Üleilmne konkurentsivõime (Vikerraadio (70):18.10.2018)

Maailma Majandusfoorum avaldas hiljuti oma iga-aastase raporti maailma riikide konkurentsivõimest. Selles kirjeldatakse maailmamajanduse üldist olukorda ja antakse  hinnang ka erinevate riikide konkurentsivõimele. Püüame selles raamistikus tuua välja Eesti majanduse seisundi  ja kasvuvõimalused.

Globaalne üldpilt on täna vastuoluline – kasvanud on poliitilised ja sotsiaalsed pinged;  üha suuremaks probleemiks on saanud riigisisesed tuluerisused ja üldine ebakindlus. Majanduskasv jääb madalaks – toorainehinnad on langenud, väliskeskkonnast tulenevad vastuolud on kasvanud; riikide rahandus on sageli väga pingeline.

Madal  heaolukasv ja tulude ebavõrdsus on viinud maailma jõukamates riikides sisevastuolude suurenemiseni, mis omakorda on toonud kaasa vaenuliku suhtumise üleilmastumisse ja vastuseisu riikidevahelisele vabakaubandusele.

Madal majanduskasv arenevates riikides ja tooraine müügist sõltuvate maade sissetulekute vähenemine on viinud alla ka nende riikide konkurentsivõime ja halvanud reformide tegemise.

Teiselt poolt- tervikuna pole maailm kunagi nii jõukalt elanud kui täna ning nautinud nii pikalt rahuaega. Maailmas on olulisemalt vähem tapvaid  nakkushaigusi, lausvaesust ja vägivaldseid konflikte. Lugedes Eesti meediat jääb küll muidugi vastupidine tunne!

Niinimetatud Neljas Tööstusrevolutsioon suurendab lähikümnenditel  hüppeliselt tootlikkust ja majanduskasvu võimalusi. Eeldatavalt  toovad uued tehnoloogiad kaasa põhimõttelise muutuse selles kuidas toodetakse, kuidas tarbitakse, kuidas reisitakse, tehakse energiat ja suheldakse. Muidugi kaasnevad sellega ka uued ohud, mida on raske ette näha!

Kõige konkurentsivõimelisemate majanduste  esikolmik ei ole ka sel aastal muutunud - need on Šveits, Singapur ja  USA. Esikümnes või selle piiril on  veel Saksamaa, Suurbritannia,  Jaapan ja kõik meile lähedased Põhjamaad. Oleme heas ja konkurentsivõimelises seltskonnas!

138 riigi hulgas on Eesti on selles järjestuses tublil 30 kohal ning enam-vähem sellel positsioonil oleme viimase viie aasta jooksul  ka püsinud. Aga kahjuks pole selles järjestuses ka ülespoole liikunud. Kui eelnevatel aastatel on Eesti olnud Lätist-Leedust ja Poolast selgelt eespool, siis nüüd on need riigid oma konkurentsivõimelt meile kiiresti järgi jõudmas.

Konkurentsivõimet käsitletakse kui riigi suutlikkust saavutada kõrge tootlikkus,  mis soodustab majanduskasvu. Majanduskasvu kiirusest sõltub omakorda ühiskonna heaolu ja rahva jõukus.  Lühidalt – konkurentsivõime näitab riigi võimekust genereerida heaolu. Tõuseb tootlikkus, kasvab majandus, suureneb heaolu!

Konkurentsivõimet kujundavad tegurid on  üldistatult jaotatud 12 sambasse – nagu näiteks majanduse juhtimine,  infrastruktuur, haridus ja tervishoid  ning   erinevate turgude - nagu töö või  kapitaliturgude  - sujuv toimimine. Kõige konkurentsivõimelisemaks  teeb  riigi innovaatiliste ja tehnoloogiliselt keerukate toodete valmistamise võimekus.

Mis määravad ära Eesti konkurentsivõime?

Eesti konkurentsivõimet mõjutavad positiivselt väga tugev seis sellistes valdkondades nagu makroökonoomiline keskkond;  põhiharidus ja tervishoid. Sellele järgnevad tööjõuturu efektiivsus ja kõrgharidussüsteem. Jätkuvalt oleme maailma parimad palkade kujunemise paindlikkuse poolest. 

Kehvem on seis meie tehnoloogilise arenguvõime seisukohalt.

Ettevõtetel on küll võimalus kasutada  uusimat tehnoloogiat ja  on olemas võimekus seda ka kasutada, aga sissetulevad välisinvesteeringud ei too kaasa paraku kaasa vajalikku välismaist tehnoloogiasiiret. Tõlgime – saame küll palju välisinvesteeringuid, aga need tulevad sageli madala lisandväärtusega sektoritesse nagu kaubandus või kinnisvara. Või ei genereeri välisinvesteeringud mitte ekspordivõimelist toodangut,   vaid on suunatud kohaliku isikuteenidusse valdkonda. 

Sellega seostub otseselt  meie kõige kehvem konkurentsivõime aspekt – Eesti majandus  on endiselt liiga lihtsakoeline. Teeme algelisi  ja odavaid asju, ei taha ega oska oma kaupu  maailmas müüa  ning pole suutnud  välja arenda  maailmatasemel kõrgväärtuslikke tootmisvaldkondi.

Kuigi meie innovatsioonivõimekus on paranemas ja kõrgkoolid heal tasemel, siis koostöö ettevõtete ja ülikoolide vahel ei ole piisav. Samuti leiab raport, et riik võiks rohkem toetada kõrgtehnoloogial põhinevat majandustegevust.

Mõned asjad on loomupäraselt meie konkurentsivõimet alandavad  - nagu majanduse väiksusest tulenev siseturu piiratus  või kaugus suurematest keskustest.

Kokkuvõttes, kui Eesti tahab olla konkurentsivõimeline ja suurendada ühiskonna jõukust, siis tuleb muuta tootmisstruktuuri. Odava  tööjõu  ja lihtsakoelise tootmise majandus on selgelt läbi saanud!

Aga tahet ja valmisolekut midagi ühiskonnas ja majanduses põhimõtteliselt  muuta nagu ka ei paista. 

Kõik teevad äppe Tallinnas (Vikerraadio(65): 5.08.2016)

Hiljuti avaldas Kutsekoja nimeline sihtasutus huvitava ja emotsionaalse nägemuse

olulisematest töö ja oskuste trendidest ja nende mõjust Eesti tööturule kümne aasta vaates.

Missugune on siis autorite visioon Eesti majandusest  ja töötegemisest?  Tooksin esile kolm aspekti – missugune on majanduse struktuur, töötajate oskused/omadused ja haridussüsteemi muutused.

Autorite nägemuses on Eestist saanud oluline uue majanduse keskus, mis põhineb kõrgtehnoloogial, digitaalsetel  lahendustel ja uuelaadsetel ettevõtlusvormidel. Ilmselgelt on  autorid saanud inspiratsiooni Silicon Valley laadsest tehnoloogiaettevõtete kontsentratsioonist  ja toimimismudelist. Loomulikult toimub Eestis selline  äpivabrikute kogunemine Tallinnas; mitte ühtegi teist Eesti paika 70 leheküljelises  analüüsis isegi ei mainita. Need  äpitehased allutavad endale  kõik teised tegevused. Autorite sõnade kohaselt - “kõrgtehnoloogilised töökohad on ühe piirkonna jõukuse põhjuseks - arstid, juristid ja katusepanijad on tagajärg“.

Edasi, need Tallinnas paiknevad Eesti äpitehased tegelevad põhiliselt kahe asjaga – esiteks, Euroopa riikide vananemisest tulenevalt vanainimestele mõeldud tervise ja heaolutoodetega ning teiseks, keskkonnateemaliste ja puhaste tehnoloogiate arendamisega.  Muudest võimalikest tegevusaladest visioonipaberis täpsemalt juttu ei tehta, kuigi mainitakse,  et tehnoloogiline areng mõjutab  väga tugevasti ka teisi sektoreid.

Nutikate masinate ja süsteemide kasutuselevõtt vähendab tööjõuvajadust paljudes sektorites, aga töötajatelt  eeldatakse mitmekülgsemaid oskusi.

Organisatsioonide enda piirid hägustuvad ning rohkem saab olema projektipõhist töökorraldust, paindlikke  töötegemise vorme; töökohad sünnivad ja kaovad kiiresti  ning  töötajate kindlustunne  väheneb.  Suureneb vabakutseliste töötajate osakaal ja ning tööjõu  mobiilsus  üle riigipiiride. Töötajate liikumine üle erinevate asukohariikide pälvib  visioonipaberi koostaja erilist tähelepanu, sest võitlus talentide pärast on globaalne. Korduvalt rõhutatakse vajadust muuta meie ühiskond tolerantsemaks  erineva tausta ja  tõekspidamistega inimeste suhtes.

Organisatsioonides muutuvad põhilisteks meeskondade koostöö juhtimine, mitte tavapärane ülevalt-alla käsuliinil põhinev korraldus.  Töökollektiivid ise muutuvad rahvusvahelisemaks ja töötajad kiiresti vahelduvaks.

Missuguseid on olulised universaalse  tulevikutöö oskust oskused, mida „hinnatakse sõltumata erialast aastal 2020“?

Loetleme - töötaja peab suutma oma tegvust mõtestada, olema sotsiaalselt intelligentne, loov,  omama kultuuride-vahelist kompetentsust; olema programmeeriva mõtlemisega ehk oskama teisendada suuri andmemahtusid abstraktseteks mõisteteks; võimeline aru saama andmetepõhisest otsustamisest;  võimeline looma sotsiaalmeedia sisu; omama disain-mõtlemist;  ohjama kognitiivset  koormust ning olema  võimelised virtuaalseks koostööks.

Vaat selliseid oskusi eeldatakse paari aasta pärast sealhulgas ka Eesti 84 tuhandelt poemüüjalt, 62 tuhandelt ehitajalt ja 47 tuhandelt autojuhilt.

Ülevaates tõdetakse et struktuurimuutused majanduses peavad aluse saama haridusest ja selle rahvusvahelistumisest.  Suuresti aga  soovitatakse  tegeleda asjadega, mis vähemalt Eesti ülikoolide jaoks on eilne päev ning millest on juba ammu edasi liigutud.  

Maailmatasemel ülikool saab autorite arvates olla ainult Tallinnas; kõrgharidust ennast nähakse aga ainult kui sisendit muude tegevuste jaoks mitte  aga kui  võimalikku Eesti eksportivat sektorit.

Võtame teema kokku.  Visioonipaberi autorid keskenduvad alati väga olulisele  valdkonnale nagu seda on tööjõuturg ja majandusstruktuur. Samas nähakse tööturu arengut ainult läbi ühe kitsa sektori raamistiku – milleks on siis IT ja sellega seonduvad tegevused.  Eesti majandus  on siiski oluliselt laiem ja mitmekesisem.

Teiseks, Eesti majandust nähakse toimivat ainult ühes kohas – Tallinnas – ning muid piirkondi pole selles kontekstis olemaski. 

Kolmandaks – puudub igasugune plaan ja ettepanekud,  kuidas siis soovitavate tulemusteni  nii majandusstruktuuris kui hariduses  jõuda. On esitatud küll atraktiivse „utopopialinna“ kirjeldus, aga kuidas sinna võiks jõuda - sellest mitte  sõnagi!  See ehk ei ole ka selle kirjutise  eesmärk, aga paljasõnaline  „tehtagu“, „arendatagu“ või „õpetatagu“ ei anna meile ka suuremat  lisaväärtust juurde.

Kuidas siis sellise visioonipaberi žanrit ja kohta määratleda?  Pakuksin välja, et tegemist on hea  motivatsioonikõnega. Haridustee algmeetritel seisvad noored peaksid seda kindlasti lugema – tegemist on kergeltloetava, emotsionaalse  ja  innustava  tekstiga,  mis võiks neid suunata hariduslikke ja tööalaste valikute tegemisel. 

E-exit (Vikerraadio (63): 28.06.2016)

Tänaseks on Suurbritannia referendumist vist küll kõik ära räägitud, aga veel mitte kõigipoolt. Seepärast alustan kodustest asjadest.

Nii nagu äreval Albionil on ka kodusel Terra Marianal  üheks peaküsimuseks saanud – kuidas oma majanduse ja eluga  edasi minna?

Erinevalt brittidest on Eesti jäänud kinni niinimetatud „keskmise tulu lõksu“. Oleme jõudnud teatud heaolutasemele, millest ülespoole liikumine  on palju vaevalisem.  Senine kiire jõukuse kasv ja lähenemine rikkale Euroopale on asendunud   paigaltammumisega, mis halvab inimeste teotahte ja ettevõtlikkuse.  Teoreetiliselt selgitatakse seda olukorda teatud arengutaseme  läbimisega ja sisenemisega uude etappi. Veel täpsemalt - senine odaval tööjõul  ja madalal  lisandväärtusel põhinev  tootmisstruktuur on ennast ammendanud.

Meie tulutase võrreldes  näiteks Saksamaa ja Põhjamaadega on enam kui 40% madalam ja vahe vähenemist tänane majanduskasvu kiirus paraku enam ei võimalda. Sest meie majandus on oma ülesehituselt selline, mis rikkamatele järele jõudmistparaku ei võimalda. Selleks,  et minna edasi ja vähendada heaoluvahet  rikkama Euroopaga tuleb läbi viia radikaalne majandusuuendus ehk struktuurirevolutsioon!  

Majandusteooria seisukohalt oleneb  majanduskasv tootmissisendite olemasolust ja nende ja nende kasutamise efektiivsusest. Ehk tööjõust, kapitalist ja tootlikkusest.  Nii Eesti oma asjatundjad kui ka välismaa targad IMF-st ja OECD-st  on toonud välja asjaolud, millest majanduskasv võiks sõltuda. Vaatleme neid üldistatult.

Töötajate hulk lähiaastakümnetel – eeldades tänaste olude püsimist – Eestis suureneda ei saa – demograafiline lagi on käes!  Töötajate arv saab suurenda ainult  läbi migratsiooni – seega võõramaalaste hulk peaks suurenema!

Vaatame kapitali olukorda. Eestis on huvitav olukord, kus eelnevatel aastatel on kapitaliinvesteeringud olnud intensiivsed ja aga kapitalivarustatus olulistes majandussektorites  jääb ikka ilmselgelt maha  arenenumatest Euroopa riikidest.  Pean siin silmas näiteks tööstus ja tehnoloogiasektorit. Selleks,  et edukalt asendada vähenevat tööjõudu, peaks investeeringud ikka veel kasvama.

Teiseks, paljuski on investeeringud läinud niinimetatud traditsioonilistesse tootmissektoritesse, mis kuuluvad pigem eelmisesse majandusarengu perioodi. Näiteks toidu või kaubandussektorisse.  Võrreldes Euroopaga on Eestis investeeringud tarka majandusse ja tööstussektorisse ebaharilikult madalad; teiselt poolt,  ärikinnisvarasse aga  liiga suured. IMF arvates pidurdab selline kapitalipaigutuse  jaotus tootlikkuse kasvu.

Investeeringud südaööni lahti olevatesse kaubanduskeskustesse või kontorihoonetesse teevad meie elu küll  värviliseks, aga lisavad vähe meie konkurentsivõime  kasvu. Nimetatud  valdkonnad on sageli vähese lisandväärtusega ja vähese eksportvõimekusega. Innovatsiooni ja tehnoloogia arengu tagantõukamiseks on küll meil olemas uhked programmid ja plaanid, aga erainvesteeringud ei ole piisavalt jõuliselt investeeringutega järele tulnud.

Aga seis  on veelgi kurvem. Eesti Panga uuringud näitavad, et majanduse struktuur ei ole peale majanduskriisi paranenud, vaid on muutunud  veelgi madalama lisandväärtusega tegevuste suunas.  Kriis lastigi raisku minna! Liiga palju inimesi töötab nii-öelda valel alal ja peaks liikuma suurema lisandväärtusega tegevusaladele.

Aga kuidas seda teha, kui ühiskonnas valitseb arusaam, et küll turg asjad paika paneb. Maailma kogemus on olnud just vastupidine - keskmise tulu lõksust on riigid välja pääsenud riigi poolt juhitud tööstuspoliitika ja regulatsioonide abil.

Eesti majanduse tootlikkus on ligikaudu 70% Euroopa keskmisest ning on viimastel aastatel langenud. Tootlikkuse tõus on seega võtmesõna, mis toetab majandust väheneva rahvastiku ja väheneva investeerimisaktiivsuse tingimustes.

Tootlikkust peaks iseloomustama  majanduse innovaatilisuse kasv ja uute tootmisharude teke. Investeerimine uudsesse majandusstruktuuri on üks peamisi edutegureid nagu näiteks Koreas või Singapuris.

Siinjuures olgu toodud veel sellinegi asjaolu et – suurema osa arendustegevusest  teeb avalik sektor ja  seda Euroopa Liidu vahendite arvel.

Ja olemegi tagasi  Brexiti raamistikus  – kujuteldav Eesti väljumine Euroopa Liidust  lõpetakse koheselt suurema osa igasugusest arendustegevusest ja infrastruktuuri rajamisest.  Eestil  E-xiti  oleks täna   majanduslik enesetapp!

IMF on välja arvutanud, et   Eesti majanduskasv võiks  lähemal viiel aastal olla 3% kanti ehk siis kaks korda kiirem kui täna tegelikult.  Majanduskasvu aluseks peavad olema innovatsioon ja arendustegevus, mis tooks kaasa majandustegevuse struktuursed muutused. Ilma selleta rikkamaks ei saa! Täna on jutte ja strateegiad üsna  palju, aga konkreetseid arengutrende tahaks ka  juba näha!

Trumpi maksulagi (Vikerraadio (62): 14.06.2016)

Trasberg ERR kodulehekülg

Oleme Eestis jõudnud omapärase vastuoluni. Kurdetakse selle üle, et palgad kasvavad liiga kiiresti ja see vähendab ettevõtete kasumlikkust. Teiselt poolt, meie palgatase on ikka oluliselt madam kui neis riikides, mida peame eeskujuks ja millega meie tööturud on tihedalt seotud. Kui palk ei tõuse, kaotame inimesi välismaadele.  

73% Eesti inimesi töötab erasektoris ja seega on peamine palgamaksja eraettevõtja. Palgad erasektoris on võrreldes eelmise aastaga kasvanud 2 korda kiiremini kui avalikus sektoris. Kes on siis need, keda ettevõtjad  liigsuures palgatõusus süüdistavad? Või miks palgatõusu nii vaenulikult suhtutakse, kuigi see on ju meie ühiskonna üks peamisi eesmärke.

Laias laastus on kiire palgatõusu põhjused ka välja toodud – töökohti on palju ja madala  palgaga töökohale enam ei minda; nõrk  tehnoloogiline tase, mis ei võimalda inimtööd asendada, ebaefektiivne tööjõukasutus  ja  muidugi ka väljaränne.

Palkade suurenemisele pannaks süüks,  et ettevõtete kasumid vähenevad. SEB analüütik väidab, et „töötajatele makstud hüvitiste osakaal SKP-s on jõudnud  selle aasta esimeses kvartalis 50%-ni. See näitaja ületab kaugelt Lätit ja Leedut, kuid ka Rootsit ja Saksamaad”. Paraku püüab analüütik siin  hämada ja jätta muljet, et töötajad saavad ebaõiglaselt liiga suure tüki heaolupirukast. Tegelikult näitab see osakaal  hoopis palgataset  koos ettevõtte sotsiaalmaksudega. Ehk  tegemist on hoopis tööjõukuluga, mis ei ole seesama, mis palk. Eesti palgataseme suhe  SKP-sse  on allpool keskpärast  ehk 37% ning jääb alla pea kõigile eespoolnimetatud riikidele. Eesti palgasaajad nüüd küll ettevõtete kasumeid ära ei söö!

See mis tegelikult Eesti tööjõu ülekohtuselt kalliks teeb on hoopis tööandja sotsiaalmaksud, mille kõrge taseme poolest oleme lausa kolmandal kohal Euroopas. See on tegelik probleem, mis teeb tänase palga ja hinnataseme  juures  töötajate palkamise kalliks.

Miks siis sotsiaalmaksu ei alandata?  Põhjus lihtne – sotsiaalmakse pole võimalik alandada, sest see viiks meie niigi hingeldava meditsiini ja pensionisüsteemi veelgi kiiremini kõhuli.  Ainus võimalus on kanda  sotsiaalmaksukoormus mingitesse teistesse maksudesse – näiteks tulu või tarbimismaksudesse?   Aga siin on meie maksurong jõudnud  täielikult tupikteele!  Tänase võimutasakaalu  juures ei ole kujuteldav ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse nihutamine tulumaksudesse, sest see tähendaks võimukoalitsiooni  mitte-sotsiaaldemokraatlikele  parteidele oma näo kaotamist. Teiselt poolt ei ole majanduslikult võimalik tõsta enam tarbimismakse – ei aktsiise ega käibemaksu. Läti ja Venemaa asuvad selleks liiga lähedal! Ja see ongi tupik,  kuhu oleme oma maksustruktuuriga jõudnud!

Eelmisel nädalal oli Riigikogus arutusel sotsiaalmaksule lae kehtestamise ettepanek, mis küll tagasi lükati. Arvati, et tegemist on küll hea asjaga, aga lihtsalt raha pole. Tõlgime – pole olemas sobivaid makse, kuhu puudujääv sotsiaalmaksukoormus üle kanda!

Et sotsiaalmaksu lael oleks mingigi mõte -  selleks on vaja üheaegselt kolme tingimuse olemasolu.

Esiteks, peab olema indiviidi tasemel progresseeruv tulumaks. Teiseks, sotsiaalmaksete koormus peab jagunema  nii tööandja  kui ka töövõtjate vahel. Ja kolmandaks, sotsiaalmaksukoormuse lagi peab olema realistlik. Seda nii maksulae suuruse kui maksubaasi ulatuse mõttes.

Ei ole mõtet kehtestada maksulage, kui isegi Donald Trumpi tulu selleni küüni.  Kõikides riikides, kus sotsiaalmaksulael on mingigi mõte, on ka need kolm tingimust olemas. Isegi Lätis!

Eestis paraku neid eeltingimusi pole! Sellest lähtuvalt tooks tänase maksusüsteemi tingimustes sotsiaalmaksulae kehtestamine kaasa  laiamahulise  „ooüütamise“, mis ei hävitaks  mitte ainult sotsiaalmaksu-,  vaid ka indiviidi tulumaksulaekumised. 

Aga mis oleks  siis lahendus? Ainus võimalus muuta Eesti ettevõtted konkurentsivõimeliseks ja töötajad kõrgepalgalisteks on kanda tööandja sotsiaalmaks osaliselt üle töötajatele. Kas indiviidi tulumaksu või veelgi parem,  töövõtja sotsiaalmaksu vormis. Nii nagu see on tehtud pea kogu Läänemaailmas.  See tähendab vältimatult  indiviidi tulumaksumäärade  eristamist tulutasemete lõikes.  Nii nagu see on kogu Läänemaailmas – keegi maksab tänasega võrreldes tulumaksu rohkem, keegi maksab vähem. Ja olgu lisatud – indiviidi tulumaks ei ole tööandja kulu;  väita vastupidist tähendab kutsuda üles seadust rikkuma!

Kokkuvõttes, me ei vaja mingit maksulage, vaid kõikide  tööandjate  sotsiaalmaksukoormuse olulist alandamist. Näiteks 15 %-ni.  See võimaldaks  samaaegselt  tõsta palka ja vähendada tööjõukulusid. Aga seni kuni mingitest aegunud maksudogmadest kinnihoidmine  on valitseva koalitsiooni jaoks tähtsam  kui ettevõtete konkurentsivõime, pole maksusüsteemi sisuline reform  võimalik. Seda situatsiooni iseloomustas tabavalt  meie naaberriigi peaminister -  seis on küll suurepärane, aga  -  „просто денег нет!”
Slepakov просто денег нет!

Kust tuleb palk! (Vikerraadio (61): 31.05.2016)

Eesti palgad kasvasid  esimeses kvartalis 8% võrreldes eelmise aastaga. See on tekitanud rõõmsaid emotsioone, aga ka loomupärase vastandumise tööandjate ja ametiühingute vahel.

Ettevõtjad on seisukohal, et selline palgatõus on liiga kiire ja seega sööb Eesti konkurentsivõimet.  Vastupidiselt - ametiühingujuht on seisukohal, et  “just palgatõus hoiab meie majandust hetkel vee peal ja selle järsk katkestamine võib tuua kaasa vabalanguse”. Tema seisukohalt on peaprobleem eelkõige selliste  investeeringute vähesuses, mis võimaldaksid kasvatada tootlikkust. 

Majandusteooria lähtub arusaamast, et jätkusuutliku  palgakasvu aluseks on tööviljakuse tõus. Tööandja seisukohalt tähendab  see olukorda, kus lisandunud tootmismahu müügiväärtus  on suurem kui selle loomiseks tehtavad lisakulutused. Kui ettevõte saab rohkem tulu, siis saab ta ka ilma kasumit vähendamata maksta rohkem palka. Kui aga tööjõukulu kasvab kiiremini kui lisandunud toote väärtus, siis paratamatult jääb kasumiosa väiksemaks.

Aga teisiti sõnastades -  kõrge palgatase on samal ajal ka kõrge tootlikkuse ehk konkurentsivõime näitaja. Maailma  kõige konkurentsivõimelisemates riikides – Šveitsis, Singapuris ja USA ning Põhjala riikides - on samal ajal ka maailma kõige kõrgem palgatase. 

Mis on aga Eesti nii kiire palgatõusu põhjused ja kuidas sellesse suhtuma peaks?

Vaatame kõigepealt palkade absoluuttaset.  OECD riikide lõikes oli Eesti palgatase  2013 aastal  kõige madalam, jäädes maha ka Poolast, Ungarist ja Tšehhist. Rääkimata Põhjamaadest, kellega võrreldes on meie palgad mitmekordselt väiksemad.

Mitmesugused muud statistikaandmed näitavad Eesti olukorda mõnevõrra paremana Ida- ja Kesk Euroopa riikide seas, mis aga ei muuda üldpilti  meie kohast Euroopa raamistikus.

Tuntavalt madalam palgatase tingib paratamatult Eesti töötaja huvi kiigata lähedalasuvate Põhjamaade tööturu suunas. Kui osa inimesi liigub tööle välismaale, siis töötajate arvu püsimiseks peab tühimiku katma elanikkonna  loomulik juurdekasv või tööjõu sissevool.  Eestis on aga täna tegemist olukorraga, kus väljaränne on suurem kui siia saabumine;  seda vaatamata statistikatrikkidele.

Teine aspekt on jällegi tootlikkus. Kui tootlikkus suureneb, siis on võimalik heaolu kasv ka väheneva töötegijate arvu tingimustes.  Eesti oleme täna olukorras, kus töötajate arv väheneb, aga tootmise efektiivsus ei suuda seda korvata. Tulemuseks surve palkade tõstmiseks, mis omakorda mõjutab negatiivselt kasumeid.

Mida siis sellise olukorras pakub tööandjate esindaja? Kutsub üles vähendama palgasurvet!  Kuidas? Toodagu sisse odavamat tööjõudu kui kohapealt saada!

Selle seisukohaga ei saa kuidagi nõustuda. Veelgi enam, tegemist on erakordselt halva signaaliga töötajatele, mida võib lausa võtta süüdistusena, et miks nii palju palka tahetakse! 

Esiteks, palkade kunstlik madalalhoidmine pole Euroopa Liidu raamistikus kuidagi võimalik. Veelgi enam – see oleks lausa ohtlik, sest  palkade ja heaolu kasv on ainuvõimalik  tee Eesti ühiskonna kestvusele.

Palgakasv ei ole elamine ja koogisöömine tuleviku arvel – kui tänased  palgad ei suurene siis meil tulevikku rahvana ei ole!  Küll eestlastele leidub maid ja riike, kus palka suudetakse maksta!

Teiseks välistööjõud. Tuletagem lugupeetud tootmisjuhile meelde, et Eesti on juba  üle kümne aasta osa  Euroopa Liidu tööturust.  Sellel tööturul on peaaegu  300 miljonit töötajat,  keda  on võimalik vabalt  Eesti ettevõtetesse palgata.  Aga saame ju üheselt aru, millistest tööjõust käib jutt. Antud juhul soovitakse mööda minna turukonkurentsist ja palgata odavamat tööjõudu väljastpoolt Euroopa Liitu. 

Väljastpoolt Euroopat tuleva odava tööjõuga kaasnevad aga olulised probleemid, mis sõna otsese mõttes halvavad Eesti majandusarengu. Kui ettevõtted saavad lühiajaliselt tulu odava tööjõu  kasutamisest, siis sellega kaasnevad muud  kulud ja probleemid lükatakse aga ühiskonna kaela. Aga peamine – odava tööjõu pealevool pärsib tehnoloogilist arengut ja majandusstruktuuri muudatusi. Kui odav tööjõud võimaldab  jätkata tänast vähetootlikku tegevust, siis milleks investeerida tehnoloogia uuendamisse ja mõelda tööjõu parema kasutamise peale?

Odaval tööjõul põhinevat tootmisstuktuuriga jätkamine vähendab igal juhul Eesti  konkurentsivõimet ja heaolu. Kui kõrge palgakulu ei survesta tehnoloogilist uuendust, siis moderniseerumist ei  toimugi.

Veelkord, ma  ei kutsu ma üles kuidagi  meie tööturu sulgema väljastpoolt Euroopast tulevale  tööjõule kui see toimuks turupõhiselt.

Vastuvõetamatu on aga tegevus, millega püütakse Eesti oma inimeste palgad madala hoida ja investeeringud tehnoloogiasse tegemata jätta. See on olukord, mis tegelikult sööb tükke meie tuleviku heaolukoogist.  

IT kadus ära (Vikerraadio (60):24.05.2016)

On tõsilugu, et vanemate Euroopa Liidu riikide majandused  kasvavad täna aeglasemalt kui paljude suurte Aasia riikide omad. Kui Euroopa kriisijärgne majanduskasv on olnud nullilähedane, siis Hiina ja India kasvasid keskmisele üle 5% aastas.  USA kasv on olnud mõne protsendi ringis, Jaapanis veelgi madalam.  Aga kas see tähendab, et Aasi riikide  jõukusetase läheb ühel hetkel stagneerunud Euroopast ja Ameerikast mööda?

Majanduskasvu mõõdetakse kui sisemaise koguprodukti ehk SKP muutust mingi perioodi vältel. Arvestatakse kokku kas ühiskonna tulud, tehtud kulutused või  loodud kaupade ja teenuste väärtus.

Arvestamise algusest peale - 70 aastat tagasi -  on välja toodud ka  SKP arvestuse puudused. Peamine probleem on selles  – kuidas kajastada SKP arvestuses  kõiki majandusega seotud tahke ja kulutusi.  SKP-d  saab arvutada, kui toimub avalikult fikseeritud majanduslik tehing – näiteks ost-müük; tulude saamine  või kulude tegemine. Kui aga sellist transaktsiooni ei toimu või seda ei saa mingil põhjusel rahaliselt mõõta,  siis statistiliselt SKP-d ei looda.  Kui käime pubis või spordiklubis, siis selle tegevuse eest maksame raha ja kasvatame SKP-d;  kodus söögi valmistamine või  väljas sportimine annab sama tulemuse, aga SKP-d ei toodeta. Samamoodi on raskusi näiteks varimajanduse või looduse saastamise korral – tegevused toimuvad aga tulu ja kulu pole võimalik arvestada.

Aga tuleme tagasi Euroopa ja Aasia majandusarengu võrdluse juurde.

Majandusteadlased on toonud välja, et Euroopa madalam  majanduskasv võib olla seotud ka SKP-e mõõtmise probleemiga. Niinimetatud 4-s  tööstusrevolutsioon on toonud Euroopas kaasa olulise majandusstruktuuri muutuse, millega SKP-arvestus paraku pole veel kohanenud.

Uut  tehnoloogilist arengut veab IT ja kommunikatsioonitehnoloogiate areng. Digitooted ja teenused  asendavad paljuski senise füüsilise tootmise ja tarbimise.  Aga - Interneti vahendusel pakutud toodete  väärtust on raske täielikult SKP-s kajastada.

Toome situatsiooni üldistava kirjelduse raamatumüügi näitel.  Oletame, et Indias trükitakse mingit raamatut miljon eksemplari. See annab tööd paberitootjatele, raamatutrükkalitele, transpordifirmadele, raamatupoodidele ja kellele veel  iganes. Iga liigutus on fikseeritud ja seega loob ka SKT-d.

Oletame aga, et sama raamat tehakse kättesaadavaks digitaalselt ja seda saab vabalt kasutada 10 miljonit inimest. Sellisel juhul ei looda arvestuslikku SKT-d mitte sentigi.  Aga toodet saadi 10 korda rohkem.  See võibki olla üks aspekt  Euroopa ja Aasia riikide majanduskasvu erinevusel.  Ehk siis Euroopa majandused on palju olulisemalt liikunud digiteenuste suunas võrreldes Aasia majandustega. Aasia majanduste struktuur  on traditsioonilisem ja seega  SKP-e arvestuse seisukohalt nii-öelda nähtavam. Vaatame Interneti levikut suurtes Aasia riikides. Hiina on selles järjestuses 70 ja India lausa 107 maailmas. Pole midagi Euroopaga võrrelda! Nende mahajäämus on väga suur!

Seega, on  põhjust arvata, et   suurt digiteenuste hulka pakkuvate ja kasutatavate  majanduste SKP arvestuslik tase väiksem kui tegelikult.  

Teine SKP arvestuse aspekt on seotud kaupade kvaliteediga – seda eriti kõrgtehnoloogiliste toodete vallas. Tänased arvutid, televiisorid, autod  on oluliselt parema  tasemega ja võimekusega kui samalaadsed asjad kümmekond aastat tagasi. Ja seda kõike palju madalama hinna juures.  Jällegi, elukvaliteet on tõusnud, SKP-e aga mitte.  Ja Aasia uusmajandused tarbivad kõrgtehnoloogilisi tarbekaupu oluliselt vähem kui Euroopa, Ameerika või Jaapan.

Kolmas aspekt on seotud mitmesuguste negatiivsete välismõjudega. Ehk siis kuidas tootmine mõjutab väliskeskkonda. Ka siin on Euroopas oluline eelis. Keskkond on oluliselt puhtam, kui  uusindustriaalsetes Aasia riikides, kus kiire tööstusareng on toonud kaasa ülisuured keskkonnaprobleemid. Aga ka seda aspekti paraku SKP ei arvesta.

Üks aspekt SKP-ga seoses on ka majanduse tootlikkus. Numbrid näitavad Euroopa riikide tootlikkuse ehk loodud lisandväärtuse aeglast kasvu. Mis jällegi ei lähe kokku meie tegelike protsesside tajumisega. IT ja digiteenuste areng on olnud ju  ülikiire – kuidas siis tootlikus madal saab olla? Aga ehk on  jällegi tegemist arvestuse probleemiga – odavat raha ehk laenuressurssi on Euroopas ja Ameerikas palju,  aga samal ajal pakutavate  toodete väärtus on alahinnatud.  Ehk rahaliselt mõõdetav sisend on võrreldes mõõdetud  väärtusega liiga suur!

Kui tänane SKP arvestus ei suuda peegeldada kogu majandustegevusega seonduvat, siis selles valguses omandavad  mitmesugused  muud naljakad indeksid hoopis tõsisema kaalu, sest võimaldavad mõnes mõttes paremini  näidata ühiskonna arengut. Nagu näiteks ühiskonna heaolu või õnne taseme mõõdikud.  Ja vähemalt Euroopa kontekstis on seos väga otsene – mida jõukam ühiskond, seda õnnelikum.  Vaatamata statistiliselt madalale majanduskasvule! 

Ei saa me läbi Lätita! (Vikerraadio(57): 19.04.2016)

Eesti majanduse hetkeseisust rääkides kirjeldatakse alati olukorda meie riigi oluliste kaubanduspartnerite juures. Nende all peetakse silmas peamiselt  Soomet-Rootsit ja Venemaad. Aga kuidas läheb meie teistel Balti lähinaabritel, kes nii palju sel pildil nagu  silma ei paista.

Hakatuseks Balti riikide personaaliast. Kui palju inimesi suudab kohaselt öelda,  mis on Läti presidendi nimi? Olgu  öeldud, et kahjuks Ieva Kupče ei ole õige vastus. Läti president on Raimonds Vējonis ning peaminister on Māris Kučinskis. Leedu peaminister on Algirdas Butkevičius.

Kuigi teiste Balti riikide majandusest ülemäära palju meil juttu ei tehta, siis tahaks rõhutada, et meie lõunanaabrid on Eesti majandusele väga olulised.  Eesti eksport Lätti ja Leetu  kokku on sama suur kui Soome ning kolm korda suurem kui Venemaale.  Samas kuuleme iga päev  Soome  ja Venemaa väiksest impordinõudlusest; Balti riike selles kontekstis nagu poleks olemaski. Samuti, mitte ükski riik ei varusta Eestit kaupadega nii suures  mahus nagu  Läti ja Leedu kokku. Kõige rohkem tuntakse ehk Maxima poeketti, mis muide ongi ühed suuremad nii Leedu kui Läti tööandjad.  

Selle sajandi alguses olid Balti riigid SKP nominaalse näitaja poolest ühe elaniku kohta enam-vähem samal tasemel – 4 tuhande euro kanti. Tänaseks on Eesti mõnevõrra  ette rebinud ning saavutanud nominaaltaseme 15 tuhat eurot võrreldes 12 tuhande euroga inimese  kohta Lätis-Leedus.  Mõnevõrra teistmoodi on aga olukord, kui võtame arvesse ka hinnataseme. Eestis on kõrgem nominaalne tulutase, aga ka kõrgemad hinnad.

Raha ostuvõimet arvestades  on Eesti ja Leedu samal tulutasemel, Läti jääb  natuke allapoole.  Võrreldes Euroopa Liidu keskmisega 2014 aastal, on Eesti ja Leedu saavutanud 75 protsendilise taseme; Läti SKP on tasemel 64 protsenti.   Selles  raamistikus saab  väita, et Eesti on täna tulutaseme poolest ikka Balti riik, mitte aga uus Põhjamaa. Kuigi Soome ja Rootsi on viimastel aastatel meile selg ees natukene lähemale tulnud.

Eesti majanduskasv eelmisel aastal oli madalam kui meie lõunanaabritel – vastavalt 1,1; Leedus 1,6 ja Lätis  koguni 2,7 protsenti.  Kui nende riikide majanduskasv jääb kiiremaks kui Eestis, siis lähevad nad meist  heaolus mööda;  ja seda juba lähiaastatel.  

Inflatsioon on Eestis ja Lätis nullilähedane; Leedus hinnatase eelmisel aastal alanes. Mäletatavasti mõõdeti  enne kriisi hinnatõusu Balti riikides kahekohalise numbriga.

Kui tööpuudus on Eestis 6% ehk niinimetatud loomuliku tööpuuduse tasemel, siis Lätis-Leedus on tööpuudus suurem – 9% lähedal.

Kus Balti riigis oleks kõige parem äri  ajada? Maailmapanga selle aasta ülevaate põhjal on ärikeskkond kõikides Balti riikides üsna ettevõtlussõbralik.

190 riigi  seas asub Eesti 16-ndal  positsioonil; Leedu 20 ja Läti 22-l. Kõikides riikides on lihtne äriga alustada, saada ehituslube ja registreerida omandit. Probleemsed kohad paistavad aga olema vähemusaktsionäride kaitse ja pankrotimenetlus.

Maailma konkurentsivõime raport toob välja ka Balti riikide konkurentsivõime taseme. Eesti on maailmas 30 ning sellel nivool püsinud juba pikka aega.

Kuigi Leedu  ja Läti jäävad meile  alla – olles vastavalt 36-s  ja 44-s;  on meie lõunanaabrite konkurentsivõime viimastel aastatel kiiresti kasvanud.

Tuuakse välja, et konkurentsivõimet  piirab madala lisandväärtusega tootmisstruktuur aga  ka loomupärane väike siseturu maht.  Aga seda enam peaksid riigid tähelepanu pöörama oma ettevõtete tegevuse üleilmastumisele ja uutele välisturgudele sisenemisele.

Ka kõige suuremaid takistusi äritegevusel  näevad Balti riikide ettevõtjad üsna samamoodi. Need on kõrged maksumäärad ja ettevõtlust piirav bürokraatia. Eestis lisandub siia veel tööjõupuudus.  

Tööjõukulu ühe töötunni kohta on Eestis 11 eurot; Lätis-Leedus 7 eurot ehk meie lõunanaabritel on säilinud mõningane tööjõukulu eelis. Aga kõikide riikide tööjõukulude kasv on Euroopa Liidus üks kiiremaid. Mis puudutab tööjõu tootlikkust, siis kipub Läti  oma Balti naabritest maha  jääma ja Leedu ette minema.

Kokkuvõttes. Eesti  püsib oma majandusnäitajatega Balti riikide eesotsas, aga ei midagi erilist võrreldes teistega. Meenutagem siinkohal kriisieelseid aegu, kus Eesti paistis Balti riikidest silma dünaamilisema ühiskonna ja kuidagi moodsama majandusega.  Tekkis  kohati üleväärsustunne teiste baltlaste  suhtes. Tänaseks pole sellisel suhtumisel aga mingit alust; pigem tuleks karta meie allajäämist selles ülebaltilises majandusvõistluses. 

Teeme Lätit! (Vikerraadio (55): 22.03.2016)

Eesti inimesed teenivad keskmiselt 1100 eurot kuus. Sellelt töötasult maksab tööandja 370 eurot sotsiaalkindlustusmakseid,  töötaja maksab 180 eurot tulumaksu ning saab kätte 882 eurot

Kõik võtaksime aluseks sama tööjõukulu Läti ettevõtja jaoks, siis Läti töötaja saaks 100 eurot rohkem palka, kuigi kätte saab  umbes samapalju kui Eesti töötaja. Läti tööandja maksab aga 100 eurot vähem sotsiaalmaksu kui Eesti tööandja.

See näide avabki ühe Eesti  peamise maksuprobleemi -  meie tööandjate suur maksukulu ja madal töötajate palgatase. Kui palk on madal,  siis lähevad Eesti inimesed sinna, kus palganumber on kõrgem.  See on täna suur probleem Eesti jaoks!

Riigi palgatase sõltub nii era- kui avaliku sektori tegevusest. Erasektor saab palka suurendada tehes kõrgema lisandväärtusega tooteid. Riik mõjutab palgataset läbi tööjõule kehtestatud maksude.

Tänane sotsiaalmaksusüsteem ja maksumäärad kehtestati peaaegu veerandsada aastat tagasi. Keskmine palk oli siis  60 eurot.  Kui palgakulu koos maksudega oli alla saja euro kuus, siis pole tööandjale eriti vahet, kui kõrge oli sotsiaalmaksu määr. Kui aga tänasele keskmisele töötasule peab tööandja 400 eurot kuus sotsiaalmaksudena juurde lisama, siis on tegemist väga suur koormisega. Suhteliselt on see tase kõige kõrgem Euroopa Liidus. Probleem on tegelikult juba ammune, aga tundub, et nüüd hakkab sotsiaalmaksusüsteem lõplikult kriisi jõudma.

Ettevõtete sotsiaalmaksu kulude vähendamine saaks toimuda kahte moodi – kas üleminekuga erameditsiinile ehk vabatahtlikule  ravikindlustusele või kanda sotsiaalmaksu koormus mingitele teistele maksudele.

Üleminek vabatahtlikule ja erarahastusel põhinevale arstiabile nagu USA  pole Eestis paraku võimalik - meil on selleks liiga vähe inimesi ja oleme selleks liiga vaesed. Eesti meditsiini saab rahastada ainult läbi kohustusliku maksupanuse.

Seega küsimus – mis on need teised maksud, mis peaks tulupuudujäägi katma kui väheneb tööandjate sotsiaalmaksu osa.  Kui vaadates meie tarbimismakse, siis sisulist ruumi nende tõstmiseks enam ei ole. Ainus võimalus on kanda ettevõtte sotsiaalmaksu koormus  üle tulumaksudesse -  nii indiviidi kui ettevõtte tasemel. Need maksud on Eestis Euroopa kontekstis ühed madalamad. 

Seega  – osa tänasest sotsiaalmaksust peab nihkuma töövõtja maksuks.  Nii nagu see on kõikides Euroopa Liidu maades.  Olen juba kümmekond aastat pakkunud ettevõtete sotsiaalmaksumääraks  15 protsenti. Ülejäänud kanduks üle palgasaaja kuluks.

Arutelu koht on aga selles, missuguses vormis see puudujääv osa töötajatele üle kanda. Valikuid oleks kaks – kas suurendada indiviidi tulumaksu või kehtestada eraldi töövõtja sotsiaalmaks. Sotsiaalmaksu ülekandmine tähendab  vältimatul  selle maksumäära diferentseerumist palgasaajate lõikes.  Tänase tulumaksu astmeliseks tegemine tekitab Eesti ühiskonnas teatud tõrked, kuigi aeg oleks ammu  tänasest ida-slaavilikust  proportsionaalsest tulumaksust loobuda. Astmeline sotsiaalmaks annaks teatud pehme ülemineku, kus saaksime progresseeruva tulude maksustamise, aga jätaksime praeguse tulumaksusüsteemi  formaalset alles.

Kuulen küsimust – aga mis siis uue süsteemiga muutub? Näen siin väga põhimõttelist muudatust – tööandjate konkurentsivõime kasvab oluliselt, sest tööjõu maksukulu  väheneb. See omakorda võimaldab tõsta palka ja saada paremaid töötajaid – ka näiteks tuua arstid ja kalevipojad võõrsilt tagasi koju.  Nominaalpalga kasv on motiveeriv töötajatele ja suurendab tööandjate konkurentsivõimet töötjate leidmisel.  

Aga töötaja peab siis rohkem tulumaksu maksma? Jah, see on paratamatu. Kui tahame kõrgemat palka saada, siis tuleb ka kõrgemat tulumaksu maksta. Võrreldes tänasega maksaks keegi rohkem, keegi vähem. Mis vastab täielikult  majandus- ja maksuteooriale ning välismaiste organisatsioonide soovitusele!

Seega veelkord, süsteem toimiks niimoodi - alanev maksukulu tööandjale võimaldab maksta kõrgemat palka töövõtjale. Kõrgem palgatase võimaldab palgata paremaid ja innukamaid töötajaid. Kui töötajad saavad kõrgemat palka siis on nad võimelise maksma ka kõrgemat sotsiaalmaksu ja katta poole tänasest ravi ja pensionikindlustuse summadest.  

Sotsiaalmaksu laest ka. Ka sotsiaalmaksu lae kehtestamine ei ole võimalik ilma astmelise tulumaksu või astmelise sotsiaalmaksuta. Ilma selle tingimuseta kukuks meie sotsiaalkindlustuse süsteem poole aastaga kokku. Sotsiaalmaksu lagi ei ole selleks, et kõrgepalgalisi töökohti luua, vaid tegemist on õigluse aspektiga. Kõrgepalgalisi töökohti loob ikka sotsiaalmaksu taseme jõuline alandamine kõikidele  tööandjatele kõikides palgatasemetel.

Seega üleskutse – teeme Lätit, kus sotsiaalmaks jaguneb töötaja ja tööandja vahel, kehtib sotsiaalmaksu lagi  ning  sellest aastast ka astmeline tulumaks.

Rahvusriik või rikkus? (Vikererraadio (49): 15. 12. 2015)

Aasta uus pakub ka sümboolse võimaluse mõtestada Eesti ühiskonna kulgemise suunda. Oleme jõudnud arengufaasi, kus selget ja lihtsat, kõikidele  inimestele enam-vähem sobivat konkreetset eesmärki  enam ei ole. Nii nagu oli see 15-20 aastat tagasi, kus reformide vedur ühiskonda samas suunas vedas. Nüüd, kui oleme saanud oluliselt rikkamaks ja veelgi rohkem kogenenumaks, on aeg vaagida  ka üldisemate Eesti  arengupõhimõtete üle.

Sõnastaksin meie hetkevalikud järgmiselt – kas me tahame elada majanduslikult jõukalt  või me tahame elada rahvusriigina? Arvan, et  neid kahte asja ei õnnestu meil lähikümnendil kahjuks ühendada.

Kui tahaksime hästi elada, siis peaksime toimetama ehk  nagu Singapuris. Seda pindala poolest kääbusriiki on viimasel ajal hakatud meile eeskujuks tooma.  Singapur on pindala poolest umbes Kuusalu valla suurune. Kui viimases elab 6 tuhat inimest, siis Singapuris on samasuurel  territooriumil 6 miljonit elanikku.  Rahvastik jaguneb  4 keelerühma – inglise, mandariini ehk hiina, malai ja tamili keele vahel. Riigis on tehtud kõik, et suurendada ühiskonna majanduslikku jõukust ja lõigatud maha sellised kulutused,  mis rikkaks saamist võiks pidurdada. Haridus on alates esimesest klassist kuni doktorikraadini ainult ingliskeelne.  Meditsiin põhineb era-rahastusel, ainult üks kolmandik arstiabi kuludest kaetakse avaliku sektori poolt. Maksud on madalad – tulu ja kasumimaksu määr  alla 20 protsendi, müügimaksud 7 protsenti  ning sotsiaalmaksud puuduvad üldse.  Samas -  riik investeerib intensiivselt arendustegevusse ja haridusse, aga ka infrastruktuuri, sotsiaalprogrammidesse  ja  sõjalisse kaitsesse. Kokkuvõttes on Singapurist kujunenud maailma kõige konkurentsivõimelisem  majandus, kus SKP tase inimese kohta on 3 korda kõrgem kui Eestis.

Rikkaks olemisel on seal ka oma hind. Nii on Singapuris sündimus väga madal -  ennast rikkaks töötamise kõrval lastele aega paraku ei jää! Mis teiselt poolt tähendab massilise tööjõu sissetoomise vajadust ja mida ohtralt ka tehakse!

Singapur on ka väga reguleeritud ja kontrollitud maa. Meedia vabaduse poolest peetakse teda koguni maailma lõpuritta kuuluvaks. Ehk siis valitsuse sõnum on ühene – tegelege rikkaks saamisega, aga mitte riigi sarjamisega. Rohked regulatsioonid ja piirangud tähendavad tegelikkuses ka üsna otsest riigipoolset majanduse suunamist nii tegevusalade kui investeeringute lõikes.

Singapuri moodi rikkaks saamine tähendaks Eesti jaoks üsna  kindlapiirilist tegevust.  See eeldaks majandustegevuse ja elu kiiret kontsentreerumist vähestesse piirkondadesse, et mitte öelda Tallinna ümbrusesse. See eeldab tänase  haja-asustuse kokkutõmbumist ja kulutuste vähendamist infrastruktuurile ja territooriumi haldamisele. See tähendaks hariduse andmise  ja meditsiinitegevuse lõpetamist väljaspool suurlinnu. Samuti peaksid  mõlemad süsteemid muutuma ingliskeelseks, et suurendada nende globaalset  konkurentsivõimet ja võimet sujuvalt kaasata õpetajaid ja arste ka mujalt maailmast. Samuti oleks  oluliselt rohkem vaja välistööjõudu, mis võimaldaks arendada ka selliseid tootmisharusid, mille jaoks meil täna töötajaid napib.  Riigi haridus- ja sotsiaalkulude vähenemine võimaldaks alandada makse, meelitada investeeringuid ning tõsta oluliselt palgataset.

Aga,  pöörame nüüd otsa ringi ja paneme jalad tagasi  maa peale tagasi.  Ja siin näengi mentaalset vastuolu, mis Eesti ühiskonnas valitseb. Me tahaks olla sama  rikkad nagu Singapuris, aga samal ajal  elada Eestis kui rahvusriigis. 

Eesti ühiskonnal tuleb ikka endale selgelt  aru anda, et  neid kahte asja korraga ei saa.  Tuleks kahelda, kas Singapuri laadses ühiskonnas eesti keelele ja kultuurile ruumi  jätkuks?

Majandusliku kulefektiivsuse loogika väikerahva omapärast  tulenevate kulude kaotamist.  Väikese rahvaarvu ja keeleruumi ning haja-asustusega rahvusriigi toimimine  on  kulukam kui suure inimkontsentratsiooniga linnriikide toimimine.

Me ei saa samaaegselt tekitada olukorda, kus langetame maksud Singapuri tasemele   ja püüame pakkuda tasuta kõrgharidust ja meditsiini samamoodi,   nagu kõige rikkamad  ja kõrgeimate  maksudega Põhjamaad. Ja kui pole kõrgtasemel haridust, siis pole varsti ka Eesti kultuuri!

Me ei saa ilma omapoolse maksupanuseta  ehitada sama kvaliteediga infrastruktuuri, kui pindalalt 600 korda väiksemas Singapuris. Aga kui infrastruktuuri  ei rajata, siis pole põhjust  ka eeldada Eesti erinevate  piirkondade ühtlasemat arengut. Meenutagem, et tänases Eestis  toimub teede ehitamine ja teaduse tegemine pea täielikult Euroopa Liidu vahendite arvel.

Me ei saa arendada kaasaegset tööstust ja samaaegselt  olla sõjakalt vastu migratsioonile.  Ja  nii edasi…

Kokkuvõttes, meil tuleb teha õigeid valikuid ja leida õiged eeskujud. Mitte Singapur, vaid Põhjamaad peaksid olema meile eeskujuks – need riigid, kus on kõrge jõukuse tase, tugev rahvustunne ja uhkus selle üle, et maksude kaudu panustataksegi oma riiki ja ühiskonna tulevikku!

Doing business (Vikerraadio (46): 3.11.2016)

Maailmapank on teinud iga-aastase ülevaate  maailma ettevõtluskeskkonnast ja järjestanud riigid äritegemise lihtsuse seisukohalt lähtudes. Vaadeldud on mitte majanduskonjunktuuri ja konkurentsitihedust, vaid ettevõtetele kehtestatud reegleid ja ametkondade töö  kvaliteeti.

Hinnatud on erinevaid riiklikke regulatsioone, mida ettevõtjad peavad järgima 189 erinevas maailma riigis. Lihtsas keeles - raportis hinnatakse ettevõtluskeskkonda bürokraatia seisukohalt lähtudes. Mida vähem regulatsioone ja bürokraatiat, seda lihtsam on äri alustada ja pidada. Aga ettevõtlusele  ei oluline  mitte ainult regulatsioonide vähesus ja lihtsus, vaid ka nende kvaliteet. Seega  - hinnatakse regulatiivset keskkonda ühelt poolt bürokraatia koorma suuruse kaudu;    ja teiselt poolt, kui hea ja kvaliteetne on riigi poolt osutatavad teenused, mida turuosalised saavad.

Ettevõtted puutuvad  igapäevaselt oma töös kokku erinevate regulatsioonide ja piirangutega. Need regulatsioonid on raportis jaotatud 11 suureks alateemaks,  mida siis riigiti on ühtsete põhimõtete järgi hinnatud. Kõiki riike on võrreldud „oma klassi“ parimaga.  Kokkuvõttes on moodustatud maade  järjestus sellest lähtudes, kui kaugel asuvad nad tinglikust  „ideaalriigist“. Üldistuste tegemiseks on kasutatud riigi kõige suuremas  linnas, Eestis siis  Tallinnas,  tegutseva keskmise suurusega tööstusettevõtet puudutavate regulatsioonide olukorda.  

Mida numbrid näitavad? Kõige kergem äri ajada Singapuris, Uus-Meremaal ja Taanis.  Esikümnes on veel  teised Põhjamaad, Lõuna-Korea, Suurbritannia ja USA.

Selline järjestus on samalaadselt püsinud juba mitmel aastal. Kõige keerulisem on ärikeskkond aga vaestes Aafrika riikides.  Eesti on tublil 16 kohal, üsna lähedal on ka teised Balti riigid.

Muidugi tuleb sellistesse „edetabelitesse“ suhtuda „sisutundlikult“ ja mitte liigselt vaimustuda või ärrituda saavutatud kohast. Oluline on hoopis tähelepanu pööramine neile aspektidele, mis majandustegevust ja ühiskonna heaolu sisuliselt  mõjutavad.

Raport annab teada, et Eestis on äritegevusega alustamine lihtne – keskmiselt võtab see 3 päeva ja nõuab 3 protseduuri.

Ka ehituslubade saamine Eestis  ei ole üleilmses raamistikus ülemäära keeruline – keskmiselt kolm ja pool kuud ning 10 protseduuri. Naljaviluks võiks küsida – kas see on koos või ilma korruptsioonita?

Naljakal kombel on aga elektriühenduste saamine Eestis üsna vaevaline. Meenutagem, et jutt käib Tallinna linnast, mitte kaugelasuvast maapiirkonnast.

Eriti efektiivne on aga Eestis maaomandi registreerimise kiirus ja kvaliteet. Oleme selle poolest lausa maailma top 4-s. Tubli töö, Maa-amet ja muud asjaomased kontorid!  Üldse pöörab seekordne raport väga suurt tähelepanu just maaomandile, rõhutades sellega seotud regulatsioonide  olulisust ärikeskkonnale. Veelkord, tähtis on mitte ainult maaomandi registreerimise ja omandisuhte ülemineku kiirus, vaid eelkõige kvaliteet ja omandiselgus.

Juurdepääs laenuressurssidele   võiks Eesti olla paremini reguleeritud  – raport näeb regulatiivseid nõrkusi nii laenuvõtjate informeerituse, kui ka  pangatehingute õiguslike aspektide seisukohalt lähtudes.

Eriti kehval positsioonil oleme aga vähemusinvestorite kaitse aspektist lähtudes – lausa 81 kohal. See valdkond sisaldab nii investorite vaheliste vastuolude regulatsioone, vähemusaktsionäride kaitset ja nende osalemist ettevõtte juhtimisel. Kui see on probleemide koht,  siis  tuleb näpuga näidata Riigikogu ja Justiitsministeeriumi suunas!

Ka maksukeskkond ei ole Eesti nii ettevõtjasõbralikult kujundatud,  kui meie minapilt ütleb; asume 30 positsioonil. Maksude tasumine võtab aastas ettevõttelt 81 tundi tööaega ja võrreldes teenitud kasumiga,  maksame ära pool sellest summast. Olgu täpsustatud, et see number ei sisalda indiviidi tulumaksu, mis on ikka inimese, mitte ettevõtte koorem. Küll aga sõltub see  kasumi ja sotsiaalmaksu tasemest.  

Lepingute täitmise regulatsioonid on väga head, aga ettevõtte  pankrotiga seonduvad regulatsioonid on Eestis nõrgapoolsed.  Keskmiselt võtab pankrotiprotsess aega 3 aastat; maksab 9% varade väärtusest ja võlausaldajad saavad tagasi 40 senti taotletud summa 1 euro kohta.  Singapuris näiteks tehakse pankrot ära 10 kuuga, see maksab ainult 3% varade väärtusest  ja saadakse tagasi 90% kreeditoride rahast.

Seega, Eestis saab äri teha küll ja riigibürokraatia taha asi pidama ei jää. Küll aga on ärikeskkonna nõrku kohti, mis vajavad paremaid regulatsioone!

Ilus elu Eestis ja välismaal (Vikerraadio (45) 20.10.2015)

Ühiskonna jõukuse hindamise üheks peamiseks mõõdupuuks on kujunenud sisemaise koguprodukti suurus ühe elaniku kohta. SKP teeb riikide võrdlemise lihtsalt  võrreldavaks ja annab üldistava  vaate riikide arengutasemest. Samas on SKT-l ka ilmselged puudused – ta ei näita missugune on koguprodukti loomise tegelik mõju looduskeskkonnale;  kuidas heaolu jaguneb inimeste vahel ja kuidas inimesed oma keskkonnas elavad ja töötavad.

Majandusarengu ja Koostöö organisatsioon  OECD on välja tulnud ülevaatega, kus  hinnatakse  ühiskonna arengutaset ja heaolutunnet selliste näitajate alusel, mida SKP otseselt ei peegelda. Raportil on tore pealkiri ehk „Kuidas elu veereb?“  Selles hinnatakse ühiskonna  heaolu erinevatest –ka mittemajanduslikest,  aspektidest lähtudes. Üldiselt on suurem heaolu neis maades, kus on suurem SKP inimese kohta. Mida rikkam on ühiskond, seda suurem on ka eluga rahulolu.  Aga ainuüksi rahaga  kõike ei osta -  mitte üheski riigis ei ole kõik heaolunäitajad ühtlaselt kõrged, vaid  ikka on valdkondi, millega ka rikka riigi inimesed rahul ei ole.

Alljärgnevalt vaatamegi, milles seisneb hea elu ja kuidas Eestis elu tundub teiste OECD riikidega võrreldes.  Ühiskonna heaolu vaadeldakse 11 näitaja alusel.  Siia kuuluvad näiteks tulu ja selle jaotumine, eluase, töökeskkond, kogukonnatunne,  haridus ja arstiabi. Mitte kõiki neid näitajaid ei saa otse mõõta, vaid neid hinnatakse inimeste arvamuse ehk nende tunde alusel.

Eestist. OECD maade hulgas oleme ühe madalama kasutatava tulutasemega riik; väike on meie ka omanduses olevate akumuleerunud varade hulk. Samuti on tulu jaotunud üpris ebaühtlaselt inimeste vahel.  Need on ka põhjused, miks rahulolu eluga on meil üks väiksemaid.

Teine näitaja on eluasemega seonduv. Eluasemetingimused jäävad meil OECD riikide keskmisele alla – korterid on ülerahvastatud ja  kommunaalmugavustega varustatus jätab soovida. Ja ka suhteliselt kallivõitu on meie eluaseme pidamine. Selles vaates  - rääkida Eestis elamispindade ülepakkumisest ei ole kohane. Vastupidi – moodsaid maju ja kortereid tuleks oluliselt juurde ehitada. 

Haridus. Selle  kättesaadavuse ja taseme poolest on meie riigi olukord  üpris hea, oleme selle näitaja poolest üle keskmise. Käime palju koolis ja õpime tublisti.  90% elanikest omab kesk- ja sellest kõrgemat haridustaset; OECD keskmine  tase on 75%.    Hariduse kvaliteedi poolest oleme samuti esimeste hulgas. Hea sõnaga meenutatakse meie PISA skoori ja õpilaste teisi õppetulemuste näitajaid.  Erandlik on meie  tööhõive tase haridustaseme lõikes. Kõrgharidusega inimeste hulgas on tööga hõivatuse suhe  82%; kontrastiks sellel on ainult põhiharidust omavate inimeste hõive 35%   Erinevus nende kahe rühma vahel on OECD riikide taustal väga suur. See annab jällegi tunnistust ülikoolihariduse eelistest ja  boonustest  –  kõrgharidus garanteerib  sisuliselt ka töökoha. Ja samas käib Eesti ühiskonnas ikka soigumine selle üle, miks nii palju inimesi ülikooli läheb!

Oluline heaolu aspekt on ka teiste inimeste toetuse tunnetamine. See näitaja on meil keskmisel tasemel, eestlased usuvad  vajaduse korral abi saavat kaasmaalastelt ja kogukonnalt. Meile küll meeldib rääkida eestlaste individualismist või kaasa tundmise puudusest, aga antud uuring seda ei kinnita. Oleme vaatamata kõigele hoolivad ja abivalmid.

Ühiskonna heaolu üks näitajatest on ka kaasatus poliitilisse tegevusse ja läbisaamine valitsusega. Ega me OECD maade seas eriti usinad valimistel osalejad ei ole!

Eriti nigelal kohal oleme aga selle tunde poolest, et meie arvamus midagi ka loeks poliitiliste otsuste tegemisel. Ainult Israelis, Venemaal  ja Tšiilis on ühiskonna kaasatuse tunne  seaduste ja regulatsioonide tegemisse veelgi madalam kui meil. 

Tervishoiust. Ainult 54% inimesi tunnistab, et nende tervis on heas korras, mis on palju madalam näitaja kui OECD keskmine. Ning mida jõukam Eesti inimene on, seda paremaks ta oma tervist peab!  Keskmine oodatav eluiga on samas kasvanud, ulatudes 77 aastani. Aga ikka oleme rea lõpuotsas selle näitaja poolest.

Aga õnnetundest ka, millest oleme mitmel eelnevalt korral on siin saates juttu tehtud. Küsimusele „Kas olete eluga rahul?“ vastab suurem osa eestlasi eitavalt. Meist vähem eluga rahul on ainult kreeklased, ungarlased ja portugali inimesed. Jällegi, mida kõrgem on inimeste haridustase või jõukus, seda suurem on ka nende eluga rahulolu.  Raha vist siis ikkagi  ostab õnne! 

OECD raport toob välja ka sellise heaolu näitaja, nagu töö-  ja „päriselu“ tasakaalu.  Elukvaliteet ei saa olla kõrge, kui on raske ühildada töölkäimist ja laste kasvatamist; kui tööperiood on ebaloomulikult pikk ja liiga intensiivne või ei jää aega puhkusele ja hobidele. Hinnanguliselt on eestlaste ajakasutus  enam-vähem tasakaalus – võtame aega nii tööks kui eluks. Meie ajakasutus on sealjuures sarnane Põhjamaadega, mitte aga Kesk- ja Ida Euroopa riikidega.

Kokkuvõttes, Eesti elu on küll kümnendiga paremaks läinud, aga õnn pole veel mitte kõikide eestlaste õuele jõudnud. 

Maailm konkureerib Eestiga (Vikerraadio (44): 6.10.2015)

Maailma Majandusfoorum avaldas eelmisel nädalal oma iga-aastase raporti maailma riikide konkurentsivõimest.   Kõige konkurentsemate  majanduste  esikolmik ei ole muutunud -  Šveits, Singapur ja  USA. Esikümnes on veel Saksamaa, Holland,  Jaapan, Hong Kong, Soome, Rootsi, Suurbritannia.

Kõige madalam on konkurentsivõime on jällegi vaestes Aafrika riikides nagu Tšaadis, Guineas ja Mauretaanias. 144 riigi hulgas on Eesti on selles järjestuses tublil 30 kohal ning enam-vähem sellel positsioonil oleme viimase viie aasta jooksul ka püsinud.

Konkurentsivõimet kujundavad tegurid on  üldistatult jaotatud 12 sambasse – nagu näiteks majanduse juhtimine,  infrastruktuuri, hariduse ja tervishoiu tase;  erinevate turgude, nagu töö või  kapitaliturgude  sujuv toimimine. Kõige konkurentsivõimelisemaks  teeb  riigi innovaatiliste ja tehnoloogiliselt keerukate toodete valmistamise võimekus.

Konkurentsivõimet käsitletakse kui riigi suutlikkust saavutada kõrge tootlikkus,  mis soodustab majanduskasvu. Majanduskasvu kiirusest sõltub omakorda ühiskonna heaolu ja rahva jõukus.  Viimast  mõõdetakse riigi sisemajanduse koguprodukti suurusega ühe elaniku kohta. Lühidalt – konkurentsivõime näitab riigi võimekust genereerida heaolu. Tõuseb tootlikkus, kasvab majandus, suureneb heaolu!

Vaatleme alljärgnevalt kahte aspekti  - kuidas hinnatakse maailma majanduste kasvuvõimalusi ja kuidas sellel taustal Eesti välja paistab. Eesti puhul huvitavad meid n.ö. ekstreemsused - milles oleme väga  head ja milles on meie seis nadivõitu.

Kõigepealt maailmast. Raport  toob välja, et maailm on jõudnud niinimetatud „uude normaalsusesse“ ehk majandus ei kasva enam nii kiiresti kui  enne globaalset majanduskriisi. Majandusteadlane Larry Summers nimetab käesolevat perioodi „sekulaarseks stagnatsiooniks“  - arenenud riikide elanikkond vananeb, investeeringud vähenevad, tootlikkuse kasv aeglustub,  tööpuudus püsib maailmas kõrge.  Eelnevalt kiiresti kasvanud arengumaad nagu Hiina, India ja Brasiilia on jõudnud aeglasema kasvu ajajärku. Kasvanud on geopoliitilised pinged ja humanitaarkriisid.

Samas on madalamad energiahinnad ja nõrgenenud euro soodustanud Euroopa riikide kasvuallikaid. Infotehnoloogia areng pakub võimalusi  uute globaalsete ärimudelite arenguks, mis võimaldab  moderniseerida vananenud tööstusharusid.  Aga - infotehnoloogia  tegevusvaldkond on paljuski keskendunud sotsiaalvõrgustikel põhinevate programmide arendusse – mis teeb küll elu huvitavaks – aga selle mõju tootlikkuse kasvule  on tagasihoidlik. 

Tavapärased kasvu pidurdavad tegurid on ebapiisav infrastruktuur, kohmakad hüviste-, tööjõu- ja finantsturud; piiratud ligipääs haridusele ning  madal innovatsioonivõimekus. Raport rõhutab, et äärmiselt oluline konkurentsivõime seisukohast  on tööjõuturu efektiivsus. Tootlikust mõjutavad  tööjõu ettevalmistus, töötajaid motiveeriv  tasustamine,   talentide kaasamine  ning nende riiki meelitamine.

Üha suuremaks probleemiks on muutumas ka heaolu ebavõrdne jaotumine ühiskonnaliikmete vahel. Majanduskasv ei kandu üle mitte kõikide inimeste elutaseme edenemisse, vaid kontsentreerub võimekama  või paremal ühiskondlikul positsioonil oleva seltskonna kätte. Raport märgib, et ühiskonna jõukuse ühtlasem jaotus ehk kaasatus majanduskasvu,  ei ole eelkõige mitte maksude kaudu tulude ümberjaotamine, vaid sellise majanduskeskkonna loomine, mis võimaldaks vähendada vähetootlikku tööd tegevate inimeste hulka.

Vaatame Eesti konkurentsivõime näitajad. Maailmas kümne parima riigi hulgas oleme selliste näitajate poolest nagu inflatsioon, riigivõla tase,  välisomandi osakaal, koolide internetiseeritus. Lausa maailma parimad oleme palkade kujunemise paindlikkuse poolest. 

Mida negatiivset silma hakkab?   Mõned asjad on loomupäraselt meie konkurentsivõimet alandavad  - nagu majanduse väiksusest tulenev turu piiratus ja  võimet luua lisaväärtust globaalsel tasandil. Siia lisanduvad lennuühenduste piiratus ja maksude liigsuur koormus.

Eraldi tuuakse konkurentsivõime raportis välja ka äritegemisega seotud probleemid.  Eesti ettevõtjaid häirib kõige rohkem tööjõu halb ettevalmistus, maksumäärad ja  finantseerimisvõimaluste nappus.

Aga ühe teema tahaks eraldi ära märkida – see on Eesti kui elu- ja töökeskkonna atraktiivsus töötajatele. Vastupidiselt kujunenud tava-arusaamisele on meie võimekus talente kodus hoida ja juurdegi meelitada väga vilets.  On see siis palgatase, elukeskkonna atraktiivsus või karjääriperspektiivid - Eesti ei ole kahjuks koht, mis ajusid kokku meelitaks ja kus elada tahetakse.

Paneme pildi kokku  – meie ettevõtted  on maailma kõige vabamad palkade kujundamisel, aga samal ajal tööjõudu kaasata ei suuda.  Sest nad ei suuda konkurentsivõimelist palka maksta! Palk on madal, sest toodetakse odavaid ja vähese lisaväärtusega tooteid. Lisaks on tööandjate palgakulud „tänu“ sotsiaalmaksule on väga kõrged.  Kuigi maksusüsteem soosib investeerimist, on meie  maksukoormus kasumiteenimise võimalustega võrreldes maailma üks kõrgemaid. Oleme nagu organism, mis sööb omaenda saba.

Ja nagu ütleb raport – riik, mis ei suuda talentidele meeldida ega töötajaid motiveerida  ei saa olla konkurentsivõimeline!