KOV maksustruktuur

 

https://www.springer.com/gp/book/9783030674656

Läti värk (Vikerraadio (99): 12.06.2018)

ERR

Kui 99 aastat tagasi koondasid Lätis Võnnu alla vägesid nii baltisakslaste Landeswehr kui Eesti kaitsevägi, siis täna ründavad Eesti mehepojad Põhja-Lätit hoopis teistel eesmärkidel. Pean ilmas eestlaste suurenenud õllerännakuid lõunanaabri juurde. Üks põhjustest on kindlasti maksusüsteem, mis teeb alkoholireisid Lätti majanduslikult mõttekateks. 

Sellega seoses võiks vaadelda maksusüsteemide erinevusi natuke laiemalt. Kui veel paar aastat tagasi oli mõlema riigi maksukeskkond üsnagi sarnane, siis tänaseks on erinevused vägagi ilmsed. Ja mitte Eesti kasuks. 

Levinud liigituse kohaselt jagunevad maksud tööjõu-, tarbimis- ja kapitalimaksudeks. Oluline aspekt on nende maksuliikide omavaheline proportsioon ehk maksustruktuur. Kümmekond aastat tagasi, pärast majanduskriisi, hakati Euroopas rääkima, et maksukoormus tuleks nihutada rohkem tarbimismaksudele ja vähendada tööjõu maksukoormust. Seda kõike majanduskasvu nimel. Teaduslikku alust sellisele väitele aga ei ole ning täna räägitakse  pigem tasakaalust erinevate maksuliikide vahel.

Eesti on täna maksusüsteem tasakaalust väljas ja liigses sõltuvuses tarbimismaksudest, sealhulgas alkoholiaktsiisist. 

Aga tagasi Eesti ja Läti maksusüsteemi võrdluse juurde. Alustame tulumaksust. Sellest aastast muutus mõlemas riigis tulumaksusüsteem. Läti läks üle euroopalikule  progresseeruvale tulumaksule, Eestis poogiti idaslaavilikule proportsionaalsele tulumaksule külge ebaloogiline mahaarvamiste süsteem. Keskmine kuupalk Lätis oli eelmisel aastal 985 eurot; Eestis 1242 eurot ehk 260 eurot rohkem.  

Lähtudes eelmise aasta keskmisest palgast ja uuest tulumaksusüsteemist jääb täna keskmisele lätlasele kuus kätte pärast tulu- ja sotsiaalmaksu tasumist 701 eurot ja eestlasele 1053 eurot. Vahe on nüüd juba 350 eurot. Samas – tööandja kogukulu nende palkade juures on Eestis 400 eurot suurem kui Lätis. See toob esile ka Eesti maksusüsteemi peaprobleemi: ettevõtete liigsuure sotsiaalmaksukoormuse, mis on Eesti tööandjale 10 protsendipunkti suurem kui Lätis.

Kogu sotsiaalmaksu kulu (peamine pensioni ja tervishoiu rahastamise allikas) on meil ainult tööandja kulu. Lätis seevastu on see jaotunud eri poolte vahel ehk palgatulult maksab tööandja 24 protsenti ja palgasaaja 11 protsenti sotsiaalmaksu. See teeb töötajate palkamise Lätis suhteliselt odavamaks ja maksusüsteemi tasakaalustatumaks. Teiselt poolt näeme, et töötaja maksukoormus on Lätis suurem ja seda progresseeruvalt tulude suurenedes.

Eestis on viimastel kümnenditel järjepidevalt vähendatud tulumaksukoormust. Täiskasvanud ühiskonnana tuleb meil aru saada, et see on tähendanud vältimatult tarbimismaksude tõusu ja  sotsiaalmaksu kõrgel hoidmist. 

See, mis juhtub liigse sõltuvusega tarbimismaksudest, oli selge juba kümme aastat tagasi. Mis juhtub liigse sõltuvusega alkoholimaksudest, oli selge juba viis aastat tagasi. Majandus- ja maksuteooria seisukohalt pole tänane olukord kuidagi ootamatu ega juhuslik. See kõik oli üsnagi selgelt ettearvatav. 

Küsimus on aga selles, et mida siis edasi teha. Vastus on lihtne: tuleb püüda tasakaalustatud maksusüsteemi ja majandusarengut toetava maksusüsteemi poole. Me ei saa lihtsalt vähendada alkoholiaktsiisi, vaid muuta tuleb süsteemi tervikuna. 

Kui me tahame ülemäärase tarbimise (sealhulgas alkoholi ja mootorkütuste) maksustamise vähendamist, siis on ainuke lahendus tulude suurem maksustamine. Nii indiviidi kui ka ettevõtte tasandil. Kui me tahame ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse vähendamist, siis ainuke võimalus on see osaliselt kanda indiviidi tasandile.  See aga tähendab jällegi suuremat isiku tulude maksustamist. Ja nüüd peamine – need mõlemad eeldavad ka progresseeruva määraga tulumaksusüsteemi. Nagu Lätis.

Progresseeruv tulumaks vastab igati nii majandus- kui ka maksuteooria põhimõtetele, ilma selleta ei ole mingid sisulised maksureformid võimalikud. Meie tänase maksusüsteemi  säilimine tähendab paratamatult kas ettevõtete ja tarbijate "surnuks maksustamist" või õpetajate ja päästjate surnuksnäljutamist.

Kui me ühiskonnana astmelist tulumaksu ei aktsepteeri, pole võimalik muuta ettevõtteid konkurentsivõimelisteks, tõsta palka ega ära hoida alkoreide Lätti. Tänaste trendide valguses läheb Läti meist juba lähiaastatel mööda nii SKT taseme kui ka palgataseme poolest. 

Õigesti kehtestatud kinnisvaramaks oleks hea lahendus (Vikerraadio (98):3.04.2018)

ERR

Rahvusvaheline valuutafond IMF soovitas hiljuti Eestil asendada maamaks kinnisvaramaksuga, mida peaks fondi hinnangul küll tegema siiski ainult linnapiirkondades. Eesmärk oleks edaspidigi tööjõumakse alandada ja tulla toime Euroopa Liidu võimalike toetuste vähenemisega. 

Mida see tegelikkuses tähendaks?

Tõsi on, et Eestis on omandimaksud kõige madalamad Euroopa Liidus. Kui Euroopa maades moodustavad erinevad omandimaksud keskmiselt 2,6 protsenti SKTst, siis Eestis ainult 0,3 protsenti. Sisuliselt omandit Eestis ei maksustata. 

Kuigi vara, mida maksustada, võib olla väga erinev, siis muust varast eristuvad selgelt maa ja kinnisvara. Maksustamise seisukohalt on need kaks sageli integreeritud ühte maksuliiki, kuigi arvesse on võetud mõlema komponendi omapära. 

Eestis on maksustatud ainult maa. Selle peal asuva ehitised maksustamisele ei kuulu.  Mõned aastad tagasi kaotati ära ka kodualuse maa maks. Suur osa Eesti inimestest ei tasu seega ka maamaksu.  

Läheneme aga kinnisvara omamisega seotud kuludele ühiskonna seisukohast ning piltlikustame tegelikud kulud, mida ühiskond peab tegema erakinnisvara kaitseks ja selle väärtuse kasvuks. 

Läheb kinnisvara omanik näiteks pärast tööd koju, oma korterisse või majja. Aga kuidas ta saab kindel olla, et see maja või korter ka tegelikult talle kuulub? Aga sellepärast, et  omanikustaatus on kinnistatud registrisse, mis määratleb selgelt vara omaniku.  Registripidamine nõuab aga raha. 

Jõuab omanik koduukseni, aga kuidas ta saab kindel olla, et sinna keegi teine pole elama asunud? Sellepärast, et meil on lausa põhiseadusesse kirjutatud säte, et omand on puutumatu ja kaitstud. Selle puutumatuse tagavad seadused ja korrakaitse. See kõik aga maksab.

Kuidas omanik koju ja tööle saaks, kui puuduksid teed-tänavad ja valgustus? Kusjuures oluline ei ole ainult teede ja muu taristu ehitus, vaid ka selle korrashoid, puhastamine ja arendamine. Riik ja omavalitsus tegelevad sellega iga päev ning see nõuab loomulikult raha.

Jõuab omanik koju, aga kuidas ta saab kindel olla, et tema maja katus talle pähe ei kuku? Selleks on jällegi riiklik ehituskorraldus ja järelevalve, mis tagab kinnisvara ohutu ehituse ja kasutamise. Ja see… loomulikult maksab.

Maname silme ette kahetsusväärse olukorra, et omaniku majas juhtub tuleõnnetus. Kas kinnistu omanik maksab tuletõrjele oma vara päästmise eest samamoodi nagu taksosõidu eest? Ei. Samas on päästeteenistuse pidamine ühiskonna jaoks väga suur kulu.

Ehk aitab. Eesmärk oli näidata, et kinnisvara omamisega ja selle väärtuse kestmisega on seotud suured ühiskondlikud väljaminekud. 

Oleks loogiline arvata, et kinnisvara omamise kulu on kuidagi otseselt seotud selle omaniku maksukoormusega. Täna selline seos puudub, mis ei vasta aga turumajanduse põhimõtetele. Seega oleks kinnisvaramaksul väga selge eesmärk: täpsem ühiskondlike kulude osaline katmine nende poolt, kes kinnisvarast ja selle väärtuse kasvust tulu saavad.

Põhimõtteliselt võiks kinnisvara- ja maamaks välja näha järgmiselt. Maamaks võiks jääda, kuid ta oleks kindlasummaline madal maks ühe pindalaühiku kohta, mis ühelt poolt hoiaks maa käibes, aga teisalt ei koormaks liialt maaomanikke. Eriti põllumaaomanikke. 

Kinnisvaramaks oleks aga sõltuvuses omandi väärtusest. Eestis on olemas ulatuslik kinnisvara väärtuse hindamise kogemus. Samuti on meil olemas toimivad registrid nii maa kui ka hoonete kohta. Tehniliselt ei ole kinnisvaramaksu korraldamine kuidagi üle jõu käiv. Kinnisvaramaks võimaldaks teha erisusi näiteks ajalooväärtusega hoonetele või ühiskonna seisukohalt olulise kinnisvara arendamisele.  

Kohe tekib aga küsimus – kui kinnisvara omanik suurendab oma vara väärtust, kas ta saab siis endale kaela suureneva maksukohustuse? See on igati õigustatud küsimus, mis eeldab kompromissi leidmist omapanustamise tulemusel kinnisvara väärtuse suurenemise ja maksukoormuse kasvu vahel.

Tänases Eestis ei paista olevat tahet kinnisvaramaksu kehtestada või isegi tasakaalustatult selle üle arutleda. Kinnisvaramaks oleks aga võimalus suurendada omavalitsuste maksutulusid ning mõjutada inimeste ja ettevõtete paiknemist. 

„Maksustage rikkust, mitte rikkaks saamist“ kuuleme Eestis sageli. See lause on oma sisult nonsenss, sest varamakse pole võimalik maksta vara endaga. Kinnisvaramaks on sisuliselt  teises vormis tulumaks, mis eeldab tuluvoo olemasolu. Kallim kinnisvara seondub suuremate sissetulekutega. 

Samuti pole usutav, et kinnisvaramaksust on võimalik katta tööjõumaksude alandamist, sest viimaste suurusjärk on kümme korda suurem. Küll aga võimaldaks kinnisvaramaks kohalikul omavalitsusel pakkuda paremat kommunaalteenust. Lisaks tooks see Eestisse juurde turumajanduslikku loogikat. •

Tax Foundation ei ole OECD (Vikerraadio (93): 12.12.2017)

Viimastel nädalatel olen kohanud meedias mitmete asjatundlike ja lugupeetud inimeste poolt esitatud  väidet, et OECD „on hinnanud meie maksusüsteemi arenenud maailma kõige konkurentsivõimelisemaks“  või  “ Eesti maksusüsteem on OECD riikide seas neljandat aastat järjest parimal kohal“. Sellised avaldused viitaksid nagu asjaolule, et meie maksusüsteem ongi maailma parim ja igasugused kavandatavad maksumuudatused saavad seda teha ainult kehvemaks.

Paraku on tegemist  otsese väärinformatsiooni levitamisega, mis liiga suures koguses hakkab tüütuks muutma. Teadaolevalt,  OECD ei koosta selliseid „iludusvõistlusi“ ega reasta riike maksusüsteemi paremuse alusel.

Sellise edetabeli on tegelikult koostanud USA-s asuva Tax Foundation`i  nimeline väike parempoolne poliitikakontor, millel pole mitte midagi ühist sellise soliidse organisatsiooniga nagu seda on OECD.  Omistada väited Eesti maksusüsteemi kõrgest konkurentsivõimest OECD-le ei ole seega tõesed.    

Teiseks, kui vaadelda, kuidas selline maksude konkurentsivõime indeks on Tax Foundation’i poolt koostatud, siis Eesti  maksusüsteemi sisulisest arusaamisest ja olemuslikest probleemidest minnakse kauges kaares mööda.  Nimelt, nende  indeks ignoreerib täiesti sellist maksude liiki nagu ettevõtete sotsiaalkindlustusmaksed. Need katavad aga Eesti maksudest umbes kolmandiku ning  on tegelikult saanud Eesti ettevõtluse peamiseks maksuprobleemiks.  

Ja kui jätta pool ettevõtte maksukoormusest välja, siis sarnaneb see olukorraga, kus kuulutame maratonijooksus olümpiavõitjaks  sportlase, kes läbis teistega võrreldes ainult pool distantsist.

Tax Foundationi edetabelis  tagavad  Eestile esikoha kaks maksuliiki – need on ettevõtete tulumaks ja kinnisvaramaksud. Eestis täna puudub  kohustuslik ettevõtte kasumimaks.  Meil pole ka kinnisvaramaksu. Ja kui neid makse ei ole, ongi lihtne olla eespool riikidest, kus sellised maksud on kehtestatud. „Pimedate riigis on isegi ühe silmaga mees kuningas“, ütleb vanasõna!

Aga vaatame sisuliselt Eesti maksusüsteemi. Meie ettevõtte sotsiaalmaksete koormus on  33,8% töötajale makstud töötasust.  Ehk siis, näiteks tänasele keskmisele palgale  - 1200 eurot,  maksab tööandja riigikassasse lisaks üle 400 euro sotsiaal- ja töötuskindlustusmakseid. Nendest maksetest tuleb kokku üks kolmandik meie riigieelarve tuludest. Eesti tööandjal lasub kõige suurem suhteline sotsiaalkindlustusmaksete koorem Euroopa Liidus.  Kui seda arvesse ei võeta maksukonkurentsi edetabelites, siis pole need tabelid  tõsiseltvõetavad.

Samal ajal maksab töövõtja sellelt palgalt sotsiaalkindlustusmakseid ainult 19 eurot; indiviidi madala sotsiaalmaksupanusega oleme samuti Euroopas esimeste seas.

Seega, kui räägime riigi maksusüsteemist kui raamistikust, mis soosib või pidurdab ettevõtete konkurentsivõimet, siis tuleks rääkida erinevatest maksudest kui tervikust.  

Kui ettevõtte kasumimaks ja kinnisvaramaks on poliitiliste valikute tõttu madalad,  siis  paratamatult koormatakse teisi makse rohkem. 

Minu arusaama kohaselt ja eelpoolnimetatud numbritest lähtudes,  on Eesti tänane peamine maksuprobleem ettevõtete liiga kõrge sotsiaalmaksukoormus. See maksuaspekt ei  kajastu aga Tax Foundation edetabelis üldse.

Mida suurem on töötajate palgatase, seda suurem on ka sotsiaalmaksukulu ja tööjõukulu tervikuna. Kui palkamine on kallis, siis ei võimalda see omakorda saavutada konkurentsivõimelist palgataset Euroopa Liidus ning tugevneb soov töötajaid odavatest riikidest sisse tuua.

Meie tänane ettevõtte maksusüsteem on jõudnud olukorda, mis pidurdab kasumi teenimist, sest tööjõukulu on  kallis. Samas, teenitud kasumit kohustuslikus korras tulumaksuga ei maksustata.  Loogiliselt võttes peaks seos olema vastupidine – maksusüsteem peaks toetama kasumite teenimist ning seejärel omakorda,  ettevõtete panustamist ühiskonda läbi kohustusliku kasumimaksu. Hea maksukorraldus nõuab ühiskonna erinevatelt osapoolte ja huvide  kompromisse ning terviklikku arusaama süsteemi olemusest.

Seoses valimistega räägitakse järgmisel aastal maksudest palju. Ootame huviga, milline saab erinevate erakondade plaan ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse vähendamiseks. Unelemine arvamises, et meie  maksusüsteem ongi maailma parim, on aga paraku otsene enesepett. 

Sirp: Eesti maksusüsteem on jõudnud ummikusse 8.12-2017

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/eesti-maksususteem-on-joudnud-ummikusse/

Proportsionaalsest tulumaksust on saanud madala haldussuutlikkusega idaslaaviliku riigi sümbol.

Viktor Trasberg

Eestis on lihtne maksusüsteem – see kõlab usutavalt ainult nende suust, kes suudavad peast arvutada tulumaksukohustuse näiteks summalt 1234.56 eurot. Ülejäänud sada protsenti inimesi avab aga maksukalkulaatori ja klõbistab paari sekundiga vastuse valmis. Tehtud-unustatud! Muide, maksukalkulaatoril ei ole vahet, kas on tegemist ühe, kümne või saja erineva maksumääraga.

Makse korjatakse demokraatlikus ühiskonnas seepärast, et tagada ühiskonna toimimine ja jätkusuutlikkus. Maksutuludest rahastatakse infrastruktuuri rajamist, välis- ja sisejulgeoleku tagamist, haridust ja kultuuri, meditsiini- ja mitmesuguste sotsiaalteenuste pakkumist. Need on asjad, mida ka turumajanduse korral turg ei suuda ühiskonda rahuldaval moel pakkuda ning seega on vajalik ühiskassa nende hüviste loomiseks. Ehkki kogu ühiskonna või osa selle liikmete karistamist maksude kaudu on ajaloos korduvalt aset leidnud, ei ole demokraatlikus ühiskonnas maksustamise eesmärgiks inimeste karistamine, vaid fiskaalvahendite koondamine legitiimselt valitud ühiskonna esinduskogude poolt.

Vastuvõetamatu on retoorika, mis tihti kõlab poliitikute suust: vähendame makse, sest tahame jätta rahvale rohkem raha kätte. See tähendab ju seda, et kogu meie tulu oleks nagu riigi oma ja riik otsustab, kui palju sellest inimestele alles jätta. Demokraatlikus ühiskonnas on olukord täpselt vastupidine – tulu on meie oma ja meie ühiskonnana otsustame, kui palju sellest riigile anname ühiste kulude tegemiseks!

Miks ühiskonnad kasutavad samaaegselt paljusid eri makse ehk miks ei ole võimalik piirduda vaid ühe-kahe maksuga? Siit jõuame maksustruktuuri ülesehituse ja maksukoormuse jaotamiseni ühiskonnaliikmete vahel. Maksud on erinevad, sest nad koormavad erinevaid maksubaase ja maksudel on ka erinevad eesmärgid. Kuigi kõikide maksude kogumise esmane eesmärk on rahakogumine, siis mõned neist täidavad ka majandustegevust mõjutavaid-suunavaid ülesandeid. Näiteks: joo ja suitseta vähem ning ära saasta loodust –need on mõne aktsiisimaksu spetsiifilised eesmärgid.

Teiseks, erinevate asjade maksustamine võimaldab jaotada maksukoormuse ühtlasemalt eri maksubaaside vahel – näiteks tarbimise, tööjõu ja kapitali maksustamise vahel. See tagab ka maksulaekumiste parema stabiilsuse ja ettearvatuse erinevates majandusolukordades. Kuidas täpsemalt maksukoormus ühiskonnaliikmete ja maksubaaside vahel jaotub – see on aga juba ühiskonna valik.

Kui liigitame makse nende tüübi järgi, siis jaotuvad maksud otsesteks (ehk tulumaksudeks) ja kaudseteks (ehk tarbimismaksudeks) ning sotsiaalkindlustusmakseteks. Euroopas keskmiselt jaotuvadki maksud enam-vähem võrdselt nende kolme maksutüübi vahel. Aga mitte Eestis! Meil on tegemist olukorraga, kus kaudsete maksude osakaal kogu avaliku sektori eelarves on oluliselt suurem ja vastavalt otseste maksude tase on madalam.

Võrdleme Eesti maksude osakaalu Soome ja Euroopa Liiduga. Sel sajandil on meie avaliku sektori eelarvetes tarbimismaksude osakaal tõusnud üle 41%, Euroopas keskmiselt on see 28%. Samal ajal on tulumaksude osakaal vähenenud 30%-lt 22%-ni. Eesti maksustruktuuri muutused on olnud väga selged – vähem tulu- ja rohkem tarbimisega seotud maksustamist.

Siit on tulenenud ka surve tarbimishindade kasvule, sealhulgas alkoholikaupade kallinemisele. Ühest küljest ühtib see Euroopa Liidu õhutatud maksustruktuuri muutmise suunaga, mis omakorda tuleneb suuresti OECD arusaamast. Maksukoormuse nihutamisel tuludelt tarbimismaksude poole tuginetakse peamiselt OECD 2008. aastal tehtud mudelanalüüsile, millest lähtudes väidetakse, et „maksureformide eesmärk peaks olema maksubaasi nihutamine tulude maksudelt … kinnisvarale või tarbimise maksustamisele“.1

Paraku on OECD maksumudelis väga põhimõttelised vääreeldused ja sellest on välja jäetud väga olulised maksu­struktuuri mõjutavad tegurid. Mudel kaasab kitsast riikide ringi ning neid käsitletakse eraldatud saartena; ignoreeritakse viimast ülemaailmse majanduskriisi, riikide suurusest tulenevat maksuspetsiifikat, piiriülese kaubanduse, riigivõla ja eelarvedefitsiidi mõjusid ja jäetakse välja veel palju teisi olulisi tegureid. Lühidalt, sellisel alusel antud soovitused ei tekita ülemäärast usaldust.

Aga selline seisukoht sobib Euroopa Liidule vähemalt kahel põhjusel. Esiteks, kriisi ajal, aastatel 2009–2011 otsiti paaniliselt imerohtu majanduskasvu taastamiseks. Teiseks sobib see hästi kokku Euroopa Liidu tarbimismaksude harmoneerimise nõuetega vältimaks riikidevahelist ennasthävitavat maksukonkurentsi. Kui esialgu oli ELi komisjoni seisukoht väga imperatiivne – „kõik peavad muutma maksustruktuuri“ –, siis nüüdseks on sellisest nõudest loobutud, sest maksumuudatuste tegemine on osutunud väga vaevaliseks.2

Olen arvamusel, et meil puudub ikkagi usaldusväärne tõestus selle kohta, et tarbimismakse eelistavate riikide kasv on kiirem ja majandus stabiilsem. Olen nõus autoritega, kes väidavad, et pole olemas mingit kuldreeglit tarbimismaksude ja tulumaksude õige proportsiooni kohta.3Iga riik peaks oma maksustruktuuri kujundamisel lähtuma omaenda spetsiifilistest oludest ja vastavalt sellele ka kasutatavate maksude osakaalu kujundama.

Minu arusaama kohaselt on Eesti maksusüsteem jõudnud omadega ummikusse ja seda just paljuski struktuursetel põhjustel. Maksuraha on muidugi puudu igas ühiskonnas ja igal ajal. Aga spetsiifiliselt Eesti puhul võib peamiste maksuprobleemidena välja tuua sotsiaalfondide jätkusuutlikkuse, ettevõtete koormatuse ELi suurima suhtelise sotsiaalmaksukoormusega, eelarve liigse sõltuvuse volatiilsetest tarbimismaksudest, välisettevõtete kasumite maksuvaba väljaveo, naeruväärse olukorra piiriüleses alkoholikaubanduses ja Euroopa struktuurivahendite äralangemisjärgsed riskid. Aga me ei saa suurendada tulumakse poliitilistel põhjustel, alandada tarbimismakse majanduslikel põhjustel ja vähendada ettevõtete sotsiaalmaksu tehnilistel põhjustel.

Nende probleemidega toimetulemiseks on vaja vältimatult muuta maksustruktuuri ja maksukoormuse jaotust. Eestis on vint üle keeratud tarbimismaksudega ja samal ajal on indiviidide tulud ja ettevõtete kasumid alamaksustatud. Sellele lisandub liigkõrge ettevõtete sotsiaalmaksukulu ja olematu kinnisvaramaks. Maksureformi eesmärgiks peaks olema kõiki nimetatud makse muuta ja kalibreerida selliselt, et saavutada tasakaal maksukoormuse jaotamises ja tagada jätkusuutlik riigi rahastamine.

Nagu enamikus riikides, nii ka Eestis on üheks emotsionaalsemaks maksuteemaks indiviidi tulumaks. Tegemist on olulise riigituluga – Euroopa riikides keskmiselt laekub sellest 23,5% kogutuludest, Eestis 17,3%. Kuigi selle näitajaga asume ELi riikide seas alumises kolmandikus, ei ole see üldsegi nii madal tase. Pigem on probleem tulumaksu enda süsteemis. Proportsionaalne tulumaksusüsteem blokeerib suuresti ka teiste maksude muutmise ning on üks peamine põhjus, miks meie maksusüsteem on kinni kiilunud.

Kui kunagi oli argumendiks riigi võimetus keerulisema süsteemiga toime tulla, siis nüüd ei ole ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti, miks meil peaks olema primitiivne ja ebaefektiivne proportsionaalne tulumaks. Kõik maksuteoreetilised ja praktilised argumendid on sellise süsteemi vastu. Proportsionaalne maksusüsteem takistab maksukoormuse efektiivset jaotust, nullib ära maksusüsteemi kui automaatse stabilisaatori toimimise, ei võimalda teha muudatusi ettevõtete sotsiaalmaksusüsteemis ja süvendab sotsiaalseid vastuolusid. Kui kakskümmend viis aastat tagasi tekitas proportsionaalne tulumaks üldist huvi (nn flat tax revolution) kui teatud lahendus liiga koormavaks ja keeruliseks muutunud tulumaksusüsteemidele, siis tehnoloogia areng on kummutanud kõik kriitilised argumendid. Proportsionaalne tulumaks ei ole lahendus neile probleemidele.

Ükski maksuasjatundja ei ole vastu vajadusele jaotada üksikisiku tulumaksukoormust progresseeruvalt –suurematululised peaksid maksma rohkem mitte ainult absoluutses raamistikus, vaid ka suhteliselt võrreldes tuludega. Seda progressiooni saab maksusüsteemis kasutusele võtta väga erinevate vahenditega – maksumääradega, -vabastustega, -tagastustega ja maksubaasi kitsendamise või laiendamisega. Kummalisel kombel on meil aga ühest tulumaksu progresseeruvust mõjutavast tehnilisest instrumendist – maksumäärast – tehtud maailmavaade. Paraku on proportsionaalsest tulumaksust saanud madala haldussuutlikkusega idaslaaviliku riigi sümbol – see kehtib Valge­venes, Venemaal, Ukrainas ja vaid mõnes Ida-Euroopa riigis. See on seltskond, kellega flat tax’i pooldajad jagavad maailmavaadet!

Kas järgmine aasta toob Eestile kaasa astmelise tulumaksu? Ei too, maksusüsteemi teevad astmeliseks erinevad maksumäärad, mitte maksuvabastused. Maksuvabastused teevad tulumaksu küll progresseeruvamaks mingite tulutasemete lõikes, aga teaduslikus mõttes ei saa seda nimetada astmeliseks tulumaksuks. Uue süsteemi probleem on mitte selle arvutamise keerukus, vaid asjaolu, et püütakse sama instrumendiga saavutada üheaegselt kolme vastandlikku eesmärki – alandada maksukoormust, suurendada maksukoormust ning säilitada veel erikohtlemine teatud tulusaajate rühmadele. Nagu näeme, seda on peaaegu võimatu korraga saavutada.

Uue maksuvabastuste kaudu kujundatud maksusüsteemi probleemiks on ka asjaolu, et maksukoormuse lisandumine (kasvav piirmaksumäär) ei ole loomupärane, vaid suureneb teatud tulusegmendis ja siis jälle alaneb. Igati lihtsam on maksukoormust jaotada läbi erinevate maksumäärade, mis kehtiksid erinevatele tuludele. Sellele lisanduksid spetsiifilised maksuvabastused, mis võimaldavad süsteemi peenhäälestada. Selline maksukorraldus vastaks igati viimased 150 aastat valdavaks olnud neoklassikalisele majandusteaduslikule arusaamale. Missugused oleksid optimaalsed maksumäärad, seda on akadeemilises kirjanduses piisavalt analüüsitud. Viidakem siinjuures näiteks Nobeli majandusauhinna saanud majandusteadlase Peter Diamondi4 või teise nobelisti, briti majandusteadlase James Mirrleesi5 töödele.

Progresseeruvate maksumääradega tulumaksusüsteem võimaldab hakata lahendama Eesti maksusüsteemi peaprobleemi, milleks on ettevõtete kõrge sotsiaalmaksukoormus. Sellest saab järgmiste valimiste peamine maksuteema. Kõrge sotsiaalmaks ei võimalda ettevõtetel olla tööturul konkurentsivõimeline, siit ka näilik tööjõupuudus 500 miljoni inimesega turul. Sotsiaalmaksu­koormust saab vähendada ainult selle ülekandmisega indiviidi tulumaksu tasemele, teisi makse ettevõtte sotsiaalmaksu vähendamise kompenseerimiseks ei ole meile enam jäänud. Aga jällegi, selleks peab indiviidi tulumaksu­süsteem olema progresseeruva maksumääraga.

Avaliku sektori lisanduvat rahavajadust aitab katta ka ettevõtete tulumaks, mis on Eestis konkurentsitult Euroopa väikseim ning kohaliku omavalitsuse tulusid aitaksid suurendada kinnisvaramaksud. Tarbimismakse ei ole ilmselt võimalik alandada, teemaks on ainult nende tõusu pidurdamine ja lootus, et naabrid suurendavad õlle hinda kiiremini, kui meie seda teeme. Kokku võttes: jutt maksukoormuse üldisest alandamisest tundub kohatu.

Viktor Trasberg on Tartu ülikooli majandus­teaduse dotsent.

1 Åsa Johansson, Christopher Heady, Jens Arnold, Bert Brys and Laura Vartia. Tax and Economic Growth, ECO/WKP(2008)28 WP No.620, OECD Economic Department, 2008.

2 Milena Mathé, Gaëtan Nicodème, Savino Ruà. Tax Shifts. EU Commission, Taxation Papers, No.59 , 2015.

3 Jorge Martinez-Vazquez, Violeta Vulovic. Yongzheng Liu. Theory and Economic Significance, The Elgar Guide to Tax Systems, 2011, lk 37–92.

4 Peter Diamond, Emmanuel Saez, The Case for a Progressive Tax: From Basic Research to Policy Recommendations (2011), Journal of Economic Perspective, Volume 25, Number 4 — Fall 2011.

5 James Mirrlees,Tax by design, Oxford University Press, 2011.

Mis on tööjõumaks?

Äripäev arvamus 25.mai 2017

Postimees Majandus24

Eurostat paigutab tööjõumaksude alla laias laastus kolm erinevat tüüpi maksu.  Need on indiviidi tulumaks töistelt tuludelt ja sotsiaalkindlustusmaksed, mida tasuvad nii ettevõtted kui majapidamised.  Seega vastus küsimusele – kas füüsilise isiku tulumaks on  tööjõumaks – on üheselt jaatav.

Sotsiaalmaksed on seotud  kahe peamise valdkonnaga – pensioni ja ravikindlustuse rahastamisega.  Olgu siinkohal ka märgitud teatud  keeleline aspekt – sotsiaalkindlustusmaksed (ingl. social security contributions) eeldavad seost konkreetse  inimese või tööandja  sissemakse  ja selle  indiviidi poolt saadava hüvise vahel. Maksude puhul aga sellist seost olla ei tohi.

Kuni 2012 aastani klassifitseeris Eurostat  makse maksubaasi alusel kui tarbimis-, tööjõu, kapitali- ja looduskeskkonna kasutamisel põhinevaid makse. Viimase viie aasta jooksul aga tööjõumakse  enam eelpoolnimetatud viisil kokku ei panda.  Neid saab küll eraldi käsitleda,  aga  ühtse potina neid enam välja ei tooda. Põhjus lihtne – vajalik on eristada,  keda siis tegelikult tööjõumaks koormab – kas töötajat või tööandjat.  See eristamine on äärmiselt oluline maksusüsteemi kujundamisel ja maksukoormuse optimaalsel jaotamisel.

Eestis katavad indiviidi tulumaksud 17% kogumaksudest, Soomes 30%. Ettevõtete poolt makstavad  sotsiaalmaksed on Eestis on 32% kogumaksudest, Soomes aga 20%  Kuigi mõlemad maksuliigid tõukuvad samalt aluselt ehk töölepinguga määratletud töötasult, siis  nende maksude koormuse kandjad on  erinevad subjektid. See ei ole nullsumma mäng,  mille puhul pole vahet, kelle maksukoormus muutub.  Nii näiteks töötaja  tulumaksumäära alandamine või maksuvabastuste suurenemine  ei mõjuta mitte kuidagi  tööandja maksukulu taset. Kuigi töövõtja maksukoormuse alanemine võib tulevikus vähendada  tema nõudmisi palgatasemele. Tulumaks ei ole tööandja kulu ega töölepinguid ei tehta netopalgas. Kui keegi püüab midagi muud väita, siis see on üleskutse seaduserikkumisele.

Aga vaadates tööjõumaksude koormuse jaotumist Eestis,  siis näemegi meie peamist maksuprobleemi – ettevõtete kõrge sotsiaalmaksukoormus, mis ei võimalda tõsta palka ega luua töökohti. Ja vaatamata kõrgele tööandja maksukoormusele, ikka  on pensionid madalad ja Haigekassa pankrotti sammumas. Samas on indiviidi tulumaksukoormus veelgi alanemas, mis omakorda sunnib tõstma tarbimismakse. Mis tähendab seda, et hoiame palga madala  ja suurendame hindu. Minule isiklikult meeldib vastupidine olukord – selline, kus on kõrged palgad ja madalad hinnad! 

Mida siis teha?  Tuleb muuta maksustruktuuri!

Esimene asi on see, et tuleb pool  ettevõtte sotsiaalmaksust viia indiviidi maksukohustuseks. Ehk siis 15% maksab tööandja ja ülejäänud osa töötaja. See avab tee oluliseks palgatõusuks  ja muudab ettevõtted konkurentsivõimelisemaks.

Teiseks, tuleb ära lõpetada ida-slaavilik proportsionaalne tulumaks. Sarnane maksusüsteem kehtib ainult  Venemaal, Valgevenes ja Ukrainas. Ja veel Eestis ja Leedus. Täna pole ühtegi maksuteoreetilist argumenti, mis  meil peaks olema selline primitiivne  ja ebaefektiivne tulumaks. Kõik sellise tulumaksusüsteemiga kaasnevad tagajärjed on aga majandusele üheselt negatiivsed.

Progresseeruva määraga tulumaks võimaldaks ettevõtte sotsiaalmaksu vähenemist tekkiva tulupuudujäägi kompenseerida kõrgema eraisiku maksustamisega. Kõrgem palk, aga ka kõrgem maks. Pole võimalik ettevõtte sotsiaalmaksu otse töötajale üle kanda, vaid see peab olema indiviidi tasemel progresseeruva maksumääraga.  

Äripäev on teinud korduvalt ettepaneku sotsiaalmaksule lae seadmiseks. Paraku ei ole see tänase proportsionaalse tulumaksusüsteemi puhul maksutehniliselt lihtsalt  võimalik.  Sotsiaalmaksu lagi ei ole töökohtade loomise instrument, vaid õigluse  aspekt, mis viib vastavuse sotsiaalkindlustusmaksete summa ja eeldatavalt vastu saadava hüvise koguse.   Töökohti loob ikka madal sotsiaalmaksukoormus kõikides sektorites. Küll turg omad ära tunneb ja teab,  kellele on vaja kõrgemat palka maksta.  Sotsiaalmaksule lae seadmine eeldab aga vältimatult indiviidi tulumaksumäära progresseeruvust ja maksukoormuse jaotust tööandja ja töövõtja vahel. Kui neid ei ole, siis on see sama sisukas kui sõelaga vee kandmine (vt. ELP, 1.11.2016).

Kolmandaks, indiviidi tasandil suurem tulude maksustamine võimaldaks ka tarbimismaksud   konkurentsivõimelisemaks alandada ja vähendada tarbijate moonutuslikku käitumist.

Neljandaks, ka klassikalise ettevõtte kasumimaksu sisseseadmisest ei ole pääsu. Ettevõtted, kes ei panusta ühiskonna arengusse oma kasumi jagamise  kaudu, ei vääri ühiskonna usaldust ega respekti. Oluliselt lihtsam kõigi jaoks oleks  madalal tasemel kohustuslik ettevõtte kasumimaks, kui tänane paranoia panditulumaksu  ja maksuoptimeerimisega. 

Kes maksab õlle eest? (Vikerraadio (84):16.05.2017)

ERR

Eestis on sageli juttu tulumaksukoormuse jaotusest erinevate tulurühmade lõikes. Maksuteooria eeldab tulumaksu teatavat progresseeruvust, mis tähendab , et suurema tulu saajad panustavad ka suhteliselt rohkem riigikassasse  kui väiksematululised. 

Erinevalt isiku tulumaksust on aga tarbimismaksud tavapäraselt regresseeruva iseloomuga. Lihtsas keeles -  suhteliselt suurem maksukoormus lasub madalama sissetulekuga inimestel.

Käsitleme siinkohal alkoholimaksude koormuse jaotumist Eesti  tulurühmade lõikes.  Oleme läbi viinud põhjaliku uuringu alkoholi tarbimisest Balti riikidest ning püüdnud leida seoseid tarbimismustri ja tulude vahel.

Eesti täiskasvanud elanikkonnast 85% tarbib aasta jooksul mingeid alkohoolseid jooke. Ka Eesti riigieelarvel  on alkoholiga erisuhe. Oleme alkoholiaktsiisi  osakaalu poolest riigieelarves Euroopas suveräänne liider –  meie riigieelarve saab 3% oma tuludest  alkoholiaktsiisist.

Alkoholiostud moodustavad keskmiselt  2% pere kulutustest kuus.  Kui ostad kangemat kraami, siis maksad aga paratamatult ka tarbimismakse.  Alkoholiga seonduvaid makse on mitmeid, aga teeme juttu kahest  –  milleks on spetsiifiline alkoholiaktsiis  ja  toote lõpphinnas sisalduv käibemaks.

Olgu rõhutatud, et aktsiiside ja käibemaksu arvutamise alus on täiesti erinev. Aktsiis on niinimetatud ühikuline  maks. Alkoholi puhul maksustatakse tinglikult alkoholi sisaldavat mahuühikut, sõltumata selle koguse hinnast. Näiteks, sõltumatult sellest, kas vein maksab poes 3 eurot  või 300 eurot, sisaldab ta ikka samasuure summa aktsiisimaksu.

Erinevalt aktsiisist sõltub käibemaks aga kauba hinnast. 3-eurose veini puhul on see 50 senti, 300 eurose veini puhul  aga 50 eurot.

Kui palju siis Eestis müüdavad alkohoolsed joogid keskeltläbi tarbimismakse sisaldavad? Pooleliitrine ja ühe-eurone pudel õlut sisaldab  23 senti aktsiisi ja 17 senti käibemaksu. Alates juulist tõuseb  aktsiisimaksu osa 39 sendini, mis on pea neli korda rohkem kui Lätis, kus õlleaktsiis samalt pudelilt on ikka 11 senti.

Pudel veini sisaldab 92 senti aktsiisi sõltumata tema  poehinnast ja pudel viina sisaldab 4 eurot 80 senti aktsiisi.

Aga nüüd lähemalt maksukoormuse jaotusest. Uuringud näitavad, et alkoholiga seotud maksud on Eesti selgelt regresseeruvad. Suhteliselt suurem maksukoormus lasub madalama palga saajatel võrreldes suurematululistega.  Nii näiteks maksavad alla 800 eurose netotulu saajad keskeltläbi 2% oma kogu majapidamiskuludest alkoholimaksudeks. Üle 1200 eurot teeniva inimese puhul on see ainult 0.7% netotuludega võrreldes.   

Miks selline maksukoormuse regresseeruvus halb? Nagu öeldud, alkoholimaksud  koormavad madalatululisi suhteliselt rohkem kui kõrgepalgalisi. See mõjutab omakorda tarbimiskulutusi ehk alkoholi kulude tõttu võivad mingid muud vajalikud ostud tegemata jääda. Aga ärgu siis joodagu nii palju! Tegemist on paraku paljude jaoks sõltuvuskaubaga ning kahjuks käib napsiostmine sageli muude kaupade kokkuhoiu arvel.

Kui arvutame korrelatsiooni alkoholimaksude kulu ning inimeste tulude vahel, siis tuleb välja  selge seos  - mida madalam tulu, seda suurem on alkoholiga seotud maksukoormus. Huvitav on aga see, et  käibemaks on  alkoholi puhul suurema regreseeruvusega kui aktsiisid. See tuleneb meie tarbimise struktuurist ja  erinevate alkoholitüüpide hinnatasemest. Kõige suurema regresseruvusega aktsiisimaks tuleb esile õlle puhul; Lätis on näiteks selliseks joogiks aga viin.

Lihtsalt öeldes, tulude tõustes ei hakka inimesed rohkem ja kallimat alkoholi tarbima! Või vastupidi – vaesemad inimesed Eestis  ostavad liiga palju ja liiga kallist alkoholi! Inimeste alkoholitarbimise muster on välja kujunenud  ja ei sõltu üks-üheselt ostuvõimekuse tasemest.

Kui alkoholimaksude regresseeruvust saab siiski peamiselt hinnata õigluse seisukohalt, siis aktsiismäärade tõus mõjutab otseselt riigirahandust ja maksulaekumisi.   

Tuleb näha selget seost tulumaksuvaba miinimumi tõstmise ja  alkoholiaktsiiside tõstmise vahel.  Kuigi madalapalgalised võidavad  tulumaksu koormuse vähendamisest, toimub tahes-tahtmata nende maksukoormuse tõus alkoholimaksude kaudu. Tulumaksu alandamine kompenseeritakse tarbimismaksude koormuse suurendamise kaudu.  

Oluline aspekt Eesti jaoks on ka suurenev õlleturism Läti vabariiki, sest nagu mainiti, õlleaktsiiside tase on seal alates suvest 4 korda madalam kui Eestis ja see teeb ka sealt alkoholi ostmise oluliselt ahvatlevamaks. 

Trump käis trumbid lauda (Vikerraadio (83) 2.05.2017)

ERR

Eelmisel nädalal tuli president Trumpi meeskond  välja tulumaksuplaaniga, mida suuresõnaliselt  lubas  ka valimisprogramm. Muudatused USA maksusüsteemis on alati laialdast tähelepanu tõmmanud - nii eeskuju  ja trendinäitamisega. Seega on ka meie jaoks oluline mõtestada maksumuutuste olemust ja aimata nende võimalikku mõju Eesti majanduskeskkonnale.  

Siiani räägitakse Ronald Reagani 1986 aasta tulumaksureformist, mis andis tõuke maksusüsteemi põhimõtete muutmisele ja  maksumäärade alandamisele paljudes riikides. Midagi sellist lubab nüüd ka Trump, öeldes, et tegemist on selle sajandi suurima  maksureformiga.

Väljapakutud tulumaksureform on suunatud isiku tulumaksu ja ettevõtete kasumimaksu vähendamisele ja lihtsustamisele.

USA maksukoormus  indiviidi tasandil on üks madalamaid OECD riikide seas ning seega  mingit maksuoptilist efekti on maksualandamisega raske saavutada.  Aga nagu ikka,  valija instinkt on suuresti föderaalmaksude vastane ja seega tulumaksu alandamine võetakse tänuga vastu. Kuigi uuringud näitavad, et ameeriklased tajuvad väga selgelt, et läbi tulumaksude panustatakse ka  oma riigi arengusse.

Indiviidi tasandil on pakutud välja 3 maksuastet tänase 7 asemel. Tegemist ei ole üleminekuga proportsionaalsele maksusüsteemile, küll aga läheb süsteem lihtsamaks  ja vähem progresseeruvamaks. Kavandatud madalaim tuluaste on 10%; keskmine ja 25% ja kõrgeimatele tuludele  kehtestataks 35% tulumaks võrreldes tänase 39,6% määra asemel. Mulle see meeldib, olen aastate vältel ka Eestile pea samasugust tulumaksumäärade kombinatsiooni soovitanud.

Missuguselt tulutasemelt need määrad kehtima hakkaksid?

Eelmise nädalal avaldatud maksuplaanis neid astmeid pole küll täpsustatud, aga kampaania käigus on näidatud astmed oleksid järgnevad  - euro arvestuses tõuseks 25%-ni  maksumäär alates 2800 eurost kuus ja 35%-ti oleks maksumäär 8600 eurot ületavalt summalt. Olgu täpsustatud, et tegemist on summadega peale mitmesuguseid mahaarvamisi. Aga mahaarvamiste süsteem on Ameerikas väga keeruline ja mitmetahuline.

Ühelt poolt, meilgi tuntud tulumaksuvaba miinimum kavatsetakse tõsta 1100 euroni kuus, mille tulemuseks on maksulaekumiste vähenemine.

Teiselt pool, seatakse ülempiir  n-ö individualiseeritud maha-arvamistele; muud maha-arvamised ei tohi olla suuremad kui  92 tuhat eurot aastas. See  peaks jälle riigikassasse raha juurde tooma.  Üllatav on aga soov piirata maksustatavast summast maha-arvamisi kohalikke kinnisvaramakse. Ameerika on maja- ja maaomanike riik ning võib arvata, et selline tulumaksukoormuse tõus  USA presidendi populaarsust ei kasvata.

Kasumimaksust ka. Plaan näeb ette vähendada kasumimaksu määra tänaselt 35% nii madalale kui 15%,  mis on küll väga jõuline samm. Tõsi, USA nominaalne kasumimaksumäär on OECD  riikide seas kõige kõrgem ning siinkohal on põhjus maksumäära alandada kindlasti olemas. Kuigi ka tänane tegelik USA ettevõtete maksukoormus on tänu paljudele mahaarvamistele oluliselt madalam.

Samuti, meelitamaks ameerikamaiseid rahvusvahelisi suurfirmasid tooma raha koju tagasi ja maksma USA-s rohkem  kasumimaksu,  kehtestatakse neile ühekordne madal „teretulemast koju“ maksupakett.

Mis on USA maksreformi eesmärk ja kas sellel võiks olla ka mõju meie majandusele või maksureformidele?

Maksureformide eesmärgiks on ergutada majanduskasvu. Majanduskasv on olnud 1-2 protsendipunkti madalam  kui pikaajaline keskmine 3% aastas.  Seega kasumimaksu mitmekordne alandamine peaks suurendama loomupäraselt majanduslikku aktiivsust nii läbi tarbimise kui ettevõtete majandustegevuse. Tuleb ka Eestis tuttav ette!

Kuidas siis kokkuvõttes Trumpi maksuplaani hinnatase? Rõhutatakse 3 aspekti.  Esiteks, tulumaks alaneb kõikide tulusaajate rühmade lõikes.

Teiseks, suhteliselt rohkem alaneb tulumaks just kõige jõukamas tulusaajate segmendis, mis on toonud kaasa ka oodatud kriitika. Seda peetakse ebaõiglust suurendavaks ja Trumpi laadseid ülirikkaid soodustavaks.

Kolmandaks, kuigi tulumaksu alanemine USA-s on suurendanud pikaajaliselt majanduskasvu, siis lühiajaliselt põletab selline tegevus ootuspäraselt suure augu  föderaaleelarvesse. Alati on põletanud,  alates Reaganist ja jätkates Bushidega - maksualandused on  toonud kaasa eelarvedefitsiidi suurenemise.  Mida siis demokraadid oma maksutõusudega on suutnud mõnevõrra vähendada.

Trump kavatseb ka föderaalvalitsuse kulutusi kokku tõmmata -  näiteks vähendada riigi kulutusi meditsiinisüsteemi nn Obamacare raames -  siis föderaaleelarve miinus ikkagi suureneb.  Pole võimalik ka suurendada teisi makse eelarve tasakaalustamiseks – näiteks pole erinevalt Eestist  föderaaleelarves peaaegu üldse tarbimismakse. Seega, pea ainuke lootus defitsiidist hoidumiseks on  suurenev majandusaktiivsus.  

Kokkuvõttes – uue USA presidendi maksuplaan on laual.  Võetakse aega arutada ja  kindlasti ei saa ka kõik väljapakutud asjad tegelikkuseks. Kas sellest saab ka epohhiloov reaganlik maksureform – indiviidi tulumaksude puhul pigem mitte; ettevõtte tulumaksu puhul võib-olla jah

Teeme makse (Vikerraadio(75):10.01.2017)

Alanud aasta saab põnev olema mitmesuguste maksueksperimentide suhtes. Pean silmas siinkohal tulumaksutagastuse uutmoodi süsteemi ja tarbimismaksude olulist tõstmist. Nimetame neid eksperimentideks seepärast, et tulumaksutagastuse uus korraldus rakendub vaid ühe korra. Teiselt poolt – testime sel aastal  ka tarbimismaksude süsteemi jätkusuutlikkust. Mõlemad eksperimendid  on proovikiviks  järgmise aasta tulumaksuvaba miinimumi olulisele tõusule.

Need maksumuudatused ei  ole küll omavahel otseselt seotud aga tervikpildis siiski  -  indiviidi tulu madalam maksustamine toob kaasa tarbimismaksude koormuse suurenemise. Nii sel kui järgmisel aastal. Eelkõige käib siis jutt aktsiisimaksudest erinevatele kaupadele nagu alkohol, tubakas, maagaas ja autokütused. Kuigi käibemaksu määr ei muutu, siiski toob suurenev hinnatase kaasa ka käibemaksu koormuse ja laekumiste kasvu.

Kahjuks ei aita kummagi maksuliigi muudatus lahendada meie maksusüsteemi peamisi probleeme, milleks on riigieelarve liigne sõltuvus tarbimismaksudest ning tööandja liiga suur sotsiaalmaksukoormus. Vastupidi – need maksumuudatused süvendavad veelgi Eesti maksusüsteemi tasakaalust väljaminekut ja seega jätkusuutmatust.

Mis siis suures plaanis nende maksudega täpsemalt toimub?  Kavas on eelmise aasta töiste tulude maksudest teha madalatululistele tagasimakseid. Selle kulu riigieelarvele on 38 miljonit eurot. Midagi nii administratiivselt töömahukat ja mõttetut tegevust  kui 100 euro kaupa tagasimaksmisele kulutatud raha ja aeg pole Eesti maksusüsteem vist juba ammu näinud.

See ei ole tavapärane tulumaksudeklaratsioonide automaatne käitlemine –  100 tuhat inimest peavad avalduse esitama ja keegi peab 100  tuhat taotlust läbi vaatama. Iga taotleja eelmise aasta tööelu võetakse põhjalikult ette, vaadatakse töötegemise järjepidevust, staatust, mitmesuguseid muid maksuvabastusi. Selleks on vaja loomulikult üksjagu ametnikke ja hulk  töötunde,  et võib-olla 5 eurot tagasi maksta.  Sama töö –  vähendada madalatululiste maksukoormust – saaks ära teha palju lihtsamalt – näiteks väiksema maksumäära kehtestamise kaudu madalatululistele. Sealjuures oleks lisanduv riigi administratiivkulu täpselt null ning ka mõju töötajatele oleks majanduslikult palju efektiivsem.  Aga  - toredam ja riigile kulukam on ikka lippude lehvides vaesematele pidulikult raha jagada!

Kui sel  aastal on mitmesugused ulatuvad mitmesugused tulumaksuvabastused 630 miljoni euroni, siis järgmisel aastal on see number 147 miljoni euro võrra suurem. Tulumaksukoormuse vähenemine toob kaasa aga tarbimismaksude tõusu. Järgmisel aastal eeldatakse lausa 85 miljonit alkoholiaktsiiside juurdekasvu. Midagi lisab ka maagaasi  ja diisli suurem maksustamine. Aga ikkagi – tulumaksuvabastused ja suurem aktsiisilaekumine ei tasakaalust üksteist.

Seega, maksusüsteem hakkab veelgi rohkem sõltuma tarbimismaksudest;  pole võimalik vähendada ettevõtete sotsiaalmaksukoormust  ja riigirahanduse tasakaalu säilitamiseks on vaja lisaallikaid.  

Need komponendid,  mis võiks suurendada riigieelarve maksulaekumisi on näiteks  jätkuv palgakasv, suurenev tarbimine, eurotoetused ja inflatsioon.

Kõikide nende allikate poole saab aga vaadata kahtlustavalt. Kas tõesti on tänase suhteliselt kõrge palgakulu, madala lisandväärtuse ja aeglase majanduskasvu tingimustes võimalik jätkata kiire palgakasvuga?

Eesti majanduse struktuurireformid on olnud aeglased,  välisinvesteeringud pidurdunud – avaldaksin siinkohal mõõdukat pessimismi tulumaksu ja sotsiaalmaksu hoogsa kasvu jätkumise kohta. Tulumaksuvabastuste tõus  ei  suurenda Eesti töötajate nominaalpalka ega vähenda ettevõtete tööjõukulu.

Samuti, mulle tundub eeldus,  et tulumaksust  kättejääv raha voolab otsemaid tarbimisse  - on liiga lihtsustatud.  Inimesed võivad lisaraha arvel hoopis vähendada oma võlakoormust, säästa või osta kaupu rohkem välismaalt - vihjan siin Lätile.  Siis ei kandu see raha üle ka tarbimismaksude suuremasse laekumisse.

Osaliselt suurendab  tarbimismaksude laekumist ka hinnatõus, milles Eesti on jõudnud Euroopas esiritta.  Mõõdukas inflatsioon - teadagi -  on alati valitsuse sõber,  sest aitab lihtsamalt täita koalitsioonilubadusi. Aga teiselt poolt – see  vähendab turistide oste meil  ja suunab Eesti inimesed ostlema välismaale  Me näeme juba täna, et paljud tarbekaubad ja toit on meie sissetulekutega võrreldes suhteliselt kallis.

Kokkuvõttes, aktsiisid tõusevad juba sel aastal, aga suurem tulumaksuvabastus tuleb alles järgmisel aastal. See on ilmekas test  – kuidas käituvad tarbijad, laekuvad maksud  ja missuguseid korrektsioone tuleks teha järgnevateks aastateks.  

Sööge rohkem suhkruvatti! (Vikerraadio (68): 20.09.2016)

Veel vähem kui Eesti suudab tervishoiule kulutada ainult Rumeenia.  Eesti on kõikidest allikatest finantseeritav SKP-ga võrreldav tervishoiu rahastamine  6%; Rootsis näiteks 11% ja Soomes alla 10 protsendi.

Kuigi arstide palgad on Eestioluliselt suuremad kui keskmine palk, siis kogu meditsiinisektori töötajate palgatase on ainult natuke kõrgem  Eesti keskmisest. Võrreldes meie rikaste lähinaabritega, on aga kogu tervishoiusektori töötajate palgaerinevus mitu korda väiksem.

Kõik  osapooled on ühel meelel – raha on meditsiini rohkem vaja. Eriarvamised on aga selles, kust see raha peaks tulema. Vabatahtlikul  ravikindlustusel põhinev süsteem ei ole Eestis võimalik – selleks on meie rahvaarv liiga väikse.  Samuti on piiratud erameditsiini laiendamine, selleks oleme liiga vaesed. Neist asjaoludest tulenevalt saab Eesti meditsiinisüsteemi rahastamine põhineda ainult  kohustuslikel maksudel – muude süsteemide  rakendamine pole majanduslikult lihtsalt  võimalik.  

Raha vähesuses ei saa süüdistada Haigekassat.  Nemad on piltlikult öeldes nagu auto, mis sõidab ainul siis kui sellesse kütust kallatakse.  Samalaadselt – Haigekassa suunab ravisüsteemi raha täpselt selles mahus, mida riik talle eelnevalt on eraldanud.  Seega, Haigekassa ei saa põhimõtteliselt  minna pankrotti. Pankrotti saab minna ikka ainult ühiskonna meditsiinisüsteem, mis ei suuda pakkuda  vajalikus mahus ja kvaliteedis arstiabi.

Tänane Haigekassa rahastamise süsteem, mis põhineb ainuüksi tööandja sotsiaalmaksetel, ei ole enam kestlik.

Ja seda kahel põhjusel. Esiteks, sotsiaalmaksu summa ei kata enam meditsiinisüsteemi vajadusi.

Teiseks, sotsiaalmaksusüsteem võimendab tööandja palgakulutusi  niivõrd palju, et pole võimalik palka tõsta  ja luua kallimaid  töökohti. Oleme jõudnud olukorda, kus on  vältimatu sotsiaalkulutuste, sealhulgas ravikulutuste  katmiseks, vajaliku maksusüsteemi ümberkorraldamine.  Teiste, olemasolevate eelarvetulude ümbersuunamine meditsiini vajadusteks ei ole pikaajaline lahendus, sest seda raha riigieelarves ei ole ega tule. 

Niisiis,  ikkagi ainus võimalus tuua sotsiaalsfääri rohkem raha on mingite maksude suurendamine. Siin saab paraku julgus otsa, sest see nõuaks olemasoleva maksusüsteemi põhimõttelist ümberhindamist ja paljude seniste dogmade kõrvale heitmist.

Mis need dogmad siis on? Esiteks - me ei saa suurendada palgasaajate maksukoormust. Või,  et me ei tohiks  maksustada ettevõtete kasumit.  Või et ainsad maksud,  mida tohib muuta on tarbimis- ja varamaksud.

Öelgem aga otse – peale tulumaksude puuduvad meil muud sisulised võimalused eelarvesse ja sealt edasi ka  meditsiini - maksuraha juurde tuua.

Tarbimismaksud  – nagu näiteks  suhkru-, auto-   või pekimaksu kehtestamine,  nõuab oluliselt  rohkem administreerimist kui loodetav tulu. Ned maksud lihtsalt ei sobisotsiaalsfääri kulude katteks oma kitsa suunitluse, madala maksulaekumise ja ebaühtlase maksubaasi jaotuse mõttes. Neist kokkukogutav tulu on mikroskoopiline võrreldes meie meditsiinisüsteemi rahavajadusega.

 Samuti varamaksud. Meil on tulnud käibesse selline sõnakõlks, et maksustage rikkust, aga mitte tulusid ja rikkaks saamist. Majanduslikus mõttes on see lause  täielik nonsenss. Pole võimalik maksustada vara ilma, et selle vara omanikul oleks olemas tuluvoog, millest  oleks võimalik oma vara pealt makse maksta. 

Tulu ja vara on maksustamise mõttes eristamatud ehk ka vara maksustamine  on sisuliselt alati tuluvoo maksustamine.

Lühidalt, lisanduva maksutulu allikas saab olla ainult indiviidi tulude ja ettevõtte kasumite maksustamine.

Tänane sotsiaalmaks tuleks  jaotada  sotsiaalmaks kaheks – tööandja ja töövõtja vahel. Näiteks  ühtlased 15% väljamakstud palgalt panustaks  tööandaja  ja ülejäänud pool  tuleks töövõtja töisest tulust.   Indiviidi, rõhutan – töötaja,  sotsiaalmaksu määrad oleksid sealjuures diferentseeritud  palgatasemest lähtuvalt – näiteks vahemikus  2-20%. 

Kuulen vastuväidet, et mis on nüüd võrreldes eelnevaga teistmoodi?  Muutus on  põhimõtteline. Kuigi maksubaas  on sama ehk rahvakeeles brutopalk, siis maksukoormus jaotub nüüd ringi.  Ettevõtete tööjõukulu väheneb oluliselt. Või teistpidi, sama tööjõukulu juures on võimalik tõsta nominaalpalka. See on äärmiselt  oluline konkurentsivõime ja kõrgema lisandväärtusega töökohtade seisukohast. Näiteks kui tööandja sotsiaalmaks väheneks 15%-ni, siis Tartu Ülikooli Kliinikum säästaks võrreldes tänasega igakuiselt poolteist miljonit  eurot. Iga kuu! Oleks loogiline arvata, et see kättejääv summa  kandub üle Kliinikumi töötajate palkadesse. Kõrgem palk on ka töötjale motivaator paremini tööd teha ja vähem välismaa poole vaadata. 

Kõrgem palk tähendab teiselt poolt ka töötajate suuremat maksukoormust. Aga see maksukoormus jaotub  vastavalt maksevõimele.  Nii nagu seda ikka Läänemaailmas tehakse. Aga kes siis veel peaks oma pensioni ja ravikulude eest maksu maksma, kui mitte  pensioni  ja arstiabi saajad ise? 

Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikumi 2015.a. tööjõukulud  koos sotsiaalmaksu ja tööandja töötuskindlustusmaksega olid 77 927 368 eurot ehk sotsiaalmaks  ~18 miljonit eurot ehk 1,5 miljonit eurot kuus..

Kõik teevad äppe Tallinnas (Vikerraadio(65): 5.08.2016)

Hiljuti avaldas Kutsekoja nimeline sihtasutus huvitava ja emotsionaalse nägemuse

olulisematest töö ja oskuste trendidest ja nende mõjust Eesti tööturule kümne aasta vaates.

Missugune on siis autorite visioon Eesti majandusest  ja töötegemisest?  Tooksin esile kolm aspekti – missugune on majanduse struktuur, töötajate oskused/omadused ja haridussüsteemi muutused.

Autorite nägemuses on Eestist saanud oluline uue majanduse keskus, mis põhineb kõrgtehnoloogial, digitaalsetel  lahendustel ja uuelaadsetel ettevõtlusvormidel. Ilmselgelt on  autorid saanud inspiratsiooni Silicon Valley laadsest tehnoloogiaettevõtete kontsentratsioonist  ja toimimismudelist. Loomulikult toimub Eestis selline  äpivabrikute kogunemine Tallinnas; mitte ühtegi teist Eesti paika 70 leheküljelises  analüüsis isegi ei mainita. Need  äpitehased allutavad endale  kõik teised tegevused. Autorite sõnade kohaselt - “kõrgtehnoloogilised töökohad on ühe piirkonna jõukuse põhjuseks - arstid, juristid ja katusepanijad on tagajärg“.

Edasi, need Tallinnas paiknevad Eesti äpitehased tegelevad põhiliselt kahe asjaga – esiteks, Euroopa riikide vananemisest tulenevalt vanainimestele mõeldud tervise ja heaolutoodetega ning teiseks, keskkonnateemaliste ja puhaste tehnoloogiate arendamisega.  Muudest võimalikest tegevusaladest visioonipaberis täpsemalt juttu ei tehta, kuigi mainitakse,  et tehnoloogiline areng mõjutab  väga tugevasti ka teisi sektoreid.

Nutikate masinate ja süsteemide kasutuselevõtt vähendab tööjõuvajadust paljudes sektorites, aga töötajatelt  eeldatakse mitmekülgsemaid oskusi.

Organisatsioonide enda piirid hägustuvad ning rohkem saab olema projektipõhist töökorraldust, paindlikke  töötegemise vorme; töökohad sünnivad ja kaovad kiiresti  ning  töötajate kindlustunne  väheneb.  Suureneb vabakutseliste töötajate osakaal ja ning tööjõu  mobiilsus  üle riigipiiride. Töötajate liikumine üle erinevate asukohariikide pälvib  visioonipaberi koostaja erilist tähelepanu, sest võitlus talentide pärast on globaalne. Korduvalt rõhutatakse vajadust muuta meie ühiskond tolerantsemaks  erineva tausta ja  tõekspidamistega inimeste suhtes.

Organisatsioonides muutuvad põhilisteks meeskondade koostöö juhtimine, mitte tavapärane ülevalt-alla käsuliinil põhinev korraldus.  Töökollektiivid ise muutuvad rahvusvahelisemaks ja töötajad kiiresti vahelduvaks.

Missuguseid on olulised universaalse  tulevikutöö oskust oskused, mida „hinnatakse sõltumata erialast aastal 2020“?

Loetleme - töötaja peab suutma oma tegvust mõtestada, olema sotsiaalselt intelligentne, loov,  omama kultuuride-vahelist kompetentsust; olema programmeeriva mõtlemisega ehk oskama teisendada suuri andmemahtusid abstraktseteks mõisteteks; võimeline aru saama andmetepõhisest otsustamisest;  võimeline looma sotsiaalmeedia sisu; omama disain-mõtlemist;  ohjama kognitiivset  koormust ning olema  võimelised virtuaalseks koostööks.

Vaat selliseid oskusi eeldatakse paari aasta pärast sealhulgas ka Eesti 84 tuhandelt poemüüjalt, 62 tuhandelt ehitajalt ja 47 tuhandelt autojuhilt.

Ülevaates tõdetakse et struktuurimuutused majanduses peavad aluse saama haridusest ja selle rahvusvahelistumisest.  Suuresti aga  soovitatakse  tegeleda asjadega, mis vähemalt Eesti ülikoolide jaoks on eilne päev ning millest on juba ammu edasi liigutud.  

Maailmatasemel ülikool saab autorite arvates olla ainult Tallinnas; kõrgharidust ennast nähakse aga ainult kui sisendit muude tegevuste jaoks mitte  aga kui  võimalikku Eesti eksportivat sektorit.

Võtame teema kokku.  Visioonipaberi autorid keskenduvad alati väga olulisele  valdkonnale nagu seda on tööjõuturg ja majandusstruktuur. Samas nähakse tööturu arengut ainult läbi ühe kitsa sektori raamistiku – milleks on siis IT ja sellega seonduvad tegevused.  Eesti majandus  on siiski oluliselt laiem ja mitmekesisem.

Teiseks, Eesti majandust nähakse toimivat ainult ühes kohas – Tallinnas – ning muid piirkondi pole selles kontekstis olemaski. 

Kolmandaks – puudub igasugune plaan ja ettepanekud,  kuidas siis soovitavate tulemusteni  nii majandusstruktuuris kui hariduses  jõuda. On esitatud küll atraktiivse „utopopialinna“ kirjeldus, aga kuidas sinna võiks jõuda - sellest mitte  sõnagi!  See ehk ei ole ka selle kirjutise  eesmärk, aga paljasõnaline  „tehtagu“, „arendatagu“ või „õpetatagu“ ei anna meile ka suuremat  lisaväärtust juurde.

Kuidas siis sellise visioonipaberi žanrit ja kohta määratleda?  Pakuksin välja, et tegemist on hea  motivatsioonikõnega. Haridustee algmeetritel seisvad noored peaksid seda kindlasti lugema – tegemist on kergeltloetava, emotsionaalse  ja  innustava  tekstiga,  mis võiks neid suunata hariduslikke ja tööalaste valikute tegemisel.