Soome 100! (Vikerraadio (97): 7.03.2018)

Äsja avaldas OECD ülevaate Soome majanduse tänasest olukorrast ja andis soovitused vajalike  reformide tegemiseks. Soome on Eesti suurim kaubanduspartner ja igas mõttes lähedane. Nii nagu läheb Soomel, läheb paljuski ka meil.  Mida siis OECD ülevaatest silma hakkab?

Eelnevatest aegadest tuntud innovaatilisel ja jõukal Soomel ei ole viimasel kümnendil nii hästi läinud. Majanduse konkurentsivõime ja tootlikkus ei ole sellised, mille üle uuel sajandil uhkust tunda; heaolu ja helde sotsiaalsüsteemi kestmine muutub üha raskemaks.  Soomes on rikkust ja ressurssi võrreldes Eestiga kogunenud küll oluliselt rohkem, aga probleemid on meiega üsnagi sarnased. 

Soome majandus kasvab mõnevõrra aeglasemalt kui Eestis, aga ikkagi heas tempos ehk 2-3% aastas.  Inflatsioon on aga 2 korda madalam kui Eestis ehk  1-2% aastas. Tööpuudus on aga palju kõrgem, olles 9% tasemel. See on kaks korda kõrgem kui Eestis. Aga ikka minnakse siitmailt ülelahe  paremat palka püüdma!

Soome tööturu olukord on üsna sarnane Eestiga -  töötegijad vananevad kiiremini kui tulevad noored peale. Aga üldiselt on Soome ikka veel kasvava rahvastikuga riik,  kuhu  küll suure panuse annavad sisserändajad.

Soome peamine probleem on see, kuidas taastada majanduse konkurentsivõime kõrgete palkade tingimustes ja kuidas saada hakkama tuleviku pensionide  maksmisega. Kõlab väga eestipäraselt!

Ettevõtete võitlustaseme tõstmiseks  sõlmiti 2016 aastal niinimetatud Konkurentsivõime leping, mille eesmärgiks oli vähendada tööjõukulu ja suurendada hõivet.  See sisaldas töötajate suuremat tööpanust sama palga juures, avaliku sektori preemiate kärpimist ja palgatõusu pidurdamist.  Vastu saavad aga madala ja keskmise palgaga töötajad tulumaksukoormuse  vähenemise.

 Kuigi  tulumaksukoormuse vähendamine  suurendab avaliku sektori eelarvedefitsiiti, siis  pikas vaates eeldatakse  suuremaid laekumisi tänu kasvavale majandusele. Majanduskasvuga kaasnevad maksulaekumised kataks ka eelarve puudujäägi. Eesti paraku pole sellised reformid võimalikud, sest dogmaatiline  laenamise eitamine ei luba kasutada laenuraha reformide tegemiseks.

 Soome riigieelarve on aasta lõikes paariprotsendilises defitsiidis ja riigivõlg üle 60% Nende vähendamiseks head plaani aga pole peale lootuse kiirema majanduskasvu.  

Mõni sõna Soome maksudest ka. Soome tulumaksusüsteemi probleem on mitte progresseeruv maksuastmestik, vaid liiga palju erinevaid maksusoodustusi ja erisusi, mis lähevad üksteisega vastuollu ja vähendavad töömotivatsiooni. Midagi sarnast, mis meil on tekkinud seoses töötavate pensionäride tulumaksustamisega.  OECD soovitus on vähendada erinevaid soodustuste skeeme ja asendada need  ühelaadse üldise sotsiaaltoetusega astmelise tulumaksu raamistikus.  See kuluks ka meile ära!

Üheks Konkurentsivõime lepingu osaks oli ka ettevõtete sotsiaalmaksukoormuse vähendamine ja selle osaline ülekandmine töötaja kohustuseks. Erinevalt Eestist on Soomes sotsiaalkindlustusmaksed jaotatud töötaja ja tööandja vahel; Eestis kannab aga  kogu sotsiaalmaksukoormuse tööandja. Meie tööandja sotsiaalmaksete koormuse vähendamine peaks olema ka alanud valimisprogrammide üheks peateemaks, mis eeldaks  maksusüsteemi väga põhimõttelist muutust. Vajalikku julgust selleks aga Eesti erakondadel ei paista olevat. Aga ilma sotsiaalmaksu ülekandmiseta osaliselt töövõtja maksuks pole ka meie ettevõtete konkurentsivõime kasv võimalik.

Ka soovitab OECD Soomele  tavapärast tööjõu maksustamise  ja asendada see kaudsete maksude ja kinnisvara maksustamisega ning riigikulutuste kokkutõmbamisega.  Siinkohal tahaks soovitada OECD  astuda läbi Eesti piiril asuvatest alkoholipoodidest et näha, mida sellise soovitus rakendamine reaalsusel tähendab!  Aga eks ole Soomelgi siin oma piirikaubanduse kogemus lõunanaabriga olemas!  Kuigi Soome käibemaksumäär on 24%, on paljud tooted maksustatud madalamalt kui Eestis.

OECD hindab ka Soomes teoksil olevat kodanikupalga eksperimenti, kus kodanikule antakse kätte mingi rahasumma, mis asendab suurema osa teisi saadavaid sotsiaaltoetusi. Üldisele sellest aga hästi ei arvata, sest  võib hoopis tekitada juurde vaesust ja  suurendada tulude erisusi.

Kokkuvõttes, kuigi Soome on täna veel Eestiga võrreldes majanduslikult palju jõukam, siis riikide majandusteemad ja probleemid on muutunud üha sarnasemaks. Nii nagu ei saa me läbi Lätita, mõjutab ka Soome majandusolukord meie tegemisi kõige otsesemalt.

Meid ei ohusta vene-, sotsi- ega natsi-, vaid lihtsameelsus (Vikerraadio (96): 21.02.2018)

ERR

Meid ei ohusta vene-, sotsi- ega natsimeelsus, sest me teame, kuidas nendega hakkama saada. Meid ohustab hoopis lihtsameelsus – arvamine, et keerulisi asju saab lahendada lihtsate parteiliste hüüdlausetega ning samal ajal eirates maailma pikaajalist kogemust, leiab Viktor Trasberg Vikerraadio päevakommentaaris.

100 aastat tagasi sisuliselt puudusid eestlastele kuuluvad suurettevõtted. Eesti ettevõtete omanikud olid venelased, baltisakslased või veel keegi kuskilt. Ka Eesti tööstus oli paljuski kujundatud Vene impeeriumi suuriiklikest huvidest lähtuvalt.

Tegutsevatest suurtehastest olgu mainitud Kreenholmi manufaktuur kui Euroopa üks suurimatest tekstiilitööstustest, Dvigateli vagunitehas, tselluloosi- ja tsemenditootmine.

Aga Esimene maailmasõda ja suuriikide kokkuvarisemine Euroopas tegi kiire lõpu ka senisele Eesti tööstusele. Iseseisvuse esimese aastakümne Euroopas ei olnud kerge leida uusi turge ei tekstiili- ega masinatööstusele ning seega võeti suund suurtööstusest loobumisele ja siseturule keskendumisele. Edendati põllumajandust, arendati põlevkivi tootmist ja kasutamist ning metsatööstust.

Paarikümne aastaga suudeti välja arendada väikeriigile sobiv majanduskorraldus ja leida oma koht maailma majanduses. Aga mis muud üle jäigi!

Sõdadevahelised kriisid räsisid majandust küll karmilt, aga suudeti paindlikult reageerida – tehti rahareform ja kujundati sobiv eelarve- ja rahakursipoliitika. 15 protsenti riigieelarvest kulutati põllumeestele makstavateks toetusteks ja monopoliseeriti riiklikult põllumajanduseksport, mis aitas kaasa põllumajanduse muutumisele rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks. Seega jäi Eesti enne Teist maailmasõda ikkagi valdavalt põllumajanduslikuks maaks. 

Nõukogude okupatsioon tõi kaasa jällegi totaalse majandusstruktuuri ümberkorralduse – kolhoosistati põllumajandus ja rajati uusi rasketööstusettevõtteid. NSV Liidu riigieelarvest tehti suuri investeeringuid metalli- ja masinatööstusesse ning energeetikasse ja infrastruktuuri. 

Paraku ei sobinud paljud tööstusharud Eesti oludega – puudus vajalik tööjõud ja tooraine, tootmine oli saastav ning ressursse raiskav. Ebaefektiivse suurtootmisega kaasnesid  mittesoovitav inimeste sisseränne, keskkonnareostus ja kolemajade ehitamine. Kergetööstust ja teenindustegevust oli vähe, konkurents tootjate vahel puudus, kaupade kvaliteet oli madal ja kogu aeg oli kõigest puudus. 1980. aastate alguseks oli nõukogude ebeefektiivsel majandussüsteemil võhm väljas ja aeg revolutsiooniks küps.

Turumajandus hakkas uuesti tekkima 30 aastat tagasi samaaegselt Eesti iseseisvuse taastamise protsessiga. Esialgu tõi see kaasa suure ebakindluse ning elujärje langemise isegi võrreldes nõukogude ajaga. Samas panid reformid aluse turumajanduslikule majanduskorraldusele.

Paarkümmend aastat tagasi oligi suurem osa ettevõtlussektorist erastatud. Suudeti Eestisse meelitada välisinvesteeringuid, mis tõid kaasa moodsa tehnoloogia, ärikultuuri ja välissidemed. Tekkisid uued tegevusvaldkonnad – pangandus, teenindus, kaubandus, turism –, mis enne olid peaaegu olematud. Tekkisid Eesti kapital ja kapitalistid;  majandustegevus muutus vägagi konkurentsivõimeliseks ja võeti sisse väärikas koht maailma majanduses.

Euroopa Liiduga ühinemine, kiire majanduskasv ja ekspordivõimekus suurendasid kiiresti ka palgataset ja heaolu.

Paraku tekitas näiliselt peatumatu majanduskasv ja eelnevate aegade edukas majandusareng seisaku ühiskonna mõtlemises ja majandusprotsessidest arusaamises. Ei suudetud juhtida majandustsüklit, vaid lasti majandusel üle kuumeneda ja seejärel kriisi langeda. 

Majanduse toimimise seaduspärade ja majanduse juhtimisele omaste hoobade kasutamise eiramise loogiline tagajärg oli sügav majanduslangus ja sellel järgnenud stagnatsioonikümnend. Tahtmatus muuta iganenud eelarvepoliitikat, loobumine laenuinstrumentidest ja maksukorralduse reformidest ei võimaldanud ka kaasajastada majandusstruktuuri.

See on läks Eesti ühiskonnale väga kalliks maksma, mis väljendus madalas majanduskasvus, lihtsakoelise majandusstruktuuri säilimises ning Eesti inimeste väljarändes. 

Eesti riik jõuab ka järgneva saja aastani, kui suudab kaasajastada oma majandust ega jää kinni oma aja ära elanud dogmadesse. Meid ei ohusta vene-, sotsi- ega natsimeelsus, sest me teame, kuidas nendega hakkama saada. Meid ohustab hoopis lihtsameelsus – arvamine, et keerulisi asju saab lahendada lihtsate parteiliste hüüdlausetega ning samal ajal eirates maailma pikaajalist kogemust. 

Eestis elamiseks peab tänapäeva maailmas olema põhjus. Aga väikeses rahvusriigis on kogu aeg dilemma – kas kesta rahvusriigina või tahame elada jõukalt? Väikeriigi tingimustes need kaks asja korraga harva saavutatavad. See määrab ära paljuski ka ühiskonna valikud nii hariduse, majandussüsteemi, julgeoleku ja meie riigi sõprade valikul.

Kui tahame kesta rahvusriigina, siis peame ühiskonnana sellesse ka panustama – inimeste, aja- ja muude ressurssidega. Kui aga panustamist nähakse karistusena, siis järgmist  sajandit me riigina vist üle ei ela.

Seega andku Jumal meile tarkust ja jõudu eristada riigile olulisi asju tühisest  parteipoliitilisest kemplemisest. Pikka iga Sulle, meie oma 100-aastane Eesti riik! •

Mis sel aastal sai (Vikerraadio (74)13.12.2107)

ERR link

Lõppeva aasta kõige olulisem majandussündmus oli minu arvates valitsuse vahetus. Selle sündmuse olulisus seisneb eeskätt selles, et loodetavasti õnnestub lõhkuda pikalt meie majandust ahistanud raamistik. See raamistik suunas Eesti majandusmõtte üha kitsamasse ja piiritletud kanalisse, mis on ilmselgelt pidurdanud majanduskasvu ja takistanud üleminekut uutele majandusmudelitele.

Pean silmas eelkõige maksupoliitikat ja suhtumist laenamisse.

Olime jõudnud olukorda, kus majandust juhiti sageli mitte majandusinstrumentide, vaid vanasõnade alusel. Oleme kõik kuulnud selliseid lausungeid, et ”maksustage rikas olemist, mitte rikkaks saamist“ või „me ei jäta võlakoormat oma lastele“.

Majandusteooria võtmes on need fraasid täielik nonsenss. See on tavapäraste majanduse juhtimise hoobade välistamine, mis on meie majandust väga palju kahjustanud ja pidurdanud. Selmet tasakaalustada majandustsüklit laenurahaga, tekitati kriisi tingimustes üks Euroopa sügavamaid majanduslangusi. Selmet ehitada välja moodne infrastruktuur üliodava laenuraha tingimustes, saadame ikka oma ehitajad Soome; jätame infrastruktuuri rajamata ja reformid tegemata.

Kui me ei jäta oma lastele võlakoormat – aga mida me siis jätame? Kas oleme välja arendanud kaasaegse infrastruktuuri, meditsiinisüsteemi ja haridusvõrgustiku, mis oleks tulevaste põlvede kestmise ja arengu alus?

Seoses uue valitsusega on vähemalt loodud uued võimalused arengule suunatud diskussiooni ja mõtteviisi tekkimiseks.

Kuidas hinnata uue valitsuse poolt ette võetud maksumuudatusi? Arvan, et neis on palju ajutisi lahendusi, mis ei ole määratud kestma pikaajaliselt.

Kõige problemaatilisem on maksustruktuuri veelgi suurem nihkumine tarbimismaksude suunas. Meil on juba täna tarbimismaksude osakaal kogumaksudes üks suuremaid. Uued plaanitavad maksumuudatused nihutavad maksustruktuuri veelgi rohkem tasakaalust välja.

Huvitaval kombel kattub aga selline suund otseselt ka Reformierakonna arusaamaga maksustruktuuri arengust. Seega puudub Reformierakonnal – suurimal opositsiooniparteil – siin otsene võimalus valitsust kritiseerida.

Seda enam on opositsiooni kriitika suunatud tulumaksusüsteemi vastu.

Kas tegemist on üleminekuga astmelisele tulumaksule? Saab vastata üheselt – ei. Küll aga saavutab tulumaksusüsteem lühiajaliselt suurema progresseeruvuse.

Maksuteoorias käsitletakse astmelise tulumaksuna sellist maksusüsteemi korraldust, kus peale kõiki lubatud mahaarvamisi jääb järele maksustatav tulu ning sellele tulule kehtestatakse erinevad maksumäärad.

Midagi sellist meie uue tulumaksusüsteemi puhul aga ei juhtu – peale mahaarvamisi on maksumäär ikka kõigile ühesugune. Küll aga muutub tulumaksusüsteem progresseeruvamaks ehk kõrgemat palka saavad indiviidid maksavad suhteliselt natukene rohkem kui enne. Ja vastupidi – madalatululiste maksukoormus alaneb.

Paraku kaasnevad sellise tulumaksusüsteemiga ka mitmed negatiivsed asjaolud. Esiteks ei aita see kaasa meie peamise maksuprobleemi – kõrge sotsiaalmaksu – lahendamisele. Ettevõtete sotsiaalmaksukulu ei sõltu kuidagimoodi sellest, missuguseks kujuneb töötaja tulumaksukoormus.

Teiseks, tulumaksu kogutakse sellepärast, et maksubaas on lai ning tema kaudu on võimalik genereerida piisaval hulgal tulu, mida teised maksud ei võimalda.

Kombinatsioon suurest maksuvabast miinimumist ja madala määraga proportsionaalsest tulumaksust piirab paratamatult laekumisi avaliku sektori eelarvetesse, mida peab kompenseerima muude maksulaekumistega. Käesoleval juhul siis tarbimismaksude tõstmisega.

Kolmandaks loob suur maksuvabastuste piir ja proportsionaalne maksumäär pinnase erinevate maksumanipulatsioonide tekkeks.

Arvutused näitavad, et meie tulumaksukoormus on läinud üha regresseeruvamaks ehk suuremapalgaliste suhteline maksukoormus väheneb võrreldes madalapalgalistega. Uus maksusüsteem toob küll ajutise tulumaksukoormuse progressiivsuse kasvu, kuid ilma maksumäära muutmata saab see olla vaid lühiajaline.

Seega kokkuvõttes tundub tänane maksukompromiss koalitsiooni eri osaliste vahel olevat ebakindel ja ajutine. Paljude uute ja destruktiivsete tarbimismaksude rakendamise asemel oleks palju efektiivsem lahendus maksustada ikkagi üksikisiku tulu – ja progresseeruvalt.

Praeguseks ei ole jäänud ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti senisest proportsionaalsest tulumaksusüsteemist kinnihoidmiseks. Tarbimismaksude laienev kasutamine võib aga kaasa tuua vägagi ettearvamatuid tulemusi.

E-exit (Vikerraadio (63): 28.06.2016)

Tänaseks on Suurbritannia referendumist vist küll kõik ära räägitud, aga veel mitte kõigipoolt. Seepärast alustan kodustest asjadest.

Nii nagu äreval Albionil on ka kodusel Terra Marianal  üheks peaküsimuseks saanud – kuidas oma majanduse ja eluga  edasi minna?

Erinevalt brittidest on Eesti jäänud kinni niinimetatud „keskmise tulu lõksu“. Oleme jõudnud teatud heaolutasemele, millest ülespoole liikumine  on palju vaevalisem.  Senine kiire jõukuse kasv ja lähenemine rikkale Euroopale on asendunud   paigaltammumisega, mis halvab inimeste teotahte ja ettevõtlikkuse.  Teoreetiliselt selgitatakse seda olukorda teatud arengutaseme  läbimisega ja sisenemisega uude etappi. Veel täpsemalt - senine odaval tööjõul  ja madalal  lisandväärtusel põhinev  tootmisstruktuur on ennast ammendanud.

Meie tulutase võrreldes  näiteks Saksamaa ja Põhjamaadega on enam kui 40% madalam ja vahe vähenemist tänane majanduskasvu kiirus paraku enam ei võimalda. Sest meie majandus on oma ülesehituselt selline, mis rikkamatele järele jõudmistparaku ei võimalda. Selleks,  et minna edasi ja vähendada heaoluvahet  rikkama Euroopaga tuleb läbi viia radikaalne majandusuuendus ehk struktuurirevolutsioon!  

Majandusteooria seisukohalt oleneb  majanduskasv tootmissisendite olemasolust ja nende ja nende kasutamise efektiivsusest. Ehk tööjõust, kapitalist ja tootlikkusest.  Nii Eesti oma asjatundjad kui ka välismaa targad IMF-st ja OECD-st  on toonud välja asjaolud, millest majanduskasv võiks sõltuda. Vaatleme neid üldistatult.

Töötajate hulk lähiaastakümnetel – eeldades tänaste olude püsimist – Eestis suureneda ei saa – demograafiline lagi on käes!  Töötajate arv saab suurenda ainult  läbi migratsiooni – seega võõramaalaste hulk peaks suurenema!

Vaatame kapitali olukorda. Eestis on huvitav olukord, kus eelnevatel aastatel on kapitaliinvesteeringud olnud intensiivsed ja aga kapitalivarustatus olulistes majandussektorites  jääb ikka ilmselgelt maha  arenenumatest Euroopa riikidest.  Pean siin silmas näiteks tööstus ja tehnoloogiasektorit. Selleks,  et edukalt asendada vähenevat tööjõudu, peaks investeeringud ikka veel kasvama.

Teiseks, paljuski on investeeringud läinud niinimetatud traditsioonilistesse tootmissektoritesse, mis kuuluvad pigem eelmisesse majandusarengu perioodi. Näiteks toidu või kaubandussektorisse.  Võrreldes Euroopaga on Eestis investeeringud tarka majandusse ja tööstussektorisse ebaharilikult madalad; teiselt poolt,  ärikinnisvarasse aga  liiga suured. IMF arvates pidurdab selline kapitalipaigutuse  jaotus tootlikkuse kasvu.

Investeeringud südaööni lahti olevatesse kaubanduskeskustesse või kontorihoonetesse teevad meie elu küll  värviliseks, aga lisavad vähe meie konkurentsivõime  kasvu. Nimetatud  valdkonnad on sageli vähese lisandväärtusega ja vähese eksportvõimekusega. Innovatsiooni ja tehnoloogia arengu tagantõukamiseks on küll meil olemas uhked programmid ja plaanid, aga erainvesteeringud ei ole piisavalt jõuliselt investeeringutega järele tulnud.

Aga seis  on veelgi kurvem. Eesti Panga uuringud näitavad, et majanduse struktuur ei ole peale majanduskriisi paranenud, vaid on muutunud  veelgi madalama lisandväärtusega tegevuste suunas.  Kriis lastigi raisku minna! Liiga palju inimesi töötab nii-öelda valel alal ja peaks liikuma suurema lisandväärtusega tegevusaladele.

Aga kuidas seda teha, kui ühiskonnas valitseb arusaam, et küll turg asjad paika paneb. Maailma kogemus on olnud just vastupidine - keskmise tulu lõksust on riigid välja pääsenud riigi poolt juhitud tööstuspoliitika ja regulatsioonide abil.

Eesti majanduse tootlikkus on ligikaudu 70% Euroopa keskmisest ning on viimastel aastatel langenud. Tootlikkuse tõus on seega võtmesõna, mis toetab majandust väheneva rahvastiku ja väheneva investeerimisaktiivsuse tingimustes.

Tootlikkust peaks iseloomustama  majanduse innovaatilisuse kasv ja uute tootmisharude teke. Investeerimine uudsesse majandusstruktuuri on üks peamisi edutegureid nagu näiteks Koreas või Singapuris.

Siinjuures olgu toodud veel sellinegi asjaolu et – suurema osa arendustegevusest  teeb avalik sektor ja  seda Euroopa Liidu vahendite arvel.

Ja olemegi tagasi  Brexiti raamistikus  – kujuteldav Eesti väljumine Euroopa Liidust  lõpetakse koheselt suurema osa igasugusest arendustegevusest ja infrastruktuuri rajamisest.  Eestil  E-xiti  oleks täna   majanduslik enesetapp!

IMF on välja arvutanud, et   Eesti majanduskasv võiks  lähemal viiel aastal olla 3% kanti ehk siis kaks korda kiirem kui täna tegelikult.  Majanduskasvu aluseks peavad olema innovatsioon ja arendustegevus, mis tooks kaasa majandustegevuse struktuursed muutused. Ilma selleta rikkamaks ei saa! Täna on jutte ja strateegiad üsna  palju, aga konkreetseid arengutrende tahaks ka  juba näha!

Kust tuleb palk! (Vikerraadio (61): 31.05.2016)

Eesti palgad kasvasid  esimeses kvartalis 8% võrreldes eelmise aastaga. See on tekitanud rõõmsaid emotsioone, aga ka loomupärase vastandumise tööandjate ja ametiühingute vahel.

Ettevõtjad on seisukohal, et selline palgatõus on liiga kiire ja seega sööb Eesti konkurentsivõimet.  Vastupidiselt - ametiühingujuht on seisukohal, et  “just palgatõus hoiab meie majandust hetkel vee peal ja selle järsk katkestamine võib tuua kaasa vabalanguse”. Tema seisukohalt on peaprobleem eelkõige selliste  investeeringute vähesuses, mis võimaldaksid kasvatada tootlikkust. 

Majandusteooria lähtub arusaamast, et jätkusuutliku  palgakasvu aluseks on tööviljakuse tõus. Tööandja seisukohalt tähendab  see olukorda, kus lisandunud tootmismahu müügiväärtus  on suurem kui selle loomiseks tehtavad lisakulutused. Kui ettevõte saab rohkem tulu, siis saab ta ka ilma kasumit vähendamata maksta rohkem palka. Kui aga tööjõukulu kasvab kiiremini kui lisandunud toote väärtus, siis paratamatult jääb kasumiosa väiksemaks.

Aga teisiti sõnastades -  kõrge palgatase on samal ajal ka kõrge tootlikkuse ehk konkurentsivõime näitaja. Maailma  kõige konkurentsivõimelisemates riikides – Šveitsis, Singapuris ja USA ning Põhjala riikides - on samal ajal ka maailma kõige kõrgem palgatase. 

Mis on aga Eesti nii kiire palgatõusu põhjused ja kuidas sellesse suhtuma peaks?

Vaatame kõigepealt palkade absoluuttaset.  OECD riikide lõikes oli Eesti palgatase  2013 aastal  kõige madalam, jäädes maha ka Poolast, Ungarist ja Tšehhist. Rääkimata Põhjamaadest, kellega võrreldes on meie palgad mitmekordselt väiksemad.

Mitmesugused muud statistikaandmed näitavad Eesti olukorda mõnevõrra paremana Ida- ja Kesk Euroopa riikide seas, mis aga ei muuda üldpilti  meie kohast Euroopa raamistikus.

Tuntavalt madalam palgatase tingib paratamatult Eesti töötaja huvi kiigata lähedalasuvate Põhjamaade tööturu suunas. Kui osa inimesi liigub tööle välismaale, siis töötajate arvu püsimiseks peab tühimiku katma elanikkonna  loomulik juurdekasv või tööjõu sissevool.  Eestis on aga täna tegemist olukorraga, kus väljaränne on suurem kui siia saabumine;  seda vaatamata statistikatrikkidele.

Teine aspekt on jällegi tootlikkus. Kui tootlikkus suureneb, siis on võimalik heaolu kasv ka väheneva töötegijate arvu tingimustes.  Eesti oleme täna olukorras, kus töötajate arv väheneb, aga tootmise efektiivsus ei suuda seda korvata. Tulemuseks surve palkade tõstmiseks, mis omakorda mõjutab negatiivselt kasumeid.

Mida siis sellise olukorras pakub tööandjate esindaja? Kutsub üles vähendama palgasurvet!  Kuidas? Toodagu sisse odavamat tööjõudu kui kohapealt saada!

Selle seisukohaga ei saa kuidagi nõustuda. Veelgi enam, tegemist on erakordselt halva signaaliga töötajatele, mida võib lausa võtta süüdistusena, et miks nii palju palka tahetakse! 

Esiteks, palkade kunstlik madalalhoidmine pole Euroopa Liidu raamistikus kuidagi võimalik. Veelgi enam – see oleks lausa ohtlik, sest  palkade ja heaolu kasv on ainuvõimalik  tee Eesti ühiskonna kestvusele.

Palgakasv ei ole elamine ja koogisöömine tuleviku arvel – kui tänased  palgad ei suurene siis meil tulevikku rahvana ei ole!  Küll eestlastele leidub maid ja riike, kus palka suudetakse maksta!

Teiseks välistööjõud. Tuletagem lugupeetud tootmisjuhile meelde, et Eesti on juba  üle kümne aasta osa  Euroopa Liidu tööturust.  Sellel tööturul on peaaegu  300 miljonit töötajat,  keda  on võimalik vabalt  Eesti ettevõtetesse palgata.  Aga saame ju üheselt aru, millistest tööjõust käib jutt. Antud juhul soovitakse mööda minna turukonkurentsist ja palgata odavamat tööjõudu väljastpoolt Euroopa Liitu. 

Väljastpoolt Euroopat tuleva odava tööjõuga kaasnevad aga olulised probleemid, mis sõna otsese mõttes halvavad Eesti majandusarengu. Kui ettevõtted saavad lühiajaliselt tulu odava tööjõu  kasutamisest, siis sellega kaasnevad muud  kulud ja probleemid lükatakse aga ühiskonna kaela. Aga peamine – odava tööjõu pealevool pärsib tehnoloogilist arengut ja majandusstruktuuri muudatusi. Kui odav tööjõud võimaldab  jätkata tänast vähetootlikku tegevust, siis milleks investeerida tehnoloogia uuendamisse ja mõelda tööjõu parema kasutamise peale?

Odaval tööjõul põhinevat tootmisstuktuuriga jätkamine vähendab igal juhul Eesti  konkurentsivõimet ja heaolu. Kui kõrge palgakulu ei survesta tehnoloogilist uuendust, siis moderniseerumist ei  toimugi.

Veelkord, ma  ei kutsu ma üles kuidagi  meie tööturu sulgema väljastpoolt Euroopast tulevale  tööjõule kui see toimuks turupõhiselt.

Vastuvõetamatu on aga tegevus, millega püütakse Eesti oma inimeste palgad madala hoida ja investeeringud tehnoloogiasse tegemata jätta. See on olukord, mis tegelikult sööb tükke meie tuleviku heaolukoogist.  

IT kadus ära (Vikerraadio (60):24.05.2016)

On tõsilugu, et vanemate Euroopa Liidu riikide majandused  kasvavad täna aeglasemalt kui paljude suurte Aasia riikide omad. Kui Euroopa kriisijärgne majanduskasv on olnud nullilähedane, siis Hiina ja India kasvasid keskmisele üle 5% aastas.  USA kasv on olnud mõne protsendi ringis, Jaapanis veelgi madalam.  Aga kas see tähendab, et Aasi riikide  jõukusetase läheb ühel hetkel stagneerunud Euroopast ja Ameerikast mööda?

Majanduskasvu mõõdetakse kui sisemaise koguprodukti ehk SKP muutust mingi perioodi vältel. Arvestatakse kokku kas ühiskonna tulud, tehtud kulutused või  loodud kaupade ja teenuste väärtus.

Arvestamise algusest peale - 70 aastat tagasi -  on välja toodud ka  SKP arvestuse puudused. Peamine probleem on selles  – kuidas kajastada SKP arvestuses  kõiki majandusega seotud tahke ja kulutusi.  SKP-d  saab arvutada, kui toimub avalikult fikseeritud majanduslik tehing – näiteks ost-müük; tulude saamine  või kulude tegemine. Kui aga sellist transaktsiooni ei toimu või seda ei saa mingil põhjusel rahaliselt mõõta,  siis statistiliselt SKP-d ei looda.  Kui käime pubis või spordiklubis, siis selle tegevuse eest maksame raha ja kasvatame SKP-d;  kodus söögi valmistamine või  väljas sportimine annab sama tulemuse, aga SKP-d ei toodeta. Samamoodi on raskusi näiteks varimajanduse või looduse saastamise korral – tegevused toimuvad aga tulu ja kulu pole võimalik arvestada.

Aga tuleme tagasi Euroopa ja Aasia majandusarengu võrdluse juurde.

Majandusteadlased on toonud välja, et Euroopa madalam  majanduskasv võib olla seotud ka SKP-e mõõtmise probleemiga. Niinimetatud 4-s  tööstusrevolutsioon on toonud Euroopas kaasa olulise majandusstruktuuri muutuse, millega SKP-arvestus paraku pole veel kohanenud.

Uut  tehnoloogilist arengut veab IT ja kommunikatsioonitehnoloogiate areng. Digitooted ja teenused  asendavad paljuski senise füüsilise tootmise ja tarbimise.  Aga - Interneti vahendusel pakutud toodete  väärtust on raske täielikult SKP-s kajastada.

Toome situatsiooni üldistava kirjelduse raamatumüügi näitel.  Oletame, et Indias trükitakse mingit raamatut miljon eksemplari. See annab tööd paberitootjatele, raamatutrükkalitele, transpordifirmadele, raamatupoodidele ja kellele veel  iganes. Iga liigutus on fikseeritud ja seega loob ka SKT-d.

Oletame aga, et sama raamat tehakse kättesaadavaks digitaalselt ja seda saab vabalt kasutada 10 miljonit inimest. Sellisel juhul ei looda arvestuslikku SKT-d mitte sentigi.  Aga toodet saadi 10 korda rohkem.  See võibki olla üks aspekt  Euroopa ja Aasia riikide majanduskasvu erinevusel.  Ehk siis Euroopa majandused on palju olulisemalt liikunud digiteenuste suunas võrreldes Aasia majandustega. Aasia majanduste struktuur  on traditsioonilisem ja seega  SKP-e arvestuse seisukohalt nii-öelda nähtavam. Vaatame Interneti levikut suurtes Aasia riikides. Hiina on selles järjestuses 70 ja India lausa 107 maailmas. Pole midagi Euroopaga võrrelda! Nende mahajäämus on väga suur!

Seega, on  põhjust arvata, et   suurt digiteenuste hulka pakkuvate ja kasutatavate  majanduste SKP arvestuslik tase väiksem kui tegelikult.  

Teine SKP arvestuse aspekt on seotud kaupade kvaliteediga – seda eriti kõrgtehnoloogiliste toodete vallas. Tänased arvutid, televiisorid, autod  on oluliselt parema  tasemega ja võimekusega kui samalaadsed asjad kümmekond aastat tagasi. Ja seda kõike palju madalama hinna juures.  Jällegi, elukvaliteet on tõusnud, SKP-e aga mitte.  Ja Aasia uusmajandused tarbivad kõrgtehnoloogilisi tarbekaupu oluliselt vähem kui Euroopa, Ameerika või Jaapan.

Kolmas aspekt on seotud mitmesuguste negatiivsete välismõjudega. Ehk siis kuidas tootmine mõjutab väliskeskkonda. Ka siin on Euroopas oluline eelis. Keskkond on oluliselt puhtam, kui  uusindustriaalsetes Aasia riikides, kus kiire tööstusareng on toonud kaasa ülisuured keskkonnaprobleemid. Aga ka seda aspekti paraku SKP ei arvesta.

Üks aspekt SKP-ga seoses on ka majanduse tootlikkus. Numbrid näitavad Euroopa riikide tootlikkuse ehk loodud lisandväärtuse aeglast kasvu. Mis jällegi ei lähe kokku meie tegelike protsesside tajumisega. IT ja digiteenuste areng on olnud ju  ülikiire – kuidas siis tootlikus madal saab olla? Aga ehk on  jällegi tegemist arvestuse probleemiga – odavat raha ehk laenuressurssi on Euroopas ja Ameerikas palju,  aga samal ajal pakutavate  toodete väärtus on alahinnatud.  Ehk rahaliselt mõõdetav sisend on võrreldes mõõdetud  väärtusega liiga suur!

Kui tänane SKP arvestus ei suuda peegeldada kogu majandustegevusega seonduvat, siis selles valguses omandavad  mitmesugused  muud naljakad indeksid hoopis tõsisema kaalu, sest võimaldavad mõnes mõttes paremini  näidata ühiskonna arengut. Nagu näiteks ühiskonna heaolu või õnne taseme mõõdikud.  Ja vähemalt Euroopa kontekstis on seos väga otsene – mida jõukam ühiskond, seda õnnelikum.  Vaatamata statistiliselt madalale majanduskasvule! 

Ei saa me läbi Lätita! (Vikerraadio(57): 19.04.2016)

Eesti majanduse hetkeseisust rääkides kirjeldatakse alati olukorda meie riigi oluliste kaubanduspartnerite juures. Nende all peetakse silmas peamiselt  Soomet-Rootsit ja Venemaad. Aga kuidas läheb meie teistel Balti lähinaabritel, kes nii palju sel pildil nagu  silma ei paista.

Hakatuseks Balti riikide personaaliast. Kui palju inimesi suudab kohaselt öelda,  mis on Läti presidendi nimi? Olgu  öeldud, et kahjuks Ieva Kupče ei ole õige vastus. Läti president on Raimonds Vējonis ning peaminister on Māris Kučinskis. Leedu peaminister on Algirdas Butkevičius.

Kuigi teiste Balti riikide majandusest ülemäära palju meil juttu ei tehta, siis tahaks rõhutada, et meie lõunanaabrid on Eesti majandusele väga olulised.  Eesti eksport Lätti ja Leetu  kokku on sama suur kui Soome ning kolm korda suurem kui Venemaale.  Samas kuuleme iga päev  Soome  ja Venemaa väiksest impordinõudlusest; Balti riike selles kontekstis nagu poleks olemaski. Samuti, mitte ükski riik ei varusta Eestit kaupadega nii suures  mahus nagu  Läti ja Leedu kokku. Kõige rohkem tuntakse ehk Maxima poeketti, mis muide ongi ühed suuremad nii Leedu kui Läti tööandjad.  

Selle sajandi alguses olid Balti riigid SKP nominaalse näitaja poolest ühe elaniku kohta enam-vähem samal tasemel – 4 tuhande euro kanti. Tänaseks on Eesti mõnevõrra  ette rebinud ning saavutanud nominaaltaseme 15 tuhat eurot võrreldes 12 tuhande euroga inimese  kohta Lätis-Leedus.  Mõnevõrra teistmoodi on aga olukord, kui võtame arvesse ka hinnataseme. Eestis on kõrgem nominaalne tulutase, aga ka kõrgemad hinnad.

Raha ostuvõimet arvestades  on Eesti ja Leedu samal tulutasemel, Läti jääb  natuke allapoole.  Võrreldes Euroopa Liidu keskmisega 2014 aastal, on Eesti ja Leedu saavutanud 75 protsendilise taseme; Läti SKP on tasemel 64 protsenti.   Selles  raamistikus saab  väita, et Eesti on täna tulutaseme poolest ikka Balti riik, mitte aga uus Põhjamaa. Kuigi Soome ja Rootsi on viimastel aastatel meile selg ees natukene lähemale tulnud.

Eesti majanduskasv eelmisel aastal oli madalam kui meie lõunanaabritel – vastavalt 1,1; Leedus 1,6 ja Lätis  koguni 2,7 protsenti.  Kui nende riikide majanduskasv jääb kiiremaks kui Eestis, siis lähevad nad meist  heaolus mööda;  ja seda juba lähiaastatel.  

Inflatsioon on Eestis ja Lätis nullilähedane; Leedus hinnatase eelmisel aastal alanes. Mäletatavasti mõõdeti  enne kriisi hinnatõusu Balti riikides kahekohalise numbriga.

Kui tööpuudus on Eestis 6% ehk niinimetatud loomuliku tööpuuduse tasemel, siis Lätis-Leedus on tööpuudus suurem – 9% lähedal.

Kus Balti riigis oleks kõige parem äri  ajada? Maailmapanga selle aasta ülevaate põhjal on ärikeskkond kõikides Balti riikides üsna ettevõtlussõbralik.

190 riigi  seas asub Eesti 16-ndal  positsioonil; Leedu 20 ja Läti 22-l. Kõikides riikides on lihtne äriga alustada, saada ehituslube ja registreerida omandit. Probleemsed kohad paistavad aga olema vähemusaktsionäride kaitse ja pankrotimenetlus.

Maailma konkurentsivõime raport toob välja ka Balti riikide konkurentsivõime taseme. Eesti on maailmas 30 ning sellel nivool püsinud juba pikka aega.

Kuigi Leedu  ja Läti jäävad meile  alla – olles vastavalt 36-s  ja 44-s;  on meie lõunanaabrite konkurentsivõime viimastel aastatel kiiresti kasvanud.

Tuuakse välja, et konkurentsivõimet  piirab madala lisandväärtusega tootmisstruktuur aga  ka loomupärane väike siseturu maht.  Aga seda enam peaksid riigid tähelepanu pöörama oma ettevõtete tegevuse üleilmastumisele ja uutele välisturgudele sisenemisele.

Ka kõige suuremaid takistusi äritegevusel  näevad Balti riikide ettevõtjad üsna samamoodi. Need on kõrged maksumäärad ja ettevõtlust piirav bürokraatia. Eestis lisandub siia veel tööjõupuudus.  

Tööjõukulu ühe töötunni kohta on Eestis 11 eurot; Lätis-Leedus 7 eurot ehk meie lõunanaabritel on säilinud mõningane tööjõukulu eelis. Aga kõikide riikide tööjõukulude kasv on Euroopa Liidus üks kiiremaid. Mis puudutab tööjõu tootlikkust, siis kipub Läti  oma Balti naabritest maha  jääma ja Leedu ette minema.

Kokkuvõttes. Eesti  püsib oma majandusnäitajatega Balti riikide eesotsas, aga ei midagi erilist võrreldes teistega. Meenutagem siinkohal kriisieelseid aegu, kus Eesti paistis Balti riikidest silma dünaamilisema ühiskonna ja kuidagi moodsama majandusega.  Tekkis  kohati üleväärsustunne teiste baltlaste  suhtes. Tänaseks pole sellisel suhtumisel aga mingit alust; pigem tuleks karta meie allajäämist selles ülebaltilises majandusvõistluses. 

Majanduslik stagnatsioon ja 100! (Vikerraadio (53): 23. 02.2016)

Vabariigi aastapäeva eel on paslik rääkida meie majandusarengust laiemas võtmes. Eelmise aastapäeva kõnes väitis Vabariigi president, et  need majanduspoliitikad, mis on Eestit edendanud eelmisel veerandsajandil, meid enam edasi ei vii.  Aastapäeval  ongi hea hetk küsida – aga mis on siis see, mis meid edasi peaks viima ja veelgi tähtsam – kuidas?

Poliitikas  on iseenesest huvitavad ajad, aga majanduskasvu numbrid ja üldine meeleolu annab tunnistust,  et majandus on seisakusse ehk stagnatsiooni vajunud.  Miks siis hoog maas  ja areng kiduravõitu?   Ei tahaks siin kedagi konkreetselt osatada, vaid püüan välja tuua  tänase olukorra laiema tagamaa. 

Majandusliku stagnatsiooni põhjus on minu arvates see, et ühiskond on võrreldes veerandsaja  taguse ajaga muutunud, aga majanduse juhtimise instrumentide kasutamine  on jäänud suuresti samaks.   Pean silmas siin näiteks majandustsükli juhtimise põhimõtteid, riiklikke investeeringuid, maksusüsteemi,  riigivõla juhtimist, avaliku sektori töötajate motivatsiooni  ja paljusid teisi  olulisi majandusinstrumente. Oleme nende asjadega paljuski ummikusse jõudnud – ei toeta nad ühiskonna edenemist ega majanduskasvu!

Iga ühiskond teiseneb, seega vajame ka Eesti majandussüsteemi pidevat uuesti mõtestamist ja raamistikku asetamist. Aga tundub, et räägime tänasest Eestist kui paarikümne aasta tagusest üleminekuriigist. Mitte suveräänsest ja turumajanduslikust ühiskonnast.

Võtame näiteks maksusüsteemi ja riigivõla teema. Neil teemadel räägime riigi rollist kui millestki väljaspool Eesti ühiskonda seisvast, piltlikult öeldes kurjast onust, kes  lapselt kommi ära võtab.

Tänase maksusüsteemi põhimõtted on suures piires samasugused, nagu nad olid 25 aastat tagasi. Siis oli tegemist vaese, turumajanduses kogenematu ja majanduslikult isoleeritud riigiga. Sellisel ühiskonnal  puudus võimekus hallata keerulist maksusüsteemi ja riigivõlainstrumente. Eesti keskmine palk oli 60 eurot ning pension 20 eurot. Välisinvesteeringuid polnud, riigi-institutsioonid ja  eraettevõtlus oli algeline, maksukultuur puudus. Selline ühiskond vajaski  lihtsat maksu ja eelarvesüsteemi. Aga täna elame hoopis teises jõukusetsoonis. Samas,  maksusüsteem  on jäänud ju ka täna sama primitiivseks kui veerandsada aastat tagasi!  

Samasugune on olukord ka riigivõlaga. Pikalt võimul olnud juhtparteid otseselt välistavad igasuguse arutelu finantsinstrumentide  kasutamise üle. Tegemist on sisuliselt  ju turumajandusele omase  pangandusüsteemi olemuse eitamisega. Kui me aga ei  kaasa laenuraha investeeringuteks haridusse, infrastruktuuri või reformide tegemisse, siis pikas perspektiivis ongi areng väga kidur!

Peaksime aru saama, et kui me oma riiki ei panusta, siis iseseisva Eesti ühiskonna, keele ja kultuuri säilimine ei ole võimalik. Ei ole võimalik selline olukord, et riigi ainuke tegevus on ära kaotada maksud ja pakkuda meile palju ja kvaliteetset haridust, meditsiini ja julgeolekut. Ainult hea sõnaga täna enam kooli, politseid ega sõjaväge  üleval ei pea! Meil on turumajandus ja raha loeb!

Aga miks siis majanduspoliitikad ei ole eluga kooskõlas uuenenud? Lihtne vastus – siis peaksid ka  võimul olevad  erakonnad tunnistama, et teatud majandussümbolite aeg on ümber.  Aga  väga raske on muuta selliseid, aastakümneid presenteeritud maamärke, mis ka täna ikka veel propagandistlikult toimivad. Aga majanduslikult ei toimi juba ammu!

Aga selliseid rituaalseid piirangud meil jagub! Ei  tohi võtta riigilaenu infrastruktuuri investeerimiseks  või majanduse stabiliseerimiseks.  Parem siis sööme ära seemnevilja!

Ei tohi maksustada välispankade kasumit, parem siis  väänata kõrged maksud kaela oma tarbijatele ja ettevõtetele.

Madala-  ja kõrgetululisi tuleb maksustada samasuure maksumääraga. Kui avalikule sektorile maksuraha ei jagu, siis tuleb riik kinni panna või  riigivara müüa. Aga mitte mingil juhul ei tohi korjata rohkem makse  või kasutada riigivõlainstrumente.

Paraku, hoides kinni oma aja ära elanud  sümbolitest,  piirame me sellega majanduse juhtimise võimalusi ehk  ja muudame  majanduse  ebaefektiivseks.  

Kui mingeid  majandussüsteeme süsteeme ei tohi muuta  ainult sellepärast, „et neid ei tohi ju muuta“,   siis olemegi  iseendal  käed,  suu ja mõistuse kinni teipinud.  Lihtne on rituaalselt korrutada mingeid aastakümneid kehtinud loosungeid; peenhäälestada  vähetähtsaid majandusküsimusi  ning mitte riskida oma eelnevate aegade lubaduste  muutmisega. Isegi  sel juhul kui need  õõnestavad ühiskonna jätkusuutlikkust.  Ja see ongi stagnatsioon!

Stagnatsiooni  häda on see, et ta võib kesta pikka aega. Otseselt nagu midagi kokku ei kuku, aga  teisel poolt, ega kuskile ei liiguta ka.

Kokkuvõttes, meie riigi järgmised sada aastat iseseisvust on ainult siis võimalik, kui stagnauss meist võitu ei saa!

Head vabariigi aastapäeva! 

Tööjõuturg ja tootlikkus (Vikerraadio (48): 1.12. 2015)

Vaatame Riigikontrolli iga-aastast  aruannet, mis käsitleb ülevaatlikult Eesti tööturu ja tootlikkuse probleeme. Kuidas siis Riigikontrolör olukord hindab ja mida soovitab?

Tõdetakse, et tööturu probleemid on ajas muutuvad. Kui kriisist alates on  peamiseks probleemiks olnud töökohtade puudus, siis tulevikuvaates olukord teiseneb. Situatsioon muutub vastupidiseks  – puudu saab olema töötajatest  ning peateemaks  saab hoopis tööjõu efektiivne kasutamine.

Veerand sajandi pärast ennustatakse töötajate hulga vähenemist 72 tuhande võrra.  See ennustus on aga küsitav, sest  unustatakse ära asjaolu, et Eesti on Euroopa Liidu liige, mille üks põhisambaid on tööjõu vaba liikumine. Me ei ela kinnises purgis, vaid meie tööturule on kerge siseneda ka välistöötajatel. 

Ülevaade näitab samuti, et tööjõu tootlikkus Eestis on madalam kui Euroopas – ehk 72%  võrreldes keskmise Euroopa Liidu näitajaga.

Seega on Eesti lähikümnendite ees üsna konkreetsed küsimused – kuidas leida uusi töötajaid ja kuidas nad produktiivselt töösse  kaasata. Kui me seda ei suuda, siis pole võimalik ka heaolu suurenemine!

Räägime tööjõust. Suhteliselt väikese rahvaarvuga Eesti peab kombineerima kolme teguriga. Need on,  esiteks, kasutama tänaseid töötajaid suurema tootlikkusega sektorites.  Veelgi laiemalt vaadates, me vajame ka kõrgema lisaväärtusega sektorite  oluliselt suuremat osakaalu. Olen jätkuvalt kriitiline näiteks pillava tööjõu kasutamise pärast meie toidukaubanduses. Seda tuleks vähendada ja inimesed  suunata kõrgema lisaväärtusega tegevusvaldkondadesse.

Teiseks, tuleb kasutada sisemisi töötajaskonna reserve. Tööturul osalejate hõive on meil täna maksimumi lähedal ja siit lisa pole oodata. Aga meil on liiga palju väljaspool tööjõudu olevaid inimesi, kes võiksid võimaluse korral töötada. Pean  siin silmas õppurnoorsugu, teokaid pensionäre ja tervise pärast palgtööd mittetegevaid inimesi. Seega käib jutt töökohtade kohandamisest selliste inimeste jaoks, kes täiskohaga ei taha või ei saa osaleda. Raportis väidetakse, et Eestis on 34 tuhat noort vanuses 15-29 aastat, kes ei õpi ega tööta. See number ei ole usutav, tegemist on statistilise paradoksiga. Tegelik number on ilmselt kordades väiksem -  seega ka nende noorte kaasamisel  suurt tööjõudu ei lisandu. 

Kolmandaks, välistööjõu sissetoomine. Sellel eesmärgil nagu täna seda ettevõtted soovivad, tuleb tööjõu sissevoolule kindlalt vastu seista. Tahetakse nii-öelda turgu üle kavaldada ja tuua sisse kolmandatest riikidest odavamat tööjõudu kui Euroopa Liidu riikides. Tulu odavamate töötajate kasutamisest saaks ettevõte, aga võimalik tekkiv sotsiaalne kulu ja probleemid jääksid ühiskonna kanda. Tuletagem teist korda meelde, et Euroopa Liidu tööjõuturul on üle 400 miljoni töötaja. See ongi tagavara, kelle seast puuduolev töötaja leida. Mis ei tähenda muidugi, et peaksime kartma spetsialistide palkamist ka väljastpoolt Euroopat. Aga lähenemine peaks olema veelgi radikaalsem. Meil on vaja  eeskätt ju  oskustöölisi, keda valmiskujul pole maailmas olemas. Aga miks me ise välismaalasi siin kohapeal ette ei valmista? Meie ametikoolid on täna vägagi kaasaegse sisustuse ja õppebaasiga. Neis on õpetamisvõimsust rohkem kui täna on omamaiseid õppureid.  Aga vist peale ühe erandi pole meil ühtegi  ingliskeelset kutseõppekava. See oleks aga tegelik lahendus, kuidas oskustöötajate hulka mõistusepäraselt suurendada.

Töötajate tootlikkuse ja  selleläbi  ühiskonna heaolu tõus sõltub seega kahest peategurist. Ühelt poolt  – missugune on töötajate ettevalmistus, haridustase ja töötajate hulk.  Teiselt poolt, ühiskonna tootlikkus sõltub töötajate rakendamisest suurema produktiivsusega  tegevusvaldkondades.

Tegemist on  kahesuunalise liiklusega - haridussüsteem peab ette valmistama vajalike oskustega töötajaid; ärisektor omakorda peab sellele ressursile toetudes kasumit teenima.

Olukord meie hariduses on  hea – õppeasutused ja õppeprogrammid  on moodsad ja heal tasemel. Kõrghariduse õppevaldkondadest on meil Euroopa Liidu keskmisega võrreldes rohkem tehnika-, tootmis-  ning teenindusala  üliõpilasi ja vähem sotsiaalteadusi ja ärindust õppivaid tudengeid. Seega ei ole  probleem inimeste hariduse mittevastavuses  - et nagu õpitaks ja õpetataks valet asja ja liiga kõrgel tasemel!  Mis muidugi ei tähenda, et ümberõpe ja oskuste tõstmine ei peaks olema ühiskonnale oluline!

Minu nägemuses on probleem hoopis nõudmise poole peal ehk ettevõtlussektor ei ole moderniseerunud viimasel kümnendil  piisavalt kiiresti. Vaatame jälle Riigikontrolli raportit – kõige suurem hulk  vakantseid  ametikohti  on teeninduses  ja müügitöös  ning lihttööliste hulgas. Müüjaid ei jätku!  Aga äkki polegi neid niipalju vaja?

Kokkuvõttes, meie majanduse peaküsimus on struktuurimuutuste läbiviimine ehk kuidas teha rohkem kallimat ja kõrgemalt väärtustatud tööd. Ärisektorit otseselt  sundida  stuktuurimuutusi läbi viima pole  võimalik, aga riik saab prääniku ja piitsameetodil nii mõndagi ära teha.  

Doing business (Vikerraadio (46): 3.11.2016)

Maailmapank on teinud iga-aastase ülevaate  maailma ettevõtluskeskkonnast ja järjestanud riigid äritegemise lihtsuse seisukohalt lähtudes. Vaadeldud on mitte majanduskonjunktuuri ja konkurentsitihedust, vaid ettevõtetele kehtestatud reegleid ja ametkondade töö  kvaliteeti.

Hinnatud on erinevaid riiklikke regulatsioone, mida ettevõtjad peavad järgima 189 erinevas maailma riigis. Lihtsas keeles - raportis hinnatakse ettevõtluskeskkonda bürokraatia seisukohalt lähtudes. Mida vähem regulatsioone ja bürokraatiat, seda lihtsam on äri alustada ja pidada. Aga ettevõtlusele  ei oluline  mitte ainult regulatsioonide vähesus ja lihtsus, vaid ka nende kvaliteet. Seega  - hinnatakse regulatiivset keskkonda ühelt poolt bürokraatia koorma suuruse kaudu;    ja teiselt poolt, kui hea ja kvaliteetne on riigi poolt osutatavad teenused, mida turuosalised saavad.

Ettevõtted puutuvad  igapäevaselt oma töös kokku erinevate regulatsioonide ja piirangutega. Need regulatsioonid on raportis jaotatud 11 suureks alateemaks,  mida siis riigiti on ühtsete põhimõtete järgi hinnatud. Kõiki riike on võrreldud „oma klassi“ parimaga.  Kokkuvõttes on moodustatud maade  järjestus sellest lähtudes, kui kaugel asuvad nad tinglikust  „ideaalriigist“. Üldistuste tegemiseks on kasutatud riigi kõige suuremas  linnas, Eestis siis  Tallinnas,  tegutseva keskmise suurusega tööstusettevõtet puudutavate regulatsioonide olukorda.  

Mida numbrid näitavad? Kõige kergem äri ajada Singapuris, Uus-Meremaal ja Taanis.  Esikümnes on veel  teised Põhjamaad, Lõuna-Korea, Suurbritannia ja USA.

Selline järjestus on samalaadselt püsinud juba mitmel aastal. Kõige keerulisem on ärikeskkond aga vaestes Aafrika riikides.  Eesti on tublil 16 kohal, üsna lähedal on ka teised Balti riigid.

Muidugi tuleb sellistesse „edetabelitesse“ suhtuda „sisutundlikult“ ja mitte liigselt vaimustuda või ärrituda saavutatud kohast. Oluline on hoopis tähelepanu pööramine neile aspektidele, mis majandustegevust ja ühiskonna heaolu sisuliselt  mõjutavad.

Raport annab teada, et Eestis on äritegevusega alustamine lihtne – keskmiselt võtab see 3 päeva ja nõuab 3 protseduuri.

Ka ehituslubade saamine Eestis  ei ole üleilmses raamistikus ülemäära keeruline – keskmiselt kolm ja pool kuud ning 10 protseduuri. Naljaviluks võiks küsida – kas see on koos või ilma korruptsioonita?

Naljakal kombel on aga elektriühenduste saamine Eestis üsna vaevaline. Meenutagem, et jutt käib Tallinna linnast, mitte kaugelasuvast maapiirkonnast.

Eriti efektiivne on aga Eestis maaomandi registreerimise kiirus ja kvaliteet. Oleme selle poolest lausa maailma top 4-s. Tubli töö, Maa-amet ja muud asjaomased kontorid!  Üldse pöörab seekordne raport väga suurt tähelepanu just maaomandile, rõhutades sellega seotud regulatsioonide  olulisust ärikeskkonnale. Veelkord, tähtis on mitte ainult maaomandi registreerimise ja omandisuhte ülemineku kiirus, vaid eelkõige kvaliteet ja omandiselgus.

Juurdepääs laenuressurssidele   võiks Eesti olla paremini reguleeritud  – raport näeb regulatiivseid nõrkusi nii laenuvõtjate informeerituse, kui ka  pangatehingute õiguslike aspektide seisukohalt lähtudes.

Eriti kehval positsioonil oleme aga vähemusinvestorite kaitse aspektist lähtudes – lausa 81 kohal. See valdkond sisaldab nii investorite vaheliste vastuolude regulatsioone, vähemusaktsionäride kaitset ja nende osalemist ettevõtte juhtimisel. Kui see on probleemide koht,  siis  tuleb näpuga näidata Riigikogu ja Justiitsministeeriumi suunas!

Ka maksukeskkond ei ole Eesti nii ettevõtjasõbralikult kujundatud,  kui meie minapilt ütleb; asume 30 positsioonil. Maksude tasumine võtab aastas ettevõttelt 81 tundi tööaega ja võrreldes teenitud kasumiga,  maksame ära pool sellest summast. Olgu täpsustatud, et see number ei sisalda indiviidi tulumaksu, mis on ikka inimese, mitte ettevõtte koorem. Küll aga sõltub see  kasumi ja sotsiaalmaksu tasemest.  

Lepingute täitmise regulatsioonid on väga head, aga ettevõtte  pankrotiga seonduvad regulatsioonid on Eestis nõrgapoolsed.  Keskmiselt võtab pankrotiprotsess aega 3 aastat; maksab 9% varade väärtusest ja võlausaldajad saavad tagasi 40 senti taotletud summa 1 euro kohta.  Singapuris näiteks tehakse pankrot ära 10 kuuga, see maksab ainult 3% varade väärtusest  ja saadakse tagasi 90% kreeditoride rahast.

Seega, Eestis saab äri teha küll ja riigibürokraatia taha asi pidama ei jää. Küll aga on ärikeskkonna nõrku kohti, mis vajavad paremaid regulatsioone!

Ilus elu Eestis ja välismaal (Vikerraadio (45) 20.10.2015)

Ühiskonna jõukuse hindamise üheks peamiseks mõõdupuuks on kujunenud sisemaise koguprodukti suurus ühe elaniku kohta. SKP teeb riikide võrdlemise lihtsalt  võrreldavaks ja annab üldistava  vaate riikide arengutasemest. Samas on SKT-l ka ilmselged puudused – ta ei näita missugune on koguprodukti loomise tegelik mõju looduskeskkonnale;  kuidas heaolu jaguneb inimeste vahel ja kuidas inimesed oma keskkonnas elavad ja töötavad.

Majandusarengu ja Koostöö organisatsioon  OECD on välja tulnud ülevaatega, kus  hinnatakse  ühiskonna arengutaset ja heaolutunnet selliste näitajate alusel, mida SKP otseselt ei peegelda. Raportil on tore pealkiri ehk „Kuidas elu veereb?“  Selles hinnatakse ühiskonna  heaolu erinevatest –ka mittemajanduslikest,  aspektidest lähtudes. Üldiselt on suurem heaolu neis maades, kus on suurem SKP inimese kohta. Mida rikkam on ühiskond, seda suurem on ka eluga rahulolu.  Aga ainuüksi rahaga  kõike ei osta -  mitte üheski riigis ei ole kõik heaolunäitajad ühtlaselt kõrged, vaid  ikka on valdkondi, millega ka rikka riigi inimesed rahul ei ole.

Alljärgnevalt vaatamegi, milles seisneb hea elu ja kuidas Eestis elu tundub teiste OECD riikidega võrreldes.  Ühiskonna heaolu vaadeldakse 11 näitaja alusel.  Siia kuuluvad näiteks tulu ja selle jaotumine, eluase, töökeskkond, kogukonnatunne,  haridus ja arstiabi. Mitte kõiki neid näitajaid ei saa otse mõõta, vaid neid hinnatakse inimeste arvamuse ehk nende tunde alusel.

Eestist. OECD maade hulgas oleme ühe madalama kasutatava tulutasemega riik; väike on meie ka omanduses olevate akumuleerunud varade hulk. Samuti on tulu jaotunud üpris ebaühtlaselt inimeste vahel.  Need on ka põhjused, miks rahulolu eluga on meil üks väiksemaid.

Teine näitaja on eluasemega seonduv. Eluasemetingimused jäävad meil OECD riikide keskmisele alla – korterid on ülerahvastatud ja  kommunaalmugavustega varustatus jätab soovida. Ja ka suhteliselt kallivõitu on meie eluaseme pidamine. Selles vaates  - rääkida Eestis elamispindade ülepakkumisest ei ole kohane. Vastupidi – moodsaid maju ja kortereid tuleks oluliselt juurde ehitada. 

Haridus. Selle  kättesaadavuse ja taseme poolest on meie riigi olukord  üpris hea, oleme selle näitaja poolest üle keskmise. Käime palju koolis ja õpime tublisti.  90% elanikest omab kesk- ja sellest kõrgemat haridustaset; OECD keskmine  tase on 75%.    Hariduse kvaliteedi poolest oleme samuti esimeste hulgas. Hea sõnaga meenutatakse meie PISA skoori ja õpilaste teisi õppetulemuste näitajaid.  Erandlik on meie  tööhõive tase haridustaseme lõikes. Kõrgharidusega inimeste hulgas on tööga hõivatuse suhe  82%; kontrastiks sellel on ainult põhiharidust omavate inimeste hõive 35%   Erinevus nende kahe rühma vahel on OECD riikide taustal väga suur. See annab jällegi tunnistust ülikoolihariduse eelistest ja  boonustest  –  kõrgharidus garanteerib  sisuliselt ka töökoha. Ja samas käib Eesti ühiskonnas ikka soigumine selle üle, miks nii palju inimesi ülikooli läheb!

Oluline heaolu aspekt on ka teiste inimeste toetuse tunnetamine. See näitaja on meil keskmisel tasemel, eestlased usuvad  vajaduse korral abi saavat kaasmaalastelt ja kogukonnalt. Meile küll meeldib rääkida eestlaste individualismist või kaasa tundmise puudusest, aga antud uuring seda ei kinnita. Oleme vaatamata kõigele hoolivad ja abivalmid.

Ühiskonna heaolu üks näitajatest on ka kaasatus poliitilisse tegevusse ja läbisaamine valitsusega. Ega me OECD maade seas eriti usinad valimistel osalejad ei ole!

Eriti nigelal kohal oleme aga selle tunde poolest, et meie arvamus midagi ka loeks poliitiliste otsuste tegemisel. Ainult Israelis, Venemaal  ja Tšiilis on ühiskonna kaasatuse tunne  seaduste ja regulatsioonide tegemisse veelgi madalam kui meil. 

Tervishoiust. Ainult 54% inimesi tunnistab, et nende tervis on heas korras, mis on palju madalam näitaja kui OECD keskmine. Ning mida jõukam Eesti inimene on, seda paremaks ta oma tervist peab!  Keskmine oodatav eluiga on samas kasvanud, ulatudes 77 aastani. Aga ikka oleme rea lõpuotsas selle näitaja poolest.

Aga õnnetundest ka, millest oleme mitmel eelnevalt korral on siin saates juttu tehtud. Küsimusele „Kas olete eluga rahul?“ vastab suurem osa eestlasi eitavalt. Meist vähem eluga rahul on ainult kreeklased, ungarlased ja portugali inimesed. Jällegi, mida kõrgem on inimeste haridustase või jõukus, seda suurem on ka nende eluga rahulolu.  Raha vist siis ikkagi  ostab õnne! 

OECD raport toob välja ka sellise heaolu näitaja, nagu töö-  ja „päriselu“ tasakaalu.  Elukvaliteet ei saa olla kõrge, kui on raske ühildada töölkäimist ja laste kasvatamist; kui tööperiood on ebaloomulikult pikk ja liiga intensiivne või ei jää aega puhkusele ja hobidele. Hinnanguliselt on eestlaste ajakasutus  enam-vähem tasakaalus – võtame aega nii tööks kui eluks. Meie ajakasutus on sealjuures sarnane Põhjamaadega, mitte aga Kesk- ja Ida Euroopa riikidega.

Kokkuvõttes, Eesti elu on küll kümnendiga paremaks läinud, aga õnn pole veel mitte kõikide eestlaste õuele jõudnud. 

Maailm konkureerib Eestiga (Vikerraadio (44): 6.10.2015)

Maailma Majandusfoorum avaldas eelmisel nädalal oma iga-aastase raporti maailma riikide konkurentsivõimest.   Kõige konkurentsemate  majanduste  esikolmik ei ole muutunud -  Šveits, Singapur ja  USA. Esikümnes on veel Saksamaa, Holland,  Jaapan, Hong Kong, Soome, Rootsi, Suurbritannia.

Kõige madalam on konkurentsivõime on jällegi vaestes Aafrika riikides nagu Tšaadis, Guineas ja Mauretaanias. 144 riigi hulgas on Eesti on selles järjestuses tublil 30 kohal ning enam-vähem sellel positsioonil oleme viimase viie aasta jooksul ka püsinud.

Konkurentsivõimet kujundavad tegurid on  üldistatult jaotatud 12 sambasse – nagu näiteks majanduse juhtimine,  infrastruktuuri, hariduse ja tervishoiu tase;  erinevate turgude, nagu töö või  kapitaliturgude  sujuv toimimine. Kõige konkurentsivõimelisemaks  teeb  riigi innovaatiliste ja tehnoloogiliselt keerukate toodete valmistamise võimekus.

Konkurentsivõimet käsitletakse kui riigi suutlikkust saavutada kõrge tootlikkus,  mis soodustab majanduskasvu. Majanduskasvu kiirusest sõltub omakorda ühiskonna heaolu ja rahva jõukus.  Viimast  mõõdetakse riigi sisemajanduse koguprodukti suurusega ühe elaniku kohta. Lühidalt – konkurentsivõime näitab riigi võimekust genereerida heaolu. Tõuseb tootlikkus, kasvab majandus, suureneb heaolu!

Vaatleme alljärgnevalt kahte aspekti  - kuidas hinnatakse maailma majanduste kasvuvõimalusi ja kuidas sellel taustal Eesti välja paistab. Eesti puhul huvitavad meid n.ö. ekstreemsused - milles oleme väga  head ja milles on meie seis nadivõitu.

Kõigepealt maailmast. Raport  toob välja, et maailm on jõudnud niinimetatud „uude normaalsusesse“ ehk majandus ei kasva enam nii kiiresti kui  enne globaalset majanduskriisi. Majandusteadlane Larry Summers nimetab käesolevat perioodi „sekulaarseks stagnatsiooniks“  - arenenud riikide elanikkond vananeb, investeeringud vähenevad, tootlikkuse kasv aeglustub,  tööpuudus püsib maailmas kõrge.  Eelnevalt kiiresti kasvanud arengumaad nagu Hiina, India ja Brasiilia on jõudnud aeglasema kasvu ajajärku. Kasvanud on geopoliitilised pinged ja humanitaarkriisid.

Samas on madalamad energiahinnad ja nõrgenenud euro soodustanud Euroopa riikide kasvuallikaid. Infotehnoloogia areng pakub võimalusi  uute globaalsete ärimudelite arenguks, mis võimaldab  moderniseerida vananenud tööstusharusid.  Aga - infotehnoloogia  tegevusvaldkond on paljuski keskendunud sotsiaalvõrgustikel põhinevate programmide arendusse – mis teeb küll elu huvitavaks – aga selle mõju tootlikkuse kasvule  on tagasihoidlik. 

Tavapärased kasvu pidurdavad tegurid on ebapiisav infrastruktuur, kohmakad hüviste-, tööjõu- ja finantsturud; piiratud ligipääs haridusele ning  madal innovatsioonivõimekus. Raport rõhutab, et äärmiselt oluline konkurentsivõime seisukohast  on tööjõuturu efektiivsus. Tootlikust mõjutavad  tööjõu ettevalmistus, töötajaid motiveeriv  tasustamine,   talentide kaasamine  ning nende riiki meelitamine.

Üha suuremaks probleemiks on muutumas ka heaolu ebavõrdne jaotumine ühiskonnaliikmete vahel. Majanduskasv ei kandu üle mitte kõikide inimeste elutaseme edenemisse, vaid kontsentreerub võimekama  või paremal ühiskondlikul positsioonil oleva seltskonna kätte. Raport märgib, et ühiskonna jõukuse ühtlasem jaotus ehk kaasatus majanduskasvu,  ei ole eelkõige mitte maksude kaudu tulude ümberjaotamine, vaid sellise majanduskeskkonna loomine, mis võimaldaks vähendada vähetootlikku tööd tegevate inimeste hulka.

Vaatame Eesti konkurentsivõime näitajad. Maailmas kümne parima riigi hulgas oleme selliste näitajate poolest nagu inflatsioon, riigivõla tase,  välisomandi osakaal, koolide internetiseeritus. Lausa maailma parimad oleme palkade kujunemise paindlikkuse poolest. 

Mida negatiivset silma hakkab?   Mõned asjad on loomupäraselt meie konkurentsivõimet alandavad  - nagu majanduse väiksusest tulenev turu piiratus ja  võimet luua lisaväärtust globaalsel tasandil. Siia lisanduvad lennuühenduste piiratus ja maksude liigsuur koormus.

Eraldi tuuakse konkurentsivõime raportis välja ka äritegemisega seotud probleemid.  Eesti ettevõtjaid häirib kõige rohkem tööjõu halb ettevalmistus, maksumäärad ja  finantseerimisvõimaluste nappus.

Aga ühe teema tahaks eraldi ära märkida – see on Eesti kui elu- ja töökeskkonna atraktiivsus töötajatele. Vastupidiselt kujunenud tava-arusaamisele on meie võimekus talente kodus hoida ja juurdegi meelitada väga vilets.  On see siis palgatase, elukeskkonna atraktiivsus või karjääriperspektiivid - Eesti ei ole kahjuks koht, mis ajusid kokku meelitaks ja kus elada tahetakse.

Paneme pildi kokku  – meie ettevõtted  on maailma kõige vabamad palkade kujundamisel, aga samal ajal tööjõudu kaasata ei suuda.  Sest nad ei suuda konkurentsivõimelist palka maksta! Palk on madal, sest toodetakse odavaid ja vähese lisaväärtusega tooteid. Lisaks on tööandjate palgakulud „tänu“ sotsiaalmaksule on väga kõrged.  Kuigi maksusüsteem soosib investeerimist, on meie  maksukoormus kasumiteenimise võimalustega võrreldes maailma üks kõrgemaid. Oleme nagu organism, mis sööb omaenda saba.

Ja nagu ütleb raport – riik, mis ei suuda talentidele meeldida ega töötajaid motiveerida  ei saa olla konkurentsivõimeline!