Tax Foundation ei ole OECD (Vikerraadio (93): 12.12.2017)

Viimastel nädalatel olen kohanud meedias mitmete asjatundlike ja lugupeetud inimeste poolt esitatud  väidet, et OECD „on hinnanud meie maksusüsteemi arenenud maailma kõige konkurentsivõimelisemaks“  või  “ Eesti maksusüsteem on OECD riikide seas neljandat aastat järjest parimal kohal“. Sellised avaldused viitaksid nagu asjaolule, et meie maksusüsteem ongi maailma parim ja igasugused kavandatavad maksumuudatused saavad seda teha ainult kehvemaks.

Paraku on tegemist  otsese väärinformatsiooni levitamisega, mis liiga suures koguses hakkab tüütuks muutma. Teadaolevalt,  OECD ei koosta selliseid „iludusvõistlusi“ ega reasta riike maksusüsteemi paremuse alusel.

Sellise edetabeli on tegelikult koostanud USA-s asuva Tax Foundation`i  nimeline väike parempoolne poliitikakontor, millel pole mitte midagi ühist sellise soliidse organisatsiooniga nagu seda on OECD.  Omistada väited Eesti maksusüsteemi kõrgest konkurentsivõimest OECD-le ei ole seega tõesed.    

Teiseks, kui vaadelda, kuidas selline maksude konkurentsivõime indeks on Tax Foundation’i poolt koostatud, siis Eesti  maksusüsteemi sisulisest arusaamisest ja olemuslikest probleemidest minnakse kauges kaares mööda.  Nimelt, nende  indeks ignoreerib täiesti sellist maksude liiki nagu ettevõtete sotsiaalkindlustusmaksed. Need katavad aga Eesti maksudest umbes kolmandiku ning  on tegelikult saanud Eesti ettevõtluse peamiseks maksuprobleemiks.  

Ja kui jätta pool ettevõtte maksukoormusest välja, siis sarnaneb see olukorraga, kus kuulutame maratonijooksus olümpiavõitjaks  sportlase, kes läbis teistega võrreldes ainult pool distantsist.

Tax Foundationi edetabelis  tagavad  Eestile esikoha kaks maksuliiki – need on ettevõtete tulumaks ja kinnisvaramaksud. Eestis täna puudub  kohustuslik ettevõtte kasumimaks.  Meil pole ka kinnisvaramaksu. Ja kui neid makse ei ole, ongi lihtne olla eespool riikidest, kus sellised maksud on kehtestatud. „Pimedate riigis on isegi ühe silmaga mees kuningas“, ütleb vanasõna!

Aga vaatame sisuliselt Eesti maksusüsteemi. Meie ettevõtte sotsiaalmaksete koormus on  33,8% töötajale makstud töötasust.  Ehk siis, näiteks tänasele keskmisele palgale  - 1200 eurot,  maksab tööandja riigikassasse lisaks üle 400 euro sotsiaal- ja töötuskindlustusmakseid. Nendest maksetest tuleb kokku üks kolmandik meie riigieelarve tuludest. Eesti tööandjal lasub kõige suurem suhteline sotsiaalkindlustusmaksete koorem Euroopa Liidus.  Kui seda arvesse ei võeta maksukonkurentsi edetabelites, siis pole need tabelid  tõsiseltvõetavad.

Samal ajal maksab töövõtja sellelt palgalt sotsiaalkindlustusmakseid ainult 19 eurot; indiviidi madala sotsiaalmaksupanusega oleme samuti Euroopas esimeste seas.

Seega, kui räägime riigi maksusüsteemist kui raamistikust, mis soosib või pidurdab ettevõtete konkurentsivõimet, siis tuleks rääkida erinevatest maksudest kui tervikust.  

Kui ettevõtte kasumimaks ja kinnisvaramaks on poliitiliste valikute tõttu madalad,  siis  paratamatult koormatakse teisi makse rohkem. 

Minu arusaama kohaselt ja eelpoolnimetatud numbritest lähtudes,  on Eesti tänane peamine maksuprobleem ettevõtete liiga kõrge sotsiaalmaksukoormus. See maksuaspekt ei  kajastu aga Tax Foundation edetabelis üldse.

Mida suurem on töötajate palgatase, seda suurem on ka sotsiaalmaksukulu ja tööjõukulu tervikuna. Kui palkamine on kallis, siis ei võimalda see omakorda saavutada konkurentsivõimelist palgataset Euroopa Liidus ning tugevneb soov töötajaid odavatest riikidest sisse tuua.

Meie tänane ettevõtte maksusüsteem on jõudnud olukorda, mis pidurdab kasumi teenimist, sest tööjõukulu on  kallis. Samas, teenitud kasumit kohustuslikus korras tulumaksuga ei maksustata.  Loogiliselt võttes peaks seos olema vastupidine – maksusüsteem peaks toetama kasumite teenimist ning seejärel omakorda,  ettevõtete panustamist ühiskonda läbi kohustusliku kasumimaksu. Hea maksukorraldus nõuab ühiskonna erinevatelt osapoolte ja huvide  kompromisse ning terviklikku arusaama süsteemi olemusest.

Seoses valimistega räägitakse järgmisel aastal maksudest palju. Ootame huviga, milline saab erinevate erakondade plaan ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse vähendamiseks. Unelemine arvamises, et meie  maksusüsteem ongi maailma parim, on aga paraku otsene enesepett. 

Sirp: Eesti maksusüsteem on jõudnud ummikusse 8.12-2017

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/eesti-maksususteem-on-joudnud-ummikusse/

Proportsionaalsest tulumaksust on saanud madala haldussuutlikkusega idaslaaviliku riigi sümbol.

Viktor Trasberg

Eestis on lihtne maksusüsteem – see kõlab usutavalt ainult nende suust, kes suudavad peast arvutada tulumaksukohustuse näiteks summalt 1234.56 eurot. Ülejäänud sada protsenti inimesi avab aga maksukalkulaatori ja klõbistab paari sekundiga vastuse valmis. Tehtud-unustatud! Muide, maksukalkulaatoril ei ole vahet, kas on tegemist ühe, kümne või saja erineva maksumääraga.

Makse korjatakse demokraatlikus ühiskonnas seepärast, et tagada ühiskonna toimimine ja jätkusuutlikkus. Maksutuludest rahastatakse infrastruktuuri rajamist, välis- ja sisejulgeoleku tagamist, haridust ja kultuuri, meditsiini- ja mitmesuguste sotsiaalteenuste pakkumist. Need on asjad, mida ka turumajanduse korral turg ei suuda ühiskonda rahuldaval moel pakkuda ning seega on vajalik ühiskassa nende hüviste loomiseks. Ehkki kogu ühiskonna või osa selle liikmete karistamist maksude kaudu on ajaloos korduvalt aset leidnud, ei ole demokraatlikus ühiskonnas maksustamise eesmärgiks inimeste karistamine, vaid fiskaalvahendite koondamine legitiimselt valitud ühiskonna esinduskogude poolt.

Vastuvõetamatu on retoorika, mis tihti kõlab poliitikute suust: vähendame makse, sest tahame jätta rahvale rohkem raha kätte. See tähendab ju seda, et kogu meie tulu oleks nagu riigi oma ja riik otsustab, kui palju sellest inimestele alles jätta. Demokraatlikus ühiskonnas on olukord täpselt vastupidine – tulu on meie oma ja meie ühiskonnana otsustame, kui palju sellest riigile anname ühiste kulude tegemiseks!

Miks ühiskonnad kasutavad samaaegselt paljusid eri makse ehk miks ei ole võimalik piirduda vaid ühe-kahe maksuga? Siit jõuame maksustruktuuri ülesehituse ja maksukoormuse jaotamiseni ühiskonnaliikmete vahel. Maksud on erinevad, sest nad koormavad erinevaid maksubaase ja maksudel on ka erinevad eesmärgid. Kuigi kõikide maksude kogumise esmane eesmärk on rahakogumine, siis mõned neist täidavad ka majandustegevust mõjutavaid-suunavaid ülesandeid. Näiteks: joo ja suitseta vähem ning ära saasta loodust –need on mõne aktsiisimaksu spetsiifilised eesmärgid.

Teiseks, erinevate asjade maksustamine võimaldab jaotada maksukoormuse ühtlasemalt eri maksubaaside vahel – näiteks tarbimise, tööjõu ja kapitali maksustamise vahel. See tagab ka maksulaekumiste parema stabiilsuse ja ettearvatuse erinevates majandusolukordades. Kuidas täpsemalt maksukoormus ühiskonnaliikmete ja maksubaaside vahel jaotub – see on aga juba ühiskonna valik.

Kui liigitame makse nende tüübi järgi, siis jaotuvad maksud otsesteks (ehk tulumaksudeks) ja kaudseteks (ehk tarbimismaksudeks) ning sotsiaalkindlustusmakseteks. Euroopas keskmiselt jaotuvadki maksud enam-vähem võrdselt nende kolme maksutüübi vahel. Aga mitte Eestis! Meil on tegemist olukorraga, kus kaudsete maksude osakaal kogu avaliku sektori eelarves on oluliselt suurem ja vastavalt otseste maksude tase on madalam.

Võrdleme Eesti maksude osakaalu Soome ja Euroopa Liiduga. Sel sajandil on meie avaliku sektori eelarvetes tarbimismaksude osakaal tõusnud üle 41%, Euroopas keskmiselt on see 28%. Samal ajal on tulumaksude osakaal vähenenud 30%-lt 22%-ni. Eesti maksustruktuuri muutused on olnud väga selged – vähem tulu- ja rohkem tarbimisega seotud maksustamist.

Siit on tulenenud ka surve tarbimishindade kasvule, sealhulgas alkoholikaupade kallinemisele. Ühest küljest ühtib see Euroopa Liidu õhutatud maksustruktuuri muutmise suunaga, mis omakorda tuleneb suuresti OECD arusaamast. Maksukoormuse nihutamisel tuludelt tarbimismaksude poole tuginetakse peamiselt OECD 2008. aastal tehtud mudelanalüüsile, millest lähtudes väidetakse, et „maksureformide eesmärk peaks olema maksubaasi nihutamine tulude maksudelt … kinnisvarale või tarbimise maksustamisele“.1

Paraku on OECD maksumudelis väga põhimõttelised vääreeldused ja sellest on välja jäetud väga olulised maksu­struktuuri mõjutavad tegurid. Mudel kaasab kitsast riikide ringi ning neid käsitletakse eraldatud saartena; ignoreeritakse viimast ülemaailmse majanduskriisi, riikide suurusest tulenevat maksuspetsiifikat, piiriülese kaubanduse, riigivõla ja eelarvedefitsiidi mõjusid ja jäetakse välja veel palju teisi olulisi tegureid. Lühidalt, sellisel alusel antud soovitused ei tekita ülemäärast usaldust.

Aga selline seisukoht sobib Euroopa Liidule vähemalt kahel põhjusel. Esiteks, kriisi ajal, aastatel 2009–2011 otsiti paaniliselt imerohtu majanduskasvu taastamiseks. Teiseks sobib see hästi kokku Euroopa Liidu tarbimismaksude harmoneerimise nõuetega vältimaks riikidevahelist ennasthävitavat maksukonkurentsi. Kui esialgu oli ELi komisjoni seisukoht väga imperatiivne – „kõik peavad muutma maksustruktuuri“ –, siis nüüdseks on sellisest nõudest loobutud, sest maksumuudatuste tegemine on osutunud väga vaevaliseks.2

Olen arvamusel, et meil puudub ikkagi usaldusväärne tõestus selle kohta, et tarbimismakse eelistavate riikide kasv on kiirem ja majandus stabiilsem. Olen nõus autoritega, kes väidavad, et pole olemas mingit kuldreeglit tarbimismaksude ja tulumaksude õige proportsiooni kohta.3Iga riik peaks oma maksustruktuuri kujundamisel lähtuma omaenda spetsiifilistest oludest ja vastavalt sellele ka kasutatavate maksude osakaalu kujundama.

Minu arusaama kohaselt on Eesti maksusüsteem jõudnud omadega ummikusse ja seda just paljuski struktuursetel põhjustel. Maksuraha on muidugi puudu igas ühiskonnas ja igal ajal. Aga spetsiifiliselt Eesti puhul võib peamiste maksuprobleemidena välja tuua sotsiaalfondide jätkusuutlikkuse, ettevõtete koormatuse ELi suurima suhtelise sotsiaalmaksukoormusega, eelarve liigse sõltuvuse volatiilsetest tarbimismaksudest, välisettevõtete kasumite maksuvaba väljaveo, naeruväärse olukorra piiriüleses alkoholikaubanduses ja Euroopa struktuurivahendite äralangemisjärgsed riskid. Aga me ei saa suurendada tulumakse poliitilistel põhjustel, alandada tarbimismakse majanduslikel põhjustel ja vähendada ettevõtete sotsiaalmaksu tehnilistel põhjustel.

Nende probleemidega toimetulemiseks on vaja vältimatult muuta maksustruktuuri ja maksukoormuse jaotust. Eestis on vint üle keeratud tarbimismaksudega ja samal ajal on indiviidide tulud ja ettevõtete kasumid alamaksustatud. Sellele lisandub liigkõrge ettevõtete sotsiaalmaksukulu ja olematu kinnisvaramaks. Maksureformi eesmärgiks peaks olema kõiki nimetatud makse muuta ja kalibreerida selliselt, et saavutada tasakaal maksukoormuse jaotamises ja tagada jätkusuutlik riigi rahastamine.

Nagu enamikus riikides, nii ka Eestis on üheks emotsionaalsemaks maksuteemaks indiviidi tulumaks. Tegemist on olulise riigituluga – Euroopa riikides keskmiselt laekub sellest 23,5% kogutuludest, Eestis 17,3%. Kuigi selle näitajaga asume ELi riikide seas alumises kolmandikus, ei ole see üldsegi nii madal tase. Pigem on probleem tulumaksu enda süsteemis. Proportsionaalne tulumaksusüsteem blokeerib suuresti ka teiste maksude muutmise ning on üks peamine põhjus, miks meie maksusüsteem on kinni kiilunud.

Kui kunagi oli argumendiks riigi võimetus keerulisema süsteemiga toime tulla, siis nüüd ei ole ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti, miks meil peaks olema primitiivne ja ebaefektiivne proportsionaalne tulumaks. Kõik maksuteoreetilised ja praktilised argumendid on sellise süsteemi vastu. Proportsionaalne maksusüsteem takistab maksukoormuse efektiivset jaotust, nullib ära maksusüsteemi kui automaatse stabilisaatori toimimise, ei võimalda teha muudatusi ettevõtete sotsiaalmaksusüsteemis ja süvendab sotsiaalseid vastuolusid. Kui kakskümmend viis aastat tagasi tekitas proportsionaalne tulumaks üldist huvi (nn flat tax revolution) kui teatud lahendus liiga koormavaks ja keeruliseks muutunud tulumaksusüsteemidele, siis tehnoloogia areng on kummutanud kõik kriitilised argumendid. Proportsionaalne tulumaks ei ole lahendus neile probleemidele.

Ükski maksuasjatundja ei ole vastu vajadusele jaotada üksikisiku tulumaksukoormust progresseeruvalt –suurematululised peaksid maksma rohkem mitte ainult absoluutses raamistikus, vaid ka suhteliselt võrreldes tuludega. Seda progressiooni saab maksusüsteemis kasutusele võtta väga erinevate vahenditega – maksumääradega, -vabastustega, -tagastustega ja maksubaasi kitsendamise või laiendamisega. Kummalisel kombel on meil aga ühest tulumaksu progresseeruvust mõjutavast tehnilisest instrumendist – maksumäärast – tehtud maailmavaade. Paraku on proportsionaalsest tulumaksust saanud madala haldussuutlikkusega idaslaaviliku riigi sümbol – see kehtib Valge­venes, Venemaal, Ukrainas ja vaid mõnes Ida-Euroopa riigis. See on seltskond, kellega flat tax’i pooldajad jagavad maailmavaadet!

Kas järgmine aasta toob Eestile kaasa astmelise tulumaksu? Ei too, maksusüsteemi teevad astmeliseks erinevad maksumäärad, mitte maksuvabastused. Maksuvabastused teevad tulumaksu küll progresseeruvamaks mingite tulutasemete lõikes, aga teaduslikus mõttes ei saa seda nimetada astmeliseks tulumaksuks. Uue süsteemi probleem on mitte selle arvutamise keerukus, vaid asjaolu, et püütakse sama instrumendiga saavutada üheaegselt kolme vastandlikku eesmärki – alandada maksukoormust, suurendada maksukoormust ning säilitada veel erikohtlemine teatud tulusaajate rühmadele. Nagu näeme, seda on peaaegu võimatu korraga saavutada.

Uue maksuvabastuste kaudu kujundatud maksusüsteemi probleemiks on ka asjaolu, et maksukoormuse lisandumine (kasvav piirmaksumäär) ei ole loomupärane, vaid suureneb teatud tulusegmendis ja siis jälle alaneb. Igati lihtsam on maksukoormust jaotada läbi erinevate maksumäärade, mis kehtiksid erinevatele tuludele. Sellele lisanduksid spetsiifilised maksuvabastused, mis võimaldavad süsteemi peenhäälestada. Selline maksukorraldus vastaks igati viimased 150 aastat valdavaks olnud neoklassikalisele majandusteaduslikule arusaamale. Missugused oleksid optimaalsed maksumäärad, seda on akadeemilises kirjanduses piisavalt analüüsitud. Viidakem siinjuures näiteks Nobeli majandusauhinna saanud majandusteadlase Peter Diamondi4 või teise nobelisti, briti majandusteadlase James Mirrleesi5 töödele.

Progresseeruvate maksumääradega tulumaksusüsteem võimaldab hakata lahendama Eesti maksusüsteemi peaprobleemi, milleks on ettevõtete kõrge sotsiaalmaksukoormus. Sellest saab järgmiste valimiste peamine maksuteema. Kõrge sotsiaalmaks ei võimalda ettevõtetel olla tööturul konkurentsivõimeline, siit ka näilik tööjõupuudus 500 miljoni inimesega turul. Sotsiaalmaksu­koormust saab vähendada ainult selle ülekandmisega indiviidi tulumaksu tasemele, teisi makse ettevõtte sotsiaalmaksu vähendamise kompenseerimiseks ei ole meile enam jäänud. Aga jällegi, selleks peab indiviidi tulumaksu­süsteem olema progresseeruva maksumääraga.

Avaliku sektori lisanduvat rahavajadust aitab katta ka ettevõtete tulumaks, mis on Eestis konkurentsitult Euroopa väikseim ning kohaliku omavalitsuse tulusid aitaksid suurendada kinnisvaramaksud. Tarbimismakse ei ole ilmselt võimalik alandada, teemaks on ainult nende tõusu pidurdamine ja lootus, et naabrid suurendavad õlle hinda kiiremini, kui meie seda teeme. Kokku võttes: jutt maksukoormuse üldisest alandamisest tundub kohatu.

Viktor Trasberg on Tartu ülikooli majandus­teaduse dotsent.

1 Åsa Johansson, Christopher Heady, Jens Arnold, Bert Brys and Laura Vartia. Tax and Economic Growth, ECO/WKP(2008)28 WP No.620, OECD Economic Department, 2008.

2 Milena Mathé, Gaëtan Nicodème, Savino Ruà. Tax Shifts. EU Commission, Taxation Papers, No.59 , 2015.

3 Jorge Martinez-Vazquez, Violeta Vulovic. Yongzheng Liu. Theory and Economic Significance, The Elgar Guide to Tax Systems, 2011, lk 37–92.

4 Peter Diamond, Emmanuel Saez, The Case for a Progressive Tax: From Basic Research to Policy Recommendations (2011), Journal of Economic Perspective, Volume 25, Number 4 — Fall 2011.

5 James Mirrlees,Tax by design, Oxford University Press, 2011.

Pääsemine paradiisist (Vikerraadio (91) 15. 11.2017)

ERR link

Just praegu on toimumas meeliköitev  meedimäng nimega Paradiisipaberid, mis on jätkuks eelmisel aastal  toimunud niinimetatud Panama paberite vaatemängule. Lihtsas keeles, miskitmoodi on välja tulnud nende ettevõtete ja eraisikute nimed, kes ajavad oma äriasju maksuvabade piirkondade kaudu. Sellesse seltskonda kuuluvad näiteks Facebook, Apple, Nike ja McDonalds. Indiviididest kaunistavad seda nimekirja paljud riigipead, poliitikud, muusikud ja filmistaarid.

Paradiisipaberiteks nimetatakse lekkinud dokumente sellepärast, et maksuvabad  piirkonnad on sageli hea kliima  ja kauni loodusega riigid nagu näiteks  Bermuda või Bahama.  Kasutatakse sellist äritegemise vormi aga peamiselt kolmel põhjusel – maksudest  hoidumiseks, rahapesuks või lihtsalt oma tegevuse varjamiseks. Paljud selle maailma vägevad ei taha, et  laiem üldsus teaks nende äride sisust ja äritegemise mastaapidest. Euroopa Liit on survestanud selliseid piirkondi maksustama Euroopast pärinevaid ettevõtteid ja eraisikuid tulumaksuga ning jagama infot seal toimetavate tegelaste kohta.  Ülemäära edukaks selline tegevus pole aga osutunud.

Tuleme siinkohal tagasi kodukamarale ja toome esile seosed meie majanduskeskkonnaga. Teatavasti, ka Eestis ei maksa ettevõtted teenitud kasumi pealt kohustuslikku tulumaksu. See  on pakkunud rahvusvahelistele ettevõtetele võimalusi  piiriülesteks manipulatsioonideks ja moonutanud majandustegevust  ka riigi siseselt.

Meil puuduvad täna  usutavad tõendid selle kohta, et meie süsteem oleks kuidagimoodi ühiskonnale majanduslikus võtmes efektiivsem  võrreldes kõikide teiste riikidega, kus kehtib klassikaline kasumimaksusüsteem. Rahvusvaheliste ettevõtete puhul väidaksin, ma meie tulumaksusüsteemil on lausa uuskolonialismi ilminguid.  

Võtame pangandussektori. 16 aasta jooksul on pangad teeninud Eestis kokku neli miljardit eurot kasumit ning on selle pealt maksnud 154 miljonit kasumimaksu. Arvestuslik keskmine aastane maksukoormus on 3,8 protsenti; seda olukorras kus nominaalne maksumäär on  liikunud 26 ja 20 protsendi raames. Pooltel vaadeldava perioodi aastatel  pole üldse midagi makstud või siis jääb arvestuslik maksukoormus alla 1%.  Eesti pankade, mis suuresti kuuluvad välisosanikele, kasumimaksukoormus on olnud üpris tagasihoidlik. 

Samas on meie pankade emapangad maksnud koduriigis  ohtralt nii kasumimaksu kui ka dividende, mis omakorda on mitmetes riikides maksustatud lisaks indiviidi tulumaksuga.

Alates järgmisest aastast Eesti olukord muutub. Sisuliselt kehtestatakse pankadele kohustuslik 14% kasumimaks ehk siis sel sajandil kehtinud tulumaksusüsteem muutub lõpuks ometi  mõistuspärasemaks ja sarnasemaks muu maailmaga. Aga on tekkinud huvitav olukord. Pangad, kes tavapäraselt väga jõuliselt väljendandavad oma seisukohti maksustamise ja regulatsioonide osas, on seekord samahea kui vait olnud. Kuigi on tegemist põhimõttelise muutusega kasumite maksustamises  ja kohalike pankade maksukoormuse ilmse kasvuga.

Tõlgendan seda olukorda järgmiselt. Pangad on hakanud tajuma, et kohustusliku tulumaksu puudumine mõjub  nende mainele halvasti.   Emapangad välismaal ei tunne enam ennast hästi olukorras, kus nende tütarfirmad tegutsevad riikides, kus kasumit ei maksustata. Sest - kui pole kohustuslikku kasumimaksu, siis on Panama!

Kui sellele lisanduvad veel rahapesu- ja korruptsioonisüüdistused pankade vastu, siis selline negatiivne foon teeb pankadele raskeks uute investorite leidmise.  Ei tule kasuks ka pidevad etteheited, milles Eestis tegutsevaid pankasid süüdistatakse kasumi maksuvabas väljaveos.

Pankade äri seisneb usalduses.  Kui pankadele saab ette heita kasumiga sahkerdamist, siis kuidas pangad eeldavad ausust ja usaldust oma klientidelt?

Seega – pankadele on pärale jõudnud arusaam, et odavam on maksta natukenegi kohustuslikku kasumimaksu kui  olla süüdistatud Panama laadses riigis toimetamises.

Seda kummalisem on lugeda Eesti Panga seisukohta, kus sisuliselt toetatakse Panama laadse olukorra säilimist Eesti panganduses. https://www.eestipank.ee/blogi/millest-valitsus-aasta-tagasi-pankade-tulumaksust-raakides-vaikis   Ka väidab pangatöötaja, et on arusaamatu,  miks panku tulumaksuga üldse maksustatakse ja mida valitsus sellega taotleb?

Selgitame – ettevõtted maksavad kasumimaksu, sest kasutavad riigi poolt rahastatavat infrastruktuuri, ettevalmistatud töötajaid ja õiguskaitset. Ja palju muud ettevõtluseks vajalikku.  Kasumi maksustamist käsitletakse seega kui ettevõtete poolset panustamist avaliku sektori poolt pakutavate hüviste eest. Muide, üheks  kallimaks avaliku sektori teenuseks on riigi rahandussüsteemi  ja Keskpanga ülalpidamine. 

Kokkuvõttes, loodame, et Eesti seosed paradiisisaartega on edaspidigi  seotud päikesepaiste ja palmidega, mitte aga hämara ja maksuvaba rahasahkerdamisega. 

Mis on tööjõumaks?

Äripäev arvamus 25.mai 2017

Postimees Majandus24

Eurostat paigutab tööjõumaksude alla laias laastus kolm erinevat tüüpi maksu.  Need on indiviidi tulumaks töistelt tuludelt ja sotsiaalkindlustusmaksed, mida tasuvad nii ettevõtted kui majapidamised.  Seega vastus küsimusele – kas füüsilise isiku tulumaks on  tööjõumaks – on üheselt jaatav.

Sotsiaalmaksed on seotud  kahe peamise valdkonnaga – pensioni ja ravikindlustuse rahastamisega.  Olgu siinkohal ka märgitud teatud  keeleline aspekt – sotsiaalkindlustusmaksed (ingl. social security contributions) eeldavad seost konkreetse  inimese või tööandja  sissemakse  ja selle  indiviidi poolt saadava hüvise vahel. Maksude puhul aga sellist seost olla ei tohi.

Kuni 2012 aastani klassifitseeris Eurostat  makse maksubaasi alusel kui tarbimis-, tööjõu, kapitali- ja looduskeskkonna kasutamisel põhinevaid makse. Viimase viie aasta jooksul aga tööjõumakse  enam eelpoolnimetatud viisil kokku ei panda.  Neid saab küll eraldi käsitleda,  aga  ühtse potina neid enam välja ei tooda. Põhjus lihtne – vajalik on eristada,  keda siis tegelikult tööjõumaks koormab – kas töötajat või tööandjat.  See eristamine on äärmiselt oluline maksusüsteemi kujundamisel ja maksukoormuse optimaalsel jaotamisel.

Eestis katavad indiviidi tulumaksud 17% kogumaksudest, Soomes 30%. Ettevõtete poolt makstavad  sotsiaalmaksed on Eestis on 32% kogumaksudest, Soomes aga 20%  Kuigi mõlemad maksuliigid tõukuvad samalt aluselt ehk töölepinguga määratletud töötasult, siis  nende maksude koormuse kandjad on  erinevad subjektid. See ei ole nullsumma mäng,  mille puhul pole vahet, kelle maksukoormus muutub.  Nii näiteks töötaja  tulumaksumäära alandamine või maksuvabastuste suurenemine  ei mõjuta mitte kuidagi  tööandja maksukulu taset. Kuigi töövõtja maksukoormuse alanemine võib tulevikus vähendada  tema nõudmisi palgatasemele. Tulumaks ei ole tööandja kulu ega töölepinguid ei tehta netopalgas. Kui keegi püüab midagi muud väita, siis see on üleskutse seaduserikkumisele.

Aga vaadates tööjõumaksude koormuse jaotumist Eestis,  siis näemegi meie peamist maksuprobleemi – ettevõtete kõrge sotsiaalmaksukoormus, mis ei võimalda tõsta palka ega luua töökohti. Ja vaatamata kõrgele tööandja maksukoormusele, ikka  on pensionid madalad ja Haigekassa pankrotti sammumas. Samas on indiviidi tulumaksukoormus veelgi alanemas, mis omakorda sunnib tõstma tarbimismakse. Mis tähendab seda, et hoiame palga madala  ja suurendame hindu. Minule isiklikult meeldib vastupidine olukord – selline, kus on kõrged palgad ja madalad hinnad! 

Mida siis teha?  Tuleb muuta maksustruktuuri!

Esimene asi on see, et tuleb pool  ettevõtte sotsiaalmaksust viia indiviidi maksukohustuseks. Ehk siis 15% maksab tööandja ja ülejäänud osa töötaja. See avab tee oluliseks palgatõusuks  ja muudab ettevõtted konkurentsivõimelisemaks.

Teiseks, tuleb ära lõpetada ida-slaavilik proportsionaalne tulumaks. Sarnane maksusüsteem kehtib ainult  Venemaal, Valgevenes ja Ukrainas. Ja veel Eestis ja Leedus. Täna pole ühtegi maksuteoreetilist argumenti, mis  meil peaks olema selline primitiivne  ja ebaefektiivne tulumaks. Kõik sellise tulumaksusüsteemiga kaasnevad tagajärjed on aga majandusele üheselt negatiivsed.

Progresseeruva määraga tulumaks võimaldaks ettevõtte sotsiaalmaksu vähenemist tekkiva tulupuudujäägi kompenseerida kõrgema eraisiku maksustamisega. Kõrgem palk, aga ka kõrgem maks. Pole võimalik ettevõtte sotsiaalmaksu otse töötajale üle kanda, vaid see peab olema indiviidi tasemel progresseeruva maksumääraga.  

Äripäev on teinud korduvalt ettepaneku sotsiaalmaksule lae seadmiseks. Paraku ei ole see tänase proportsionaalse tulumaksusüsteemi puhul maksutehniliselt lihtsalt  võimalik.  Sotsiaalmaksu lagi ei ole töökohtade loomise instrument, vaid õigluse  aspekt, mis viib vastavuse sotsiaalkindlustusmaksete summa ja eeldatavalt vastu saadava hüvise koguse.   Töökohti loob ikka madal sotsiaalmaksukoormus kõikides sektorites. Küll turg omad ära tunneb ja teab,  kellele on vaja kõrgemat palka maksta.  Sotsiaalmaksule lae seadmine eeldab aga vältimatult indiviidi tulumaksumäära progresseeruvust ja maksukoormuse jaotust tööandja ja töövõtja vahel. Kui neid ei ole, siis on see sama sisukas kui sõelaga vee kandmine (vt. ELP, 1.11.2016).

Kolmandaks, indiviidi tasandil suurem tulude maksustamine võimaldaks ka tarbimismaksud   konkurentsivõimelisemaks alandada ja vähendada tarbijate moonutuslikku käitumist.

Neljandaks, ka klassikalise ettevõtte kasumimaksu sisseseadmisest ei ole pääsu. Ettevõtted, kes ei panusta ühiskonna arengusse oma kasumi jagamise  kaudu, ei vääri ühiskonna usaldust ega respekti. Oluliselt lihtsam kõigi jaoks oleks  madalal tasemel kohustuslik ettevõtte kasumimaks, kui tänane paranoia panditulumaksu  ja maksuoptimeerimisega. 

Trump käis trumbid lauda (Vikerraadio (83) 2.05.2017)

ERR

Eelmisel nädalal tuli president Trumpi meeskond  välja tulumaksuplaaniga, mida suuresõnaliselt  lubas  ka valimisprogramm. Muudatused USA maksusüsteemis on alati laialdast tähelepanu tõmmanud - nii eeskuju  ja trendinäitamisega. Seega on ka meie jaoks oluline mõtestada maksumuutuste olemust ja aimata nende võimalikku mõju Eesti majanduskeskkonnale.  

Siiani räägitakse Ronald Reagani 1986 aasta tulumaksureformist, mis andis tõuke maksusüsteemi põhimõtete muutmisele ja  maksumäärade alandamisele paljudes riikides. Midagi sellist lubab nüüd ka Trump, öeldes, et tegemist on selle sajandi suurima  maksureformiga.

Väljapakutud tulumaksureform on suunatud isiku tulumaksu ja ettevõtete kasumimaksu vähendamisele ja lihtsustamisele.

USA maksukoormus  indiviidi tasandil on üks madalamaid OECD riikide seas ning seega  mingit maksuoptilist efekti on maksualandamisega raske saavutada.  Aga nagu ikka,  valija instinkt on suuresti föderaalmaksude vastane ja seega tulumaksu alandamine võetakse tänuga vastu. Kuigi uuringud näitavad, et ameeriklased tajuvad väga selgelt, et läbi tulumaksude panustatakse ka  oma riigi arengusse.

Indiviidi tasandil on pakutud välja 3 maksuastet tänase 7 asemel. Tegemist ei ole üleminekuga proportsionaalsele maksusüsteemile, küll aga läheb süsteem lihtsamaks  ja vähem progresseeruvamaks. Kavandatud madalaim tuluaste on 10%; keskmine ja 25% ja kõrgeimatele tuludele  kehtestataks 35% tulumaks võrreldes tänase 39,6% määra asemel. Mulle see meeldib, olen aastate vältel ka Eestile pea samasugust tulumaksumäärade kombinatsiooni soovitanud.

Missuguselt tulutasemelt need määrad kehtima hakkaksid?

Eelmise nädalal avaldatud maksuplaanis neid astmeid pole küll täpsustatud, aga kampaania käigus on näidatud astmed oleksid järgnevad  - euro arvestuses tõuseks 25%-ni  maksumäär alates 2800 eurost kuus ja 35%-ti oleks maksumäär 8600 eurot ületavalt summalt. Olgu täpsustatud, et tegemist on summadega peale mitmesuguseid mahaarvamisi. Aga mahaarvamiste süsteem on Ameerikas väga keeruline ja mitmetahuline.

Ühelt poolt, meilgi tuntud tulumaksuvaba miinimum kavatsetakse tõsta 1100 euroni kuus, mille tulemuseks on maksulaekumiste vähenemine.

Teiselt pool, seatakse ülempiir  n-ö individualiseeritud maha-arvamistele; muud maha-arvamised ei tohi olla suuremad kui  92 tuhat eurot aastas. See  peaks jälle riigikassasse raha juurde tooma.  Üllatav on aga soov piirata maksustatavast summast maha-arvamisi kohalikke kinnisvaramakse. Ameerika on maja- ja maaomanike riik ning võib arvata, et selline tulumaksukoormuse tõus  USA presidendi populaarsust ei kasvata.

Kasumimaksust ka. Plaan näeb ette vähendada kasumimaksu määra tänaselt 35% nii madalale kui 15%,  mis on küll väga jõuline samm. Tõsi, USA nominaalne kasumimaksumäär on OECD  riikide seas kõige kõrgem ning siinkohal on põhjus maksumäära alandada kindlasti olemas. Kuigi ka tänane tegelik USA ettevõtete maksukoormus on tänu paljudele mahaarvamistele oluliselt madalam.

Samuti, meelitamaks ameerikamaiseid rahvusvahelisi suurfirmasid tooma raha koju tagasi ja maksma USA-s rohkem  kasumimaksu,  kehtestatakse neile ühekordne madal „teretulemast koju“ maksupakett.

Mis on USA maksreformi eesmärk ja kas sellel võiks olla ka mõju meie majandusele või maksureformidele?

Maksureformide eesmärgiks on ergutada majanduskasvu. Majanduskasv on olnud 1-2 protsendipunkti madalam  kui pikaajaline keskmine 3% aastas.  Seega kasumimaksu mitmekordne alandamine peaks suurendama loomupäraselt majanduslikku aktiivsust nii läbi tarbimise kui ettevõtete majandustegevuse. Tuleb ka Eestis tuttav ette!

Kuidas siis kokkuvõttes Trumpi maksuplaani hinnatase? Rõhutatakse 3 aspekti.  Esiteks, tulumaks alaneb kõikide tulusaajate rühmade lõikes.

Teiseks, suhteliselt rohkem alaneb tulumaks just kõige jõukamas tulusaajate segmendis, mis on toonud kaasa ka oodatud kriitika. Seda peetakse ebaõiglust suurendavaks ja Trumpi laadseid ülirikkaid soodustavaks.

Kolmandaks, kuigi tulumaksu alanemine USA-s on suurendanud pikaajaliselt majanduskasvu, siis lühiajaliselt põletab selline tegevus ootuspäraselt suure augu  föderaaleelarvesse. Alati on põletanud,  alates Reaganist ja jätkates Bushidega - maksualandused on  toonud kaasa eelarvedefitsiidi suurenemise.  Mida siis demokraadid oma maksutõusudega on suutnud mõnevõrra vähendada.

Trump kavatseb ka föderaalvalitsuse kulutusi kokku tõmmata -  näiteks vähendada riigi kulutusi meditsiinisüsteemi nn Obamacare raames -  siis föderaaleelarve miinus ikkagi suureneb.  Pole võimalik ka suurendada teisi makse eelarve tasakaalustamiseks – näiteks pole erinevalt Eestist  föderaaleelarves peaaegu üldse tarbimismakse. Seega, pea ainuke lootus defitsiidist hoidumiseks on  suurenev majandusaktiivsus.  

Kokkuvõttes – uue USA presidendi maksuplaan on laual.  Võetakse aega arutada ja  kindlasti ei saa ka kõik väljapakutud asjad tegelikkuseks. Kas sellest saab ka epohhiloov reaganlik maksureform – indiviidi tulumaksude puhul pigem mitte; ettevõtte tulumaksu puhul võib-olla jah

Eesti maks Soomele ei sobi (Vikerraadio (81):4.04.2017)

ERR

Soome raport

Kuu aega tagasi avaldas Soome rahandusministeerium raporti kasumimaksu võimalike muutuste kohta. Üldiselt  jõuti järeldusele, et pole sel Soome kasumimaksul suurt häda midagi ning vajadus maksumäära kiireks  alandamiseks puudub.  Soomes on teatavasti ettevõtte kasumimaksu määr samasuur  kui Eestis ehk 20%

Samas annab raport  ka huvitava hinnangu Eesti  kasumimaksu kohta kui omapärase ja muust maailmast väga erineva süsteemi kohta. Otsus on  paraku soomelikult otsekohene ja eitav  -  Eesti kasumimaksusüsteemist pole Soomel mitte midagi kasulikku üle võtta!

Mis siis meie põhjanaabritele ei meeldi? Arvatakse, et Soomele oleks selline süsteem väga kulukas ettevõtetelt saamatajäävate maksulaekumiste tõttu.  Samuti, kui Eesti ettevõte maksab dividende, siis eraisiku tasemel seda tulu enam ei maksustata. Soome progresseeruva maksumääraga eraisiku tulumaksusüsteemi puhul tooks see kaasa ka maksutulude vähenemise.  Dividenditulu mittemaksustamine eraisiku tasemel muudab Eesti füüsilise isiku tulumaksusüsteemi  lausa regresseeruvaks. See on otseses vastuolus maksu- ja majandusteooria põhiprintsiipidega. Mujal maailmas on ikka vastupidi – optimaalne maksusüsteem eeldab, et suurema  tulu saajad on võimelised kandma ka suhteliselt suuremat maksukoormat mitte vastupidi. 

Soome ekspertide arvates mõjutab Eesti kasumimaksusüsteem negatiivselt ka uute investeeringute tegemist. Eesti kasumimaks  soodustab nii-öelda tulude lukustamist ning pidurdab investeerimist uutesse  äriideedesse. Ehk pidurdab innovatsiooni ja uuendusi!

Samuti tuuakse välja, et kasumimaksutulude kompenseerimiseks peab Eesti hoidma kasumimaksumäära kõrgel tasemel, mis ei soodusta samuti riigi atraktiivsust välisinvesteeringute sihtkohana. Nii ongi, meie kasumimaksu nominaalne määr on kõrgem kui enamikus Kesk ja Ida Euroopa riikides ja kõrgem näiteks ka kui Saksamaal.

Tuuakse ka välja, et Eesti kasumimaksusüsteem soosib tulude nihet eraisikute tasemelt äriühingute tasemele ehk toob kaasa ooüütamise ja manipuleerimise.   Ka see on tõsi! 

Üheks selle protsessi tulemuseks on sotsiaalmaksubaasi hajumine ja vajadus hoida sotsiaalmaksumäär  kõrge. Meie tänase Haigekassa ja pensionisüsteemi puudujäägi üks ilmselge põhjus on ilmselgelt moonutava iseloomuga kasumimaks.  

Soome ekspertide arvates ei sobitu Eesti maksusüsteem ka rahvusvaheliste ettevõtete tegevusega, lisades keerukust aruandlusesse ja tekitab probleeme topeltmaksustamisega. Veelgi enam, süsteem pakub  olulisi võimalusi piiriüleseks maksudega manipuleerimiseks ehk maksupettusteks.  Jälle tuttav teema!  

Seega ei näe soomlased  Eesti tänases kasumimaksustamise süsteemis mingit konkurentsieelist vaid ainult selle erakordsusest tulenevaid probleeme ja moonutusi.

Soomlaste kriitikas meie kasumimaksusüsteemi kohta pole midagi uut – need asjaolud on ka meile  teada juba rohkem kui kümmekond aastat. Eestis on aga meie  kasumimaksusüsteemi kritiseerijaid pahatahtlikult sildistatud ning sisulist arutelu pole paraku tekkinud. Samas pole meil ka mingeid  teaduslikke tõendeid selle kohta, et meie süsteem oleks kuidagimoodi parem kui  klassikaline süsteem, kus ettevõtted kohustuslikult jagavad oma tulu ühiskonnaga.

Miks seda kasumimaksu  siis üldse korjatakse? Igal maksul peaks olema ühiskonna seisukohalt  moraalne ja majanduslik alus. Kasumimaksu mõte on arusaam, et ettevõtted maksavad avaliku sektori poolt pakutava teenuse eest -  ettevalmistatud töötajad, infrastruktuur või ka näiteks riigi rahasüsteem. Ilma nende teenusteta pole võimalik ettevõtte majandustegevus ega kasumi teenimine.

Võtame pangandussektori. Peale kohustusliku kasumimaksu ärakaotamist on välispangad Eestis  16 aastaga teeninud kokku 4 miljardit eurot kasumit ja maksnud selle pealt 154 miljonit eurot kasumimaks. Mitmel aastal pole üldse midagi maksutud. Võttes aluseks kogukasumi suuruse, siis kehtinud maksumäärade korral  oleks arvestuslik  kasumimaksu  maht  900 miljonit eurot.  Ehk  siis 700 miljonit eurot  on pangad arvestuslikult vähem kasumimaksu tasunud. Rõhutan siinkohal sõna arvestuslik ehk tegemist on hüpoteetilise olukorraga!

Paneme numbrid konteksti. Varsti juba 30 uue iseseisvasaasta jooksul pole Eesti riik suutnud ehitada isegi mitte 100 kilomeetrit uusi kiirteid. Raha pole!  Samal ajal oleme suutnud välispankadele kätte jätta summa, mis on arvestuslikult näiteks samasuur kui kahe Tartu-Tallinn kiirtee maksumus. See ei ole turumajandus, kui ettevõtted kasutatavad riigi ressursse ilma nende eest maksmata.

Valitsus püüab kasumite maksuvaba väljavedu pidurdada  panditulumaksu kehtestamisega ettevõtetele, kes laenevad oma vahendeid nendega seotud ettevõtetele.  See ei ole kindlasti kõikehaarav lahendus meie  kasumimaksuprobleemidele – aga, vähemalt  on probleemi tunnistatud!

Meie kasumimaksuprobleemi lahendus on ikka tagasipöördumine turumajanduse printsiipide ja klassikalise kohustusliku kasumimaksu juurde. 

Teeme makse (Vikerraadio(75):10.01.2017)

Alanud aasta saab põnev olema mitmesuguste maksueksperimentide suhtes. Pean silmas siinkohal tulumaksutagastuse uutmoodi süsteemi ja tarbimismaksude olulist tõstmist. Nimetame neid eksperimentideks seepärast, et tulumaksutagastuse uus korraldus rakendub vaid ühe korra. Teiselt poolt – testime sel aastal  ka tarbimismaksude süsteemi jätkusuutlikkust. Mõlemad eksperimendid  on proovikiviks  järgmise aasta tulumaksuvaba miinimumi olulisele tõusule.

Need maksumuudatused ei  ole küll omavahel otseselt seotud aga tervikpildis siiski  -  indiviidi tulu madalam maksustamine toob kaasa tarbimismaksude koormuse suurenemise. Nii sel kui järgmisel aastal. Eelkõige käib siis jutt aktsiisimaksudest erinevatele kaupadele nagu alkohol, tubakas, maagaas ja autokütused. Kuigi käibemaksu määr ei muutu, siiski toob suurenev hinnatase kaasa ka käibemaksu koormuse ja laekumiste kasvu.

Kahjuks ei aita kummagi maksuliigi muudatus lahendada meie maksusüsteemi peamisi probleeme, milleks on riigieelarve liigne sõltuvus tarbimismaksudest ning tööandja liiga suur sotsiaalmaksukoormus. Vastupidi – need maksumuudatused süvendavad veelgi Eesti maksusüsteemi tasakaalust väljaminekut ja seega jätkusuutmatust.

Mis siis suures plaanis nende maksudega täpsemalt toimub?  Kavas on eelmise aasta töiste tulude maksudest teha madalatululistele tagasimakseid. Selle kulu riigieelarvele on 38 miljonit eurot. Midagi nii administratiivselt töömahukat ja mõttetut tegevust  kui 100 euro kaupa tagasimaksmisele kulutatud raha ja aeg pole Eesti maksusüsteem vist juba ammu näinud.

See ei ole tavapärane tulumaksudeklaratsioonide automaatne käitlemine –  100 tuhat inimest peavad avalduse esitama ja keegi peab 100  tuhat taotlust läbi vaatama. Iga taotleja eelmise aasta tööelu võetakse põhjalikult ette, vaadatakse töötegemise järjepidevust, staatust, mitmesuguseid muid maksuvabastusi. Selleks on vaja loomulikult üksjagu ametnikke ja hulk  töötunde,  et võib-olla 5 eurot tagasi maksta.  Sama töö –  vähendada madalatululiste maksukoormust – saaks ära teha palju lihtsamalt – näiteks väiksema maksumäära kehtestamise kaudu madalatululistele. Sealjuures oleks lisanduv riigi administratiivkulu täpselt null ning ka mõju töötajatele oleks majanduslikult palju efektiivsem.  Aga  - toredam ja riigile kulukam on ikka lippude lehvides vaesematele pidulikult raha jagada!

Kui sel  aastal on mitmesugused ulatuvad mitmesugused tulumaksuvabastused 630 miljoni euroni, siis järgmisel aastal on see number 147 miljoni euro võrra suurem. Tulumaksukoormuse vähenemine toob kaasa aga tarbimismaksude tõusu. Järgmisel aastal eeldatakse lausa 85 miljonit alkoholiaktsiiside juurdekasvu. Midagi lisab ka maagaasi  ja diisli suurem maksustamine. Aga ikkagi – tulumaksuvabastused ja suurem aktsiisilaekumine ei tasakaalust üksteist.

Seega, maksusüsteem hakkab veelgi rohkem sõltuma tarbimismaksudest;  pole võimalik vähendada ettevõtete sotsiaalmaksukoormust  ja riigirahanduse tasakaalu säilitamiseks on vaja lisaallikaid.  

Need komponendid,  mis võiks suurendada riigieelarve maksulaekumisi on näiteks  jätkuv palgakasv, suurenev tarbimine, eurotoetused ja inflatsioon.

Kõikide nende allikate poole saab aga vaadata kahtlustavalt. Kas tõesti on tänase suhteliselt kõrge palgakulu, madala lisandväärtuse ja aeglase majanduskasvu tingimustes võimalik jätkata kiire palgakasvuga?

Eesti majanduse struktuurireformid on olnud aeglased,  välisinvesteeringud pidurdunud – avaldaksin siinkohal mõõdukat pessimismi tulumaksu ja sotsiaalmaksu hoogsa kasvu jätkumise kohta. Tulumaksuvabastuste tõus  ei  suurenda Eesti töötajate nominaalpalka ega vähenda ettevõtete tööjõukulu.

Samuti, mulle tundub eeldus,  et tulumaksust  kättejääv raha voolab otsemaid tarbimisse  - on liiga lihtsustatud.  Inimesed võivad lisaraha arvel hoopis vähendada oma võlakoormust, säästa või osta kaupu rohkem välismaalt - vihjan siin Lätile.  Siis ei kandu see raha üle ka tarbimismaksude suuremasse laekumisse.

Osaliselt suurendab  tarbimismaksude laekumist ka hinnatõus, milles Eesti on jõudnud Euroopas esiritta.  Mõõdukas inflatsioon - teadagi -  on alati valitsuse sõber,  sest aitab lihtsamalt täita koalitsioonilubadusi. Aga teiselt poolt – see  vähendab turistide oste meil  ja suunab Eesti inimesed ostlema välismaale  Me näeme juba täna, et paljud tarbekaubad ja toit on meie sissetulekutega võrreldes suhteliselt kallis.

Kokkuvõttes, aktsiisid tõusevad juba sel aastal, aga suurem tulumaksuvabastus tuleb alles järgmisel aastal. See on ilmekas test  – kuidas käituvad tarbijad, laekuvad maksud  ja missuguseid korrektsioone tuleks teha järgnevateks aastateks.  

Alampalgast ei rääkinud midagi

Ärilehe lugu siit

Reklaam

Majandusteadlane: tulumaksumäära kergitamine ja alampalga tõstmine ei ole ratsionaalsed otsused

14. november 2016 17:50

 3    

Reet Pärgma, reporter

ärileht.ee

Viktor TrasbergFoto: erakogu

Tartu ülikooli majandusteooria dotsent Viktor Trasberg ütles, et maksuvaba miinimumi ja tulumaksumäära tõstmise asemel võiks kaaluda progressiivset tulumaksu.

Käimasolevate koalitsioonikõneluste tulemusi veel avalikult välja ei öelda, kuid päevakorrast on käinud läbi tulumaksuvaba miinimumpalga tõus 500 euroni, tulumaksumäära kergitamine 26%-ni, riigile mittevajalike ettevõtete erastamine ja laenu võtmine riiklikult oluliste investeeringute tegemiseks.

Majandusteadlase Viktor Trasbergi suhtumine tulumaksumäära tõstmisesse on negatiivne. "Mis juhtub on see, et kohe tõuseb ka ettevõtte tulumaks, mis oleks äärmiselt negatiivne signaal ettevõtluskeskkonale. Kui indiviidi seisukohalt on see 26% mingil moel aktsepteeritav, kuid mitte ratsionaalne, siis ettevõttele on see liiga palju," ütles ta.

"See tähendaks, et tuleks lahku lüüa ettevõtte tulumaks ja indiviidi tulumaks. Selles mõttes minnakse antud ideega 14 aasta tagusesse maksusüsteemi ja see ei ole küll arukas. Mis puudutab maksuvaba miinimumi, siis ka see idee on halb ning ei teeks kedagi õnnelikuks. Maksuvaba miinimum ei kehtiks ainult madalapalgalistele vaid kõigile. Jah, suuremapalgalised maksaksid kõrgemat tulumaksu, kuid kaasaaegne maksuteooria ütleb ikka seda, maksukohustuse optimeerimine erinevate tulusaajate lõikes käib läbi maksumäärade, mitte maksuvabastuse."

"Astmelise tulumaksu sõna ma ei kasutaks. Räägime ikka progresseeruvast tulumaksust või maksukoormuse optimaalsest jaotamisest. See on kõige lihtsam, selgem ja odavam," ütles Trasberg. "Kui me tahame alampalgalistele rohkem raha kätte jätta, siis alandame nende maksumäära. Muidugi tuleb ka maksuvaba miinimumi tasapisi tõsta, aga tänases olukorras on 500 eurot liiga palju."

Samuti arvas Trasberg, et laenu võtmine ei saa olla eesmärk omaette. "Laenu võtmine on rahanduse juhtimise instrument. Tuleb välistada laenu võtmine nii öelda ärasöömise pärast: et tõsta laenuga pensione, sotsiaaltoetusi. Sellist asja ei saa olla, sga infrastruktuuri ehitamise kiirendamiseks ja reformide tegemiseks just laenuinstrument ongi. Tulevastele põlvkondadele mõeldud hüvede rahastamise puhul ongi normaalne, kui selle maksukoormus jaotub ka tulevikku."

Teeme Lätit! (Vikerraadio (55): 22.03.2016)

Eesti inimesed teenivad keskmiselt 1100 eurot kuus. Sellelt töötasult maksab tööandja 370 eurot sotsiaalkindlustusmakseid,  töötaja maksab 180 eurot tulumaksu ning saab kätte 882 eurot

Kõik võtaksime aluseks sama tööjõukulu Läti ettevõtja jaoks, siis Läti töötaja saaks 100 eurot rohkem palka, kuigi kätte saab  umbes samapalju kui Eesti töötaja. Läti tööandja maksab aga 100 eurot vähem sotsiaalmaksu kui Eesti tööandja.

See näide avabki ühe Eesti  peamise maksuprobleemi -  meie tööandjate suur maksukulu ja madal töötajate palgatase. Kui palk on madal,  siis lähevad Eesti inimesed sinna, kus palganumber on kõrgem.  See on täna suur probleem Eesti jaoks!

Riigi palgatase sõltub nii era- kui avaliku sektori tegevusest. Erasektor saab palka suurendada tehes kõrgema lisandväärtusega tooteid. Riik mõjutab palgataset läbi tööjõule kehtestatud maksude.

Tänane sotsiaalmaksusüsteem ja maksumäärad kehtestati peaaegu veerandsada aastat tagasi. Keskmine palk oli siis  60 eurot.  Kui palgakulu koos maksudega oli alla saja euro kuus, siis pole tööandjale eriti vahet, kui kõrge oli sotsiaalmaksu määr. Kui aga tänasele keskmisele töötasule peab tööandja 400 eurot kuus sotsiaalmaksudena juurde lisama, siis on tegemist väga suur koormisega. Suhteliselt on see tase kõige kõrgem Euroopa Liidus. Probleem on tegelikult juba ammune, aga tundub, et nüüd hakkab sotsiaalmaksusüsteem lõplikult kriisi jõudma.

Ettevõtete sotsiaalmaksu kulude vähendamine saaks toimuda kahte moodi – kas üleminekuga erameditsiinile ehk vabatahtlikule  ravikindlustusele või kanda sotsiaalmaksu koormus mingitele teistele maksudele.

Üleminek vabatahtlikule ja erarahastusel põhinevale arstiabile nagu USA  pole Eestis paraku võimalik - meil on selleks liiga vähe inimesi ja oleme selleks liiga vaesed. Eesti meditsiini saab rahastada ainult läbi kohustusliku maksupanuse.

Seega küsimus – mis on need teised maksud, mis peaks tulupuudujäägi katma kui väheneb tööandjate sotsiaalmaksu osa.  Kui vaadates meie tarbimismakse, siis sisulist ruumi nende tõstmiseks enam ei ole. Ainus võimalus on kanda ettevõtte sotsiaalmaksu koormus  üle tulumaksudesse -  nii indiviidi kui ettevõtte tasemel. Need maksud on Eestis Euroopa kontekstis ühed madalamad. 

Seega  – osa tänasest sotsiaalmaksust peab nihkuma töövõtja maksuks.  Nii nagu see on kõikides Euroopa Liidu maades.  Olen juba kümmekond aastat pakkunud ettevõtete sotsiaalmaksumääraks  15 protsenti. Ülejäänud kanduks üle palgasaaja kuluks.

Arutelu koht on aga selles, missuguses vormis see puudujääv osa töötajatele üle kanda. Valikuid oleks kaks – kas suurendada indiviidi tulumaksu või kehtestada eraldi töövõtja sotsiaalmaks. Sotsiaalmaksu ülekandmine tähendab  vältimatul  selle maksumäära diferentseerumist palgasaajate lõikes.  Tänase tulumaksu astmeliseks tegemine tekitab Eesti ühiskonnas teatud tõrked, kuigi aeg oleks ammu  tänasest ida-slaavilikust  proportsionaalsest tulumaksust loobuda. Astmeline sotsiaalmaks annaks teatud pehme ülemineku, kus saaksime progresseeruva tulude maksustamise, aga jätaksime praeguse tulumaksusüsteemi  formaalset alles.

Kuulen küsimust – aga mis siis uue süsteemiga muutub? Näen siin väga põhimõttelist muudatust – tööandjate konkurentsivõime kasvab oluliselt, sest tööjõu maksukulu  väheneb. See omakorda võimaldab tõsta palka ja saada paremaid töötajaid – ka näiteks tuua arstid ja kalevipojad võõrsilt tagasi koju.  Nominaalpalga kasv on motiveeriv töötajatele ja suurendab tööandjate konkurentsivõimet töötjate leidmisel.  

Aga töötaja peab siis rohkem tulumaksu maksma? Jah, see on paratamatu. Kui tahame kõrgemat palka saada, siis tuleb ka kõrgemat tulumaksu maksta. Võrreldes tänasega maksaks keegi rohkem, keegi vähem. Mis vastab täielikult  majandus- ja maksuteooriale ning välismaiste organisatsioonide soovitusele!

Seega veelkord, süsteem toimiks niimoodi - alanev maksukulu tööandjale võimaldab maksta kõrgemat palka töövõtjale. Kõrgem palgatase võimaldab palgata paremaid ja innukamaid töötajaid. Kui töötajad saavad kõrgemat palka siis on nad võimelise maksma ka kõrgemat sotsiaalmaksu ja katta poole tänasest ravi ja pensionikindlustuse summadest.  

Sotsiaalmaksu laest ka. Ka sotsiaalmaksu lae kehtestamine ei ole võimalik ilma astmelise tulumaksu või astmelise sotsiaalmaksuta. Ilma selle tingimuseta kukuks meie sotsiaalkindlustuse süsteem poole aastaga kokku. Sotsiaalmaksu lagi ei ole selleks, et kõrgepalgalisi töökohti luua, vaid tegemist on õigluse aspektiga. Kõrgepalgalisi töökohti loob ikka sotsiaalmaksu taseme jõuline alandamine kõikidele  tööandjatele kõikides palgatasemetel.

Seega üleskutse – teeme Lätit, kus sotsiaalmaks jaguneb töötaja ja tööandja vahel, kehtib sotsiaalmaksu lagi  ning  sellest aastast ka astmeline tulumaks.

USA presidendikandidaatide maksulubadused (Vikerraadio (52): 9.02.2016)

USA  presidendivalimised toimuvad novembris ja parteid tegelevad usinalt oma esinduspersooni valimisega. Sellel  tulevaste presidentide  paraadil   toovad kandidaadid välja ka oma maksupoliitilised seisukohad. USA kui maailma võimsaima majandusriigi maksupoliitikaid  jälgitakse ikka  hoolikalt  - otsitakse nii eeskuju oma maksuasjade korraldamiseks kui ka püütakse aimata mõju maailma majanduskeskkonnale tervikuna. Plaanitavad maksumuudatused toovad välja ka  USA ühiskonna probleemid,  mida kandidaadid maksusüsteemi kaudu tahaksid leevendada. Meenutame siinkohal näiteks Ronald Reagani jõulisi tulumaksureforme 30 aastat tagasi maksumäärade ja maksuastmete radikaalsel vähendamisel.

Missugused on siis hetkel presidendirallis osalevate presidendikandidaatide ettepanekud tulu ja kasumimaksude teemal TaxFoundation’i andmetel.

Üldiselt on maailmavaateline  veelahe vabariiklaste  ja demokraatide kandidaatide vahel  ilmselgelt nähtav ka maksuettepanekutes. Kui esimesed kutsuvad üles makse alandama, siis  teised pigem suurendama. Huvitav on aga märkida,  et isegi ühte parteisse kuuluvate persoonide ettepanekud on sageli väga erinevad, et mitte öelda vastandlikud. Kui Eestis oleme harjunud, et erakondlased hääldavad püüdlikult välja neid seisukohti, mis parteiprogrammis kirja on pandud, siis USA presidendikandidaatide vabadusaste on oluliselt suurem. Pannakse ette ka selliseid maksumuudatusi, mis esmapilgul vist isegi ei sobitu parteilise ideoloogiaga.

Vaatame hakatuseks isiku tulumaksuga seonduvaid teemasid. Tulumaksusüsteem on USA suhteliselt keeruline, sisaldades 7-t maksumäära ja hulgaliselt erisusi ning mahaarvamisi. Kõrgeim maksumäär küündib pea 40%-ni, seda küll maksustatavale tulule alates 415 tuhandest dollarist.  Kokkuvõttes kujuneb aga nii, et sisuliselt aastas alla 45 tuhande  dollari teenija föderaalvalitsusele tulumaksu ei maksa.  Samas on huvitav  maksusüsteemi komponent niinimetatud alternatiivne  minimaalne tulumaks nii eraisikutele kui  ettevõtetele. Ehk siis – kui inimese  või firma sissetulek ületab teatud taseme, siis ei saa tekkida  olukord, et tulumaksu üldse ei maksta. Sest mitmesugused maksuvabastused viivad maksukohutuse nulli. USA-s on turumajandus ning ei ole võimlik selline olukord nagu Eestis, kus välispangad teenivad sadu miljoneid eurosid kasumeid ja siis selle riigist maksuvabalt välja kandivad ning ei maksa kohalikku eelarvesse mitte sentigi.  

Aga kandidaatide juurde tagasi.

Kõik vabariiklastest kandidaadid panevad ette vähendada maksuastmeid ja tuua alla indiviidi tulule kehtestatud maksumäärad. Kaks kandidaati - Ted Cruz ja Ben Carson  - pakuvad lausa ühte maksuastet ehk proportsionaalset tulumaksu.  Seoses sellega on ka Eesti tulumaksusüsteemi  kui eeskuju näitena välja toodud. Paraku tundub, et Eesti tulumaksust räägitakse paarikümne aasta taguse olukorra  võtmes,  mitte aga ei lähtuta  meie tänasest majandussituatsiooni ja probleemidest. Raske uskuda, et proportsionaalne tulumaks on see,  mis aitaks kuidagimoodi kaasa USA majanduse konkurentsivõime suurenemisele, majanduskasvule ja keskklassi tulustagnatsiooni  ületamisele.  

Vastupidiselt vabariiklastele pakuvad demokraatidest kandidaadid  aga suuretululistele maksuastmete  lisamist.  Demokraat Bernie  Sanders pakub lisaks nelja maksuastet ja maksumäära tõusu kui  52 protsendini kõige suurema tulu saajatele.  Demokraat Hillary Clintoni  seab ette niinimetatud „Buffeti maksumäära“ (Buffet rule), mille kohaselt üle 1 miljoni dollari tulu teenijad peavad maksustatavast tulust vähemalt 30% tulumaksu maksma.

Kõikidele vabariiklaste kandidaatidele  ei meeldi loomupäraselt eelpoolnimetatud alternatiivne minimaalne maks rikastele ning kõik kutsuvad seda ära kaotama.

Samal ajal puuduvad parteiliselt  ühtsed seisukohad mitmesuguste maksuvabastuste kasutamise suhtes. Kes kandidaatidest  tahab maha-arvamised ja maksutagastused üldse ära kaotada, kas aga tahab nende kasutamist hoopis laiendada.

Mida kandidaadid sooviksid teha ettevõtete kasumimaksuga?  Tänane  USA kasumimaksusüsteem on mitmete maksumääradega ja kõrgeim maksumäär ulatub 39%-ni. Mis on üks kõrgemaid maksumäärasid maailmas, mis tegelikkuses muidugi nii kõrgeks  ei kujune.   Enamus vabariiklastest kandidaate sooviks selle asemele ühtset madalamat maksumäära või lausa kasumimaksu ärakaotamist.

Aga hoopis huvitavamad  on  ettepanekud USA ettevõtete välismaal teenitud kasumite ja dividendide maksustamise kohta.  See teema tundub kõikidele kandidaatidele väga hingelähedane olevat!  Täna on tegemist olukorraga, kus välismaal teenitud  kasumid on USA  suuresti  maksust vabastatud. Donald Trump paneb ette välismaiste kasumite maksukohustuse edasilükkamine ära lõpetada ja maksuraha koju tuua. Mis kokkuvõttes võib muuta USA firmade välisinvesteeringute mahtu ja suunda.  Ja see ei ole enam ainult USA siseasi vaid maailma asi, sest Ameerika välisinvesteeringutest sõltub üsnagi  suur osa maailma riikide majandusarengust!

Kiirlennuk: Kus on kõrgem?

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/siim-kallase-jatkumotted-moni-inimene-solvus-sonapaari-mingi-digivark-peale-nahes-selles-meie-it-saavutuste-halvustamist?id=73555749

Siim Kallas:  "Maksukoormus Euroopa Liidus on kõrge. Viimastel aastatel on see koguni tõusnud. Maksukoormus on tunduvalt kõrgem, kui meie peamisel konkurendil – Ameerika Ühendriikidel"

VT: vaatame numbreid.  Euroopa Liidu riikide keskmine ettevõtte kasumimaksu määr aastal 2015 oli 22,8%    Kõige kõrgem oli see Prantsusmaal ehk 38%  aga  Saksamaal 30% ja UK-s 20% Kasumimaksu keskmine määr on perioodil 2009-2015  igal aastal alanenud, mitte tõusnud! 
USA-s oli kasumimaksu määr  oli  kõikidest EL maadest suurem ehk 39% 
Millest  Siim Kallas räägib?