Põrsas või bitcoin? (Vikerraadio (100): 10.07.2018)

ERR

Mulgimaa mahajäetud sigalast on ootamatult saanud maailma innovatsiooni ja moodsa tehnoloogia eesliinil toimetav vabrik, kus sõna otseses mõttes toodetakse raha. Krüptoraha nimelt. Lätlastest omanikud on leidnud Eestist koha, kus on hea jurakas veneaegne elektrikaabel, mis võimaldab bitcoinide tootmiseks vajalikus mahus elektrit saada ning arvutite müra ei ärata ka suuremat tähelepanu. Krüpto- ehk digiraha toodetakse nimelt niimoodi, et arvutid sõeluvad välja numbri- ja tähekombinatsioone, mis sobiksid teatud koodiga. Arvad koodi ära ja saad digirahaühiku omanikuks. Selleks on vaja aga kas lihtsalt õnne või suurt arvutivõimsust, mis erinevaid märgikombinatsioone läbi hekseldab. Täpselt nagu kullaliiva pesemise puhul. Krüptoraha tootvad-kaevandavad arvutid vajavad aga palju elektrit nii töötamiseks kui nende jahutamiseks. Viljandimaa rahavabrik tarbib 138 keskmise korteri jagu elektrit kuus.

Veebruaris kirjutas Äripäev, et Viru Keemia Grupi territooriumil seadistatakse konteinereid, kus saaks massiliselt krüptoraha kaevandada, sest elekter on soodne ja lähedal. Üks konteiner tarbib 6000 euro eest elektrit kuus. Mis elektritootjale muidugi meeldib! Lisaks on väiksemas mahus krüptorahade kaevandajaid Eestis ilmselt tuhandeid.

Aga mille poolest krüptoraha erineb pärisrahast? Rahal on majandusteooria kohaselt kolm funktsiooni – ta on väärtuse mõõtjaks, makseinstrumendiks ja akumulatsioonivahendiks. Põhimõtteliselt saaks ka krüptoraha neid ülesandeid samaväärselt täita, aga nähtavas tulevikus seda ei juhtu. Krüptoraha erinevuseks on see, et ta ei esine mitte tavapärasel füüsilisel kujul, vaid digitaalses vormis. Tema kasutamine igapäevaelus on sisuliselt võimatu ning seega erinevalt eurost või dollarist käibib krüptoraha täna väga piiratud ulatuses. Ka puudub üks tsentraalne keskpank, kes krüptoraha korraldaks või suunaks. Põhimõtteliselt võib selliseid rahasid olla väga palju.

Aga sellega seoses tahaks käsitleda teemat vaatepunktist, millest Eestis siiani juttu pole tehtud. Nimelt ressursside ja looduskeskkonna kasutamise seisukohalt lähtudes.

Nagu juba mainiti, on krüptorahade tootmine üsna energiamahukas tegevus. Mis kasu või tarbimisväärtust krüptorahade toomine aga ühiskonnale annab? Öelgem otse – selline tarbimisväärtus ühiskonnale täna puudub! Krüptoraha toodetakse üheselt ainult nendega spekuleerimise eesmärgil, millel puudub igasugune seos ühiskonna jaoks väärtuse loomisega. Samas kaasneb sellega vajadus sadu tuhandeid tonne põlevkivi ahju ajada. Kasu saab ülimalt väikene seltskond, tarbimisväärtus ühiskonnale on aga olematu. Ühiskonnale kuuluvat loodusressurssi kulub aga palju.

Bitcoinil ja teistel niinimetatud krüptorahadel kui tehnoloogilistel lahendustel on kindlasti omadusi, mis aitavad majandusprotsesse ja arveldusi sujuvamaks teha. Nad võiksid aidata ületada seda kohmakust ja poliitilist riski, mida pärisraha ringluse korraldamine paratamatult kaasa toob. Plokiahelatel põhineva tehnoloogia arendamine on kindlasti väärtus omaette. Aga - see ei ole asi, millega Viljandimaal või Kohtla-Järvel tegeletakse. Seal tegeletakse puhtakujuliselt spekuleerimisvahendi tootmisega, eeldades et tootmiskulu on odavam kui bitcoini hind sellel hetkel. Tegemist ei ole mingi asjaga, millel oleks oma sisemine tarbimisväärtus, nagu näiteks kullal. Seda kinnitab ka ülisuurtes piirides kõikuv hind lühikese perioodi vältel, mis põhineb sajaprotsendiliselt spekulatiivsetel asjaoludel.

Kui krüptoraha olemusest saavad aru üsna vähesed, siis põlevkivi ahjuajamisest saavad aru kõik. Võiks vaielda, et vaba turumajanduse tingimustes on tootja ja tarbija suverään, kes ise otsustab, mida oma raha või varaga peale hakata. Veelkord, bitcoin kui selline ei lisa mingit tarbimishüve ühiskonnale, aga energia, mis selle tootmiseks ära põletatakse, kuulub kogu ühiskonnale. Aeg-ajalt võib meedias näha üsna ekstreemseid numbreid selle kohta, kui palju arvestuslikku elektrienergiat maailmas nõuab krüptoraha kaevandamine. Krüptorahade tootjatel ja nendega spekuleerijatel õnnestub üsna lihtsalt ka vältida maksude tasumist, sest tegemist on nii-öelda anonüümse varaga.

Muidugi, täna veel ei ole krüptokaevanduste energiakulu Eestis nii suur, et see silmnähtavalt meie energia hinda ja kättesaadavust mõjutama hakkaks. Aga asi on siiski põhimõttes. Kui rohelised on läinud kompromissitusse võitlusesse üksiku ülekasvanud paju pärast, siis antud olukorra puhul pole kuulnud mingisuguseid arvamusi meie loodusressursside kasutamise arukuse kohta.

Aga antud juhul on tegemist olukorraga, kus individuaalne tulu ja ühiskonnapoolne kulu ei ole vist tasakaalus. Kuidas me peaksime ühiskonnana sellesse suhtuma?

Läti värk (Vikerraadio (99): 12.06.2018)

ERR

Kui 99 aastat tagasi koondasid Lätis Võnnu alla vägesid nii baltisakslaste Landeswehr kui Eesti kaitsevägi, siis täna ründavad Eesti mehepojad Põhja-Lätit hoopis teistel eesmärkidel. Pean ilmas eestlaste suurenenud õllerännakuid lõunanaabri juurde. Üks põhjustest on kindlasti maksusüsteem, mis teeb alkoholireisid Lätti majanduslikult mõttekateks. 

Sellega seoses võiks vaadelda maksusüsteemide erinevusi natuke laiemalt. Kui veel paar aastat tagasi oli mõlema riigi maksukeskkond üsnagi sarnane, siis tänaseks on erinevused vägagi ilmsed. Ja mitte Eesti kasuks. 

Levinud liigituse kohaselt jagunevad maksud tööjõu-, tarbimis- ja kapitalimaksudeks. Oluline aspekt on nende maksuliikide omavaheline proportsioon ehk maksustruktuur. Kümmekond aastat tagasi, pärast majanduskriisi, hakati Euroopas rääkima, et maksukoormus tuleks nihutada rohkem tarbimismaksudele ja vähendada tööjõu maksukoormust. Seda kõike majanduskasvu nimel. Teaduslikku alust sellisele väitele aga ei ole ning täna räägitakse  pigem tasakaalust erinevate maksuliikide vahel.

Eesti on täna maksusüsteem tasakaalust väljas ja liigses sõltuvuses tarbimismaksudest, sealhulgas alkoholiaktsiisist. 

Aga tagasi Eesti ja Läti maksusüsteemi võrdluse juurde. Alustame tulumaksust. Sellest aastast muutus mõlemas riigis tulumaksusüsteem. Läti läks üle euroopalikule  progresseeruvale tulumaksule, Eestis poogiti idaslaavilikule proportsionaalsele tulumaksule külge ebaloogiline mahaarvamiste süsteem. Keskmine kuupalk Lätis oli eelmisel aastal 985 eurot; Eestis 1242 eurot ehk 260 eurot rohkem.  

Lähtudes eelmise aasta keskmisest palgast ja uuest tulumaksusüsteemist jääb täna keskmisele lätlasele kuus kätte pärast tulu- ja sotsiaalmaksu tasumist 701 eurot ja eestlasele 1053 eurot. Vahe on nüüd juba 350 eurot. Samas – tööandja kogukulu nende palkade juures on Eestis 400 eurot suurem kui Lätis. See toob esile ka Eesti maksusüsteemi peaprobleemi: ettevõtete liigsuure sotsiaalmaksukoormuse, mis on Eesti tööandjale 10 protsendipunkti suurem kui Lätis.

Kogu sotsiaalmaksu kulu (peamine pensioni ja tervishoiu rahastamise allikas) on meil ainult tööandja kulu. Lätis seevastu on see jaotunud eri poolte vahel ehk palgatulult maksab tööandja 24 protsenti ja palgasaaja 11 protsenti sotsiaalmaksu. See teeb töötajate palkamise Lätis suhteliselt odavamaks ja maksusüsteemi tasakaalustatumaks. Teiselt poolt näeme, et töötaja maksukoormus on Lätis suurem ja seda progresseeruvalt tulude suurenedes.

Eestis on viimastel kümnenditel järjepidevalt vähendatud tulumaksukoormust. Täiskasvanud ühiskonnana tuleb meil aru saada, et see on tähendanud vältimatult tarbimismaksude tõusu ja  sotsiaalmaksu kõrgel hoidmist. 

See, mis juhtub liigse sõltuvusega tarbimismaksudest, oli selge juba kümme aastat tagasi. Mis juhtub liigse sõltuvusega alkoholimaksudest, oli selge juba viis aastat tagasi. Majandus- ja maksuteooria seisukohalt pole tänane olukord kuidagi ootamatu ega juhuslik. See kõik oli üsnagi selgelt ettearvatav. 

Küsimus on aga selles, et mida siis edasi teha. Vastus on lihtne: tuleb püüda tasakaalustatud maksusüsteemi ja majandusarengut toetava maksusüsteemi poole. Me ei saa lihtsalt vähendada alkoholiaktsiisi, vaid muuta tuleb süsteemi tervikuna. 

Kui me tahame ülemäärase tarbimise (sealhulgas alkoholi ja mootorkütuste) maksustamise vähendamist, siis on ainuke lahendus tulude suurem maksustamine. Nii indiviidi kui ka ettevõtte tasandil. Kui me tahame ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse vähendamist, siis ainuke võimalus on see osaliselt kanda indiviidi tasandile.  See aga tähendab jällegi suuremat isiku tulude maksustamist. Ja nüüd peamine – need mõlemad eeldavad ka progresseeruva määraga tulumaksusüsteemi. Nagu Lätis.

Progresseeruv tulumaks vastab igati nii majandus- kui ka maksuteooria põhimõtetele, ilma selleta ei ole mingid sisulised maksureformid võimalikud. Meie tänase maksusüsteemi  säilimine tähendab paratamatult kas ettevõtete ja tarbijate "surnuks maksustamist" või õpetajate ja päästjate surnuksnäljutamist.

Kui me ühiskonnana astmelist tulumaksu ei aktsepteeri, pole võimalik muuta ettevõtteid konkurentsivõimelisteks, tõsta palka ega ära hoida alkoreide Lätti. Tänaste trendide valguses läheb Läti meist juba lähiaastatel mööda nii SKT taseme kui ka palgataseme poolest. 

Õigesti kehtestatud kinnisvaramaks oleks hea lahendus (Vikerraadio (98):3.04.2018)

ERR

Rahvusvaheline valuutafond IMF soovitas hiljuti Eestil asendada maamaks kinnisvaramaksuga, mida peaks fondi hinnangul küll tegema siiski ainult linnapiirkondades. Eesmärk oleks edaspidigi tööjõumakse alandada ja tulla toime Euroopa Liidu võimalike toetuste vähenemisega. 

Mida see tegelikkuses tähendaks?

Tõsi on, et Eestis on omandimaksud kõige madalamad Euroopa Liidus. Kui Euroopa maades moodustavad erinevad omandimaksud keskmiselt 2,6 protsenti SKTst, siis Eestis ainult 0,3 protsenti. Sisuliselt omandit Eestis ei maksustata. 

Kuigi vara, mida maksustada, võib olla väga erinev, siis muust varast eristuvad selgelt maa ja kinnisvara. Maksustamise seisukohalt on need kaks sageli integreeritud ühte maksuliiki, kuigi arvesse on võetud mõlema komponendi omapära. 

Eestis on maksustatud ainult maa. Selle peal asuva ehitised maksustamisele ei kuulu.  Mõned aastad tagasi kaotati ära ka kodualuse maa maks. Suur osa Eesti inimestest ei tasu seega ka maamaksu.  

Läheneme aga kinnisvara omamisega seotud kuludele ühiskonna seisukohast ning piltlikustame tegelikud kulud, mida ühiskond peab tegema erakinnisvara kaitseks ja selle väärtuse kasvuks. 

Läheb kinnisvara omanik näiteks pärast tööd koju, oma korterisse või majja. Aga kuidas ta saab kindel olla, et see maja või korter ka tegelikult talle kuulub? Aga sellepärast, et  omanikustaatus on kinnistatud registrisse, mis määratleb selgelt vara omaniku.  Registripidamine nõuab aga raha. 

Jõuab omanik koduukseni, aga kuidas ta saab kindel olla, et sinna keegi teine pole elama asunud? Sellepärast, et meil on lausa põhiseadusesse kirjutatud säte, et omand on puutumatu ja kaitstud. Selle puutumatuse tagavad seadused ja korrakaitse. See kõik aga maksab.

Kuidas omanik koju ja tööle saaks, kui puuduksid teed-tänavad ja valgustus? Kusjuures oluline ei ole ainult teede ja muu taristu ehitus, vaid ka selle korrashoid, puhastamine ja arendamine. Riik ja omavalitsus tegelevad sellega iga päev ning see nõuab loomulikult raha.

Jõuab omanik koju, aga kuidas ta saab kindel olla, et tema maja katus talle pähe ei kuku? Selleks on jällegi riiklik ehituskorraldus ja järelevalve, mis tagab kinnisvara ohutu ehituse ja kasutamise. Ja see… loomulikult maksab.

Maname silme ette kahetsusväärse olukorra, et omaniku majas juhtub tuleõnnetus. Kas kinnistu omanik maksab tuletõrjele oma vara päästmise eest samamoodi nagu taksosõidu eest? Ei. Samas on päästeteenistuse pidamine ühiskonna jaoks väga suur kulu.

Ehk aitab. Eesmärk oli näidata, et kinnisvara omamisega ja selle väärtuse kestmisega on seotud suured ühiskondlikud väljaminekud. 

Oleks loogiline arvata, et kinnisvara omamise kulu on kuidagi otseselt seotud selle omaniku maksukoormusega. Täna selline seos puudub, mis ei vasta aga turumajanduse põhimõtetele. Seega oleks kinnisvaramaksul väga selge eesmärk: täpsem ühiskondlike kulude osaline katmine nende poolt, kes kinnisvarast ja selle väärtuse kasvust tulu saavad.

Põhimõtteliselt võiks kinnisvara- ja maamaks välja näha järgmiselt. Maamaks võiks jääda, kuid ta oleks kindlasummaline madal maks ühe pindalaühiku kohta, mis ühelt poolt hoiaks maa käibes, aga teisalt ei koormaks liialt maaomanikke. Eriti põllumaaomanikke. 

Kinnisvaramaks oleks aga sõltuvuses omandi väärtusest. Eestis on olemas ulatuslik kinnisvara väärtuse hindamise kogemus. Samuti on meil olemas toimivad registrid nii maa kui ka hoonete kohta. Tehniliselt ei ole kinnisvaramaksu korraldamine kuidagi üle jõu käiv. Kinnisvaramaks võimaldaks teha erisusi näiteks ajalooväärtusega hoonetele või ühiskonna seisukohalt olulise kinnisvara arendamisele.  

Kohe tekib aga küsimus – kui kinnisvara omanik suurendab oma vara väärtust, kas ta saab siis endale kaela suureneva maksukohustuse? See on igati õigustatud küsimus, mis eeldab kompromissi leidmist omapanustamise tulemusel kinnisvara väärtuse suurenemise ja maksukoormuse kasvu vahel.

Tänases Eestis ei paista olevat tahet kinnisvaramaksu kehtestada või isegi tasakaalustatult selle üle arutleda. Kinnisvaramaks oleks aga võimalus suurendada omavalitsuste maksutulusid ning mõjutada inimeste ja ettevõtete paiknemist. 

„Maksustage rikkust, mitte rikkaks saamist“ kuuleme Eestis sageli. See lause on oma sisult nonsenss, sest varamakse pole võimalik maksta vara endaga. Kinnisvaramaks on sisuliselt  teises vormis tulumaks, mis eeldab tuluvoo olemasolu. Kallim kinnisvara seondub suuremate sissetulekutega. 

Samuti pole usutav, et kinnisvaramaksust on võimalik katta tööjõumaksude alandamist, sest viimaste suurusjärk on kümme korda suurem. Küll aga võimaldaks kinnisvaramaks kohalikul omavalitsusel pakkuda paremat kommunaalteenust. Lisaks tooks see Eestisse juurde turumajanduslikku loogikat. •

Soome 100! (Vikerraadio (97): 7.03.2018)

Äsja avaldas OECD ülevaate Soome majanduse tänasest olukorrast ja andis soovitused vajalike  reformide tegemiseks. Soome on Eesti suurim kaubanduspartner ja igas mõttes lähedane. Nii nagu läheb Soomel, läheb paljuski ka meil.  Mida siis OECD ülevaatest silma hakkab?

Eelnevatest aegadest tuntud innovaatilisel ja jõukal Soomel ei ole viimasel kümnendil nii hästi läinud. Majanduse konkurentsivõime ja tootlikkus ei ole sellised, mille üle uuel sajandil uhkust tunda; heaolu ja helde sotsiaalsüsteemi kestmine muutub üha raskemaks.  Soomes on rikkust ja ressurssi võrreldes Eestiga kogunenud küll oluliselt rohkem, aga probleemid on meiega üsnagi sarnased. 

Soome majandus kasvab mõnevõrra aeglasemalt kui Eestis, aga ikkagi heas tempos ehk 2-3% aastas.  Inflatsioon on aga 2 korda madalam kui Eestis ehk  1-2% aastas. Tööpuudus on aga palju kõrgem, olles 9% tasemel. See on kaks korda kõrgem kui Eestis. Aga ikka minnakse siitmailt ülelahe  paremat palka püüdma!

Soome tööturu olukord on üsna sarnane Eestiga -  töötegijad vananevad kiiremini kui tulevad noored peale. Aga üldiselt on Soome ikka veel kasvava rahvastikuga riik,  kuhu  küll suure panuse annavad sisserändajad.

Soome peamine probleem on see, kuidas taastada majanduse konkurentsivõime kõrgete palkade tingimustes ja kuidas saada hakkama tuleviku pensionide  maksmisega. Kõlab väga eestipäraselt!

Ettevõtete võitlustaseme tõstmiseks  sõlmiti 2016 aastal niinimetatud Konkurentsivõime leping, mille eesmärgiks oli vähendada tööjõukulu ja suurendada hõivet.  See sisaldas töötajate suuremat tööpanust sama palga juures, avaliku sektori preemiate kärpimist ja palgatõusu pidurdamist.  Vastu saavad aga madala ja keskmise palgaga töötajad tulumaksukoormuse  vähenemise.

 Kuigi  tulumaksukoormuse vähendamine  suurendab avaliku sektori eelarvedefitsiiti, siis  pikas vaates eeldatakse  suuremaid laekumisi tänu kasvavale majandusele. Majanduskasvuga kaasnevad maksulaekumised kataks ka eelarve puudujäägi. Eesti paraku pole sellised reformid võimalikud, sest dogmaatiline  laenamise eitamine ei luba kasutada laenuraha reformide tegemiseks.

 Soome riigieelarve on aasta lõikes paariprotsendilises defitsiidis ja riigivõlg üle 60% Nende vähendamiseks head plaani aga pole peale lootuse kiirema majanduskasvu.  

Mõni sõna Soome maksudest ka. Soome tulumaksusüsteemi probleem on mitte progresseeruv maksuastmestik, vaid liiga palju erinevaid maksusoodustusi ja erisusi, mis lähevad üksteisega vastuollu ja vähendavad töömotivatsiooni. Midagi sarnast, mis meil on tekkinud seoses töötavate pensionäride tulumaksustamisega.  OECD soovitus on vähendada erinevaid soodustuste skeeme ja asendada need  ühelaadse üldise sotsiaaltoetusega astmelise tulumaksu raamistikus.  See kuluks ka meile ära!

Üheks Konkurentsivõime lepingu osaks oli ka ettevõtete sotsiaalmaksukoormuse vähendamine ja selle osaline ülekandmine töötaja kohustuseks. Erinevalt Eestist on Soomes sotsiaalkindlustusmaksed jaotatud töötaja ja tööandja vahel; Eestis kannab aga  kogu sotsiaalmaksukoormuse tööandja. Meie tööandja sotsiaalmaksete koormuse vähendamine peaks olema ka alanud valimisprogrammide üheks peateemaks, mis eeldaks  maksusüsteemi väga põhimõttelist muutust. Vajalikku julgust selleks aga Eesti erakondadel ei paista olevat. Aga ilma sotsiaalmaksu ülekandmiseta osaliselt töövõtja maksuks pole ka meie ettevõtete konkurentsivõime kasv võimalik.

Ka soovitab OECD Soomele  tavapärast tööjõu maksustamise  ja asendada see kaudsete maksude ja kinnisvara maksustamisega ning riigikulutuste kokkutõmbamisega.  Siinkohal tahaks soovitada OECD  astuda läbi Eesti piiril asuvatest alkoholipoodidest et näha, mida sellise soovitus rakendamine reaalsusel tähendab!  Aga eks ole Soomelgi siin oma piirikaubanduse kogemus lõunanaabriga olemas!  Kuigi Soome käibemaksumäär on 24%, on paljud tooted maksustatud madalamalt kui Eestis.

OECD hindab ka Soomes teoksil olevat kodanikupalga eksperimenti, kus kodanikule antakse kätte mingi rahasumma, mis asendab suurema osa teisi saadavaid sotsiaaltoetusi. Üldisele sellest aga hästi ei arvata, sest  võib hoopis tekitada juurde vaesust ja  suurendada tulude erisusi.

Kokkuvõttes, kuigi Soome on täna veel Eestiga võrreldes majanduslikult palju jõukam, siis riikide majandusteemad ja probleemid on muutunud üha sarnasemaks. Nii nagu ei saa me läbi Lätita, mõjutab ka Soome majandusolukord meie tegemisi kõige otsesemalt.

Sõda Lätiga on juba kaotatud (95): Vikerraadio 28.01.2018)

ERR 

Võrreldes Lätiga puudub meie maksusüsteemil täna igasugune manööverdamisvõime ja võimekus sooritada strateegilisi läbimurdeid. Niikaua kui Eesti ühiskond ei suuda aktsepteerida suuremat indiviidi tulumaksukoormust, pole ka võimalik vähendada tarbimismakse ega hindade taset, leiab Viktor Trasberg Vikerraadio päevakommentaaris.

20 aastat tagasi pidas Eesti Lätiga niinimetatud kilusõja, saates Liivi lahes Läti kalurite vastu kogu meie võimsa sõjalaevastiku. Eesti võitis, säilitades  territoriaalse terviklikkuse ja Ruhnu saare ümbruse meri jäi meile.

Viimasel aastal oleme jõudnud „sõja“ uude faasi ehk käib „viinasõda“. Pealiskaudselt vaadates toimub madin õlle ja viina hinna pärast. Täpsemalt määratledes käib „sõda“ siiski  Eesti ja Läti maksusüsteemide efektiivsuse vahel. Paraku oleme selle sõja juba ette kaotanud, sest meie tänase maksusüsteemi võitlusvõimekus jääb kaugele maha Läti omast. 

Erinevalt Eestist on Läti suutnud viimasel kümnendil ajakohastada oma maksukorralduse, mis annab talle selge eelise ka viinasõjas. Samas on Eesti maksusüsteem sel sajandil muutunud üha ebamõistlikumaks ja konkurentsivõimetumaks.  

Pean silmas siinkohal nii maksustruktuuri kui ka erinevate maksude ülesehitust. 

Vaatame maksustruktuuri ja maksukoormuse jaotust. Läti maksukoormus on natukene madalam kui Eestis, aga see pole peatähtis. Samuti on Lätis sarnaselt Eestiga kõrge osakaal avaliku sektori eelarves tarbimismaksudel, aga ka see ei tee meid erinevaks. Erinevaks teeb meid kolm põhimõttelist asjaolu. 

Esiteks, Läti on sellest aastast üle läinud progresseeruva määraga tulumaksule. See on Eesti puhul peamine maksureformide pidur.  „Lihtsa“  ja proportsionaalse tulumaksusüsteemi dogma ei võimalda läbi viia mingeid sisulisi maksureforme. See võimaldabki lätlastel hoida tarbimismaksud (ja seeläbi õlle hind) madalamana, sest maksukoormus on tasakaalustatud erinevate maksude kaudu.    

Teiseks, kui kehtib progresseeruva määraga isiku tulumaks, siis saab jaotada sotsiaalmaksete koormuse ettevõtte ja töötajate vahel. Erinevalt Eestist on Lätis seda ka tehtud. See võimaldab vähendada ettevõte maksukoormust ja tõsta palka. Eesti peamine maksuprobleem ongi see, et tööandja sotsiaalmaksukoormus on väga kõrge, mis halvab ettevõtlussektori konkurentsivõime.

Seda maksukoormust pole meil enam võimalik üle kanda tarbimismaksudesse (nagu on tehtud kümnendeid), vaid ainult isiku tulumaksudesse.  Aga seda saab teha ainult juhul, kui indiviidi tulumaks on progresseeruva määraga. Niikaua kui progresseeruvat tulumaksu pole, pole võimalik ka vähendada sotsiaalmaksu ja seega jäävad meie ettevõtted maksukonkurentsis Lätile alla.  

Kolmandaks, ka Läti on läinud ettevõtete kasumimaksust vabastamise teed. Aga erinevalt Eestist toimub see alles siis, kui investeeringud on reaalselt ka tehtud. Eestis loetaks aga investeeringuks igat summat, mis pole dividendidena välja võetud. Sisuliselt pole sellel kasumil reinvesteeringutega midagi pistmist – toimub lihtsalt raha suretamine pangaarvetel ning halvemal juhul ooüütamine ja veel halvemal juhul kasumi maksuvaba kantimine välismaale.  

Tuleme tagasi alkoholi ja muude kaupade hindade juurde Eestis. Meil on sel sajandil järjepidevalt alandanud tulu- ja kasumimaksu ning suurendatud tarbimismakse. Kõik eelnevad valitsused on seda teinud. Kuhu see lõppkokkuvõttes viib, oli selge juba rohkem kui 10 aastat tagasi. Seega midagi ootamatut  tänases olukorras ei ole ja kõigil neil tarbimismakse tõstnud parteidel pole mingit moraalset alust osatada Läti viinarallit, sest  nad ise ka on sellesse oma suure panuse andnud. 

Kusjuures kas olete tähele pannud, et pea kõikidel Läti viinaralli üle ilkujatel puudub tegelikult plaan, kuidas asja muuta. Alandame aktsiise ja teeme alkoholi Eestis odavamaks kui Lätis? Tõsiselt või? Lätil poleks mingit probleemi samaga vastata, sest seda oleks võimalik kompenseerida tulu ja kasumimaksu tõstmise kaudu. Meil see võimalus paraku puudub.

Kui Eesti maksusüsteem läheks Läti teed, siis tähendaks see olukorda, kus meie suurim opositsioonipartei kaotaks näo ja peaks tunnistama oma vigu. On ju nende valimisprogrammi otsesõnu sisse kirjutatud – tuleb tõsta makse alkoholile ja tubakale ning vähendada indiviidi tulumaksu. Lisaks on nad seni sõdinud vastu ka progresseeruvale tulumaksule. 

Võrreldes Lätiga puudub meie maksusüsteemil täna igasugune manööverdamisvõime ja võimekus sooritada strateegilisi läbimurdeid. Niikaua kui Eesti ühiskond ei suuda aktsepteerida suuremat indiviidi tulumaksukoormust, pole ka võimalik vähendada tarbimismakse ega hindade taset. See on ka põhjus, miks õllehinnasõda Lätiga on selgelt kaotatud. Pole põhjust muidugi ka idealiseerida lätlaste maksukogumise võimet, aga võrreldes Eestiga on maksusüsteem vähemalt elujõuline. •

Keisririigi sünd (Vikerraadio (73): 29.11.2016)

ERR link

Eestis on käimas haarav  arutelu õlle aktsiisitaseme üle, millest näib sõltuvat kogu Eesti ja vist ka Läti saatus.

Vastutustundliku Alkoholitarbimise Ühenduse (USA)  juhtimisel tegime hiljuti võrdleva uuringu Balti riikide alkoholitarbimise mustrite kohta. Sellist nii mahukat uurimistööd baltlaste ja alkoholi suhete kohta vist polegi enne läbi viidud. Tulemuste analüüs ja mõtestamine on hetkel veel  käimas, aga nopin sellest välja mõningaid numbreid Balti riikide alkoholitarbimise kohta.

Kõigepealt baltlaste  alkoholilembusest üldiselt.  94% Balti riikide täiskasvanud elanikest on oma elus suuremal või vähemal vägijooke pruukinud. Iga päev tarbib Eestis alkoholi 3,5%  inimestest ja iga nädal 43%  küsitletutest. See muster on üsna sarnane kõigis Balti riikides. 40% inimestest tarbib jälle alkoholi ühe korra kuus või veel harvemini.

Kuidas inimesed oma kujutlevad iseennast kui alkoholitarbijat?

12% Eesti inimesi arvab olevat enda täiskarsklase; väheseks alkoholitarbijaks peab ennast 55%; mõõduks joojaks 28% ja tõsiseks „napsivennaks“ 5% küsitletutest.

Mida ja kui palju  juuakse?  Tüüpilisel „võtmise“ päeval  on  Eesti alkoholikasutaja poolt esimesena tarvitatav jook  42%-l  juhtudest õlu;  37% puhul   vein ja 18% veel kangem  kraam. Kokteile joob 2% tarbijatest ja surrogaate 0,2% küsitletutest.

Eestlased joovad teiste baltlastega võrreldes rohkem õlut ja vähem viina. Levinuim õllekogus on poole liitrine purk või pudel   ja 55% eestlastest joovad korraga rohkem kui ühe õlle.

Siit tuleb välja ka eestlaste huvitav minapilt. 9% ennast karsklaseks pidavatest inimestest tarbib mingit alkoholi vähemalt üks kord nädalas. Vähese koguse  joojatest lausa 35%  võtab mingi alkohoolse joogi  ette  iga nädal. Ja teiselt poolt, ennast intensiivseks alkoholitarbijaks pidavatest inimestest joob 24% midagi samuti vaid korra nädalas.  Väga inimlik arusaam!

Kuidas korreleerub alkoholi tarbimine palgatasemega?  Mida madalam on palgatase, seda intensiivsem on alkoholitarbimine kõikides alkoholitarbijate rühmades.  Siin leiab kinnitust veelkord  ka alkoholimaksude regressiivne iseloom -  tuludega võrreldes on kulud alkoholile madalapalgaliste puhul suhteliselt suuremad.

Aga lähema õlletarbimise juurde. Kui vaatame ainult neid kelle lemmikjoogiks on õlu, siis igapäevaselt tarbib õlut 10%  vastajatest. Umbes pooled vastanutest  naudivad kesvamärjukest  1 kuni 4  korda nädalas; 40% vaid kord nädalas.  Seega, õlu on küll lemmik ja levinud, aga siiski enamusel  mitte igapäevaseks tarbimiseks. Tüüpilisel õllejoomise päeval joob  Eesti õllesõber 68% juhtudest  pooleliitrise õlle, 18% juhtudest on tegemist väikse õlle ja 14% juhtudest on õllepudeli suurus üks  liiter või rohkem.

72% eestlastest õlletarbijaid vastasid, et õlle hind on nende jaoks oluline või väga oluline aspekt. Leedu puhul on see näitaja lausa 94%

Mis aga võiks juhtuda, kui toimuks  õlle hinna tõus?  Kümneprotsendiline hinnatõus Eesti õllesõpra ei murra - 81% ei teeks midagi  ja ainult 18% vähendaks tarbimist. 

Kui aga hind tõuseks poole võrra, siis lausa 61%  õlletarbijatest  tõmbaks oma lemmikjoogi oste väiksemaks. 11% õlletarvitajatest leiab, et ta lõpetab sellisel juhul üldse igasuguse alkoholi pruukimise. Leedus on see näitaja lausa 20%

Samas puudub kõikide alkoholiliikide tarbijatel  väga selge arusaam sellest, kuidas võiks nende alkoholitarbimise muster muutuda peale 50% alkoholihinna tõusu - kas hakatakse tarbima muid vägijooke, välismaalt toodud  sala-alkoholi või isegi  surrogaate kasutama. Võimaliku käitumise modelleerimisega hetkel tegeleme. Eks see ole ka loomulik – nii suur hinna tõus tundub olevat kuidagi ebamaine,  et oma käitumist sellistes tingimustes ette kujutada.

Samas on Eesti ja Läti alkoholihindade erinevuse tõttu  teatud uued käitumismustri juba tekkinud ning uued Eesti alkoholiaktsiisitõusud süvendavad „alkorallit“ veelgi. Kuigi on selge, et tavamõistusega inimene Eesti lõunapiirist kaugemalt Lätti õlut ostma ei  lähe – see ei tasu ära ei ajaliselt ega rahaliselt.  Ma näen siin hoopis teistmoodi riske – selline olukord võimaldab tekkida poolkriminaalsetel struktuuridel, mis korraldavad odavama Läti alkoholi transporti ja müüki Tõrvast Rovaniemini.  Tehniliselt ja rahaliselt on tarneahela korraldamine  ju imelihtne nende kontrollimine aga väga keerukas. Võib tekkida täiesti teistlaadne alkoholiturg  ja tarbimise muster, kus riigi ja ühiskonnapoolne kontroll Eestis alkoholitarbimise üle oluliselt väheneb.  

Kui sõjaeelse Eestis said  salaviina vedajatest  Eestist  Soome niinimetatud piiritusekuningad, siis oluline alkoholihindade erinevus Läti, Eesti  ja Soome vahel  võib aga  tekitada uue „õllekeisrite“ seltskonna. Ajalugu on ilus! 

Poliitpank (Vikerraadio (72): 15.11.2016)

ERR arvamusportaali link

Asjatundjad on valmis saanud vist nüüdseks juba endise peaministri poolt tellitud majandusarengu raporti.   Teema on kahtlematult huvitav ja ülimalt päevakohane. Samas  - mingit imerohtu me siit ei leia ning raport jätab paiguti vastuolulise ning deklaratiivse mulje. Olen kimbatuses selle teksti žanri määratlemisega. Seda  võiks ehk  nimetada lobby-paberiks, kus käskivas kõneviisis on pandud kirja need asjad, mida riik peaks  tegema. Paraku on jäetud määratlemata - kes neid käske peab täitma ja kust tuleb selleks raha!

Kui räägime Eesti majandusarengust, siis see saab tulla ainult majandusetegevuse  ümberstruktureerimise kaudu.  Kuidas majanduse moderniseerumist saavutada?  Kuigi tegevusi on raportis välja toodud palju, siis midagi uut ja erilist on raske leida.  Ikka see, et haridus peab kooskõlas toimetama ettevõtluse huvidega; majanduskeskkonda tuleb kogu aeg seirata  ja arendustegevusse rohkem raha panna. Aga sellega tegelevad ülikoolid ju aastakümneid!  Tänase rahastatuse juures pole hariduses suuremad ümberkorraldused enam võimalikud. Aga mida peaks ettevõtjad tegema majanduse moderniseerumiseks - sellest pole raportis otsesõnu suurt midagi öeldud!

Soovitatakse suurendada loodus-  ja tehnikateaduste erialade õppureid kõrgkoolides. Aga numbrid näitavad, et selle valdkonna lõpetajaid nii kõrg- kui ametikoolides kokku on meil 35% kogulõpetajatest ja seda on  lausa 8% protsendipunkti rohkem kui Põhjamaades.  See viitab asjaolule, et tehnikaerialade töötajate puudus tuleneb mitte niivõrd hariduse vaid hoopis  ettevõtluse poole pealt. Pakutav palgatase on lihtsalt nii madal, et noored leiavad tasuvama töö  välimaal.  

Tõdetakse, et meie töötajad on hõivatud madala lisaväärtusega sektorites. Raportis kasutatakse läbivalt inimeste kohta sõna  „töötajad“ asemel alavääraristavat terminit „töökäed“.  Kuna  tööjõudu  Eestis napib,  siis soovitab raport igal aastal tuhandeid inimesi Araabiast ja Aasiast juurde tuua.  Nagu Eesti ei olekski Euroopa Liidu riik, kus ühtsel tööturul on kokku üle 350 miljoni inimese?  Odava välistööjõu  Eestisse lubamine aga ei motiveeri ju Eesti ettevõtjaid tootmis uuendama, vaid säilitab olemasoleva madala lisandväärtusega tootmisstruktuuri.

Maksupeatükk on täiesti „mulgipuder“,  kus puudub igasugune süsteemne lähenemine.  Veelgi enam, erinevad ettepanekud on üksteisega otseses vastuolus. Ühes lauses väidetakse, et maksude alandamine vähendab riigi jätkusuutlikkust, aga teises lauses soovitatakse makse alandada.

Ühes lauses soovitatakse maksumuudatused teha tuluneutraalselt, aga ei selgitata, kuidas dividendi maksustamine vähenemist saaks kompenseerida kui pole võimalik tõsta tarbimismakse? Tuuakse välja, et Eestis on juba niigi väga kõrge suhteline hinnatase.

Tööjõumakse tahetakse alandada nii, et suunata sotsiaalmaks töövõtja maksuks. Paraku pole see tänase proportsionaalse tulumaksusüsteemi juures maksutehniliselt kuidagi võimalik!  Tööjõumaksude alanemise kompenseerimiseks on välja pakutud varamaksud. Maksuteooria seisukohalt on see nonsenss. Esiteks, varamaksude võimalik maht on suurusjärgu võrra väiksem kui sotsiaalmaksude  kokkusaamiseks vaja on. Teiseks, varamakse pole võimalik lahti siduda tuluvoost. Varamakse ei saa maksta varaga – kalli mereäärse maatüki eest ei saa maksta pilliroo või pardisulgedega,  vaid ikka rahaga. Kui pole tuluvoogu, siis pole ka vara. Ja olemegi tagasi ikkagi tulude maksustamise juures.

Tajudes selle ettepaneku sisutühjust tõdeb raport et nad vist siiski ikka ei poolda ka varamakse. 

On loomupärane, et ettevõtjate  lobby eesmärgiks on küsida riigi käest rohkem odavaid välistöötajaid ja maksude alandamist.  Aga kuna tegemist on ühe erakonna poolt kokkukutsutud  töörühmaga,  siis tekib küsimus – mida tegi selles  seltskonnas Eesti Pank?

Seadusest tulenevalt on Eesti Pank  sõltumatu nii valitsusasutustest kui äriühingutest. Eesti Pank ei kooskõlasta enda seisukohti ei  poliitikute  ega ärimeestega; tema seisukohad peavad olema selgelt eristatavad ning Eesti Panga reputatsiooni ei saa kasutada kitsastes,  ühe poliitilise erakonna huvides. Aga antud juhul on see kõik juhtunud! Eesti Panga osalemine töörühmas tähendab, et kõik raportisse kirjapandu on ka Eesti Panga ametlik seisukoht.  Kuigi tegelikult võib teksti taga olla hoopis partei või kitsas äriettevõtte huvi. Vaikimisi  peab Eesti Pank olema nõus ka nende seisukohtadega, milles ta põhimõtteliselt ei saa olla asjatundja!

Seadus ütleb - „Eesti Pank annab Vabariigi Valitsusele nõu majanduspoliitilistes küsimustes”. Ja nii peabki olema -  kui Valitsus tahab nõu kuulda, siis Eesti Pank läheb ja annab!  Aga -  ta ei kooskõlasta enda arvamust kellegagi ega alluta ennast mitte mingisuguste huvigruppide konsensusele. Tal on selleks endal olemas Eesti kõige paremad  ja kõrgeltmakstud majandusanalüütikud. 

Arvan, et antud olukorras on Eesti Pank  ületanud oma volitusi ning tema  usaldusväärsus ja sõltumatus on kannatada saanud!

Trumpi maksulagi (Vikerraadio (62): 14.06.2016)

Trasberg ERR kodulehekülg

Oleme Eestis jõudnud omapärase vastuoluni. Kurdetakse selle üle, et palgad kasvavad liiga kiiresti ja see vähendab ettevõtete kasumlikkust. Teiselt poolt, meie palgatase on ikka oluliselt madam kui neis riikides, mida peame eeskujuks ja millega meie tööturud on tihedalt seotud. Kui palk ei tõuse, kaotame inimesi välismaadele.  

73% Eesti inimesi töötab erasektoris ja seega on peamine palgamaksja eraettevõtja. Palgad erasektoris on võrreldes eelmise aastaga kasvanud 2 korda kiiremini kui avalikus sektoris. Kes on siis need, keda ettevõtjad  liigsuures palgatõusus süüdistavad? Või miks palgatõusu nii vaenulikult suhtutakse, kuigi see on ju meie ühiskonna üks peamisi eesmärke.

Laias laastus on kiire palgatõusu põhjused ka välja toodud – töökohti on palju ja madala  palgaga töökohale enam ei minda; nõrk  tehnoloogiline tase, mis ei võimalda inimtööd asendada, ebaefektiivne tööjõukasutus  ja  muidugi ka väljaränne.

Palkade suurenemisele pannaks süüks,  et ettevõtete kasumid vähenevad. SEB analüütik väidab, et „töötajatele makstud hüvitiste osakaal SKP-s on jõudnud  selle aasta esimeses kvartalis 50%-ni. See näitaja ületab kaugelt Lätit ja Leedut, kuid ka Rootsit ja Saksamaad”. Paraku püüab analüütik siin  hämada ja jätta muljet, et töötajad saavad ebaõiglaselt liiga suure tüki heaolupirukast. Tegelikult näitab see osakaal  hoopis palgataset  koos ettevõtte sotsiaalmaksudega. Ehk  tegemist on hoopis tööjõukuluga, mis ei ole seesama, mis palk. Eesti palgataseme suhe  SKP-sse  on allpool keskpärast  ehk 37% ning jääb alla pea kõigile eespoolnimetatud riikidele. Eesti palgasaajad nüüd küll ettevõtete kasumeid ära ei söö!

See mis tegelikult Eesti tööjõu ülekohtuselt kalliks teeb on hoopis tööandja sotsiaalmaksud, mille kõrge taseme poolest oleme lausa kolmandal kohal Euroopas. See on tegelik probleem, mis teeb tänase palga ja hinnataseme  juures  töötajate palkamise kalliks.

Miks siis sotsiaalmaksu ei alandata?  Põhjus lihtne – sotsiaalmakse pole võimalik alandada, sest see viiks meie niigi hingeldava meditsiini ja pensionisüsteemi veelgi kiiremini kõhuli.  Ainus võimalus on kanda  sotsiaalmaksukoormus mingitesse teistesse maksudesse – näiteks tulu või tarbimismaksudesse?   Aga siin on meie maksurong jõudnud  täielikult tupikteele!  Tänase võimutasakaalu  juures ei ole kujuteldav ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse nihutamine tulumaksudesse, sest see tähendaks võimukoalitsiooni  mitte-sotsiaaldemokraatlikele  parteidele oma näo kaotamist. Teiselt poolt ei ole majanduslikult võimalik tõsta enam tarbimismakse – ei aktsiise ega käibemaksu. Läti ja Venemaa asuvad selleks liiga lähedal! Ja see ongi tupik,  kuhu oleme oma maksustruktuuriga jõudnud!

Eelmisel nädalal oli Riigikogus arutusel sotsiaalmaksule lae kehtestamise ettepanek, mis küll tagasi lükati. Arvati, et tegemist on küll hea asjaga, aga lihtsalt raha pole. Tõlgime – pole olemas sobivaid makse, kuhu puudujääv sotsiaalmaksukoormus üle kanda!

Et sotsiaalmaksu lael oleks mingigi mõte -  selleks on vaja üheaegselt kolme tingimuse olemasolu.

Esiteks, peab olema indiviidi tasemel progresseeruv tulumaks. Teiseks, sotsiaalmaksete koormus peab jagunema  nii tööandja  kui ka töövõtjate vahel. Ja kolmandaks, sotsiaalmaksukoormuse lagi peab olema realistlik. Seda nii maksulae suuruse kui maksubaasi ulatuse mõttes.

Ei ole mõtet kehtestada maksulage, kui isegi Donald Trumpi tulu selleni küüni.  Kõikides riikides, kus sotsiaalmaksulael on mingigi mõte, on ka need kolm tingimust olemas. Isegi Lätis!

Eestis paraku neid eeltingimusi pole! Sellest lähtuvalt tooks tänase maksusüsteemi tingimustes sotsiaalmaksulae kehtestamine kaasa  laiamahulise  „ooüütamise“, mis ei hävitaks  mitte ainult sotsiaalmaksu-,  vaid ka indiviidi tulumaksulaekumised. 

Aga mis oleks  siis lahendus? Ainus võimalus muuta Eesti ettevõtted konkurentsivõimeliseks ja töötajad kõrgepalgalisteks on kanda tööandja sotsiaalmaks osaliselt üle töötajatele. Kas indiviidi tulumaksu või veelgi parem,  töövõtja sotsiaalmaksu vormis. Nii nagu see on tehtud pea kogu Läänemaailmas.  See tähendab vältimatult  indiviidi tulumaksumäärade  eristamist tulutasemete lõikes.  Nii nagu see on kogu Läänemaailmas – keegi maksab tänasega võrreldes tulumaksu rohkem, keegi maksab vähem. Ja olgu lisatud – indiviidi tulumaks ei ole tööandja kulu;  väita vastupidist tähendab kutsuda üles seadust rikkuma!

Kokkuvõttes, me ei vaja mingit maksulage, vaid kõikide  tööandjate  sotsiaalmaksukoormuse olulist alandamist. Näiteks 15 %-ni.  See võimaldaks  samaaegselt  tõsta palka ja vähendada tööjõukulusid. Aga seni kuni mingitest aegunud maksudogmadest kinnihoidmine  on valitseva koalitsiooni jaoks tähtsam  kui ettevõtete konkurentsivõime, pole maksusüsteemi sisuline reform  võimalik. Seda situatsiooni iseloomustas tabavalt  meie naaberriigi peaminister -  seis on küll suurepärane, aga  -  „просто денег нет!”
Slepakov просто денег нет!

Fiskaalne elu (Vikerraadio(58): 3.05.2016)

Eelmisel nädalal andis Valitsus teada riigi eelarvekavadest   järgneva 4 aasta vältel. Mida head siis rahaga kavatsetakse teha ja veelgi põnevam – missuguseid muutusi nähakse ette  inimeste ja ettevõtete maksustamisega?

Olgu kohe öeldud, et ei riigieelarvel ega maksusüsteemil ei ole olemas iseseisvat elu. Nad on olemas vaid ühiskonna enda asjade korraldamiseks. Kuigi Eestis  näib olevat just  vastupidi. Tundub, et  proportsionaalne tulumaksumäär või  olematu riigivõla tase on kuidagi eesmärk omaette, millele ohverdatakse ka mõistuspärane rahaasjade korraldamine ja ühiskonna areng.   Maksusüsteem ega riigirahandus ei ole mingid ühiskonna sümbolid, vaid tehniline rahaasjade korraldus.  Kui aga hakatakse kinni hoidma oma aja ära elanud sümbolitest, et mitte öelda  dogmadest, siis selline tegevus hakkab pidurdama  ka ühiskonna arengut. 

Samuti, maksupoliitika eesmärk ei ole ühiskonda õnnelikuks teha.   Õnne jagatakse ikka koalitsioonilepingu ja avaliku sektori kulutuste kaudu. Küll on aga eelarvestrateegia siinkohal oluline, et tagada riigi raha kulutamise ja kokkukorjamise vahel tasakaal. Ehk eelarvepoliitika jätkusuutlikkus.

Pööraksin siinkohal tähelepanu seoses riigieelarvestrateegiaga kolmele aspektile.

Esiteks, kuidas koalitsioonilepingus väljakäidud lubadused rahaga kaetud saavad.

Teiseks, missugune on olemasolevas raamistikus Eesti avaliku sektori rahaline manööverdamisruum. Ehk mis on ja mis ei ole rahaliselt lähitulevikus võimalik.

Kolmandaks, kuhu üldse meie maksusüsteem on liikumas ja kuidas suhtestub see loodetava majanduskasvuga?

Eelarvestrateegias näidatakse ära  lähiaastate kulude katteallikad – kuidas rahastatakse  erinevaid sotsiaaltoetusi või avaliku sektori investeeringuid.  Nagu ikka – toimub see aktsiiside tõusu ja eurorahaga.  Valitsussektori eelarved on plaanitud kerge miinusega, aga kui ei juhtu midagi ootamatut, siis saadakse hakkama.

Samas  on kaks kõige suuremat riigi  kuluallikat – pensionifond ja haigekassa  - jätkuvas puudujäägis. Ja kuluvajadused  neis valdkondades kasvavad kindlasti. Sotsiaalmaksu 1 % vähendamine süvendab seda miinust veelgi. Ühekordselt võib õpetajate palka tõsta või mitte tõsta, aga pensione tuleb maksta iga kuu.  Lubadust teatud tasemel pensione maksta pole võimalik tagasi võtta!  Ka meditsiinisüsteemi kuluvajadus ei vähene. Nagu näitavad eelarvestrateegias toodud numbrid, olemasolev  sosiaalmaksusüsteem neid kulusid katta ei suuda!

Kuna raha on avaliku sektori eelarvetesse vaja, siis tuleb mõelda uute sissetulekuallikate peale. Euroopa Liidu vahendid on olnud oluline allikas infrastruktuuri ja näiteks haridussektori rahastamisel, aga pikalt enam sellele  loota ei saa. Seega – missuguste maksudega siis kogutakse raha?  Üks võimalus on muidugi riigi tegevust kokku tõmmata nagu me näeme koolide ja politsei näitel. Aga ka siin on piir ilmselgelt ette tulemas.

Eelarvestrateegias kasutatakse mõistet  „tarbijasõbralik maksustruktuur“ mis tähendaks tööjõu maksukoormuse vähendamist ja maksukoormuse ülekandumist tarbimise ja keskkonnakasutuse suuremale maksustamisele. Paraku ei ole sellel väitel usutavat teaduslikku  alust ehk tegemist on soovmõtlemisega.  

Eestis  on tarbimismaksude osakaal kogutuludes üks kõrgeimatest Euroopas,  mis teeb hinnad kalliks ja vähendab meie konkurentsivõimet. 

Sisuliselt pole enam võimalik rohkem maksustada ei tarbimist ega keskkonna kasutamist ilma, et see meie konkurentsivõimet ja arengut otseselt pidurdaks.  Meenutagem siinkohal hiljutist keskkonnatasude sunnitud alandamist valitsuse poolt, sest keemiatööstus ei suutnud seda lihtsalt taluda!

Kolmas aspekt – kas olemasolev maksusüsteem  toetab majanduskasvu?  Eesti peamine maksuprobleem täna on kõrge ettevõtete sotsiaalmaks  ehk tööjõu maksukulu.  See pidurdab palgakasvu, tekitab soove makse varjata;  ega ei võimalda palgata oskustööjõudu välismaalt.  Valitsus on andnud küll signaali sotsiaalmaksu vähendamise kohta – 1% alla – kuid mingisugust majanduslikku sisu sel tegevusel ei ole. Kuigi me ei saa sotsiaalkulusid tervikuna vähendada, saame maksukoormuse ümber asetada.  Aga  mis maksudesse? Nagu eespool väidetud, tarbimismakse pole enam võimalik ei tõsta ega maksustamist laiendada. 

Sisuliselt ainus jäänud võimalus on ettevõttete  sotsiaalmaksukoormust vähendada selle osaline ülekandmisega  tulumaksudesse  - nii indiviidi kui ettevõtte tasandil. Aga niikaua kui  me sellest ei julge rääkida, siis arengule suunatud maksusüsteemist pole põhjust kõneleda. Dogmadel on oma elu!

Olemegi olukorras, kus meie maksusüsteem soosib madalaid palku  ja kõrged hindu. Mulle isiklikult meeldiks  püüelda vastupidise toimega maksusüsteemi poole,  mis võimaldaks palkadel kasvada ja hoiaks hinnad madalal.

Ei saa me läbi Lätita! (Vikerraadio(57): 19.04.2016)

Eesti majanduse hetkeseisust rääkides kirjeldatakse alati olukorda meie riigi oluliste kaubanduspartnerite juures. Nende all peetakse silmas peamiselt  Soomet-Rootsit ja Venemaad. Aga kuidas läheb meie teistel Balti lähinaabritel, kes nii palju sel pildil nagu  silma ei paista.

Hakatuseks Balti riikide personaaliast. Kui palju inimesi suudab kohaselt öelda,  mis on Läti presidendi nimi? Olgu  öeldud, et kahjuks Ieva Kupče ei ole õige vastus. Läti president on Raimonds Vējonis ning peaminister on Māris Kučinskis. Leedu peaminister on Algirdas Butkevičius.

Kuigi teiste Balti riikide majandusest ülemäära palju meil juttu ei tehta, siis tahaks rõhutada, et meie lõunanaabrid on Eesti majandusele väga olulised.  Eesti eksport Lätti ja Leetu  kokku on sama suur kui Soome ning kolm korda suurem kui Venemaale.  Samas kuuleme iga päev  Soome  ja Venemaa väiksest impordinõudlusest; Balti riike selles kontekstis nagu poleks olemaski. Samuti, mitte ükski riik ei varusta Eestit kaupadega nii suures  mahus nagu  Läti ja Leedu kokku. Kõige rohkem tuntakse ehk Maxima poeketti, mis muide ongi ühed suuremad nii Leedu kui Läti tööandjad.  

Selle sajandi alguses olid Balti riigid SKP nominaalse näitaja poolest ühe elaniku kohta enam-vähem samal tasemel – 4 tuhande euro kanti. Tänaseks on Eesti mõnevõrra  ette rebinud ning saavutanud nominaaltaseme 15 tuhat eurot võrreldes 12 tuhande euroga inimese  kohta Lätis-Leedus.  Mõnevõrra teistmoodi on aga olukord, kui võtame arvesse ka hinnataseme. Eestis on kõrgem nominaalne tulutase, aga ka kõrgemad hinnad.

Raha ostuvõimet arvestades  on Eesti ja Leedu samal tulutasemel, Läti jääb  natuke allapoole.  Võrreldes Euroopa Liidu keskmisega 2014 aastal, on Eesti ja Leedu saavutanud 75 protsendilise taseme; Läti SKP on tasemel 64 protsenti.   Selles  raamistikus saab  väita, et Eesti on täna tulutaseme poolest ikka Balti riik, mitte aga uus Põhjamaa. Kuigi Soome ja Rootsi on viimastel aastatel meile selg ees natukene lähemale tulnud.

Eesti majanduskasv eelmisel aastal oli madalam kui meie lõunanaabritel – vastavalt 1,1; Leedus 1,6 ja Lätis  koguni 2,7 protsenti.  Kui nende riikide majanduskasv jääb kiiremaks kui Eestis, siis lähevad nad meist  heaolus mööda;  ja seda juba lähiaastatel.  

Inflatsioon on Eestis ja Lätis nullilähedane; Leedus hinnatase eelmisel aastal alanes. Mäletatavasti mõõdeti  enne kriisi hinnatõusu Balti riikides kahekohalise numbriga.

Kui tööpuudus on Eestis 6% ehk niinimetatud loomuliku tööpuuduse tasemel, siis Lätis-Leedus on tööpuudus suurem – 9% lähedal.

Kus Balti riigis oleks kõige parem äri  ajada? Maailmapanga selle aasta ülevaate põhjal on ärikeskkond kõikides Balti riikides üsna ettevõtlussõbralik.

190 riigi  seas asub Eesti 16-ndal  positsioonil; Leedu 20 ja Läti 22-l. Kõikides riikides on lihtne äriga alustada, saada ehituslube ja registreerida omandit. Probleemsed kohad paistavad aga olema vähemusaktsionäride kaitse ja pankrotimenetlus.

Maailma konkurentsivõime raport toob välja ka Balti riikide konkurentsivõime taseme. Eesti on maailmas 30 ning sellel nivool püsinud juba pikka aega.

Kuigi Leedu  ja Läti jäävad meile  alla – olles vastavalt 36-s  ja 44-s;  on meie lõunanaabrite konkurentsivõime viimastel aastatel kiiresti kasvanud.

Tuuakse välja, et konkurentsivõimet  piirab madala lisandväärtusega tootmisstruktuur aga  ka loomupärane väike siseturu maht.  Aga seda enam peaksid riigid tähelepanu pöörama oma ettevõtete tegevuse üleilmastumisele ja uutele välisturgudele sisenemisele.

Ka kõige suuremaid takistusi äritegevusel  näevad Balti riikide ettevõtjad üsna samamoodi. Need on kõrged maksumäärad ja ettevõtlust piirav bürokraatia. Eestis lisandub siia veel tööjõupuudus.  

Tööjõukulu ühe töötunni kohta on Eestis 11 eurot; Lätis-Leedus 7 eurot ehk meie lõunanaabritel on säilinud mõningane tööjõukulu eelis. Aga kõikide riikide tööjõukulude kasv on Euroopa Liidus üks kiiremaid. Mis puudutab tööjõu tootlikkust, siis kipub Läti  oma Balti naabritest maha  jääma ja Leedu ette minema.

Kokkuvõttes. Eesti  püsib oma majandusnäitajatega Balti riikide eesotsas, aga ei midagi erilist võrreldes teistega. Meenutagem siinkohal kriisieelseid aegu, kus Eesti paistis Balti riikidest silma dünaamilisema ühiskonna ja kuidagi moodsama majandusega.  Tekkis  kohati üleväärsustunne teiste baltlaste  suhtes. Tänaseks pole sellisel suhtumisel aga mingit alust; pigem tuleks karta meie allajäämist selles ülebaltilises majandusvõistluses. 

Teeme Lätit! (Vikerraadio (55): 22.03.2016)

Eesti inimesed teenivad keskmiselt 1100 eurot kuus. Sellelt töötasult maksab tööandja 370 eurot sotsiaalkindlustusmakseid,  töötaja maksab 180 eurot tulumaksu ning saab kätte 882 eurot

Kõik võtaksime aluseks sama tööjõukulu Läti ettevõtja jaoks, siis Läti töötaja saaks 100 eurot rohkem palka, kuigi kätte saab  umbes samapalju kui Eesti töötaja. Läti tööandja maksab aga 100 eurot vähem sotsiaalmaksu kui Eesti tööandja.

See näide avabki ühe Eesti  peamise maksuprobleemi -  meie tööandjate suur maksukulu ja madal töötajate palgatase. Kui palk on madal,  siis lähevad Eesti inimesed sinna, kus palganumber on kõrgem.  See on täna suur probleem Eesti jaoks!

Riigi palgatase sõltub nii era- kui avaliku sektori tegevusest. Erasektor saab palka suurendada tehes kõrgema lisandväärtusega tooteid. Riik mõjutab palgataset läbi tööjõule kehtestatud maksude.

Tänane sotsiaalmaksusüsteem ja maksumäärad kehtestati peaaegu veerandsada aastat tagasi. Keskmine palk oli siis  60 eurot.  Kui palgakulu koos maksudega oli alla saja euro kuus, siis pole tööandjale eriti vahet, kui kõrge oli sotsiaalmaksu määr. Kui aga tänasele keskmisele töötasule peab tööandja 400 eurot kuus sotsiaalmaksudena juurde lisama, siis on tegemist väga suur koormisega. Suhteliselt on see tase kõige kõrgem Euroopa Liidus. Probleem on tegelikult juba ammune, aga tundub, et nüüd hakkab sotsiaalmaksusüsteem lõplikult kriisi jõudma.

Ettevõtete sotsiaalmaksu kulude vähendamine saaks toimuda kahte moodi – kas üleminekuga erameditsiinile ehk vabatahtlikule  ravikindlustusele või kanda sotsiaalmaksu koormus mingitele teistele maksudele.

Üleminek vabatahtlikule ja erarahastusel põhinevale arstiabile nagu USA  pole Eestis paraku võimalik - meil on selleks liiga vähe inimesi ja oleme selleks liiga vaesed. Eesti meditsiini saab rahastada ainult läbi kohustusliku maksupanuse.

Seega küsimus – mis on need teised maksud, mis peaks tulupuudujäägi katma kui väheneb tööandjate sotsiaalmaksu osa.  Kui vaadates meie tarbimismakse, siis sisulist ruumi nende tõstmiseks enam ei ole. Ainus võimalus on kanda ettevõtte sotsiaalmaksu koormus  üle tulumaksudesse -  nii indiviidi kui ettevõtte tasemel. Need maksud on Eestis Euroopa kontekstis ühed madalamad. 

Seega  – osa tänasest sotsiaalmaksust peab nihkuma töövõtja maksuks.  Nii nagu see on kõikides Euroopa Liidu maades.  Olen juba kümmekond aastat pakkunud ettevõtete sotsiaalmaksumääraks  15 protsenti. Ülejäänud kanduks üle palgasaaja kuluks.

Arutelu koht on aga selles, missuguses vormis see puudujääv osa töötajatele üle kanda. Valikuid oleks kaks – kas suurendada indiviidi tulumaksu või kehtestada eraldi töövõtja sotsiaalmaks. Sotsiaalmaksu ülekandmine tähendab  vältimatul  selle maksumäära diferentseerumist palgasaajate lõikes.  Tänase tulumaksu astmeliseks tegemine tekitab Eesti ühiskonnas teatud tõrked, kuigi aeg oleks ammu  tänasest ida-slaavilikust  proportsionaalsest tulumaksust loobuda. Astmeline sotsiaalmaks annaks teatud pehme ülemineku, kus saaksime progresseeruva tulude maksustamise, aga jätaksime praeguse tulumaksusüsteemi  formaalset alles.

Kuulen küsimust – aga mis siis uue süsteemiga muutub? Näen siin väga põhimõttelist muudatust – tööandjate konkurentsivõime kasvab oluliselt, sest tööjõu maksukulu  väheneb. See omakorda võimaldab tõsta palka ja saada paremaid töötajaid – ka näiteks tuua arstid ja kalevipojad võõrsilt tagasi koju.  Nominaalpalga kasv on motiveeriv töötajatele ja suurendab tööandjate konkurentsivõimet töötjate leidmisel.  

Aga töötaja peab siis rohkem tulumaksu maksma? Jah, see on paratamatu. Kui tahame kõrgemat palka saada, siis tuleb ka kõrgemat tulumaksu maksta. Võrreldes tänasega maksaks keegi rohkem, keegi vähem. Mis vastab täielikult  majandus- ja maksuteooriale ning välismaiste organisatsioonide soovitusele!

Seega veelkord, süsteem toimiks niimoodi - alanev maksukulu tööandjale võimaldab maksta kõrgemat palka töövõtjale. Kõrgem palgatase võimaldab palgata paremaid ja innukamaid töötajaid. Kui töötajad saavad kõrgemat palka siis on nad võimelise maksma ka kõrgemat sotsiaalmaksu ja katta poole tänasest ravi ja pensionikindlustuse summadest.  

Sotsiaalmaksu laest ka. Ka sotsiaalmaksu lae kehtestamine ei ole võimalik ilma astmelise tulumaksu või astmelise sotsiaalmaksuta. Ilma selle tingimuseta kukuks meie sotsiaalkindlustuse süsteem poole aastaga kokku. Sotsiaalmaksu lagi ei ole selleks, et kõrgepalgalisi töökohti luua, vaid tegemist on õigluse aspektiga. Kõrgepalgalisi töökohti loob ikka sotsiaalmaksu taseme jõuline alandamine kõikidele  tööandjatele kõikides palgatasemetel.

Seega üleskutse – teeme Lätit, kus sotsiaalmaks jaguneb töötaja ja tööandja vahel, kehtib sotsiaalmaksu lagi  ning  sellest aastast ka astmeline tulumaks.

Kõige rikkamad (Vikerraadio (50): 12.1.2016)

Sel aastal saab täpselt  10 aastat täis valimislubadusest viia Eesti 5 kõige jõukama Euroopa riigi hulka ja seda juba 15 aastaga. Sellele lubadusele lisab värskust tänase peaministri sõnade kohaselt „kõige terviklikum visioon,  mis teeb Eestist Uue Põhjamaa“. On ju ka täna 3 Põhjamaad  Euroopa kõige rikkamate riikide  hulgas. Mis siis selle 10 aasta vältel toimunud on?
2006. aastal olime Euroopas SKP nominaalarvestuses  ühe elaniku kohta 23 kohal.  Esiviisikus oli 3 mitte-Euroopa Liidu riiki – Šveits, Norra ja Island ning ka Luksemburg ning Iirimaa. Kümne aastaga on Eesti suutnud tõusta selles järjestuses, pange tähele, vaid ühe koha ehk asume täna  jõukuselt 22 positsioonil.  Samasugune on olukord  ka  SKP  järjestus korrigeerituna riikide ostuvõime tasemega.  Ka siin pole mitte mingisugust liikumist toimunud – olime ja oleme 23 positsioonil Euroopas.

Et jõuda täna väljavalitud 5 hulka, peaksime „ära tegema“  Rootsile.   See tähendab, et meie majanduskasvu tempo peaks olema oluliselt kõrgem, ületamaks tänast nominaalse tulutaseme erinevust. Rootsi SKP oli 2014 aastal jooksvas turuhinnas 44 500 eurot, Eestis kolm korda väiksem ehk 15, 2 tuhat eurot. Rootsi kasvas kümnendiga  aastas keskmiselt 1,6 % , Eesti 2% aastas.   Tegemist on siis reaalkasvuga, kust hinnamuutused on maha arvutatud.  Kui aga ignoreerida hinnamuutusi ja eeldada,  et majanduskasv jätkub mõlemas riigis samamoodi, siis hüpoteetiliselt Rootsile järgi jõudmiseks  peaks Eesti majandus kasvama vähemalt 4,6% aastas ehk 2,5 korda kiiremini. Seega täna mingisugust võimalust  Rootsile  järgi jõuda ei ole.  Samalaadne on seis ka Norra,  Taani ja Islandiga -  tulude vahe on liiga suur ja meie kasv liiga aeglane,   et konvergents alla sadat aastat toimuda saaks.  Soome on Skandinaavia riikidest  vaesem ja ka majandus kasvab  seal aeglasemalt – keskmiselt viimasel kümnendil pool protsenti aastas. Tänasele Soomele järelejõudmiseks peab meie majanduskasv olema vaid  1,2 %  Aga ikkagi läheks hüpoteetiliselt aega 60 aastat tulude võrdsustumiseni.

Kuidas siis rikkaks saada? 10 aastat tagasi  ütles peaminister kuldsed sõnad:  „Retsept iseenesest ei ole keeruline. Selleks tuleb sihikindlalt makse alandada, ettevõtluskeskkonda parandada  ning investeerida lastesse, haridusse, teadusmahukasse majandusse ja õiguskorda".  

Aga tegelikkuses on võrreldes 10 aasta taguse ajaga meie  maksukoormus kasvanud 30 protsendilt 33 protsendini SKP-ga võrreldes. Ja kasvab veelgi!   Samas on  välisrahastuse osakaal  tõusnud meie riigieelarves viiendikuni ehk sõltume Euroopa rahast rohkem kui kümmekond aastat tagasi.   

Eesti on globaalse konkurentsivõime edetabelis langenud 25 kohalt 30 kohale. Meie tööviljakus oli Euroopa Liidu keskmisest 3 korda väiksem ja on seda  samapalju ka täna. Pole õnnestunud läbi viia silmaga nähtavaid majandusstruktuuri muutusi – ikka on meie tegevus liiga madala lisaväärtusega et mitte öelda liiga odav. 

Eesti elanikkond on 10 aastaga vähenenud 40 tuhande inimese võrra.  Tööhõive on küll väga kõrgel tasemel, aga puudub ülevaade, kui palju neist hõivatutest  töötab tegelikult välisriikides.

 Meie kulutused sotsiaalkaitsele on Euroopa Liidus koos Läti ja Rumeeniaga kõige madalamad.  Korruptsiooniskandaale on tulnud Eestis esile kordades suuremas mahus, kui eales enne.

Üldistatult  – oodatud edasiliikumist jõukuse edetabelis  ja põhjamaastumise suunas pole toimunud.  Arvan, et selle olukorra põhjuseks on meie ühiskonna ja majanduse stagneerumine. Pikalt võimul olnud parteid on välja töötanud õlitatud masinavärgi,  mis  laias laastus suudab sisulise  debati arengu üle maatasa rullida.  On õiged ja valed seisukohad ja kel jõud, sel õigus!  Aga kahjuks on ühiskond dogmadesse kinni jäänud, mis ongi majanduse stagneerumise põhjuseks.
Räägime siis selles kontekstis uueks Põhjamaaks saamisest.  Kuidas me siis saame uueks Põhjalaks, kui me sisuliselt välistame kõik selle, mis on teinud Soomest Soome ja Rootsist Rootsi.   Aga peaminister ju välistab  põhimõttelised muutused  tänaseks arhailiseks muutunud maksunduses  ja deklareerib,  et jätkame  ida-slaaviliku maksusüsteemiga. Teine minister eitab turumajandusele omase  pangandussüsteemi  ja finantsinstrumentide kasutamist. Pean siinkohal silmas meie  riigivõla dogmaatikat. Palju on Eestis  kriisiperioodil  alavääristatud teiste riikide  majandustsükli juhtimist.  Kuigi tuletame meelde, et  eelmisest kriisist  ostsid meid välja Euroopa, aga eelkõige Põhjamaade  maksumaksjad.   Näeme tänagi, et ilma Euroopa rahadeta seisab Eesti majandus kuidagimoodi püsti, aga edasi liikuda ei suuda.

Kui Soome uus peaminister Sipilä  lubas  itereerimise riigiasjades ära lõpetada, siis Eesti peaminister on  käsile võtnud just vastupidise tegevuse ja asub ühiskonna juhtimist  peenhäälestama.  Ehk siis  nokitsema samade asjade kallal, mida juba kümnendeid tehtud.

Kuigi majandus stagneerub, siis pole täna  ka mingit konkreetset plaani ja veel vähem julgust  selle käimasaamiseks,  sest dogmad seovad valitsust  käsist  ja jalust.

Aga veelgi rohkem ärevust tekitab asjaolu,  et pole ka tegevuskava selle kohta, kui majandus peaks langusesse minema. Brüsseli onudele-tädidele, Põhjamaa maksumaksjale ja Eesti inimese kannatlikkusele teist korda enam loota pole alust.