Tax Foundation ei ole OECD (Vikerraadio (93): 12.12.2017)

Viimastel nädalatel olen kohanud meedias mitmete asjatundlike ja lugupeetud inimeste poolt esitatud  väidet, et OECD „on hinnanud meie maksusüsteemi arenenud maailma kõige konkurentsivõimelisemaks“  või  “ Eesti maksusüsteem on OECD riikide seas neljandat aastat järjest parimal kohal“. Sellised avaldused viitaksid nagu asjaolule, et meie maksusüsteem ongi maailma parim ja igasugused kavandatavad maksumuudatused saavad seda teha ainult kehvemaks.

Paraku on tegemist  otsese väärinformatsiooni levitamisega, mis liiga suures koguses hakkab tüütuks muutma. Teadaolevalt,  OECD ei koosta selliseid „iludusvõistlusi“ ega reasta riike maksusüsteemi paremuse alusel.

Sellise edetabeli on tegelikult koostanud USA-s asuva Tax Foundation`i  nimeline väike parempoolne poliitikakontor, millel pole mitte midagi ühist sellise soliidse organisatsiooniga nagu seda on OECD.  Omistada väited Eesti maksusüsteemi kõrgest konkurentsivõimest OECD-le ei ole seega tõesed.    

Teiseks, kui vaadelda, kuidas selline maksude konkurentsivõime indeks on Tax Foundation’i poolt koostatud, siis Eesti  maksusüsteemi sisulisest arusaamisest ja olemuslikest probleemidest minnakse kauges kaares mööda.  Nimelt, nende  indeks ignoreerib täiesti sellist maksude liiki nagu ettevõtete sotsiaalkindlustusmaksed. Need katavad aga Eesti maksudest umbes kolmandiku ning  on tegelikult saanud Eesti ettevõtluse peamiseks maksuprobleemiks.  

Ja kui jätta pool ettevõtte maksukoormusest välja, siis sarnaneb see olukorraga, kus kuulutame maratonijooksus olümpiavõitjaks  sportlase, kes läbis teistega võrreldes ainult pool distantsist.

Tax Foundationi edetabelis  tagavad  Eestile esikoha kaks maksuliiki – need on ettevõtete tulumaks ja kinnisvaramaksud. Eestis täna puudub  kohustuslik ettevõtte kasumimaks.  Meil pole ka kinnisvaramaksu. Ja kui neid makse ei ole, ongi lihtne olla eespool riikidest, kus sellised maksud on kehtestatud. „Pimedate riigis on isegi ühe silmaga mees kuningas“, ütleb vanasõna!

Aga vaatame sisuliselt Eesti maksusüsteemi. Meie ettevõtte sotsiaalmaksete koormus on  33,8% töötajale makstud töötasust.  Ehk siis, näiteks tänasele keskmisele palgale  - 1200 eurot,  maksab tööandja riigikassasse lisaks üle 400 euro sotsiaal- ja töötuskindlustusmakseid. Nendest maksetest tuleb kokku üks kolmandik meie riigieelarve tuludest. Eesti tööandjal lasub kõige suurem suhteline sotsiaalkindlustusmaksete koorem Euroopa Liidus.  Kui seda arvesse ei võeta maksukonkurentsi edetabelites, siis pole need tabelid  tõsiseltvõetavad.

Samal ajal maksab töövõtja sellelt palgalt sotsiaalkindlustusmakseid ainult 19 eurot; indiviidi madala sotsiaalmaksupanusega oleme samuti Euroopas esimeste seas.

Seega, kui räägime riigi maksusüsteemist kui raamistikust, mis soosib või pidurdab ettevõtete konkurentsivõimet, siis tuleks rääkida erinevatest maksudest kui tervikust.  

Kui ettevõtte kasumimaks ja kinnisvaramaks on poliitiliste valikute tõttu madalad,  siis  paratamatult koormatakse teisi makse rohkem. 

Minu arusaama kohaselt ja eelpoolnimetatud numbritest lähtudes,  on Eesti tänane peamine maksuprobleem ettevõtete liiga kõrge sotsiaalmaksukoormus. See maksuaspekt ei  kajastu aga Tax Foundation edetabelis üldse.

Mida suurem on töötajate palgatase, seda suurem on ka sotsiaalmaksukulu ja tööjõukulu tervikuna. Kui palkamine on kallis, siis ei võimalda see omakorda saavutada konkurentsivõimelist palgataset Euroopa Liidus ning tugevneb soov töötajaid odavatest riikidest sisse tuua.

Meie tänane ettevõtte maksusüsteem on jõudnud olukorda, mis pidurdab kasumi teenimist, sest tööjõukulu on  kallis. Samas, teenitud kasumit kohustuslikus korras tulumaksuga ei maksustata.  Loogiliselt võttes peaks seos olema vastupidine – maksusüsteem peaks toetama kasumite teenimist ning seejärel omakorda,  ettevõtete panustamist ühiskonda läbi kohustusliku kasumimaksu. Hea maksukorraldus nõuab ühiskonna erinevatelt osapoolte ja huvide  kompromisse ning terviklikku arusaama süsteemi olemusest.

Seoses valimistega räägitakse järgmisel aastal maksudest palju. Ootame huviga, milline saab erinevate erakondade plaan ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse vähendamiseks. Unelemine arvamises, et meie  maksusüsteem ongi maailma parim, on aga paraku otsene enesepett. 

Kalevipoja lähetamine (Vikerraadio (90) 31.10.2017)

ERR link

Eelmisel nädalal tegeles Euroopa Liit  niinimetatud lähetatud töötaja palgatingimustega. Tehti  täpsustusi direktiivi, mis sätestab sellise töötaja  palgataseme ja sotsiaaltagatised, kes on saadetud teise riiki ajutiselt mingit tööd tegema.  Täna on nii, et  lähetatud töötaja direktiivi kohaselt saab välisriiki komandeeritud töötaja oma koduriigi palka, aga see palk peab olema vähemalt sihtriigi miinimumpalga tasemel. Ka on sihtriigis sellise töötasu maksmine ajaliselt piiratud. 

Teatavasti  valitseb aga Euroopa riikide seas palgasaemetes suur erinevus. Mõned rikkamad ja kõrgema palgatasemega riigid on süüdistanud madalama palgatasemega maid (ehk siis kesk- ja idaeurooplasi) palgadumpingus.  Mis tähendab, et Ida-Euroopast  saabunud töötaja palk on oluliselt madalam kui kohalikul, andes eelise firmadele, kes selliseid töötajaid kasutavad.

Meie ettevõtjad on nimetanud seda Eesti  konkurentsivõime piiramiseks.  Mis on mõistetav retoorika. Aga millega seda põhjendatakse ja milliseid järeldusi sellest tehakse,  ei ole küll vastuvõetav. 

Mõned täpsustused. Nimetatud direktiiv katab ainult  neid töötajaid, kes  töötavad lähetuse vormis. See ei kehtesta mingeid palgatasemeid teistes liikmesriikides. Nii ei nõua direktiiv ka  Hiina riisikasvatajale võrdväärset töötasu Prantsuse põllumehega, nagu arvas eelmisel nädalal üks Eesti  pangatöötaja.

Küll aga püütakse uue regulatsiooniga lähendada kohalike ja riiki saabunud külalistöötajate palgataset ja lühendada aega, mis külalistöötaja oleks „lähetatu“ staatuses.

Eesti tööandjad ja mõned parlamendierakonnad väidavad, et tegemist oleks nagu mingi tollimaksuga. Kui tuleb lähetatud töötajale välismaal kõrgemat palka maksta, siis võib asi minna koguni nii hulluks, et Eestis polegi võimalik rikkamale Euroopale järgi jõuda. Mis on muidugi jabur väide!

Miks Eestist  lähetatud  töötaja peaks saama näiteks Rootsis töötades vähem palka kui rootslane?  

Kas Eesti ettevõte müüb oma toodangut Rootsis Eesti hinnaga (mis võiks olla madalam) või teeb ta seda ikka Rootsi hinnast lähtudes?  Pole kahtlust -  kaupu ja teenuseid müüakse ikka Rootsi hinnaga!

Kas Eestist lähetatud töötaja Rootsis ostab igapäevast toitu Eesti või Rootsi hinnaga? Kahtlematult kohapealse ehk Rootsi hinnaga!

Kes Eestist lähetatud töötaja maksab eluaseme eest Eesti või Rootsi hinda? Ei tee Rootsis keegi sellepärast hinnaalandust, et tegemist on eestlasega.  Siit tagasi küsimuse juurde - miks siis Eesti firmad, kes müüvad kaupa Euroopa hinna eest peaksid oma töötajatele välisriikides maksma madalamat palka?

See niinimetatud konkurentsivõime   põhineb sellisel juhul puhtalt Eesti töötajate heaolu ja normaalse elu arvel. Inimesed on sunnitud elama välismaal „sokisahtlis“, sööma makarone ja jooma kaasatoodud odavat Läti õlut. Kas see on see konkurentsivõime, mida me tõepoolest säilitama peaksime?

Jah,  loomulikult teenivad välismaal töölähetuses viibivad töötajad rohkem kui  kodumaal. Aga see käib millegi arvel ja surub inimesed alaväärsetesse tingimustesse.  USA-s olid orjad ka reeglina parema toitumuse ja parema tervisega ning elasid kauem kui vabad farmerid või vabrikutöölised. Aga see ei õigusta kuidagi inimeste alaväärset ja brutaalset kohtlemist, nagu sageli orjadele osaks sai.

Kui Eesti ettevõttele on uus direktiiv kahjulik, siis tähendab see ainult seda, et nüüd ei saa maksta pikaajaliselt Eesti inimesele välismaal madalamat palka kui kohalikule. Ehk siis pole Eesti töötaja arvel teha hinnadumpingut.   

Kahjuks  on meedias kõlama jäänud ka ainult ühe poole seisukoht – see, mida arvavad tööandjad. Samas pole näinud ühtegi lähetatud töötajat midagi ütlemas.  Meie laevad on täis tuhandeid lähetatud kalevipoegi, aga keegi pole suvatsenud küsida,  millistes tingimustes sellised lähetatud tegelikult elavad? Küll aga aimame töö- ja elutingimuste kohta mõndagi mõnede teleseriaalide ja isiklike juttude järgi.

Tööandja püüavad väita, et nõue kõrgema palgatasemele võiks tuua kaasa teenustest loobumise ja kõrgema tööpuuduse Eestis. Oot-oot – kas Eestis on tegemist tööpuuduse või tööjõupuudusega? Tahaks ikka kuulda seostatud juttu!   

Kokkuvõttes, odava töö aeg Eestis on lõppenud. Mõttelaad, et  ehitame  ettevõte konkurentsivõime odava töö eelisele töötaja arvel,  määrab meid pikaks ajaks vaesusesse.

Sotsiaalmaksu mägi (Vikerraadio (89): 17.10.2017)

ERR

Tööandjate Keskliit on tulnud järjekordselt välja   sotsiaalmaksu muutmise ettepanekutega. Teema pole uus, aga asjakohane.  

Täna kannab kogu sotsiaalmaksukoormuse tööandja ehk tasub 33% töötajale makstud brutopalgalt. Kõrge tööjõu maksukoormus on saanud Eesti majanduse üheks suurimaks piduriks.

Vaataksin siinkohal kahte aspekti, mida tööandjad esile toovad, nimelt -   sotsiaalmaksukoormuse jaotamist  tööandjate ja töövõtjate vahel ning sotsiaalmaksule niinimetatud lae kehtestamist.  Kuigi mõlemad maksumuudatused tunduvad  lihtsalt mõistetavad ja kergelt ellu viidavad – aga, niikaua kui pole välja käidud konkreetseid detaile, pole ka asja tegeliku  sisuni jõutud.  

Alustame  sotsiaalmaksukoormuse jaotamisest tööandjate ja  töövõtjate vahel. Tööandjate ettepanekul  selle tagajärjel „palgafond ja töötaja netopalk konkreetse maksumuudatuse tulemusena ei muutu“.  Lihtsas keeles – tööandjad  tõstavad  kokkuhoitud sotsiaalmaksu arvel palka ja sellest kõrgemast  palgast maksavad  töövõtjad ära sotsiaalmaksu. Ettevõtete tööjõukulu kokku küll jääks samaks, aga oleks võimalik maksta kõrgemat palka. Kuigi ettevõtete tööjõukulu jääb samaks, siis nende konkurentsivõime töötajate palkamisel suureneb!  Mis on loomulikult  hea!

Aga siinkohal jõuamegi  detailidesse.  Võrrandis on ka kolmas tegur – nimelt, riik! Kui ettevõtete sotsiaalmaksu koormus alaneb,  siis samavõrra peab suurenema töötajate panus.

Kui ettevõtted tervikuna maksavad sotsiaalmaksu vähem, siis töötajad tervikuna peavad maksma sotsiaalmaksu rohkem! Muidu ei ole võrrand tasakaalus!

Probleem aga jällegi selles, et pole võimalik lihtviisil   kanda  sotsiaalmaksu koormus   üle kõikidele palgasaajatele samas proportsioonis nende palgatõusuga.  Suurenev töötajate palk  toob kaasa ka tulumaksukohustuse muutumise. Tööandjad on lubanud töötaja netotulu jäämist samasuureks.  Näiteks,  need kes ei maksu tulumaksu tänu maksuvabale miinimumile, ei peaks tulumaksu maksma ka edaspidi. Muidu ei oleks tegemist netotulu samaks jäämisega!   Proportsionaalse tulumaksusüsteemi puhul tähendab see keerulist kalibreerimist, et tõepoolest kõik osapooled saaksid  oma – töötajate  netopalk ei langeks, tööandja tööjõukulu ei suureneks ning riik koguks kokku samapalju tulu- ja sotsiaalmaksu. Ei ole päris kindel, et see võrrand on lahendatav!

Järgmisest aastast on tulumaksuvaba määr 500 eurot.  Me täna ei tea, kuidas selline süsteem tegelikkuses toimima hakkab. Aga kui töötajate palk sotsiaalmaksu osa võrra suureneb,  siis tuleb  tõsta veelgi tulumaksuvaba määra taset. Aga,  mida suurem on tulumaksuvaba määr, seda suurem on riigi maksukulu ja  suuremad manipuleerimisvõimalused.  Palju lihtsam on sotsiaalmaksusüsteemi ümber korraldada progresseeruvate tulumaksumäärade tingimustes!

Kui sotsiaalmaksukoormuse jagamine on proportsionaalse tulumaksusüsteemi puhul veel teoreetiliselt võimalik, siis sotsiaalmaksulae kehtestamine pole seda kindlasti.

Sotsiaalmaksule lae kehtestamine eeldab kolme samaaegset tingimust – progresseeruva määraga tulumaksusüsteemi, optimaalset maksukoormuse jaotust mõlema osapoole vahel ja toimivat  maksulae suurust.

Kõigis Euroopa Liidu riikides, kus selline maksulagi on kehtestatud, on need tingimused ka olemas. Kui neid asju korraga pole, siis pole maksulael suurt mõtet. Ainuke riik on Leedu, kus on sotsiaalmaksulagi ja proportsionaalne tulumaks. Aga maksulagi on seal 9 keskmist palka, ehk siis Eesti tingimustes tähendaks see üle 11 tuhande eurost kuupalka. Mis on sisuliselt mõttetu! Kui palju meil sellise palgaga töötajaid on ja kui palju see uusi kõrgepalgalisi töökohti looks?

Kui aga maksulagi tuua madalamale, siis kasvavad hüppeliselt jällegi manipulatsioonivõimalused.  Eesti tööandjate poolt pakutud maksulagi on kolm keskmist palka.  Tundub, et tööandjad ei saa päriselt aru sotsiaalmaksu olemusest. Sotsiaalmaksu puhul eeldame seost  individuaalse (maksu)panustamise ja indiviidi poolt saadava hüvise vahel. Enamuse teiste maksude puhul peab see olema välistatud.  Pensioni suurus sõltub eelnenud tööaastatest ja seega makstud sotsiaalmaksust. Samuti, kui sotsiaalmaksu ei maksa, siis raviteenust ei saa. Sotsiaalmaksu lagi ei ole mitte töökohtade loomise instrument, vaid õigluse teema. Ehk siis makstakse arvestuslikult niipalju, kui eeldatavalt saadakse vastu teenust.  Kui maksupanus on ebaproportsionaalselt liiga suur, siis sellise olukorra pehmendamiseks kehtestatakse maksulagi. Aga veelkord, see ei ole kõrgepalgaliste töökohtade loomise instrument, kuigi võib tööjõu struktuuri mõjutada.  

Tänase proportsionaalse  tulumaksu puhul, kui on tegemist kõrge tulumaksuvaba miinimumi taseme ja väljakäidud madala sotsiaalmaksu laega, kukuks meie pensioni ja tervishoiusüsteem kokku poole aastaga.  

Seega kokkuvõttes, tööandjad on sotsiaalmaksuteemaga õigel teel, aga detailid tahaksid rohkem veenvust!  

Sheepskin* (Vikerraadio (86): 5.09.2017)

Sheepskin* (US, informal + humorous : a diploma from a college or university)

Akadeemilise õppeaasta algul on sobiv hetk rääkida haridustaseme ja sissetuleku seostest. Kas magistrihariduse omandamine tasub rahaliselt ära?

Hiljuti avaldas haridus- ja teadusministeerium uuringutulemused, mis keskendusid õpingutejärgsele hakkamasaamisele eelkõige tööhõive seisukohast. Välja oli toodud ka seosed palgataseme ning omandatud akadeemilise kraadi vahel.

Meediale jäi silma muu hulgas fakt, et magistriprogrammide katkestajad saavad rohkem palka kui edukalt magistrantuuri läbinud õppurid. Nimetatud uuring tõesti näitab, et Eestis magistrantuuri läbinute palgatase vaadeldaval perioodil on madalam kui samal ajal magistriprogrammi katkestajatel. Lihtsameelne järeldus sellest kõlaks – astuge magistrantuuri, õppige pool aastat, seejärel katkestage ja saategi jõukaks.

Kahjuks on aga tegemist olukorraga, kus (loodetavasti tõeste) arvude tõlgendamine on jäänud puudulikuks, mis võimaldab nendest välja lugeda asju, mis kindlasti tõesed ei ole. Pealiskaudsed tõlgendused toidavad aga väärarusaama, et edasiliikumine haridusteel ei olegi tähtis, sest palk ega heaolu sellest ei sõltu. 

Tähtis on hoopis taust

Tegelikult ei mõjuta magistriõppurite palgaerinevust antud kontekstis mitte see, kas magistrantuur läbiti või katkestati, vaid hoopis õppurite erinev taust ja staatus. Just seda tuleb esile tuua, et saada aru lõpetajate ja katkestajate palgaerinevuste põhjustest.

Magistrantuuri astuvad inimesed on erineva taustaga. Suurem osa tuleb otse bakalaureuseõppe lõpetamise järel ning neil puudub pikaajaline töösuhe. Aga on ka inimesi, kes on juba on tööl või kes on ise tööandjad.

Kui n-ö ühe soojaga magistriks saanud noored jõuavad tööturule, algab nende tööelu sisuliselt nullist ning nende palk ongi madalam kui pika töökogemusega töötajatel. Aga kui näiteks tööl käiv inimene või firmaomanik astus magistrantuuri ega jõudnud seda kohe edukalt lõpetada, taastub tema esialgne staatus. Seega – ta ei saa rohkem palka mitte sellepärast, et ta katkestas, vaid sellepärast, et tal oli juba varem palk ning see ongi kõrgem kui värskel otsejoones magistriks saanul. 

Esitatud uurimus oleks pidanud põhjalikumalt selgitama katkestajate sotsiaalset staatust ja töösuhet ning võrdlema neid lõpetanutega. Kas oli nende seas ehk rohkem töölkäijaid ja ettevõtjaid? Kas katkestajad naasid sellisele tööle, mis ei eeldagi magistrikraadi olemasolu? Kas katkestajatele tehti tööpakkumine, millest ei saanud keelduda? Kui palju oli katkestajate seas juba magistrikraadiga inimesi?

Miks magistriõpe pooleli jääb?

Õpingute katkestamise teema on ühiskonna jaoks äärmiselt oluline küsimus, sest puudutab nii haridussüsteemi kui ka majanduse efektiivsust tervikuna. Kui on tegemist katkestajate suure hulgaga, siis töötab haridussüsteem tühikäigul ja on ühiskonnale kulukas.

Kas õpingud katkestati sellepärast, et magistrant sai aru, et „see pole ikka päris see“ ehk n-ö eksis aadressiga? Juhtub! Kui aga magistriõpingud katkestati sellepärast, et antav õppetase tundus madal, peaksime etteheitvalt otsa vaatama meie ülikoolidele, mis ei suuda konkurentsivõimelist haridust pakkuda. 

Kuid kui magistriõpingud jäid pooleli sellepärast, et „magistrikraadist pole midagi kasu võrreldes bakaharidusega“, siis peaksime otsa vaatama meie valitsusele ja poliitikutele, aga ka ettevõtlussektorile. Kui magistrikraad ja kõrgem haridustase ei ole väärtustatud palga kaudu, iseloomustab see meie majandusstruktuuri ja tegevusvaldkondi. Kui magistrikraadiga töötajad ei ole hinnas, on madalam ka meie riigi konkurentsivõime. 

Kokkuvõttes toob ülevaade ilmekalt välja ka üldise tõsiasja, et mida kõrgem on inimese haridustase, seda kõrgem on ka tema palgatase. See peaks julgustama kõiki õppureid visalt  pürgima võimalikult kõrge haridustaseme poole. 

Huvitav oli aga tähelepanek, et palk ei sõltu mitte ainult kõrgemast omandatud kraadist, vaid ka õpitud aastate hulgast. Seda küll teatud erialade puhul. Olen näinud ka vastupidiseid uuringutulemusi, mis väidavad, et õppimisele kulutatud aastate hulk pole üldse oluline – loeb vaid õppeasutuse lõpetamine. St, et õppimine tasub ennast rahaliselt ära siis, kui on diplom ette näidata. •

ERR

Mida teha pagulastega (Vikerraadio (80):14.03.2017)

ERR

Eesti on lubanud vastu võtta ligikaudu pooltuhat varjupaiga taotlejat Lähs-Ida ja Aafrika kriisiriikidest.  Need ümberasujad valitakse meie enda poolt välja Kreeka ja Itaalia pagulaslaagritest ning korraldatakse nende transport Eestisse.  Võõramaist päritolu inimeste saabumisega seoses on püütud Eestis  ka võõraviha üles kütta. Aga kui mõni pagulane tänaval vastu juhtub, siis ega  ära teda ei tuntaks – välimuse järgi on tegemist üsna Rapla keskmisega.

Aga mismoodi olukorda hinnata nüüd, kui esimesed pered on hakanud saabuma? On tekkinud kummaline situatsioon, mis nõuaks Eesti ametivõimude poolset olukorra mõtestamist.  Aga alustame algusest ja räägime  Tartu pagulastest.  

Pagulaste vastuvõtmise süsteem Eestis on väga efektiivne. Siin toimetavad koos ministeeriumid, linnavalitsus  ja vabatahtlikud  MTÜ-d. Meie mõttes väga suured pered majutatakse kiiresti, leitakse lastele koolid, võimaldatakse toetusraha  ja vormistatakse dokumendid. Igati kiiduväärt asjaajamine! Tere tulemast Eestisse uued residendid!

Tuginedes meediale aga näeme, et  3 Süüria perekonda on Eestist kuskile välismaale ära  läinud.  Siinkohal tahaksin mõtiskleda, kuidas pilt  Eesti ja rahvusvahelise õiguse seisukohalt võiks paista.

Kui Süüria kodakondne saab Eesti elamisloa, siis on ta täieõiguslik Eesti ja ka Euroopa Liidu resident. See annab perele kokkuvõttes juurdepääsu Eesti haridussüsteemile, peretoetustele, ravikindlustusele ja muudele sotsiaalsüsteemi hüvedele. Aga seda siiski ainult Eestis!

Omades reisidokumente, saavad pagulased Schengeni viisaruumis liikuda kuhu iganes. See on igati seaduslik! Aga nüüd jõuame probleemi olemuseni.

Kuigi pagulased võivad Eestis vabalt välja reisida, siis mujale riiki elama asumine ei ole Euroopa Liidu regulatsioonide kohaselt võimalik. Nii nagu iga tavalise Eesti inimese puhul,  saab välismaale elama minna ainult  siis, kui on olemas töö- ja elamisluba.

Seega pagulane, kes on jõudnud Eesti kaudu Schengeni viisa-alasse, ei saa oma pagulaselu kuskil teises riigis uuesti alustada. Ma mõtlen siinkohal võimalust panna lapsed kooli, saada sotsiaaltoetusi või muid abirahasid. Seda saavad meie poolt vastuvõetud pagulased teha ainult Eestis.  Ja ilma riigi toetuseta, vähemalt esialgu,  need inimesed toime ei tule.  Aga millest nad siis välismaal elavad kui Eesti riik neile enam abiraha ei maksa, aga teised Euroopa Liidu riigid seda teha ei saa?

Kui pagulane läheb Eestist kuskile teise riiki, siis tavapäraselt 90 päeva pärast peab ta sealt lahkuma. Euroopa Liidu regulatsioon nõuab, et kaitse saanud pagulane peab teise riiki reisimise korral endast seal märku andma, õigel ajal ära minema või vajadusel sunnitakse ta jõuga Eestisse tagasi tulema. Seega küsimus -  kui Tartu pagulased ongi päriselt ära läinud, siis kas ikkagi on neil võimalus kuskile teise riiki seaduslikult  jääda? Kui nii, siis on igasugune Euroopa pagulaskvoodimajandus ju täiesti mõttetu. Eesti muutub siis sõna otseses mõttes reisikorraldajaks, kes transpordib pagulased Eestisse, kust need siis vaikselt omal käel kuskile ära kaovad. Kas see võib tekitada meile  probleeme teiste Euroopa riikidega, sest nüüd on meie pagulased justkui nende pagulased?

Teiselt poolt, ikkagi on tegemist meie oma inimestega kellele kehtivad meie oma seadused.  Põhikooli  ja gümnaasiumiseaduse kohaselt on lastel kohustus käia koolis.

Kui lapsed kooli ei ilmu,  siis peab nii kool kui kohalik omavalitsus hädakella lööma ja selgitama, miks koolikohustust rikutakse.  Nagu öeldud, ei saa pagulaste lapsed ka  mujal riigis kooli minna. Aga kus siis meie lapsed on ja mida nad teevad, kui koolis ei käi?  Kas näiteks mõni ametkond oskaks sellele küsimusele vastata?

Seega, meie peaküsimus täna ei ole mitte selles, et meile tulevad siia pagulased, vaid ikka selles, miks nad ära lähevad? Mis on need põhjused, miks kuskil mujal on parem, kuigi Eesti annab nende toetamisel oma parima.

Pakun siinkohal välja kas asja, kuidas pagulasi Eesti ühiskonda integreerida. Tänane sujuv pagulaste vastuvõtusüsteem peab jätkuma efektiivse kaasamisega meie ühiskonda. Pakun siinkohal välja kaks aspekti - esimene oleks mõtestatud tegevuse pakkumine  ja seltsielu. Et inimesed ei jääks üksi oma probleemide ja oma rahvuskaaslastega, vaid oleksid koos Eesti inimestega ja jagaksid meiega samu väärtusi.

Teiseks, läbi mõtlemist vajaks kindlasti nende ümberõpe ja töövõimalused. Tegemist on ikkagi spetsiifilise seltskonnaga, kus isegi kirjaoskus ei ole iseenesestmõistetav. Meil on väga hea kutse-  ja ülikooliõpe, mis võimaldaks välja töötada mitmesugused sobivad täiendõppe-  ja nõustamissüsteemid.

Kokkuvõttes, paneme pagulaste eesti keele huvi,  lõunamaaliku entusiasmi ja loomupärase ettevõtlikkuse nende uue kodumaa heaks täisvõimsusega tööle!

Semester eurooplastega (Vikerraadio (79): 7.03.2017)

Link ERR kodukale

Euroopa Komisjon teeb igal aastal  niinimetatud Euroopa Semestri raamistikus ülevaate liikmesriikide majandusseisust. Eesmärgiks on saavutada majandusühenduse nutikas, jätkusuutlik  ja kaasav majanduskasv. Kõik riigid peavad  sellesse panustama ning oma majanduskeskkonda moderniseerima.  Komisjon annab iga riigi poolt tehtud reformidele hinnangu ja lisab ka konkreetsed soovitused, kuidas seadusandlust või majanduskorraldust muuta.

Eesti majanduse üks peateemasid on tööturu olukord. Probleemid  on üldjuhul teada - vähenev tööealiste inimeste arv, väljaränne ja madal tootlikkus võrreldes Euroopa Liidu keskmiste näitajatega. Üks olulisi  meie tööturu mõjutajaid on ka Soome. Püüame siinkohal euroraportite raamistikus iseloomustada sugulasrahva tööturu arenguid ja mõistatada, mis mõju võiks see meile avaldada.  

Kõigepealt üldistest tööturu globaalsetest arengutest Euroopa kontekstis.  Näeme otseselt vastuolulisi protsesse. Ühelt poolt, Euroopa demograafiline käitumine viib  lähikümnenditel tööealise elanikkonna vähenemisele. Seda siis,  kui midagi ei muutu ei sündimuse, ega migratsiooniga ehk mõlemad  jäävad samale  madalalale  tasemele kui eelneval perioodil.   

Teiselt poolt - räägime 4-ndast  tööstusrevolutsioonist, mis kaotab ära lausa kolmandiku tänastest töökohtadest, seda eelkõige lihttöö sektoris. Seega meil ongi töötegijaid  ka hoopis vähem vaja!    

Aga ikkagi – kui külgetõmbav võiks Soome tööturg ka lähitulevikus Eesti töötajatele olla?  

Kui vaatame Eesti ja Soome tööturu hinnangut, siis näeme vastuolulist pilti. Eesti seisukohalt  eeldatakse, et Soome tööturu  ligitõmbavus väheneb; vaadates Soome  kohta kirjutatut aga võiks eeldada, et meie kalevipojad muutuvad seal just palju konkurentsivõimelisemaks.

Eesti tööpuudus täna on 7 protsendi kandis ehk väga madal; Soomes küll  natukene rohkem, aga sisulist vahet ei ole. Oluline erinevus on aga tööjõuturu regulatsioonides. Kui Eesti tööjõuturg on üks vabamaid ja paindlikumaid Euroopas, siis sellega võrreldes Soomet iseloomustavad üsna suured piirangud.  Ühelt poolt on tegemist regulatsioonidega, mis mõjutavad töötegemise tingimusi ja palgataset. Teiselt poolt, toimiv sotsiaaltoetuste süsteem kujundab omakorda töötajate käitumist ja töömotivatsiooni.

Eks ole Soomegi hädas oma majanduse konkurentsivõime vähenemisega. Niinimetatud konkurentsivõimeleping, mis kirjutati alla eelmise aasta sügisel, peaks Soome majandusse lisama 100 000 uut töökohta; tegema töötajate palkamise odavamaks ning nihutama sotsiaalmaksukoormuse rohkem töötajate kanda. Aga see tähendab ka palkade ajutist külmutamist ja teatud pikemat tööaega.

Soomet iseloomustab tööaktiivsuse vähenemine 25-39 aastaste noorte hulgas, keda iseloomustab selline käitumismall - tööd nagu tahetakse teha, aga seda ei otsita aktiivselt või ei võeta tööd vastu. Sest pakutav palgatase ei rahulda töösoovijat. Hõive määr on kõige kiiremini langenud madalamat haridust nõudvatel tegevusaladel.

Sarnaselt Eestiga on samuti väga selgelt nähtav struktuurne tööpuudus, kus mingites piirkondades pole tööd, aga inimesed ei suuda liikuda teistesse kohtadesse, sest pakutav töö ja palk ei võimalda hankida eluaset.

Soomes on erinevalt Eestist ametiühingutel oluliselt suurem roll palkade tsentraalsel üleriigilisel kujundamisel. Uute lepete kohaselt seal nihkub seal  palgalepingute sõlmimine rohkem  tööstusharu ja ettevõtte  tasemele ning palgatõus hakkab rohkem sõltuma eksportivate sektorite palgatasemest.

Tuuakse ka välja, et  soomlaste tööisu pidurdavad mitmesugused niinimetatud lõksud – näiteks pikaajalise töötuse ja mitteaktiivsuse lõks. Ehk siis  - on küll võimalus  asuda tööle, aga see ei too kaasa nimetamisväärset muutust elukvaliteedis võrreldes mittetöötegemise ja sotsiaaltoetustest elamisega. Töötu on tänases Euroopas üsna odav olla!  Ka sellist olukorda tahab Soome valitsus muuta, vähendades ühelt poolt kodusistujate toetussummasid ning teiselt poolt,  premeerides tööleasujaid maksusoodustustega.  

Sipilä valitsuse eesmärgiks on olnud vähendada nominaalset tööjõu kulu 15%-i võrra läbi tootlikkuse kasvu, palkade ümberkujundamise ja sotsiaalmaksukoormuse nihutamisega enam töötajate kanda. Nagu näeme, käitub Eesti täpselt vastupidiselt -  meie tööandjad on koormatud Euroopa Liidu suhteliselt kõige kõrgema sotsiaalmaksukoormusega ja  samas töötajate maksukoormust püütakse alandada. Mis aga mitte kuidagi ei vähenda ettevõtete tööjõukulu ega võimalda tõsta Eesti inimeste nominaalpalka. Kui aga Eesti palk jääb selgelt madalamaks kui Soome oma, siis ei lõpe ka Kalevipoja järeltulijate vool Soome tööturule.

Sööge rohkem suhkruvatti! (Vikerraadio (68): 20.09.2016)

Veel vähem kui Eesti suudab tervishoiule kulutada ainult Rumeenia.  Eesti on kõikidest allikatest finantseeritav SKP-ga võrreldav tervishoiu rahastamine  6%; Rootsis näiteks 11% ja Soomes alla 10 protsendi.

Kuigi arstide palgad on Eestioluliselt suuremad kui keskmine palk, siis kogu meditsiinisektori töötajate palgatase on ainult natuke kõrgem  Eesti keskmisest. Võrreldes meie rikaste lähinaabritega, on aga kogu tervishoiusektori töötajate palgaerinevus mitu korda väiksem.

Kõik  osapooled on ühel meelel – raha on meditsiini rohkem vaja. Eriarvamised on aga selles, kust see raha peaks tulema. Vabatahtlikul  ravikindlustusel põhinev süsteem ei ole Eestis võimalik – selleks on meie rahvaarv liiga väikse.  Samuti on piiratud erameditsiini laiendamine, selleks oleme liiga vaesed. Neist asjaoludest tulenevalt saab Eesti meditsiinisüsteemi rahastamine põhineda ainult  kohustuslikel maksudel – muude süsteemide  rakendamine pole majanduslikult lihtsalt  võimalik.  

Raha vähesuses ei saa süüdistada Haigekassat.  Nemad on piltlikult öeldes nagu auto, mis sõidab ainul siis kui sellesse kütust kallatakse.  Samalaadselt – Haigekassa suunab ravisüsteemi raha täpselt selles mahus, mida riik talle eelnevalt on eraldanud.  Seega, Haigekassa ei saa põhimõtteliselt  minna pankrotti. Pankrotti saab minna ikka ainult ühiskonna meditsiinisüsteem, mis ei suuda pakkuda  vajalikus mahus ja kvaliteedis arstiabi.

Tänane Haigekassa rahastamise süsteem, mis põhineb ainuüksi tööandja sotsiaalmaksetel, ei ole enam kestlik.

Ja seda kahel põhjusel. Esiteks, sotsiaalmaksu summa ei kata enam meditsiinisüsteemi vajadusi.

Teiseks, sotsiaalmaksusüsteem võimendab tööandja palgakulutusi  niivõrd palju, et pole võimalik palka tõsta  ja luua kallimaid  töökohti. Oleme jõudnud olukorda, kus on  vältimatu sotsiaalkulutuste, sealhulgas ravikulutuste  katmiseks, vajaliku maksusüsteemi ümberkorraldamine.  Teiste, olemasolevate eelarvetulude ümbersuunamine meditsiini vajadusteks ei ole pikaajaline lahendus, sest seda raha riigieelarves ei ole ega tule. 

Niisiis,  ikkagi ainus võimalus tuua sotsiaalsfääri rohkem raha on mingite maksude suurendamine. Siin saab paraku julgus otsa, sest see nõuaks olemasoleva maksusüsteemi põhimõttelist ümberhindamist ja paljude seniste dogmade kõrvale heitmist.

Mis need dogmad siis on? Esiteks - me ei saa suurendada palgasaajate maksukoormust. Või,  et me ei tohiks  maksustada ettevõtete kasumit.  Või et ainsad maksud,  mida tohib muuta on tarbimis- ja varamaksud.

Öelgem aga otse – peale tulumaksude puuduvad meil muud sisulised võimalused eelarvesse ja sealt edasi ka  meditsiini - maksuraha juurde tuua.

Tarbimismaksud  – nagu näiteks  suhkru-, auto-   või pekimaksu kehtestamine,  nõuab oluliselt  rohkem administreerimist kui loodetav tulu. Ned maksud lihtsalt ei sobisotsiaalsfääri kulude katteks oma kitsa suunitluse, madala maksulaekumise ja ebaühtlase maksubaasi jaotuse mõttes. Neist kokkukogutav tulu on mikroskoopiline võrreldes meie meditsiinisüsteemi rahavajadusega.

 Samuti varamaksud. Meil on tulnud käibesse selline sõnakõlks, et maksustage rikkust, aga mitte tulusid ja rikkaks saamist. Majanduslikus mõttes on see lause  täielik nonsenss. Pole võimalik maksustada vara ilma, et selle vara omanikul oleks olemas tuluvoog, millest  oleks võimalik oma vara pealt makse maksta. 

Tulu ja vara on maksustamise mõttes eristamatud ehk ka vara maksustamine  on sisuliselt alati tuluvoo maksustamine.

Lühidalt, lisanduva maksutulu allikas saab olla ainult indiviidi tulude ja ettevõtte kasumite maksustamine.

Tänane sotsiaalmaks tuleks  jaotada  sotsiaalmaks kaheks – tööandja ja töövõtja vahel. Näiteks  ühtlased 15% väljamakstud palgalt panustaks  tööandaja  ja ülejäänud pool  tuleks töövõtja töisest tulust.   Indiviidi, rõhutan – töötaja,  sotsiaalmaksu määrad oleksid sealjuures diferentseeritud  palgatasemest lähtuvalt – näiteks vahemikus  2-20%. 

Kuulen vastuväidet, et mis on nüüd võrreldes eelnevaga teistmoodi?  Muutus on  põhimõtteline. Kuigi maksubaas  on sama ehk rahvakeeles brutopalk, siis maksukoormus jaotub nüüd ringi.  Ettevõtete tööjõukulu väheneb oluliselt. Või teistpidi, sama tööjõukulu juures on võimalik tõsta nominaalpalka. See on äärmiselt  oluline konkurentsivõime ja kõrgema lisandväärtusega töökohtade seisukohast. Näiteks kui tööandja sotsiaalmaks väheneks 15%-ni, siis Tartu Ülikooli Kliinikum säästaks võrreldes tänasega igakuiselt poolteist miljonit  eurot. Iga kuu! Oleks loogiline arvata, et see kättejääv summa  kandub üle Kliinikumi töötajate palkadesse. Kõrgem palk on ka töötjale motivaator paremini tööd teha ja vähem välismaa poole vaadata. 

Kõrgem palk tähendab teiselt poolt ka töötajate suuremat maksukoormust. Aga see maksukoormus jaotub  vastavalt maksevõimele.  Nii nagu seda ikka Läänemaailmas tehakse. Aga kes siis veel peaks oma pensioni ja ravikulude eest maksu maksma, kui mitte  pensioni  ja arstiabi saajad ise? 

Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikumi 2015.a. tööjõukulud  koos sotsiaalmaksu ja tööandja töötuskindlustusmaksega olid 77 927 368 eurot ehk sotsiaalmaks  ~18 miljonit eurot ehk 1,5 miljonit eurot kuus..

Kõik teevad äppe Tallinnas (Vikerraadio(65): 5.08.2016)

Hiljuti avaldas Kutsekoja nimeline sihtasutus huvitava ja emotsionaalse nägemuse

olulisematest töö ja oskuste trendidest ja nende mõjust Eesti tööturule kümne aasta vaates.

Missugune on siis autorite visioon Eesti majandusest  ja töötegemisest?  Tooksin esile kolm aspekti – missugune on majanduse struktuur, töötajate oskused/omadused ja haridussüsteemi muutused.

Autorite nägemuses on Eestist saanud oluline uue majanduse keskus, mis põhineb kõrgtehnoloogial, digitaalsetel  lahendustel ja uuelaadsetel ettevõtlusvormidel. Ilmselgelt on  autorid saanud inspiratsiooni Silicon Valley laadsest tehnoloogiaettevõtete kontsentratsioonist  ja toimimismudelist. Loomulikult toimub Eestis selline  äpivabrikute kogunemine Tallinnas; mitte ühtegi teist Eesti paika 70 leheküljelises  analüüsis isegi ei mainita. Need  äpitehased allutavad endale  kõik teised tegevused. Autorite sõnade kohaselt - “kõrgtehnoloogilised töökohad on ühe piirkonna jõukuse põhjuseks - arstid, juristid ja katusepanijad on tagajärg“.

Edasi, need Tallinnas paiknevad Eesti äpitehased tegelevad põhiliselt kahe asjaga – esiteks, Euroopa riikide vananemisest tulenevalt vanainimestele mõeldud tervise ja heaolutoodetega ning teiseks, keskkonnateemaliste ja puhaste tehnoloogiate arendamisega.  Muudest võimalikest tegevusaladest visioonipaberis täpsemalt juttu ei tehta, kuigi mainitakse,  et tehnoloogiline areng mõjutab  väga tugevasti ka teisi sektoreid.

Nutikate masinate ja süsteemide kasutuselevõtt vähendab tööjõuvajadust paljudes sektorites, aga töötajatelt  eeldatakse mitmekülgsemaid oskusi.

Organisatsioonide enda piirid hägustuvad ning rohkem saab olema projektipõhist töökorraldust, paindlikke  töötegemise vorme; töökohad sünnivad ja kaovad kiiresti  ning  töötajate kindlustunne  väheneb.  Suureneb vabakutseliste töötajate osakaal ja ning tööjõu  mobiilsus  üle riigipiiride. Töötajate liikumine üle erinevate asukohariikide pälvib  visioonipaberi koostaja erilist tähelepanu, sest võitlus talentide pärast on globaalne. Korduvalt rõhutatakse vajadust muuta meie ühiskond tolerantsemaks  erineva tausta ja  tõekspidamistega inimeste suhtes.

Organisatsioonides muutuvad põhilisteks meeskondade koostöö juhtimine, mitte tavapärane ülevalt-alla käsuliinil põhinev korraldus.  Töökollektiivid ise muutuvad rahvusvahelisemaks ja töötajad kiiresti vahelduvaks.

Missuguseid on olulised universaalse  tulevikutöö oskust oskused, mida „hinnatakse sõltumata erialast aastal 2020“?

Loetleme - töötaja peab suutma oma tegvust mõtestada, olema sotsiaalselt intelligentne, loov,  omama kultuuride-vahelist kompetentsust; olema programmeeriva mõtlemisega ehk oskama teisendada suuri andmemahtusid abstraktseteks mõisteteks; võimeline aru saama andmetepõhisest otsustamisest;  võimeline looma sotsiaalmeedia sisu; omama disain-mõtlemist;  ohjama kognitiivset  koormust ning olema  võimelised virtuaalseks koostööks.

Vaat selliseid oskusi eeldatakse paari aasta pärast sealhulgas ka Eesti 84 tuhandelt poemüüjalt, 62 tuhandelt ehitajalt ja 47 tuhandelt autojuhilt.

Ülevaates tõdetakse et struktuurimuutused majanduses peavad aluse saama haridusest ja selle rahvusvahelistumisest.  Suuresti aga  soovitatakse  tegeleda asjadega, mis vähemalt Eesti ülikoolide jaoks on eilne päev ning millest on juba ammu edasi liigutud.  

Maailmatasemel ülikool saab autorite arvates olla ainult Tallinnas; kõrgharidust ennast nähakse aga ainult kui sisendit muude tegevuste jaoks mitte  aga kui  võimalikku Eesti eksportivat sektorit.

Võtame teema kokku.  Visioonipaberi autorid keskenduvad alati väga olulisele  valdkonnale nagu seda on tööjõuturg ja majandusstruktuur. Samas nähakse tööturu arengut ainult läbi ühe kitsa sektori raamistiku – milleks on siis IT ja sellega seonduvad tegevused.  Eesti majandus  on siiski oluliselt laiem ja mitmekesisem.

Teiseks, Eesti majandust nähakse toimivat ainult ühes kohas – Tallinnas – ning muid piirkondi pole selles kontekstis olemaski. 

Kolmandaks – puudub igasugune plaan ja ettepanekud,  kuidas siis soovitavate tulemusteni  nii majandusstruktuuris kui hariduses  jõuda. On esitatud küll atraktiivse „utopopialinna“ kirjeldus, aga kuidas sinna võiks jõuda - sellest mitte  sõnagi!  See ehk ei ole ka selle kirjutise  eesmärk, aga paljasõnaline  „tehtagu“, „arendatagu“ või „õpetatagu“ ei anna meile ka suuremat  lisaväärtust juurde.

Kuidas siis sellise visioonipaberi žanrit ja kohta määratleda?  Pakuksin välja, et tegemist on hea  motivatsioonikõnega. Haridustee algmeetritel seisvad noored peaksid seda kindlasti lugema – tegemist on kergeltloetava, emotsionaalse  ja  innustava  tekstiga,  mis võiks neid suunata hariduslikke ja tööalaste valikute tegemisel. 

Kui palju on riigil töötajaid? (Vikerraadio(64) 5.07.2016)

Rahandusministeerium esitles eelmisel nädalal raportit  pealkirjaga „RIIGI ÜLESANNETE ANALÜÜS“.  

Ministeeriumi tublid töökäed eesotsas Riigihalduse ministriga  keskendusid „riigiülesannete liitmise võimalustele, dubleerivate tegevuste kaotamisele ning ülesannete üleandmisele era- ja kolmandale sektorile“. Kindlasti on selline riigi tegevuse ülevaade ja hinnang  vajalik ning asjakohane.  Dokument ise on mahukas – kuus ja poolsada lehekülge – seega markeerime siin ainult mõningaid üldisi käsitletud teemasid.

Peamine surve riigiaparaat ümber korraldada tuleneb  asjaolust, et riigil pole piisavalt tulu, et tegevust jätkusuutlikult rahastada. Rahapuudus tuleneb omakorda Eesti kidurast majanduskasvust,  kohaliku omavalitsuse nõrkusest ja Euroopast tuleva rahavoo vähenemisest.  Seepärast seab raport eesmärgiks 700 avaliku sektori töötajat igal aastal lahti lasta, aga vajalik töö sealjuures ikka ära teha.  Aga kui palju on üldse avalikus sektoris töötajaid, keda saaks ära koondada?

Hakatuseks antakse teada, et 2060 aastal elab Eestis täpselt 1,090,793  inimest. Pole küll lisatud, et mis nädalapäeval täpselt nii mitu inimest Eestis elab.

Statistikaameti andmetel töötab täna Eesti avalikus sektoris 163 tuhat inimest ja erasektoris 478 tuhat inimest.  Ehk siis üks neljandik Eesti töötajatest saab palka riigi käest.  Üsna tavapärane number Euroopa kontekstis!

 Kui aga taandada töötajate arv tinglikult täistöökohtadeni, siis on avalikus sektoris toimetamas 118 tuhat töötajat. Pooled neist keskvalitsuse nimekirjas, pooled kohalikus omavalitsuses.  

Aga olgu rõhutatud, et tegemist ei ole ainuüksi ametnikega, vaid väga erilaadseid töid tegevate inimestega – nii õpetajate, arstide kui  ka kaitseväelastega.  Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on avaliku sektori töötajate arv mõnevõrra alanenud.

Avalikus teenistuses on Eesti riigis 29 tuhat inimest, kellest 11 tuhat on täiskohaga kontoriametnikud, 9 tuhat eriteenistujad ehk politseinikud ja kaitseväelased ning lisaks samapalju mitmesuguseid abiteenuseid pakkuvad tegelasi - nagu näiteks raamatupidajad ja asjaajajad.

Viis tuhat mitmesugust avaliku sektori töötjat on kohalikes omavalitsustes. Jah,  vaid 5 tuhat ja  neistki suur osa suurlinnades. Aga räägitud on neist ametimeestest haldusreformi raamistikus  viimase paarikümne aasta jooksul väga, väga  palju. On loodud foon, et kui saaks mõned neist 3500 madalapalgalistest maa-ametnikust  lahti lasta, küll siis hoiaks riik palju raha kokku!

Ka keskvalitsuse nii-öelda 20 tuhandest ametnikest moodustavad poole politseinikud, kaitseväelased ja päästjad.  Keda meil kindlasti liiga palju ei ole. Ka raport möönab, et  Eestis „kulutatakse üllatuslikult  üldistele valitsussektori teenustele juba praegu vähem, kui teised riigid…..kuna väikeriigi ülalpidamiskulud kipuvad reeglina olema proportsionaalselt suuremad, kui suurriigil“. Seega kibeleb ikkagi küsimus – kes on need tuhanded ametnikud, keda on võimalik vähendada? Kui just kaitseväge või politseid ei taheta kinni panna! Raportis on küll ühekaupa üles loetletud kõik muuseumitädid ja raha jagavad ametnikud, aga tundub väheusutav, et näiteks 10 aastaga oleks meil võimalik 7 tuhat ametnikku ära koondada. Neid lihtsalt pole nii palju!

Kuigi Raport keskendub  avaliku sektori teenistujate ehk ametnike tegevusele, siis olgu meenutatud, et Statistikaameti andmetel on meil ka 60 tuhat haridustöötajat ja 37 tuhat meditsiinitöötajad – suurem osa neist avalikus sektoris!

Seega, kui räägitakse  700 avaliku sektori töötaja koondamisest aastas, siis peetakse silmas ka õpetajate ja arstide arvu vähendamist. Nende ametialade töötajatest pole aga 600 leheküljelises raportis mitte silpigi. Aga loomupärane oleks arvata, et vananev ühiskond vajab rohke meditsiini- ja sotsiaalteenuseid ning nende sektorite töötajate kärpimine meie heaolu ei suurenda. 

Kokkuvõttes – loomulikult tuleb tunnustada Rahandusministeeriumit  riigisektori toimimise analüüsi eest. Riigivankri juhtimist tuleb alati tõhusamaks teha! Küsimus on aga laiem – kas riigi tsentraliseerimine ja  avaliku sektori töötajate  kärpimine teevad  meie riigi paremaks ja kestvamaks? 

Trumpi maksulagi (Vikerraadio (62): 14.06.2016)

Trasberg ERR kodulehekülg

Oleme Eestis jõudnud omapärase vastuoluni. Kurdetakse selle üle, et palgad kasvavad liiga kiiresti ja see vähendab ettevõtete kasumlikkust. Teiselt poolt, meie palgatase on ikka oluliselt madam kui neis riikides, mida peame eeskujuks ja millega meie tööturud on tihedalt seotud. Kui palk ei tõuse, kaotame inimesi välismaadele.  

73% Eesti inimesi töötab erasektoris ja seega on peamine palgamaksja eraettevõtja. Palgad erasektoris on võrreldes eelmise aastaga kasvanud 2 korda kiiremini kui avalikus sektoris. Kes on siis need, keda ettevõtjad  liigsuures palgatõusus süüdistavad? Või miks palgatõusu nii vaenulikult suhtutakse, kuigi see on ju meie ühiskonna üks peamisi eesmärke.

Laias laastus on kiire palgatõusu põhjused ka välja toodud – töökohti on palju ja madala  palgaga töökohale enam ei minda; nõrk  tehnoloogiline tase, mis ei võimalda inimtööd asendada, ebaefektiivne tööjõukasutus  ja  muidugi ka väljaränne.

Palkade suurenemisele pannaks süüks,  et ettevõtete kasumid vähenevad. SEB analüütik väidab, et „töötajatele makstud hüvitiste osakaal SKP-s on jõudnud  selle aasta esimeses kvartalis 50%-ni. See näitaja ületab kaugelt Lätit ja Leedut, kuid ka Rootsit ja Saksamaad”. Paraku püüab analüütik siin  hämada ja jätta muljet, et töötajad saavad ebaõiglaselt liiga suure tüki heaolupirukast. Tegelikult näitab see osakaal  hoopis palgataset  koos ettevõtte sotsiaalmaksudega. Ehk  tegemist on hoopis tööjõukuluga, mis ei ole seesama, mis palk. Eesti palgataseme suhe  SKP-sse  on allpool keskpärast  ehk 37% ning jääb alla pea kõigile eespoolnimetatud riikidele. Eesti palgasaajad nüüd küll ettevõtete kasumeid ära ei söö!

See mis tegelikult Eesti tööjõu ülekohtuselt kalliks teeb on hoopis tööandja sotsiaalmaksud, mille kõrge taseme poolest oleme lausa kolmandal kohal Euroopas. See on tegelik probleem, mis teeb tänase palga ja hinnataseme  juures  töötajate palkamise kalliks.

Miks siis sotsiaalmaksu ei alandata?  Põhjus lihtne – sotsiaalmakse pole võimalik alandada, sest see viiks meie niigi hingeldava meditsiini ja pensionisüsteemi veelgi kiiremini kõhuli.  Ainus võimalus on kanda  sotsiaalmaksukoormus mingitesse teistesse maksudesse – näiteks tulu või tarbimismaksudesse?   Aga siin on meie maksurong jõudnud  täielikult tupikteele!  Tänase võimutasakaalu  juures ei ole kujuteldav ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse nihutamine tulumaksudesse, sest see tähendaks võimukoalitsiooni  mitte-sotsiaaldemokraatlikele  parteidele oma näo kaotamist. Teiselt poolt ei ole majanduslikult võimalik tõsta enam tarbimismakse – ei aktsiise ega käibemaksu. Läti ja Venemaa asuvad selleks liiga lähedal! Ja see ongi tupik,  kuhu oleme oma maksustruktuuriga jõudnud!

Eelmisel nädalal oli Riigikogus arutusel sotsiaalmaksule lae kehtestamise ettepanek, mis küll tagasi lükati. Arvati, et tegemist on küll hea asjaga, aga lihtsalt raha pole. Tõlgime – pole olemas sobivaid makse, kuhu puudujääv sotsiaalmaksukoormus üle kanda!

Et sotsiaalmaksu lael oleks mingigi mõte -  selleks on vaja üheaegselt kolme tingimuse olemasolu.

Esiteks, peab olema indiviidi tasemel progresseeruv tulumaks. Teiseks, sotsiaalmaksete koormus peab jagunema  nii tööandja  kui ka töövõtjate vahel. Ja kolmandaks, sotsiaalmaksukoormuse lagi peab olema realistlik. Seda nii maksulae suuruse kui maksubaasi ulatuse mõttes.

Ei ole mõtet kehtestada maksulage, kui isegi Donald Trumpi tulu selleni küüni.  Kõikides riikides, kus sotsiaalmaksulael on mingigi mõte, on ka need kolm tingimust olemas. Isegi Lätis!

Eestis paraku neid eeltingimusi pole! Sellest lähtuvalt tooks tänase maksusüsteemi tingimustes sotsiaalmaksulae kehtestamine kaasa  laiamahulise  „ooüütamise“, mis ei hävitaks  mitte ainult sotsiaalmaksu-,  vaid ka indiviidi tulumaksulaekumised. 

Aga mis oleks  siis lahendus? Ainus võimalus muuta Eesti ettevõtted konkurentsivõimeliseks ja töötajad kõrgepalgalisteks on kanda tööandja sotsiaalmaks osaliselt üle töötajatele. Kas indiviidi tulumaksu või veelgi parem,  töövõtja sotsiaalmaksu vormis. Nii nagu see on tehtud pea kogu Läänemaailmas.  See tähendab vältimatult  indiviidi tulumaksumäärade  eristamist tulutasemete lõikes.  Nii nagu see on kogu Läänemaailmas – keegi maksab tänasega võrreldes tulumaksu rohkem, keegi maksab vähem. Ja olgu lisatud – indiviidi tulumaks ei ole tööandja kulu;  väita vastupidist tähendab kutsuda üles seadust rikkuma!

Kokkuvõttes, me ei vaja mingit maksulage, vaid kõikide  tööandjate  sotsiaalmaksukoormuse olulist alandamist. Näiteks 15 %-ni.  See võimaldaks  samaaegselt  tõsta palka ja vähendada tööjõukulusid. Aga seni kuni mingitest aegunud maksudogmadest kinnihoidmine  on valitseva koalitsiooni jaoks tähtsam  kui ettevõtete konkurentsivõime, pole maksusüsteemi sisuline reform  võimalik. Seda situatsiooni iseloomustas tabavalt  meie naaberriigi peaminister -  seis on küll suurepärane, aga  -  „просто денег нет!”
Slepakov просто денег нет!

Kust tuleb palk! (Vikerraadio (61): 31.05.2016)

Eesti palgad kasvasid  esimeses kvartalis 8% võrreldes eelmise aastaga. See on tekitanud rõõmsaid emotsioone, aga ka loomupärase vastandumise tööandjate ja ametiühingute vahel.

Ettevõtjad on seisukohal, et selline palgatõus on liiga kiire ja seega sööb Eesti konkurentsivõimet.  Vastupidiselt - ametiühingujuht on seisukohal, et  “just palgatõus hoiab meie majandust hetkel vee peal ja selle järsk katkestamine võib tuua kaasa vabalanguse”. Tema seisukohalt on peaprobleem eelkõige selliste  investeeringute vähesuses, mis võimaldaksid kasvatada tootlikkust. 

Majandusteooria lähtub arusaamast, et jätkusuutliku  palgakasvu aluseks on tööviljakuse tõus. Tööandja seisukohalt tähendab  see olukorda, kus lisandunud tootmismahu müügiväärtus  on suurem kui selle loomiseks tehtavad lisakulutused. Kui ettevõte saab rohkem tulu, siis saab ta ka ilma kasumit vähendamata maksta rohkem palka. Kui aga tööjõukulu kasvab kiiremini kui lisandunud toote väärtus, siis paratamatult jääb kasumiosa väiksemaks.

Aga teisiti sõnastades -  kõrge palgatase on samal ajal ka kõrge tootlikkuse ehk konkurentsivõime näitaja. Maailma  kõige konkurentsivõimelisemates riikides – Šveitsis, Singapuris ja USA ning Põhjala riikides - on samal ajal ka maailma kõige kõrgem palgatase. 

Mis on aga Eesti nii kiire palgatõusu põhjused ja kuidas sellesse suhtuma peaks?

Vaatame kõigepealt palkade absoluuttaset.  OECD riikide lõikes oli Eesti palgatase  2013 aastal  kõige madalam, jäädes maha ka Poolast, Ungarist ja Tšehhist. Rääkimata Põhjamaadest, kellega võrreldes on meie palgad mitmekordselt väiksemad.

Mitmesugused muud statistikaandmed näitavad Eesti olukorda mõnevõrra paremana Ida- ja Kesk Euroopa riikide seas, mis aga ei muuda üldpilti  meie kohast Euroopa raamistikus.

Tuntavalt madalam palgatase tingib paratamatult Eesti töötaja huvi kiigata lähedalasuvate Põhjamaade tööturu suunas. Kui osa inimesi liigub tööle välismaale, siis töötajate arvu püsimiseks peab tühimiku katma elanikkonna  loomulik juurdekasv või tööjõu sissevool.  Eestis on aga täna tegemist olukorraga, kus väljaränne on suurem kui siia saabumine;  seda vaatamata statistikatrikkidele.

Teine aspekt on jällegi tootlikkus. Kui tootlikkus suureneb, siis on võimalik heaolu kasv ka väheneva töötegijate arvu tingimustes.  Eesti oleme täna olukorras, kus töötajate arv väheneb, aga tootmise efektiivsus ei suuda seda korvata. Tulemuseks surve palkade tõstmiseks, mis omakorda mõjutab negatiivselt kasumeid.

Mida siis sellise olukorras pakub tööandjate esindaja? Kutsub üles vähendama palgasurvet!  Kuidas? Toodagu sisse odavamat tööjõudu kui kohapealt saada!

Selle seisukohaga ei saa kuidagi nõustuda. Veelgi enam, tegemist on erakordselt halva signaaliga töötajatele, mida võib lausa võtta süüdistusena, et miks nii palju palka tahetakse! 

Esiteks, palkade kunstlik madalalhoidmine pole Euroopa Liidu raamistikus kuidagi võimalik. Veelgi enam – see oleks lausa ohtlik, sest  palkade ja heaolu kasv on ainuvõimalik  tee Eesti ühiskonna kestvusele.

Palgakasv ei ole elamine ja koogisöömine tuleviku arvel – kui tänased  palgad ei suurene siis meil tulevikku rahvana ei ole!  Küll eestlastele leidub maid ja riike, kus palka suudetakse maksta!

Teiseks välistööjõud. Tuletagem lugupeetud tootmisjuhile meelde, et Eesti on juba  üle kümne aasta osa  Euroopa Liidu tööturust.  Sellel tööturul on peaaegu  300 miljonit töötajat,  keda  on võimalik vabalt  Eesti ettevõtetesse palgata.  Aga saame ju üheselt aru, millistest tööjõust käib jutt. Antud juhul soovitakse mööda minna turukonkurentsist ja palgata odavamat tööjõudu väljastpoolt Euroopa Liitu. 

Väljastpoolt Euroopat tuleva odava tööjõuga kaasnevad aga olulised probleemid, mis sõna otsese mõttes halvavad Eesti majandusarengu. Kui ettevõtted saavad lühiajaliselt tulu odava tööjõu  kasutamisest, siis sellega kaasnevad muud  kulud ja probleemid lükatakse aga ühiskonna kaela. Aga peamine – odava tööjõu pealevool pärsib tehnoloogilist arengut ja majandusstruktuuri muudatusi. Kui odav tööjõud võimaldab  jätkata tänast vähetootlikku tegevust, siis milleks investeerida tehnoloogia uuendamisse ja mõelda tööjõu parema kasutamise peale?

Odaval tööjõul põhinevat tootmisstuktuuriga jätkamine vähendab igal juhul Eesti  konkurentsivõimet ja heaolu. Kui kõrge palgakulu ei survesta tehnoloogilist uuendust, siis moderniseerumist ei  toimugi.

Veelkord, ma  ei kutsu ma üles kuidagi  meie tööturu sulgema väljastpoolt Euroopast tulevale  tööjõule kui see toimuks turupõhiselt.

Vastuvõetamatu on aga tegevus, millega püütakse Eesti oma inimeste palgad madala hoida ja investeeringud tehnoloogiasse tegemata jätta. See on olukord, mis tegelikult sööb tükke meie tuleviku heaolukoogist.  

Paluks tõlget!

ETTEPANEKUD TÖÖ- JA PUHKEAJA REGULATSIOONI MUUTMISEKS

08.04.2016

Eesti Tööandjate Keskliit esitas Sotsiaalministeeriumile konkreetsed ettepanekud töö- ja puhkeaja regulatsiooni muutmiseks. Muudatustega soodustataks paindlikke töösuhteid.

"Teeme ettepaneku kaaluda varasema praktika kohaselt ületunnitöö ja riigipühal töötamise hüvitamisel vaba ajaga ületunnitöö ja riigipühal töötatud aja eest maksmist ühekordselt nagu tavatingimustes töötamise eest ning hüvitamiseks antud vaba aja eest tasu mitte maksmist"

http://www.employers.ee/seisukohad/ettepanekud-too-ja-puhkeaja-regulatsiooni-muutmiseks/

Rohkem migratsiooni! (Vikerraadio (54): 7.03.2016)

Eelmisel nädalal arutasid ettevõtjad  migratsiooni  teemal. Tööturu taust on üldiselt  teada – tööealiste arv tänastes vanusepiirides väheneb, väljaränne on kahjuks ikka veel liiga kõrge, tööviljakus on seiskunud  70 protsendi tasemel Euroopa keskmisest. Palgatase  küll tõuseb,  aga jääb selgelt maha meie Põhjala lähinaabritest.

Ettevõtteid vaevab tööjõupuudus ja üha intensiivsemalt käib jutt sellest,  kuidas Eestisse inimesi tööle meelitada. Dünaamiline ja arenev riik vajab uusi inimesi. Mis on loomulikult õige!

Aga paneme asjad raamistikku. Turumajanduses ei ole olemas sellist asja nagu defitsiit. Kui kaupa pole saada, siis järelikult on pakutav hind liiga madal. Antud juhul siis palgatase.

Eesti kuulub juba 10 aastat Euroopa Liitu.  Selles majandusruumis on 350 miljonit töötajat.  Euroopa Liidu aluspõhimõte on tööjõu vaba liikumine.  Seega, väide, et Eestis pole töötajaid saada, lihtsalt ei päde. Kui Eestis töötajaid napib,  siis saab neid leida ehk Soomest või Tšehhist.  Miks  sealt siis ei leita? Vastust teame kõik – Eesti palk on liiga madal!

Samuti, pole ju suuremat probleemi ka inimeste kaasamisega  väljastpoolt Euroopat,  kui jutt on suhteliselt suurema palgaga töötajatest.  Ja selliseid inimesi on üha rohkem  nii ettevõtetes, ülikoolides kui riigiasutustes.

Seega,  rääkides migratsioonist peetakse silmas ikka madalama palgaotsa töötajaid. Sest Eesti ja Euroopa töötaja nii vähesega  ei lepi!  Tahetakse sisse tuua töötajaid sellepärast, neile saab maksta vähem palka kui Euroopa inimestele. Kuigi jutt on looritatud murega  maksumaksjate ja tulevaste põlvede pärast.

Aga ärgem  laskem petta endast  tööandjate hirmujuttudest ja täpsustame olukorda.  Ja tõde on see, et senine majandusmudel, mis põhineb odaval tööjõul , ei ole enam elujõuline.  Püüe säilitada odava välistööjõu abil senist olukorda   toob  aga kaasa  hoopis kõrgemad riskid ja suuremad pidurid ühiskonnale.   

Välistööjõu positiivsetest aspektidest rääkisid tööandjad palju ja kirglikult, aga toome välja ka võimalikud majanduslikud  riskid.  

Esiteks, väljastpoolt Euroopa tööturgu odava  tööjõu kaasamine ei ole turumajandus,  vaid turukonkurentsi välise eelise taotlemine. See on turukonkurentsi moonutus.  Ei läheks Eesti inimesed välismaale, kui kodumaal palk kõrgem oleks.  Sellisel moel palgataseme all hoidmine mõjub aga väga halvavalt  Eesti töötajatele ning  võib väljarännet veelgi suurendada.

Teiseks, kõige olulisem.  Odav välistööjõud lükkab edasi majanduse  moderniseerumise.   Püütakse  säilitada odaval tööjõul põhinev majandustegevus selmet investeerida tehnoloogiasse  või kõrgema lisaväärtusega sektoritesse.  Moderniseerumine on aga ülioluline aspekt  Eesti arengu jaoks. Euroopa Komisjon  tõi hiljutises Raportis esile asjaolu, et Eestis  investeeritakse küll  kapitalimahukatesse, aga vähese tootlikkusega tegevustesse.  Me ei sa kunagi rikkamaks saadagi, kui puudub surve töötajate rakendamiseks  kõrgema lisaväärtuse ja palgatasemega valdkondades.

Näiteks, kui meie ikka räägime tööjõu puudusest, siis kuidas seletada toidukaubanduse olukorda. Tegemist on madala lisaväärtusega, madalate palkade   ja siseturule suunatud  tegevusega.   Olen kritiseerinud kaupluste pikki  lahtiolekuaegu. „Ei saa varem käsukorras  kinni panna“ -  kuulen vastuseks, sest see  tähendaks ettevõtlusvabaduse piiramist.  Ja samal ajal kuulame  hädaldamist selle üle, et  müüjad ja turvamehi pole.  Kas meil on siis selleks vaja odavapalgalisi Vietnami poemüüjaid ja Nigeeria turvamehi, et poed öösel veel kauem lahti hoida?  Odava välistööjõu sissetoomine on oluliselt suurem turumajanduse moonutus kui mõistlikud  tururegulatsioonid.

Kolmandaks, madalamat palka saab mitte-eurooplastele selle pärast maksta, et neid saab ajutiselt  survestada, sest neil pole valikut. Nii kui see valik tekib, liigutakse kiiresti teistesse riikidesse või valdkondadesse. See toob ühiskonnale  kaasa ebakindluse ja juhuslike inimeste läbivoolu Eestist.

Neljandaks,  teisest kultuurist tulijad tekitavad ühiskonnale suuri kulusid – näiteks võõrkeelne ümberõpe,  teisekeelsed koolid või erilaadsed sotsiaalteenused. Ka selle lisakulu peab keegi katma.  Selliseid inimesi, kes meie majandusstruktuuri ilma kohandamiseta kohe sobiks – neid pole lihtsalt olemas.  Mitu kutseõppeasutust meil on kus saaks ingliskeelset ametiõpet? Sisuliselt  ju polegi!

Kokkuvõttes, kramplik kinnihoidmine madala lisaväärtusega tegevust meid rikkamaks ei tee.   Tööd, mis ei ole konkurentsivõimelised, ei olegi ehk säilimist väärt.  Ettevõtlikus selles seisnebki, et leida tegevusvaldkonnad, kus kannatab ka kõrget palka maksta.  Kui me ei suuda  Eesti inimestele Euroopa tasemel konkurentsivõimelist palka maksta,  siis ei päästa meid ka kolmas maailm.