KOV maksustruktuur

 

https://www.springer.com/gp/book/9783030674656

Pääsemine paradiisist (Vikerraadio (91) 15. 11.2017)

ERR link

Just praegu on toimumas meeliköitev  meedimäng nimega Paradiisipaberid, mis on jätkuks eelmisel aastal  toimunud niinimetatud Panama paberite vaatemängule. Lihtsas keeles, miskitmoodi on välja tulnud nende ettevõtete ja eraisikute nimed, kes ajavad oma äriasju maksuvabade piirkondade kaudu. Sellesse seltskonda kuuluvad näiteks Facebook, Apple, Nike ja McDonalds. Indiviididest kaunistavad seda nimekirja paljud riigipead, poliitikud, muusikud ja filmistaarid.

Paradiisipaberiteks nimetatakse lekkinud dokumente sellepärast, et maksuvabad  piirkonnad on sageli hea kliima  ja kauni loodusega riigid nagu näiteks  Bermuda või Bahama.  Kasutatakse sellist äritegemise vormi aga peamiselt kolmel põhjusel – maksudest  hoidumiseks, rahapesuks või lihtsalt oma tegevuse varjamiseks. Paljud selle maailma vägevad ei taha, et  laiem üldsus teaks nende äride sisust ja äritegemise mastaapidest. Euroopa Liit on survestanud selliseid piirkondi maksustama Euroopast pärinevaid ettevõtteid ja eraisikuid tulumaksuga ning jagama infot seal toimetavate tegelaste kohta.  Ülemäära edukaks selline tegevus pole aga osutunud.

Tuleme siinkohal tagasi kodukamarale ja toome esile seosed meie majanduskeskkonnaga. Teatavasti, ka Eestis ei maksa ettevõtted teenitud kasumi pealt kohustuslikku tulumaksu. See  on pakkunud rahvusvahelistele ettevõtetele võimalusi  piiriülesteks manipulatsioonideks ja moonutanud majandustegevust  ka riigi siseselt.

Meil puuduvad täna  usutavad tõendid selle kohta, et meie süsteem oleks kuidagimoodi ühiskonnale majanduslikus võtmes efektiivsem  võrreldes kõikide teiste riikidega, kus kehtib klassikaline kasumimaksusüsteem. Rahvusvaheliste ettevõtete puhul väidaksin, ma meie tulumaksusüsteemil on lausa uuskolonialismi ilminguid.  

Võtame pangandussektori. 16 aasta jooksul on pangad teeninud Eestis kokku neli miljardit eurot kasumit ning on selle pealt maksnud 154 miljonit kasumimaksu. Arvestuslik keskmine aastane maksukoormus on 3,8 protsenti; seda olukorras kus nominaalne maksumäär on  liikunud 26 ja 20 protsendi raames. Pooltel vaadeldava perioodi aastatel  pole üldse midagi makstud või siis jääb arvestuslik maksukoormus alla 1%.  Eesti pankade, mis suuresti kuuluvad välisosanikele, kasumimaksukoormus on olnud üpris tagasihoidlik. 

Samas on meie pankade emapangad maksnud koduriigis  ohtralt nii kasumimaksu kui ka dividende, mis omakorda on mitmetes riikides maksustatud lisaks indiviidi tulumaksuga.

Alates järgmisest aastast Eesti olukord muutub. Sisuliselt kehtestatakse pankadele kohustuslik 14% kasumimaks ehk siis sel sajandil kehtinud tulumaksusüsteem muutub lõpuks ometi  mõistuspärasemaks ja sarnasemaks muu maailmaga. Aga on tekkinud huvitav olukord. Pangad, kes tavapäraselt väga jõuliselt väljendandavad oma seisukohti maksustamise ja regulatsioonide osas, on seekord samahea kui vait olnud. Kuigi on tegemist põhimõttelise muutusega kasumite maksustamises  ja kohalike pankade maksukoormuse ilmse kasvuga.

Tõlgendan seda olukorda järgmiselt. Pangad on hakanud tajuma, et kohustusliku tulumaksu puudumine mõjub  nende mainele halvasti.   Emapangad välismaal ei tunne enam ennast hästi olukorras, kus nende tütarfirmad tegutsevad riikides, kus kasumit ei maksustata. Sest - kui pole kohustuslikku kasumimaksu, siis on Panama!

Kui sellele lisanduvad veel rahapesu- ja korruptsioonisüüdistused pankade vastu, siis selline negatiivne foon teeb pankadele raskeks uute investorite leidmise.  Ei tule kasuks ka pidevad etteheited, milles Eestis tegutsevaid pankasid süüdistatakse kasumi maksuvabas väljaveos.

Pankade äri seisneb usalduses.  Kui pankadele saab ette heita kasumiga sahkerdamist, siis kuidas pangad eeldavad ausust ja usaldust oma klientidelt?

Seega – pankadele on pärale jõudnud arusaam, et odavam on maksta natukenegi kohustuslikku kasumimaksu kui  olla süüdistatud Panama laadses riigis toimetamises.

Seda kummalisem on lugeda Eesti Panga seisukohta, kus sisuliselt toetatakse Panama laadse olukorra säilimist Eesti panganduses. https://www.eestipank.ee/blogi/millest-valitsus-aasta-tagasi-pankade-tulumaksust-raakides-vaikis   Ka väidab pangatöötaja, et on arusaamatu,  miks panku tulumaksuga üldse maksustatakse ja mida valitsus sellega taotleb?

Selgitame – ettevõtted maksavad kasumimaksu, sest kasutavad riigi poolt rahastatavat infrastruktuuri, ettevalmistatud töötajaid ja õiguskaitset. Ja palju muud ettevõtluseks vajalikku.  Kasumi maksustamist käsitletakse seega kui ettevõtete poolset panustamist avaliku sektori poolt pakutavate hüviste eest. Muide, üheks  kallimaks avaliku sektori teenuseks on riigi rahandussüsteemi  ja Keskpanga ülalpidamine. 

Kokkuvõttes, loodame, et Eesti seosed paradiisisaartega on edaspidigi  seotud päikesepaiste ja palmidega, mitte aga hämara ja maksuvaba rahasahkerdamisega. 

Kalevipoja lähetamine (Vikerraadio (90) 31.10.2017)

ERR link

Eelmisel nädalal tegeles Euroopa Liit  niinimetatud lähetatud töötaja palgatingimustega. Tehti  täpsustusi direktiivi, mis sätestab sellise töötaja  palgataseme ja sotsiaaltagatised, kes on saadetud teise riiki ajutiselt mingit tööd tegema.  Täna on nii, et  lähetatud töötaja direktiivi kohaselt saab välisriiki komandeeritud töötaja oma koduriigi palka, aga see palk peab olema vähemalt sihtriigi miinimumpalga tasemel. Ka on sihtriigis sellise töötasu maksmine ajaliselt piiratud. 

Teatavasti  valitseb aga Euroopa riikide seas palgasaemetes suur erinevus. Mõned rikkamad ja kõrgema palgatasemega riigid on süüdistanud madalama palgatasemega maid (ehk siis kesk- ja idaeurooplasi) palgadumpingus.  Mis tähendab, et Ida-Euroopast  saabunud töötaja palk on oluliselt madalam kui kohalikul, andes eelise firmadele, kes selliseid töötajaid kasutavad.

Meie ettevõtjad on nimetanud seda Eesti  konkurentsivõime piiramiseks.  Mis on mõistetav retoorika. Aga millega seda põhjendatakse ja milliseid järeldusi sellest tehakse,  ei ole küll vastuvõetav. 

Mõned täpsustused. Nimetatud direktiiv katab ainult  neid töötajaid, kes  töötavad lähetuse vormis. See ei kehtesta mingeid palgatasemeid teistes liikmesriikides. Nii ei nõua direktiiv ka  Hiina riisikasvatajale võrdväärset töötasu Prantsuse põllumehega, nagu arvas eelmisel nädalal üks Eesti  pangatöötaja.

Küll aga püütakse uue regulatsiooniga lähendada kohalike ja riiki saabunud külalistöötajate palgataset ja lühendada aega, mis külalistöötaja oleks „lähetatu“ staatuses.

Eesti tööandjad ja mõned parlamendierakonnad väidavad, et tegemist oleks nagu mingi tollimaksuga. Kui tuleb lähetatud töötajale välismaal kõrgemat palka maksta, siis võib asi minna koguni nii hulluks, et Eestis polegi võimalik rikkamale Euroopale järgi jõuda. Mis on muidugi jabur väide!

Miks Eestist  lähetatud  töötaja peaks saama näiteks Rootsis töötades vähem palka kui rootslane?  

Kas Eesti ettevõte müüb oma toodangut Rootsis Eesti hinnaga (mis võiks olla madalam) või teeb ta seda ikka Rootsi hinnast lähtudes?  Pole kahtlust -  kaupu ja teenuseid müüakse ikka Rootsi hinnaga!

Kas Eestist lähetatud töötaja Rootsis ostab igapäevast toitu Eesti või Rootsi hinnaga? Kahtlematult kohapealse ehk Rootsi hinnaga!

Kes Eestist lähetatud töötaja maksab eluaseme eest Eesti või Rootsi hinda? Ei tee Rootsis keegi sellepärast hinnaalandust, et tegemist on eestlasega.  Siit tagasi küsimuse juurde - miks siis Eesti firmad, kes müüvad kaupa Euroopa hinna eest peaksid oma töötajatele välisriikides maksma madalamat palka?

See niinimetatud konkurentsivõime   põhineb sellisel juhul puhtalt Eesti töötajate heaolu ja normaalse elu arvel. Inimesed on sunnitud elama välismaal „sokisahtlis“, sööma makarone ja jooma kaasatoodud odavat Läti õlut. Kas see on see konkurentsivõime, mida me tõepoolest säilitama peaksime?

Jah,  loomulikult teenivad välismaal töölähetuses viibivad töötajad rohkem kui  kodumaal. Aga see käib millegi arvel ja surub inimesed alaväärsetesse tingimustesse.  USA-s olid orjad ka reeglina parema toitumuse ja parema tervisega ning elasid kauem kui vabad farmerid või vabrikutöölised. Aga see ei õigusta kuidagi inimeste alaväärset ja brutaalset kohtlemist, nagu sageli orjadele osaks sai.

Kui Eesti ettevõttele on uus direktiiv kahjulik, siis tähendab see ainult seda, et nüüd ei saa maksta pikaajaliselt Eesti inimesele välismaal madalamat palka kui kohalikule. Ehk siis pole Eesti töötaja arvel teha hinnadumpingut.   

Kahjuks  on meedias kõlama jäänud ka ainult ühe poole seisukoht – see, mida arvavad tööandjad. Samas pole näinud ühtegi lähetatud töötajat midagi ütlemas.  Meie laevad on täis tuhandeid lähetatud kalevipoegi, aga keegi pole suvatsenud küsida,  millistes tingimustes sellised lähetatud tegelikult elavad? Küll aga aimame töö- ja elutingimuste kohta mõndagi mõnede teleseriaalide ja isiklike juttude järgi.

Tööandja püüavad väita, et nõue kõrgema palgatasemele võiks tuua kaasa teenustest loobumise ja kõrgema tööpuuduse Eestis. Oot-oot – kas Eestis on tegemist tööpuuduse või tööjõupuudusega? Tahaks ikka kuulda seostatud juttu!   

Kokkuvõttes, odava töö aeg Eestis on lõppenud. Mõttelaad, et  ehitame  ettevõte konkurentsivõime odava töö eelisele töötaja arvel,  määrab meid pikaks ajaks vaesusesse.

Semester eurooplastega (Vikerraadio (79): 7.03.2017)

Link ERR kodukale

Euroopa Komisjon teeb igal aastal  niinimetatud Euroopa Semestri raamistikus ülevaate liikmesriikide majandusseisust. Eesmärgiks on saavutada majandusühenduse nutikas, jätkusuutlik  ja kaasav majanduskasv. Kõik riigid peavad  sellesse panustama ning oma majanduskeskkonda moderniseerima.  Komisjon annab iga riigi poolt tehtud reformidele hinnangu ja lisab ka konkreetsed soovitused, kuidas seadusandlust või majanduskorraldust muuta.

Eesti majanduse üks peateemasid on tööturu olukord. Probleemid  on üldjuhul teada - vähenev tööealiste inimeste arv, väljaränne ja madal tootlikkus võrreldes Euroopa Liidu keskmiste näitajatega. Üks olulisi  meie tööturu mõjutajaid on ka Soome. Püüame siinkohal euroraportite raamistikus iseloomustada sugulasrahva tööturu arenguid ja mõistatada, mis mõju võiks see meile avaldada.  

Kõigepealt üldistest tööturu globaalsetest arengutest Euroopa kontekstis.  Näeme otseselt vastuolulisi protsesse. Ühelt poolt, Euroopa demograafiline käitumine viib  lähikümnenditel tööealise elanikkonna vähenemisele. Seda siis,  kui midagi ei muutu ei sündimuse, ega migratsiooniga ehk mõlemad  jäävad samale  madalalale  tasemele kui eelneval perioodil.   

Teiselt poolt - räägime 4-ndast  tööstusrevolutsioonist, mis kaotab ära lausa kolmandiku tänastest töökohtadest, seda eelkõige lihttöö sektoris. Seega meil ongi töötegijaid  ka hoopis vähem vaja!    

Aga ikkagi – kui külgetõmbav võiks Soome tööturg ka lähitulevikus Eesti töötajatele olla?  

Kui vaatame Eesti ja Soome tööturu hinnangut, siis näeme vastuolulist pilti. Eesti seisukohalt  eeldatakse, et Soome tööturu  ligitõmbavus väheneb; vaadates Soome  kohta kirjutatut aga võiks eeldada, et meie kalevipojad muutuvad seal just palju konkurentsivõimelisemaks.

Eesti tööpuudus täna on 7 protsendi kandis ehk väga madal; Soomes küll  natukene rohkem, aga sisulist vahet ei ole. Oluline erinevus on aga tööjõuturu regulatsioonides. Kui Eesti tööjõuturg on üks vabamaid ja paindlikumaid Euroopas, siis sellega võrreldes Soomet iseloomustavad üsna suured piirangud.  Ühelt poolt on tegemist regulatsioonidega, mis mõjutavad töötegemise tingimusi ja palgataset. Teiselt poolt, toimiv sotsiaaltoetuste süsteem kujundab omakorda töötajate käitumist ja töömotivatsiooni.

Eks ole Soomegi hädas oma majanduse konkurentsivõime vähenemisega. Niinimetatud konkurentsivõimeleping, mis kirjutati alla eelmise aasta sügisel, peaks Soome majandusse lisama 100 000 uut töökohta; tegema töötajate palkamise odavamaks ning nihutama sotsiaalmaksukoormuse rohkem töötajate kanda. Aga see tähendab ka palkade ajutist külmutamist ja teatud pikemat tööaega.

Soomet iseloomustab tööaktiivsuse vähenemine 25-39 aastaste noorte hulgas, keda iseloomustab selline käitumismall - tööd nagu tahetakse teha, aga seda ei otsita aktiivselt või ei võeta tööd vastu. Sest pakutav palgatase ei rahulda töösoovijat. Hõive määr on kõige kiiremini langenud madalamat haridust nõudvatel tegevusaladel.

Sarnaselt Eestiga on samuti väga selgelt nähtav struktuurne tööpuudus, kus mingites piirkondades pole tööd, aga inimesed ei suuda liikuda teistesse kohtadesse, sest pakutav töö ja palk ei võimalda hankida eluaset.

Soomes on erinevalt Eestist ametiühingutel oluliselt suurem roll palkade tsentraalsel üleriigilisel kujundamisel. Uute lepete kohaselt seal nihkub seal  palgalepingute sõlmimine rohkem  tööstusharu ja ettevõtte  tasemele ning palgatõus hakkab rohkem sõltuma eksportivate sektorite palgatasemest.

Tuuakse ka välja, et  soomlaste tööisu pidurdavad mitmesugused niinimetatud lõksud – näiteks pikaajalise töötuse ja mitteaktiivsuse lõks. Ehk siis  - on küll võimalus  asuda tööle, aga see ei too kaasa nimetamisväärset muutust elukvaliteedis võrreldes mittetöötegemise ja sotsiaaltoetustest elamisega. Töötu on tänases Euroopas üsna odav olla!  Ka sellist olukorda tahab Soome valitsus muuta, vähendades ühelt poolt kodusistujate toetussummasid ning teiselt poolt,  premeerides tööleasujaid maksusoodustustega.  

Sipilä valitsuse eesmärgiks on olnud vähendada nominaalset tööjõu kulu 15%-i võrra läbi tootlikkuse kasvu, palkade ümberkujundamise ja sotsiaalmaksukoormuse nihutamisega enam töötajate kanda. Nagu näeme, käitub Eesti täpselt vastupidiselt -  meie tööandjad on koormatud Euroopa Liidu suhteliselt kõige kõrgema sotsiaalmaksukoormusega ja  samas töötajate maksukoormust püütakse alandada. Mis aga mitte kuidagi ei vähenda ettevõtete tööjõukulu ega võimalda tõsta Eesti inimeste nominaalpalka. Kui aga Eesti palk jääb selgelt madalamaks kui Soome oma, siis ei lõpe ka Kalevipoja järeltulijate vool Soome tööturule.

E-exit (Vikerraadio (63): 28.06.2016)

Tänaseks on Suurbritannia referendumist vist küll kõik ära räägitud, aga veel mitte kõigipoolt. Seepärast alustan kodustest asjadest.

Nii nagu äreval Albionil on ka kodusel Terra Marianal  üheks peaküsimuseks saanud – kuidas oma majanduse ja eluga  edasi minna?

Erinevalt brittidest on Eesti jäänud kinni niinimetatud „keskmise tulu lõksu“. Oleme jõudnud teatud heaolutasemele, millest ülespoole liikumine  on palju vaevalisem.  Senine kiire jõukuse kasv ja lähenemine rikkale Euroopale on asendunud   paigaltammumisega, mis halvab inimeste teotahte ja ettevõtlikkuse.  Teoreetiliselt selgitatakse seda olukorda teatud arengutaseme  läbimisega ja sisenemisega uude etappi. Veel täpsemalt - senine odaval tööjõul  ja madalal  lisandväärtusel põhinev  tootmisstruktuur on ennast ammendanud.

Meie tulutase võrreldes  näiteks Saksamaa ja Põhjamaadega on enam kui 40% madalam ja vahe vähenemist tänane majanduskasvu kiirus paraku enam ei võimalda. Sest meie majandus on oma ülesehituselt selline, mis rikkamatele järele jõudmistparaku ei võimalda. Selleks,  et minna edasi ja vähendada heaoluvahet  rikkama Euroopaga tuleb läbi viia radikaalne majandusuuendus ehk struktuurirevolutsioon!  

Majandusteooria seisukohalt oleneb  majanduskasv tootmissisendite olemasolust ja nende ja nende kasutamise efektiivsusest. Ehk tööjõust, kapitalist ja tootlikkusest.  Nii Eesti oma asjatundjad kui ka välismaa targad IMF-st ja OECD-st  on toonud välja asjaolud, millest majanduskasv võiks sõltuda. Vaatleme neid üldistatult.

Töötajate hulk lähiaastakümnetel – eeldades tänaste olude püsimist – Eestis suureneda ei saa – demograafiline lagi on käes!  Töötajate arv saab suurenda ainult  läbi migratsiooni – seega võõramaalaste hulk peaks suurenema!

Vaatame kapitali olukorda. Eestis on huvitav olukord, kus eelnevatel aastatel on kapitaliinvesteeringud olnud intensiivsed ja aga kapitalivarustatus olulistes majandussektorites  jääb ikka ilmselgelt maha  arenenumatest Euroopa riikidest.  Pean siin silmas näiteks tööstus ja tehnoloogiasektorit. Selleks,  et edukalt asendada vähenevat tööjõudu, peaks investeeringud ikka veel kasvama.

Teiseks, paljuski on investeeringud läinud niinimetatud traditsioonilistesse tootmissektoritesse, mis kuuluvad pigem eelmisesse majandusarengu perioodi. Näiteks toidu või kaubandussektorisse.  Võrreldes Euroopaga on Eestis investeeringud tarka majandusse ja tööstussektorisse ebaharilikult madalad; teiselt poolt,  ärikinnisvarasse aga  liiga suured. IMF arvates pidurdab selline kapitalipaigutuse  jaotus tootlikkuse kasvu.

Investeeringud südaööni lahti olevatesse kaubanduskeskustesse või kontorihoonetesse teevad meie elu küll  värviliseks, aga lisavad vähe meie konkurentsivõime  kasvu. Nimetatud  valdkonnad on sageli vähese lisandväärtusega ja vähese eksportvõimekusega. Innovatsiooni ja tehnoloogia arengu tagantõukamiseks on küll meil olemas uhked programmid ja plaanid, aga erainvesteeringud ei ole piisavalt jõuliselt investeeringutega järele tulnud.

Aga seis  on veelgi kurvem. Eesti Panga uuringud näitavad, et majanduse struktuur ei ole peale majanduskriisi paranenud, vaid on muutunud  veelgi madalama lisandväärtusega tegevuste suunas.  Kriis lastigi raisku minna! Liiga palju inimesi töötab nii-öelda valel alal ja peaks liikuma suurema lisandväärtusega tegevusaladele.

Aga kuidas seda teha, kui ühiskonnas valitseb arusaam, et küll turg asjad paika paneb. Maailma kogemus on olnud just vastupidine - keskmise tulu lõksust on riigid välja pääsenud riigi poolt juhitud tööstuspoliitika ja regulatsioonide abil.

Eesti majanduse tootlikkus on ligikaudu 70% Euroopa keskmisest ning on viimastel aastatel langenud. Tootlikkuse tõus on seega võtmesõna, mis toetab majandust väheneva rahvastiku ja väheneva investeerimisaktiivsuse tingimustes.

Tootlikkust peaks iseloomustama  majanduse innovaatilisuse kasv ja uute tootmisharude teke. Investeerimine uudsesse majandusstruktuuri on üks peamisi edutegureid nagu näiteks Koreas või Singapuris.

Siinjuures olgu toodud veel sellinegi asjaolu et – suurema osa arendustegevusest  teeb avalik sektor ja  seda Euroopa Liidu vahendite arvel.

Ja olemegi tagasi  Brexiti raamistikus  – kujuteldav Eesti väljumine Euroopa Liidust  lõpetakse koheselt suurema osa igasugusest arendustegevusest ja infrastruktuuri rajamisest.  Eestil  E-xiti  oleks täna   majanduslik enesetapp!

IMF on välja arvutanud, et   Eesti majanduskasv võiks  lähemal viiel aastal olla 3% kanti ehk siis kaks korda kiirem kui täna tegelikult.  Majanduskasvu aluseks peavad olema innovatsioon ja arendustegevus, mis tooks kaasa majandustegevuse struktuursed muutused. Ilma selleta rikkamaks ei saa! Täna on jutte ja strateegiad üsna  palju, aga konkreetseid arengutrende tahaks ka  juba näha!

Ei saa me läbi Lätita! (Vikerraadio(57): 19.04.2016)

Eesti majanduse hetkeseisust rääkides kirjeldatakse alati olukorda meie riigi oluliste kaubanduspartnerite juures. Nende all peetakse silmas peamiselt  Soomet-Rootsit ja Venemaad. Aga kuidas läheb meie teistel Balti lähinaabritel, kes nii palju sel pildil nagu  silma ei paista.

Hakatuseks Balti riikide personaaliast. Kui palju inimesi suudab kohaselt öelda,  mis on Läti presidendi nimi? Olgu  öeldud, et kahjuks Ieva Kupče ei ole õige vastus. Läti president on Raimonds Vējonis ning peaminister on Māris Kučinskis. Leedu peaminister on Algirdas Butkevičius.

Kuigi teiste Balti riikide majandusest ülemäära palju meil juttu ei tehta, siis tahaks rõhutada, et meie lõunanaabrid on Eesti majandusele väga olulised.  Eesti eksport Lätti ja Leetu  kokku on sama suur kui Soome ning kolm korda suurem kui Venemaale.  Samas kuuleme iga päev  Soome  ja Venemaa väiksest impordinõudlusest; Balti riike selles kontekstis nagu poleks olemaski. Samuti, mitte ükski riik ei varusta Eestit kaupadega nii suures  mahus nagu  Läti ja Leedu kokku. Kõige rohkem tuntakse ehk Maxima poeketti, mis muide ongi ühed suuremad nii Leedu kui Läti tööandjad.  

Selle sajandi alguses olid Balti riigid SKP nominaalse näitaja poolest ühe elaniku kohta enam-vähem samal tasemel – 4 tuhande euro kanti. Tänaseks on Eesti mõnevõrra  ette rebinud ning saavutanud nominaaltaseme 15 tuhat eurot võrreldes 12 tuhande euroga inimese  kohta Lätis-Leedus.  Mõnevõrra teistmoodi on aga olukord, kui võtame arvesse ka hinnataseme. Eestis on kõrgem nominaalne tulutase, aga ka kõrgemad hinnad.

Raha ostuvõimet arvestades  on Eesti ja Leedu samal tulutasemel, Läti jääb  natuke allapoole.  Võrreldes Euroopa Liidu keskmisega 2014 aastal, on Eesti ja Leedu saavutanud 75 protsendilise taseme; Läti SKP on tasemel 64 protsenti.   Selles  raamistikus saab  väita, et Eesti on täna tulutaseme poolest ikka Balti riik, mitte aga uus Põhjamaa. Kuigi Soome ja Rootsi on viimastel aastatel meile selg ees natukene lähemale tulnud.

Eesti majanduskasv eelmisel aastal oli madalam kui meie lõunanaabritel – vastavalt 1,1; Leedus 1,6 ja Lätis  koguni 2,7 protsenti.  Kui nende riikide majanduskasv jääb kiiremaks kui Eestis, siis lähevad nad meist  heaolus mööda;  ja seda juba lähiaastatel.  

Inflatsioon on Eestis ja Lätis nullilähedane; Leedus hinnatase eelmisel aastal alanes. Mäletatavasti mõõdeti  enne kriisi hinnatõusu Balti riikides kahekohalise numbriga.

Kui tööpuudus on Eestis 6% ehk niinimetatud loomuliku tööpuuduse tasemel, siis Lätis-Leedus on tööpuudus suurem – 9% lähedal.

Kus Balti riigis oleks kõige parem äri  ajada? Maailmapanga selle aasta ülevaate põhjal on ärikeskkond kõikides Balti riikides üsna ettevõtlussõbralik.

190 riigi  seas asub Eesti 16-ndal  positsioonil; Leedu 20 ja Läti 22-l. Kõikides riikides on lihtne äriga alustada, saada ehituslube ja registreerida omandit. Probleemsed kohad paistavad aga olema vähemusaktsionäride kaitse ja pankrotimenetlus.

Maailma konkurentsivõime raport toob välja ka Balti riikide konkurentsivõime taseme. Eesti on maailmas 30 ning sellel nivool püsinud juba pikka aega.

Kuigi Leedu  ja Läti jäävad meile  alla – olles vastavalt 36-s  ja 44-s;  on meie lõunanaabrite konkurentsivõime viimastel aastatel kiiresti kasvanud.

Tuuakse välja, et konkurentsivõimet  piirab madala lisandväärtusega tootmisstruktuur aga  ka loomupärane väike siseturu maht.  Aga seda enam peaksid riigid tähelepanu pöörama oma ettevõtete tegevuse üleilmastumisele ja uutele välisturgudele sisenemisele.

Ka kõige suuremaid takistusi äritegevusel  näevad Balti riikide ettevõtjad üsna samamoodi. Need on kõrged maksumäärad ja ettevõtlust piirav bürokraatia. Eestis lisandub siia veel tööjõupuudus.  

Tööjõukulu ühe töötunni kohta on Eestis 11 eurot; Lätis-Leedus 7 eurot ehk meie lõunanaabritel on säilinud mõningane tööjõukulu eelis. Aga kõikide riikide tööjõukulude kasv on Euroopa Liidus üks kiiremaid. Mis puudutab tööjõu tootlikkust, siis kipub Läti  oma Balti naabritest maha  jääma ja Leedu ette minema.

Kokkuvõttes. Eesti  püsib oma majandusnäitajatega Balti riikide eesotsas, aga ei midagi erilist võrreldes teistega. Meenutagem siinkohal kriisieelseid aegu, kus Eesti paistis Balti riikidest silma dünaamilisema ühiskonna ja kuidagi moodsama majandusega.  Tekkis  kohati üleväärsustunne teiste baltlaste  suhtes. Tänaseks pole sellisel suhtumisel aga mingit alust; pigem tuleks karta meie allajäämist selles ülebaltilises majandusvõistluses. 

Kiirlennuk: Kus on kõrgem?

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/siim-kallase-jatkumotted-moni-inimene-solvus-sonapaari-mingi-digivark-peale-nahes-selles-meie-it-saavutuste-halvustamist?id=73555749

Siim Kallas:  "Maksukoormus Euroopa Liidus on kõrge. Viimastel aastatel on see koguni tõusnud. Maksukoormus on tunduvalt kõrgem, kui meie peamisel konkurendil – Ameerika Ühendriikidel"

VT: vaatame numbreid.  Euroopa Liidu riikide keskmine ettevõtte kasumimaksu määr aastal 2015 oli 22,8%    Kõige kõrgem oli see Prantsusmaal ehk 38%  aga  Saksamaal 30% ja UK-s 20% Kasumimaksu keskmine määr on perioodil 2009-2015  igal aastal alanenud, mitte tõusnud! 
USA-s oli kasumimaksu määr  oli  kõikidest EL maadest suurem ehk 39% 
Millest  Siim Kallas räägib?

Euroopa Komisjon ja Eesti majandussituatsioon (Vikerraadio (31) 7.04.2015)

Euroopa Komisjon on teinud iga-aastase võrdleva ülevaate liikmesriikide majandusolukorrast  niinimetatud Euroopa Semestri raamistikus. See on osa suuremast arengukavast, mille eesmärk on suunata Euroopa riike kestliku  majanduskasvu teele ja ennetada võimalikke  tasakaaluhäireid.  Euroopa  Komisjon jagab  sealsamas ka riikidele mitmesuguseid soovitusi, kuidas nende silmade läbi peaksid riigid majandust edendama.

Globaalne kriis majanduses 5-6 aastat tagasi on suunanud Euroopa juhtorganeid looma kaitsemehhanisme, mis peaksid ennetama Kreeka, Portugali või Läti  taoliste  majanduste ootamatut  ümberkukkumist.  Selleks on välja töötatud keeruline indikaatorite süsteem, mis võimaldab hinnata majanduse kestlikkust ja ette näha majandusmulle või tasakaalust väljaminekut.  Siia kuuluvad sellised näitajad nagu riigivõla tase, tööpuudus või kinnisvarahinnad.  Ja kui majandusindikaatorite neoontuled vilkuma hakkavad, siis on riigid kohustatud oma majandustsükli juhtimist korrigeerima.  Sellise korrektsiooni ulatus ja kiirus sõltuvad aga olukorra tõsidusest ja probleemide omapärast.

Komisjoni arvamuse kohaselt, mida muide juhib lätlasest Komisjoni asepresident Valdis Dombrovskis, peavad lausa 16 riiki 28-st  midagi kiiresti oma majanduspoliitikas muutma.  Või vähemalt tähelepanelikult  asjade kulgu jälgima.  Sealhulgas ka Soome, Rootsi, Suurbritannia ja Saksamaa. Rääkimata sellistest probleemsetest riikidest nagu Portugal, Itaalia või Bulgaaria.  Kui riigis asjad aga päris käest ära lähevad, siis rakendub niinimetatud „ülemäärase tasakaalustamatuse menetlus“. Trahvide ja karistuste hirmus sunnitakse riike oma majandusnäitajaid jälle joone peale saama, et  olla kindlad riigi kestlikus toimimises. 

Eesti majanduse hetkeolukorra  puhul Komisjoni arvates ohutuled esialgu ei vilgu, aga soovitusi antakse  ja  kriitikat siiski tehakse.  Aga mida probleemset  siis meie majandusarengu kohta ära märgitakse?

Nagu kõikide riikide puhul, peab ka Eesti majanduspoliitika tuginema kolmele peamisele sambale: investeeringud, struktuurireformid ja eelarvepoliitilised kohustused.

Toome välja Eesti majanduspoliitikale antud hinnangud ja tähelepanekud, nii nagu on neid Komisjon esitanud.

Esiteks, tuuakse välja maksusüsteemi puudusi. Majanduskasvu kõige vähem pärssivad maksukategooriad on alakasutatud, mis toob kaasa osalt ebatõhusa tööjõu- ja energiaressursside kasutamise.  Eesti keeles öeldes – kinnisvara ja loodusvarade kasutamisega  seotud maksud on liiga madalad.  Esimesega neist saab kindlasti nõus olla, teine seisukoht on vaieldav.

Kaheldakse ka, kas Eesti  saavutab 2020. aastaks oma energiatõhususe eesmärgi, sest hoonete, küttesüsteemide ja transpordi energiamahukus on endiselt liiga suur.  Hädasti vajame paremat ja konkurentsivõimelist infrastruktuuri ja rahvusvahelisi transpordiühendusi. Piiriülesed gaasi ja elektrienergia ühendused on Eesti energiajulgeoleku jaoks jätkuvalt esmatähtsad.

Märgitakse ära, et tööjõud on kiiresti kahanemas nii väljarände kui tööturupoliitika ebaefektiivsuse tõttu.  Kohalikud omavalitsused ei suuda aktiivset tööturupoliitikat ellu viia ega sotsiaalsetele probleemidele leevendust pakkuda. Tuuakse ka välja, et madalapalgaliste töötajate maksukoormus ehk maksukiil  on liiga suur.  Peapõhjuseks on meie maksusüsteemi omapära.  Üksikisiku tulumaksu puhul rakendatav maksuvaba tulu künnis on liiga madal proportsionaalse maksusüsteemiga riigi kohta.

Investeeringutest. Seoses teadus- ja arendustegevusse tehtavate investeeringutega on kapitaliinvesteeringud põhiosas suunatud ehitusse ja seadmetesse ning ebapiisavalt määral inimkapitali.  Erasektor ei tee piisavalt arendustööd ega koostööd teadlastega.  Samuti, hoolimata sellest, et  üliõpilasi on Eestis palju, siis tehnoloogia ja reaalteaduste erialadel on neid  ilmselgelt liiga vähe.

Riigirahandusest. Eelarve kulureeglid ei paista olevat piisavalt jõulised, et muuta Eesti eelarveraamistik täiesti vastupidavaks olukorras, kus kulutuste tegemise surved suurenevad.  Kohalike omavalitsuste tulude ja neile pandud ülesannete paremasse tasakaalu viimisel ei ole toimunud mingit edasiminekut.

Kui vaadata Balti regiooni laiemalt, siis Eesti situatsioon on suuresti kattuv meie lõunanaabrite Läti  ja Leeduga.  Aga näiteks Soome teemad on täiesti teised.  Põhjanaabrite probleemid on seotud  liiga suurte tööjõukuludega; valitsussektori ja majapidamiste võlatasemega ning liiga jäikade tururegulatsioonidega.

Tagasi Eestisse. Kokkuvõttes meie majandus on küll hetkel  rahuldavas seisus, kuid ohusignaalid on ka ilmsed. Targad investeeringud; töötajate parem kasutamine ja koolitamine; energiatõhusus ning  transport on need teemad, millega Eesti uus valitsus peab koheselt maadlema hakkama. 

Euroopa maksustruktuur (Vikerraadio ((15): 12.08.2014)

Euroopa Komisjon on üllitanud oma iga-aastase  ülevaate maksuolukorrast Euroopas.  Kuna maksusüsteem on oluline aspekt riikide üldise konkurentsivõime  kujunemisel, siis on tähtis ka Eestis  jälgida,  mis Euroopa maksudega toimub. Oluline on silmas pidada maksude üldist dünaamikat, aga ka seda, milliseid makse kogutakse ja kes kannab tegelikku maksukoormat.  

2012. aastal oli Euroopa Liidu riikide  maksukoormus 39.4% SKP-ga võrreldes ehk täpselt samal tasemel kui  kümmekond aastat tagasi. Samas on maksukoormus liikmesriikide lõikes üsna erinev. Reastades riigid maksukoormuse alusel näeme, et kõrgemalt maksustatud ühiskonnad on Taanis, Belgias  ja Prantsusmaal, kus maksud küündivad 45-48%-ni koguproduktist.  Maksutasemed on oluliselt  madalamad uutes liikmesriikides; sealhulgas ka Balti riikides. Bulgaaria, Leedu ja Läti  maksukoormus jääb 27% kanti võrreldes koguprodukti mahuga. Eesti maksukoormus on natuke kõrgem, ulatudes 32.5%-ni , mis annab üldjärjestused 21 koha.

Olgu siinkohal veel märgitud, et maksukoormus ei sõltu ainuüksi maksumäärade tasemest, vaid seda mõjutab ka riigi maksukogumise võimekus. See tähendab, et  isegi kui nominaalsed maksumäärad  on suhteliselt kõrged, võivad ettevõtted või eraisikud  maksude maksmisest nii seaduslikul, kui mittelegaalsel teel hoiduda. Kokkuvõttes alaneb sellega ka tegelik ühiskonna maksukoormus.

Üldistatult näeme, et maksukoormus EL kipub jälle tõusma. Kogu kümnendi vältel langussuunas olnud maksukoormus kasvab eelkõige vajadusele vähendada kriisiaegadel suureks  paisunud riigivõlga  ja tagada avaliku sektori toimimine.

Oluline aspekt on ka maksukoormuse  jaotumine erinevate maksude lõikes.

Üldistatult jagatakse Euroopas makse kolmeks  erinevaks maksutüübiks – otsesed ja kaudsed maksud ning  sotsiaalkindlustusmaksed. Otsesed maksud on näiteks indiviidi tulumaks ja ettevõtte kasumimaks; kaudsed maksud on aktsiisid ja käibemaks  ning eraldi tuuakse välja veel mitmesugused sotsiaalse kindlustatusega seotud maksud.  Laias laastus katab iga nimetatud maksuliik umbes kolmandiku avaliku sektori maksutuludest.

Teise liigituse alusel  käsitletakse makse  maksubaasist lähtudes.  Selle liigituse kohaselt  jaotatakse maksud tööjõu-;  tarbimis- ja kapitalimaksudeks.  Tööga seotud maksud katavad umbes poole kogumaksudest; tarbimine umbes 30% ja kapitalimaksud (s.h. kasumimaks)  20%  kogumaksudest.

Võiks küsida, et miks meil üldse niipalju erinevaid makse vaja on? Winston Churchill on öelnud, et pole olemas sellist asja nagu „hea maks“. 

Miks ei võiks olla ainult paar maksu – näiteks tulumaks või tarbimisega seotud  maks - mis kataksid ära kogu ühiskonnale vajaliku maksulaekumise? Paraku on kaasaegse ühiskonna vajadused sellised, mis teevad vältimatuks erinevate maksude kasutamise. Maksude eesmärgiks on  näiteks avaliku sektori rahastamine,  aga tulude ümberjaotamine, majanduse stabiliseerimine  või mingisuguste tegevuste (näiteks suitsetamise või looduskeskkonna saastamise) piiramine.   Pole võimalik neid eesmärke ühte maksu kokku suruda. Vajame erinevaid makse, mis kokku moodustavad maksustruktuuri.

Euroopa riikides on nähtav selge veelahe vanade ja uute liikmesriikide maksustruktuurides. Vanemad  Euroopa partnerriigid kasutavad rohkem otseseid makse (40-60% kogumaksudest), samal ajal kui uued liikmesriigid toetuvad rohkem kaudsetele tarbimismaksudele. Selle põhjuseks võiks tuua kaks asjaolu.  Esititeks, uued liikmesriigid on üksjagu vaesemad ning seega tuludel põhinevad  maksutulud on paratamatult piiratud. Teiseks, tulumaksude kogumine nõuab ka suuremat administratiivset võimekust võrreldes tarbimismaksudega, mis jätab uutes liikmesriikides soovida.

Missugune on siis hea maksustruktuur?  Majanduskriisi ajal räägiti Euroopas palju sellest, et riigid peaksid vähendama maksukulutusi tööjõule ja selle koormuse  üle kandma tarbimise ja kinnisvara maksustamisele. Läks aga nii, et

uued liikmesriigid on küll veelgi suurendanud oma sõltuvust tarbimismaksudest aga vanas Euroopas pole sisulisi muutusi toimunud.  Nagu öeldud,  kriisijärgsel perioodil  on oluline taastada avaliku sektori tasakaal ning alandada laekumisi tulu- ja kasumimaksust pole enamikus riikides lihtsalt võimalik.  Kuigi  nominaalsed tulumaksumäärad on mõnes riigis alanenud, siis maksubaasi laiendamine on siiski võimaldanud maksulaekumiste mahtu säilitada.

Eesti maksustruktuur vastab üsna täpselt  Euroopa uute riikide üldisele mustrile – madalad tulumaksud, kõrged tarbimismaksud ja keskmised sotsiaalkindlustusmaksed.  Samas paistab Eesti maksustruktuur Euroopa riikide seas  silma mitmete anomaaliatega.  Oleme Euroopa top 5-es  oma kaudsete maksude  ja energiamaksude  osakaaluga kogumaksudes; aga lausa teisel kohal aktsiisimaksude osakaalu poolest. Väga suur osakaal eelarvetes on meil  energia ja loodusressursside maksustamisest.  Euroopa ühe hõredamini asustatud maana  oleme 4-ndal  kohal  transpordiga seotud kütuste maksudega kogumaksudes.   Suverääne liider Euroopas oleme aga ettevõtetele asetatud sotsmaksu koormuse poolest kogumaksulaekumistes.  Ärgem siis imestagem, et ettevõtted pole võimelised palku tõstma, kui sotsiaalmaksu koormus nii kõrge on!

Teiselt poolt  on meil Euroopa väikseim kapitalitulu maksulaekumine   ja  suhteliselt madal  kinnisvaramaksude osakaal.   Ehk siis -  ettevõtetel pole küll võimalik kõrgete maksukulude tõttu  inimesi palgata ja kasumit teenida, aga selle eest ei tule kasumilt makse maksta!