ERR: Viktor Trasberg: Valmieramuižat lihtsalt ei murra 29.05.2019

 https://www.err.ee/946797/viktor-trasberg-valmieramuizat-lihtsalt-ei-murra

Viktor Trasberg kirjutab alkoholiaktsiiside langetamise seaduseelnõust, et aktsiisilaekumised saavad suureneda ainult suurema joomise kaudu nii Eestis kui ka Soomes.

Valitsus on võidukalt teatanud alkoholiaktsiiside langetamise seaduseelnõust ja kavatseb väga lühikese aja jooksul alkoholimaksud alla lüüa. Eesmärgiks on seatud Lätist ostetud alkoholikoguste asendamine ostudega Eestist. Ei midagi enamat - riigieelarve tulupool ei kasva, vaid väheneb arvestuslikult sel aastal 12 miljoni euro võrra.

Eesti õlletootjate lobitöö

Aga mida siis numbrites tähendab veerandi võrra alandada õlle ja kange alkoholi aktsiisi?

Kui õlle ja kange alkoholi aktsiis langeks lubatud tasemele, siis eelmisel aastal Eestis müüdud koguse alusel väheneksid laekumised õlle puhul 16 miljonit ja kange alkoholi puhul 32 miljonit eurot.

"Kokku teeb see kolm liitrit puhast alkoholi iga joomisealise kohta."

Selle kompenseerimiseks tuleks uute aktsiisimääradega müüa Eestis lisaks 30 miljonit liitrit vägijooke. Ehk iga Eesti inimene vanuses 18-80 eluaastat peaks ostma kodumaalt aastas lisaks rohkem kui 50 pudelit pooleliitrist õlut ja 9 pudelit viina. Kokku teeb see kolm liitrit puhast alkoholi iga joomisealise kohta.

Ja kõige selle juures ei ole me veel lisanud mitte sentigi rohkem raha riigieelarvesse, vaid ainult kompenseerinud aktsiisimaksude alanemist.

Selleks, et riigieelarvesse võrreldes praegusega mõni kopikas rohkem laekuks, peaksid veel rohkem jooma nii eestlased kui ka meie väliskülalised.

Eesti õlletootjate lobitöö on suutnud jätta mulje, et aktsiisilaekumised õllemüügist on sama hea kui kokku kukkunud. Numbrid näitavad täpselt vastupidist olukorda - meie õlleaktsiisilaekumised pole mitte kunagi vähenenud ja mitte kunagi nii kiiresti kasvanud kui viimastel aastatel, lausa 11-12 protsenti juurdekasvu aastas.

Küll on aga aktsiisilaekumised alanenud kange alkoholi puhul ja seda lausa 20 protsenti. Aga viinaaktsiisi laekumine ongi olnud hüplev kogu aeg ja ka eelnevatel aastatel mitu korda miinuses olnud.

Kui ajada süü lätlaste kaela, siis võiks väita, et Lätis käiakse eelkõige viina, mitte õlle järel. Paraku me ei tea, kas kange alkoholi aktsiisi alanemise põhjus on kõrge hind või hoopis inimeste tarbimise muutus.

Mis juhtub?

Aga mis juhtub peale aktsiisimaksude alandamist? Toon välja kolm asja, mis juhtuvad kindlasti, ja kolm asja, mida on raske ette näha.

Esiteks, riigieelarve tulud aktsiisidest lühiajaliselt vähenevad. Justnimelt vähenevad, mitte ei suurene. Kui kogu Eestis müüdava alkoholi aktsiisitase veerandi võrra alaneb, siis seda ei suuda kompenseerida Läti alkoholiostude ületulek kodumaale.

Tõetund on saabumas kõikidele, kes räägivad lausa 500 miljoni euro suurusest Eesti maksuraha tagasivõitmisest Lätist. Paraku pole kunagi olnud neid sadu miljoneid maksukadu, mida tagasi võita. Aktsiisilaekumised saavad suureneda ainult suurema joomise kaudu nii Eestis kui ka Soomes.

Teiseks, selline kiirkorras alkoholimaksude langetamine jätab valitsusest äärmiselt nigela kuvandi. Olukorras, kus tõmmatakse eelarvet kokku ja valitsusega grillivad nii ülikoolid kui ka pensionärid, siis on alkoholitootjatele 50 miljoni euro kinkimine üksjagu küüniline käitumine.

"Nii Läti kui ka Soome on juba teatanud võimalikest vastusammudest meie aktsiisialandamise plaanile."

Kolmandaks, me oleme ette kaotanud aktsiisisõja nii Lätile kui Soomele. Ilmselgelt on siinkohal ignoreeritud meie lähinaabrite võimalikku reaktsiooni ja maksukonkurentsivõimekust. Nii Läti kui ka Soome on juba teatanud võimalikest vastusammudest meie aktsiisialandamise plaanile.

Läti värk (Vikerraadio (99): 12.06.2018)

ERR

Kui 99 aastat tagasi koondasid Lätis Võnnu alla vägesid nii baltisakslaste Landeswehr kui Eesti kaitsevägi, siis täna ründavad Eesti mehepojad Põhja-Lätit hoopis teistel eesmärkidel. Pean ilmas eestlaste suurenenud õllerännakuid lõunanaabri juurde. Üks põhjustest on kindlasti maksusüsteem, mis teeb alkoholireisid Lätti majanduslikult mõttekateks. 

Sellega seoses võiks vaadelda maksusüsteemide erinevusi natuke laiemalt. Kui veel paar aastat tagasi oli mõlema riigi maksukeskkond üsnagi sarnane, siis tänaseks on erinevused vägagi ilmsed. Ja mitte Eesti kasuks. 

Levinud liigituse kohaselt jagunevad maksud tööjõu-, tarbimis- ja kapitalimaksudeks. Oluline aspekt on nende maksuliikide omavaheline proportsioon ehk maksustruktuur. Kümmekond aastat tagasi, pärast majanduskriisi, hakati Euroopas rääkima, et maksukoormus tuleks nihutada rohkem tarbimismaksudele ja vähendada tööjõu maksukoormust. Seda kõike majanduskasvu nimel. Teaduslikku alust sellisele väitele aga ei ole ning täna räägitakse  pigem tasakaalust erinevate maksuliikide vahel.

Eesti on täna maksusüsteem tasakaalust väljas ja liigses sõltuvuses tarbimismaksudest, sealhulgas alkoholiaktsiisist. 

Aga tagasi Eesti ja Läti maksusüsteemi võrdluse juurde. Alustame tulumaksust. Sellest aastast muutus mõlemas riigis tulumaksusüsteem. Läti läks üle euroopalikule  progresseeruvale tulumaksule, Eestis poogiti idaslaavilikule proportsionaalsele tulumaksule külge ebaloogiline mahaarvamiste süsteem. Keskmine kuupalk Lätis oli eelmisel aastal 985 eurot; Eestis 1242 eurot ehk 260 eurot rohkem.  

Lähtudes eelmise aasta keskmisest palgast ja uuest tulumaksusüsteemist jääb täna keskmisele lätlasele kuus kätte pärast tulu- ja sotsiaalmaksu tasumist 701 eurot ja eestlasele 1053 eurot. Vahe on nüüd juba 350 eurot. Samas – tööandja kogukulu nende palkade juures on Eestis 400 eurot suurem kui Lätis. See toob esile ka Eesti maksusüsteemi peaprobleemi: ettevõtete liigsuure sotsiaalmaksukoormuse, mis on Eesti tööandjale 10 protsendipunkti suurem kui Lätis.

Kogu sotsiaalmaksu kulu (peamine pensioni ja tervishoiu rahastamise allikas) on meil ainult tööandja kulu. Lätis seevastu on see jaotunud eri poolte vahel ehk palgatulult maksab tööandja 24 protsenti ja palgasaaja 11 protsenti sotsiaalmaksu. See teeb töötajate palkamise Lätis suhteliselt odavamaks ja maksusüsteemi tasakaalustatumaks. Teiselt poolt näeme, et töötaja maksukoormus on Lätis suurem ja seda progresseeruvalt tulude suurenedes.

Eestis on viimastel kümnenditel järjepidevalt vähendatud tulumaksukoormust. Täiskasvanud ühiskonnana tuleb meil aru saada, et see on tähendanud vältimatult tarbimismaksude tõusu ja  sotsiaalmaksu kõrgel hoidmist. 

See, mis juhtub liigse sõltuvusega tarbimismaksudest, oli selge juba kümme aastat tagasi. Mis juhtub liigse sõltuvusega alkoholimaksudest, oli selge juba viis aastat tagasi. Majandus- ja maksuteooria seisukohalt pole tänane olukord kuidagi ootamatu ega juhuslik. See kõik oli üsnagi selgelt ettearvatav. 

Küsimus on aga selles, et mida siis edasi teha. Vastus on lihtne: tuleb püüda tasakaalustatud maksusüsteemi ja majandusarengut toetava maksusüsteemi poole. Me ei saa lihtsalt vähendada alkoholiaktsiisi, vaid muuta tuleb süsteemi tervikuna. 

Kui me tahame ülemäärase tarbimise (sealhulgas alkoholi ja mootorkütuste) maksustamise vähendamist, siis on ainuke lahendus tulude suurem maksustamine. Nii indiviidi kui ka ettevõtte tasandil. Kui me tahame ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse vähendamist, siis ainuke võimalus on see osaliselt kanda indiviidi tasandile.  See aga tähendab jällegi suuremat isiku tulude maksustamist. Ja nüüd peamine – need mõlemad eeldavad ka progresseeruva määraga tulumaksusüsteemi. Nagu Lätis.

Progresseeruv tulumaks vastab igati nii majandus- kui ka maksuteooria põhimõtetele, ilma selleta ei ole mingid sisulised maksureformid võimalikud. Meie tänase maksusüsteemi  säilimine tähendab paratamatult kas ettevõtete ja tarbijate "surnuks maksustamist" või õpetajate ja päästjate surnuksnäljutamist.

Kui me ühiskonnana astmelist tulumaksu ei aktsepteeri, pole võimalik muuta ettevõtteid konkurentsivõimelisteks, tõsta palka ega ära hoida alkoreide Lätti. Tänaste trendide valguses läheb Läti meist juba lähiaastatel mööda nii SKT taseme kui ka palgataseme poolest. 

Sõda Lätiga on juba kaotatud (95): Vikerraadio 28.01.2018)

ERR 

Võrreldes Lätiga puudub meie maksusüsteemil täna igasugune manööverdamisvõime ja võimekus sooritada strateegilisi läbimurdeid. Niikaua kui Eesti ühiskond ei suuda aktsepteerida suuremat indiviidi tulumaksukoormust, pole ka võimalik vähendada tarbimismakse ega hindade taset, leiab Viktor Trasberg Vikerraadio päevakommentaaris.

20 aastat tagasi pidas Eesti Lätiga niinimetatud kilusõja, saates Liivi lahes Läti kalurite vastu kogu meie võimsa sõjalaevastiku. Eesti võitis, säilitades  territoriaalse terviklikkuse ja Ruhnu saare ümbruse meri jäi meile.

Viimasel aastal oleme jõudnud „sõja“ uude faasi ehk käib „viinasõda“. Pealiskaudselt vaadates toimub madin õlle ja viina hinna pärast. Täpsemalt määratledes käib „sõda“ siiski  Eesti ja Läti maksusüsteemide efektiivsuse vahel. Paraku oleme selle sõja juba ette kaotanud, sest meie tänase maksusüsteemi võitlusvõimekus jääb kaugele maha Läti omast. 

Erinevalt Eestist on Läti suutnud viimasel kümnendil ajakohastada oma maksukorralduse, mis annab talle selge eelise ka viinasõjas. Samas on Eesti maksusüsteem sel sajandil muutunud üha ebamõistlikumaks ja konkurentsivõimetumaks.  

Pean silmas siinkohal nii maksustruktuuri kui ka erinevate maksude ülesehitust. 

Vaatame maksustruktuuri ja maksukoormuse jaotust. Läti maksukoormus on natukene madalam kui Eestis, aga see pole peatähtis. Samuti on Lätis sarnaselt Eestiga kõrge osakaal avaliku sektori eelarves tarbimismaksudel, aga ka see ei tee meid erinevaks. Erinevaks teeb meid kolm põhimõttelist asjaolu. 

Esiteks, Läti on sellest aastast üle läinud progresseeruva määraga tulumaksule. See on Eesti puhul peamine maksureformide pidur.  „Lihtsa“  ja proportsionaalse tulumaksusüsteemi dogma ei võimalda läbi viia mingeid sisulisi maksureforme. See võimaldabki lätlastel hoida tarbimismaksud (ja seeläbi õlle hind) madalamana, sest maksukoormus on tasakaalustatud erinevate maksude kaudu.    

Teiseks, kui kehtib progresseeruva määraga isiku tulumaks, siis saab jaotada sotsiaalmaksete koormuse ettevõtte ja töötajate vahel. Erinevalt Eestist on Lätis seda ka tehtud. See võimaldab vähendada ettevõte maksukoormust ja tõsta palka. Eesti peamine maksuprobleem ongi see, et tööandja sotsiaalmaksukoormus on väga kõrge, mis halvab ettevõtlussektori konkurentsivõime.

Seda maksukoormust pole meil enam võimalik üle kanda tarbimismaksudesse (nagu on tehtud kümnendeid), vaid ainult isiku tulumaksudesse.  Aga seda saab teha ainult juhul, kui indiviidi tulumaks on progresseeruva määraga. Niikaua kui progresseeruvat tulumaksu pole, pole võimalik ka vähendada sotsiaalmaksu ja seega jäävad meie ettevõtted maksukonkurentsis Lätile alla.  

Kolmandaks, ka Läti on läinud ettevõtete kasumimaksust vabastamise teed. Aga erinevalt Eestist toimub see alles siis, kui investeeringud on reaalselt ka tehtud. Eestis loetaks aga investeeringuks igat summat, mis pole dividendidena välja võetud. Sisuliselt pole sellel kasumil reinvesteeringutega midagi pistmist – toimub lihtsalt raha suretamine pangaarvetel ning halvemal juhul ooüütamine ja veel halvemal juhul kasumi maksuvaba kantimine välismaale.  

Tuleme tagasi alkoholi ja muude kaupade hindade juurde Eestis. Meil on sel sajandil järjepidevalt alandanud tulu- ja kasumimaksu ning suurendatud tarbimismakse. Kõik eelnevad valitsused on seda teinud. Kuhu see lõppkokkuvõttes viib, oli selge juba rohkem kui 10 aastat tagasi. Seega midagi ootamatut  tänases olukorras ei ole ja kõigil neil tarbimismakse tõstnud parteidel pole mingit moraalset alust osatada Läti viinarallit, sest  nad ise ka on sellesse oma suure panuse andnud. 

Kusjuures kas olete tähele pannud, et pea kõikidel Läti viinaralli üle ilkujatel puudub tegelikult plaan, kuidas asja muuta. Alandame aktsiise ja teeme alkoholi Eestis odavamaks kui Lätis? Tõsiselt või? Lätil poleks mingit probleemi samaga vastata, sest seda oleks võimalik kompenseerida tulu ja kasumimaksu tõstmise kaudu. Meil see võimalus paraku puudub.

Kui Eesti maksusüsteem läheks Läti teed, siis tähendaks see olukorda, kus meie suurim opositsioonipartei kaotaks näo ja peaks tunnistama oma vigu. On ju nende valimisprogrammi otsesõnu sisse kirjutatud – tuleb tõsta makse alkoholile ja tubakale ning vähendada indiviidi tulumaksu. Lisaks on nad seni sõdinud vastu ka progresseeruvale tulumaksule. 

Võrreldes Lätiga puudub meie maksusüsteemil täna igasugune manööverdamisvõime ja võimekus sooritada strateegilisi läbimurdeid. Niikaua kui Eesti ühiskond ei suuda aktsepteerida suuremat indiviidi tulumaksukoormust, pole ka võimalik vähendada tarbimismakse ega hindade taset. See on ka põhjus, miks õllehinnasõda Lätiga on selgelt kaotatud. Pole põhjust muidugi ka idealiseerida lätlaste maksukogumise võimet, aga võrreldes Eestiga on maksusüsteem vähemalt elujõuline. •

Odav Lati pats (Vikerraadio (92) 28.11.2017)

Pulbitsev arutelu alkoholiaktsiiside ja tulumaksu ümber on küll emotsionaalselt põnev tegevus, aga samas kipub tundeküllus hägustama maksudega seotud suuremat pilti.  Aga suur pilt on see, kuidas maksusüsteem tervikuna vastab ühiskonna vajadustele ning seda nii täna,  kui ka nähtavas tulevikus. Olen arvamusel, et tänane maksusüsteem on kinni kiilunud ja ei ole võimeline täitma talle pandud ülesandeid.

Suures plaanis peab maksusüsteem vastama kolmele tingimusele – tagama ühiskonna kestmiseks vajalike vahendite kokkukorjamise; soodustama majanduskasvu ja süvendama sotsiaalset õiglust.  Kõige keerulisem aspekt selle juures on maksukoormuse optimaalne jaotamine erinevate ühiskonnaliikmete vahel. Paljud inimesed on siin sageli erinevates rollides samaaegselt - palgatulu saajad, tarbijad või ettevõtjad.

Laias laastus jagunevad maksud Euroopas maksutüübi järgi otsesteks ja kaudseteks maksudeks ning sotsiaalkindlustusmakseteks.  Keskeltläbi  katavad nimetatud maksutulud igaüks kolmandiku. Teistpidi saab makse jagada ka tööjõu-, tarbimise ja kapitalimaksudeks.  Neid kõiki erilaadseid makse on korraga vaja, sest nad täidavad erinevaid ülesandeid.  

Selles raamistikus toome esile Eesti maksusüsteemi kaks tänast peamist probleemi – esiteks, meie riigirahanduse liiga suur sõltuvus tarbimisega seotud maksudest ja teiseks, ettevõtete liigkõrge sotsiaalmaksukoormus.

Kõrged tarbimismaksude määrad survestavad hinnakasvu, soodustavad piirikaubandust ja asetavad suhteliselt suurema maksukoormuse madalatululistele. Samuti seatakse riigieelarve sõltuvusse raskesti etteprognoositavad maksulaekumistest. Seoses alkoholiaktsiisidega on neid aspekte üsna värvikalt ka näitlikustatud.

Teine põhimure on ettevõtete kõrge sotsiaalmaks, mis pidurdab palgakasvu,  kõrgepalgaliste töökohtade loomist ja ühiskonna tulutaset tervikuna.

Kuidas me sellisesse olukorda oleme sattunud?

Viimase 15 aasta jooksul on pidevalt alandatud tulumaksumäära ja vähendatud ettevõtete kasumimaksu. Otseste maksude laekumise vähenemist on kompenseeritud tarbimismaksude kasvuga. Osaliselt tuleneb  viimase kümnendi tarbimismaksude tõus ka Euroopa Liidu nõuetest.  Aga pole olemas täna veenvaid tõendeid selle kohta, et tarbimismaksude eelistamine tulumaksudele oleks kuidagi parem majanduse stabiilsusele või soodsam majanduskasvule.  Hiljutine globaalne majanduskriis näitas, et sellest tulid pigem sujuvamalt läbi suurema otseste maksudega riigid.

Tarbimismaksude ja eriti alkoholimaksude tõusust tulenevaid riskid alati teada olnud; seega pole  tänases olukorras pole midagi uut ega ootamatut! Tulemus on olnud pikalt ja üsna täpselt ette aimatav. Küüniliseks teeb aga olukorra asjaolu, et tänased kõige suuremad alkoholimaksude kriitikud on ise sedasama poliitikat eelnevatel aastatel väga jõuliselt soosinud ja edendanud.   

Tsiteerime näiteks Reformierakonna valimisplatformi – „(seame) sihiks liikumise tulude maksustamiselt tarbimise, saastamise ja pahede maksustamisele“. Ehk siis  - tuleb vähendada tulumaksu ja suurendada alkoholi, tubaka ja autokütuse maksustamist. Heldetaevas, aga see on ju sõnasõnalt tegevus, mida tänane valitsus teebki!

Seega, vähemalt Reformierakonnal ei ole küll mingisugustki moraalset alust alkoholiaktsiiside ja autokütuste aktsiisitõusu sarjata!

Aga suure pildi juurde tagasi tulles – mis on siis erakondade terviklik plaan näiteks peale alkoholiaktsiiside tagasipööramist?  

Selleks, et meie maksusüsteem kriisist välja viia, tuleb paraku loobuda eelnevatel kümnenditel kinnistunud dogmadest. Eelkõige on see seotud isiku tulumaksusüsteemiga. Kõlab küll vanamoeliselt, aga tuleb üle minna tänaselt proportsionaalselt tulumaksult erinevat maksumääradega tulumaksusüsteemile.  Selline süsteem on näidanud oma elujõudu mitmete sajandite vältel üle maailma. Niikaua kui seda ei juleta teha, pole meie maksusüsteemi sisuline areng kahjuks võimalik. Pole võimalik alandada tarbimismakse, pole võimalik vähendada sotsiaalmaksu ettevõtetele, pole võimalik tagada riigieelarve tasakaal. Selles ummikus me täna siis olemegi!  Täna on Eesti üks vähestest riikidest, kus kasutatakse proportsionaalset tulumaksu. Sellest meie kunagisest majandussümbolist on täna saanud paraku ida-slaaviliku  ja haldussuutmatu riigi tunnus. Isegi Läti läheb järgmisest aastat üle progresseeruva määraga tulumaksule, mis võimaldab paremini jaotada maksukoormust ning hoida sealhulgas ka alkoholimaksud Eestist madalamad.

Järgmisel aastal plaanitud tulumaksumuudatused ei too kaasa mingit astmelist  tulumaksu nagu ekslikult arvatakse. Maksuvabastused ei muuda tulumaksusüsteemi astmeliseks, küll aga muudavad selle progresseeruvust erinevate tulutasemete lõikes.  Aga nagu näeme,  maksuvabastuste kaudu on väga raske optimaalset maksukoormuse jaotust saavutada ja kriitiline hoiak on siin igati õigustatud.  Palju lihtsam ja majanduslikult efektiivsem on maksukoormuse jaotamine läbi erinevate maksumäärade, nagu seda igal pool mujal maailmas tehakse.  Pole põhjust seda meilgi häbeneda!

http://www.err.ee/578232/viktor-trasberg-olle-keisririigi-sund

http://www.err.ee/512141/viktor-trasberg-alkoholi-moju-riigieelarvele

http://www.err.ee/596183/viktor-trasberg-kes-maksab-alkoholimakse

http://www.err.ee/603451/viktor-trasberg-euroopa-hinnad-ja-eesti-tarbimine

http://www.err.ee/579042/viktor-trasberg-tarbimismaksude-lisamine-viib-maksususteemi-tasakaalust-valja

http://www.err.ee/388840/trasberg-tarbimismaksude-tous-suvendab-majandussurutist

Kes maksab õlle eest? (Vikerraadio (84):16.05.2017)

ERR

Eestis on sageli juttu tulumaksukoormuse jaotusest erinevate tulurühmade lõikes. Maksuteooria eeldab tulumaksu teatavat progresseeruvust, mis tähendab , et suurema tulu saajad panustavad ka suhteliselt rohkem riigikassasse  kui väiksematululised. 

Erinevalt isiku tulumaksust on aga tarbimismaksud tavapäraselt regresseeruva iseloomuga. Lihtsas keeles -  suhteliselt suurem maksukoormus lasub madalama sissetulekuga inimestel.

Käsitleme siinkohal alkoholimaksude koormuse jaotumist Eesti  tulurühmade lõikes.  Oleme läbi viinud põhjaliku uuringu alkoholi tarbimisest Balti riikidest ning püüdnud leida seoseid tarbimismustri ja tulude vahel.

Eesti täiskasvanud elanikkonnast 85% tarbib aasta jooksul mingeid alkohoolseid jooke. Ka Eesti riigieelarvel  on alkoholiga erisuhe. Oleme alkoholiaktsiisi  osakaalu poolest riigieelarves Euroopas suveräänne liider –  meie riigieelarve saab 3% oma tuludest  alkoholiaktsiisist.

Alkoholiostud moodustavad keskmiselt  2% pere kulutustest kuus.  Kui ostad kangemat kraami, siis maksad aga paratamatult ka tarbimismakse.  Alkoholiga seonduvaid makse on mitmeid, aga teeme juttu kahest  –  milleks on spetsiifiline alkoholiaktsiis  ja  toote lõpphinnas sisalduv käibemaks.

Olgu rõhutatud, et aktsiiside ja käibemaksu arvutamise alus on täiesti erinev. Aktsiis on niinimetatud ühikuline  maks. Alkoholi puhul maksustatakse tinglikult alkoholi sisaldavat mahuühikut, sõltumata selle koguse hinnast. Näiteks, sõltumatult sellest, kas vein maksab poes 3 eurot  või 300 eurot, sisaldab ta ikka samasuure summa aktsiisimaksu.

Erinevalt aktsiisist sõltub käibemaks aga kauba hinnast. 3-eurose veini puhul on see 50 senti, 300 eurose veini puhul  aga 50 eurot.

Kui palju siis Eestis müüdavad alkohoolsed joogid keskeltläbi tarbimismakse sisaldavad? Pooleliitrine ja ühe-eurone pudel õlut sisaldab  23 senti aktsiisi ja 17 senti käibemaksu. Alates juulist tõuseb  aktsiisimaksu osa 39 sendini, mis on pea neli korda rohkem kui Lätis, kus õlleaktsiis samalt pudelilt on ikka 11 senti.

Pudel veini sisaldab 92 senti aktsiisi sõltumata tema  poehinnast ja pudel viina sisaldab 4 eurot 80 senti aktsiisi.

Aga nüüd lähemalt maksukoormuse jaotusest. Uuringud näitavad, et alkoholiga seotud maksud on Eesti selgelt regresseeruvad. Suhteliselt suurem maksukoormus lasub madalama palga saajatel võrreldes suurematululistega.  Nii näiteks maksavad alla 800 eurose netotulu saajad keskeltläbi 2% oma kogu majapidamiskuludest alkoholimaksudeks. Üle 1200 eurot teeniva inimese puhul on see ainult 0.7% netotuludega võrreldes.   

Miks selline maksukoormuse regresseeruvus halb? Nagu öeldud, alkoholimaksud  koormavad madalatululisi suhteliselt rohkem kui kõrgepalgalisi. See mõjutab omakorda tarbimiskulutusi ehk alkoholi kulude tõttu võivad mingid muud vajalikud ostud tegemata jääda. Aga ärgu siis joodagu nii palju! Tegemist on paraku paljude jaoks sõltuvuskaubaga ning kahjuks käib napsiostmine sageli muude kaupade kokkuhoiu arvel.

Kui arvutame korrelatsiooni alkoholimaksude kulu ning inimeste tulude vahel, siis tuleb välja  selge seos  - mida madalam tulu, seda suurem on alkoholiga seotud maksukoormus. Huvitav on aga see, et  käibemaks on  alkoholi puhul suurema regreseeruvusega kui aktsiisid. See tuleneb meie tarbimise struktuurist ja  erinevate alkoholitüüpide hinnatasemest. Kõige suurema regresseruvusega aktsiisimaks tuleb esile õlle puhul; Lätis on näiteks selliseks joogiks aga viin.

Lihtsalt öeldes, tulude tõustes ei hakka inimesed rohkem ja kallimat alkoholi tarbima! Või vastupidi – vaesemad inimesed Eestis  ostavad liiga palju ja liiga kallist alkoholi! Inimeste alkoholitarbimise muster on välja kujunenud  ja ei sõltu üks-üheselt ostuvõimekuse tasemest.

Kui alkoholimaksude regresseeruvust saab siiski peamiselt hinnata õigluse seisukohalt, siis aktsiismäärade tõus mõjutab otseselt riigirahandust ja maksulaekumisi.   

Tuleb näha selget seost tulumaksuvaba miinimumi tõstmise ja  alkoholiaktsiiside tõstmise vahel.  Kuigi madalapalgalised võidavad  tulumaksu koormuse vähendamisest, toimub tahes-tahtmata nende maksukoormuse tõus alkoholimaksude kaudu. Tulumaksu alandamine kompenseeritakse tarbimismaksude koormuse suurendamise kaudu.  

Oluline aspekt Eesti jaoks on ka suurenev õlleturism Läti vabariiki, sest nagu mainiti, õlleaktsiiside tase on seal alates suvest 4 korda madalam kui Eestis ja see teeb ka sealt alkoholi ostmise oluliselt ahvatlevamaks. 

Miks baltlane joob? (Vikerraadio(77): 7.02.2017)

Alkoholipoliitika uute suundade  ja aktsiiside tõstmise  üle  on viimasel ajal palju arutletud.  Ära on räägitud kõik,  mis kõneväärt,  aga vist veel mitte kõigi poolt. Püüan siinkohal lisada Balti riikide elanike arvamuse mõningate  alkoholipoliitika aspektide kohta, mis tänase päevaga hästi haakuvad. Toetun siinkohal eelmisel aastal läbi viidud alkoholitarbimise uuringule, mille tegime koos Balti riikide kolleegide ja  USA-s baseeruva  alkoholipoliitikat analüüsiva organisatsiooni  IARD toetusel. Pearõhk uuringu tegemisel oli küll mittelegaalse  alkoholi tarbimisega seonduv, aga palju kogunes võrdlusandmeid ka alkoholi tarbimise mustri  kohta tervikuna. Kuna tegemist oli soliidse valimiga, siis pretendeerimegi siinkohal n-ö rahva arvamuse väljaütlemisele - vox populi, vox Dei.

Vaatame siinkohal küsitletute vastuseid kolmele küsimusele -  kas alkoholi reklaami peaks keelama; teiseks, kas peaks vähendama alkoholi müügikohti ja kolmandaks, kas peaks suurendama alkoholi maksustamist? Seda kõike sellepärast, et rahvas joob liiga palju! Kuigi küsitlus on tehtud aasta enne tänase alkoholipoliitika väljakuulutamist, on küsimuste püstitus ja ehk ka vastused ülimalt päevakohased.  

Kas alkoholi reklaami peaks ära keelama? Jah, kaks kolmandikku Eesti inimestest arvab, et  alkoholireklaami võiks üldse  ära keelata. Teiselt pool, rangelt selle vastu on umbkaudu viiendik Eesti elanikest. Samal ajal ainult pooled leedulastest ja  vaid  40% lätlasi pooldab alkoholireklaami keelamist.  Selline tulemus on mõnevõrra üllatav, sest oleme harjunud ennast pidama lõunanaabritest kuidagi liberaalsemaks või tolerantsemaks.

Loogiline tundub olevat seos vanuse ja  alkoholireklaami keelamise vahel. Mida  vanem inimene, seda rohkem ei nõustub  ta alkoholireklaami keelamisega.

Ka haridustase määrab ära  alkoholireklaami suhtumise. Eestis ja Lätis vastustavad alkoholireklaami kõrgema haridustasemega inimesed rohkem kui madalama haridusastmega persoonid. 

Eestis tuleb välja ka selge seos inimeste sissetuleku ja alkoholireklaamile  vastuseisu vahel. Mida kõrgem tulutase, seda rohkem pooldatakse alkoholireklaami kaotamist. Leedus ja Lätis sissetuleku ja alkoholireklaami vastustamise vaheline seos aga otseselt esile ei tule.

Vahekokkuvõttes, Eesti valitsuse tegevus alkoholireklaami piiramisel saaks rahva arvamusele toetudes plusspunktid kirja küll. Rohkem on reklaami keeldu pooldavaid persoone kui seda vastustavaid tegelasi.

Kas alkoholipoode on rahva arvates liiga palju? Jah, peaaegu pool Eesti elanikest nii ka arvab. Üks kolmandik pole jälle sellega üldse päri. Jällegi,  vanuse tõustes arvavad küsitletud, et alkoholi müügikohti peaks vähendama. Alkoholipoodide vähendamisega kipuvad nõus olema ka väiksema sissetuleku ja madalama haridustasemega inimesed. Loomupäraselt on  kangema kraami poodide vähendamise vastu need, kes tunnistavad,  et joovad rohkem.

Eesti valitsus küll otseselt viinapoode kinni panna pole lubanud, aga alkoholimüüjatele seatavad tingimused võivad mõne kaupluse selleni viia küll. Suuremaid ketipoodide need piirangud palju ei mõjuta, kuigi suurendavad kulusid ja seeläbi ka alkoholi hinda. Ise olen küll  olnud kogu aeg seisukohal, et toidu ja viinapoode võiks Eestis vähem olla küll – seda eelkõige tööjõuressursi ebamõistliku kasutuse pärast meie toidukaubanduses!

Jõuame kõige aktuaalsema küsimuse juurde – kas peaks tõstma alkoholimakse, sest inimesed joovad liiga palju? Siin on muster kõikides Balti riikides enam-vähem samasugune – üks kolmandik arvab, et makse peaks suurendama küll! Aga veelgi rohkem on neid, kes seisavad maksude tõstmise vastu –  näiteks Eestis on alkoholimaksude tõstmise vastu 42% küsitletutest. Paarikümne protsendi jagu on ka neid, kes säilitavad  maksuküsimuses neutraalse positsiooni.  Statistiline seos näitab, et alkoholimaksude tõstmist pooldavad kõrgema haridustasemega inimesed. Samas – maksude tõstmise ja vanuse ning sissetuleku vahel statistilist seost ei ilmne.  Seega, alkoholimaksude tõstmise eest Eesti valitsus rahvalt seekord poolehoidu ei teeni.   

Kokkuvõttes, vaatluse all olev uuring  püüdis ette kujutada  inimeste käitumist alkoholipoliitika muutuste tingimustes. Kummalisel kombel ongi see kõik Eestis ka teoks saamas. Ootan ülima põnevusega, kas inimeste poolt arvatav käitumine läheb kokku ka nende tegeliku toimimise mustriga. 

Teeme makse (Vikerraadio(75):10.01.2017)

Alanud aasta saab põnev olema mitmesuguste maksueksperimentide suhtes. Pean silmas siinkohal tulumaksutagastuse uutmoodi süsteemi ja tarbimismaksude olulist tõstmist. Nimetame neid eksperimentideks seepärast, et tulumaksutagastuse uus korraldus rakendub vaid ühe korra. Teiselt poolt – testime sel aastal  ka tarbimismaksude süsteemi jätkusuutlikkust. Mõlemad eksperimendid  on proovikiviks  järgmise aasta tulumaksuvaba miinimumi olulisele tõusule.

Need maksumuudatused ei  ole küll omavahel otseselt seotud aga tervikpildis siiski  -  indiviidi tulu madalam maksustamine toob kaasa tarbimismaksude koormuse suurenemise. Nii sel kui järgmisel aastal. Eelkõige käib siis jutt aktsiisimaksudest erinevatele kaupadele nagu alkohol, tubakas, maagaas ja autokütused. Kuigi käibemaksu määr ei muutu, siiski toob suurenev hinnatase kaasa ka käibemaksu koormuse ja laekumiste kasvu.

Kahjuks ei aita kummagi maksuliigi muudatus lahendada meie maksusüsteemi peamisi probleeme, milleks on riigieelarve liigne sõltuvus tarbimismaksudest ning tööandja liiga suur sotsiaalmaksukoormus. Vastupidi – need maksumuudatused süvendavad veelgi Eesti maksusüsteemi tasakaalust väljaminekut ja seega jätkusuutmatust.

Mis siis suures plaanis nende maksudega täpsemalt toimub?  Kavas on eelmise aasta töiste tulude maksudest teha madalatululistele tagasimakseid. Selle kulu riigieelarvele on 38 miljonit eurot. Midagi nii administratiivselt töömahukat ja mõttetut tegevust  kui 100 euro kaupa tagasimaksmisele kulutatud raha ja aeg pole Eesti maksusüsteem vist juba ammu näinud.

See ei ole tavapärane tulumaksudeklaratsioonide automaatne käitlemine –  100 tuhat inimest peavad avalduse esitama ja keegi peab 100  tuhat taotlust läbi vaatama. Iga taotleja eelmise aasta tööelu võetakse põhjalikult ette, vaadatakse töötegemise järjepidevust, staatust, mitmesuguseid muid maksuvabastusi. Selleks on vaja loomulikult üksjagu ametnikke ja hulk  töötunde,  et võib-olla 5 eurot tagasi maksta.  Sama töö –  vähendada madalatululiste maksukoormust – saaks ära teha palju lihtsamalt – näiteks väiksema maksumäära kehtestamise kaudu madalatululistele. Sealjuures oleks lisanduv riigi administratiivkulu täpselt null ning ka mõju töötajatele oleks majanduslikult palju efektiivsem.  Aga  - toredam ja riigile kulukam on ikka lippude lehvides vaesematele pidulikult raha jagada!

Kui sel  aastal on mitmesugused ulatuvad mitmesugused tulumaksuvabastused 630 miljoni euroni, siis järgmisel aastal on see number 147 miljoni euro võrra suurem. Tulumaksukoormuse vähenemine toob kaasa aga tarbimismaksude tõusu. Järgmisel aastal eeldatakse lausa 85 miljonit alkoholiaktsiiside juurdekasvu. Midagi lisab ka maagaasi  ja diisli suurem maksustamine. Aga ikkagi – tulumaksuvabastused ja suurem aktsiisilaekumine ei tasakaalust üksteist.

Seega, maksusüsteem hakkab veelgi rohkem sõltuma tarbimismaksudest;  pole võimalik vähendada ettevõtete sotsiaalmaksukoormust  ja riigirahanduse tasakaalu säilitamiseks on vaja lisaallikaid.  

Need komponendid,  mis võiks suurendada riigieelarve maksulaekumisi on näiteks  jätkuv palgakasv, suurenev tarbimine, eurotoetused ja inflatsioon.

Kõikide nende allikate poole saab aga vaadata kahtlustavalt. Kas tõesti on tänase suhteliselt kõrge palgakulu, madala lisandväärtuse ja aeglase majanduskasvu tingimustes võimalik jätkata kiire palgakasvuga?

Eesti majanduse struktuurireformid on olnud aeglased,  välisinvesteeringud pidurdunud – avaldaksin siinkohal mõõdukat pessimismi tulumaksu ja sotsiaalmaksu hoogsa kasvu jätkumise kohta. Tulumaksuvabastuste tõus  ei  suurenda Eesti töötajate nominaalpalka ega vähenda ettevõtete tööjõukulu.

Samuti, mulle tundub eeldus,  et tulumaksust  kättejääv raha voolab otsemaid tarbimisse  - on liiga lihtsustatud.  Inimesed võivad lisaraha arvel hoopis vähendada oma võlakoormust, säästa või osta kaupu rohkem välismaalt - vihjan siin Lätile.  Siis ei kandu see raha üle ka tarbimismaksude suuremasse laekumisse.

Osaliselt suurendab  tarbimismaksude laekumist ka hinnatõus, milles Eesti on jõudnud Euroopas esiritta.  Mõõdukas inflatsioon - teadagi -  on alati valitsuse sõber,  sest aitab lihtsamalt täita koalitsioonilubadusi. Aga teiselt poolt – see  vähendab turistide oste meil  ja suunab Eesti inimesed ostlema välismaale  Me näeme juba täna, et paljud tarbekaubad ja toit on meie sissetulekutega võrreldes suhteliselt kallis.

Kokkuvõttes, aktsiisid tõusevad juba sel aastal, aga suurem tulumaksuvabastus tuleb alles järgmisel aastal. See on ilmekas test  – kuidas käituvad tarbijad, laekuvad maksud  ja missuguseid korrektsioone tuleks teha järgnevateks aastateks.  

Mis sel aastal sai (Vikerraadio (74)13.12.2107)

ERR link

Lõppeva aasta kõige olulisem majandussündmus oli minu arvates valitsuse vahetus. Selle sündmuse olulisus seisneb eeskätt selles, et loodetavasti õnnestub lõhkuda pikalt meie majandust ahistanud raamistik. See raamistik suunas Eesti majandusmõtte üha kitsamasse ja piiritletud kanalisse, mis on ilmselgelt pidurdanud majanduskasvu ja takistanud üleminekut uutele majandusmudelitele.

Pean silmas eelkõige maksupoliitikat ja suhtumist laenamisse.

Olime jõudnud olukorda, kus majandust juhiti sageli mitte majandusinstrumentide, vaid vanasõnade alusel. Oleme kõik kuulnud selliseid lausungeid, et ”maksustage rikas olemist, mitte rikkaks saamist“ või „me ei jäta võlakoormat oma lastele“.

Majandusteooria võtmes on need fraasid täielik nonsenss. See on tavapäraste majanduse juhtimise hoobade välistamine, mis on meie majandust väga palju kahjustanud ja pidurdanud. Selmet tasakaalustada majandustsüklit laenurahaga, tekitati kriisi tingimustes üks Euroopa sügavamaid majanduslangusi. Selmet ehitada välja moodne infrastruktuur üliodava laenuraha tingimustes, saadame ikka oma ehitajad Soome; jätame infrastruktuuri rajamata ja reformid tegemata.

Kui me ei jäta oma lastele võlakoormat – aga mida me siis jätame? Kas oleme välja arendanud kaasaegse infrastruktuuri, meditsiinisüsteemi ja haridusvõrgustiku, mis oleks tulevaste põlvede kestmise ja arengu alus?

Seoses uue valitsusega on vähemalt loodud uued võimalused arengule suunatud diskussiooni ja mõtteviisi tekkimiseks.

Kuidas hinnata uue valitsuse poolt ette võetud maksumuudatusi? Arvan, et neis on palju ajutisi lahendusi, mis ei ole määratud kestma pikaajaliselt.

Kõige problemaatilisem on maksustruktuuri veelgi suurem nihkumine tarbimismaksude suunas. Meil on juba täna tarbimismaksude osakaal kogumaksudes üks suuremaid. Uued plaanitavad maksumuudatused nihutavad maksustruktuuri veelgi rohkem tasakaalust välja.

Huvitaval kombel kattub aga selline suund otseselt ka Reformierakonna arusaamaga maksustruktuuri arengust. Seega puudub Reformierakonnal – suurimal opositsiooniparteil – siin otsene võimalus valitsust kritiseerida.

Seda enam on opositsiooni kriitika suunatud tulumaksusüsteemi vastu.

Kas tegemist on üleminekuga astmelisele tulumaksule? Saab vastata üheselt – ei. Küll aga saavutab tulumaksusüsteem lühiajaliselt suurema progresseeruvuse.

Maksuteoorias käsitletakse astmelise tulumaksuna sellist maksusüsteemi korraldust, kus peale kõiki lubatud mahaarvamisi jääb järele maksustatav tulu ning sellele tulule kehtestatakse erinevad maksumäärad.

Midagi sellist meie uue tulumaksusüsteemi puhul aga ei juhtu – peale mahaarvamisi on maksumäär ikka kõigile ühesugune. Küll aga muutub tulumaksusüsteem progresseeruvamaks ehk kõrgemat palka saavad indiviidid maksavad suhteliselt natukene rohkem kui enne. Ja vastupidi – madalatululiste maksukoormus alaneb.

Paraku kaasnevad sellise tulumaksusüsteemiga ka mitmed negatiivsed asjaolud. Esiteks ei aita see kaasa meie peamise maksuprobleemi – kõrge sotsiaalmaksu – lahendamisele. Ettevõtete sotsiaalmaksukulu ei sõltu kuidagimoodi sellest, missuguseks kujuneb töötaja tulumaksukoormus.

Teiseks, tulumaksu kogutakse sellepärast, et maksubaas on lai ning tema kaudu on võimalik genereerida piisaval hulgal tulu, mida teised maksud ei võimalda.

Kombinatsioon suurest maksuvabast miinimumist ja madala määraga proportsionaalsest tulumaksust piirab paratamatult laekumisi avaliku sektori eelarvetesse, mida peab kompenseerima muude maksulaekumistega. Käesoleval juhul siis tarbimismaksude tõstmisega.

Kolmandaks loob suur maksuvabastuste piir ja proportsionaalne maksumäär pinnase erinevate maksumanipulatsioonide tekkeks.

Arvutused näitavad, et meie tulumaksukoormus on läinud üha regresseeruvamaks ehk suuremapalgaliste suhteline maksukoormus väheneb võrreldes madalapalgalistega. Uus maksusüsteem toob küll ajutise tulumaksukoormuse progressiivsuse kasvu, kuid ilma maksumäära muutmata saab see olla vaid lühiajaline.

Seega kokkuvõttes tundub tänane maksukompromiss koalitsiooni eri osaliste vahel olevat ebakindel ja ajutine. Paljude uute ja destruktiivsete tarbimismaksude rakendamise asemel oleks palju efektiivsem lahendus maksustada ikkagi üksikisiku tulu – ja progresseeruvalt.

Praeguseks ei ole jäänud ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti senisest proportsionaalsest tulumaksusüsteemist kinnihoidmiseks. Tarbimismaksude laienev kasutamine võib aga kaasa tuua vägagi ettearvamatuid tulemusi.

Keisririigi sünd (Vikerraadio (73): 29.11.2016)

ERR link

Eestis on käimas haarav  arutelu õlle aktsiisitaseme üle, millest näib sõltuvat kogu Eesti ja vist ka Läti saatus.

Vastutustundliku Alkoholitarbimise Ühenduse (USA)  juhtimisel tegime hiljuti võrdleva uuringu Balti riikide alkoholitarbimise mustrite kohta. Sellist nii mahukat uurimistööd baltlaste ja alkoholi suhete kohta vist polegi enne läbi viidud. Tulemuste analüüs ja mõtestamine on hetkel veel  käimas, aga nopin sellest välja mõningaid numbreid Balti riikide alkoholitarbimise kohta.

Kõigepealt baltlaste  alkoholilembusest üldiselt.  94% Balti riikide täiskasvanud elanikest on oma elus suuremal või vähemal vägijooke pruukinud. Iga päev tarbib Eestis alkoholi 3,5%  inimestest ja iga nädal 43%  küsitletutest. See muster on üsna sarnane kõigis Balti riikides. 40% inimestest tarbib jälle alkoholi ühe korra kuus või veel harvemini.

Kuidas inimesed oma kujutlevad iseennast kui alkoholitarbijat?

12% Eesti inimesi arvab olevat enda täiskarsklase; väheseks alkoholitarbijaks peab ennast 55%; mõõduks joojaks 28% ja tõsiseks „napsivennaks“ 5% küsitletutest.

Mida ja kui palju  juuakse?  Tüüpilisel „võtmise“ päeval  on  Eesti alkoholikasutaja poolt esimesena tarvitatav jook  42%-l  juhtudest õlu;  37% puhul   vein ja 18% veel kangem  kraam. Kokteile joob 2% tarbijatest ja surrogaate 0,2% küsitletutest.

Eestlased joovad teiste baltlastega võrreldes rohkem õlut ja vähem viina. Levinuim õllekogus on poole liitrine purk või pudel   ja 55% eestlastest joovad korraga rohkem kui ühe õlle.

Siit tuleb välja ka eestlaste huvitav minapilt. 9% ennast karsklaseks pidavatest inimestest tarbib mingit alkoholi vähemalt üks kord nädalas. Vähese koguse  joojatest lausa 35%  võtab mingi alkohoolse joogi  ette  iga nädal. Ja teiselt poolt, ennast intensiivseks alkoholitarbijaks pidavatest inimestest joob 24% midagi samuti vaid korra nädalas.  Väga inimlik arusaam!

Kuidas korreleerub alkoholi tarbimine palgatasemega?  Mida madalam on palgatase, seda intensiivsem on alkoholitarbimine kõikides alkoholitarbijate rühmades.  Siin leiab kinnitust veelkord  ka alkoholimaksude regressiivne iseloom -  tuludega võrreldes on kulud alkoholile madalapalgaliste puhul suhteliselt suuremad.

Aga lähema õlletarbimise juurde. Kui vaatame ainult neid kelle lemmikjoogiks on õlu, siis igapäevaselt tarbib õlut 10%  vastajatest. Umbes pooled vastanutest  naudivad kesvamärjukest  1 kuni 4  korda nädalas; 40% vaid kord nädalas.  Seega, õlu on küll lemmik ja levinud, aga siiski enamusel  mitte igapäevaseks tarbimiseks. Tüüpilisel õllejoomise päeval joob  Eesti õllesõber 68% juhtudest  pooleliitrise õlle, 18% juhtudest on tegemist väikse õlle ja 14% juhtudest on õllepudeli suurus üks  liiter või rohkem.

72% eestlastest õlletarbijaid vastasid, et õlle hind on nende jaoks oluline või väga oluline aspekt. Leedu puhul on see näitaja lausa 94%

Mis aga võiks juhtuda, kui toimuks  õlle hinna tõus?  Kümneprotsendiline hinnatõus Eesti õllesõpra ei murra - 81% ei teeks midagi  ja ainult 18% vähendaks tarbimist. 

Kui aga hind tõuseks poole võrra, siis lausa 61%  õlletarbijatest  tõmbaks oma lemmikjoogi oste väiksemaks. 11% õlletarvitajatest leiab, et ta lõpetab sellisel juhul üldse igasuguse alkoholi pruukimise. Leedus on see näitaja lausa 20%

Samas puudub kõikide alkoholiliikide tarbijatel  väga selge arusaam sellest, kuidas võiks nende alkoholitarbimise muster muutuda peale 50% alkoholihinna tõusu - kas hakatakse tarbima muid vägijooke, välismaalt toodud  sala-alkoholi või isegi  surrogaate kasutama. Võimaliku käitumise modelleerimisega hetkel tegeleme. Eks see ole ka loomulik – nii suur hinna tõus tundub olevat kuidagi ebamaine,  et oma käitumist sellistes tingimustes ette kujutada.

Samas on Eesti ja Läti alkoholihindade erinevuse tõttu  teatud uued käitumismustri juba tekkinud ning uued Eesti alkoholiaktsiisitõusud süvendavad „alkorallit“ veelgi. Kuigi on selge, et tavamõistusega inimene Eesti lõunapiirist kaugemalt Lätti õlut ostma ei  lähe – see ei tasu ära ei ajaliselt ega rahaliselt.  Ma näen siin hoopis teistmoodi riske – selline olukord võimaldab tekkida poolkriminaalsetel struktuuridel, mis korraldavad odavama Läti alkoholi transporti ja müüki Tõrvast Rovaniemini.  Tehniliselt ja rahaliselt on tarneahela korraldamine  ju imelihtne nende kontrollimine aga väga keerukas. Võib tekkida täiesti teistlaadne alkoholiturg  ja tarbimise muster, kus riigi ja ühiskonnapoolne kontroll Eestis alkoholitarbimise üle oluliselt väheneb.  

Kui sõjaeelse Eestis said  salaviina vedajatest  Eestist  Soome niinimetatud piiritusekuningad, siis oluline alkoholihindade erinevus Läti, Eesti  ja Soome vahel  võib aga  tekitada uue „õllekeisrite“ seltskonna. Ajalugu on ilus! 

Maksumuudatused Riigikogus, juuni 2015 (Vikerraadio (36): 16.06.2015)

Eile võttis Riigikogu vastu paljukõneldud maksumuudatused. Ei tahaks siinkohal rääkida konkreetsetest maksumääradest, vaid  üldisest suundumustest meie maksusüsteemis.  

Lühidalt – lähiaastatel tõusevad maksumäärad alkoholile, tubakale ja mootorikütustele ning suureneb hotellide käibemaksumäär. Seega, tarbimismaksud tõusevad.  Teiselt poolt,  alaneb sotsiaalmaks ja tõuseb maksuvaba tuluosa.  Ehk väheneb ettevõtete kulu ja eraisikute maksukoormus.

Kuidas selliseid maksumuudatusi asetada üldisesse taustsüsteemi? Olen arvamisel, et need viivad meie maksusüsteemi veelgi enam tasakaalust välja ja mõjuvad ühiskonna arengule negatiivselt.

Vaatleme esmalt üldpilti ja siis igat maksumuudatust eraldi. Eesti avaliku sektori sõltuvus tarbimismaksudest on Euroopa Liidus üks suuremaid. Sõltume väga olulisel määral nii sise- kui välismaiste ostjate kulutamissoovist. Aga tarbimismaksud teevad ostmise kallimaks ja seega riigieelarve riskid suuremaks.  Tarbekaupade hinnatase on jõudnud Euroopa jõukamate maade tasemele, mis tõmbab alla kõigi tarbijarühmade ostuaktiivsuse.

Teiselt poolt, tulumaksukoormuse alandamine on tekitanud augu tululaekumistesse, mida tarbimismaksude tõus enam katta ei suuda. Seega oleme olukorras, kus maksutekki pole võimalik enam kuhugile sikutada, sest  ta on lihtsalt liiga väike. Samas  kasvab riigi tuluvajadus vääramatult – sest sotsiaaltoetuste, infrastruktuuri ja riigikaitse vajadused kasvavad kindlasti. Korduvalt on viidatud OECD soovitustele maksustruktuuri kujundamiseks, mis soovitavad nihutada maksukoormus „kasvusõbralikemale maksudele“. Ehk maksustada tarbimist  tulude ja kasumi maksustamise asemel.

Aga kõige uuemad OECD analüüsid sellel teemal jäävad kümne aasta tagusesse ehk globaalse kriisi eelsesse aega. Need analüüsid  ega soovitused ei ole tänas maailmas enam suurt kohased.

Oleme tarbimismaksude tõstmisega jõudnud  tupikteele – riigil tulu on vaja, aga tarbimismakse pole majanduslikult enam võimalik tõsta. Samas tulumaksude tõstmine tähendaks koalitsiooni juhtparteile oma eksimuste tunnistamist. Seega pole poliitiliselt võimalik ka tulumakse suurendada. Ja olemegi olukorras, mida Soome vastne peaminister nimetas kui „iterointi“. Eesti kontekstis siis tähendaks see pikaajalist pisiasjadega ninanokkimist.  Vabandust, aga „ninanokkimisega“ Eesti Riigikogu just täpselt eile terve päeva tegeles.  Tegeles poole protsendi kaupa maksumäärade kruttimine olukorras, kus süsteem on põhimõtteliselt kinni jooksnud.  Huvitav oli aga see, et kavandatud maksutõusud tekitasid ühiskonnas käredakujulisi proteste, mis näitas et maksude  „itereerimine“ ei lähe enam sugugi libedalt.

Aga maksudega seotud manamistest.  Alustame tarbimismaksudest. Nende puhul  kasutatakse jõulist fraasi – „pahede maksustamine“. Alkoholi ja tubaka puhul saab sellega ehk nõus olla, aga selle sõnause käigus esiletoodud termin  ole kuidagi kasutatav autokütuste puhul. Kui bensiini tarbimises nähakse üksnes pahet, mida maksudega hävitada,  siis mul on Riigikogule palju odavam ettepanek -  muudke teed ja tänavad kasutamiskõlbmatuks ja saamegi autokütuste kasutamise „pahest“ lahti. Täna on Eestis mootorkütus küll odavam  kui paljudes Euroopa maades, aga tema hind vastab sendipealt meie ühiskonna tulutasemele.

Aga mis puutub alkoholi maksustamisse, siis selle kõrge osakaalu poolest riigituludes on Eesti suveräänne liider Euroopas. Riigieelarves moodustab alkoholiaktsiis juba täna 4% tuludest, mis on 2 korda rohkem kui teisel kohal olevas Euroopa riigis. Kui valitsuse tulu sõltub nii suurel määral iga alkoholipiisa  pealt saadavast maksust, siis ei ole jutt viinapahega võitlemisest maksude kaudu ülemäära usutav.

Maksuvaba tulumaksumäära tõstmisest. Tegemist on ilmeka näitega, kus tegevuse propagandaväärtus on suurem kui tulemus, mida saavutatakse.  Tulemus on aga riigile kulukas ja ebaefektiivne. Tuleme retoorikat sellest kuidas tulumaksuvabamiinimumi tõus mõjutab rohkem madalatululisi. Tõde on aga see, et kõik tulusaajad  saavad eurodes täpselt ühesuure maksuvabastuse – nii kõige rikkamad kui kõige vaesemad. Kuigi selle maksuvabastuse ainus mõte on toetada madala sissetulekuga inimesi, siis tegelikult toetame päeva lõpuks sama summaga ka neid, kes seda maksuvabastust iseenesest ei vajagi. Kui tahame tõepoolest toetada madalapalgalisi mõjusalt ning mitte minna vastuollu maksuteooriaga,  siis tuleb seda teha maksumäärade eristamise kaudu.  Mis on kõige efektiivsem ja ratsionaalsem viis maksukoormuse jaotamiseks.

Aga kiidame koalitsiooni ka! Sotsiaalmaksu alandamine kahtlematult õige suund, kuigi antud hetkel pigem sümboolse tähendusega!  Samuti on lahendus poolik, sest püütakse sotsiaalmaksu alanemist katta tarbimismaksudega, mis pole paraku võimalik!  Sotsiaalmaksu koormus on täna kõige suurem maksuprobleem, mis pidurdab palkade tõusu, tsementeerib palgavaesust  ja kahandab ettevõtete konkurentsivõimet.  Minu nägemuses võiks ettevõtte sotsiaalmaks 5 aasta jooksul alaneda 15%-ni! Maksukoormus kanduks üle indiviidi tulumaksu ja ettevõtte kasumimaksu. Tõuseks palk ja alaneks ettevõtete maksukoormus!

Kokkuvõttes, koalitsioonil õnnestus päev edukalt õhtusse saada, aga  maksualaste probleemide kuhil läks sedavõrra suuremaks! 

Vähem viina (Vikerraadio (32): 21.04.2015)

Eesti on üks paheliste maa. Liiga palju sõidetakse autoga,  liiga palju juuakse viina ja tehakse suitsu. Selleks, et  pahelistele koht kätte näidata, on uus valitsus asunud jällegi otsustavalt suurendama pahede maksustamist.  Kavandatakse nii kütuste-, kui ka tubaka ja alkoholiaktsiisi tõusu.

Kütuseaktsiisi tõusu üle on viimasel nädalal juba palju kella löödud. Aga vaatleme siinkohal alkoholi maksustamise olukorda Eestis ja Euroopas. Tõepoolest, Eestis ostetakse ja tarbitakse alkoholi liiga palju. Liigjoomine on ilmselge probleem; ülemäärast tarbimist tuleb vähendada. Kas aga saab seda teha alkoholi suurema maksustamise kaudu?

Alkoholi maksustamine kannab mitmeid eesmärke – reguleerida ja kujundada tarbimist ning koguda riigikassasse raha. Alkoholi maksustamisel on ka tugev moraalne alus - maksutulud peaksid korvama alkoholi tarbimise tagajärjel tekkivad kahju nii joojate tervisele kui ka ühiskonnale tervikuna. Kes  ostab alkoholi, see peab panustama tervishoiu rahastamisse ka suhteliselt rohkem. Selles mõttes on alkoholimaksud  alkoholiostjate suhtes teadlikult diskrimineerivad.  Samas on nad väga regressiivsed tulude suhtes – madalapalgalised kasutavad oluliselt suurema osa oma tuludest alkoholi ostmiseks kui suurema palga saajad.

Euroopa Liidu riikide andmetel põhinevad uuringud näitavad, et  puudub seos alkoholimaksude taseme ja tarbitud alkoholi koguse vahel inimese kohta. Alkoholimaksudest  saadava tulu osakaal riigieelarvetes võrreldes SKP-ga ei korreleeru kuidagi alkoholitarbimise tasemega. Samuti puudub seos alkoholi tarbimise mahu  ja alkoholi osakaaluga kogumaksudes. Ehk siis – riikides, kus kogutakse rohkem riigitulu alkoholiaktsiisidest, ei  tarbita samas vähem alkoholi.

Eestis moodustavad alkoholiaktsiisid  võrreldes SKP-ga 1.2%.  See on Euroopas  konkurentsitult  kõige kõrgem osakaal.  Meile järgnevad Läti ja Leedu, jäädes siiski maha pea kaks korda.  Suures osas Euroopa riikidest on alkoholimaksud riigituludena sisuliselt olematud.

Kui palju riigi tuludest kokku moodustavad alkoholiaktsiisid? Kas siin on Eesti Euroopas vaieldamatu liider. Ligikaudu 4% meie avaliku sektori rahast tuleb alkoholist. Itaalias  on see number näiteks 0,15%, Belgias ja Saksamaal 0,3% Samal ajal juuakse arvestuslikult alkoholi Eesti neis riikides ilmselgelt rohkem.  Kõrge maksukoormus ei  ole toonud kaasa tarbimise vähenemist.

Alkoholi hind sõltub suuresti alkoholiaktsiisi määrast. Tinglikult võib samastada seega alkoholi jaehinna sellel kehtestatud aktsiiside tasemega. Kahtlema on olemas seos hinna tarbimistaseme vahel – kõrgem hind vähendab ka alkoholitarbimist. Aga siin on piir ees – ainuüksi hinna tõstmisega ei saa liigjoomist ära lõpetada; sageli isegi mitte oluliselt vähendada.  Vastupidi, ebaproportsionaalne alkoholi hinna tõstmine toob kaasa teised probleemid nagu narkootiliste ainete suurem tarbimine, salakaubandus või alkoholi asendavate keemiatoodete tarbimine. Kõrged alkoholihinnad annavad pihta ka teistele sektoritele – välisturismile; toitlustusele; meelelahutussektorile.

Alkoholi ülemäärast tarbimist vähendav edukas tegevus on oluliselt laiatahulisem kui lihtne hinnatõus. Euroopa alkoholipoliitikad on suunatud ennekõike inimeste harimisele, suhtumise muutumisele ning alkoholi kättesaadavuse vähendamisele. Seda eriti noorte seas.  Hinnatasemega tarbimise allasurumine ei ole  esmane alkoholi tarbimise vähendamisel esmane, sest see ei ole efektiivne.

Paneme eelpoolnimetatud asjaolud Eesti raamistikus kokku.  Meie alkoholi tarbimise tase on kahetsusväärselt suur.  Aga samuti on suur  riigieelarve sõltuvus alkoholimaksudest.  Seega, kui siiralt saame ikka võtta valitsuse eesmärki alkoholitarbimist vähendada, kui samas riigieelarvele on need tulud ülimalt olulised?  Alkoholitarbimist vähendab ikka ühiskonna suhtumise muutus ja reaalsete alternatiivide pakkumine alkoholitarbimisele.  Lihtne küsimus – kui mitmes koolivõimlas või koolistaadionil Eestis tehti eelmisel nädalavahetusel sporti? Kardan, et see suhtarv jääb ühekohaliseks!  Aga mitu viina müüvat poodi oli eelmisel nädalavahetusel avatud? Võib arvata, et kõik nad olid lahti!

Seega, kui alkoholihinna tõusuga ei kaasne ka muud alkoholitarbimist vähendavad tegevused, siis on alkoholimaksu tõstmine „pahede maksustamise“ sildi all silmakirjalik.  Kui me tahame alkoholi tarbimist vähendada, siis on vaja reaalset alternatiivi alkoholiga seotud tegevustele.    

Kui me aga tahame riigieelarvesse tulu koguda, siis efektiivne on seda teha muude, oluliselt kandvamate maksude kaudu. Pean silmas eeskätt eraisikute tulumakse ja ettevõtete kasumimakse.  Aga paraku, majanduspoliitiliste utoopiate raamistikus toimunud tulumaksude vähendamise loogiliseks tulemuseks ongi nii käibemaksude kui aktsiiside sundtõstmine. Kuskilt peab ju raha tulema! Ja ei maksa siin viidata mingitele OECD-dele.  Meie maksustruktuur on ammu mõistlikust tasakaalust väljas ning riskid  ühiskonna  arengu rahastamise suhtes suurenevad kiiresti.

Lõpetuseks, Eesti asub väga tundlikus piirkonnas, kus alkoholi hind mõjutab oluliselt majandussubjektide käitumist. Nii kodumaal kui ka meie lähiriikides.  Alkoholi hind mõjutab turistide vooge ja salaalkoholi turgu. Aga tundub, et tagajärjed valitsust ei huvita. Kuidagi on vaja raha leida ja alkoholi lisamaksustamine  tundub kõige lihtsam, et mitte öelda,  populistlikum tegevus olevat.