Kalevipoja lähetamine (Vikerraadio (90) 31.10.2017)

ERR link

Eelmisel nädalal tegeles Euroopa Liit  niinimetatud lähetatud töötaja palgatingimustega. Tehti  täpsustusi direktiivi, mis sätestab sellise töötaja  palgataseme ja sotsiaaltagatised, kes on saadetud teise riiki ajutiselt mingit tööd tegema.  Täna on nii, et  lähetatud töötaja direktiivi kohaselt saab välisriiki komandeeritud töötaja oma koduriigi palka, aga see palk peab olema vähemalt sihtriigi miinimumpalga tasemel. Ka on sihtriigis sellise töötasu maksmine ajaliselt piiratud. 

Teatavasti  valitseb aga Euroopa riikide seas palgasaemetes suur erinevus. Mõned rikkamad ja kõrgema palgatasemega riigid on süüdistanud madalama palgatasemega maid (ehk siis kesk- ja idaeurooplasi) palgadumpingus.  Mis tähendab, et Ida-Euroopast  saabunud töötaja palk on oluliselt madalam kui kohalikul, andes eelise firmadele, kes selliseid töötajaid kasutavad.

Meie ettevõtjad on nimetanud seda Eesti  konkurentsivõime piiramiseks.  Mis on mõistetav retoorika. Aga millega seda põhjendatakse ja milliseid järeldusi sellest tehakse,  ei ole küll vastuvõetav. 

Mõned täpsustused. Nimetatud direktiiv katab ainult  neid töötajaid, kes  töötavad lähetuse vormis. See ei kehtesta mingeid palgatasemeid teistes liikmesriikides. Nii ei nõua direktiiv ka  Hiina riisikasvatajale võrdväärset töötasu Prantsuse põllumehega, nagu arvas eelmisel nädalal üks Eesti  pangatöötaja.

Küll aga püütakse uue regulatsiooniga lähendada kohalike ja riiki saabunud külalistöötajate palgataset ja lühendada aega, mis külalistöötaja oleks „lähetatu“ staatuses.

Eesti tööandjad ja mõned parlamendierakonnad väidavad, et tegemist oleks nagu mingi tollimaksuga. Kui tuleb lähetatud töötajale välismaal kõrgemat palka maksta, siis võib asi minna koguni nii hulluks, et Eestis polegi võimalik rikkamale Euroopale järgi jõuda. Mis on muidugi jabur väide!

Miks Eestist  lähetatud  töötaja peaks saama näiteks Rootsis töötades vähem palka kui rootslane?  

Kas Eesti ettevõte müüb oma toodangut Rootsis Eesti hinnaga (mis võiks olla madalam) või teeb ta seda ikka Rootsi hinnast lähtudes?  Pole kahtlust -  kaupu ja teenuseid müüakse ikka Rootsi hinnaga!

Kas Eestist lähetatud töötaja Rootsis ostab igapäevast toitu Eesti või Rootsi hinnaga? Kahtlematult kohapealse ehk Rootsi hinnaga!

Kes Eestist lähetatud töötaja maksab eluaseme eest Eesti või Rootsi hinda? Ei tee Rootsis keegi sellepärast hinnaalandust, et tegemist on eestlasega.  Siit tagasi küsimuse juurde - miks siis Eesti firmad, kes müüvad kaupa Euroopa hinna eest peaksid oma töötajatele välisriikides maksma madalamat palka?

See niinimetatud konkurentsivõime   põhineb sellisel juhul puhtalt Eesti töötajate heaolu ja normaalse elu arvel. Inimesed on sunnitud elama välismaal „sokisahtlis“, sööma makarone ja jooma kaasatoodud odavat Läti õlut. Kas see on see konkurentsivõime, mida me tõepoolest säilitama peaksime?

Jah,  loomulikult teenivad välismaal töölähetuses viibivad töötajad rohkem kui  kodumaal. Aga see käib millegi arvel ja surub inimesed alaväärsetesse tingimustesse.  USA-s olid orjad ka reeglina parema toitumuse ja parema tervisega ning elasid kauem kui vabad farmerid või vabrikutöölised. Aga see ei õigusta kuidagi inimeste alaväärset ja brutaalset kohtlemist, nagu sageli orjadele osaks sai.

Kui Eesti ettevõttele on uus direktiiv kahjulik, siis tähendab see ainult seda, et nüüd ei saa maksta pikaajaliselt Eesti inimesele välismaal madalamat palka kui kohalikule. Ehk siis pole Eesti töötaja arvel teha hinnadumpingut.   

Kahjuks  on meedias kõlama jäänud ka ainult ühe poole seisukoht – see, mida arvavad tööandjad. Samas pole näinud ühtegi lähetatud töötajat midagi ütlemas.  Meie laevad on täis tuhandeid lähetatud kalevipoegi, aga keegi pole suvatsenud küsida,  millistes tingimustes sellised lähetatud tegelikult elavad? Küll aga aimame töö- ja elutingimuste kohta mõndagi mõnede teleseriaalide ja isiklike juttude järgi.

Tööandja püüavad väita, et nõue kõrgema palgatasemele võiks tuua kaasa teenustest loobumise ja kõrgema tööpuuduse Eestis. Oot-oot – kas Eestis on tegemist tööpuuduse või tööjõupuudusega? Tahaks ikka kuulda seostatud juttu!   

Kokkuvõttes, odava töö aeg Eestis on lõppenud. Mõttelaad, et  ehitame  ettevõte konkurentsivõime odava töö eelisele töötaja arvel,  määrab meid pikaks ajaks vaesusesse.

OECD ja investeeringud (Vikerraadio(87) 19.09.2017)

Seoses ootamatu ja kiire majanduskasvuga on tekkinud uus omapärane probleem – mida nüüd siis riik tegema peaks? Kas kiirest majanduskasvust  tingituna tuleks  suunata süllelangenud maksutulu riigi suuremateks kuludeks või vastupidi – tõmmata  majandusest raha välja, et majandus üle ei kuumeneks.  See viimane tähendaks siis säästmist ja  nii-öelda üleliigse raha salvedesse korjamist  järgnevate majanduskriiside üleelamiseks.

Eesti suguse väikese avatud majanduse puhul sõltub pikaajaline majanduskasv eelkõige investeeringutest. Ilma tootlike ja efektiivsete investeeringuteta pole majanduskasv ega rikkaks saamine võimalik.

 Vaatame siinkohal, mida on OECD-l  öelda meie majanduskliima ja investeeringute struktuuri kohta.  Eelmisel nädalal avaldatud raporti kohaselt peab OECD meie majanduskeskkonda investeeringute tegemiseks soodsaks.  Samas rõhutatakse, et viimasel 5-6 aastal on reaalinvesteeringute tase stagneerunud ning nende mõju  majanduskasvule nullilähedane. Stagnatsioon, mis on valitsenud Eesti majanduses viimase kümnekonna  aasta jooksul peale kriisi, on ilmekalt nähtav ka investeeringute dünaamikas.

Investeeringute osakaal SKP-s on 10 aastaga vähenenud 14 protsendipunkti võrra. Erasektori investeeringute tase on  kokku tõmbunud pea kõigis sektorites. Seega, rääkida selle raporti valguses üle-investeerimisest on kuidagi kohatu. 

Võrreldes erasektori investeeringutega on valitsussektori panustamine olnud siiski stabiilsem; seda küll suuresti  Euroopa toetusfondide  kasutamisele tuginedes.

Viimase kümnekonna aastaga on välisinvesteeringute sissevool vähenenud dramaatiliselt  –  neid on SKP mahuga kõrvutades ainult 4%, olles alanenud  10%-lt  võrreldes kümne aasta taguse perioodiga. Neist investeeringutest  suurema osa moodustavad ka reinvesteeritud tulud ehk välisettevõtete siin teenitud kasumid. Uut ja värsket raha pole Eesti majandusse viimase 10 aastaga suurt juurde toodud.  Aga just nimelt  reaalsed välisinvesteeringud  mängivad tähtsat rolli, kui tahame olla osalised  globaalsetes väärtusahelates ning osa saada rahvusvahelisest oskusteabest.  Paraku oleme kapitali kasutamise intensiivsuse poolest OECD riikide seas üsna viimased.

Kuigi Eesti on digivaldkonna asjades arenenud, jäävad rahvusvahelises mõõtkavas investeeringud  neisse sektoritesse suhteliselt tagasihoidlikuks kui võrdleme  koguinvesteeringutega.  Infotehnoloogia kasutamise taseme poolest  väljaspool pangandussektorit  oleme OECD riikide hulgas  paraku tagareas.

Mis siis Eestis tehtavaid  investeeringuid on pidurdanud?

Esiteks,  selleks olnud madal majanduskasv ja meie toodete ekspordinõudluse vähenemine meie peamiste kaubanduspartnerite juures.  Oma osa mängib siin ka Euroopa Liidu toetusfondide kasutamise  aeglane start.

Teiseks,  tuuakse välja geopoliitilise ebakindluse hüppeline kasv. Mida rohkem me räägime  meie liitlaste uutest tankidest Tapal, seda vähem on põhjust rääkida uutest investeeringutest Eestisse. Ebakindlad on viimastel aastatel olnud ka Eesti oma ettevõtted ning eelistanud pigem säästa selmet investeerida.

Kolmandaks, ühe aspektina, mis piirab meie majanduskasvu on ka töötajate puudus. Investeerimise kontekstis räägitakse, et  kõrge kvalifikatsiooniga töötajate puudus ei võimalda  investeerida  teadus- ja tehnoloogiamahukatesse ärisektoritesse.  Kui kõrgkvalifitseeritud töötajaid pole piisavalt, siis  toimub loomulikul teel investeeringute kandumine neisse sektoritesse, kus saab hakkama madalama haridustaseme  ja oskustega. Mis omakorda toob kaasa aga palgasurve  ja konkurentsivõime vähenemise ka neis sektoreis. 

Raportis rõhutatakse, et Eesti investeeringute tase immateriaalsesse kapitali ehk siis inimkapitali, oskustesse ja teadmistesse jääb  palju alla OECD keskmise taseme. See tähendab investeeringuid meie haridussüsteemi, ümberõppesse ja töötajate oskuse arendamisse. Suurem osa intellektuaalse kapitali  investeeringutest koondub IT, kommunikatsiooni ja avalikku sektorisse; tööstus katab ainult 9% kogu mittemateriaalsetest investeeringutest.   See seletab ka vähest  innovaatiliste ettevõtete osakaalu Eestis.  Ühelt poolt on Eestis tegemist väikeste ettevõtetega, aga ka riigipoolne  innovatsioonipoliitika ja  arendustegevuse toetamine pole olnud piisavalt jõuline.

Kuigi tundub, et Eestis on küll loodud head tingimused investeeringute tegemiseks ja  eeldatavaks majanduskasvuks, on siiski midagi  puudu ja tegemata. Minu meelest on puudu võimekusest (või tahtest) näha suurt pilti  tervikuna. Võltskasinuse hullusärk on majandusliku stagnatsiooni üks peapõhjusi.  Ühiskonda ei vii edasi mitte ainult investeeringud rauda ja  ratastesse,  vaid samaväärsed kapitalimahutused ka haridus- ja sotsiaalsüsteemi.  Just inimkapitali arendamiseks  tegemata jäänud  investeeringud ei võimalda täna areneda ka ettevõtlussektoril. 

Meie riikluse saja-aastane kangas saab olla  aga tugev ja kirgas aga ainult sellisel juhul, kui selle kõikide siilude eest hästi  hoolt kantakse. 

Tööjõupuudus (Vikerraadio (82): 18.04.2017)

ERR 

Hiljuti avaldas Konjunktuuriinstituut ülevaate Eesti majanduse üldisest olukorrast ja  lähiaastate väljavaatest.  Toodi välja ka ekspertide arvamus hetke kõige suurematest majandusprobleemidest, millega ettevõtted silmitsi seisavad.  Ülimas üksmeeles ollakse  selles, et  meie ettevõtluse suurimaks nõrkuseks on oskustööjõu puudus.

Tööjõuprobleem on Eestis olnud teemaks juba mitmeid aastaid. Aga olen arvamusel, et probleemi põhjust ei julgeta paraku välja öelda ning sellest tulenevalt ka pakutud lahendused ei saa väga palju leevendust tööturule tuua.  

Kõigepealt peaksime määratlema, mida tähendab „oskustöötõu puudus“?

Väidetakse, et töötajaid lihtsalt meie demograafiline seisu tõttu jääb üha vähemaks. See väide aga ei päde, sest Eesti kuulub Euroopa Liitu, mille üheks peamiseks aluspõhimõtteks on tööjõu vaba liikumine üle riigipiiride.  Selles ühtses majandusruumis on 350 miljonit töötajat. Kas sellest siis ei jätku Eesti ettevõtetele?  Olgem ausad – meie tööjõupuuduse tegelik põhjus on madal palk, aga mitte  vähene inimeste arv.  Seega küsimus ei ole mitte kvalifitseeritud tööjõu puudumises, vaid eelkõige odava  tööjõu puuduses,  mida Eestis on üha vähem leida.  Kui palk oleks kõrgem, küll oleks siis ka töötajaid!

Paljud ettevõtted püüavad säilitada odaval tööjõul põhinevat ärimudelit, mis on pikka aega olnudki Eesti  konkurentsieelis. Selmet minna üle kallimat lisandväärtust ja kõrgemat palka võimaldavale äritegevusele, püütakse kramplikult odava tööjõu abil säilitada olemasolevat majandusmudelit. Meil on täna ikka veel liiga palju ja liiga odavat tegevust teeninduses, kaubanduses ja tööstussektoris. Odava tööjõu puudus aga  võiks olla just see survevahend, mis sunniks meie majandust moderniseeruma ja liikumas suurema digitaliseerumise ning automatiseerumise suunas. Et majandusstruktuur oleks selline, mis võimaldaks teha kallimat tööd väiksema hulga inimestega.

Kuna odavat Eesti tööjõudu pole, siis kuuleme mitmeid soovitusi olukorra parandamiseks. Näiteks, kupatatagu noored ülikoolidest  välja hoopis  ametikoolidesse õppima n-ö pärisasja ja toodagu sisse odavat tööjõudu väljaspoolt Euroopat.  Need ettepanekud näitavad, et probleemi tegelikku olemust ei taheta tunnistada! Veelkord, probleemi olemus  peitub  majandusstruktuuris, kus on liiga palju odava kauba ja teenuse tootmist liiga suure hulga töötajate poolt.  See omakorda ei võimalda tõsta palka ja olla atraktiivne Euroopa Liidust tulevale tööjõule.

Majandusstruktuuri moderniseerumist  mõjutavad loomulikult väga paljud tegurid –  näiteks riiklik struktuuri- ja innovatsioonipoliitika, haridus- ja maksusüsteem.  Aga ka ettevõtete tahe  muutusi läbi viia.

Vaatame välistööjõu kasutamist. Selles raamistikus räägitakse ainult väljaspoolt Euroopa Liitu saabuvast tööjõust, sest Euroopa töötajaid ei suuda meie tööandja reeglina palgata. Kuigi puudus neist ei oleks!  Sellega seoses on nõudmisi välistöö kvaliteedile ja palgatasemele pidevalt alandatud.  Väidan, et sellist tööjõudu nagu meile kohe sobiks,  pole kuskil maailmas olemas. See on puhtakujuline soovmõtlemine, et sisseränne  toob siia kõrge kvaliteediga töötegijaid, kes sujuvalt sobituvad meie majandusstruktuuri.   

Tegelik lahendus on välismaalt saabuvad töötegijad ise ette valmistada ja koolitada. Kui Eesti ülikoolid ingliskeelestuvad täna liigagi kiiresti, siis kutseõppesektor pole sisulist rahvusvahelistumist veel alustanudki. Ja ometi on just see haridussektori osa, mis valmistab ette neid töötajaid, kellest täna kõige suurem puudus on.  Kui mitu ametiõppekava on meil  täna inglise keeles sadade õppekavade peale kokku? Õige vastus – vaid Valga Kutseõppekeskuses on mitu eriala, kus saab ka inglise keeles õppida! Tubli!  Ametikoolid on välja arendanud õppebaasi, mis on vägagi moodne - aga keda pole, on ameti õppijad. Aga kas me siis peame õpetama hotellindust, kokandust ja metallitööd inglise keeles?  Jah – seda tulebki tegema hakata, kui tahame,  et Eesti areneks ja meie tööturule uusi ja oskustega  inimesi juurde tuleks. Ingliskeelne ametiõpe võiks olla see atraktiivne pakkumine, mis toob Eestisse uusi noori mujalt maailmast ja sobitab nad meie tööturu vajadustega. Veelkord, arvata, et lihtne Euroopa väliste piiride avamine korvab meie tööjõupuuduse on selge lihtsameelsus.

Tunnistan, et see kõik ei ole nii lihtne ning kutseõpetuse osaline ümberkujundamine ingliskeelseks ei ole nii kerge kui  kõrghariduse ümberkujundamine.  Aga see on tegevus, mis toidab ennast ise ära ja on tegelik lahendus tööjõuprobleemile. Õppeperioodil saaks ametiõppijaid kaasata praktikale ja siduda ettevõtetega kui oma võimalike tulevaste tööandjatega.

Teiselt poolt võiks ingliskeelne ametiõpe olla lausa haridusekspordi allikas, mille väärtusloome  võiks olla vägagi tähelepanuväärne. Tooksin siinkohal omapärase näite – me ei tea vist kedagi,  kes sai rikkaks Californias tekkinud kullapalaviku tuules 160 aastat tagasi. Küll aga teame kõik meest nimega Levi Strauss, kes sai rikkaks kullaotsijatele varustuse ja riiete müümisega.

Ingliskeelne kutseõpe võiks olla seega nii baas, mis  varustab Eesti ettevõtlust heade ametioskustega töötajatega ning teiselt poolt, võiks olla ka eksporttulude loojaks haridussektoris. 

Teeme makse (Vikerraadio(75):10.01.2017)

Alanud aasta saab põnev olema mitmesuguste maksueksperimentide suhtes. Pean silmas siinkohal tulumaksutagastuse uutmoodi süsteemi ja tarbimismaksude olulist tõstmist. Nimetame neid eksperimentideks seepärast, et tulumaksutagastuse uus korraldus rakendub vaid ühe korra. Teiselt poolt – testime sel aastal  ka tarbimismaksude süsteemi jätkusuutlikkust. Mõlemad eksperimendid  on proovikiviks  järgmise aasta tulumaksuvaba miinimumi olulisele tõusule.

Need maksumuudatused ei  ole küll omavahel otseselt seotud aga tervikpildis siiski  -  indiviidi tulu madalam maksustamine toob kaasa tarbimismaksude koormuse suurenemise. Nii sel kui järgmisel aastal. Eelkõige käib siis jutt aktsiisimaksudest erinevatele kaupadele nagu alkohol, tubakas, maagaas ja autokütused. Kuigi käibemaksu määr ei muutu, siiski toob suurenev hinnatase kaasa ka käibemaksu koormuse ja laekumiste kasvu.

Kahjuks ei aita kummagi maksuliigi muudatus lahendada meie maksusüsteemi peamisi probleeme, milleks on riigieelarve liigne sõltuvus tarbimismaksudest ning tööandja liiga suur sotsiaalmaksukoormus. Vastupidi – need maksumuudatused süvendavad veelgi Eesti maksusüsteemi tasakaalust väljaminekut ja seega jätkusuutmatust.

Mis siis suures plaanis nende maksudega täpsemalt toimub?  Kavas on eelmise aasta töiste tulude maksudest teha madalatululistele tagasimakseid. Selle kulu riigieelarvele on 38 miljonit eurot. Midagi nii administratiivselt töömahukat ja mõttetut tegevust  kui 100 euro kaupa tagasimaksmisele kulutatud raha ja aeg pole Eesti maksusüsteem vist juba ammu näinud.

See ei ole tavapärane tulumaksudeklaratsioonide automaatne käitlemine –  100 tuhat inimest peavad avalduse esitama ja keegi peab 100  tuhat taotlust läbi vaatama. Iga taotleja eelmise aasta tööelu võetakse põhjalikult ette, vaadatakse töötegemise järjepidevust, staatust, mitmesuguseid muid maksuvabastusi. Selleks on vaja loomulikult üksjagu ametnikke ja hulk  töötunde,  et võib-olla 5 eurot tagasi maksta.  Sama töö –  vähendada madalatululiste maksukoormust – saaks ära teha palju lihtsamalt – näiteks väiksema maksumäära kehtestamise kaudu madalatululistele. Sealjuures oleks lisanduv riigi administratiivkulu täpselt null ning ka mõju töötajatele oleks majanduslikult palju efektiivsem.  Aga  - toredam ja riigile kulukam on ikka lippude lehvides vaesematele pidulikult raha jagada!

Kui sel  aastal on mitmesugused ulatuvad mitmesugused tulumaksuvabastused 630 miljoni euroni, siis järgmisel aastal on see number 147 miljoni euro võrra suurem. Tulumaksukoormuse vähenemine toob kaasa aga tarbimismaksude tõusu. Järgmisel aastal eeldatakse lausa 85 miljonit alkoholiaktsiiside juurdekasvu. Midagi lisab ka maagaasi  ja diisli suurem maksustamine. Aga ikkagi – tulumaksuvabastused ja suurem aktsiisilaekumine ei tasakaalust üksteist.

Seega, maksusüsteem hakkab veelgi rohkem sõltuma tarbimismaksudest;  pole võimalik vähendada ettevõtete sotsiaalmaksukoormust  ja riigirahanduse tasakaalu säilitamiseks on vaja lisaallikaid.  

Need komponendid,  mis võiks suurendada riigieelarve maksulaekumisi on näiteks  jätkuv palgakasv, suurenev tarbimine, eurotoetused ja inflatsioon.

Kõikide nende allikate poole saab aga vaadata kahtlustavalt. Kas tõesti on tänase suhteliselt kõrge palgakulu, madala lisandväärtuse ja aeglase majanduskasvu tingimustes võimalik jätkata kiire palgakasvuga?

Eesti majanduse struktuurireformid on olnud aeglased,  välisinvesteeringud pidurdunud – avaldaksin siinkohal mõõdukat pessimismi tulumaksu ja sotsiaalmaksu hoogsa kasvu jätkumise kohta. Tulumaksuvabastuste tõus  ei  suurenda Eesti töötajate nominaalpalka ega vähenda ettevõtete tööjõukulu.

Samuti, mulle tundub eeldus,  et tulumaksust  kättejääv raha voolab otsemaid tarbimisse  - on liiga lihtsustatud.  Inimesed võivad lisaraha arvel hoopis vähendada oma võlakoormust, säästa või osta kaupu rohkem välismaalt - vihjan siin Lätile.  Siis ei kandu see raha üle ka tarbimismaksude suuremasse laekumisse.

Osaliselt suurendab  tarbimismaksude laekumist ka hinnatõus, milles Eesti on jõudnud Euroopas esiritta.  Mõõdukas inflatsioon - teadagi -  on alati valitsuse sõber,  sest aitab lihtsamalt täita koalitsioonilubadusi. Aga teiselt poolt – see  vähendab turistide oste meil  ja suunab Eesti inimesed ostlema välismaale  Me näeme juba täna, et paljud tarbekaubad ja toit on meie sissetulekutega võrreldes suhteliselt kallis.

Kokkuvõttes, aktsiisid tõusevad juba sel aastal, aga suurem tulumaksuvabastus tuleb alles järgmisel aastal. See on ilmekas test  – kuidas käituvad tarbijad, laekuvad maksud  ja missuguseid korrektsioone tuleks teha järgnevateks aastateks.  

IT kadus ära (Vikerraadio (60):24.05.2016)

On tõsilugu, et vanemate Euroopa Liidu riikide majandused  kasvavad täna aeglasemalt kui paljude suurte Aasia riikide omad. Kui Euroopa kriisijärgne majanduskasv on olnud nullilähedane, siis Hiina ja India kasvasid keskmisele üle 5% aastas.  USA kasv on olnud mõne protsendi ringis, Jaapanis veelgi madalam.  Aga kas see tähendab, et Aasi riikide  jõukusetase läheb ühel hetkel stagneerunud Euroopast ja Ameerikast mööda?

Majanduskasvu mõõdetakse kui sisemaise koguprodukti ehk SKP muutust mingi perioodi vältel. Arvestatakse kokku kas ühiskonna tulud, tehtud kulutused või  loodud kaupade ja teenuste väärtus.

Arvestamise algusest peale - 70 aastat tagasi -  on välja toodud ka  SKP arvestuse puudused. Peamine probleem on selles  – kuidas kajastada SKP arvestuses  kõiki majandusega seotud tahke ja kulutusi.  SKP-d  saab arvutada, kui toimub avalikult fikseeritud majanduslik tehing – näiteks ost-müük; tulude saamine  või kulude tegemine. Kui aga sellist transaktsiooni ei toimu või seda ei saa mingil põhjusel rahaliselt mõõta,  siis statistiliselt SKP-d ei looda.  Kui käime pubis või spordiklubis, siis selle tegevuse eest maksame raha ja kasvatame SKP-d;  kodus söögi valmistamine või  väljas sportimine annab sama tulemuse, aga SKP-d ei toodeta. Samamoodi on raskusi näiteks varimajanduse või looduse saastamise korral – tegevused toimuvad aga tulu ja kulu pole võimalik arvestada.

Aga tuleme tagasi Euroopa ja Aasia majandusarengu võrdluse juurde.

Majandusteadlased on toonud välja, et Euroopa madalam  majanduskasv võib olla seotud ka SKP-e mõõtmise probleemiga. Niinimetatud 4-s  tööstusrevolutsioon on toonud Euroopas kaasa olulise majandusstruktuuri muutuse, millega SKP-arvestus paraku pole veel kohanenud.

Uut  tehnoloogilist arengut veab IT ja kommunikatsioonitehnoloogiate areng. Digitooted ja teenused  asendavad paljuski senise füüsilise tootmise ja tarbimise.  Aga - Interneti vahendusel pakutud toodete  väärtust on raske täielikult SKP-s kajastada.

Toome situatsiooni üldistava kirjelduse raamatumüügi näitel.  Oletame, et Indias trükitakse mingit raamatut miljon eksemplari. See annab tööd paberitootjatele, raamatutrükkalitele, transpordifirmadele, raamatupoodidele ja kellele veel  iganes. Iga liigutus on fikseeritud ja seega loob ka SKT-d.

Oletame aga, et sama raamat tehakse kättesaadavaks digitaalselt ja seda saab vabalt kasutada 10 miljonit inimest. Sellisel juhul ei looda arvestuslikku SKT-d mitte sentigi.  Aga toodet saadi 10 korda rohkem.  See võibki olla üks aspekt  Euroopa ja Aasia riikide majanduskasvu erinevusel.  Ehk siis Euroopa majandused on palju olulisemalt liikunud digiteenuste suunas võrreldes Aasia majandustega. Aasia majanduste struktuur  on traditsioonilisem ja seega  SKP-e arvestuse seisukohalt nii-öelda nähtavam. Vaatame Interneti levikut suurtes Aasia riikides. Hiina on selles järjestuses 70 ja India lausa 107 maailmas. Pole midagi Euroopaga võrrelda! Nende mahajäämus on väga suur!

Seega, on  põhjust arvata, et   suurt digiteenuste hulka pakkuvate ja kasutatavate  majanduste SKP arvestuslik tase väiksem kui tegelikult.  

Teine SKP arvestuse aspekt on seotud kaupade kvaliteediga – seda eriti kõrgtehnoloogiliste toodete vallas. Tänased arvutid, televiisorid, autod  on oluliselt parema  tasemega ja võimekusega kui samalaadsed asjad kümmekond aastat tagasi. Ja seda kõike palju madalama hinna juures.  Jällegi, elukvaliteet on tõusnud, SKP-e aga mitte.  Ja Aasia uusmajandused tarbivad kõrgtehnoloogilisi tarbekaupu oluliselt vähem kui Euroopa, Ameerika või Jaapan.

Kolmas aspekt on seotud mitmesuguste negatiivsete välismõjudega. Ehk siis kuidas tootmine mõjutab väliskeskkonda. Ka siin on Euroopas oluline eelis. Keskkond on oluliselt puhtam, kui  uusindustriaalsetes Aasia riikides, kus kiire tööstusareng on toonud kaasa ülisuured keskkonnaprobleemid. Aga ka seda aspekti paraku SKP ei arvesta.

Üks aspekt SKP-ga seoses on ka majanduse tootlikkus. Numbrid näitavad Euroopa riikide tootlikkuse ehk loodud lisandväärtuse aeglast kasvu. Mis jällegi ei lähe kokku meie tegelike protsesside tajumisega. IT ja digiteenuste areng on olnud ju  ülikiire – kuidas siis tootlikus madal saab olla? Aga ehk on  jällegi tegemist arvestuse probleemiga – odavat raha ehk laenuressurssi on Euroopas ja Ameerikas palju,  aga samal ajal pakutavate  toodete väärtus on alahinnatud.  Ehk rahaliselt mõõdetav sisend on võrreldes mõõdetud  väärtusega liiga suur!

Kui tänane SKP arvestus ei suuda peegeldada kogu majandustegevusega seonduvat, siis selles valguses omandavad  mitmesugused  muud naljakad indeksid hoopis tõsisema kaalu, sest võimaldavad mõnes mõttes paremini  näidata ühiskonna arengut. Nagu näiteks ühiskonna heaolu või õnne taseme mõõdikud.  Ja vähemalt Euroopa kontekstis on seos väga otsene – mida jõukam ühiskond, seda õnnelikum.  Vaatamata statistiliselt madalale majanduskasvule! 

Teeme Lätit! (Vikerraadio (55): 22.03.2016)

Eesti inimesed teenivad keskmiselt 1100 eurot kuus. Sellelt töötasult maksab tööandja 370 eurot sotsiaalkindlustusmakseid,  töötaja maksab 180 eurot tulumaksu ning saab kätte 882 eurot

Kõik võtaksime aluseks sama tööjõukulu Läti ettevõtja jaoks, siis Läti töötaja saaks 100 eurot rohkem palka, kuigi kätte saab  umbes samapalju kui Eesti töötaja. Läti tööandja maksab aga 100 eurot vähem sotsiaalmaksu kui Eesti tööandja.

See näide avabki ühe Eesti  peamise maksuprobleemi -  meie tööandjate suur maksukulu ja madal töötajate palgatase. Kui palk on madal,  siis lähevad Eesti inimesed sinna, kus palganumber on kõrgem.  See on täna suur probleem Eesti jaoks!

Riigi palgatase sõltub nii era- kui avaliku sektori tegevusest. Erasektor saab palka suurendada tehes kõrgema lisandväärtusega tooteid. Riik mõjutab palgataset läbi tööjõule kehtestatud maksude.

Tänane sotsiaalmaksusüsteem ja maksumäärad kehtestati peaaegu veerandsada aastat tagasi. Keskmine palk oli siis  60 eurot.  Kui palgakulu koos maksudega oli alla saja euro kuus, siis pole tööandjale eriti vahet, kui kõrge oli sotsiaalmaksu määr. Kui aga tänasele keskmisele töötasule peab tööandja 400 eurot kuus sotsiaalmaksudena juurde lisama, siis on tegemist väga suur koormisega. Suhteliselt on see tase kõige kõrgem Euroopa Liidus. Probleem on tegelikult juba ammune, aga tundub, et nüüd hakkab sotsiaalmaksusüsteem lõplikult kriisi jõudma.

Ettevõtete sotsiaalmaksu kulude vähendamine saaks toimuda kahte moodi – kas üleminekuga erameditsiinile ehk vabatahtlikule  ravikindlustusele või kanda sotsiaalmaksu koormus mingitele teistele maksudele.

Üleminek vabatahtlikule ja erarahastusel põhinevale arstiabile nagu USA  pole Eestis paraku võimalik - meil on selleks liiga vähe inimesi ja oleme selleks liiga vaesed. Eesti meditsiini saab rahastada ainult läbi kohustusliku maksupanuse.

Seega küsimus – mis on need teised maksud, mis peaks tulupuudujäägi katma kui väheneb tööandjate sotsiaalmaksu osa.  Kui vaadates meie tarbimismakse, siis sisulist ruumi nende tõstmiseks enam ei ole. Ainus võimalus on kanda ettevõtte sotsiaalmaksu koormus  üle tulumaksudesse -  nii indiviidi kui ettevõtte tasemel. Need maksud on Eestis Euroopa kontekstis ühed madalamad. 

Seega  – osa tänasest sotsiaalmaksust peab nihkuma töövõtja maksuks.  Nii nagu see on kõikides Euroopa Liidu maades.  Olen juba kümmekond aastat pakkunud ettevõtete sotsiaalmaksumääraks  15 protsenti. Ülejäänud kanduks üle palgasaaja kuluks.

Arutelu koht on aga selles, missuguses vormis see puudujääv osa töötajatele üle kanda. Valikuid oleks kaks – kas suurendada indiviidi tulumaksu või kehtestada eraldi töövõtja sotsiaalmaks. Sotsiaalmaksu ülekandmine tähendab  vältimatul  selle maksumäära diferentseerumist palgasaajate lõikes.  Tänase tulumaksu astmeliseks tegemine tekitab Eesti ühiskonnas teatud tõrked, kuigi aeg oleks ammu  tänasest ida-slaavilikust  proportsionaalsest tulumaksust loobuda. Astmeline sotsiaalmaks annaks teatud pehme ülemineku, kus saaksime progresseeruva tulude maksustamise, aga jätaksime praeguse tulumaksusüsteemi  formaalset alles.

Kuulen küsimust – aga mis siis uue süsteemiga muutub? Näen siin väga põhimõttelist muudatust – tööandjate konkurentsivõime kasvab oluliselt, sest tööjõu maksukulu  väheneb. See omakorda võimaldab tõsta palka ja saada paremaid töötajaid – ka näiteks tuua arstid ja kalevipojad võõrsilt tagasi koju.  Nominaalpalga kasv on motiveeriv töötajatele ja suurendab tööandjate konkurentsivõimet töötjate leidmisel.  

Aga töötaja peab siis rohkem tulumaksu maksma? Jah, see on paratamatu. Kui tahame kõrgemat palka saada, siis tuleb ka kõrgemat tulumaksu maksta. Võrreldes tänasega maksaks keegi rohkem, keegi vähem. Mis vastab täielikult  majandus- ja maksuteooriale ning välismaiste organisatsioonide soovitusele!

Seega veelkord, süsteem toimiks niimoodi - alanev maksukulu tööandjale võimaldab maksta kõrgemat palka töövõtjale. Kõrgem palgatase võimaldab palgata paremaid ja innukamaid töötajaid. Kui töötajad saavad kõrgemat palka siis on nad võimelise maksma ka kõrgemat sotsiaalmaksu ja katta poole tänasest ravi ja pensionikindlustuse summadest.  

Sotsiaalmaksu laest ka. Ka sotsiaalmaksu lae kehtestamine ei ole võimalik ilma astmelise tulumaksu või astmelise sotsiaalmaksuta. Ilma selle tingimuseta kukuks meie sotsiaalkindlustuse süsteem poole aastaga kokku. Sotsiaalmaksu lagi ei ole selleks, et kõrgepalgalisi töökohti luua, vaid tegemist on õigluse aspektiga. Kõrgepalgalisi töökohti loob ikka sotsiaalmaksu taseme jõuline alandamine kõikidele  tööandjatele kõikides palgatasemetel.

Seega üleskutse – teeme Lätit, kus sotsiaalmaks jaguneb töötaja ja tööandja vahel, kehtib sotsiaalmaksu lagi  ning  sellest aastast ka astmeline tulumaks.

NLKP 2.0

http://www.irl.ee/margus-tsahkna-kone-irli-visioonisundmusel-isamaa-20

Margus Tsahkna: 

“Riigil ei ole raha. On maksumaksja raha, mis tuleb ettevõtjate poolt loodud väärtuse ja töökohtade maksustamisest ning riik jagab seda ümber. Minu perekonnas on sisuliselt üks maksumaksja – see on minu ettevõtlusega tegelev abikaasa. Mina elan ministrina tema maksudest ja tegelen ametikoha järgselt tema poolt loodud väärtuse laialijagamisega.”

VT:

Tõlgime – Zahkna väidab, et väärtust loob ainult tööstus (eraettevõtlus); avalik sektor ei loo väärtust ega avaliku sektori panusest (era)ettevõtete poolt loodav väärtus ei olene. Demokraatlikud institutsioonid on ühiskonnale kulu, mida peetakse ettevõtjate armust! Aga keelekasutus on huvitav - "minister tegeleb väärtuste ümberjagamisega"!

Tsahkna väidab, et avalik sektor  ei maksa ka makse.  EMTA peaks kinnitama, et minister Tsahkna on ära maksnud tulumaksu ja tema töötasult on  tasutud sotsiaalmaks ning kui ta midagi ostab, siis ikka sellest kohast, mis maksab ka käibemaksu!

Interpreteerime  -  järelikult on avalik sektor ja  ühiskonna  demokraatiat tagavad struktuurid   (Riigikogu, erakonnad jm)  ühiskonnale mittevajalikuks kuluks! 30 aastat tagasi pandi NLiidus inimesed selle eest vangi, kui julgesid rääkida demokraatiast ja erinevatest parteidest - täna ütleb Eestis tegutseva partei juht, et see oligi õige! Ei ole vaja proletariaadil mingeid parteisid üleval pidada ja nende heietusi kuulata. 

Erinevad parteid elavad ainult  tööstuses loodud väärtuste ümberjagamisest ja riigi funktsioon on ainult tegeleda ümberjagamisega. Väärtust loovad ainult tööstus ja põllumajandus! 

Järeldame - IRL esimees ja NLKP kommunistid on maailmast arusaamise poolest üsna sarnased! 

Selgitame -  jutt, et avalik sektor ei loo väärtust on asjatundmatu! Aga muidugi võib Zahkna maailma 200 riigile ja ka näiteks Eurostatile kirja saata ja öelda, et nad eksivad!

Kui palju näiteks Eestis avalik sektor väärtust loob on leitav siit:
http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Majandus/15RAHVAMAJANDUSE_ARVEPIDAMINE/15RAHVAMAJANDUSE_ARVEPIDAMINE.asp

Rahvusriik või rikkus? (Vikererraadio (49): 15. 12. 2015)

Aasta uus pakub ka sümboolse võimaluse mõtestada Eesti ühiskonna kulgemise suunda. Oleme jõudnud arengufaasi, kus selget ja lihtsat, kõikidele  inimestele enam-vähem sobivat konkreetset eesmärki  enam ei ole. Nii nagu oli see 15-20 aastat tagasi, kus reformide vedur ühiskonda samas suunas vedas. Nüüd, kui oleme saanud oluliselt rikkamaks ja veelgi rohkem kogenenumaks, on aeg vaagida  ka üldisemate Eesti  arengupõhimõtete üle.

Sõnastaksin meie hetkevalikud järgmiselt – kas me tahame elada majanduslikult jõukalt  või me tahame elada rahvusriigina? Arvan, et  neid kahte asja ei õnnestu meil lähikümnendil kahjuks ühendada.

Kui tahaksime hästi elada, siis peaksime toimetama ehk  nagu Singapuris. Seda pindala poolest kääbusriiki on viimasel ajal hakatud meile eeskujuks tooma.  Singapur on pindala poolest umbes Kuusalu valla suurune. Kui viimases elab 6 tuhat inimest, siis Singapuris on samasuurel  territooriumil 6 miljonit elanikku.  Rahvastik jaguneb  4 keelerühma – inglise, mandariini ehk hiina, malai ja tamili keele vahel. Riigis on tehtud kõik, et suurendada ühiskonna majanduslikku jõukust ja lõigatud maha sellised kulutused,  mis rikkaks saamist võiks pidurdada. Haridus on alates esimesest klassist kuni doktorikraadini ainult ingliskeelne.  Meditsiin põhineb era-rahastusel, ainult üks kolmandik arstiabi kuludest kaetakse avaliku sektori poolt. Maksud on madalad – tulu ja kasumimaksu määr  alla 20 protsendi, müügimaksud 7 protsenti  ning sotsiaalmaksud puuduvad üldse.  Samas -  riik investeerib intensiivselt arendustegevusse ja haridusse, aga ka infrastruktuuri, sotsiaalprogrammidesse  ja  sõjalisse kaitsesse. Kokkuvõttes on Singapurist kujunenud maailma kõige konkurentsivõimelisem  majandus, kus SKP tase inimese kohta on 3 korda kõrgem kui Eestis.

Rikkaks olemisel on seal ka oma hind. Nii on Singapuris sündimus väga madal -  ennast rikkaks töötamise kõrval lastele aega paraku ei jää! Mis teiselt poolt tähendab massilise tööjõu sissetoomise vajadust ja mida ohtralt ka tehakse!

Singapur on ka väga reguleeritud ja kontrollitud maa. Meedia vabaduse poolest peetakse teda koguni maailma lõpuritta kuuluvaks. Ehk siis valitsuse sõnum on ühene – tegelege rikkaks saamisega, aga mitte riigi sarjamisega. Rohked regulatsioonid ja piirangud tähendavad tegelikkuses ka üsna otsest riigipoolset majanduse suunamist nii tegevusalade kui investeeringute lõikes.

Singapuri moodi rikkaks saamine tähendaks Eesti jaoks üsna  kindlapiirilist tegevust.  See eeldaks majandustegevuse ja elu kiiret kontsentreerumist vähestesse piirkondadesse, et mitte öelda Tallinna ümbrusesse. See eeldab tänase  haja-asustuse kokkutõmbumist ja kulutuste vähendamist infrastruktuurile ja territooriumi haldamisele. See tähendaks hariduse andmise  ja meditsiinitegevuse lõpetamist väljaspool suurlinnu. Samuti peaksid  mõlemad süsteemid muutuma ingliskeelseks, et suurendada nende globaalset  konkurentsivõimet ja võimet sujuvalt kaasata õpetajaid ja arste ka mujalt maailmast. Samuti oleks  oluliselt rohkem vaja välistööjõudu, mis võimaldaks arendada ka selliseid tootmisharusid, mille jaoks meil täna töötajaid napib.  Riigi haridus- ja sotsiaalkulude vähenemine võimaldaks alandada makse, meelitada investeeringuid ning tõsta oluliselt palgataset.

Aga,  pöörame nüüd otsa ringi ja paneme jalad tagasi  maa peale tagasi.  Ja siin näengi mentaalset vastuolu, mis Eesti ühiskonnas valitseb. Me tahaks olla sama  rikkad nagu Singapuris, aga samal ajal  elada Eestis kui rahvusriigis. 

Eesti ühiskonnal tuleb ikka endale selgelt  aru anda, et  neid kahte asja korraga ei saa.  Tuleks kahelda, kas Singapuri laadses ühiskonnas eesti keelele ja kultuurile ruumi  jätkuks?

Majandusliku kulefektiivsuse loogika väikerahva omapärast  tulenevate kulude kaotamist.  Väikese rahvaarvu ja keeleruumi ning haja-asustusega rahvusriigi toimimine  on  kulukam kui suure inimkontsentratsiooniga linnriikide toimimine.

Me ei saa samaaegselt tekitada olukorda, kus langetame maksud Singapuri tasemele   ja püüame pakkuda tasuta kõrgharidust ja meditsiini samamoodi,   nagu kõige rikkamad  ja kõrgeimate  maksudega Põhjamaad. Ja kui pole kõrgtasemel haridust, siis pole varsti ka Eesti kultuuri!

Me ei saa ilma omapoolse maksupanuseta  ehitada sama kvaliteediga infrastruktuuri, kui pindalalt 600 korda väiksemas Singapuris. Aga kui infrastruktuuri  ei rajata, siis pole põhjust  ka eeldada Eesti erinevate  piirkondade ühtlasemat arengut. Meenutagem, et tänases Eestis  toimub teede ehitamine ja teaduse tegemine pea täielikult Euroopa Liidu vahendite arvel.

Me ei saa arendada kaasaegset tööstust ja samaaegselt  olla sõjakalt vastu migratsioonile.  Ja  nii edasi…

Kokkuvõttes, meil tuleb teha õigeid valikuid ja leida õiged eeskujud. Mitte Singapur, vaid Põhjamaad peaksid olema meile eeskujuks – need riigid, kus on kõrge jõukuse tase, tugev rahvustunne ja uhkus selle üle, et maksude kaudu panustataksegi oma riiki ja ühiskonna tulevikku!

Tööjõuturg ja tootlikkus (Vikerraadio (48): 1.12. 2015)

Vaatame Riigikontrolli iga-aastast  aruannet, mis käsitleb ülevaatlikult Eesti tööturu ja tootlikkuse probleeme. Kuidas siis Riigikontrolör olukord hindab ja mida soovitab?

Tõdetakse, et tööturu probleemid on ajas muutuvad. Kui kriisist alates on  peamiseks probleemiks olnud töökohtade puudus, siis tulevikuvaates olukord teiseneb. Situatsioon muutub vastupidiseks  – puudu saab olema töötajatest  ning peateemaks  saab hoopis tööjõu efektiivne kasutamine.

Veerand sajandi pärast ennustatakse töötajate hulga vähenemist 72 tuhande võrra.  See ennustus on aga küsitav, sest  unustatakse ära asjaolu, et Eesti on Euroopa Liidu liige, mille üks põhisambaid on tööjõu vaba liikumine. Me ei ela kinnises purgis, vaid meie tööturule on kerge siseneda ka välistöötajatel. 

Ülevaade näitab samuti, et tööjõu tootlikkus Eestis on madalam kui Euroopas – ehk 72%  võrreldes keskmise Euroopa Liidu näitajaga.

Seega on Eesti lähikümnendite ees üsna konkreetsed küsimused – kuidas leida uusi töötajaid ja kuidas nad produktiivselt töösse  kaasata. Kui me seda ei suuda, siis pole võimalik ka heaolu suurenemine!

Räägime tööjõust. Suhteliselt väikese rahvaarvuga Eesti peab kombineerima kolme teguriga. Need on,  esiteks, kasutama tänaseid töötajaid suurema tootlikkusega sektorites.  Veelgi laiemalt vaadates, me vajame ka kõrgema lisaväärtusega sektorite  oluliselt suuremat osakaalu. Olen jätkuvalt kriitiline näiteks pillava tööjõu kasutamise pärast meie toidukaubanduses. Seda tuleks vähendada ja inimesed  suunata kõrgema lisaväärtusega tegevusvaldkondadesse.

Teiseks, tuleb kasutada sisemisi töötajaskonna reserve. Tööturul osalejate hõive on meil täna maksimumi lähedal ja siit lisa pole oodata. Aga meil on liiga palju väljaspool tööjõudu olevaid inimesi, kes võiksid võimaluse korral töötada. Pean  siin silmas õppurnoorsugu, teokaid pensionäre ja tervise pärast palgtööd mittetegevaid inimesi. Seega käib jutt töökohtade kohandamisest selliste inimeste jaoks, kes täiskohaga ei taha või ei saa osaleda. Raportis väidetakse, et Eestis on 34 tuhat noort vanuses 15-29 aastat, kes ei õpi ega tööta. See number ei ole usutav, tegemist on statistilise paradoksiga. Tegelik number on ilmselt kordades väiksem -  seega ka nende noorte kaasamisel  suurt tööjõudu ei lisandu. 

Kolmandaks, välistööjõu sissetoomine. Sellel eesmärgil nagu täna seda ettevõtted soovivad, tuleb tööjõu sissevoolule kindlalt vastu seista. Tahetakse nii-öelda turgu üle kavaldada ja tuua sisse kolmandatest riikidest odavamat tööjõudu kui Euroopa Liidu riikides. Tulu odavamate töötajate kasutamisest saaks ettevõte, aga võimalik tekkiv sotsiaalne kulu ja probleemid jääksid ühiskonna kanda. Tuletagem teist korda meelde, et Euroopa Liidu tööjõuturul on üle 400 miljoni töötaja. See ongi tagavara, kelle seast puuduolev töötaja leida. Mis ei tähenda muidugi, et peaksime kartma spetsialistide palkamist ka väljastpoolt Euroopat. Aga lähenemine peaks olema veelgi radikaalsem. Meil on vaja  eeskätt ju  oskustöölisi, keda valmiskujul pole maailmas olemas. Aga miks me ise välismaalasi siin kohapeal ette ei valmista? Meie ametikoolid on täna vägagi kaasaegse sisustuse ja õppebaasiga. Neis on õpetamisvõimsust rohkem kui täna on omamaiseid õppureid.  Aga vist peale ühe erandi pole meil ühtegi  ingliskeelset kutseõppekava. See oleks aga tegelik lahendus, kuidas oskustöötajate hulka mõistusepäraselt suurendada.

Töötajate tootlikkuse ja  selleläbi  ühiskonna heaolu tõus sõltub seega kahest peategurist. Ühelt poolt  – missugune on töötajate ettevalmistus, haridustase ja töötajate hulk.  Teiselt poolt, ühiskonna tootlikkus sõltub töötajate rakendamisest suurema produktiivsusega  tegevusvaldkondades.

Tegemist on  kahesuunalise liiklusega - haridussüsteem peab ette valmistama vajalike oskustega töötajaid; ärisektor omakorda peab sellele ressursile toetudes kasumit teenima.

Olukord meie hariduses on  hea – õppeasutused ja õppeprogrammid  on moodsad ja heal tasemel. Kõrghariduse õppevaldkondadest on meil Euroopa Liidu keskmisega võrreldes rohkem tehnika-, tootmis-  ning teenindusala  üliõpilasi ja vähem sotsiaalteadusi ja ärindust õppivaid tudengeid. Seega ei ole  probleem inimeste hariduse mittevastavuses  - et nagu õpitaks ja õpetataks valet asja ja liiga kõrgel tasemel!  Mis muidugi ei tähenda, et ümberõpe ja oskuste tõstmine ei peaks olema ühiskonnale oluline!

Minu nägemuses on probleem hoopis nõudmise poole peal ehk ettevõtlussektor ei ole moderniseerunud viimasel kümnendil  piisavalt kiiresti. Vaatame jälle Riigikontrolli raportit – kõige suurem hulk  vakantseid  ametikohti  on teeninduses  ja müügitöös  ning lihttööliste hulgas. Müüjaid ei jätku!  Aga äkki polegi neid niipalju vaja?

Kokkuvõttes, meie majanduse peaküsimus on struktuurimuutuste läbiviimine ehk kuidas teha rohkem kallimat ja kõrgemalt väärtustatud tööd. Ärisektorit otseselt  sundida  stuktuurimuutusi läbi viima pole  võimalik, aga riik saab prääniku ja piitsameetodil nii mõndagi ära teha.  

Tradegy of Commons (Vikerraadio (47): 17.11. 2015)

Umbes 200 aastat tagasi avaldas briti majandusteadlane Bill Lloyd kirjutise rohumaa kasutamisest Inglismaa külaühiskonnas. Ühiskasutuses olevate karjamaade puhul oli sagedaseks tulemuseks nende ülekasutamine.  Liiga palju loomi olemasoleval pindalal viis kokkuvõttes karjamaa täieliku hävimiseni!

Umbes 50 aastat tagasi kasutas sedasama näidet USA majandusteadlane Garrett Hardin ning tõi kasutusele mõiste „Tradegy of Commons“ ehk „Kurbmäng ühisvaraga“.

Milline on siis sellise situatsiooni  majanduslik üldistus?

Tegemist on olukorraga, kus iga majandussubjekti tegevus eraldi võttes on arukas, aga kokkuvõttes saame tulemuse, mis on ühiskonnale kahjulik. Kui iga talupidaja püüab oma karja suurendada ühismaa suurema kasutamise kaudu, siis on see tema seisukohalt loogiline tegevus. Aga teiselt poolt, kõikidele loomadele karjamaad enam ei jätku või veelgi hullem, ülekasutuse tõttu võib kogu rohumaa hävida. Tulem ei ole selline,  mida eeldaksime Adam Smith’i  poolt kirjeldatud turukonkurentsi tulemusest, kus iga indiviidi omakasu tagaajamine suurendab kogu ühiskonna heaolu. 

Seega, kui ressurss on vabalt kasutatav, siis  on oht selle ülekasutamisele ja hävinemisele. Mõtleme siinkohal  loodusvarade ületarbimisele, ülekalastamisele, liiklusummikutele või magevee kasutusele.  

Mida siis teha?  Lahendusi on mitmeid. Üheks neist on erastamine ehk omandisuhte täpsem määratlemine. Paraku,  paljudel juhtudel pole see võimalik! Kuidas sa ikka ookeanis elavat kala või Tartu linna kohal asuvaid  raadiolainepikkusi  erastad!

Teine tee oleks turuosaliste omavahelised kokkulepped. Lepitaks turuväliselt kokku, kes kui palju karjamaale loomi saadab, et tagada rohumaa ja karja püsivus. Seda võimalust on teoreetiliselt käsitlenud nobelist Elinor Ostrom. See eeldaks omakorda kõikide osapoolte vahelist usaldust ja distsipliini, mida reaalses elus pole aga lihtne saavutada.

Kolmas võimalus on ühiskonnapoolsed regulatsioonid, mis otseselt piiravad ressursside ülekasutamist. Isegi sellisel juhul kui need ressursid  on vabalt kasutatavad nagu näiteks vesi, loodusvarad või raadiolainealad. Või isegi kui see ressurss kuulub eraomanikule, nagu näiteks mets või põllumaa. Riik kujundab normid ja piirangud eesmärgiga tagada jätkusuutlikkus ja ühiskonna heaolu.

Tahaksin selles raamistikus käsitleda Eesti tööjõuressursi kasutamist. Ja seda nimelt toidukaubandussektoris. Mis iganes põhjusel, Eestis on toidupoode avatud  minu arvates  liiga palju ja nad on liiga kaua lahti, mis on ressursi kasutuse seisukohalt ebaratsionaalne. Meil ei ole nende nii pikalt lahtihoidmise jaoks ei ostjaid ega müüjaid.  Ebaefektiivsuse tulemuseks on ühed kiiremini kasvanud toiduhinnad Euroopa Liidus; poodides valitseb  pidev tööjõupuudus ja madal kasumitase.  Eesti toidukaubandus ei ole kõrge lisandväärtusega tegevus, sestap on ka  palgad madalad.

Miks aga poed ise avamisaegu ei lühenda,  et oma kulusid vähendada ja kasumit suurendada?  Välismaiste poekettide juhtide väljaütlemisi kuulates  jääb mulje, et iga-aastane kasumi teenimine Eestis ei olegi eesmärk omaette. Pigem on eesmärgiks iga hinnaga turuosa võitmine või  koduriigis toimuva äritegevuse toetamine. Sellised juhul on pilt palju arusaadavam – poeketid lepivad suurte kuludega, mida tingib poe pikk lahtiolek, sest kardavad kaotada turuosa!  Kas aga Eesti ühiskond peaks sellega leppima, et meie tööjõudu sel moel raisatakse?

Aga kui poeketid ise lepiks kokku, et piirame lahtiolekuaegu, nagu soovitas eelpool nimetatud nobelist? Siin on kaks probleemi – esimene võib olla seotud konkurentsiseaduse rikkumisega ja teine on vähene usaldus sektori enda  sees!

Aga kui hoopis sarnaselt Põhjamaadega kehtestaksid ennast ametiühingud ja survestaksid poeomanikke uksed varem sulgema? Ka sellist klassivõitlusega sarnanevat lahendust ma ei poolda – see süvendab põhjendamatut  vastasseisu erinevate osapoolte vahel!

Kõige lihtsam, selgem ja odavam on ikka sektoriüleselt tööjõukasutust reguleerida! Ehk eesti keeles öeldes – riik peaks kehtestama poodidele õhtuse ja nädalavahetuse lahtioleku ajapiirangud!

Kas  ühiskonna heaolu väheneks kui näpistaksime paar tundi hilisõhtust poe-aega?  Ei, enamus inimesi ei paneks tähelegi, kui poed näiteks kell 9 kinni läheksid!  Kas oleks tegemist turukonkurentsi piiramisega? Ei, sest samad reeglid kehtiksid kõikidele. Kas oleks tegemist kuluka regulatsiooniga ühiskonnale? Ei, kulu on null!

Aga äkki kehtestaks siis ka tööaja  piirangud politseile ja arstidele?   See on lapsik probleemi naeruvääristamine, aga mitte tõsiseltvõetav argument.  Kui politsei või meditsiin öösiti ei tööta, siis kaotab keegi elu.  Midagi aga ei juhtu, kui  keegi ei saa inimtühjas supermarketis  südaöösel limonaadi osta. Loomulikult lahendab ka turg pikaajaliselt ise selle probleemi - läbi pankrottide ja turuosaliste kontsentreerumise. Nagu näiteks on juhtunud  Põhjamaades, kus 2-3 kaubaketti müüvad suurema osa turumahust. Meie eesmärgiks peaks olema mitte konkurents välja suretada,  vaid hoopis luua tingimused selle mitmekesisuse säilimiseks ning  tööjõu suunamiseks tänasest kaubandusest  kõrgema lisandväärtusega tegevusaladesse. 

Maailm konkureerib Eestiga (Vikerraadio (44): 6.10.2015)

Maailma Majandusfoorum avaldas eelmisel nädalal oma iga-aastase raporti maailma riikide konkurentsivõimest.   Kõige konkurentsemate  majanduste  esikolmik ei ole muutunud -  Šveits, Singapur ja  USA. Esikümnes on veel Saksamaa, Holland,  Jaapan, Hong Kong, Soome, Rootsi, Suurbritannia.

Kõige madalam on konkurentsivõime on jällegi vaestes Aafrika riikides nagu Tšaadis, Guineas ja Mauretaanias. 144 riigi hulgas on Eesti on selles järjestuses tublil 30 kohal ning enam-vähem sellel positsioonil oleme viimase viie aasta jooksul ka püsinud.

Konkurentsivõimet kujundavad tegurid on  üldistatult jaotatud 12 sambasse – nagu näiteks majanduse juhtimine,  infrastruktuuri, hariduse ja tervishoiu tase;  erinevate turgude, nagu töö või  kapitaliturgude  sujuv toimimine. Kõige konkurentsivõimelisemaks  teeb  riigi innovaatiliste ja tehnoloogiliselt keerukate toodete valmistamise võimekus.

Konkurentsivõimet käsitletakse kui riigi suutlikkust saavutada kõrge tootlikkus,  mis soodustab majanduskasvu. Majanduskasvu kiirusest sõltub omakorda ühiskonna heaolu ja rahva jõukus.  Viimast  mõõdetakse riigi sisemajanduse koguprodukti suurusega ühe elaniku kohta. Lühidalt – konkurentsivõime näitab riigi võimekust genereerida heaolu. Tõuseb tootlikkus, kasvab majandus, suureneb heaolu!

Vaatleme alljärgnevalt kahte aspekti  - kuidas hinnatakse maailma majanduste kasvuvõimalusi ja kuidas sellel taustal Eesti välja paistab. Eesti puhul huvitavad meid n.ö. ekstreemsused - milles oleme väga  head ja milles on meie seis nadivõitu.

Kõigepealt maailmast. Raport  toob välja, et maailm on jõudnud niinimetatud „uude normaalsusesse“ ehk majandus ei kasva enam nii kiiresti kui  enne globaalset majanduskriisi. Majandusteadlane Larry Summers nimetab käesolevat perioodi „sekulaarseks stagnatsiooniks“  - arenenud riikide elanikkond vananeb, investeeringud vähenevad, tootlikkuse kasv aeglustub,  tööpuudus püsib maailmas kõrge.  Eelnevalt kiiresti kasvanud arengumaad nagu Hiina, India ja Brasiilia on jõudnud aeglasema kasvu ajajärku. Kasvanud on geopoliitilised pinged ja humanitaarkriisid.

Samas on madalamad energiahinnad ja nõrgenenud euro soodustanud Euroopa riikide kasvuallikaid. Infotehnoloogia areng pakub võimalusi  uute globaalsete ärimudelite arenguks, mis võimaldab  moderniseerida vananenud tööstusharusid.  Aga - infotehnoloogia  tegevusvaldkond on paljuski keskendunud sotsiaalvõrgustikel põhinevate programmide arendusse – mis teeb küll elu huvitavaks – aga selle mõju tootlikkuse kasvule  on tagasihoidlik. 

Tavapärased kasvu pidurdavad tegurid on ebapiisav infrastruktuur, kohmakad hüviste-, tööjõu- ja finantsturud; piiratud ligipääs haridusele ning  madal innovatsioonivõimekus. Raport rõhutab, et äärmiselt oluline konkurentsivõime seisukohast  on tööjõuturu efektiivsus. Tootlikust mõjutavad  tööjõu ettevalmistus, töötajaid motiveeriv  tasustamine,   talentide kaasamine  ning nende riiki meelitamine.

Üha suuremaks probleemiks on muutumas ka heaolu ebavõrdne jaotumine ühiskonnaliikmete vahel. Majanduskasv ei kandu üle mitte kõikide inimeste elutaseme edenemisse, vaid kontsentreerub võimekama  või paremal ühiskondlikul positsioonil oleva seltskonna kätte. Raport märgib, et ühiskonna jõukuse ühtlasem jaotus ehk kaasatus majanduskasvu,  ei ole eelkõige mitte maksude kaudu tulude ümberjaotamine, vaid sellise majanduskeskkonna loomine, mis võimaldaks vähendada vähetootlikku tööd tegevate inimeste hulka.

Vaatame Eesti konkurentsivõime näitajad. Maailmas kümne parima riigi hulgas oleme selliste näitajate poolest nagu inflatsioon, riigivõla tase,  välisomandi osakaal, koolide internetiseeritus. Lausa maailma parimad oleme palkade kujunemise paindlikkuse poolest. 

Mida negatiivset silma hakkab?   Mõned asjad on loomupäraselt meie konkurentsivõimet alandavad  - nagu majanduse väiksusest tulenev turu piiratus ja  võimet luua lisaväärtust globaalsel tasandil. Siia lisanduvad lennuühenduste piiratus ja maksude liigsuur koormus.

Eraldi tuuakse konkurentsivõime raportis välja ka äritegemisega seotud probleemid.  Eesti ettevõtjaid häirib kõige rohkem tööjõu halb ettevalmistus, maksumäärad ja  finantseerimisvõimaluste nappus.

Aga ühe teema tahaks eraldi ära märkida – see on Eesti kui elu- ja töökeskkonna atraktiivsus töötajatele. Vastupidiselt kujunenud tava-arusaamisele on meie võimekus talente kodus hoida ja juurdegi meelitada väga vilets.  On see siis palgatase, elukeskkonna atraktiivsus või karjääriperspektiivid - Eesti ei ole kahjuks koht, mis ajusid kokku meelitaks ja kus elada tahetakse.

Paneme pildi kokku  – meie ettevõtted  on maailma kõige vabamad palkade kujundamisel, aga samal ajal tööjõudu kaasata ei suuda.  Sest nad ei suuda konkurentsivõimelist palka maksta! Palk on madal, sest toodetakse odavaid ja vähese lisaväärtusega tooteid. Lisaks on tööandjate palgakulud „tänu“ sotsiaalmaksule on väga kõrged.  Kuigi maksusüsteem soosib investeerimist, on meie  maksukoormus kasumiteenimise võimalustega võrreldes maailma üks kõrgemaid. Oleme nagu organism, mis sööb omaenda saba.

Ja nagu ütleb raport – riik, mis ei suuda talentidele meeldida ega töötajaid motiveerida  ei saa olla konkurentsivõimeline! 

Majanduskasvust (Vikerraadio (43):22.09.2015)

Eelmisel  nädalala saime Rahandusministeeriumi vahendusel teada, mis Eesti majanduses võiks lähiaastatel juhtuda. Ega suurt midagi ei juhtugi – majandus kasvab aastas ehk paar-kolm protsenti – mis on hea;  hinnad ei tõuse ja reaalpalgad stagneeruvad. Aga meiesuguse majanduse jaoks on seda majanduskasvu vähevõitu!

Hetke majandususaldus on madal ja ekspordi kasvuvõimalusi hinnatakse allapoole. Väheneva välisnõudluse  ning vabade tootmisvõimsuste tõttu püsib ettevõtete investeerimisaktiivsus madal.

Samas on ostjatel sel aastal raha rohkem olnud -  palgad on kasvanud, tulumaks alanenud ning majandusmootoriks on saanud jällegi sisetarbimine.  Seadusemuudatused on vähendanud ka mitteametlikku töötamist  ja seega ametlik  tööhõive on suurenenud.  

Eesti sisemajanduse koguprodukt kasvab sellel aastal  1,7% ja järgmisel aastal  2,6%.  Need  numbrid on võrreldes eelmiste prognoosidega väiksemad, sest Eesti jaoks oluliste kaubanduspartnerite – Soome ja Venemaa – seis on oodatust kehvem. Kaubaekspordi väljavaateid halvendab uute välistellimuste vähenemine; teenuste eksport jääb eelmise aasta tasemele;  veo- ja reisiteenuste eksport väheneb.

Mis mõtteid selline ennustus tekitab? Ühest küljest oleme majandusarenguga  nagu plusspoolel, aga teiselt poolt - kõnnime üsna hapral jääl. Ebakindluse ja ootamatute sündmuste ajel võime vabalt ka miinusesse purjetada. 

Olukord meenutab otseselt eelmise kriisi eelset aega, kus räägiti pehmest maandumisest ja madalmast majanduskasvust. Et  kui on  kriis, siis sellises kriisis soovis tollane peaminister ka elada.  Paraku kümned tuhanded eestimaalased sellises kriisis elada ei tahtnud ja liikusid välismaale.

Aga siiski - mis saab siis kui majanduskasv jääb nii madalaks?  Aga kui majandus ei kasva, siis heaolulõhe meie jõukamate lähinaabritega hakkab jälle suurenema – ning see on juba otsene oht meie julgeolekule ja kestmisele. Äramigratsioon, rahulolematus ja äärmuslus võivad viia ettenägematu protsessideni, mille juhtimiseks ei pruugi me valmis olla.

Majandust elavdavad investeeringud ja töötajate motiveeritus tööd teha. Nagu  öeldud, erainvesteeringud vähenevad ja pankadel pole oma laenuraha kellelegi anda.  Ja kui Eesti  ei investeeri,  siis läheb välisraha koju tagasi. Sel aastal vähendavad välispangad Eestis oma rahavaru 600-700 miljonit euro võrra, mis küünib kuni 4% SKP mahust.

Pangaesindajad küsivad – aga miks siis riik ei võiks investeeringuid eraettevõtetelt üle võtta ja tekitada vajaliku taganttuult majandustegevusele? Eestis on endiselt on väga suured vajadused investeerida infrastruktuuri, kaitsevõimesse, haridusse, meditsiini ja reformide tegemisse. Neid asju tehakse ikka laenurahaga!  Intressimäärad on täna nullilähedased ja Eesti riigi võlakoormus olematu. Aga ei  - majandusprognoosist loeme, et laenukoormust tahetakse veelgi alandada, selmet majandustegevust elavdada.  Meie viimase kümnendi riigivõlaga seotud retoorika meenutab paljuski Rumeenia kommunisti Ceausescu aega, kus riigi madala võlakoorma nimel oma rahvast sõna otseses mõttes näljas  ja külmas hoiti.  

Aeg oleks juba ka Eestis surnud dogmadest loobuda ja lõpetada panganduse ning krediidisüsteemi olemuse eitamine. See tähendab riigi võlainstrumentide jõulist kasutuselevõttu  arenguhüppe saavutamiseks.

Toome sellise jõelähedase näite. Pool aastat tagasi valmis Tartus moodne autosild. Tänud ehitajatele ja eurorahastajatele!  Paraku on sillal üks viga – nimelt, silla üks ots lõpeb sõna otseses  mõttes võsas, kust transiitliiklus edasi ei pääse. Silla teine ots viib aga Tartu rahvusvahelisse lennujaama, kust ei saa aga jälle kuskile lennata.  Sillaehituse  peaeesmärk oli  juhtida raske transiitliiklus ümber Tartu, aga puudu on ühenduslüli -  1,5 kilomeetrine teelõik. Ja niikaua kui seda teelõiku ei ole -  sest, euroraha sai otsa – ei ole ka sild eesmärgipäraselt kasutatav. Teelõigu ehitamine laenuga oleks otse öeldes kommiraha kulutamine; aga ei – laenu ei võta ja teed ei ehita. Hoiame ühe euro kokku ja laseme 10 eurot tuulde!

Eelmisel nädalal soovitas majandusnobelist Joseph Stiglitz   Soomele keskenduda majanduskasvule, mitte riigivõlale. Tema sõnade kohaselt on laenu abil investeerimine  inimestesse, infrastruktuuri ja tehnoloogiasse  hea kulutus.  See kõik on täpipealt õige ka Eesti kohta.

Vastupidiselt sellele aga  soovitab Eesti Panga president Eestile veelgi rohkem säästa ja eelarvet kokku tõmmata. See on täiesti arusaamatu ettepanek tänase madala majanduskasvu tingimustes. No säästsime ja kärpisime 2009 aastal niikaua,  kui majandus 15%-ti kuristikku kukkus. Selle üle pole meil mingit põhjust uhke olla.   Eelmise kriisi probleemid lahendati seejärel intensiivse euroraha sissevoolu ja  kulutamise teel;  riigivara müügi ja ühiskonna elatustaseme järsu languse kaudu. Majanduse tasakaalustamine laenuraha teel oleks olnud kordades odavam ja efektiivsem.

 On ilmselge, et teist korda samamoodi me majandusstagnatsiooni  üle ei ela. Meil ei ole selleks ei eelneva korra euroraha ega rahva kannatlikku meelt. 

Reformime ülikoole (Vikerraadio (42): 8.09.2015)

Mis siis nende ülikoolidega jälle lahti on, et neid peaks  reformima hakkama? Alles lõppes põhimõtteline ümberkorraldus, kus mindi üle tasuta õppele. Miks siis nüüd   jälle on vaja kõik põhimõtteliselt ümber korraldada?

Vaatleksin niinimetatud Oki raportit laiemas majanduse ja tööturu  raamistikus. Toon esile kolm aspekti – esiteks meie kõrghariduse rahastamise teema; teiseks kõrghariduse suunitlus ja kolmandaks, ülikooli ja ametiõppe vahekord. Ülikoolide üldistest tegevussuundadest  lähtudes on raporti ettepanekud üleeilne päev – nende teemadega juba veerand sajandit ülikoolides tegeletud ja midagi uut välja ei pakuta.  

Kõigepealt ülikoolide  rahast. Nii-öelda tasuta kõrgharidus on minu arvates mõjunud ülikoolidele väga destruktiivselt.  Päevapopulistlik tasuta kõrgharidus oli määratud läbi kukkuma ammu enne selle toimima hakkamist. Põhjus lihtne – meil ei ole selleks lihtsalt raha! Tasuta kõrgharidussüsteem, kus tahame kulutada nagu kõige rikkamad Põhjamaad, aga makse kogume samal tasemel nagu kõige vaesemad Ida-slaavi riigid  - selline süsteem ei saa põhimõtteliselt toimida. Ja ei toimigi!

Tasuta kõrgharidusele üleminek sisuliselt kaotas ära eluterve konkurentsi Eesti ülikoolide vahel. Kogu raha tuleb ju kindla summana riigieelarvest, milleks siis veel tudengite pärast konkureerida? Aga paraku ei ole riigi raha niipalju, et hoida  õppejõudude palgad konkurentsivõimelised. Näljas  küll ei olda, aga silm ei sära ja karv ei läigi! Aga need kaks viimast ongi kõige olulisemad õpetamise juures – õppejõud peavad olema motiveeritud ja usutavad!

Näen seega Oki raportis pigem poliitikutele võimaluse pakkumist, kuidas  olukorrast puhta põllega välja tulla. Et panna tudengid tegelikult maksma, aga ikka sealjuures väita, et  on kõik tasuta. Tudengid - võtke laenu, makske ja õppige ning pika sunnismaisuse tagajärjel ehk laenukoormus  kustub.  Aga põhimõtteliselt saab õppemaksu taastamisega nõus olla – see annab ülikoolidele paremini etteprognoositava rahavoo ja suurema eelarvelise autonoomia. 

Ülikooli õppekeelest.  Ülikoolid on paarikümne aasta jooksul arendanud intensiivselt oma ingliskeelseid programme ja väliskoostööd; eriti võimas on olnud edasiminek viimasel viiel aastal. Väita, et ülikooliinimesed ei käi välismaal või siia ei tule välisprofessorid  ei päde kuidagi!

Kas aga ingliskeelne õpe ei tõrju välja eesti  keeles õppimise võimalusi ning „miks peaks Eesti ingliskeelset haridusteenust pakkuma kogu maailmale“?  Minu seisukoht on ühene – see on parim,  mis Eestiga juhtuda võiks,  kui saadaksime meie ülikoolide ingliskeelseid kursusi pakkuda (loe –müüa) kogu maailmale.  Kui saaksime toorpiima ja ümarpalgi asemel pakkuda haridusteenuseid – see oleks parim asi,  kuhu poole  Eesti   ühiskond  ja majandus võiks püüelda!  Aga see kõik ei ole nii lihtne. Olen olnud Tartu Ülikooli nii esimese täismahus ingliskeelse magistrikava kui ka bakalaureusekava arendaja ja programmijuht. Korraliku ja rahvusvaheliselt atraktiivse programmi väljaarendamine võtab aega 10 aastat. Aga see on tee, mida tuleb käia, kui tahame globaalses akadeemilises konkurentsis osaleda. Ja ei tee see meie emakeelt kuidagimoodi vaesemaks, pigem ikka vastupidi. Kõik minu  suure pere liikmed on õppinud ja töötanud  maailma erinevates riikides vähemalt viies võõrkeeles. Ja ei ole see kuidagimoodi halvendanud meie suhet emakeele  ja isamaaga.

Kas Eestis on liiga palju ülikoole ja liiga palju üliõpilasi?  Kui vaadata numbriliselt, siis on riigiülikoolide arv täpselt samasuur, kui ta oli nõukaperioodil. Tudengite arv on neis küll mõnevõrra kasvanud, aga teiselt poolt on vähenenud nominaalne õppeaeg. Ehk siis – õpetame rohkem tudengeid, aga seda väiksema õppeperioodi vältel.  Aga maailma areng kulgebki selles suunas, et kõrgharidusega töötajaid ongi rohkem tarvis.

Aga kas siis tudengid õpivad seda õiget asja, mida tööandjad eeldaksid?  Imelik vaen on tõusnud sotsiaal- ja humanitaarala  üliõpilaste suhtes ja veel eriti, kui nad peaksid doktorandid olema. Aga me ei näe tänases Eestis kuskil sadu töötuid doktorikraadiga semiootikuid või üleharitud ärijuhte. Küll aga näeme  kümneid tuhandeid ametikoolis nii-öelda „õiget eriala“ õppinud töötajaid, kes on Eestist ära läinud, sest siin pole leida  väärika palgaga sobivat töökohta. Seega, meie tööjõuprobleemi lahendus ei ole ülikoolide kinnipanek ja  tudengite kupatamine ametikoolidesse. Kui nõudlust kutsehariduse järgi ei ole, siis riiklikud piirangud hariduse kättesaadavusel  neid ametimehi juurde ei genereeri. Palgatase ja töö sisu on ikka see, mis inimesed ametisse meelitab!

Aga jutt meie tööjõupuudusest võib olla ka juba minevik, kui peame silmas massilist migratsioonilist inimeste sissevoolu Euroopasse.  Paraku mõne üksiku erandi meil ingliskeelset ametiõpet ei pakuta. Ülikoolide reformimise pseudoteemade asemel peaks olema  meie suund hoopis ametikoolidesse ingliskeelsete õppekavade sisseviimine ja seostamine Eesti tööturuga.

  

Kokkuvõtteks. Tegeleks vahepeal ka millegi muuga, kui niigi stressiviidud ülikoolide pideva reformimisega. Lubage ülikoolid ja üliõpilased turukonkurentsi tagasi ja hoidugem mingite üksikute  riiklike haridusmonstrumite konstrueerimisest.