Kui palju on riigil töötajaid? (Vikerraadio(64) 5.07.2016)

Rahandusministeerium esitles eelmisel nädalal raportit  pealkirjaga „RIIGI ÜLESANNETE ANALÜÜS“.  

Ministeeriumi tublid töökäed eesotsas Riigihalduse ministriga  keskendusid „riigiülesannete liitmise võimalustele, dubleerivate tegevuste kaotamisele ning ülesannete üleandmisele era- ja kolmandale sektorile“. Kindlasti on selline riigi tegevuse ülevaade ja hinnang  vajalik ning asjakohane.  Dokument ise on mahukas – kuus ja poolsada lehekülge – seega markeerime siin ainult mõningaid üldisi käsitletud teemasid.

Peamine surve riigiaparaat ümber korraldada tuleneb  asjaolust, et riigil pole piisavalt tulu, et tegevust jätkusuutlikult rahastada. Rahapuudus tuleneb omakorda Eesti kidurast majanduskasvust,  kohaliku omavalitsuse nõrkusest ja Euroopast tuleva rahavoo vähenemisest.  Seepärast seab raport eesmärgiks 700 avaliku sektori töötajat igal aastal lahti lasta, aga vajalik töö sealjuures ikka ära teha.  Aga kui palju on üldse avalikus sektoris töötajaid, keda saaks ära koondada?

Hakatuseks antakse teada, et 2060 aastal elab Eestis täpselt 1,090,793  inimest. Pole küll lisatud, et mis nädalapäeval täpselt nii mitu inimest Eestis elab.

Statistikaameti andmetel töötab täna Eesti avalikus sektoris 163 tuhat inimest ja erasektoris 478 tuhat inimest.  Ehk siis üks neljandik Eesti töötajatest saab palka riigi käest.  Üsna tavapärane number Euroopa kontekstis!

 Kui aga taandada töötajate arv tinglikult täistöökohtadeni, siis on avalikus sektoris toimetamas 118 tuhat töötajat. Pooled neist keskvalitsuse nimekirjas, pooled kohalikus omavalitsuses.  

Aga olgu rõhutatud, et tegemist ei ole ainuüksi ametnikega, vaid väga erilaadseid töid tegevate inimestega – nii õpetajate, arstide kui  ka kaitseväelastega.  Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on avaliku sektori töötajate arv mõnevõrra alanenud.

Avalikus teenistuses on Eesti riigis 29 tuhat inimest, kellest 11 tuhat on täiskohaga kontoriametnikud, 9 tuhat eriteenistujad ehk politseinikud ja kaitseväelased ning lisaks samapalju mitmesuguseid abiteenuseid pakkuvad tegelasi - nagu näiteks raamatupidajad ja asjaajajad.

Viis tuhat mitmesugust avaliku sektori töötjat on kohalikes omavalitsustes. Jah,  vaid 5 tuhat ja  neistki suur osa suurlinnades. Aga räägitud on neist ametimeestest haldusreformi raamistikus  viimase paarikümne aasta jooksul väga, väga  palju. On loodud foon, et kui saaks mõned neist 3500 madalapalgalistest maa-ametnikust  lahti lasta, küll siis hoiaks riik palju raha kokku!

Ka keskvalitsuse nii-öelda 20 tuhandest ametnikest moodustavad poole politseinikud, kaitseväelased ja päästjad.  Keda meil kindlasti liiga palju ei ole. Ka raport möönab, et  Eestis „kulutatakse üllatuslikult  üldistele valitsussektori teenustele juba praegu vähem, kui teised riigid…..kuna väikeriigi ülalpidamiskulud kipuvad reeglina olema proportsionaalselt suuremad, kui suurriigil“. Seega kibeleb ikkagi küsimus – kes on need tuhanded ametnikud, keda on võimalik vähendada? Kui just kaitseväge või politseid ei taheta kinni panna! Raportis on küll ühekaupa üles loetletud kõik muuseumitädid ja raha jagavad ametnikud, aga tundub väheusutav, et näiteks 10 aastaga oleks meil võimalik 7 tuhat ametnikku ära koondada. Neid lihtsalt pole nii palju!

Kuigi Raport keskendub  avaliku sektori teenistujate ehk ametnike tegevusele, siis olgu meenutatud, et Statistikaameti andmetel on meil ka 60 tuhat haridustöötajat ja 37 tuhat meditsiinitöötajad – suurem osa neist avalikus sektoris!

Seega, kui räägitakse  700 avaliku sektori töötaja koondamisest aastas, siis peetakse silmas ka õpetajate ja arstide arvu vähendamist. Nende ametialade töötajatest pole aga 600 leheküljelises raportis mitte silpigi. Aga loomupärane oleks arvata, et vananev ühiskond vajab rohke meditsiini- ja sotsiaalteenuseid ning nende sektorite töötajate kärpimine meie heaolu ei suurenda. 

Kokkuvõttes – loomulikult tuleb tunnustada Rahandusministeeriumit  riigisektori toimimise analüüsi eest. Riigivankri juhtimist tuleb alati tõhusamaks teha! Küsimus on aga laiem – kas riigi tsentraliseerimine ja  avaliku sektori töötajate  kärpimine teevad  meie riigi paremaks ja kestvamaks? 

NLKP 2.0

http://www.irl.ee/margus-tsahkna-kone-irli-visioonisundmusel-isamaa-20

Margus Tsahkna: 

“Riigil ei ole raha. On maksumaksja raha, mis tuleb ettevõtjate poolt loodud väärtuse ja töökohtade maksustamisest ning riik jagab seda ümber. Minu perekonnas on sisuliselt üks maksumaksja – see on minu ettevõtlusega tegelev abikaasa. Mina elan ministrina tema maksudest ja tegelen ametikoha järgselt tema poolt loodud väärtuse laialijagamisega.”

VT:

Tõlgime – Zahkna väidab, et väärtust loob ainult tööstus (eraettevõtlus); avalik sektor ei loo väärtust ega avaliku sektori panusest (era)ettevõtete poolt loodav väärtus ei olene. Demokraatlikud institutsioonid on ühiskonnale kulu, mida peetakse ettevõtjate armust! Aga keelekasutus on huvitav - "minister tegeleb väärtuste ümberjagamisega"!

Tsahkna väidab, et avalik sektor  ei maksa ka makse.  EMTA peaks kinnitama, et minister Tsahkna on ära maksnud tulumaksu ja tema töötasult on  tasutud sotsiaalmaks ning kui ta midagi ostab, siis ikka sellest kohast, mis maksab ka käibemaksu!

Interpreteerime  -  järelikult on avalik sektor ja  ühiskonna  demokraatiat tagavad struktuurid   (Riigikogu, erakonnad jm)  ühiskonnale mittevajalikuks kuluks! 30 aastat tagasi pandi NLiidus inimesed selle eest vangi, kui julgesid rääkida demokraatiast ja erinevatest parteidest - täna ütleb Eestis tegutseva partei juht, et see oligi õige! Ei ole vaja proletariaadil mingeid parteisid üleval pidada ja nende heietusi kuulata. 

Erinevad parteid elavad ainult  tööstuses loodud väärtuste ümberjagamisest ja riigi funktsioon on ainult tegeleda ümberjagamisega. Väärtust loovad ainult tööstus ja põllumajandus! 

Järeldame - IRL esimees ja NLKP kommunistid on maailmast arusaamise poolest üsna sarnased! 

Selgitame -  jutt, et avalik sektor ei loo väärtust on asjatundmatu! Aga muidugi võib Zahkna maailma 200 riigile ja ka näiteks Eurostatile kirja saata ja öelda, et nad eksivad!

Kui palju näiteks Eestis avalik sektor väärtust loob on leitav siit:
http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Majandus/15RAHVAMAJANDUSE_ARVEPIDAMINE/15RAHVAMAJANDUSE_ARVEPIDAMINE.asp

Lennunduspealinn Tartu (Vikerraadio (20): 7.10.2014)

Maailma riikide konkurentsivõime ülevaatest leiame Eesti lennunduse infrastruktuuri taseme poolest sajandal kohal 144 riigi hulgas.  Soome on selle näitaja poolest maailmas 5-es.

Arvestuslike lennureisijatekohtade poolest oleme lausa 120-ndal kohal. Polegi enam võimalust allapoole langeda!   Seega on lennunduse intensiivsuse ja valikuvõimaluste suurendamine Eesti konkurentsivõime seisukohalt väga oluline.

Aga tahaks teemat laiendada väljaspoole Tallinna lennujaama ning räägiks Tartu lennundusest. Viimase panus Eesti lennuliiklusse on seni olnud sisuliselt olematu!

Samas, viimase viie aastaga on Tartu lennujaama investeeritud vanas rahas üle 220 miljoni krooni ehk siis arvestuslikult 15 miljonit eurot. Loodud on suurepärane ja ilus infrastruktuur, mis võiks teenindada kümneid, kui mitte sadu tuhandeid reisijaid. Täna on see  infrastruktuur aga ilmselges alakasutuses ja alles ootamas  oma õnnetundi. 

Kokku väljub Tartu lennujaamast nädalas 10 lendu; arvestuslik reisijate hulk  kuus  jääb tuhande kanti.  Tallinna lennujaama läbib kuus samal ajal üle  200 tuhande reisija. 

Äkki on aga koht liiga väike rahvusvahelise lennuliikluse jaoks? Tartut ümbritsevas ringis raadiusega kuni 150 kilomeetrit elab vähemalt pool miljonit inimest. Suuremal osal neist inimestest on lähem ja kiirem juurdepääs Tartule kui Tallinnale.  Seega, potentsiaalne lennureisijate hulk Tartus on kindlasti olemas korraliku regionaallennujaama toimimiseks. Ei räägi me ju suurest sõlmjaamast, vaid  ühendustest  mõne suurema, mõistlikke jätkulende pakkuvate keskustega.  

Miks lendamine pole Tartus käima läinud? Põhjusi mitmeid –  nii majanduslikke, strateegilisi kui tehnilisi.  Üldine probleem  täna tundub olevat protsesside juhtimises. Kõik lennuliikluseks vajalikud osad oleks nagu olemas – lennujaam ja lennuväli, maksevõimelised reisijad ja lennufirmad, aga kokku need  kõik  millegipärast ei saa.  Puudub ühendav hoob, mis lennuliikluse Tartus  käima tõmbaks.  Ilmselt ei saa see olla ainuisikuliselt Tartu linnavalitsus või Eesti riik.  Antud olukorras ei saa eeldada ka lennufirmade  laiadast huvi.

Lahenduseks võiks olla mingisuguse uuelaadse rakkerühma loomine, mis igapäevaselt ja sihikindlalt tegeleks Tartu lennundusega. Sellisel  rakkerühmal oleks kaks peamist ülesannet. Esiteks,  lennuliikluse toetamiseks vajalike vahendite kaasamine läbi erarahastuse, aga ka Euroopa Liidu fondide kaudu.  Teiseks,  Tartu lennuvõimaluste tutvustamine ja promomine.  Sellise rakkerühma tegevusse oleks kaasatud nii Tartu linnavalitsus, aga ka ettevõtete ja institutsioonide esindajad, kelle juhtimisel ja jälgimisel rahastamisotsuseid tehakse.   Seega, kui Tartu  tahab toimivaid lennuühendused käima saada, siis tuleb lennuühenduste toetamiseks vahendid ka ise rahastada.

Aga küsimus ei ole ju tartlaste pisitähtsast erahuvist, vaid Eesti konkurentsivõimest ning majanduslikust  ja sotsiaalselt tasakaalust laiemalt.  

Viimastel kümnenditel  on toimunud vääramatu majandustegevuse ja elanikkonna  kuhjumine Tallinna piirkonda. Vastukaaluks sellele - toimiva rahvusvahelise lennuliikluse olemasolu annaks  arengutõuke Kesk- ja Lõuna- Eestile ning võimaldaks murda üha süvenevat arusaama, et ainult Tallinnas on võimalik rahvusvahelist äri ajada.

Küsimus on ka Eesti infrastruktuuri ja tööaja mõistlikust kasutamisest.  Lendamine Tartu kaudu  annaks suure rahalise kokkuhoiu  ettevõtetele ja asutustele; võtaks  maanteedelt ära olulise koormuse  ja vähendaks infrastruktuuri kulu. Hästi toimiv Tartu rahvusvaheline lennujaam suurendaks kogu Eesti konkurentsivõimet ja majanduslikku efektiivsust. 

Sellest sai juba sada aastat tagasi aru ka meie kirjandusklassik, kes pakkus  Pisuhännas Ludvig Sanderi suu läbi  välja sellise mõtte: „Õhku papa, õhku! Õhk ei maksa midagi!“ 

Lisandväärtus ja avalik sektor (Vikerraadio (17):26.08.2014)

Viimasel ajal on liiga palju hakanud silma  väga ebameeldiv ja kindlasti ebaõiglane erinevate sektorite töötajate vastandamine.  Püütakse eristada erasektori ja riigi käest palka saavaid töötegijaid. Loeme arvamusi, nagu saaksid avaliku sektori töötajad palka ainult erasektori töötajate armust ning meil oleksid nagu olemas mingid „tulu-“ ja „kuluinimesed“.  Tuluinimesed erasektoris loovad tulu ehk lisaväärtust, mida siis  ollakse sunnitud kulutatama  avaliku sektori ülalpidamiseks.  

Tegemist on otseselt väära arusaamaga, millele ei peakski võib-olla tähelepanu pöörama. Kahjuks aga  püütakse sellega luua üldist arvamusfooni nagu niinimetatud „tuluinimestel“ oleks suurem sõnaõigus ühiskonna asjades kui kellelgi teisel.

Vaatame  meie rahvamajanduse lisaväärtuse numbreid.  Avalik sektor loob umbes 15%  kogu lisaväärtusest, erasektor umbes 75%.  Lisaks veel loovad lisaväärtust kodumajapidamised.  Mis vastab laias laastus sellele mustrile, kuidas Euroopas lisandväärtuse loomine sektorite lõikes toimub.  Seega, umbes üks  viiendik lisandväärtusest tuleb valitsussektori käest!

Seega olgu rõhutatud, et lisandväärtuse loomise seisukohalt ei ole mingit vahet era- ja avaliku sektori töötajal. Samamoodi ei ole ka mingit vahet maksude  maksmisel erinevate sektorite töötegijate puhul. Kõik palgasaajad, sõltumatult  sektorist,  maksavad tulumaksu ja nende tööandjad omakorda sotsiaalmaksu.

Aga milles siis seisneb erasektori ja avaliku sektori erinevus? Milleks meil üldse valitsussektorit vaja on? Avaliku sektorit on tarvis selliste hüviste pakkumiseks, kus turg loomupäraselt ei toimi. Näiteks riigikaitse korraldamine või infrastruktuuri rajamine.  Turumajandus iseenesest meid agressori eest ei kaitse, ikka maksurahast ülalpeetav kaitsevägi on ainult selleks võimeline. 

Teine peamine põhjus on see, et paljusid hüviseid saame avaliku sektori kaudu kvaliteetsemalt ja  odavamalt kui erasektori  vahendusel. Näiteks meditsiini- või  haridusteenust.    Ühiskonnana on neid teenuseid vaja ja avalik sektor see süsteem, mis meile selliseid teenuseid pakub.  Ilma avaliku sektori panuseta pole ka erasektori toimimine võimalik.

Kolmandaks, sektoreid eristav aspekt on seotud hüvise eest tasumisega. Kui erakauba puhul maksab kauba ostja selle eest otse pakkujale, siis avaliku sektori poolt pakutud hüviste eest tasumisel kogub riik tulu, millest suurema osa moodustavad maksud.

Kui palju avalik sektor peaks hüviseid pakkuma ja kuidas nende eest tasutakse – üldistatult otsustab seda ühiskond demokraatliku valimisprotsessi kaudu.  Iga aastaselt koostatakse avaliku sektori eelarved, kus siis näidatakse, kuhu riigi raha kulub ja kust seda saadakse.

Lisandväärtuse loomisega seostud otseselt termin „maksumaksja“.  Arusaadav tundub olevat mõiste „maksumaksjate raha“,  aga kes on „maksumaksja“? Ka siin näeme, et seda tegelast püütakse seostada ainuüksi erasektoriga. Mis on jällegi otseselt vale!  Makse maksavad ju kõik palgasaajad - nii erasektoris  kui riigipalgalised.  27% sotsiaalmaksu laekumistest tuleb riigitöötajate arvel. Tarbimismaksud moodustavad meil üle 40% riigituludest. Tarbimismaksude koormus langeb kõigile tarbijatele, isegi neile kes palgatulu ei saa, näiteks pensionärid.  Või kuidas siis suhtuda Kesk-Soome  pensionäridesse, kelle kanda jääb märkimisväärne osa  alkoholi ja tubakaaktsiisist? Kas nemad ei olegi siis maksukoormuse kandjad ehk maksjad?

Või on siis suurem õigus ühiskonnaasjades suurettevõtetel kui „maksumaksjatel“. Näeme, et pangandussektor maksab sotsiaalmaksu 10 korda vähem kui riigisektor, kuigi tegemist on väga suurte firmadega.

Või kumb on siis suurem maksumaksja – kas väikeettevõtja,  kes maksab aastas paar tuhat eurot oma kasumilt tulumaksu või suur välispank, kes pole 15 aasta jooksul mitte sentigi oma kasumit Eesti ühiskonnaga jaganud?

Aga ikkagi, kas pole riigipalgaliste maksud need, mis on  erasektori lisandväärtuse arvel eelnevalt kokkukorjatud maksuraha?

Aga  vaatame olukorda teiselt poolt – enne kui alustav eraettevõte on sendigi eest lisaväärtust loonud, on ta saanud avaliku sektori poolt koolitatud töötajad,  äriinfrastruktuuri ja õiguskaitse.  Seega tekib klassikaline „kas-enne-oli-muna-või-kana“ olukord ehk kes siis kellele võlgu on.  Sellise olukorra vältimiseks on rahvamajanduslikus arvepidamises võetud konkreetne seisukoht – kes teeb palgatööd või pakub rahaliselt mõõdetavat hüvist, see loob  ka väärtust!

Ühiskonnana  on meil vaja nii ministreid kui maakooli koristajaid, nii politseinikke kui ka Eesti Raadio töötajaid.  Kui need inimesed meile väärtust ei loo, siis me neid ei palkaks!

Avaliku sektori töötajad  pakuvad hüviseid, mida ühiskond on neilt tellinud ja  saavad selle eest ka tasu. Sellest tasust maksavad nad ka kõik makse, sarnaselt erasektori töötajatega, olles seega ka täisväärtuslikud maksumaksjad.

Keegi ei pea kedagi üleval,   Eesti tipparstid või dirigendid ei ela poe turvameeste poolt annetatud maksutulude armust.

Aga loomulikult peab ühiskond igapäevaselt mõtlema selle üle missuguseid teenuseid on meil riigi käest vaja ning hoidma silm peal maksuraha kasutamisel. Ning ka vastupidi, kui riik teeb maksusoodustusi või erandeid eraettevõtetele, siis on ühiskonna jaoks  oluline ka jälgida, kuidas neid soodustusi kasutatakse.