Odav Lati pats (Vikerraadio (92) 28.11.2017)

Pulbitsev arutelu alkoholiaktsiiside ja tulumaksu ümber on küll emotsionaalselt põnev tegevus, aga samas kipub tundeküllus hägustama maksudega seotud suuremat pilti.  Aga suur pilt on see, kuidas maksusüsteem tervikuna vastab ühiskonna vajadustele ning seda nii täna,  kui ka nähtavas tulevikus. Olen arvamusel, et tänane maksusüsteem on kinni kiilunud ja ei ole võimeline täitma talle pandud ülesandeid.

Suures plaanis peab maksusüsteem vastama kolmele tingimusele – tagama ühiskonna kestmiseks vajalike vahendite kokkukorjamise; soodustama majanduskasvu ja süvendama sotsiaalset õiglust.  Kõige keerulisem aspekt selle juures on maksukoormuse optimaalne jaotamine erinevate ühiskonnaliikmete vahel. Paljud inimesed on siin sageli erinevates rollides samaaegselt - palgatulu saajad, tarbijad või ettevõtjad.

Laias laastus jagunevad maksud Euroopas maksutüübi järgi otsesteks ja kaudseteks maksudeks ning sotsiaalkindlustusmakseteks.  Keskeltläbi  katavad nimetatud maksutulud igaüks kolmandiku. Teistpidi saab makse jagada ka tööjõu-, tarbimise ja kapitalimaksudeks.  Neid kõiki erilaadseid makse on korraga vaja, sest nad täidavad erinevaid ülesandeid.  

Selles raamistikus toome esile Eesti maksusüsteemi kaks tänast peamist probleemi – esiteks, meie riigirahanduse liiga suur sõltuvus tarbimisega seotud maksudest ja teiseks, ettevõtete liigkõrge sotsiaalmaksukoormus.

Kõrged tarbimismaksude määrad survestavad hinnakasvu, soodustavad piirikaubandust ja asetavad suhteliselt suurema maksukoormuse madalatululistele. Samuti seatakse riigieelarve sõltuvusse raskesti etteprognoositavad maksulaekumistest. Seoses alkoholiaktsiisidega on neid aspekte üsna värvikalt ka näitlikustatud.

Teine põhimure on ettevõtete kõrge sotsiaalmaks, mis pidurdab palgakasvu,  kõrgepalgaliste töökohtade loomist ja ühiskonna tulutaset tervikuna.

Kuidas me sellisesse olukorda oleme sattunud?

Viimase 15 aasta jooksul on pidevalt alandatud tulumaksumäära ja vähendatud ettevõtete kasumimaksu. Otseste maksude laekumise vähenemist on kompenseeritud tarbimismaksude kasvuga. Osaliselt tuleneb  viimase kümnendi tarbimismaksude tõus ka Euroopa Liidu nõuetest.  Aga pole olemas täna veenvaid tõendeid selle kohta, et tarbimismaksude eelistamine tulumaksudele oleks kuidagi parem majanduse stabiilsusele või soodsam majanduskasvule.  Hiljutine globaalne majanduskriis näitas, et sellest tulid pigem sujuvamalt läbi suurema otseste maksudega riigid.

Tarbimismaksude ja eriti alkoholimaksude tõusust tulenevaid riskid alati teada olnud; seega pole  tänases olukorras pole midagi uut ega ootamatut! Tulemus on olnud pikalt ja üsna täpselt ette aimatav. Küüniliseks teeb aga olukorra asjaolu, et tänased kõige suuremad alkoholimaksude kriitikud on ise sedasama poliitikat eelnevatel aastatel väga jõuliselt soosinud ja edendanud.   

Tsiteerime näiteks Reformierakonna valimisplatformi – „(seame) sihiks liikumise tulude maksustamiselt tarbimise, saastamise ja pahede maksustamisele“. Ehk siis  - tuleb vähendada tulumaksu ja suurendada alkoholi, tubaka ja autokütuse maksustamist. Heldetaevas, aga see on ju sõnasõnalt tegevus, mida tänane valitsus teebki!

Seega, vähemalt Reformierakonnal ei ole küll mingisugustki moraalset alust alkoholiaktsiiside ja autokütuste aktsiisitõusu sarjata!

Aga suure pildi juurde tagasi tulles – mis on siis erakondade terviklik plaan näiteks peale alkoholiaktsiiside tagasipööramist?  

Selleks, et meie maksusüsteem kriisist välja viia, tuleb paraku loobuda eelnevatel kümnenditel kinnistunud dogmadest. Eelkõige on see seotud isiku tulumaksusüsteemiga. Kõlab küll vanamoeliselt, aga tuleb üle minna tänaselt proportsionaalselt tulumaksult erinevat maksumääradega tulumaksusüsteemile.  Selline süsteem on näidanud oma elujõudu mitmete sajandite vältel üle maailma. Niikaua kui seda ei juleta teha, pole meie maksusüsteemi sisuline areng kahjuks võimalik. Pole võimalik alandada tarbimismakse, pole võimalik vähendada sotsiaalmaksu ettevõtetele, pole võimalik tagada riigieelarve tasakaal. Selles ummikus me täna siis olemegi!  Täna on Eesti üks vähestest riikidest, kus kasutatakse proportsionaalset tulumaksu. Sellest meie kunagisest majandussümbolist on täna saanud paraku ida-slaaviliku  ja haldussuutmatu riigi tunnus. Isegi Läti läheb järgmisest aastat üle progresseeruva määraga tulumaksule, mis võimaldab paremini jaotada maksukoormust ning hoida sealhulgas ka alkoholimaksud Eestist madalamad.

Järgmisel aastal plaanitud tulumaksumuudatused ei too kaasa mingit astmelist  tulumaksu nagu ekslikult arvatakse. Maksuvabastused ei muuda tulumaksusüsteemi astmeliseks, küll aga muudavad selle progresseeruvust erinevate tulutasemete lõikes.  Aga nagu näeme,  maksuvabastuste kaudu on väga raske optimaalset maksukoormuse jaotust saavutada ja kriitiline hoiak on siin igati õigustatud.  Palju lihtsam ja majanduslikult efektiivsem on maksukoormuse jaotamine läbi erinevate maksumäärade, nagu seda igal pool mujal maailmas tehakse.  Pole põhjust seda meilgi häbeneda!

http://www.err.ee/578232/viktor-trasberg-olle-keisririigi-sund

http://www.err.ee/512141/viktor-trasberg-alkoholi-moju-riigieelarvele

http://www.err.ee/596183/viktor-trasberg-kes-maksab-alkoholimakse

http://www.err.ee/603451/viktor-trasberg-euroopa-hinnad-ja-eesti-tarbimine

http://www.err.ee/579042/viktor-trasberg-tarbimismaksude-lisamine-viib-maksususteemi-tasakaalust-valja

http://www.err.ee/388840/trasberg-tarbimismaksude-tous-suvendab-majandussurutist

Kreeka default (Vikerraadio (37): 30.06.2015)

Kas Kreeka läheb siis pankrotti või ei lähe? Mida üldse tähendab  riigi maksejõuetus?   Räägime natuke mõistetest, sest tundub, et meedias kasutatakse mitmeid sõnu  läbisegi ja ebatäpselt.

Alustame terminist pankrot. Tegelikult on tegemist üsna spetsiifilise õigusliku termininiga, mis tähendab üldjuhul võlgnike ja võlausaldajate suhete klaarimist. Maksejõuetuks muutunud võlgniku allesjäänud vara võetakse üle  ja jaotatakse  võlausaldajate vahel ära.   Seega, pankrotti saab minna ainult eraisik või ettevõte -  kellelt saab midagi turuväärtust omavat vara  ära võtta, et võlgu kompenseerida. Ettevõtted lakkavad peale pankrotti reeglina olemast.  Erinevalt sellest ei saa tänapäeval riigid majanduslikult pankrotti minna – neid ei jaotada ega tükeldada võlausaldajate vahel ära ning neid ei saa maamunalt ära kaotada.  Seega rääkida Kreeka kui riigi pankrotist ei ole ülemäära asjatundlik jutt.  Riik saab jätta maksmata oma võlakohustused välis- ja sisemaiste võlausaldajate ees, aga Kreeka kui  riik  ei pankrotistu ega kao kuhugi!

Teine termin on maksejõuetus. Viimase puhul on tegemist olukorraga, kus laenu võtnud eraisikul või riigil pole põhimõtteliselt võimalik laenukohustusi täita, sest tal pole ei vara ega tulusid. Riigi maksejõuetuse puhul tuleb  teha vahet missugustest kohustustest käib jutt. Kui tegemist on riigi laenukohustusega, siis on asi konkreetne – kas riigil on tulu seda kohustust täita või ei ole!  Teine lugu maksejõuetust vaadelda kui riigivõimu poolt antud lubadust, mida ei suudeta täita. Kui on lubatud maksta mingil tasemel pensione või avaliku sektori palku, milleks aga pole tegelikult raha pole, siis  saab seda käsitleda kui riigi maksejõuetust oma kodanike ees. Ehk kui oma valimislubaduste mittetäitmist.

Kuidas Kreekas asi on? Kreeka eelarve  primaartasakaal ehk eelarve ilma laenukohustusteta on viimastel aastatel olnud positiivne.  Põhimõtteliselt on kulud-tulud tasakaalus – Kreeka riik ei kuluta jooksvalt avalikule sektorile rohkem, kui suudetakse makse koguda. Seega ei ole Kreeka maksejõuetu selles mõttes,  et ei suudaks  üleval pidada  oma avalikku sektorit.

See mida Kreeka aga ei suuda teha, on tasuda oma pilvedesse kerkinud laenukoormat ehk  tagasi maksta riigivõlga.  Inglise keelest tähendab seda sõna default – mis tähendab laenukohustuste täitmata jätmist.  

Kreeka on võtnud viimastel kümnenditel olulisel määral laene. Majandus kasvas enne kriisi küll  kiiresti, aga riigivõlga on suurendatud veelgi kiiremini. Seda laenuraha ei ole võtnud  tänane Tsiprase valitsus, vaid ikka kõik valitsused enne seda. Kuni globaalse kriisini püsis laenukoormus  veel hoomatavas suuruses ehk alla 100% SKP-st, kuid kriisi ajal ja järel kerkis võlatase mitmekordseks.  Seda laenuraha kasutati suures mahus ka Saksa erapankade spekulatiivsete investeeringute  päästmiseks Kreeka korruptiivsetes pankades.

Paratamatud  avaliku sektori kulukärped kriisi tingimustes vähendasid küll riigi kulutusi, aga süvendasid samal ajal majanduslangust ja võlakoorma suhtelist kasvu.  Akumuleerunud riigivõla tasumiseks on vaja saada uut laenuraha ja sellises kinnises ringis keerleb Kreeka juba pikemat aega.   

IMF ja Euroopa Liit on seadunud Kreekale järgnevate abipakettide saamisel tingimuse, et tuleb alandada pensione ja tõsta makse.  See ongi üks peamistest asjaoludest, miks Kreeka   tahab korraldada referendumit. Kreeka valitsus väidab, et need nõudmised lähevad vastuollu nende poolt antud valimislubadustega ning seega  ilma rahva loata nad abipaketi tingimustega  ei nõustu.  

Riikide võlakohustuste täitmata jätmises ei ole aga midagi erandlikku.  Lähiriikidest tuleb meelde Venemaa ja kaugematest maadest Argentiina; samuti mitmed  postkommunistlikud riigid nagu Poola või Ukraina.  Venemaa jättis 1998 aastal suuresti välja maksmata lühi-ajalised võlakirjad; Argentiina jäi  võlgu 90 miljardi dollari suuruses summas.  Olgu märgitud, et mõlemad riigid on ka täna maailmakaardil olemas ja default võlgade maksmises ei ole neid riike pankrotistanud! Pigem vastupidi, mõlema riigi majandus hakkas peale võlamaksete peatamist kiiresti kasvama, mis võimaldas Argentinal hiljem suure osa võlast ka tagasi maksta. 

Mõned eksperdid on arvamusel, et riigi võlakohustuste üle pea kasvamisel ongi kiire lõppmäng kõige parem – tuleb öelda võlausaldajatele,  et raha täna ei saa ja kõik!  See võimaldab ühiskonnal  eluga edasi minna ja laenukoormast vabaneda, mis takistab arengut ja  reformide tegemist. Vist on see ka Kreeka tee, sest võimekust kuhjunud võlakoormat tagasi maksta ei ole!  

Aga loomulikult ei ole võlakohustuste täitmata jätmine tasuta! Häbimärk on küljes pikaks ajaks, mis piirab uute laenude ja investeeringute saamist tulevikus. Samuti on riigi majanduskeskkond palju suurema riskiastmega ja seega väiksema konkurentsivõimega.  Väheneb ettevõtete varade väärtus ja inimesed vaesuvad.  Sageli võetakse kasutusele uus raha, mis toob kaasa kiire inflatsiooni.

Ilmselt suur osa neist see ebameeldivatest asjadest  Kreekas ka juhtub. Aga mismoodi Kreeka võlgade korstnasse kirjutamine mõjutab Euroopa Liitu tervikuna -  selle teadasaamisega enam kaua aega ei lähe! 

Euroopa Komisjon ja Eesti majandussituatsioon (Vikerraadio (31) 7.04.2015)

Euroopa Komisjon on teinud iga-aastase võrdleva ülevaate liikmesriikide majandusolukorrast  niinimetatud Euroopa Semestri raamistikus. See on osa suuremast arengukavast, mille eesmärk on suunata Euroopa riike kestliku  majanduskasvu teele ja ennetada võimalikke  tasakaaluhäireid.  Euroopa  Komisjon jagab  sealsamas ka riikidele mitmesuguseid soovitusi, kuidas nende silmade läbi peaksid riigid majandust edendama.

Globaalne kriis majanduses 5-6 aastat tagasi on suunanud Euroopa juhtorganeid looma kaitsemehhanisme, mis peaksid ennetama Kreeka, Portugali või Läti  taoliste  majanduste ootamatut  ümberkukkumist.  Selleks on välja töötatud keeruline indikaatorite süsteem, mis võimaldab hinnata majanduse kestlikkust ja ette näha majandusmulle või tasakaalust väljaminekut.  Siia kuuluvad sellised näitajad nagu riigivõla tase, tööpuudus või kinnisvarahinnad.  Ja kui majandusindikaatorite neoontuled vilkuma hakkavad, siis on riigid kohustatud oma majandustsükli juhtimist korrigeerima.  Sellise korrektsiooni ulatus ja kiirus sõltuvad aga olukorra tõsidusest ja probleemide omapärast.

Komisjoni arvamuse kohaselt, mida muide juhib lätlasest Komisjoni asepresident Valdis Dombrovskis, peavad lausa 16 riiki 28-st  midagi kiiresti oma majanduspoliitikas muutma.  Või vähemalt tähelepanelikult  asjade kulgu jälgima.  Sealhulgas ka Soome, Rootsi, Suurbritannia ja Saksamaa. Rääkimata sellistest probleemsetest riikidest nagu Portugal, Itaalia või Bulgaaria.  Kui riigis asjad aga päris käest ära lähevad, siis rakendub niinimetatud „ülemäärase tasakaalustamatuse menetlus“. Trahvide ja karistuste hirmus sunnitakse riike oma majandusnäitajaid jälle joone peale saama, et  olla kindlad riigi kestlikus toimimises. 

Eesti majanduse hetkeolukorra  puhul Komisjoni arvates ohutuled esialgu ei vilgu, aga soovitusi antakse  ja  kriitikat siiski tehakse.  Aga mida probleemset  siis meie majandusarengu kohta ära märgitakse?

Nagu kõikide riikide puhul, peab ka Eesti majanduspoliitika tuginema kolmele peamisele sambale: investeeringud, struktuurireformid ja eelarvepoliitilised kohustused.

Toome välja Eesti majanduspoliitikale antud hinnangud ja tähelepanekud, nii nagu on neid Komisjon esitanud.

Esiteks, tuuakse välja maksusüsteemi puudusi. Majanduskasvu kõige vähem pärssivad maksukategooriad on alakasutatud, mis toob kaasa osalt ebatõhusa tööjõu- ja energiaressursside kasutamise.  Eesti keeles öeldes – kinnisvara ja loodusvarade kasutamisega  seotud maksud on liiga madalad.  Esimesega neist saab kindlasti nõus olla, teine seisukoht on vaieldav.

Kaheldakse ka, kas Eesti  saavutab 2020. aastaks oma energiatõhususe eesmärgi, sest hoonete, küttesüsteemide ja transpordi energiamahukus on endiselt liiga suur.  Hädasti vajame paremat ja konkurentsivõimelist infrastruktuuri ja rahvusvahelisi transpordiühendusi. Piiriülesed gaasi ja elektrienergia ühendused on Eesti energiajulgeoleku jaoks jätkuvalt esmatähtsad.

Märgitakse ära, et tööjõud on kiiresti kahanemas nii väljarände kui tööturupoliitika ebaefektiivsuse tõttu.  Kohalikud omavalitsused ei suuda aktiivset tööturupoliitikat ellu viia ega sotsiaalsetele probleemidele leevendust pakkuda. Tuuakse ka välja, et madalapalgaliste töötajate maksukoormus ehk maksukiil  on liiga suur.  Peapõhjuseks on meie maksusüsteemi omapära.  Üksikisiku tulumaksu puhul rakendatav maksuvaba tulu künnis on liiga madal proportsionaalse maksusüsteemiga riigi kohta.

Investeeringutest. Seoses teadus- ja arendustegevusse tehtavate investeeringutega on kapitaliinvesteeringud põhiosas suunatud ehitusse ja seadmetesse ning ebapiisavalt määral inimkapitali.  Erasektor ei tee piisavalt arendustööd ega koostööd teadlastega.  Samuti, hoolimata sellest, et  üliõpilasi on Eestis palju, siis tehnoloogia ja reaalteaduste erialadel on neid  ilmselgelt liiga vähe.

Riigirahandusest. Eelarve kulureeglid ei paista olevat piisavalt jõulised, et muuta Eesti eelarveraamistik täiesti vastupidavaks olukorras, kus kulutuste tegemise surved suurenevad.  Kohalike omavalitsuste tulude ja neile pandud ülesannete paremasse tasakaalu viimisel ei ole toimunud mingit edasiminekut.

Kui vaadata Balti regiooni laiemalt, siis Eesti situatsioon on suuresti kattuv meie lõunanaabrite Läti  ja Leeduga.  Aga näiteks Soome teemad on täiesti teised.  Põhjanaabrite probleemid on seotud  liiga suurte tööjõukuludega; valitsussektori ja majapidamiste võlatasemega ning liiga jäikade tururegulatsioonidega.

Tagasi Eestisse. Kokkuvõttes meie majandus on küll hetkel  rahuldavas seisus, kuid ohusignaalid on ka ilmsed. Targad investeeringud; töötajate parem kasutamine ja koolitamine; energiatõhusus ning  transport on need teemad, millega Eesti uus valitsus peab koheselt maadlema hakkama. 

Apteekide "erastamine" (Vikerraadio (8): 15 aprill 2014)

Jätkuvalt on ühiskonnas üleval apteekide teema, mis on kütnud kirgi nii ravimimüüjate, apteekrite kui ka kohtute vahel.   

Milles siis õige probleem seisneb?

Alustagem apteegisektorist kui ärivaldkonnast. Tegemist on kindlasti suure äriga -  apteekide käive on laias laastus 250 miljonit eurot aastas. Siit ka ettevõtjate loomulik huvi apteegisektoris toimetada ja kasumit teenida.

Teiselt poolt on tegemist  tervishoiuasutusega, millel on äärmiselt oluline koht rahva tervise ja heaolu tagamisel. 

Probleemi olemus seisnebki selles, et need kaks eesmärki  – ärihuvi  ja tervishoid - ei taha apteegisektoris kuidagi sujuvalt ühilduda.

Apteeki tegevus on kulukas – ranged nõuded peavad olema kehtestatud apteekide müügitegevusele, ravimite käitlemisele  ja väljastamisele.  Ravimid on reeglina kallid. Nende kättesaadavuse eesmärgil reguleeritakse nende hindade taset riigi poolt ja sageli makstakse riigi poolt osaliselt ka kinni.

Apteek kui ärivaldkond on  üsna spetsiifiline – selleks on vaja väljaõppinud proviisoreid ja farmatseute. Ja siin jõuamegi ühe olulise aspektini – apteekrite ettevalmistus  toimub ainult riigi raha eest.   Absoluutselt kõik Eesti apteekrid on saanud ettevalmistuse  maksumaksja arvel.  Selleks, et apteegid oleksid olemas, peab Eesti riik tegema ka üsna suuri kulutusi.

Nüüd siis  eelpoolnimetatud probleemi juurde. Sajandivahetusel tuli ilmseks olukord,  kus  apteeke hakati asutama liiga palju ning  apteekreid igasse apteeki enam ei jätkunud. Tekkis kartus,  et apteegid pannakse maapiirkondades proviisorite puudusel lihtsal kinni. Ning teiselt poolt, linnadesse kuhjub apteeke liiga palju, mille jaoks pole ilmselget vajadust.  Olukorra stabiliseerimiseks kehtestati 2005  aastal apteekide asutamispiirangud, mille eesmärgiks oli pidurdada uute apteekide tekkimist ja loota, et ka hõredamalt asustatud piirkondade jaoks jätkuks personali.

2013 aasta alguses võttis aga teema üles Õiguskantsler  Indrek Teder, kes leidis, et selline asutamispiirang on Põhiseadusega vastuolus.  Peale selle häiris Õiguskantslerit ka  apteegisektori enda toimimine. Nimelt, ravimite hulgimüüjate ning apteekide kokkusulamine omandisuhte  kaudu ehk peene nimega vertikaalne integratsioon.  See on kaasa toonud apteekide koondumise hulgimüüjate kontrolli all olevatesse kettidesse, mis omakorda kahandab turukonkurentsi ja survestab ravimihinduhindu tõusu suunas. 

Riigikohus arutas teemat ja leidis, et sellised asutamispiirangud tuleks kaotada. Riigikogu  on seejärel tulnud välja seaduseelnõuga, mis asutamispiirangud tühistaks. Teiselt poolt  sätestatakse täpsemalt apteegi  kui tervishoiuasutuse  olemus ja  seatakse piirangud apteeki omandisuhtele. Mis tähendab, et apteekide põhiomanikud saavad olla ainult apteekrid ise.  Ehk siis apteeke ei saa luua rohkem kui on Eestis olemas kvalifikatsiooniga töötajaid.

Aga miks neid apteeke siis nii hirmsasti asutada tahetakse?  Apteegisektor ei ole ülemäära kasumlik tegevus. Pigem vastupidi – võrreldes kogu jaemüügisektoriga on kasumlikkus mitmekordselt madalam.

Aga apteegil kui sellisel on muid lisaväärtusi. Nimelt, tema olemasolu näiteks kaubanduskeskuses  tõstab kogu kaubanduskeskuse omanikutulu. Iga uue keskuse omanik on huvitatud ka apteegi paiknemisest selles. Rahvarohkemas piirkonnas on loomulikult apteegi tegevus  ka kasumlikum. Kokkuvõttes on see viinud apteekide ülekuhjumisele linnadesse. Ja töötajaid neisse uutesse apteekidesse ei olegi mujalt võtta kui osta üles teistest apteekidest, sealhulgas ka maapiirkondadest.

Tartu kesklinna Barclay platsilt on näiteks võimalik mõneminutilise jalutuskäiguga jõuda 7-8 apteeki. Võib üsna kindel olla, et nendes apteekides kokku on igal hetkel vähem  ostjad, kui on neis kohal apteekreid ja farmatseute. Siit ka täiesti õigustatud küsimus – miks me kulutame riigi ressursse apteekrite ettevalmistusse, kui nende kasutamine on ebaratsionaalne?  Veelgi enam – linnaapteekide ülekontsentratsiooni tingimustes  on oht, et mõned piirkonnad jäävad üldse apteegiteenusest ilma.

Tagasi apteegikettide domineerimise  ja hulgi-ning jaemüüjate suhete juurde.  Probleem ei ole ju mitte apteegikettide olemasolus kui sellistes. Jaemüügiketid on meil kõikjal – nii kaubanduses, hotellinduses kui kütuseturul. Probleem ei ole ka liiga väheses ravimite hulgimüüjate arvus. Apteegikaup ongi  spetsiifiline kaup ja siin jääb alati kestma üksikute suurtegijate domineerimine.  Samuti, asutamispiirangute  ärakaotamine ei lõhu vertikaalset integratsiooni mitte kuidagi, pigem hoopis süvendab seda.

Oluline on hoopis muu – kuidas tagada konkurentsiolukord ravimite hulgimüüjate ja apteekide omavahelistes suhetes?  Ning sellele on ka suunatud Riigikogu regulatsioon mõte -  teha  ravimite hulgimüüjate asemel apteekide omanikuks apteekrid ise! Selline kord kehtib ka näiteks Soomes. See tähendaks, et  ka apteekrile laieneb tervishoiuteenuse osutaja staatus, kelle eesmärgiks on eelkõige rahva tervis  ja ravimite kättesaadavus aga  mitte ravimiketi poolt seatud ärilised eesmärgid. Oluline on ka apteekri sõltumatus, samalaadselt perearstiga.

Kokkuvõttes, uus regulatsioon peab tooma kokkuleppe  hulgimüüjate ning apteekide vahel ning tulema kasuks  eelkõige apteegi klientidele.  Aga käesolevas seaduse arendamise faasis tuleks mõelda selle üle, kuidas valutult korraldada apteekide omandivormi muutust; tagada nende efektiivne toimimine ning apteegiteenuse mõistlik kättesaadavus  riigi igas piirkonnas.