu-, tarbimis- ja kapitalimaksudeks. Oluline aspekt on nende maksuliikide omavaheline proportsioon ehk maksustruktuur. Kümmekond aastat tagasi, pärast majanduskriisi, hakati Euroopas rääkima, et maksukoormus tuleks nihutada rohkem tarbimismaksudele ja vähendada tööjõu maksukoormust. Seda kõike majanduskasvu nimel. Teaduslikku alust sellisele väitele aga ei ole ning täna räägitakse  pigem tasakaalust erinevate maksuliikide vahel.

Eesti on täna maksusüsteem tasakaalust väljas ja liigses sõltuvuses tarbimismaksudest, sealhulgas alkoholiaktsiisist. 

Aga tagasi Eesti ja Läti maksusüsteemi võrdluse juurde. Alustame tulumaksust. Sellest aastast muutus mõlemas riigis tulumaksusüsteem. Läti läks üle euroopalikule  progresseeruvale tulumaksule, Eestis poogiti idaslaavilikule proportsionaalsele tulumaksule külge ebaloogiline mahaarvamiste süsteem. Keskmine kuupalk Lätis oli eelmisel aastal 985 eurot; Eestis 1242 eurot ehk 260 eurot rohkem.  

Lähtudes eelmise aasta keskmisest palgast ja uuest tulumaksusüsteemist jääb täna keskmisele lätlasele kuus kätte pärast tulu- ja sotsiaalmaksu tasumist 701 eurot ja eestlasele 1053 eurot. Vahe on nüüd juba 350 eurot. Samas – tööandja kogukulu nende palkade juures on Eestis 400 eurot suurem kui Lätis. See toob esile ka Eesti maksusüsteemi peaprobleemi: ettevõtete liigsuure sotsiaalmaksukoormuse, mis on Eesti tööandjale 10 protsendipunkti suurem kui Lätis.

Kogu sotsiaalmaksu kulu (peamine pensioni ja tervishoiu rahastamise allikas) on meil ainult tööandja kulu. Lätis seevastu on see jaotunud eri poolte vahel ehk palgatulult maksab tööandja 24 protsenti ja palgasaaja 11 protsenti sotsiaalmaksu. See teeb töötajate palkamise Lätis suhteliselt odavamaks ja maksusüsteemi tasakaalustatumaks. Teiselt poolt näeme, et töötaja maksukoormus on Lätis suurem ja seda progresseeruvalt tulude suurenedes.

Eestis on viimastel kümnenditel järjepidevalt vähendatud tulumaksukoormust. Täiskasvanud ühiskonnana tuleb meil aru saada, et see on tähendanud vältimatult tarbimismaksude tõusu ja  sotsiaalmaksu kõrgel hoidmist. 

See, mis juhtub liigse sõltuvusega tarbimismaksudest, oli selge juba kümme aastat tagasi. Mis juhtub liigse sõltuvusega alkoholimaksudest, oli selge juba viis aastat tagasi. Majandus- ja maksuteooria seisukohalt pole tänane olukord kuidagi ootamatu ega juhuslik. See kõik oli üsnagi selgelt ettearvatav. 

Küsimus on aga selles, et mida siis edasi teha. Vastus on lihtne: tuleb püüda tasakaalustatud maksusüsteemi ja majandusarengut toetava maksusüsteemi poole. Me ei saa lihtsalt vähendada alkoholiaktsiisi, vaid muuta tuleb süsteemi tervikuna. 

Kui me tahame ülemäärase tarbimise (sealhulgas alkoholi ja mootorkütuste) maksustamise vähendamist, siis on ainuke lahendus tulude suurem maksustamine. Nii indiviidi kui ka ettevõtte tasandil. Kui me tahame ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse vähendamist, siis ainuke võimalus on see osaliselt kanda indiviidi tasandile.  See aga tähendab jällegi suuremat isiku tulude maksustamist. Ja nüüd peamine – need mõlemad eeldavad ka progresseeruva määraga tulumaksusüsteemi. Nagu Lätis.

Progresseeruv tulumaks vastab igati nii majandus- kui ka maksuteooria põhimõtetele, ilma selleta ei ole mingid sisulised maksureformid võimalikud. Meie tänase maksusüsteemi  säilimine tähendab paratamatult kas ettevõtete ja tarbijate "surnuks maksustamist" või õpetajate ja päästjate surnuksnäljutamist.

Kui me ühiskonnana astmelist tulumaksu ei aktsepteeri, pole võimalik muuta ettevõtteid konkurentsivõimelisteks, tõsta palka ega ära hoida alkoreide Lätti. Tänaste trendide valguses läheb Läti meist juba lähiaastatel mööda nii SKT taseme kui ka palgataseme poolest. 

Õigesti kehtestatud kinnisvaramaks oleks hea lahendus (Vikerraadio (98):3.04.2018)

ERR

Rahvusvaheline valuutafond IMF soovitas hiljuti Eestil asendada maamaks kinnisvaramaksuga, mida peaks fondi hinnangul küll tegema siiski ainult linnapiirkondades. Eesmärk oleks edaspidigi tööjõumakse alandada ja tulla toime Euroopa Liidu võimalike toetuste vähenemisega. 

Mida see tegelikkuses tähendaks?

Tõsi on, et Eestis on omandimaksud kõige madalamad Euroopa Liidus. Kui Euroopa maades moodustavad erinevad omandimaksud keskmiselt 2,6 protsenti SKTst, siis Eestis ainult 0,3 protsenti. Sisuliselt omandit Eestis ei maksustata. 

Kuigi vara, mida maksustada, võib olla väga erinev, siis muust varast eristuvad selgelt maa ja kinnisvara. Maksustamise seisukohalt on need kaks sageli integreeritud ühte maksuliiki, kuigi arvesse on võetud mõlema komponendi omapära. 

Eestis on maksustatud ainult maa. Selle peal asuva ehitised maksustamisele ei kuulu.  Mõned aastad tagasi kaotati ära ka kodualuse maa maks. Suur osa Eesti inimestest ei tasu seega ka maamaksu.  

Läheneme aga kinnisvara omamisega seotud kuludele ühiskonna seisukohast ning piltlikustame tegelikud kulud, mida ühiskond peab tegema erakinnisvara kaitseks ja selle väärtuse kasvuks. 

Läheb kinnisvara omanik näiteks pärast tööd koju, oma korterisse või majja. Aga kuidas ta saab kindel olla, et see maja või korter ka tegelikult talle kuulub? Aga sellepärast, et  omanikustaatus on kinnistatud registrisse, mis määratleb selgelt vara omaniku.  Registripidamine nõuab aga raha. 

Jõuab omanik koduukseni, aga kuidas ta saab kindel olla, et sinna keegi teine pole elama asunud? Sellepärast, et meil on lausa põhiseadusesse kirjutatud säte, et omand on puutumatu ja kaitstud. Selle puutumatuse tagavad seadused ja korrakaitse. See kõik aga maksab.

Kuidas omanik koju ja tööle saaks, kui puuduksid teed-tänavad ja valgustus? Kusjuures oluline ei ole ainult teede ja muu taristu ehitus, vaid ka selle korrashoid, puhastamine ja arendamine. Riik ja omavalitsus tegelevad sellega iga päev ning see nõuab loomulikult raha.

Jõuab omanik koju, aga kuidas ta saab kindel olla, et tema maja katus talle pähe ei kuku? Selleks on jällegi riiklik ehituskorraldus ja järelevalve, mis tagab kinnisvara ohutu ehituse ja kasutamise. Ja see… loomulikult maksab.

Maname silme ette kahetsusväärse olukorra, et omaniku majas juhtub tuleõnnetus. Kas kinnistu omanik maksab tuletõrjele oma vara päästmise eest samamoodi nagu taksosõidu eest? Ei. Samas on päästeteenistuse pidamine ühiskonna jaoks väga suur kulu.

Ehk aitab. Eesmärk oli näidata, et kinnisvara omamisega ja selle väärtuse kestmisega on seotud suured ühiskondlikud väljaminekud. 

Oleks loogiline arvata, et kinnisvara omamise kulu on kuidagi otseselt seotud selle omaniku maksukoormusega. Täna selline seos puudub, mis ei vasta aga turumajanduse põhimõtetele. Seega oleks kinnisvaramaksul väga selge eesmärk: täpsem ühiskondlike kulude osaline katmine nende poolt, kes kinnisvarast ja selle väärtuse kasvust tulu saavad.

Põhimõtteliselt võiks kinnisvara- ja maamaks välja näha järgmiselt. Maamaks võiks jääda, kuid ta oleks kindlasummaline madal maks ühe pindalaühiku kohta, mis ühelt poolt hoiaks maa käibes, aga teisalt ei koormaks liialt maaomanikke. Eriti põllumaaomanikke. 

Kinnisvaramaks oleks aga sõltuvuses omandi väärtusest. Eestis on olemas ulatuslik kinnisvara väärtuse hindamise kogemus. Samuti on meil olemas toimivad registrid nii maa kui ka hoonete kohta. Tehniliselt ei ole kinnisvaramaksu korraldamine kuidagi üle jõu käiv. Kinnisvaramaks võimaldaks teha erisusi näiteks ajalooväärtusega hoonetele või ühiskonna seisukohalt olulise kinnisvara arendamisele.  

Kohe tekib aga küsimus – kui kinnisvara omanik suurendab oma vara väärtust, kas ta saab siis endale kaela suureneva maksukohustuse? See on igati õigustatud küsimus, mis eeldab kompromissi leidmist omapanustamise tulemusel kinnisvara väärtuse suurenemise ja maksukoormuse kasvu vahel.

Tänases Eestis ei paista olevat tahet kinnisvaramaksu kehtestada või isegi tasakaalustatult selle üle arutleda. Kinnisvaramaks oleks aga võimalus suurendada omavalitsuste maksutulusid ning mõjutada inimeste ja ettevõtete paiknemist. 

„Maksustage rikkust, mitte rikkaks saamist“ kuuleme Eestis sageli. See lause on oma sisult nonsenss, sest varamakse pole võimalik maksta vara endaga. Kinnisvaramaks on sisuliselt  teises vormis tulumaks, mis eeldab tuluvoo olemasolu. Kallim kinnisvara seondub suuremate sissetulekutega. 

Samuti pole usutav, et kinnisvaramaksust on võimalik katta tööjõumaksude alandamist, sest viimaste suurusjärk on kümme korda suurem. Küll aga võimaldaks kinnisvaramaks kohalikul omavalitsusel pakkuda paremat kommunaalteenust. Lisaks tooks see Eestisse juurde turumajanduslikku loogikat. •

Soome 100! (Vikerraadio (97): 7.03.2018)

Äsja avaldas OECD ülevaate Soome majanduse tänasest olukorrast ja andis soovitused vajalike  reformide tegemiseks. Soome on Eesti suurim kaubanduspartner ja igas mõttes lähedane. Nii nagu läheb Soomel, läheb paljuski ka meil.  Mida siis OECD ülevaatest silma hakkab?

Eelnevatest aegadest tuntud innovaatilisel ja jõukal Soomel ei ole viimasel kümnendil nii hästi läinud. Majanduse konkurentsivõime ja tootlikkus ei ole sellised, mille üle uuel sajandil uhkust tunda; heaolu ja helde sotsiaalsüsteemi kestmine muutub üha raskemaks.  Soomes on rikkust ja ressurssi võrreldes Eestiga kogunenud küll oluliselt rohkem, aga probleemid on meiega üsnagi sarnased. 

Soome majandus kasvab mõnevõrra aeglasemalt kui Eestis, aga ikkagi heas tempos ehk 2-3% aastas.  Inflatsioon on aga 2 korda madalam kui Eestis ehk  1-2% aastas. Tööpuudus on aga palju kõrgem, olles 9% tasemel. See on kaks korda kõrgem kui Eestis. Aga ikka minnakse siitmailt ülelahe  paremat palka püüdma!

Soome tööturu olukord on üsna sarnane Eestiga -  töötegijad vananevad kiiremini kui tulevad noored peale. Aga üldiselt on Soome ikka veel kasvava rahvastikuga riik,  kuhu  küll suure panuse annavad sisserändajad.

Soome peamine probleem on see, kuidas taastada majanduse konkurentsivõime kõrgete palkade tingimustes ja kuidas saada hakkama tuleviku pensionide  maksmisega. Kõlab väga eestipäraselt!

Ettevõtete võitlustaseme tõstmiseks  sõlmiti 2016 aastal niinimetatud Konkurentsivõime leping, mille eesmärgiks oli vähendada tööjõukulu ja suurendada hõivet.  See sisaldas töötajate suuremat tööpanust sama palga juures, avaliku sektori preemiate kärpimist ja palgatõusu pidurdamist.  Vastu saavad aga madala ja keskmise palgaga töötajad tulumaksukoormuse  vähenemise.

 Kuigi  tulumaksukoormuse vähendamine  suurendab avaliku sektori eelarvedefitsiiti, siis  pikas vaates eeldatakse  suuremaid laekumisi tänu kasvavale majandusele. Majanduskasvuga kaasnevad maksulaekumised kataks ka eelarve puudujäägi. Eesti paraku pole sellised reformid võimalikud, sest dogmaatiline  laenamise eitamine ei luba kasutada laenuraha reformide tegemiseks.

 Soome riigieelarve on aasta lõikes paariprotsendilises defitsiidis ja riigivõlg üle 60% Nende vähendamiseks head plaani aga pole peale lootuse kiirema majanduskasvu.  

Mõni sõna Soome maksudest ka. Soome tulumaksusüsteemi probleem on mitte progresseeruv maksuastmestik, vaid liiga palju erinevaid maksusoodustusi ja erisusi, mis lähevad üksteisega vastuollu ja vähendavad töömotivatsiooni. Midagi sarnast, mis meil on tekkinud seoses töötavate pensionäride tulumaksustamisega.  OECD soovitus on vähendada erinevaid soodustuste skeeme ja asendada need  ühelaadse üldise sotsiaaltoetusega astmelise tulumaksu raamistikus.  See kuluks ka meile ära!

Üheks Konkurentsivõime lepingu osaks oli ka ettevõtete sotsiaalmaksukoormuse vähendamine ja selle osaline ülekandmine töötaja kohustuseks. Erinevalt Eestist on Soomes sotsiaalkindlustusmaksed jaotatud töötaja ja tööandja vahel; Eestis kannab aga  kogu sotsiaalmaksukoormuse tööandja. Meie tööandja sotsiaalmaksete koormuse vähendamine peaks olema ka alanud valimisprogrammide üheks peateemaks, mis eeldaks  maksusüsteemi väga põhimõttelist muutust. Vajalikku julgust selleks aga Eesti erakondadel ei paista olevat. Aga ilma sotsiaalmaksu ülekandmiseta osaliselt töövõtja maksuks pole ka meie ettevõtete konkurentsivõime kasv võimalik.

Ka soovitab OECD Soomele  tavapärast tööjõu maksustamise  ja asendada see kaudsete maksude ja kinnisvara maksustamisega ning riigikulutuste kokkutõmbamisega.  Siinkohal tahaks soovitada OECD  astuda läbi Eesti piiril asuvatest alkoholipoodidest et näha, mida sellise soovitus rakendamine reaalsusel tähendab!  Aga eks ole Soomelgi siin oma piirikaubanduse kogemus lõunanaabriga olemas!  Kuigi Soome käibemaksumäär on 24%, on paljud tooted maksustatud madalamalt kui Eestis.

OECD hindab ka Soomes teoksil olevat kodanikupalga eksperimenti, kus kodanikule antakse kätte mingi rahasumma, mis asendab suurema osa teisi saadavaid sotsiaaltoetusi. Üldisele sellest aga hästi ei arvata, sest  võib hoopis tekitada juurde vaesust ja  suurendada tulude erisusi.

Kokkuvõttes, kuigi Soome on täna veel Eestiga võrreldes majanduslikult palju jõukam, siis riikide majandusteemad ja probleemid on muutunud üha sarnasemaks. Nii nagu ei saa me läbi Lätita, mõjutab ka Soome majandusolukord meie tegemisi kõige otsesemalt.

Meid ei ohusta vene-, sotsi- ega natsi-, vaid lihtsameelsus (Vikerraadio (96): 21.02.2018)

ERR

Meid ei ohusta vene-, sotsi- ega natsimeelsus, sest me teame, kuidas nendega hakkama saada. Meid ohustab hoopis lihtsameelsus – arvamine, et keerulisi asju saab lahendada lihtsate parteiliste hüüdlausetega ning samal ajal eirates maailma pikaajalist kogemust, leiab Viktor Trasberg Vikerraadio päevakommentaaris.

100 aastat tagasi sisuliselt puudusid eestlastele kuuluvad suurettevõtted. Eesti ettevõtete omanikud olid venelased, baltisakslased või veel keegi kuskilt. Ka Eesti tööstus oli paljuski kujundatud Vene impeeriumi suuriiklikest huvidest lähtuvalt.

Tegutsevatest suurtehastest olgu mainitud Kreenholmi manufaktuur kui Euroopa üks suurimatest tekstiilitööstustest, Dvigateli vagunitehas, tselluloosi- ja tsemenditootmine.

Aga Esimene maailmasõda ja suuriikide kokkuvarisemine Euroopas tegi kiire lõpu ka senisele Eesti tööstusele. Iseseisvuse esimese aastakümne Euroopas ei olnud kerge leida uusi turge ei tekstiili- ega masinatööstusele ning seega võeti suund suurtööstusest loobumisele ja siseturule keskendumisele. Edendati põllumajandust, arendati põlevkivi tootmist ja kasutamist ning metsatööstust.

Paarikümne aastaga suudeti välja arendada väikeriigile sobiv majanduskorraldus ja leida oma koht maailma majanduses. Aga mis muud üle jäigi!

Sõdadevahelised kriisid räsisid majandust küll karmilt, aga suudeti paindlikult reageerida – tehti rahareform ja kujundati sobiv eelarve- ja rahakursipoliitika. 15 protsenti riigieelarvest kulutati põllumeestele makstavateks toetusteks ja monopoliseeriti riiklikult põllumajanduseksport, mis aitas kaasa põllumajanduse muutumisele rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks. Seega jäi Eesti enne Teist maailmasõda ikkagi valdavalt põllumajanduslikuks maaks. 

Nõukogude okupatsioon tõi kaasa jällegi totaalse majandusstruktuuri ümberkorralduse – kolhoosistati põllumajandus ja rajati uusi rasketööstusettevõtteid. NSV Liidu riigieelarvest tehti suuri investeeringuid metalli- ja masinatööstusesse ning energeetikasse ja infrastruktuuri. 

Paraku ei sobinud paljud tööstusharud Eesti oludega – puudus vajalik tööjõud ja tooraine, tootmine oli saastav ning ressursse raiskav. Ebaefektiivse suurtootmisega kaasnesid  mittesoovitav inimeste sisseränne, keskkonnareostus ja kolemajade ehitamine. Kergetööstust ja teenindustegevust oli vähe, konkurents tootjate vahel puudus, kaupade kvaliteet oli madal ja kogu aeg oli kõigest puudus. 1980. aastate alguseks oli nõukogude ebeefektiivsel majandussüsteemil võhm väljas ja aeg revolutsiooniks küps.

Turumajandus hakkas uuesti tekkima 30 aastat tagasi samaaegselt Eesti iseseisvuse taastamise protsessiga. Esialgu tõi see kaasa suure ebakindluse ning elujärje langemise isegi võrreldes nõukogude ajaga. Samas panid reformid aluse turumajanduslikule majanduskorraldusele.

Paarkümmend aastat tagasi oligi suurem osa ettevõtlussektorist erastatud. Suudeti Eestisse meelitada välisinvesteeringuid, mis tõid kaasa moodsa tehnoloogia, ärikultuuri ja välissidemed. Tekkisid uued tegevusvaldkonnad – pangandus, teenindus, kaubandus, turism –, mis enne olid peaaegu olematud. Tekkisid Eesti kapital ja kapitalistid;  majandustegevus muutus vägagi konkurentsivõimeliseks ja võeti sisse väärikas koht maailma majanduses.

Euroopa Liiduga ühinemine, kiire majanduskasv ja ekspordivõimekus suurendasid kiiresti ka palgataset ja heaolu.

Paraku tekitas näiliselt peatumatu majanduskasv ja eelnevate aegade edukas majandusareng seisaku ühiskonna mõtlemises ja majandusprotsessidest arusaamises. Ei suudetud juhtida majandustsüklit, vaid lasti majandusel üle kuumeneda ja seejärel kriisi langeda. 

Majanduse toimimise seaduspärade ja majanduse juhtimisele omaste hoobade kasutamise eiramise loogiline tagajärg oli sügav majanduslangus ja sellel järgnenud stagnatsioonikümnend. Tahtmatus muuta iganenud eelarvepoliitikat, loobumine laenuinstrumentidest ja maksukorralduse reformidest ei võimaldanud ka kaasajastada majandusstruktuuri.

See on läks Eesti ühiskonnale väga kalliks maksma, mis väljendus madalas majanduskasvus, lihtsakoelise majandusstruktuuri säilimises ning Eesti inimeste väljarändes. 

Eesti riik jõuab ka järgneva saja aastani, kui suudab kaasajastada oma majandust ega jää kinni oma aja ära elanud dogmadesse. Meid ei ohusta vene-, sotsi- ega natsimeelsus, sest me teame, kuidas nendega hakkama saada. Meid ohustab hoopis lihtsameelsus – arvamine, et keerulisi asju saab lahendada lihtsate parteiliste hüüdlausetega ning samal ajal eirates maailma pikaajalist kogemust. 

Eestis elamiseks peab tänapäeva maailmas olema põhjus. Aga väikeses rahvusriigis on kogu aeg dilemma – kas kesta rahvusriigina või tahame elada jõukalt? Väikeriigi tingimustes need kaks asja korraga harva saavutatavad. See määrab ära paljuski ka ühiskonna valikud nii hariduse, majandussüsteemi, julgeoleku ja meie riigi sõprade valikul.

Kui tahame kesta rahvusriigina, siis peame ühiskonnana sellesse ka panustama – inimeste, aja- ja muude ressurssidega. Kui aga panustamist nähakse karistusena, siis järgmist  sajandit me riigina vist üle ei ela.

Seega andku Jumal meile tarkust ja jõudu eristada riigile olulisi asju tühisest  parteipoliitilisest kemplemisest. Pikka iga Sulle, meie oma 100-aastane Eesti riik! •

Nupuga telefon (Vikerraadio (94) 2.01.2018)

ERR viide

Oleme juubeliaastas, mille sümboolne tähendus  on ülimalt oluline eelkõige meie enda jaoks. Aga juubeliaasta ei peaks olema  mitte niivõrd tagasi- vaid ikka edasi,  tulevikku vaatamise aasta.

Üle 30 aasta tagasi hakkas tekkima Eesti uus iseseisvus – oleme saanud harjutada nüüdset iseolemist rohkem kui ühe inimpõlve. Nõukaminevikku  ei saa tuua enam põhjuseks meie tänaste probleemide õigustamiseks.

Kummalisel moel on juba kätte jõudnud ajad, kus hakatakse rääkima, et “vaat kus vanasti oli ikka hea“. Ei, ei räägita mitte nõukaperiooodist, vaid  meie enda uuemast ajast!

Räägime siinkohal ühiskonna ja majanduse arengust läbi aegade. Võrreldes veerandsajandi taguse perioodiga,  on nii ühiskond, majandus kui ka   meie tehnoloogiline võimekus ilmselgelt muutunud. Teisenenud on Eesti ühiskonna omavahelised suhted  ja probleemide olemus.  Samas - kuuleme näiteks,  et meie ühiskonna või maksude ümberkujundamine muudab meie senise „lihtsa“ ettevõtluskeskkonna „keeruliseks“ või arusaamatuks. See majanduskeskkonna lihtsus olevat koguni meie ainuke loodusvara ning mis pealekauba,  peab kindlasti olema erinev teistest  riikide omast. Seda isegi siis, kui see erinevuspüüe on meile ilmselgelt kahjulik.  Selle lihtsuse säilitamiseks tuleks koguni tagasi minna veerandsaja aasta tagusesse vaesesse perestroikaaega. Kus kõik oli nagu algelisem ja teistmoodi,  kui arenenud Lääneriikides. Rõhutagem aga siinkohal, et meie eesmärk on olnud täpselt vastupidine – muutuda heaoluriikidega sarnasemaks ja võrreldavamaks.

Lähenemine jõukamale Euroopale tähendab paratamatult  ka selliste majanduse juhtimise põhimõtete ja instrumentide kasutamist, nagu meist rikkamates riikides.

Meie ühetaoline tulumaksusüsteem või madal riigivõlg ei ole mingisugune majandusressurss. Eesti peamine ressurss on ikka meie inimesed - nende motivatsioon, panustamine ja pühendumus! Ainult sellel alusel püsib Eesti riikluse peamine eesmärk – kesta ja edeneda!

Tänane maailm ongi teistmoodi keerulisem kui ta seda oli 25 aastat tagasi. Need, kes meid sellisesse „lihtsa elu“  juurde tagasi kutsuvad,  ei pea silmas ju ühiskondlike protsesside olemust, millest me justkui enam aru ei saa. Nad peavad silmas hoopis seda, et midagi ei tohiks muuta võrreldes eelnevate aegadega. Mulle meenutab see üleskutset pöörduda tänasest nutitelefonide ajastust tagasi sellisse aega,  kus telefonid  olid juba nuppudega, aga polnud veel Internetti. Sellised telefonid olidki lihtsamad  kui tänased!  Aga nad ei teinud midagi muud peale „ühetaolise“  helistamise. Kui igatseme tagasi nuppudega telefone – siis teiselt poolt,  eitame ka kõiki neid uusi asju, mida  võimaldavad nutitelefonid ja digitaalne maailm.  

Meie ühe suurema telekomifirma juht ütleb, et 95% Eesti inimestest on nii juhmid, et ei suuda aru saada  uute tulumaksumuudatuste loogikast  ega oska kasutada ka algtasemel Internetti. Paraku ei täpsusta, kuhu kategooriasse ta ise kuulub. Samasugust juttu ajab Eesti e-riigi Akadeemia juhtkonda kuuluv inimene.  Tegemist on ilmselge olukorraga, kus pilt ja heli ei lähe kokku. Uhkustame, et  käime poolt maailma e-riigi teemadel harimas ja nüüd väidame, et  meie oma inimesed on Interneti teemadel väga abitud  ja Eesti riik ei saa hakkama e-maksusüsteemiga.

Meie eesmärk ei peaks ei täna ega ka  tulevikus olema senise süsteemide või poliitikate kramplik säilitamine – isegi kui need olid omas ajas edukad -  vaid peamegi proovima uusi asju! Neid uusi asju tuleb vastavuses muutunud maailma ja meie enda muutunud ühiskonnaga.  Ja kui mingid asjad ei toimi, siis tuleks neid ka kiiresti ja valehäbita kohandada ning muuta.  

Digitaalsete tehnoloogiate areng kujundab väga oluliselt ümber  nii riigi olemuse kui ka inimeste riigiga suhtlemise viisid. Veelgi olulisemaks saab riigi kui partneri roll nii inimestele kui ettevõtetele. Mitte vastandumine, vaid koostöö inimeste, ettevõtete ja riigi vahel on Eesti arengu võti.    

Aga - vaatamata sellele saab ka järgneva saja aasta peaküsimus olema – millel põhineb meie riiklus ja  missugune saab olema meie igaühe panus Eesti riigi kestmiseks?

Nooruslikku uljust ja küpsuseajaga kaasnevat tarkust Sulle, saja-aastane Eesti! 

Tax Foundation ei ole OECD (Vikerraadio (93): 12.12.2017)

Viimastel nädalatel olen kohanud meedias mitmete asjatundlike ja lugupeetud inimeste poolt esitatud  väidet, et OECD „on hinnanud meie maksusüsteemi arenenud maailma kõige konkurentsivõimelisemaks“  või  “ Eesti maksusüsteem on OECD riikide seas neljandat aastat järjest parimal kohal“. Sellised avaldused viitaksid nagu asjaolule, et meie maksusüsteem ongi maailma parim ja igasugused kavandatavad maksumuudatused saavad seda teha ainult kehvemaks.

Paraku on tegemist  otsese väärinformatsiooni levitamisega, mis liiga suures koguses hakkab tüütuks muutma. Teadaolevalt,  OECD ei koosta selliseid „iludusvõistlusi“ ega reasta riike maksusüsteemi paremuse alusel.

Sellise edetabeli on tegelikult koostanud USA-s asuva Tax Foundation`i  nimeline väike parempoolne poliitikakontor, millel pole mitte midagi ühist sellise soliidse organisatsiooniga nagu seda on OECD.  Omistada väited Eesti maksusüsteemi kõrgest konkurentsivõimest OECD-le ei ole seega tõesed.    

Teiseks, kui vaadelda, kuidas selline maksude konkurentsivõime indeks on Tax Foundation’i poolt koostatud, siis Eesti  maksusüsteemi sisulisest arusaamisest ja olemuslikest probleemidest minnakse kauges kaares mööda.  Nimelt, nende  indeks ignoreerib täiesti sellist maksude liiki nagu ettevõtete sotsiaalkindlustusmaksed. Need katavad aga Eesti maksudest umbes kolmandiku ning  on tegelikult saanud Eesti ettevõtluse peamiseks maksuprobleemiks.  

Ja kui jätta pool ettevõtte maksukoormusest välja, siis sarnaneb see olukorraga, kus kuulutame maratonijooksus olümpiavõitjaks  sportlase, kes läbis teistega võrreldes ainult pool distantsist.

Tax Foundationi edetabelis  tagavad  Eestile esikoha kaks maksuliiki – need on ettevõtete tulumaks ja kinnisvaramaksud. Eestis täna puudub  kohustuslik ettevõtte kasumimaks.  Meil pole ka kinnisvaramaksu. Ja kui neid makse ei ole, ongi lihtne olla eespool riikidest, kus sellised maksud on kehtestatud. „Pimedate riigis on isegi ühe silmaga mees kuningas“, ütleb vanasõna!

Aga vaatame sisuliselt Eesti maksusüsteemi. Meie ettevõtte sotsiaalmaksete koormus on  33,8% töötajale makstud töötasust.  Ehk siis, näiteks tänasele keskmisele palgale  - 1200 eurot,  maksab tööandja riigikassasse lisaks üle 400 euro sotsiaal- ja töötuskindlustusmakseid. Nendest maksetest tuleb kokku üks kolmandik meie riigieelarve tuludest. Eesti tööandjal lasub kõige suurem suhteline sotsiaalkindlustusmaksete koorem Euroopa Liidus.  Kui seda arvesse ei võeta maksukonkurentsi edetabelites, siis pole need tabelid  tõsiseltvõetavad.

Samal ajal maksab töövõtja sellelt palgalt sotsiaalkindlustusmakseid ainult 19 eurot; indiviidi madala sotsiaalmaksupanusega oleme samuti Euroopas esimeste seas.

Seega, kui räägime riigi maksusüsteemist kui raamistikust, mis soosib või pidurdab ettevõtete konkurentsivõimet, siis tuleks rääkida erinevatest maksudest kui tervikust.  

Kui ettevõtte kasumimaks ja kinnisvaramaks on poliitiliste valikute tõttu madalad,  siis  paratamatult koormatakse teisi makse rohkem. 

Minu arusaama kohaselt ja eelpoolnimetatud numbritest lähtudes,  on Eesti tänane peamine maksuprobleem ettevõtete liiga kõrge sotsiaalmaksukoormus. See maksuaspekt ei  kajastu aga Tax Foundation edetabelis üldse.

Mida suurem on töötajate palgatase, seda suurem on ka sotsiaalmaksukulu ja tööjõukulu tervikuna. Kui palkamine on kallis, siis ei võimalda see omakorda saavutada konkurentsivõimelist palgataset Euroopa Liidus ning tugevneb soov töötajaid odavatest riikidest sisse tuua.

Meie tänane ettevõtte maksusüsteem on jõudnud olukorda, mis pidurdab kasumi teenimist, sest tööjõukulu on  kallis. Samas, teenitud kasumit kohustuslikus korras tulumaksuga ei maksustata.  Loogiliselt võttes peaks seos olema vastupidine – maksusüsteem peaks toetama kasumite teenimist ning seejärel omakorda,  ettevõtete panustamist ühiskonda läbi kohustusliku kasumimaksu. Hea maksukorraldus nõuab ühiskonna erinevatelt osapoolte ja huvide  kompromisse ning terviklikku arusaama süsteemi olemusest.

Seoses valimistega räägitakse järgmisel aastal maksudest palju. Ootame huviga, milline saab erinevate erakondade plaan ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse vähendamiseks. Unelemine arvamises, et meie  maksusüsteem ongi maailma parim, on aga paraku otsene enesepett. 

Odav Lati pats (Vikerraadio (92) 28.11.2017)

Pulbitsev arutelu alkoholiaktsiiside ja tulumaksu ümber on küll emotsionaalselt põnev tegevus, aga samas kipub tundeküllus hägustama maksudega seotud suuremat pilti.  Aga suur pilt on see, kuidas maksusüsteem tervikuna vastab ühiskonna vajadustele ning seda nii täna,  kui ka nähtavas tulevikus. Olen arvamusel, et tänane maksusüsteem on kinni kiilunud ja ei ole võimeline täitma talle pandud ülesandeid.

Suures plaanis peab maksusüsteem vastama kolmele tingimusele – tagama ühiskonna kestmiseks vajalike vahendite kokkukorjamise; soodustama majanduskasvu ja süvendama sotsiaalset õiglust.  Kõige keerulisem aspekt selle juures on maksukoormuse optimaalne jaotamine erinevate ühiskonnaliikmete vahel. Paljud inimesed on siin sageli erinevates rollides samaaegselt - palgatulu saajad, tarbijad või ettevõtjad.

Laias laastus jagunevad maksud Euroopas maksutüübi järgi otsesteks ja kaudseteks maksudeks ning sotsiaalkindlustusmakseteks.  Keskeltläbi  katavad nimetatud maksutulud igaüks kolmandiku. Teistpidi saab makse jagada ka tööjõu-, tarbimise ja kapitalimaksudeks.  Neid kõiki erilaadseid makse on korraga vaja, sest nad täidavad erinevaid ülesandeid.  

Selles raamistikus toome esile Eesti maksusüsteemi kaks tänast peamist probleemi – esiteks, meie riigirahanduse liiga suur sõltuvus tarbimisega seotud maksudest ja teiseks, ettevõtete liigkõrge sotsiaalmaksukoormus.

Kõrged tarbimismaksude määrad survestavad hinnakasvu, soodustavad piirikaubandust ja asetavad suhteliselt suurema maksukoormuse madalatululistele. Samuti seatakse riigieelarve sõltuvusse raskesti etteprognoositavad maksulaekumistest. Seoses alkoholiaktsiisidega on neid aspekte üsna värvikalt ka näitlikustatud.

Teine põhimure on ettevõtete kõrge sotsiaalmaks, mis pidurdab palgakasvu,  kõrgepalgaliste töökohtade loomist ja ühiskonna tulutaset tervikuna.

Kuidas me sellisesse olukorda oleme sattunud?

Viimase 15 aasta jooksul on pidevalt alandatud tulumaksumäära ja vähendatud ettevõtete kasumimaksu. Otseste maksude laekumise vähenemist on kompenseeritud tarbimismaksude kasvuga. Osaliselt tuleneb  viimase kümnendi tarbimismaksude tõus ka Euroopa Liidu nõuetest.  Aga pole olemas täna veenvaid tõendeid selle kohta, et tarbimismaksude eelistamine tulumaksudele oleks kuidagi parem majanduse stabiilsusele või soodsam majanduskasvule.  Hiljutine globaalne majanduskriis näitas, et sellest tulid pigem sujuvamalt läbi suurema otseste maksudega riigid.

Tarbimismaksude ja eriti alkoholimaksude tõusust tulenevaid riskid alati teada olnud; seega pole  tänases olukorras pole midagi uut ega ootamatut! Tulemus on olnud pikalt ja üsna täpselt ette aimatav. Küüniliseks teeb aga olukorra asjaolu, et tänased kõige suuremad alkoholimaksude kriitikud on ise sedasama poliitikat eelnevatel aastatel väga jõuliselt soosinud ja edendanud.   

Tsiteerime näiteks Reformierakonna valimisplatformi – „(seame) sihiks liikumise tulude maksustamiselt tarbimise, saastamise ja pahede maksustamisele“. Ehk siis  - tuleb vähendada tulumaksu ja suurendada alkoholi, tubaka ja autokütuse maksustamist. Heldetaevas, aga see on ju sõnasõnalt tegevus, mida tänane valitsus teebki!

Seega, vähemalt Reformierakonnal ei ole küll mingisugustki moraalset alust alkoholiaktsiiside ja autokütuste aktsiisitõusu sarjata!

Aga suure pildi juurde tagasi tulles – mis on siis erakondade terviklik plaan näiteks peale alkoholiaktsiiside tagasipööramist?  

Selleks, et meie maksusüsteem kriisist välja viia, tuleb paraku loobuda eelnevatel kümnenditel kinnistunud dogmadest. Eelkõige on see seotud isiku tulumaksusüsteemiga. Kõlab küll vanamoeliselt, aga tuleb üle minna tänaselt proportsionaalselt tulumaksult erinevat maksumääradega tulumaksusüsteemile.  Selline süsteem on näidanud oma elujõudu mitmete sajandite vältel üle maailma. Niikaua kui seda ei juleta teha, pole meie maksusüsteemi sisuline areng kahjuks võimalik. Pole võimalik alandada tarbimismakse, pole võimalik vähendada sotsiaalmaksu ettevõtetele, pole võimalik tagada riigieelarve tasakaal. Selles ummikus me täna siis olemegi!  Täna on Eesti üks vähestest riikidest, kus kasutatakse proportsionaalset tulumaksu. Sellest meie kunagisest majandussümbolist on täna saanud paraku ida-slaaviliku  ja haldussuutmatu riigi tunnus. Isegi Läti läheb järgmisest aastat üle progresseeruva määraga tulumaksule, mis võimaldab paremini jaotada maksukoormust ning hoida sealhulgas ka alkoholimaksud Eestist madalamad.

Järgmisel aastal plaanitud tulumaksumuudatused ei too kaasa mingit astmelist  tulumaksu nagu ekslikult arvatakse. Maksuvabastused ei muuda tulumaksusüsteemi astmeliseks, küll aga muudavad selle progresseeruvust erinevate tulutasemete lõikes.  Aga nagu näeme,  maksuvabastuste kaudu on väga raske optimaalset maksukoormuse jaotust saavutada ja kriitiline hoiak on siin igati õigustatud.  Palju lihtsam ja majanduslikult efektiivsem on maksukoormuse jaotamine läbi erinevate maksumäärade, nagu seda igal pool mujal maailmas tehakse.  Pole põhjust seda meilgi häbeneda!

http://www.err.ee/578232/viktor-trasberg-olle-keisririigi-sund

http://www.err.ee/512141/viktor-trasberg-alkoholi-moju-riigieelarvele

http://www.err.ee/596183/viktor-trasberg-kes-maksab-alkoholimakse

http://www.err.ee/603451/viktor-trasberg-euroopa-hinnad-ja-eesti-tarbimine

http://www.err.ee/579042/viktor-trasberg-tarbimismaksude-lisamine-viib-maksususteemi-tasakaalust-valja

http://www.err.ee/388840/trasberg-tarbimismaksude-tous-suvendab-majandussurutist

Pääsemine paradiisist (Vikerraadio (91) 15. 11.2017)

ERR link

Just praegu on toimumas meeliköitev  meedimäng nimega Paradiisipaberid, mis on jätkuks eelmisel aastal  toimunud niinimetatud Panama paberite vaatemängule. Lihtsas keeles, miskitmoodi on välja tulnud nende ettevõtete ja eraisikute nimed, kes ajavad oma äriasju maksuvabade piirkondade kaudu. Sellesse seltskonda kuuluvad näiteks Facebook, Apple, Nike ja McDonalds. Indiviididest kaunistavad seda nimekirja paljud riigipead, poliitikud, muusikud ja filmistaarid.

Paradiisipaberiteks nimetatakse lekkinud dokumente sellepärast, et maksuvabad  piirkonnad on sageli hea kliima  ja kauni loodusega riigid nagu näiteks  Bermuda või Bahama.  Kasutatakse sellist äritegemise vormi aga peamiselt kolmel põhjusel – maksudest  hoidumiseks, rahapesuks või lihtsalt oma tegevuse varjamiseks. Paljud selle maailma vägevad ei taha, et  laiem üldsus teaks nende äride sisust ja äritegemise mastaapidest. Euroopa Liit on survestanud selliseid piirkondi maksustama Euroopast pärinevaid ettevõtteid ja eraisikuid tulumaksuga ning jagama infot seal toimetavate tegelaste kohta.  Ülemäära edukaks selline tegevus pole aga osutunud.

Tuleme siinkohal tagasi kodukamarale ja toome esile seosed meie majanduskeskkonnaga. Teatavasti, ka Eestis ei maksa ettevõtted teenitud kasumi pealt kohustuslikku tulumaksu. See  on pakkunud rahvusvahelistele ettevõtetele võimalusi  piiriülesteks manipulatsioonideks ja moonutanud majandustegevust  ka riigi siseselt.

Meil puuduvad täna  usutavad tõendid selle kohta, et meie süsteem oleks kuidagimoodi ühiskonnale majanduslikus võtmes efektiivsem  võrreldes kõikide teiste riikidega, kus kehtib klassikaline kasumimaksusüsteem. Rahvusvaheliste ettevõtete puhul väidaksin, ma meie tulumaksusüsteemil on lausa uuskolonialismi ilminguid.  

Võtame pangandussektori. 16 aasta jooksul on pangad teeninud Eestis kokku neli miljardit eurot kasumit ning on selle pealt maksnud 154 miljonit kasumimaksu. Arvestuslik keskmine aastane maksukoormus on 3,8 protsenti; seda olukorras kus nominaalne maksumäär on  liikunud 26 ja 20 protsendi raames. Pooltel vaadeldava perioodi aastatel  pole üldse midagi makstud või siis jääb arvestuslik maksukoormus alla 1%.  Eesti pankade, mis suuresti kuuluvad välisosanikele, kasumimaksukoormus on olnud üpris tagasihoidlik. 

Samas on meie pankade emapangad maksnud koduriigis  ohtralt nii kasumimaksu kui ka dividende, mis omakorda on mitmetes riikides maksustatud lisaks indiviidi tulumaksuga.

Alates järgmisest aastast Eesti olukord muutub. Sisuliselt kehtestatakse pankadele kohustuslik 14% kasumimaks ehk siis sel sajandil kehtinud tulumaksusüsteem muutub lõpuks ometi  mõistuspärasemaks ja sarnasemaks muu maailmaga. Aga on tekkinud huvitav olukord. Pangad, kes tavapäraselt väga jõuliselt väljendandavad oma seisukohti maksustamise ja regulatsioonide osas, on seekord samahea kui vait olnud. Kuigi on tegemist põhimõttelise muutusega kasumite maksustamises  ja kohalike pankade maksukoormuse ilmse kasvuga.

Tõlgendan seda olukorda järgmiselt. Pangad on hakanud tajuma, et kohustusliku tulumaksu puudumine mõjub  nende mainele halvasti.   Emapangad välismaal ei tunne enam ennast hästi olukorras, kus nende tütarfirmad tegutsevad riikides, kus kasumit ei maksustata. Sest - kui pole kohustuslikku kasumimaksu, siis on Panama!

Kui sellele lisanduvad veel rahapesu- ja korruptsioonisüüdistused pankade vastu, siis selline negatiivne foon teeb pankadele raskeks uute investorite leidmise.  Ei tule kasuks ka pidevad etteheited, milles Eestis tegutsevaid pankasid süüdistatakse kasumi maksuvabas väljaveos.

Pankade äri seisneb usalduses.  Kui pankadele saab ette heita kasumiga sahkerdamist, siis kuidas pangad eeldavad ausust ja usaldust oma klientidelt?

Seega – pankadele on pärale jõudnud arusaam, et odavam on maksta natukenegi kohustuslikku kasumimaksu kui  olla süüdistatud Panama laadses riigis toimetamises.

Seda kummalisem on lugeda Eesti Panga seisukohta, kus sisuliselt toetatakse Panama laadse olukorra säilimist Eesti panganduses. https://www.eestipank.ee/blogi/millest-valitsus-aasta-tagasi-pankade-tulumaksust-raakides-vaikis   Ka väidab pangatöötaja, et on arusaamatu,  miks panku tulumaksuga üldse maksustatakse ja mida valitsus sellega taotleb?

Selgitame – ettevõtted maksavad kasumimaksu, sest kasutavad riigi poolt rahastatavat infrastruktuuri, ettevalmistatud töötajaid ja õiguskaitset. Ja palju muud ettevõtluseks vajalikku.  Kasumi maksustamist käsitletakse seega kui ettevõtete poolset panustamist avaliku sektori poolt pakutavate hüviste eest. Muide, üheks  kallimaks avaliku sektori teenuseks on riigi rahandussüsteemi  ja Keskpanga ülalpidamine. 

Kokkuvõttes, loodame, et Eesti seosed paradiisisaartega on edaspidigi  seotud päikesepaiste ja palmidega, mitte aga hämara ja maksuvaba rahasahkerdamisega. 

Kalevipoja lähetamine (Vikerraadio (90) 31.10.2017)

ERR link

Eelmisel nädalal tegeles Euroopa Liit  niinimetatud lähetatud töötaja palgatingimustega. Tehti  täpsustusi direktiivi, mis sätestab sellise töötaja  palgataseme ja sotsiaaltagatised, kes on saadetud teise riiki ajutiselt mingit tööd tegema.  Täna on nii, et  lähetatud töötaja direktiivi kohaselt saab välisriiki komandeeritud töötaja oma koduriigi palka, aga see palk peab olema vähemalt sihtriigi miinimumpalga tasemel. Ka on sihtriigis sellise töötasu maksmine ajaliselt piiratud. 

Teatavasti  valitseb aga Euroopa riikide seas palgasaemetes suur erinevus. Mõned rikkamad ja kõrgema palgatasemega riigid on süüdistanud madalama palgatasemega maid (ehk siis kesk- ja idaeurooplasi) palgadumpingus.  Mis tähendab, et Ida-Euroopast  saabunud töötaja palk on oluliselt madalam kui kohalikul, andes eelise firmadele, kes selliseid töötajaid kasutavad.

Meie ettevõtjad on nimetanud seda Eesti  konkurentsivõime piiramiseks.  Mis on mõistetav retoorika. Aga millega seda põhjendatakse ja milliseid järeldusi sellest tehakse,  ei ole küll vastuvõetav. 

Mõned täpsustused. Nimetatud direktiiv katab ainult  neid töötajaid, kes  töötavad lähetuse vormis. See ei kehtesta mingeid palgatasemeid teistes liikmesriikides. Nii ei nõua direktiiv ka  Hiina riisikasvatajale võrdväärset töötasu Prantsuse põllumehega, nagu arvas eelmisel nädalal üks Eesti  pangatöötaja.

Küll aga püütakse uue regulatsiooniga lähendada kohalike ja riiki saabunud külalistöötajate palgataset ja lühendada aega, mis külalistöötaja oleks „lähetatu“ staatuses.

Eesti tööandjad ja mõned parlamendierakonnad väidavad, et tegemist oleks nagu mingi tollimaksuga. Kui tuleb lähetatud töötajale välismaal kõrgemat palka maksta, siis võib asi minna koguni nii hulluks, et Eestis polegi võimalik rikkamale Euroopale järgi jõuda. Mis on muidugi jabur väide!

Miks Eestist  lähetatud  töötaja peaks saama näiteks Rootsis töötades vähem palka kui rootslane?  

Kas Eesti ettevõte müüb oma toodangut Rootsis Eesti hinnaga (mis võiks olla madalam) või teeb ta seda ikka Rootsi hinnast lähtudes?  Pole kahtlust -  kaupu ja teenuseid müüakse ikka Rootsi hinnaga!

Kas Eestist lähetatud töötaja Rootsis ostab igapäevast toitu Eesti või Rootsi hinnaga? Kahtlematult kohapealse ehk Rootsi hinnaga!

Kes Eestist lähetatud töötaja maksab eluaseme eest Eesti või Rootsi hinda? Ei tee Rootsis keegi sellepärast hinnaalandust, et tegemist on eestlasega.  Siit tagasi küsimuse juurde - miks siis Eesti firmad, kes müüvad kaupa Euroopa hinna eest peaksid oma töötajatele välisriikides maksma madalamat palka?

See niinimetatud konkurentsivõime   põhineb sellisel juhul puhtalt Eesti töötajate heaolu ja normaalse elu arvel. Inimesed on sunnitud elama välismaal „sokisahtlis“, sööma makarone ja jooma kaasatoodud odavat Läti õlut. Kas see on see konkurentsivõime, mida me tõepoolest säilitama peaksime?

Jah,  loomulikult teenivad välismaal töölähetuses viibivad töötajad rohkem kui  kodumaal. Aga see käib millegi arvel ja surub inimesed alaväärsetesse tingimustesse.  USA-s olid orjad ka reeglina parema toitumuse ja parema tervisega ning elasid kauem kui vabad farmerid või vabrikutöölised. Aga see ei õigusta kuidagi inimeste alaväärset ja brutaalset kohtlemist, nagu sageli orjadele osaks sai.

Kui Eesti ettevõttele on uus direktiiv kahjulik, siis tähendab see ainult seda, et nüüd ei saa maksta pikaajaliselt Eesti inimesele välismaal madalamat palka kui kohalikule. Ehk siis pole Eesti töötaja arvel teha hinnadumpingut.   

Kahjuks  on meedias kõlama jäänud ka ainult ühe poole seisukoht – see, mida arvavad tööandjad. Samas pole näinud ühtegi lähetatud töötajat midagi ütlemas.  Meie laevad on täis tuhandeid lähetatud kalevipoegi, aga keegi pole suvatsenud küsida,  millistes tingimustes sellised lähetatud tegelikult elavad? Küll aga aimame töö- ja elutingimuste kohta mõndagi mõnede teleseriaalide ja isiklike juttude järgi.

Tööandja püüavad väita, et nõue kõrgema palgatasemele võiks tuua kaasa teenustest loobumise ja kõrgema tööpuuduse Eestis. Oot-oot – kas Eestis on tegemist tööpuuduse või tööjõupuudusega? Tahaks ikka kuulda seostatud juttu!   

Kokkuvõttes, odava töö aeg Eestis on lõppenud. Mõttelaad, et  ehitame  ettevõte konkurentsivõime odava töö eelisele töötaja arvel,  määrab meid pikaks ajaks vaesusesse.

Sotsiaalmaksu mägi (Vikerraadio (89): 17.10.2017)

ERR

Tööandjate Keskliit on tulnud järjekordselt välja   sotsiaalmaksu muutmise ettepanekutega. Teema pole uus, aga asjakohane.  

Täna kannab kogu sotsiaalmaksukoormuse tööandja ehk tasub 33% töötajale makstud brutopalgalt. Kõrge tööjõu maksukoormus on saanud Eesti majanduse üheks suurimaks piduriks.

Vaataksin siinkohal kahte aspekti, mida tööandjad esile toovad, nimelt -   sotsiaalmaksukoormuse jaotamist  tööandjate ja töövõtjate vahel ning sotsiaalmaksule niinimetatud lae kehtestamist.  Kuigi mõlemad maksumuudatused tunduvad  lihtsalt mõistetavad ja kergelt ellu viidavad – aga, niikaua kui pole välja käidud konkreetseid detaile, pole ka asja tegeliku  sisuni jõutud.  

Alustame  sotsiaalmaksukoormuse jaotamisest tööandjate ja  töövõtjate vahel. Tööandjate ettepanekul  selle tagajärjel „palgafond ja töötaja netopalk konkreetse maksumuudatuse tulemusena ei muutu“.  Lihtsas keeles – tööandjad  tõstavad  kokkuhoitud sotsiaalmaksu arvel palka ja sellest kõrgemast  palgast maksavad  töövõtjad ära sotsiaalmaksu. Ettevõtete tööjõukulu kokku küll jääks samaks, aga oleks võimalik maksta kõrgemat palka. Kuigi ettevõtete tööjõukulu jääb samaks, siis nende konkurentsivõime töötajate palkamisel suureneb!  Mis on loomulikult  hea!

Aga siinkohal jõuamegi  detailidesse.  Võrrandis on ka kolmas tegur – nimelt, riik! Kui ettevõtete sotsiaalmaksu koormus alaneb,  siis samavõrra peab suurenema töötajate panus.

Kui ettevõtted tervikuna maksavad sotsiaalmaksu vähem, siis töötajad tervikuna peavad maksma sotsiaalmaksu rohkem! Muidu ei ole võrrand tasakaalus!

Probleem aga jällegi selles, et pole võimalik lihtviisil   kanda  sotsiaalmaksu koormus   üle kõikidele palgasaajatele samas proportsioonis nende palgatõusuga.  Suurenev töötajate palk  toob kaasa ka tulumaksukohustuse muutumise. Tööandjad on lubanud töötaja netotulu jäämist samasuureks.  Näiteks,  need kes ei maksu tulumaksu tänu maksuvabale miinimumile, ei peaks tulumaksu maksma ka edaspidi. Muidu ei oleks tegemist netotulu samaks jäämisega!   Proportsionaalse tulumaksusüsteemi puhul tähendab see keerulist kalibreerimist, et tõepoolest kõik osapooled saaksid  oma – töötajate  netopalk ei langeks, tööandja tööjõukulu ei suureneks ning riik koguks kokku samapalju tulu- ja sotsiaalmaksu. Ei ole päris kindel, et see võrrand on lahendatav!

Järgmisest aastast on tulumaksuvaba määr 500 eurot.  Me täna ei tea, kuidas selline süsteem tegelikkuses toimima hakkab. Aga kui töötajate palk sotsiaalmaksu osa võrra suureneb,  siis tuleb  tõsta veelgi tulumaksuvaba määra taset. Aga,  mida suurem on tulumaksuvaba määr, seda suurem on riigi maksukulu ja  suuremad manipuleerimisvõimalused.  Palju lihtsam on sotsiaalmaksusüsteemi ümber korraldada progresseeruvate tulumaksumäärade tingimustes!

Kui sotsiaalmaksukoormuse jagamine on proportsionaalse tulumaksusüsteemi puhul veel teoreetiliselt võimalik, siis sotsiaalmaksulae kehtestamine pole seda kindlasti.

Sotsiaalmaksule lae kehtestamine eeldab kolme samaaegset tingimust – progresseeruva määraga tulumaksusüsteemi, optimaalset maksukoormuse jaotust mõlema osapoole vahel ja toimivat  maksulae suurust.

Kõigis Euroopa Liidu riikides, kus selline maksulagi on kehtestatud, on need tingimused ka olemas. Kui neid asju korraga pole, siis pole maksulael suurt mõtet. Ainuke riik on Leedu, kus on sotsiaalmaksulagi ja proportsionaalne tulumaks. Aga maksulagi on seal 9 keskmist palka, ehk siis Eesti tingimustes tähendaks see üle 11 tuhande eurost kuupalka. Mis on sisuliselt mõttetu! Kui palju meil sellise palgaga töötajaid on ja kui palju see uusi kõrgepalgalisi töökohti looks?

Kui aga maksulagi tuua madalamale, siis kasvavad hüppeliselt jällegi manipulatsioonivõimalused.  Eesti tööandjate poolt pakutud maksulagi on kolm keskmist palka.  Tundub, et tööandjad ei saa päriselt aru sotsiaalmaksu olemusest. Sotsiaalmaksu puhul eeldame seost  individuaalse (maksu)panustamise ja indiviidi poolt saadava hüvise vahel. Enamuse teiste maksude puhul peab see olema välistatud.  Pensioni suurus sõltub eelnenud tööaastatest ja seega makstud sotsiaalmaksust. Samuti, kui sotsiaalmaksu ei maksa, siis raviteenust ei saa. Sotsiaalmaksu lagi ei ole mitte töökohtade loomise instrument, vaid õigluse teema. Ehk siis makstakse arvestuslikult niipalju, kui eeldatavalt saadakse vastu teenust.  Kui maksupanus on ebaproportsionaalselt liiga suur, siis sellise olukorra pehmendamiseks kehtestatakse maksulagi. Aga veelkord, see ei ole kõrgepalgaliste töökohtade loomise instrument, kuigi võib tööjõu struktuuri mõjutada.  

Tänase proportsionaalse  tulumaksu puhul, kui on tegemist kõrge tulumaksuvaba miinimumi taseme ja väljakäidud madala sotsiaalmaksu laega, kukuks meie pensioni ja tervishoiusüsteem kokku poole aastaga.  

Seega kokkuvõttes, tööandjad on sotsiaalmaksuteemaga õigel teel, aga detailid tahaksid rohkem veenvust!