Poliitpank (Vikerraadio (72): 15.11.2016)

ERR arvamusportaali link

Asjatundjad on valmis saanud vist nüüdseks juba endise peaministri poolt tellitud majandusarengu raporti.   Teema on kahtlematult huvitav ja ülimalt päevakohane. Samas  - mingit imerohtu me siit ei leia ning raport jätab paiguti vastuolulise ning deklaratiivse mulje. Olen kimbatuses selle teksti žanri määratlemisega. Seda  võiks ehk  nimetada lobby-paberiks, kus käskivas kõneviisis on pandud kirja need asjad, mida riik peaks  tegema. Paraku on jäetud määratlemata - kes neid käske peab täitma ja kust tuleb selleks raha!

Kui räägime Eesti majandusarengust, siis see saab tulla ainult majandusetegevuse  ümberstruktureerimise kaudu.  Kuidas majanduse moderniseerumist saavutada?  Kuigi tegevusi on raportis välja toodud palju, siis midagi uut ja erilist on raske leida.  Ikka see, et haridus peab kooskõlas toimetama ettevõtluse huvidega; majanduskeskkonda tuleb kogu aeg seirata  ja arendustegevusse rohkem raha panna. Aga sellega tegelevad ülikoolid ju aastakümneid!  Tänase rahastatuse juures pole hariduses suuremad ümberkorraldused enam võimalikud. Aga mida peaks ettevõtjad tegema majanduse moderniseerumiseks - sellest pole raportis otsesõnu suurt midagi öeldud!

Soovitatakse suurendada loodus-  ja tehnikateaduste erialade õppureid kõrgkoolides. Aga numbrid näitavad, et selle valdkonna lõpetajaid nii kõrg- kui ametikoolides kokku on meil 35% kogulõpetajatest ja seda on  lausa 8% protsendipunkti rohkem kui Põhjamaades.  See viitab asjaolule, et tehnikaerialade töötajate puudus tuleneb mitte niivõrd hariduse vaid hoopis  ettevõtluse poole pealt. Pakutav palgatase on lihtsalt nii madal, et noored leiavad tasuvama töö  välimaal.  

Tõdetakse, et meie töötajad on hõivatud madala lisaväärtusega sektorites. Raportis kasutatakse läbivalt inimeste kohta sõna  „töötajad“ asemel alavääraristavat terminit „töökäed“.  Kuna  tööjõudu  Eestis napib,  siis soovitab raport igal aastal tuhandeid inimesi Araabiast ja Aasiast juurde tuua.  Nagu Eesti ei olekski Euroopa Liidu riik, kus ühtsel tööturul on kokku üle 350 miljoni inimese?  Odava välistööjõu  Eestisse lubamine aga ei motiveeri ju Eesti ettevõtjaid tootmis uuendama, vaid säilitab olemasoleva madala lisandväärtusega tootmisstruktuuri.

Maksupeatükk on täiesti „mulgipuder“,  kus puudub igasugune süsteemne lähenemine.  Veelgi enam, erinevad ettepanekud on üksteisega otseses vastuolus. Ühes lauses väidetakse, et maksude alandamine vähendab riigi jätkusuutlikkust, aga teises lauses soovitatakse makse alandada.

Ühes lauses soovitatakse maksumuudatused teha tuluneutraalselt, aga ei selgitata, kuidas dividendi maksustamine vähenemist saaks kompenseerida kui pole võimalik tõsta tarbimismakse? Tuuakse välja, et Eestis on juba niigi väga kõrge suhteline hinnatase.

Tööjõumakse tahetakse alandada nii, et suunata sotsiaalmaks töövõtja maksuks. Paraku pole see tänase proportsionaalse tulumaksusüsteemi juures maksutehniliselt kuidagi võimalik!  Tööjõumaksude alanemise kompenseerimiseks on välja pakutud varamaksud. Maksuteooria seisukohalt on see nonsenss. Esiteks, varamaksude võimalik maht on suurusjärgu võrra väiksem kui sotsiaalmaksude  kokkusaamiseks vaja on. Teiseks, varamakse pole võimalik lahti siduda tuluvoost. Varamakse ei saa maksta varaga – kalli mereäärse maatüki eest ei saa maksta pilliroo või pardisulgedega,  vaid ikka rahaga. Kui pole tuluvoogu, siis pole ka vara. Ja olemegi tagasi ikkagi tulude maksustamise juures.

Tajudes selle ettepaneku sisutühjust tõdeb raport et nad vist siiski ikka ei poolda ka varamakse. 

On loomupärane, et ettevõtjate  lobby eesmärgiks on küsida riigi käest rohkem odavaid välistöötajaid ja maksude alandamist.  Aga kuna tegemist on ühe erakonna poolt kokkukutsutud  töörühmaga,  siis tekib küsimus – mida tegi selles  seltskonnas Eesti Pank?

Seadusest tulenevalt on Eesti Pank  sõltumatu nii valitsusasutustest kui äriühingutest. Eesti Pank ei kooskõlasta enda seisukohti ei  poliitikute  ega ärimeestega; tema seisukohad peavad olema selgelt eristatavad ning Eesti Panga reputatsiooni ei saa kasutada kitsastes,  ühe poliitilise erakonna huvides. Aga antud juhul on see kõik juhtunud! Eesti Panga osalemine töörühmas tähendab, et kõik raportisse kirjapandu on ka Eesti Panga ametlik seisukoht.  Kuigi tegelikult võib teksti taga olla hoopis partei või kitsas äriettevõtte huvi. Vaikimisi  peab Eesti Pank olema nõus ka nende seisukohtadega, milles ta põhimõtteliselt ei saa olla asjatundja!

Seadus ütleb - „Eesti Pank annab Vabariigi Valitsusele nõu majanduspoliitilistes küsimustes”. Ja nii peabki olema -  kui Valitsus tahab nõu kuulda, siis Eesti Pank läheb ja annab!  Aga -  ta ei kooskõlasta enda arvamust kellegagi ega alluta ennast mitte mingisuguste huvigruppide konsensusele. Tal on selleks endal olemas Eesti kõige paremad  ja kõrgeltmakstud majandusanalüütikud. 

Arvan, et antud olukorras on Eesti Pank  ületanud oma volitusi ning tema  usaldusväärsus ja sõltumatus on kannatada saanud!

Majanduskasvust (Vikerraadio (43):22.09.2015)

Eelmisel  nädalala saime Rahandusministeeriumi vahendusel teada, mis Eesti majanduses võiks lähiaastatel juhtuda. Ega suurt midagi ei juhtugi – majandus kasvab aastas ehk paar-kolm protsenti – mis on hea;  hinnad ei tõuse ja reaalpalgad stagneeruvad. Aga meiesuguse majanduse jaoks on seda majanduskasvu vähevõitu!

Hetke majandususaldus on madal ja ekspordi kasvuvõimalusi hinnatakse allapoole. Väheneva välisnõudluse  ning vabade tootmisvõimsuste tõttu püsib ettevõtete investeerimisaktiivsus madal.

Samas on ostjatel sel aastal raha rohkem olnud -  palgad on kasvanud, tulumaks alanenud ning majandusmootoriks on saanud jällegi sisetarbimine.  Seadusemuudatused on vähendanud ka mitteametlikku töötamist  ja seega ametlik  tööhõive on suurenenud.  

Eesti sisemajanduse koguprodukt kasvab sellel aastal  1,7% ja järgmisel aastal  2,6%.  Need  numbrid on võrreldes eelmiste prognoosidega väiksemad, sest Eesti jaoks oluliste kaubanduspartnerite – Soome ja Venemaa – seis on oodatust kehvem. Kaubaekspordi väljavaateid halvendab uute välistellimuste vähenemine; teenuste eksport jääb eelmise aasta tasemele;  veo- ja reisiteenuste eksport väheneb.

Mis mõtteid selline ennustus tekitab? Ühest küljest oleme majandusarenguga  nagu plusspoolel, aga teiselt poolt - kõnnime üsna hapral jääl. Ebakindluse ja ootamatute sündmuste ajel võime vabalt ka miinusesse purjetada. 

Olukord meenutab otseselt eelmise kriisi eelset aega, kus räägiti pehmest maandumisest ja madalmast majanduskasvust. Et  kui on  kriis, siis sellises kriisis soovis tollane peaminister ka elada.  Paraku kümned tuhanded eestimaalased sellises kriisis elada ei tahtnud ja liikusid välismaale.

Aga siiski - mis saab siis kui majanduskasv jääb nii madalaks?  Aga kui majandus ei kasva, siis heaolulõhe meie jõukamate lähinaabritega hakkab jälle suurenema – ning see on juba otsene oht meie julgeolekule ja kestmisele. Äramigratsioon, rahulolematus ja äärmuslus võivad viia ettenägematu protsessideni, mille juhtimiseks ei pruugi me valmis olla.

Majandust elavdavad investeeringud ja töötajate motiveeritus tööd teha. Nagu  öeldud, erainvesteeringud vähenevad ja pankadel pole oma laenuraha kellelegi anda.  Ja kui Eesti  ei investeeri,  siis läheb välisraha koju tagasi. Sel aastal vähendavad välispangad Eestis oma rahavaru 600-700 miljonit euro võrra, mis küünib kuni 4% SKP mahust.

Pangaesindajad küsivad – aga miks siis riik ei võiks investeeringuid eraettevõtetelt üle võtta ja tekitada vajaliku taganttuult majandustegevusele? Eestis on endiselt on väga suured vajadused investeerida infrastruktuuri, kaitsevõimesse, haridusse, meditsiini ja reformide tegemisse. Neid asju tehakse ikka laenurahaga!  Intressimäärad on täna nullilähedased ja Eesti riigi võlakoormus olematu. Aga ei  - majandusprognoosist loeme, et laenukoormust tahetakse veelgi alandada, selmet majandustegevust elavdada.  Meie viimase kümnendi riigivõlaga seotud retoorika meenutab paljuski Rumeenia kommunisti Ceausescu aega, kus riigi madala võlakoorma nimel oma rahvast sõna otseses mõttes näljas  ja külmas hoiti.  

Aeg oleks juba ka Eestis surnud dogmadest loobuda ja lõpetada panganduse ning krediidisüsteemi olemuse eitamine. See tähendab riigi võlainstrumentide jõulist kasutuselevõttu  arenguhüppe saavutamiseks.

Toome sellise jõelähedase näite. Pool aastat tagasi valmis Tartus moodne autosild. Tänud ehitajatele ja eurorahastajatele!  Paraku on sillal üks viga – nimelt, silla üks ots lõpeb sõna otseses  mõttes võsas, kust transiitliiklus edasi ei pääse. Silla teine ots viib aga Tartu rahvusvahelisse lennujaama, kust ei saa aga jälle kuskile lennata.  Sillaehituse  peaeesmärk oli  juhtida raske transiitliiklus ümber Tartu, aga puudu on ühenduslüli -  1,5 kilomeetrine teelõik. Ja niikaua kui seda teelõiku ei ole -  sest, euroraha sai otsa – ei ole ka sild eesmärgipäraselt kasutatav. Teelõigu ehitamine laenuga oleks otse öeldes kommiraha kulutamine; aga ei – laenu ei võta ja teed ei ehita. Hoiame ühe euro kokku ja laseme 10 eurot tuulde!

Eelmisel nädalal soovitas majandusnobelist Joseph Stiglitz   Soomele keskenduda majanduskasvule, mitte riigivõlale. Tema sõnade kohaselt on laenu abil investeerimine  inimestesse, infrastruktuuri ja tehnoloogiasse  hea kulutus.  See kõik on täpipealt õige ka Eesti kohta.

Vastupidiselt sellele aga  soovitab Eesti Panga president Eestile veelgi rohkem säästa ja eelarvet kokku tõmmata. See on täiesti arusaamatu ettepanek tänase madala majanduskasvu tingimustes. No säästsime ja kärpisime 2009 aastal niikaua,  kui majandus 15%-ti kuristikku kukkus. Selle üle pole meil mingit põhjust uhke olla.   Eelmise kriisi probleemid lahendati seejärel intensiivse euroraha sissevoolu ja  kulutamise teel;  riigivara müügi ja ühiskonna elatustaseme järsu languse kaudu. Majanduse tasakaalustamine laenuraha teel oleks olnud kordades odavam ja efektiivsem.

 On ilmselge, et teist korda samamoodi me majandusstagnatsiooni  üle ei ela. Meil ei ole selleks ei eelneva korra euroraha ega rahva kannatlikku meelt. 

Kreeka default (Vikerraadio (37): 30.06.2015)

Kas Kreeka läheb siis pankrotti või ei lähe? Mida üldse tähendab  riigi maksejõuetus?   Räägime natuke mõistetest, sest tundub, et meedias kasutatakse mitmeid sõnu  läbisegi ja ebatäpselt.

Alustame terminist pankrot. Tegelikult on tegemist üsna spetsiifilise õigusliku termininiga, mis tähendab üldjuhul võlgnike ja võlausaldajate suhete klaarimist. Maksejõuetuks muutunud võlgniku allesjäänud vara võetakse üle  ja jaotatakse  võlausaldajate vahel ära.   Seega, pankrotti saab minna ainult eraisik või ettevõte -  kellelt saab midagi turuväärtust omavat vara  ära võtta, et võlgu kompenseerida. Ettevõtted lakkavad peale pankrotti reeglina olemast.  Erinevalt sellest ei saa tänapäeval riigid majanduslikult pankrotti minna – neid ei jaotada ega tükeldada võlausaldajate vahel ära ning neid ei saa maamunalt ära kaotada.  Seega rääkida Kreeka kui riigi pankrotist ei ole ülemäära asjatundlik jutt.  Riik saab jätta maksmata oma võlakohustused välis- ja sisemaiste võlausaldajate ees, aga Kreeka kui  riik  ei pankrotistu ega kao kuhugi!

Teine termin on maksejõuetus. Viimase puhul on tegemist olukorraga, kus laenu võtnud eraisikul või riigil pole põhimõtteliselt võimalik laenukohustusi täita, sest tal pole ei vara ega tulusid. Riigi maksejõuetuse puhul tuleb  teha vahet missugustest kohustustest käib jutt. Kui tegemist on riigi laenukohustusega, siis on asi konkreetne – kas riigil on tulu seda kohustust täita või ei ole!  Teine lugu maksejõuetust vaadelda kui riigivõimu poolt antud lubadust, mida ei suudeta täita. Kui on lubatud maksta mingil tasemel pensione või avaliku sektori palku, milleks aga pole tegelikult raha pole, siis  saab seda käsitleda kui riigi maksejõuetust oma kodanike ees. Ehk kui oma valimislubaduste mittetäitmist.

Kuidas Kreekas asi on? Kreeka eelarve  primaartasakaal ehk eelarve ilma laenukohustusteta on viimastel aastatel olnud positiivne.  Põhimõtteliselt on kulud-tulud tasakaalus – Kreeka riik ei kuluta jooksvalt avalikule sektorile rohkem, kui suudetakse makse koguda. Seega ei ole Kreeka maksejõuetu selles mõttes,  et ei suudaks  üleval pidada  oma avalikku sektorit.

See mida Kreeka aga ei suuda teha, on tasuda oma pilvedesse kerkinud laenukoormat ehk  tagasi maksta riigivõlga.  Inglise keelest tähendab seda sõna default – mis tähendab laenukohustuste täitmata jätmist.  

Kreeka on võtnud viimastel kümnenditel olulisel määral laene. Majandus kasvas enne kriisi küll  kiiresti, aga riigivõlga on suurendatud veelgi kiiremini. Seda laenuraha ei ole võtnud  tänane Tsiprase valitsus, vaid ikka kõik valitsused enne seda. Kuni globaalse kriisini püsis laenukoormus  veel hoomatavas suuruses ehk alla 100% SKP-st, kuid kriisi ajal ja järel kerkis võlatase mitmekordseks.  Seda laenuraha kasutati suures mahus ka Saksa erapankade spekulatiivsete investeeringute  päästmiseks Kreeka korruptiivsetes pankades.

Paratamatud  avaliku sektori kulukärped kriisi tingimustes vähendasid küll riigi kulutusi, aga süvendasid samal ajal majanduslangust ja võlakoorma suhtelist kasvu.  Akumuleerunud riigivõla tasumiseks on vaja saada uut laenuraha ja sellises kinnises ringis keerleb Kreeka juba pikemat aega.   

IMF ja Euroopa Liit on seadunud Kreekale järgnevate abipakettide saamisel tingimuse, et tuleb alandada pensione ja tõsta makse.  See ongi üks peamistest asjaoludest, miks Kreeka   tahab korraldada referendumit. Kreeka valitsus väidab, et need nõudmised lähevad vastuollu nende poolt antud valimislubadustega ning seega  ilma rahva loata nad abipaketi tingimustega  ei nõustu.  

Riikide võlakohustuste täitmata jätmises ei ole aga midagi erandlikku.  Lähiriikidest tuleb meelde Venemaa ja kaugematest maadest Argentiina; samuti mitmed  postkommunistlikud riigid nagu Poola või Ukraina.  Venemaa jättis 1998 aastal suuresti välja maksmata lühi-ajalised võlakirjad; Argentiina jäi  võlgu 90 miljardi dollari suuruses summas.  Olgu märgitud, et mõlemad riigid on ka täna maailmakaardil olemas ja default võlgade maksmises ei ole neid riike pankrotistanud! Pigem vastupidi, mõlema riigi majandus hakkas peale võlamaksete peatamist kiiresti kasvama, mis võimaldas Argentinal hiljem suure osa võlast ka tagasi maksta. 

Mõned eksperdid on arvamusel, et riigi võlakohustuste üle pea kasvamisel ongi kiire lõppmäng kõige parem – tuleb öelda võlausaldajatele,  et raha täna ei saa ja kõik!  See võimaldab ühiskonnal  eluga edasi minna ja laenukoormast vabaneda, mis takistab arengut ja  reformide tegemist. Vist on see ka Kreeka tee, sest võimekust kuhjunud võlakoormat tagasi maksta ei ole!  

Aga loomulikult ei ole võlakohustuste täitmata jätmine tasuta! Häbimärk on küljes pikaks ajaks, mis piirab uute laenude ja investeeringute saamist tulevikus. Samuti on riigi majanduskeskkond palju suurema riskiastmega ja seega väiksema konkurentsivõimega.  Väheneb ettevõtete varade väärtus ja inimesed vaesuvad.  Sageli võetakse kasutusele uus raha, mis toob kaasa kiire inflatsiooni.

Ilmselt suur osa neist see ebameeldivatest asjadest  Kreekas ka juhtub. Aga mismoodi Kreeka võlgade korstnasse kirjutamine mõjutab Euroopa Liitu tervikuna -  selle teadasaamisega enam kaua aega ei lähe! 

Ülevaade maksusüsteemi debatist: kas Eesti maksusüsteem on ebaefektiivne? (ERR Novaator 23.01.2015)

http://novaator.err.ee/v/de408cc6-e4f6-45bd-8d96-9239ea284ad9Tartu ülikoolis arutasid majandusvaldkonna aktiivsed kaasamõtlejad Eesti maksusüsteemi üle.
Mõtteid, kas vähendama peaks ettevõttetulumaksu või toetaks majanduskasvu hoopis sotsiaalmaksu vähendamine, käidi debatil välja mitmeid.

Debatis osalesid ettevõtja Indrek Neivelt ja endine rahandusminister Aivar Sõerd. Akadeemilist poolt esindasid majandusteooria dotsent Viktor Trasberg ning doktorant Allan Teder. Diskussiooni juhtis makroökonoomika professor Raul Eamets.

Majandusvaldkonna ekspertide fookus on langenud maksupoliitikale just tänu tulevastele riigikogu valimistele. "Üle pika aja on riigikogu valimistel teemaks põhimõttelisemad maksupoliitilised valikud," tõdes professor Raul Eamets.

Sellest tulenevalt osapooled arutlesidki, mis oleksid kõige pakilisemad asjad, mida peaks Eesti maksusüsteemis esmajärjekorras muutuma ning esitasid oma seisukoha rikkuse vs tööjõu maksustamise osas. Lahati, kas ettevõtte tulumaksustamises oleks vaja muudatusi ning milliseid võimalusi nähakse maksubaasi laiendamisel.

Väljavõtteid debatist

Küsimusele, kuidas debatis osalejad hindavad praegust maksusüsteemi ja mis oleksid kõige pakilisemad asjad, mida selles muuta, vastas doktorant Allan Teder, et vähendada tuleks alustavate ettevõtete kulusid, tõsta keskkonnasaastamise maksukoormust ja maksustuse nihutamist sissetulekult tarbimisele.

Aivar Sõerd leidis, et meil on kõrged tööjõumaksud ja ettevõtjatel on raske tõusvate tööjõukuludega toime tulla. "Pakun tööjõumaksude alandamist järgmistel aastatel, see aitaks tõsta konkurentsivõimet." Euroopa Liidu riikide praktikas on näha, kuidas on jõudsalt vähendatud ettevõttetulumaksu ning see on ennast õigustanud. Seega on Aivar Sõerdi hinnangul võti ettevõttetulumaksu vähendamises. 

"Maksusüsteem on pankrotis. See on ebaefektiivne, sest see on tasakaalust väljas. 20 protsenti riigieelarvest tuleb ikka veel eurorahadest," ütles Viktor Trasberg. Ilma üldise maksukoormuse tõusuta pole tema hinnangul võimalik Eestit arendada. Iga maksu osakaal peaks olema väiksem, aga neid peaks olema, selgitas Trasberg.

Sellega, et Eesti on maksusüsteemiga pankrotis, ei nõustu Aivar Sõerd. Ta nõustub, et tööjõumaksude üle on tarvis arutada, kuid Sõerd ei usu, et tööjõumaksude 10-protsendilist langetamist eelarve välja kannatab. "Aga kaks protsenti oleks võib-olla reaalne."

Raul Eamets küsis debatis osalejatelt, kas tööjõumakse tuleks langetada ning kust leida sellele kate?

Indrek Neivelt tõstis esimesena esile ettevõttetulumaksu vähendamise vajaduse. Teisena tõi ta välja asjaolu, et varsti teevad kõik endale osaühingud ja sotsiaalmaksu varsti enam ei laekugi.

Aivar Sõerd vastas Eametsa küsimusele, et tõsta tuleb alkoholiaktsiisi ning makse tuleks koguda efektiivsemalt. Lisaks tuleks kokku hoida riigieelarve kuludelt. Vähendada tuleks palgamakse ning tõsta maksuvaba miinimumi, leiab Sõerd. Allan Teder märkis lisaks eelmainitule ka keskkonnatasude tõstmise vajadust.

Küsimusele auditooriumist, miks on halb kui kõik inimesed endale osaühingud teevad, vastas Viktor Trasberg, et selles olukorras kaob ära sotsiaalmaksubaas. Indrek Neivelt lisas, et meil on liiga palju väikseid väikefirmasid, kus töötab 1-2 inimest. "Me ei saa rikkamaks, kui Eestis oleks igal inimesel oma OÜ," ütles Neivelt.

Allan Teder aga märkis, et kui ettevõtteid ja juriidilisi isikuid maksustatakse võrdselt, siis ei ole ühelgi inimesel motivatsiooni ka ettevõtteid lihtsalt n-ö riiulisse teha.

Mis saab siis inimestest, kui masinad võtavad veel rohkem töökohti üle? Kas kodanikupalk võiks olla lahendus?

"Kui võrrelda ajalooga, siis juba praegu ei ole väga paljud töökohad päris töökohad. Kodanikupalga asemel annaks kõigile tüki aiamaad," ütles Indrek Neivelt. Seega tema hinnangul võiks kodanikupalga asemel inimestele anda pigem võimaluse lisandväärtusega töö tegemiseks.

Viktor Trasberg aga oli skeptiline selle suhtes, et automatiseeritud masinad võtaks üle inimeste töö. "Ma ei näe trendi, et tulevikus töökohad ära kaoksid," ütles Trasberg, viidates sealjuures selle hirmu olemasolule juba viimase saja aasta jooksul, ehkki tegelikkuses pole seni masinad inimeste tööd ära kaotanud.

Aivar Sõerd aga ütles ääremärkusena, et riigi poolt maksumaksjatelt kogutud raha peaks ikka minema sinna, kus seda kõige enam vaja on, mitte ühtlaselt kõigile tagasi. Töökohtade teema osas on tema hinnangul vajadus, et koolid mõtleksid erialast väljaõpet pakkudes rohkem majanduse ja ettevõtete vajadusele. Rohkem oleks vaja praktikabaase, sest praegu peavad ettevõtted sageli kulutama aega ja raha tööandaja väljaõpetamisele koha peal.

Lõpetuseks küsis Eamets, millised võiksid olla uued maksud, mida võiks lähitulevikus kehtestada, et Eestis maksubaasi suurendada?

Sõerd uute maksude kehtestamise ei poolda, sest kõigepealt tuleks kokku korjata olemasolevad maksud, nagu näiteks aktsiisid. Neivelt, lisas, et aktsiisid tuleks ka ühtlustada. "Miks on lahja alkohol madalamalt maksustatud kui kange?" küsis ta retooriliselt.

Et maksustada tasub neid, kes rikuvad oma tervist ja saastavad, nõustus ka Teder. "Selle eesmärk on käitumist juhtida, mitte riigieelarvet suurenda," sõnas ta. Maksubaasi suurenemist pidas ta võimalikuks suurema majandusaktiivsuse kaudu. Trasberg ütles, et erinevate maksude vahel peab olema tasakaal ning eesmärgiks peab olema efektiivne hea maksusüsteem.

Deflatsioon ja majandustsülkkel (Vikerraadio (12): 10.06.2014)

Negatiivne intress ja deflatsioon

Euroopa  Keskpank on hakanud kartma  deflatsiooni  ning  selle vältimiseks  langetanud keskpangas hoitava raha intressid lausa negatiivseks.  Sellega seoses on ka Eestis hakatud rääkima  võimalusest, et inimesed peaksid varsti hakkama peale maksma kui nad oma raha pangas hoiavad.  

Selle informatsiooni taustal püüan selgitada deflatsiooni kui majandusnähtust ja selle võimalikku mõju Eesti majandusele.

Deflatsiooniks nimetatakse hindade langust eelneva perioodiga võrreldes. Aga mis on siis deflatsioonis halba ja miks Euroopa rahajuhid selle üle muretsevad?  Üsna loomulik reaktsioon oleks suisa vastupidine - hindade langus on ikka hea uudis. Deflatsioon ju suurendab raha ostuvõimet;   erinevalt inflatsioonist, mis  raha väärtust kahandab.  

Deflatsioon teatud märgilise tähendusega majandusprotsess, mis peegeldab majanduse üldist seisundit.  Kui majandus kahaneb, siis koos sellega väheneb sageli ka hindade tase. Ning vastupidi, kiire majanduskasvuga seondub tavapäraselt ka hindade kasv.

Miks deflatsioon võiks majanduskasvu pidurdada?

Kauba hind on teatavasti indikatsioon selle kauba nõudluse kohta. Kui hinnad alanevad, siis annavad nad ka signaali ettevõtlussektorile, et nõudlus tõmbub kokku. Seega,  hindade alanemine survestab ka ettevõtteid oma tootmismahtusid  vähendama.  Äritegevuse kokkutõmbumine omakorda  vähendab tööhõivet ja palgataset,  mis süvendab veelgi hinnalangust. Kokkuvõttes võib tekkida niinimetatud deflatsioonispiraal, kus hindade alanemine võimendab majanduslangust ja vastupidi. Selline negatiivne deflatsioonispiraal tekkis näiteks 90-ndatel  aastatel Jaapanis.

Edasi, deflatsioon võib anda väära signaali investoritele ja hoiustajatele. Kui infaltsioon  sööb  pangahoiuste väärtust,  siis  hindade alanemise puhul on olukord vastupidine – raha ostujõud justnagu kasvaks iseenesest. Ehk siis tekib tunne, et deflatsiooni tingimustes  ei peagi  rahaomanik midagi tegema ega investeerimisriske võtma. Seega,  deflatsioon võib pidurdada investeerimisaktiivsust ja seeläbi majanduskasvu.  

Inflatsiooni teatavasti teeb laenuvõtjate olukorra kergemaks ja võimaldab odavama rahaga oma laenukohustusi katta. Avaliku sektori seisukohalt lähtudes on inflatsioon enamasti valitsuse sõber, mis võimaldab riigivõla koormust vähendada ehk võlg välja „infleerida“.

Deflatsiooni puhul on olukord jällegi vastupidine – laenu reaalkulu muutub laenaja jaoks kallimaks ja laenukoorem  muutub arvestuslikult raskemaks.

Siit jõuamegi tagasi Euroopa Keskpanga mureni.  Ja see on just nimelt mure Euroopa riikide madala majanduskasvu ja paljude riikide avaliku sektori suure võlakoorma pärast.

Otseselt Euroopa Keskpanga  tegevusvaldkond majanduskasvu soodustamine  ei peaks olema, aga kaudselt püütakse seda rahapoliitika kaudu siiski toetada. Sarnaselt USA Föderaalreservi tegevusega. Majanduskasvu toetatakse rahapakkumise suurendamise ja intressimäärade alandamisega. Paraku on  jõutud olukorrani,  kus intresside tase on juba sõna otseses mõttes vastu maad ning edasi saabki sellega minna ainult miinuspoolele. Euroopa Keskpanga poolne rahapakkumine on olnud nii suur, et kommertspankadel pole midagi suurt tarka selle rahaga peale hakata. Lihtsustatult öeldes, selmet Keskpangast saadavat raha suunata edasi ärisektori investeeringuteks, hoiustasid kommertspangad selle raha hoopis Keskpanka tagasi. Siit ka Keskpanga  negatiivse hoiuseintressi  mõte – karistada kommertspanku raha suretamise eest hoiuarvetel. Sõnum on see, et investeerige, jagage odavat laenu ettevõtetele ja tarbijatele  – ehk siis hakkab ka Euroopa majandus kasvama! Odav raha peaks tõstma hinna ja palgataset ning seeläbi stimuleerima majandustegevust.  Paraku pole inflatsiooni Euroopas hetkel kuskil näha. Selle põhjus on madal kogunõudlus, pankade ettevaatlik laenupoliitika ja madal investeerimisjulgus.

Aga Euroopa rahapoliitka juurest Eesti hoiustajate olukorra juurde. Kas ka Eesti kommertspankades võiks hoiuseintress jõuda miinuspoolele?

Pangaesindajad on sellise võimaluse üsna selgelt välistanud. Kuigi  tänaseks  on deposiitidele makstavad intressid jõudnud nullilähedaseks, siis oma raha hoiustamise eest peale maksta  pangaklientidel siiski ei tule. See  oleks see liiga ekstreemne ja pikaajaliselt pankade huve kahjustav tegevus. 

Küsimus on aga selles, kuidas selline üleeuroopaline odav raha mõjutab Eesti üldist majandustegevust. Põhimõtteliselt peaks olema ülisoodne aeg pangalaenude abil äritegevuse laiendamiseks, kinnisvara soetamiseks ning aktsiainvesteeringuteks. Paraku on laenupidurid peal nii pankade poolel kui lisaraha nõudlejatel ettevõtlussektoris. Pangad on muutunud kriisijärgselt oluliselt ettevaatlikumaks ja soovivad vältida buumiaegset kerge käega rahajagamist. Samasugune ettevaatlikus ja pessimism tundub valitsevat ka ärisektori poole peal. Madalatest intressidest olulisemaks peetakse laenuvõtmise puhul  investeeringute riskiastet  ja eeldatavat majandusarengut. Majandusteooria seisukohalt võiks sellist olukorda käsitleda niinimetatud keinsistliku likviidsuslõksuna, mille puhul raha pakkumise suurendamine ei too kaasa investeeringute ja majanduskasvu suurenemist.  

Kas intressimäärade nulltase võiks mõjutada Eesti inflatsiooni?  Lühiajaliselt ilmselt mitte. Eesti majapidamiste tarbimisstruktuuri iseloomu tõttu mõjutavad meie inflatsioonitaset eelkõige esmatarbekaubad – toit, riietus, eluasemekulud.  Nende hüviste hinnataset aga  madal intress otseselt ei mõjuta.  Küll aga peaks eelduste kohaselt  rahapakkumise odavnemine kanduma üle väärtpaberite ja kinnisvara suurenevatesse hindadesse.  Maailma aktsiaturud ongi väga jõuliselt oma väärtust kasvatanud. Ilmselt saabuvad rõõmsad ajad ka Tallinna börsile ja ehitus ning kinnisvarasektorisse.