Gorbatšov ja perestroika 30! (Vikerraadio (29): 10.03.2015

Täna täpselt 30 aastat tagasi tuli Nõukogude Liidus võimule Mihhail Gorbatšov.  Ei olegi muud põhjust seda kummalist daatumit meenutada kui see, et kompartei esimene sekretär alustas riigis muudatustega, mis kokkuvõttes purustas „kõikvõimsa“  Nõukogude impeeriumi ja võimaldas  Eestil saada taas iseseisvaks.

Perestroika algusest on möödas seega juba poolteist inimpõlve, aga ajuti tundub, et  sellele eelnev  periood pole meie elust lahkunud.  Pidevalt kuuleme võrdlusi nõuka-aja ja tänase vahel –  võrreldakse kuidas oli enne ja mis on toimunud pärast nõukogude võimu „taaskukutamist“. Kuidagi väga lihtne on meie tänaseid probleeme ja saamatusi põhjendada olukorraga, mis oli Eestis 50 aasta tagasi!

Impeeriumid nagu ikka, hävivad majanduslikel põhjustel. Nõukogulik ühiskond oli jõudnud sellisesse olukorda, kus inimeste elatustase võrreldes Lääneriikidega muutus üha armetumaks. Inimesi polnud enam võimalik Venetsueela  stiilis odava eluaseme ja bensiiniga „ära osta“. Esmatarbekaupade näiline odavus, pea tasuta eluase  ja sotsiaalhüved ei kompenseerinud enam elu materiaalse poole vaesust ja demokraatlike vabaduste puudumist. Gorbatšovi võimuletuleku ajaks polnud  suuremal osal nõukogude inimestest suurt midagi kaotada ning jõusüsteemid ei suutnud enam riiki koos hoida. Ühiskond jõudis sõna otsese mõttes pankrotti, kus jõuga peale surutav ideoloogia polnud enam võimeline inimesi valet uskuma panna.

Gorbatšovi poolt alustatud perestroika tulemusel   kukkus kokku Nõukogude Liit ja muutus põhjalikult kogu  Euroopa poliitiline kaart. Nõukogudemaa sisemise väe kadumine andis võimaluse taastada Eesti iseseisvus, nii nagu bolševike revolutsioon 70 aastat enne seda võimaldas  tekkida iseseisval Eesti riigil.

Gorbatšovist räägitakse kui suurest demokraadist ja maailmapoliitikust, kes sai 1990 aastal ka Nobeli rahupreemia. Aga oleme ikka otsekohesed - tegemist oli  ja on tõsiuskse  kommunistiga, kellel asjad lihtsalt käest „ära libisesid“.  Ei maksa kordagi arvata, et Gorbatšovi eesmärgiks oli kompartei ainuvõim kaotada või NSV liiduvabariikidel iseseisvuda lasta. Tegemist oli lihtviisil olukorraga, kus riigijuht ei saanud aru oma riigi olemusest ja olukorrast.

Kuidas peaks sellesse omapärasesse daatumisse täna suhtuma?

Ühelt poolt  arvan, et tuleks ära unustada meie tänase elu võrdlemine nõukaperioodiga. Sellest on möödunud piisavalt palju aega, et ikka veel põhjendada meie tänaseid probleeme poole sajandi taguse minevikuga.  Alla viiekümne aastasel inimesel ei saa olla teadvustatud kogemust nõukaperioodist. Seega, kui meie ühiskonna ees on mingid probleemid, siis need ongi meie enda saamatus või oskamatus, mida ei ole põhjustanud 70 aastat tagasi toimunu või nõukaaegsed inimesed.  Unustagem  see periood kui võrdlusalus või süüdlane!

Teiseks, täiesti vastupidiselt peaksime suhtuma  nõukogudelaadse  totalitaarriigi  taastekkimise ohtu. Sellises ühiskonnas aset leidavad inimeste kannatused  ja hävitatud elud  on asjaolud, mis sunnivad meil alati  valvsad olema!

Kolmandaks,  huvitav ja õpetlik on käsitleda NSVLiidu   kokkukukkumist majandusteooria  seisukohalt.  See on ilmekas näide, kuidas ebaefektiivne majandussüsteem viib kokkuvõttes ka riigi hävimiseni. Mitte ainult diktaatorlik ühiskonnakorraldus, vaid turumajanduse puudumine  hävitas lõppkokkuvõttes Nõukogude riigi.

 Üheparteilisi  ja autoritaarseid riike on ka täna maailmas mitmeid – näiteks kompartei poolt juhitav Hiina. Samas on seal majanduselu  korraldet turumajanduse põhimõtete alusel. Aga jällegi, võim püsib kindlana niikaua, kui ta suudab pakkuda majanduslikku heaolu. Aga nagu viimase sajandi kogemus näitab – kui ühiskond ei ole demokraatlik, siis  nii või teisiti pidurdub ka heaolu kasv, mis toob kaasa rahulolematuse suurenemise.

Turumajanduse puudumine  NSVLi-s tõi kaasa väga vastuolulise arengumudeli. Ühelt poolt oldi 50-60-ndatel maailma absoluutses tipus riigipoolse panustamisega teadusse  ja tehnilisse arengusse. Seda küll eeskätt sõjaliste eesmärkide saavutamiseks. Teiselt poolt aga puudus mehhanism uuelaadsete tehniliste lahenduste ülekandumiseks tavakaupade tootmissesse.  Piltlikult öeldes – suudeti Belka ja Strelka kosmosesse lennutada, aga raadioid ega riideid ei suudetud toota. Ilmekas  erinevus tuleb välja võrdluses USA-ga, kus riigipoolsel panustamisel välja töötatud tehnilised lahendused muutuvad erasektori abiga kiiresti ärilisteks toodeteks. Enamus Apple ja Google tehnoloogilistest lahendustest oli vähemalt esialgselt välja töötatud USA valitsuse poolt rahastatud teadusprogrammide tulemusena.  Sageli jällegi sõjaliste eesmärkidega seoses. 

Tulles tagasi veelkord Gorbatšovi kui riigijuhi juurde.  NSVL häving on peaks meile õpetama seda, kui oluline on arusaam ja teadmine sellest, kuidas ühiskond  tegelikult toimib.  Kõige  ohtlikum sealjuures on kinni jäämine mingitesse poliitilistesse või majanduslikesse dogmadesse ning tegelikku olukorra ignoreerimine.  Ehk teisisõnu, hakatakse uskuma omaenda valesid.  Ja see on ka meie  tänase Eesti peaküsimus  -  kas riigijuhtimine suudab uueneda ja stagnatsioonist välja murda või jätkame enesepettust ja jutte sellest kuidas kogu progressiivne inimkond meid ikka imetleb ja eeskujuks peab! 

G20 - majanduskasv ja Venemaa (Vikerraadio (23): 18.11.2014)

Eelmisel nädalavahetusel toimus Austraalias, Brisbane’is suurriikide juhtide tippkohtumine, mida tunneme ka G20 ühendusena. Kuigi  suuremat tähelepanu on saanud erinevate kremlinoloogide tõlgendused Venemaa valitseja käitumise  eripärade kohta,  siis alljärgnevalt  keskenduks  nimetatud  ürituse sisulisele poolele.

Kõigepealt G20-st kui suurriikide suhtlusviisist.  Alguse on saanud selline mitteformaalne ühendus 15 aastat tagasi. Selle eesmärgiks on „tuua kokku tähtsamate tööstusriikide ja arengumaade juhid, arutamaks maailmamajanduse globaalseid teemasid“.  Nagu ka nimetus viitab, on osalisi kokku 20 riiki, mis sisaldab ka Euroopa Liitu kui institutsiooni. Seega  võib öelda, et ka Eesti esindaja viibis kohal! 

Nimetatud riigid katavad kokku  86% maailma tootmismahust; 76%  maailma väliskaubandusest  ja 65% maailma rahvastikust.  Pooled  ühendusse kuuluvatest riikidest moodustavad suuremad arenenud tööstusriigid nagu USA, Saksamaa ja Jaapan; teise poole aga suure rahvaarvu ja rikkalike loodusvaradega arengumaad nagu Brasiilia, Hiina ja India, aga ka Indoneesia ja Saudi-Araabia. Aga ka Venemaa.  Seega ei ole kuidagi tegemist mingisuguse rikaste Lääneriikide klubiga,  vaid arengutasemelt erinevate, aga majanduslikult ja poliitiliselt oluliste riikidega maailma  erinevates regioonides. 

Mis siis neid riike võik ühendada?  Kokkusaamiste fookus  on globaalsete arengute, aga eelkõige rahandus-süsteemi stabiilsuse ja majanduskasvu teemade arutelu. Sai ju ka ühenduse kooskäimine alguse peale 1997-nda aasta ränka Aasia  finantskriisi. Globaliseeruvas ja seotud maailmas tunnetati vajadust  majanduspoliitikaid  kooskõlastada ja rahandussüsteeme stabiliseerida.

Mida siis Brisbane’is riigipead rääkisid ja mis sellest Eestile võiks tähelepanuväärset olla?  Peateema on ikka majanduskasv  ja selle saavutamise strateegiad.  Kokkusaamisel kinnitatud tegevuskava toob välja  mitmeid aspekte, mis riikide majanduskasvu peaksid stimuleerima.  Suuresti on tegemist väga üldiste deklaratsioonidega ja midagi  uut siin meie jaoks ei ole. Aga mõned  huvitavad aspektid siiski!

Globaalne eesmärk  on saavutada  vähemalt 2% majanduskasv järgneva 5 aasta jooksul. Loomulikult on riigiti kasvu kiirus erinev – Euroopas  madalam ja tärkava majandusega riikides kiirem.  Globaalse majanduskasvu saavutamiseks peaksid ka riigid edendama struktuurseid reforme ja tihendama omavahelist koostööd.  

Täpsemalt näeb tegevuskava ette keskendumist neljale valdkonnale -  infrastruktuuri arendamist; kaubandustõkete vähendamist; uute töövõimaluste leidmist ja konkurentsijõudude tugevdamist.

Infrastruktuuri arendamiseks kavatsetakse luua spetsiaalsed asutused, mis aitavad nii siseriiklikke kui piiriüleseid projekte  korraldada ja rahastada.  Üks oluline takistus tundub olevat infrastruktuuri projektide riigipoolne rahastamine, sestap püütakse soodustada ka eraraha investeeringuid infrastruktuuri arendamisse.   

Teine suund on piiriülese kaubanduse tõkete vähendamine. Eesti jaoks  teemapüstutus ülemäära aktuaalne ei ole, sest oleme niigi väliskaubanduslikule tegevusele  üpris avatud.  Aga teiselt poolt, kui pidada silmas Lääneriikide ja Venemaa vahelist kaubandussanktsioonide sõda, siis tuleb silmad lahti hoida.

Kuna ikka on veel tuntav pangandussüsteemi kriisijärgne ebakindlus, siis rõhutatakse ka vajadust kehtestada finantssektorile selgemad ja efektiivsemad regulatsioonid.   Selle teemaga seondub vahetult ka riikide võlakoormuse kontrolli alla saamine.

Eesti jaoks huvitav aspekt on aga G20  näpunäited maksusüsteemi arendamiseks.  Rõhutatakse vajadust „kindlustada rahvusvahelise maksusüsteemi õiglus  ja  kindlustada riikide maksubaas“.  Pangem nüüd tähele – rõhutatakse põhimõtet, et „kasumid peavad olema maksustatud neis riikides,  kus ettevõtte majandustegevus toimub ja kus lisaväärtus  luuakse“.   Tänane Eesti kasumimaksustamise  süsteem on sõna-sõnalt selle põhimõttega vastuolus. Meie maksusüsteem teeb võimalikuks suuremahulise Eestis teenitud kasumi maksuvaba väljaveo välisettevõtete poolt.  Ehk Eestis toimub täpsel see, mida nimetatud deklaratsioon taunib.  G20 lõppdokumendis tunnustati ka rahvusvaheliste maksureeglite täpsustumist ja piiriülese maksude vältimise seire arengut.

Olulise kasvustrateegia valdkonnana räägiti palju ka töökohtade loomise vajadusest ja naiste ning noorte töövõimaluste avardumisest; kliimamuutustest ja muudest olulistest asjadest.

Seega kokkuvõttes. On ju ilmselge, et pooleteistpäevase  kokkusaamise käigus ei ole võimalik maailma globaalprobleeme lahendada. Eelkõige  on selliste ürituste eesmärgiks anda  olulistele riigipeadele võimalus kõrgetasemeliseks otsesuhtluseks.  See võimaldaks  kiiremini reageerida maailma majanduse ja poliitika hetkeprobleemidele,  nagu Ebolaga viiruse leviku tõkestamine või sõjaliste konfliktide vaigistamine.  Ja näiteks otsekohene ning kriitiline suhtumine Venemaa agressiivsesse tegevusse, mis sel kohtumisel ka toimus.

Teine üldisem eesmärk  on seotud indikatsioonide andmisega maailmale – mis on olulised probleemid ja kuhu suunda kavatsetakse liikuda!   Ja see läheb ka Eestile korda, sest oleme samuti oluline osa maailmast! 

Venemaa ja sanktsioonid (Vikerraadio (7): 1.04.2014)

Viimasel nädalal  oleme kuulnud mitmetest Lääneriikide plaanidest  seoses Venemaa karistamisega Krimmi vallutamise eest. Teise riigi territooriumi hõivamine  ja endaga liitmine on tegevus, mis tänases Euroopas ei saa olla sallitav. Demokraatlik maailm peab reageerima, et vältida samalaadse tegevuse kordumist ja laienemist.  Ilmselgelt sõjalised aktsioonid Krimmi taasliitmiseks Ukrainaga ei ole võimalikuid. Sestap tekib küsimus – kuidas ründajat karistada muude vahenditega? Eelkõige käib jutt poliitilisest  hukkamõistust  ja isolatsioonist, aga ka survestamist majanduslike hoobade kaudu. Sanktsioonid teeks Venemaa elu  kibedaks ja sunniks neid hoiduma edasisest ekspansioonist.

Samas näeme Euroopa Liidu ja USA üllatavat sisulist hambutust ja aeglast reaktsiooni.  Sündmused Krimmis  tulid Läänemaailmale ilmselge ootamatusena. Mis tõendab veelkord – maailma arusaam ja ettenägemisvõime Venemaast käitumismustritest ja võimalikust   agressiivsest tegevusest on väga õhuke. Seda vaatamata maailmas tegutsevatele  sadadele  Venemaa uurimiskeskustele ja tuhandete  niinimetatud kremlinoloogide toimetamisele.

Kuidas siis  Venemaad survestada? Eesti jaoks on küsimus ülioluline, sest oleme piiririik.  Asume vahetus kontaktsoonis ning meie jaoks Eesti-Vene suhetega  seoses kõik tähtis. Olge see siis julgeolek, poliitika, majandus või inimestevahelised suhted.   Erinevalt Ukrainast ei ole Eesti sõjaliselt allaheidetav.  Meie kaitsevõimekus on piisav seismaks vastu igale agressorile. 

Jätame kõrvale poliitilise ja sõjalise aspekti ning keskendume majanduslikele survevahenditele.  Majandussanktsioonide mõte oleks kahjustada eelkõige Venemaa  poliitilise ja majandusliku eliidi heaolu.  Esimese sammuna karistusoperatsioonide seas on  kehtestatud sissesõidupiirangud Lääneriikidesse paarikümnele inimesele Venemaa   eliidi  seast, keda saab otseselt seostada Krimmi sündmustega. Räägitakse järgnevatest võimalikest majandusspiirangutest Venemaa ärimeestele; Vene ettevõtete ja pankade välistegevuse piiramisest aga ka inimeste reisipiirangute suurendamisest.  Vene ärieliit ja ühiskond peaks nende kaudu kannatama ja oma heaolu vähenemise kaudu tajuma, et agressiivsele territooriumide  hõlvamisele järgneb vältimatu karistus.

Sanktsioonid saavad olla aga efektiivsed juhul, kui nad on suunatud Vene ekspordimajanduse  kõige olulisemate valdkondade vastu – see on nafta, gaasi ja toorme eksport, mis moodustab üle 70% Venemaa  väljaveost.  Kõik muud on Venemaa ekspordivõimekuse mõttes suhteliselt olematu. 

Teine pool sanktsioonidest  on seotud Lääne tehnoloogia  sisseveoga Venemaale, mis vähendaks veelgi tema konkurentsivõimet; sealhulgas ka sõjatööstuse arengut.

Aga olukord  läheb mõnevõrra naeruväärseks.  Ähvardused vene poliitikute  Läänes asuvate  varad külmutamise kohta ei ole tõsiseltvõetavad. Selle eest on Putin juba  ammu hoolitsenud, et Vene poliitilistel põhitegijatel ei oleks välismaal selliseid varasid ega huvisid, millega saaks neid väljastpoolt survestada.

Aga majanduspiirangud Vene ettevõtetele ja ärimeestele?  Juba kohe on  Euroopa ametnikelt kuulda, et  Vene gaasitoru kinni ei keerata. Loomulikult -  on ju Saksamaa on 60% ulatuses sõltuv välismaalt ostetavast energiast.

Juba on kuulda, et muidu nii sõjakas Briti valitsus on välistanud jõuvõtted  Suurbritannias toimetavate vene oligarhide vastu. See võiks kahjustada Londoni City ja kinnisvaraomanike ärihuvisid. 

Juba on kuulda, et Prantsuse sõjalaevade tootjad ei loobu ründelaevade müümisest Venemaale. Ärihuvid!

Tundub, et läänemaised sanktsioonide lubajad ise pole  demokraatlike  väärtuste kaitsmise nimel ise suutelised mitte kopikatki oma heaolust ära andma.  Suhteliselt on sõjakad olnud ameeriklased, sest nende otsesed ärihuvid Venemaal on palju väiksemad.  Aga ka mitmed USA prominendid on kutsunud üles mõõdukusele Venemaa suhtes.

Mõtleme venevastastel sanktsioonide tagajärgedest Eesti  seisukohalt. Venemaa on meie ekspordisuunana 3 kohal. Välisinvesteeringute mahu poolest Eestisse on Venemaa samuti esiviisikus. Kuigi otseselt ei ole Vene investeeringud nii nähtavad kui Soome ja Rootsi omad, siis vene turu tähtsus meie turismile, põllumajandusele  ja logistikasektorile on vägagi oluline. 

Tahan jutu viia meie huvidele  ja osalusele Venemaale piirangute kehtestamisel. Kui näiteks Saksamaale ei ole vastuvõetav gaasitarnete piirang, siis mis on need piirangud, mis  Eestile kindlasti ei sobi? On need seotud turistide liikumise ja viisadega?  Kas oleme nõus piirama venelastega seotud  investeeringuid  meie majandusse, sealhulgas sadamatesse ja rasketööstusesse?

Teiselt poolt, meil peaks olemas olema  plaanid  nii riigi kui ettevõtete tasandil juhuks, kui oluliselt  väheneb vene transiit, investeeringud sadamatesse  ja turistide vool.  Mis võiks juhtuda sanktsioonide tõttu tööstusega  Ida-Virumaal, puhkekeskustega  Pärnus ja uueaasta елка-dega Tallinnas? 

Olen seda meelt, et uus valitsus  ja uuel väliskaubandusminister peaksid neil  teemal väga kiiresti midagi arvama ja selgitusi jagama. Et kõik ei tuleks jälle ettearvamatult.