Tööjõupuudus (Vikerraadio (82): 18.04.2017)

ERR 

Hiljuti avaldas Konjunktuuriinstituut ülevaate Eesti majanduse üldisest olukorrast ja  lähiaastate väljavaatest.  Toodi välja ka ekspertide arvamus hetke kõige suurematest majandusprobleemidest, millega ettevõtted silmitsi seisavad.  Ülimas üksmeeles ollakse  selles, et  meie ettevõtluse suurimaks nõrkuseks on oskustööjõu puudus.

Tööjõuprobleem on Eestis olnud teemaks juba mitmeid aastaid. Aga olen arvamusel, et probleemi põhjust ei julgeta paraku välja öelda ning sellest tulenevalt ka pakutud lahendused ei saa väga palju leevendust tööturule tuua.  

Kõigepealt peaksime määratlema, mida tähendab „oskustöötõu puudus“?

Väidetakse, et töötajaid lihtsalt meie demograafiline seisu tõttu jääb üha vähemaks. See väide aga ei päde, sest Eesti kuulub Euroopa Liitu, mille üheks peamiseks aluspõhimõtteks on tööjõu vaba liikumine üle riigipiiride.  Selles ühtses majandusruumis on 350 miljonit töötajat. Kas sellest siis ei jätku Eesti ettevõtetele?  Olgem ausad – meie tööjõupuuduse tegelik põhjus on madal palk, aga mitte  vähene inimeste arv.  Seega küsimus ei ole mitte kvalifitseeritud tööjõu puudumises, vaid eelkõige odava  tööjõu puuduses,  mida Eestis on üha vähem leida.  Kui palk oleks kõrgem, küll oleks siis ka töötajaid!

Paljud ettevõtted püüavad säilitada odaval tööjõul põhinevat ärimudelit, mis on pikka aega olnudki Eesti  konkurentsieelis. Selmet minna üle kallimat lisandväärtust ja kõrgemat palka võimaldavale äritegevusele, püütakse kramplikult odava tööjõu abil säilitada olemasolevat majandusmudelit. Meil on täna ikka veel liiga palju ja liiga odavat tegevust teeninduses, kaubanduses ja tööstussektoris. Odava tööjõu puudus aga  võiks olla just see survevahend, mis sunniks meie majandust moderniseeruma ja liikumas suurema digitaliseerumise ning automatiseerumise suunas. Et majandusstruktuur oleks selline, mis võimaldaks teha kallimat tööd väiksema hulga inimestega.

Kuna odavat Eesti tööjõudu pole, siis kuuleme mitmeid soovitusi olukorra parandamiseks. Näiteks, kupatatagu noored ülikoolidest  välja hoopis  ametikoolidesse õppima n-ö pärisasja ja toodagu sisse odavat tööjõudu väljaspoolt Euroopat.  Need ettepanekud näitavad, et probleemi tegelikku olemust ei taheta tunnistada! Veelkord, probleemi olemus  peitub  majandusstruktuuris, kus on liiga palju odava kauba ja teenuse tootmist liiga suure hulga töötajate poolt.  See omakorda ei võimalda tõsta palka ja olla atraktiivne Euroopa Liidust tulevale tööjõule.

Majandusstruktuuri moderniseerumist  mõjutavad loomulikult väga paljud tegurid –  näiteks riiklik struktuuri- ja innovatsioonipoliitika, haridus- ja maksusüsteem.  Aga ka ettevõtete tahe  muutusi läbi viia.

Vaatame välistööjõu kasutamist. Selles raamistikus räägitakse ainult väljaspoolt Euroopa Liitu saabuvast tööjõust, sest Euroopa töötajaid ei suuda meie tööandja reeglina palgata. Kuigi puudus neist ei oleks!  Sellega seoses on nõudmisi välistöö kvaliteedile ja palgatasemele pidevalt alandatud.  Väidan, et sellist tööjõudu nagu meile kohe sobiks,  pole kuskil maailmas olemas. See on puhtakujuline soovmõtlemine, et sisseränne  toob siia kõrge kvaliteediga töötegijaid, kes sujuvalt sobituvad meie majandusstruktuuri.   

Tegelik lahendus on välismaalt saabuvad töötegijad ise ette valmistada ja koolitada. Kui Eesti ülikoolid ingliskeelestuvad täna liigagi kiiresti, siis kutseõppesektor pole sisulist rahvusvahelistumist veel alustanudki. Ja ometi on just see haridussektori osa, mis valmistab ette neid töötajaid, kellest täna kõige suurem puudus on.  Kui mitu ametiõppekava on meil  täna inglise keeles sadade õppekavade peale kokku? Õige vastus – vaid Valga Kutseõppekeskuses on mitu eriala, kus saab ka inglise keeles õppida! Tubli!  Ametikoolid on välja arendanud õppebaasi, mis on vägagi moodne - aga keda pole, on ameti õppijad. Aga kas me siis peame õpetama hotellindust, kokandust ja metallitööd inglise keeles?  Jah – seda tulebki tegema hakata, kui tahame,  et Eesti areneks ja meie tööturule uusi ja oskustega  inimesi juurde tuleks. Ingliskeelne ametiõpe võiks olla see atraktiivne pakkumine, mis toob Eestisse uusi noori mujalt maailmast ja sobitab nad meie tööturu vajadustega. Veelkord, arvata, et lihtne Euroopa väliste piiride avamine korvab meie tööjõupuuduse on selge lihtsameelsus.

Tunnistan, et see kõik ei ole nii lihtne ning kutseõpetuse osaline ümberkujundamine ingliskeelseks ei ole nii kerge kui  kõrghariduse ümberkujundamine.  Aga see on tegevus, mis toidab ennast ise ära ja on tegelik lahendus tööjõuprobleemile. Õppeperioodil saaks ametiõppijaid kaasata praktikale ja siduda ettevõtetega kui oma võimalike tulevaste tööandjatega.

Teiselt poolt võiks ingliskeelne ametiõpe olla lausa haridusekspordi allikas, mille väärtusloome  võiks olla vägagi tähelepanuväärne. Tooksin siinkohal omapärase näite – me ei tea vist kedagi,  kes sai rikkaks Californias tekkinud kullapalaviku tuules 160 aastat tagasi. Küll aga teame kõik meest nimega Levi Strauss, kes sai rikkaks kullaotsijatele varustuse ja riiete müümisega.

Ingliskeelne kutseõpe võiks olla seega nii baas, mis  varustab Eesti ettevõtlust heade ametioskustega töötajatega ning teiselt poolt, võiks olla ka eksporttulude loojaks haridussektoris. 

Kust tuleb palk! (Vikerraadio (61): 31.05.2016)

Eesti palgad kasvasid  esimeses kvartalis 8% võrreldes eelmise aastaga. See on tekitanud rõõmsaid emotsioone, aga ka loomupärase vastandumise tööandjate ja ametiühingute vahel.

Ettevõtjad on seisukohal, et selline palgatõus on liiga kiire ja seega sööb Eesti konkurentsivõimet.  Vastupidiselt - ametiühingujuht on seisukohal, et  “just palgatõus hoiab meie majandust hetkel vee peal ja selle järsk katkestamine võib tuua kaasa vabalanguse”. Tema seisukohalt on peaprobleem eelkõige selliste  investeeringute vähesuses, mis võimaldaksid kasvatada tootlikkust. 

Majandusteooria lähtub arusaamast, et jätkusuutliku  palgakasvu aluseks on tööviljakuse tõus. Tööandja seisukohalt tähendab  see olukorda, kus lisandunud tootmismahu müügiväärtus  on suurem kui selle loomiseks tehtavad lisakulutused. Kui ettevõte saab rohkem tulu, siis saab ta ka ilma kasumit vähendamata maksta rohkem palka. Kui aga tööjõukulu kasvab kiiremini kui lisandunud toote väärtus, siis paratamatult jääb kasumiosa väiksemaks.

Aga teisiti sõnastades -  kõrge palgatase on samal ajal ka kõrge tootlikkuse ehk konkurentsivõime näitaja. Maailma  kõige konkurentsivõimelisemates riikides – Šveitsis, Singapuris ja USA ning Põhjala riikides - on samal ajal ka maailma kõige kõrgem palgatase. 

Mis on aga Eesti nii kiire palgatõusu põhjused ja kuidas sellesse suhtuma peaks?

Vaatame kõigepealt palkade absoluuttaset.  OECD riikide lõikes oli Eesti palgatase  2013 aastal  kõige madalam, jäädes maha ka Poolast, Ungarist ja Tšehhist. Rääkimata Põhjamaadest, kellega võrreldes on meie palgad mitmekordselt väiksemad.

Mitmesugused muud statistikaandmed näitavad Eesti olukorda mõnevõrra paremana Ida- ja Kesk Euroopa riikide seas, mis aga ei muuda üldpilti  meie kohast Euroopa raamistikus.

Tuntavalt madalam palgatase tingib paratamatult Eesti töötaja huvi kiigata lähedalasuvate Põhjamaade tööturu suunas. Kui osa inimesi liigub tööle välismaale, siis töötajate arvu püsimiseks peab tühimiku katma elanikkonna  loomulik juurdekasv või tööjõu sissevool.  Eestis on aga täna tegemist olukorraga, kus väljaränne on suurem kui siia saabumine;  seda vaatamata statistikatrikkidele.

Teine aspekt on jällegi tootlikkus. Kui tootlikkus suureneb, siis on võimalik heaolu kasv ka väheneva töötegijate arvu tingimustes.  Eesti oleme täna olukorras, kus töötajate arv väheneb, aga tootmise efektiivsus ei suuda seda korvata. Tulemuseks surve palkade tõstmiseks, mis omakorda mõjutab negatiivselt kasumeid.

Mida siis sellise olukorras pakub tööandjate esindaja? Kutsub üles vähendama palgasurvet!  Kuidas? Toodagu sisse odavamat tööjõudu kui kohapealt saada!

Selle seisukohaga ei saa kuidagi nõustuda. Veelgi enam, tegemist on erakordselt halva signaaliga töötajatele, mida võib lausa võtta süüdistusena, et miks nii palju palka tahetakse! 

Esiteks, palkade kunstlik madalalhoidmine pole Euroopa Liidu raamistikus kuidagi võimalik. Veelgi enam – see oleks lausa ohtlik, sest  palkade ja heaolu kasv on ainuvõimalik  tee Eesti ühiskonna kestvusele.

Palgakasv ei ole elamine ja koogisöömine tuleviku arvel – kui tänased  palgad ei suurene siis meil tulevikku rahvana ei ole!  Küll eestlastele leidub maid ja riike, kus palka suudetakse maksta!

Teiseks välistööjõud. Tuletagem lugupeetud tootmisjuhile meelde, et Eesti on juba  üle kümne aasta osa  Euroopa Liidu tööturust.  Sellel tööturul on peaaegu  300 miljonit töötajat,  keda  on võimalik vabalt  Eesti ettevõtetesse palgata.  Aga saame ju üheselt aru, millistest tööjõust käib jutt. Antud juhul soovitakse mööda minna turukonkurentsist ja palgata odavamat tööjõudu väljastpoolt Euroopa Liitu. 

Väljastpoolt Euroopat tuleva odava tööjõuga kaasnevad aga olulised probleemid, mis sõna otsese mõttes halvavad Eesti majandusarengu. Kui ettevõtted saavad lühiajaliselt tulu odava tööjõu  kasutamisest, siis sellega kaasnevad muud  kulud ja probleemid lükatakse aga ühiskonna kaela. Aga peamine – odava tööjõu pealevool pärsib tehnoloogilist arengut ja majandusstruktuuri muudatusi. Kui odav tööjõud võimaldab  jätkata tänast vähetootlikku tegevust, siis milleks investeerida tehnoloogia uuendamisse ja mõelda tööjõu parema kasutamise peale?

Odaval tööjõul põhinevat tootmisstuktuuriga jätkamine vähendab igal juhul Eesti  konkurentsivõimet ja heaolu. Kui kõrge palgakulu ei survesta tehnoloogilist uuendust, siis moderniseerumist ei  toimugi.

Veelkord, ma  ei kutsu ma üles kuidagi  meie tööturu sulgema väljastpoolt Euroopast tulevale  tööjõule kui see toimuks turupõhiselt.

Vastuvõetamatu on aga tegevus, millega püütakse Eesti oma inimeste palgad madala hoida ja investeeringud tehnoloogiasse tegemata jätta. See on olukord, mis tegelikult sööb tükke meie tuleviku heaolukoogist.  

Rohkem migratsiooni! (Vikerraadio (54): 7.03.2016)

Eelmisel nädalal arutasid ettevõtjad  migratsiooni  teemal. Tööturu taust on üldiselt  teada – tööealiste arv tänastes vanusepiirides väheneb, väljaränne on kahjuks ikka veel liiga kõrge, tööviljakus on seiskunud  70 protsendi tasemel Euroopa keskmisest. Palgatase  küll tõuseb,  aga jääb selgelt maha meie Põhjala lähinaabritest.

Ettevõtteid vaevab tööjõupuudus ja üha intensiivsemalt käib jutt sellest,  kuidas Eestisse inimesi tööle meelitada. Dünaamiline ja arenev riik vajab uusi inimesi. Mis on loomulikult õige!

Aga paneme asjad raamistikku. Turumajanduses ei ole olemas sellist asja nagu defitsiit. Kui kaupa pole saada, siis järelikult on pakutav hind liiga madal. Antud juhul siis palgatase.

Eesti kuulub juba 10 aastat Euroopa Liitu.  Selles majandusruumis on 350 miljonit töötajat.  Euroopa Liidu aluspõhimõte on tööjõu vaba liikumine.  Seega, väide, et Eestis pole töötajaid saada, lihtsalt ei päde. Kui Eestis töötajaid napib,  siis saab neid leida ehk Soomest või Tšehhist.  Miks  sealt siis ei leita? Vastust teame kõik – Eesti palk on liiga madal!

Samuti, pole ju suuremat probleemi ka inimeste kaasamisega  väljastpoolt Euroopat,  kui jutt on suhteliselt suurema palgaga töötajatest.  Ja selliseid inimesi on üha rohkem  nii ettevõtetes, ülikoolides kui riigiasutustes.

Seega,  rääkides migratsioonist peetakse silmas ikka madalama palgaotsa töötajaid. Sest Eesti ja Euroopa töötaja nii vähesega  ei lepi!  Tahetakse sisse tuua töötajaid sellepärast, neile saab maksta vähem palka kui Euroopa inimestele. Kuigi jutt on looritatud murega  maksumaksjate ja tulevaste põlvede pärast.

Aga ärgem  laskem petta endast  tööandjate hirmujuttudest ja täpsustame olukorda.  Ja tõde on see, et senine majandusmudel, mis põhineb odaval tööjõul , ei ole enam elujõuline.  Püüe säilitada odava välistööjõu abil senist olukorda   toob  aga kaasa  hoopis kõrgemad riskid ja suuremad pidurid ühiskonnale.   

Välistööjõu positiivsetest aspektidest rääkisid tööandjad palju ja kirglikult, aga toome välja ka võimalikud majanduslikud  riskid.  

Esiteks, väljastpoolt Euroopa tööturgu odava  tööjõu kaasamine ei ole turumajandus,  vaid turukonkurentsi välise eelise taotlemine. See on turukonkurentsi moonutus.  Ei läheks Eesti inimesed välismaale, kui kodumaal palk kõrgem oleks.  Sellisel moel palgataseme all hoidmine mõjub aga väga halvavalt  Eesti töötajatele ning  võib väljarännet veelgi suurendada.

Teiseks, kõige olulisem.  Odav välistööjõud lükkab edasi majanduse  moderniseerumise.   Püütakse  säilitada odaval tööjõul põhinev majandustegevus selmet investeerida tehnoloogiasse  või kõrgema lisaväärtusega sektoritesse.  Moderniseerumine on aga ülioluline aspekt  Eesti arengu jaoks. Euroopa Komisjon  tõi hiljutises Raportis esile asjaolu, et Eestis  investeeritakse küll  kapitalimahukatesse, aga vähese tootlikkusega tegevustesse.  Me ei sa kunagi rikkamaks saadagi, kui puudub surve töötajate rakendamiseks  kõrgema lisaväärtuse ja palgatasemega valdkondades.

Näiteks, kui meie ikka räägime tööjõu puudusest, siis kuidas seletada toidukaubanduse olukorda. Tegemist on madala lisaväärtusega, madalate palkade   ja siseturule suunatud  tegevusega.   Olen kritiseerinud kaupluste pikki  lahtiolekuaegu. „Ei saa varem käsukorras  kinni panna“ -  kuulen vastuseks, sest see  tähendaks ettevõtlusvabaduse piiramist.  Ja samal ajal kuulame  hädaldamist selle üle, et  müüjad ja turvamehi pole.  Kas meil on siis selleks vaja odavapalgalisi Vietnami poemüüjaid ja Nigeeria turvamehi, et poed öösel veel kauem lahti hoida?  Odava välistööjõu sissetoomine on oluliselt suurem turumajanduse moonutus kui mõistlikud  tururegulatsioonid.

Kolmandaks, madalamat palka saab mitte-eurooplastele selle pärast maksta, et neid saab ajutiselt  survestada, sest neil pole valikut. Nii kui see valik tekib, liigutakse kiiresti teistesse riikidesse või valdkondadesse. See toob ühiskonnale  kaasa ebakindluse ja juhuslike inimeste läbivoolu Eestist.

Neljandaks,  teisest kultuurist tulijad tekitavad ühiskonnale suuri kulusid – näiteks võõrkeelne ümberõpe,  teisekeelsed koolid või erilaadsed sotsiaalteenused. Ka selle lisakulu peab keegi katma.  Selliseid inimesi, kes meie majandusstruktuuri ilma kohandamiseta kohe sobiks – neid pole lihtsalt olemas.  Mitu kutseõppeasutust meil on kus saaks ingliskeelset ametiõpet? Sisuliselt  ju polegi!

Kokkuvõttes, kramplik kinnihoidmine madala lisaväärtusega tegevust meid rikkamaks ei tee.   Tööd, mis ei ole konkurentsivõimelised, ei olegi ehk säilimist väärt.  Ettevõtlikus selles seisnebki, et leida tegevusvaldkonnad, kus kannatab ka kõrget palka maksta.  Kui me ei suuda  Eesti inimestele Euroopa tasemel konkurentsivõimelist palka maksta,  siis ei päästa meid ka kolmas maailm. 

Reformime ülikoole (Vikerraadio (42): 8.09.2015)

Mis siis nende ülikoolidega jälle lahti on, et neid peaks  reformima hakkama? Alles lõppes põhimõtteline ümberkorraldus, kus mindi üle tasuta õppele. Miks siis nüüd   jälle on vaja kõik põhimõtteliselt ümber korraldada?

Vaatleksin niinimetatud Oki raportit laiemas majanduse ja tööturu  raamistikus. Toon esile kolm aspekti – esiteks meie kõrghariduse rahastamise teema; teiseks kõrghariduse suunitlus ja kolmandaks, ülikooli ja ametiõppe vahekord. Ülikoolide üldistest tegevussuundadest  lähtudes on raporti ettepanekud üleeilne päev – nende teemadega juba veerand sajandit ülikoolides tegeletud ja midagi uut välja ei pakuta.  

Kõigepealt ülikoolide  rahast. Nii-öelda tasuta kõrgharidus on minu arvates mõjunud ülikoolidele väga destruktiivselt.  Päevapopulistlik tasuta kõrgharidus oli määratud läbi kukkuma ammu enne selle toimima hakkamist. Põhjus lihtne – meil ei ole selleks lihtsalt raha! Tasuta kõrgharidussüsteem, kus tahame kulutada nagu kõige rikkamad Põhjamaad, aga makse kogume samal tasemel nagu kõige vaesemad Ida-slaavi riigid  - selline süsteem ei saa põhimõtteliselt toimida. Ja ei toimigi!

Tasuta kõrgharidusele üleminek sisuliselt kaotas ära eluterve konkurentsi Eesti ülikoolide vahel. Kogu raha tuleb ju kindla summana riigieelarvest, milleks siis veel tudengite pärast konkureerida? Aga paraku ei ole riigi raha niipalju, et hoida  õppejõudude palgad konkurentsivõimelised. Näljas  küll ei olda, aga silm ei sära ja karv ei läigi! Aga need kaks viimast ongi kõige olulisemad õpetamise juures – õppejõud peavad olema motiveeritud ja usutavad!

Näen seega Oki raportis pigem poliitikutele võimaluse pakkumist, kuidas  olukorrast puhta põllega välja tulla. Et panna tudengid tegelikult maksma, aga ikka sealjuures väita, et  on kõik tasuta. Tudengid - võtke laenu, makske ja õppige ning pika sunnismaisuse tagajärjel ehk laenukoormus  kustub.  Aga põhimõtteliselt saab õppemaksu taastamisega nõus olla – see annab ülikoolidele paremini etteprognoositava rahavoo ja suurema eelarvelise autonoomia. 

Ülikooli õppekeelest.  Ülikoolid on paarikümne aasta jooksul arendanud intensiivselt oma ingliskeelseid programme ja väliskoostööd; eriti võimas on olnud edasiminek viimasel viiel aastal. Väita, et ülikooliinimesed ei käi välismaal või siia ei tule välisprofessorid  ei päde kuidagi!

Kas aga ingliskeelne õpe ei tõrju välja eesti  keeles õppimise võimalusi ning „miks peaks Eesti ingliskeelset haridusteenust pakkuma kogu maailmale“?  Minu seisukoht on ühene – see on parim,  mis Eestiga juhtuda võiks,  kui saadaksime meie ülikoolide ingliskeelseid kursusi pakkuda (loe –müüa) kogu maailmale.  Kui saaksime toorpiima ja ümarpalgi asemel pakkuda haridusteenuseid – see oleks parim asi,  kuhu poole  Eesti   ühiskond  ja majandus võiks püüelda!  Aga see kõik ei ole nii lihtne. Olen olnud Tartu Ülikooli nii esimese täismahus ingliskeelse magistrikava kui ka bakalaureusekava arendaja ja programmijuht. Korraliku ja rahvusvaheliselt atraktiivse programmi väljaarendamine võtab aega 10 aastat. Aga see on tee, mida tuleb käia, kui tahame globaalses akadeemilises konkurentsis osaleda. Ja ei tee see meie emakeelt kuidagimoodi vaesemaks, pigem ikka vastupidi. Kõik minu  suure pere liikmed on õppinud ja töötanud  maailma erinevates riikides vähemalt viies võõrkeeles. Ja ei ole see kuidagimoodi halvendanud meie suhet emakeele  ja isamaaga.

Kas Eestis on liiga palju ülikoole ja liiga palju üliõpilasi?  Kui vaadata numbriliselt, siis on riigiülikoolide arv täpselt samasuur, kui ta oli nõukaperioodil. Tudengite arv on neis küll mõnevõrra kasvanud, aga teiselt poolt on vähenenud nominaalne õppeaeg. Ehk siis – õpetame rohkem tudengeid, aga seda väiksema õppeperioodi vältel.  Aga maailma areng kulgebki selles suunas, et kõrgharidusega töötajaid ongi rohkem tarvis.

Aga kas siis tudengid õpivad seda õiget asja, mida tööandjad eeldaksid?  Imelik vaen on tõusnud sotsiaal- ja humanitaarala  üliõpilaste suhtes ja veel eriti, kui nad peaksid doktorandid olema. Aga me ei näe tänases Eestis kuskil sadu töötuid doktorikraadiga semiootikuid või üleharitud ärijuhte. Küll aga näeme  kümneid tuhandeid ametikoolis nii-öelda „õiget eriala“ õppinud töötajaid, kes on Eestist ära läinud, sest siin pole leida  väärika palgaga sobivat töökohta. Seega, meie tööjõuprobleemi lahendus ei ole ülikoolide kinnipanek ja  tudengite kupatamine ametikoolidesse. Kui nõudlust kutsehariduse järgi ei ole, siis riiklikud piirangud hariduse kättesaadavusel  neid ametimehi juurde ei genereeri. Palgatase ja töö sisu on ikka see, mis inimesed ametisse meelitab!

Aga jutt meie tööjõupuudusest võib olla ka juba minevik, kui peame silmas massilist migratsioonilist inimeste sissevoolu Euroopasse.  Paraku mõne üksiku erandi meil ingliskeelset ametiõpet ei pakuta. Ülikoolide reformimise pseudoteemade asemel peaks olema  meie suund hoopis ametikoolidesse ingliskeelsete õppekavade sisseviimine ja seostamine Eesti tööturuga.

  

Kokkuvõtteks. Tegeleks vahepeal ka millegi muuga, kui niigi stressiviidud ülikoolide pideva reformimisega. Lubage ülikoolid ja üliõpilased turukonkurentsi tagasi ja hoidugem mingite üksikute  riiklike haridusmonstrumite konstrueerimisest. 

Pagulastest (Vikerraadio (34): 19.05.2015)

Kuidagi väga järsku ja jõuliselt on Eestis teemaks tõusnud põgenike saabumine. Aga isegi ilma Euroopa Liidu sunnita on juba ammu aeg sel teemal rääkida. Sest võõramaalaste Eestisse tulemiseks on hetk soodne!

Aastasadade jooksul on Eestist mindud ja siia tuldud. Viimastel kümnenditel rohkem küll mindud, tulla nagu ei taheta.

Aga mõtiskleks natuke pagulaste saabumisega seotud majanduslike aspektide üle. Immigrantide saabumine toob kaasa nii kulude suurenemise ühiskonnale, aga teiselt poolt on ka olemas positiivne mõju.

Kõigepealt kuludest. Neid on mitmet laadi. Esmalt  on vaja luua tingimused võõramaalaste siia saabumiseks.  Tuleb luua süsteem selliste võõramaalaste vastuvõtuks. See on mitmetahuline protsess – inimeste arvelevõtmine, vältimatu meditsiiniabi tagamine, majutamine ja toitmine.  Kindlasti ka psühholoogiline nõustamine peale ränkrasket võitlust ellujäämise nimel.

Teisalt on  tegemist kuludega, mis on seotud nende kaasamisega Eesti ühiskonda- keeleõpe, kultuuri tutvustamine  ja meie elukorraldusse sulandamine.  Selleks, et tulijatest saaksid täisväärtuslikud Eesti ühiskonna liikmed ja kodanikud.

Kolmas aspekt on seotud hariduse ja kutseõppega. Saabujad peavad olema võimelised ühel hetkel tööle hakkama ja ise endale tulu teenima. Tööpuuduse tase vastuvõtjas riigis on oluline komponent pagulaskvoodi kujundamisel, seega eeldatakse, et vastuvõtja riik kaasab saabujaid ka oma tööturule.

Miks ma arvan, et praegu on hea hetk pagulaste vastuvõtmiseks? Sellepärast, et me oleme kahaneva rahvastiku ja tööjõuga riik.  Ja ükski väheneva rahvaarvuga riik ei saa pikaajaliselt kestma jääda.  Meil on töökohti ja ruumi, meil on vaja uusi inimesi!   

Teiseks, meil on olemas ametikoolid ja kõrgemad õppeasutused, kus on küll üpris kaasaegne õppekeskkond. Õppivate noorte hulk aga kahaneb. Ja miks mitte seda õppebaasi kasutada ka välismaalt saabunute koolitamiseks ja ümberõppeks!

Loomulikult on pagulaste saabumisega seotud ka mitmed riskidega. Võib halveneda sotsiaalne keskkond, tekkida rahvuslike, rassilisi ja usulisi pingeid või  muid hetkel ettenägematuid olukordi. Kõige suurem risk on muidugi see, et pagulased võiksid kujutada ohtu meie kultuurile ja keelele või Eesti ühiskonna kestmisele tervikuna.  Nende riskide maandamine nõuab omakorda kulusid.

Majanduslikus mõttes on eeldatav kvoodi alusel jaotatav inimeste hulk meile üsna tühine koormus. Samuti pole välistatud Euroopa Liidu poolsete toetusskeemide teke seoses pagulaste vastuvõtu ja integreerimisega.

Tulupoole kokkulugemine aga nii konkreetne ei ole.  Peaksime nägema pagulaste vastuvõtmises eelkõige üllast missiooni, mis aitab avaneda ka meie Eesti ühiskonnal. Kuidagi kohatu on küsida pagulastelt – miks te siia tulite? Kuidas oleks sellele küsimusele vastanud 80 tuhat Eesti paadipõgenikku 44-nda aasta sõjasügisel?

Seega peaks meie lähenemine olema hoopis teine – missugust väärtust need uued inimesed meie  ühiskonnale lisaksid?

Nagu öeldud, see seltskond  võiks täita tekkinud tühimiku meie tööturul ja õppeasutustes.  Selliseid inimesi, keda täna meie majandus lisaks vajaks pole valmiskujul maailmas olemas. Need tuleb meil ise ette valmistada ja välja õpetada.  Seega võiksid pagulased värskendavalt mõjuda meie majandusele.

Miks ikkagi Rootsi  on nõus vabatahtlikult vastu võtma kümnetes tuhandetes  immigrante?  Ärgem arvakem, et Rootsi ühiskond selle taga ka omakasu silmas ei pea.

Skandaalimaias meedia keskendub küll paljude Euroopa riikide tänavapildi ekstreemsustele  või  võõrpäritolu  tegelaste poolt tekitatud korrarikkumistele. Vähem pööratakse tähelepanu sellel, et suur osa tööstusest või teenindussektorist  saab toimida ainult tänu nendesamade immigrantide panusele.  See on ka üks asjaolu, millest Eesti pagulaspoliitika peab üsna selgesõnaliselt lähtuma.

Loomulikult on tööoskused ja töökultuur  meie omast erinevad, aga selleks ongi haridus, ametikoolitus ja ümberõpe, mis nad tööturule sisenemiseks ette valmistab. Ja mis saab pagulasele veel tähtsam olla kui hea haridus, kutseoskused ja töökoht!

Pagulaste saabumine võiks muuta ka Eesti ühiskonna avatumaks ja sallivamaks.  Esmatähtis ja ülioluline on pagulaste integratsioon Eesti keele ja kultuuriruumi.  Selleks tuleb jõuliselt ja otsustavalt panustada. See võimaldab neil paremini sulanduda Eesti ühiskonda ja ei teki keele- ega kultuurikonkurentsi eesti keelele.  Ei tohi lasta tekkida olukorral, kus eri rahvustest pagulaste omavaheline suhtlemiskeel on mingi muu keel peale eesti keele.  Selle plaanis näen Ukraina pagulastes hoopis suuremat ohtu meie keeleruumile kui näiteks oromo keele kõnelejate poolt.  Hea näide on jällegi Rootsi – ükskõik mis rahvust või usku sa oled – suhtlemiskeeleks on rootsi ja ainult rootsi keel!

Me ei saa pagulaste probleemi ei salata ega ignoreerida. Nad on siin. Heitkem  kõrvale stereotüübid ja eelarvamused ning olgem väärikad! Siia saabuv uus maailm ei ole mitte ainult sõja ja viletsuse nägu, vaid ka täis lootust ja tänulikkust. Olgem seda väärt!

Välisõppurid Eesti ametikooli (Vikerraadio (2): 21.01.2014)

Statistikaameti andmetel  lahkub Eestist endiselt rohkem inimesi, kui siia elama saabub.  Eelmisel aastal lahkus kodumaalt 6 tuhat inimest rohkem kui siia tuli.  Seda numbrit  paraku ei tasakaalustanud ka loomulik iive, mis on jätkuvalt miinuses.

Selline kiire demograafiline  kokkutõmbumine sunnib küsima – mida see meie majanduse ja ühiskonna jaoks tähendab? Vastus on ühene – meil on sellevõrra vähem töötajaid, kes Eesti ühiskonda edendavad ja tema rikkust kasvatavad.    Vähem inimesi tähendab  ka meie keele ja kultuuri positsioonide nõrgenemist üha kiiremini üleilmastuvas maailmas.

Teine aspekt on seotud tööturu vajadustega.  Vähenev töötajate arv  piirab ettevõtluse arengut ja tegevusvõimalusi. Ärisektor loomulikult kohaneb sellise olukorraga, aga väiksem tööealiste hulk piirab paratamatult ka majanduskasvu.

Kolmas aspekt on seotud meie ühiskonna toimimisega. Seeniorpõlvkonna suurenemine toob kaasa eripäraste teenuste vajaduse suurenemise.  Keegi peab ka neid töid tegema, mis ei ole vanemaealistele jõukohased. Noorem põlvkond on see, kes hoiab ühiskonna toimivana.

Põhimõtteliselt võiks sellise olukorraga kohanemiseks välja tuua kolm, omavahel seotud aspekti. Esiteks, tuleks tuua meie oma inimesed välismaalt  tagasi. See eeldaks  kiiret heaolu kasvu Eestis.

Teine võimalus on suurendada tootlikkust ja kujundada välja selline majandusstruktuur, mis nõuabki oluliselt vähem töötegijad.

 Kolmas tee on suurendada välismaalaste tulekut Eesti tööturule, kes siis võtaksid osaliselt töötegemise üle.  Ilmselt on välistööjõu suurenemine meie ühiskonnas paratamatu.

Sellest viimasest aspekti tahakski natuke laiendada. Erinevad arvajad pakuvad välja kümnetesse tuhandetesse küündivaid numbreid, kui palju välistööjõudu Eesti vajab. Muide, samalaadset juttu ajavad ka paljud teised meie piirkonna riigid, kes vananeva rahvastiku tingimustes soovivad rohkem välismaalasi riiki lubada.

Olen arvamisel, et  täna sellist välismaist tööjõudu pole täna olemas, mis Eestile otsekohe sobiks ja mis oleks valmis siia kohe tööle asuma.  Need, kes meile sobiks,  tuleb ikka ise tööks ette valmistada.

Viimase 10 aastaga on oluliselt rahvusvahelisemaks muutunud meie ülikoolid.  Võib leida väga erinevaid ingliskeelseid õppekavasid ja eks ole minu endagi  igapäevane töö otseselt seotud välistudengite õpetamise ja programmide arendamisega.  See kogemus on olnud üheselt positiivne.

Samas on mul käe all meie kutse-  ja rakenduskõrgkoolide õppekavad. Paraku ei hakka silma  ühtegi ingliskeelset õppekava  Ometi on just neis koolides õpetatavate erialade  töötajatest kõige suurem puudus.  Aga miks ei võiks ka meie ametikoolid võtta õppima välismaa noori?

Eesti rakendusõppeasutused on ju väga heal tasemel,  kaasaegse tingimuste  ja moodsa sisseseadega.  Täna õpetavad mitmed koolid vene keeles, aga mitte inglise keele baasil. Miks õppeasutused ei võiks teha nii vajalikke järgmisi samme ja arendada välja ka ingliskeelsed programmid?  Õpetame välisõppurid Eesti moodi süüa tegema, asju valmistama ja  Eesti moodi firmasid juhtima.

Sellest oleks kasu kõigile. Paljud maakondades asuvad õppeasutused saaksid uue hingamise. Särasilmsed,  aga võib-olla teise nahavärviga ja temperamendiga noored inimesed lisaksid meie piirkondadele värvi ja särtsu. Meie õppeasutustel avaneks ka oluliselt suuremad võimalused rahvusvaheliseks koostööks.

Mitmeaastase õppeperioodi vältel saaksid välismaalased selgeks eesti keele ja õpiksid tundma meie kultuuri.  Seeläbi tekib  võimalus valmistada neid ette meie ühiskonna väärilisteks liikmeteks saamiseks. Haridus on  kui filter,  uute inimeste kaasamisel Eesti ühiskonda.

Peale  ametioskuste omandamist hakkaksid välisõppurid tööle Eesti ettevõtetes.  See muudaks ka ettevõtted rahvusvahelisemaks. Nende  töökeeleks saab olema eesti keel; erinevalt ülikoolide välistudengitest, kes  siin peale lõpetamist  tööle jäädes kasutavad töökeelena edasi ikka inglise keelt.

Kuulen juba raadioeetri ajal kriitikute hääli – kuidas see kõik võimalik on ja kas me ei tekita sellega endale lahendamatuid probleeme? Kes siis neid  inglise keeles õpetab, kes rahastab programmide ümbertegemist ja tegeleb viisade-elamislubade ja kõige muuga? Veelgi enam. Eesti ühiskonnal on valus kogemus eelneva ajastu kontrollimatust migratsioonist.  Omakorda hirmu lisab ka näiteks Rootsis või Prantsusmaal toimunud märulid  võõramaist päritolu laamendajatega.  Aga -  me saame hakkama!

Aga tuleme jutu alguse juurde tagasi. Keegi ei oska täpselt öelda, mis juhtub Eesti ühiskonnas, kui siin saab olema tänasest rohkem mujalt maailmast saabunuid.  Maailma kogemus näitab  väga erilaadseid olukordi.  Teiselt poolt, kas veelgi suuremad probleemid ei oota meid ees, kui siit ainult lahkutakse?  Professor Rein Taagepera on lausunud veerand sajandit tagasi  tähendusrikkad sõnad – Eestil on kaks võimalust - me kas oleme kasvav aga rahvuslikult segunev ühiskond;   vastasel korral oleme hääbuv rahvas.  Korraldades mõistlikul moel välisriikide noorte Eestisse asumist ja õppimist,  suuname me sellega ka paremini majandus- ja rahvastikuprotsesse.