Puust raud

http://arvamus.postimees.ee/3481195/tonu-mertsina-miks-meie-majandus-kiduralt-kasvab

Tõnu Mertsina, Swedbanki peaökonomist Eestis

"Meie tugevusteks peetakse eelkõige ettevõtete tulumaksuvabastust jaotamata kasumilt.... Samas ei ole viimasel ajal ettevõtete tulumaksuvabastusel piisavat mõju olnud, kuna ettevõtete investeerimishuvi on vähenenud"

NLKP 2.0

http://www.irl.ee/margus-tsahkna-kone-irli-visioonisundmusel-isamaa-20

Margus Tsahkna: 

“Riigil ei ole raha. On maksumaksja raha, mis tuleb ettevõtjate poolt loodud väärtuse ja töökohtade maksustamisest ning riik jagab seda ümber. Minu perekonnas on sisuliselt üks maksumaksja – see on minu ettevõtlusega tegelev abikaasa. Mina elan ministrina tema maksudest ja tegelen ametikoha järgselt tema poolt loodud väärtuse laialijagamisega.”

VT:

Tõlgime – Zahkna väidab, et väärtust loob ainult tööstus (eraettevõtlus); avalik sektor ei loo väärtust ega avaliku sektori panusest (era)ettevõtete poolt loodav väärtus ei olene. Demokraatlikud institutsioonid on ühiskonnale kulu, mida peetakse ettevõtjate armust! Aga keelekasutus on huvitav - "minister tegeleb väärtuste ümberjagamisega"!

Tsahkna väidab, et avalik sektor  ei maksa ka makse.  EMTA peaks kinnitama, et minister Tsahkna on ära maksnud tulumaksu ja tema töötasult on  tasutud sotsiaalmaks ning kui ta midagi ostab, siis ikka sellest kohast, mis maksab ka käibemaksu!

Interpreteerime  -  järelikult on avalik sektor ja  ühiskonna  demokraatiat tagavad struktuurid   (Riigikogu, erakonnad jm)  ühiskonnale mittevajalikuks kuluks! 30 aastat tagasi pandi NLiidus inimesed selle eest vangi, kui julgesid rääkida demokraatiast ja erinevatest parteidest - täna ütleb Eestis tegutseva partei juht, et see oligi õige! Ei ole vaja proletariaadil mingeid parteisid üleval pidada ja nende heietusi kuulata. 

Erinevad parteid elavad ainult  tööstuses loodud väärtuste ümberjagamisest ja riigi funktsioon on ainult tegeleda ümberjagamisega. Väärtust loovad ainult tööstus ja põllumajandus! 

Järeldame - IRL esimees ja NLKP kommunistid on maailmast arusaamise poolest üsna sarnased! 

Selgitame -  jutt, et avalik sektor ei loo väärtust on asjatundmatu! Aga muidugi võib Zahkna maailma 200 riigile ja ka näiteks Eurostatile kirja saata ja öelda, et nad eksivad!

Kui palju näiteks Eestis avalik sektor väärtust loob on leitav siit:
http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Majandus/15RAHVAMAJANDUSE_ARVEPIDAMINE/15RAHVAMAJANDUSE_ARVEPIDAMINE.asp

Kõige rikkamad (Vikerraadio (50): 12.1.2016)

Sel aastal saab täpselt  10 aastat täis valimislubadusest viia Eesti 5 kõige jõukama Euroopa riigi hulka ja seda juba 15 aastaga. Sellele lubadusele lisab värskust tänase peaministri sõnade kohaselt „kõige terviklikum visioon,  mis teeb Eestist Uue Põhjamaa“. On ju ka täna 3 Põhjamaad  Euroopa kõige rikkamate riikide  hulgas. Mis siis selle 10 aasta vältel toimunud on?
2006. aastal olime Euroopas SKP nominaalarvestuses  ühe elaniku kohta 23 kohal.  Esiviisikus oli 3 mitte-Euroopa Liidu riiki – Šveits, Norra ja Island ning ka Luksemburg ning Iirimaa. Kümne aastaga on Eesti suutnud tõusta selles järjestuses, pange tähele, vaid ühe koha ehk asume täna  jõukuselt 22 positsioonil.  Samasugune on olukord  ka  SKP  järjestus korrigeerituna riikide ostuvõime tasemega.  Ka siin pole mitte mingisugust liikumist toimunud – olime ja oleme 23 positsioonil Euroopas.

Et jõuda täna väljavalitud 5 hulka, peaksime „ära tegema“  Rootsile.   See tähendab, et meie majanduskasvu tempo peaks olema oluliselt kõrgem, ületamaks tänast nominaalse tulutaseme erinevust. Rootsi SKP oli 2014 aastal jooksvas turuhinnas 44 500 eurot, Eestis kolm korda väiksem ehk 15, 2 tuhat eurot. Rootsi kasvas kümnendiga  aastas keskmiselt 1,6 % , Eesti 2% aastas.   Tegemist on siis reaalkasvuga, kust hinnamuutused on maha arvutatud.  Kui aga ignoreerida hinnamuutusi ja eeldada,  et majanduskasv jätkub mõlemas riigis samamoodi, siis hüpoteetiliselt Rootsile järgi jõudmiseks  peaks Eesti majandus kasvama vähemalt 4,6% aastas ehk 2,5 korda kiiremini. Seega täna mingisugust võimalust  Rootsile  järgi jõuda ei ole.  Samalaadne on seis ka Norra,  Taani ja Islandiga -  tulude vahe on liiga suur ja meie kasv liiga aeglane,   et konvergents alla sadat aastat toimuda saaks.  Soome on Skandinaavia riikidest  vaesem ja ka majandus kasvab  seal aeglasemalt – keskmiselt viimasel kümnendil pool protsenti aastas. Tänasele Soomele järelejõudmiseks peab meie majanduskasv olema vaid  1,2 %  Aga ikkagi läheks hüpoteetiliselt aega 60 aastat tulude võrdsustumiseni.

Kuidas siis rikkaks saada? 10 aastat tagasi  ütles peaminister kuldsed sõnad:  „Retsept iseenesest ei ole keeruline. Selleks tuleb sihikindlalt makse alandada, ettevõtluskeskkonda parandada  ning investeerida lastesse, haridusse, teadusmahukasse majandusse ja õiguskorda".  

Aga tegelikkuses on võrreldes 10 aasta taguse ajaga meie  maksukoormus kasvanud 30 protsendilt 33 protsendini SKP-ga võrreldes. Ja kasvab veelgi!   Samas on  välisrahastuse osakaal  tõusnud meie riigieelarves viiendikuni ehk sõltume Euroopa rahast rohkem kui kümmekond aastat tagasi.   

Eesti on globaalse konkurentsivõime edetabelis langenud 25 kohalt 30 kohale. Meie tööviljakus oli Euroopa Liidu keskmisest 3 korda väiksem ja on seda  samapalju ka täna. Pole õnnestunud läbi viia silmaga nähtavaid majandusstruktuuri muutusi – ikka on meie tegevus liiga madala lisaväärtusega et mitte öelda liiga odav. 

Eesti elanikkond on 10 aastaga vähenenud 40 tuhande inimese võrra.  Tööhõive on küll väga kõrgel tasemel, aga puudub ülevaade, kui palju neist hõivatutest  töötab tegelikult välisriikides.

 Meie kulutused sotsiaalkaitsele on Euroopa Liidus koos Läti ja Rumeeniaga kõige madalamad.  Korruptsiooniskandaale on tulnud Eestis esile kordades suuremas mahus, kui eales enne.

Üldistatult  – oodatud edasiliikumist jõukuse edetabelis  ja põhjamaastumise suunas pole toimunud.  Arvan, et selle olukorra põhjuseks on meie ühiskonna ja majanduse stagneerumine. Pikalt võimul olnud parteid on välja töötanud õlitatud masinavärgi,  mis  laias laastus suudab sisulise  debati arengu üle maatasa rullida.  On õiged ja valed seisukohad ja kel jõud, sel õigus!  Aga kahjuks on ühiskond dogmadesse kinni jäänud, mis ongi majanduse stagneerumise põhjuseks.
Räägime siis selles kontekstis uueks Põhjamaaks saamisest.  Kuidas me siis saame uueks Põhjalaks, kui me sisuliselt välistame kõik selle, mis on teinud Soomest Soome ja Rootsist Rootsi.   Aga peaminister ju välistab  põhimõttelised muutused  tänaseks arhailiseks muutunud maksunduses  ja deklareerib,  et jätkame  ida-slaaviliku maksusüsteemiga. Teine minister eitab turumajandusele omase  pangandussüsteemi  ja finantsinstrumentide kasutamist. Pean siinkohal silmas meie  riigivõla dogmaatikat. Palju on Eestis  kriisiperioodil  alavääristatud teiste riikide  majandustsükli juhtimist.  Kuigi tuletame meelde, et  eelmisest kriisist  ostsid meid välja Euroopa, aga eelkõige Põhjamaade  maksumaksjad.   Näeme tänagi, et ilma Euroopa rahadeta seisab Eesti majandus kuidagimoodi püsti, aga edasi liikuda ei suuda.

Kui Soome uus peaminister Sipilä  lubas  itereerimise riigiasjades ära lõpetada, siis Eesti peaminister on  käsile võtnud just vastupidise tegevuse ja asub ühiskonna juhtimist  peenhäälestama.  Ehk siis  nokitsema samade asjade kallal, mida juba kümnendeid tehtud.

Kuigi majandus stagneerub, siis pole täna  ka mingit konkreetset plaani ja veel vähem julgust  selle käimasaamiseks,  sest dogmad seovad valitsust  käsist  ja jalust.

Aga veelgi rohkem ärevust tekitab asjaolu,  et pole ka tegevuskava selle kohta, kui majandus peaks langusesse minema. Brüsseli onudele-tädidele, Põhjamaa maksumaksjale ja Eesti inimese kannatlikkusele teist korda enam loota pole alust.

Rahvusriik või rikkus? (Vikererraadio (49): 15. 12. 2015)

Aasta uus pakub ka sümboolse võimaluse mõtestada Eesti ühiskonna kulgemise suunda. Oleme jõudnud arengufaasi, kus selget ja lihtsat, kõikidele  inimestele enam-vähem sobivat konkreetset eesmärki  enam ei ole. Nii nagu oli see 15-20 aastat tagasi, kus reformide vedur ühiskonda samas suunas vedas. Nüüd, kui oleme saanud oluliselt rikkamaks ja veelgi rohkem kogenenumaks, on aeg vaagida  ka üldisemate Eesti  arengupõhimõtete üle.

Sõnastaksin meie hetkevalikud järgmiselt – kas me tahame elada majanduslikult jõukalt  või me tahame elada rahvusriigina? Arvan, et  neid kahte asja ei õnnestu meil lähikümnendil kahjuks ühendada.

Kui tahaksime hästi elada, siis peaksime toimetama ehk  nagu Singapuris. Seda pindala poolest kääbusriiki on viimasel ajal hakatud meile eeskujuks tooma.  Singapur on pindala poolest umbes Kuusalu valla suurune. Kui viimases elab 6 tuhat inimest, siis Singapuris on samasuurel  territooriumil 6 miljonit elanikku.  Rahvastik jaguneb  4 keelerühma – inglise, mandariini ehk hiina, malai ja tamili keele vahel. Riigis on tehtud kõik, et suurendada ühiskonna majanduslikku jõukust ja lõigatud maha sellised kulutused,  mis rikkaks saamist võiks pidurdada. Haridus on alates esimesest klassist kuni doktorikraadini ainult ingliskeelne.  Meditsiin põhineb era-rahastusel, ainult üks kolmandik arstiabi kuludest kaetakse avaliku sektori poolt. Maksud on madalad – tulu ja kasumimaksu määr  alla 20 protsendi, müügimaksud 7 protsenti  ning sotsiaalmaksud puuduvad üldse.  Samas -  riik investeerib intensiivselt arendustegevusse ja haridusse, aga ka infrastruktuuri, sotsiaalprogrammidesse  ja  sõjalisse kaitsesse. Kokkuvõttes on Singapurist kujunenud maailma kõige konkurentsivõimelisem  majandus, kus SKP tase inimese kohta on 3 korda kõrgem kui Eestis.

Rikkaks olemisel on seal ka oma hind. Nii on Singapuris sündimus väga madal -  ennast rikkaks töötamise kõrval lastele aega paraku ei jää! Mis teiselt poolt tähendab massilise tööjõu sissetoomise vajadust ja mida ohtralt ka tehakse!

Singapur on ka väga reguleeritud ja kontrollitud maa. Meedia vabaduse poolest peetakse teda koguni maailma lõpuritta kuuluvaks. Ehk siis valitsuse sõnum on ühene – tegelege rikkaks saamisega, aga mitte riigi sarjamisega. Rohked regulatsioonid ja piirangud tähendavad tegelikkuses ka üsna otsest riigipoolset majanduse suunamist nii tegevusalade kui investeeringute lõikes.

Singapuri moodi rikkaks saamine tähendaks Eesti jaoks üsna  kindlapiirilist tegevust.  See eeldaks majandustegevuse ja elu kiiret kontsentreerumist vähestesse piirkondadesse, et mitte öelda Tallinna ümbrusesse. See eeldab tänase  haja-asustuse kokkutõmbumist ja kulutuste vähendamist infrastruktuurile ja territooriumi haldamisele. See tähendaks hariduse andmise  ja meditsiinitegevuse lõpetamist väljaspool suurlinnu. Samuti peaksid  mõlemad süsteemid muutuma ingliskeelseks, et suurendada nende globaalset  konkurentsivõimet ja võimet sujuvalt kaasata õpetajaid ja arste ka mujalt maailmast. Samuti oleks  oluliselt rohkem vaja välistööjõudu, mis võimaldaks arendada ka selliseid tootmisharusid, mille jaoks meil täna töötajaid napib.  Riigi haridus- ja sotsiaalkulude vähenemine võimaldaks alandada makse, meelitada investeeringuid ning tõsta oluliselt palgataset.

Aga,  pöörame nüüd otsa ringi ja paneme jalad tagasi  maa peale tagasi.  Ja siin näengi mentaalset vastuolu, mis Eesti ühiskonnas valitseb. Me tahaks olla sama  rikkad nagu Singapuris, aga samal ajal  elada Eestis kui rahvusriigis. 

Eesti ühiskonnal tuleb ikka endale selgelt  aru anda, et  neid kahte asja korraga ei saa.  Tuleks kahelda, kas Singapuri laadses ühiskonnas eesti keelele ja kultuurile ruumi  jätkuks?

Majandusliku kulefektiivsuse loogika väikerahva omapärast  tulenevate kulude kaotamist.  Väikese rahvaarvu ja keeleruumi ning haja-asustusega rahvusriigi toimimine  on  kulukam kui suure inimkontsentratsiooniga linnriikide toimimine.

Me ei saa samaaegselt tekitada olukorda, kus langetame maksud Singapuri tasemele   ja püüame pakkuda tasuta kõrgharidust ja meditsiini samamoodi,   nagu kõige rikkamad  ja kõrgeimate  maksudega Põhjamaad. Ja kui pole kõrgtasemel haridust, siis pole varsti ka Eesti kultuuri!

Me ei saa ilma omapoolse maksupanuseta  ehitada sama kvaliteediga infrastruktuuri, kui pindalalt 600 korda väiksemas Singapuris. Aga kui infrastruktuuri  ei rajata, siis pole põhjust  ka eeldada Eesti erinevate  piirkondade ühtlasemat arengut. Meenutagem, et tänases Eestis  toimub teede ehitamine ja teaduse tegemine pea täielikult Euroopa Liidu vahendite arvel.

Me ei saa arendada kaasaegset tööstust ja samaaegselt  olla sõjakalt vastu migratsioonile.  Ja  nii edasi…

Kokkuvõttes, meil tuleb teha õigeid valikuid ja leida õiged eeskujud. Mitte Singapur, vaid Põhjamaad peaksid olema meile eeskujuks – need riigid, kus on kõrge jõukuse tase, tugev rahvustunne ja uhkus selle üle, et maksude kaudu panustataksegi oma riiki ja ühiskonna tulevikku!

Tööjõuturg ja tootlikkus (Vikerraadio (48): 1.12. 2015)

Vaatame Riigikontrolli iga-aastast  aruannet, mis käsitleb ülevaatlikult Eesti tööturu ja tootlikkuse probleeme. Kuidas siis Riigikontrolör olukord hindab ja mida soovitab?

Tõdetakse, et tööturu probleemid on ajas muutuvad. Kui kriisist alates on  peamiseks probleemiks olnud töökohtade puudus, siis tulevikuvaates olukord teiseneb. Situatsioon muutub vastupidiseks  – puudu saab olema töötajatest  ning peateemaks  saab hoopis tööjõu efektiivne kasutamine.

Veerand sajandi pärast ennustatakse töötajate hulga vähenemist 72 tuhande võrra.  See ennustus on aga küsitav, sest  unustatakse ära asjaolu, et Eesti on Euroopa Liidu liige, mille üks põhisambaid on tööjõu vaba liikumine. Me ei ela kinnises purgis, vaid meie tööturule on kerge siseneda ka välistöötajatel. 

Ülevaade näitab samuti, et tööjõu tootlikkus Eestis on madalam kui Euroopas – ehk 72%  võrreldes keskmise Euroopa Liidu näitajaga.

Seega on Eesti lähikümnendite ees üsna konkreetsed küsimused – kuidas leida uusi töötajaid ja kuidas nad produktiivselt töösse  kaasata. Kui me seda ei suuda, siis pole võimalik ka heaolu suurenemine!

Räägime tööjõust. Suhteliselt väikese rahvaarvuga Eesti peab kombineerima kolme teguriga. Need on,  esiteks, kasutama tänaseid töötajaid suurema tootlikkusega sektorites.  Veelgi laiemalt vaadates, me vajame ka kõrgema lisaväärtusega sektorite  oluliselt suuremat osakaalu. Olen jätkuvalt kriitiline näiteks pillava tööjõu kasutamise pärast meie toidukaubanduses. Seda tuleks vähendada ja inimesed  suunata kõrgema lisaväärtusega tegevusvaldkondadesse.

Teiseks, tuleb kasutada sisemisi töötajaskonna reserve. Tööturul osalejate hõive on meil täna maksimumi lähedal ja siit lisa pole oodata. Aga meil on liiga palju väljaspool tööjõudu olevaid inimesi, kes võiksid võimaluse korral töötada. Pean  siin silmas õppurnoorsugu, teokaid pensionäre ja tervise pärast palgtööd mittetegevaid inimesi. Seega käib jutt töökohtade kohandamisest selliste inimeste jaoks, kes täiskohaga ei taha või ei saa osaleda. Raportis väidetakse, et Eestis on 34 tuhat noort vanuses 15-29 aastat, kes ei õpi ega tööta. See number ei ole usutav, tegemist on statistilise paradoksiga. Tegelik number on ilmselt kordades väiksem -  seega ka nende noorte kaasamisel  suurt tööjõudu ei lisandu. 

Kolmandaks, välistööjõu sissetoomine. Sellel eesmärgil nagu täna seda ettevõtted soovivad, tuleb tööjõu sissevoolule kindlalt vastu seista. Tahetakse nii-öelda turgu üle kavaldada ja tuua sisse kolmandatest riikidest odavamat tööjõudu kui Euroopa Liidu riikides. Tulu odavamate töötajate kasutamisest saaks ettevõte, aga võimalik tekkiv sotsiaalne kulu ja probleemid jääksid ühiskonna kanda. Tuletagem teist korda meelde, et Euroopa Liidu tööjõuturul on üle 400 miljoni töötaja. See ongi tagavara, kelle seast puuduolev töötaja leida. Mis ei tähenda muidugi, et peaksime kartma spetsialistide palkamist ka väljastpoolt Euroopat. Aga lähenemine peaks olema veelgi radikaalsem. Meil on vaja  eeskätt ju  oskustöölisi, keda valmiskujul pole maailmas olemas. Aga miks me ise välismaalasi siin kohapeal ette ei valmista? Meie ametikoolid on täna vägagi kaasaegse sisustuse ja õppebaasiga. Neis on õpetamisvõimsust rohkem kui täna on omamaiseid õppureid.  Aga vist peale ühe erandi pole meil ühtegi  ingliskeelset kutseõppekava. See oleks aga tegelik lahendus, kuidas oskustöötajate hulka mõistusepäraselt suurendada.

Töötajate tootlikkuse ja  selleläbi  ühiskonna heaolu tõus sõltub seega kahest peategurist. Ühelt poolt  – missugune on töötajate ettevalmistus, haridustase ja töötajate hulk.  Teiselt poolt, ühiskonna tootlikkus sõltub töötajate rakendamisest suurema produktiivsusega  tegevusvaldkondades.

Tegemist on  kahesuunalise liiklusega - haridussüsteem peab ette valmistama vajalike oskustega töötajaid; ärisektor omakorda peab sellele ressursile toetudes kasumit teenima.

Olukord meie hariduses on  hea – õppeasutused ja õppeprogrammid  on moodsad ja heal tasemel. Kõrghariduse õppevaldkondadest on meil Euroopa Liidu keskmisega võrreldes rohkem tehnika-, tootmis-  ning teenindusala  üliõpilasi ja vähem sotsiaalteadusi ja ärindust õppivaid tudengeid. Seega ei ole  probleem inimeste hariduse mittevastavuses  - et nagu õpitaks ja õpetataks valet asja ja liiga kõrgel tasemel!  Mis muidugi ei tähenda, et ümberõpe ja oskuste tõstmine ei peaks olema ühiskonnale oluline!

Minu nägemuses on probleem hoopis nõudmise poole peal ehk ettevõtlussektor ei ole moderniseerunud viimasel kümnendil  piisavalt kiiresti. Vaatame jälle Riigikontrolli raportit – kõige suurem hulk  vakantseid  ametikohti  on teeninduses  ja müügitöös  ning lihttööliste hulgas. Müüjaid ei jätku!  Aga äkki polegi neid niipalju vaja?

Kokkuvõttes, meie majanduse peaküsimus on struktuurimuutuste läbiviimine ehk kuidas teha rohkem kallimat ja kõrgemalt väärtustatud tööd. Ärisektorit otseselt  sundida  stuktuurimuutusi läbi viima pole  võimalik, aga riik saab prääniku ja piitsameetodil nii mõndagi ära teha.  

Tradegy of Commons (Vikerraadio (47): 17.11. 2015)

Umbes 200 aastat tagasi avaldas briti majandusteadlane Bill Lloyd kirjutise rohumaa kasutamisest Inglismaa külaühiskonnas. Ühiskasutuses olevate karjamaade puhul oli sagedaseks tulemuseks nende ülekasutamine.  Liiga palju loomi olemasoleval pindalal viis kokkuvõttes karjamaa täieliku hävimiseni!

Umbes 50 aastat tagasi kasutas sedasama näidet USA majandusteadlane Garrett Hardin ning tõi kasutusele mõiste „Tradegy of Commons“ ehk „Kurbmäng ühisvaraga“.

Milline on siis sellise situatsiooni  majanduslik üldistus?

Tegemist on olukorraga, kus iga majandussubjekti tegevus eraldi võttes on arukas, aga kokkuvõttes saame tulemuse, mis on ühiskonnale kahjulik. Kui iga talupidaja püüab oma karja suurendada ühismaa suurema kasutamise kaudu, siis on see tema seisukohalt loogiline tegevus. Aga teiselt poolt, kõikidele loomadele karjamaad enam ei jätku või veelgi hullem, ülekasutuse tõttu võib kogu rohumaa hävida. Tulem ei ole selline,  mida eeldaksime Adam Smith’i  poolt kirjeldatud turukonkurentsi tulemusest, kus iga indiviidi omakasu tagaajamine suurendab kogu ühiskonna heaolu. 

Seega, kui ressurss on vabalt kasutatav, siis  on oht selle ülekasutamisele ja hävinemisele. Mõtleme siinkohal  loodusvarade ületarbimisele, ülekalastamisele, liiklusummikutele või magevee kasutusele.  

Mida siis teha?  Lahendusi on mitmeid. Üheks neist on erastamine ehk omandisuhte täpsem määratlemine. Paraku,  paljudel juhtudel pole see võimalik! Kuidas sa ikka ookeanis elavat kala või Tartu linna kohal asuvaid  raadiolainepikkusi  erastad!

Teine tee oleks turuosaliste omavahelised kokkulepped. Lepitaks turuväliselt kokku, kes kui palju karjamaale loomi saadab, et tagada rohumaa ja karja püsivus. Seda võimalust on teoreetiliselt käsitlenud nobelist Elinor Ostrom. See eeldaks omakorda kõikide osapoolte vahelist usaldust ja distsipliini, mida reaalses elus pole aga lihtne saavutada.

Kolmas võimalus on ühiskonnapoolsed regulatsioonid, mis otseselt piiravad ressursside ülekasutamist. Isegi sellisel juhul kui need ressursid  on vabalt kasutatavad nagu näiteks vesi, loodusvarad või raadiolainealad. Või isegi kui see ressurss kuulub eraomanikule, nagu näiteks mets või põllumaa. Riik kujundab normid ja piirangud eesmärgiga tagada jätkusuutlikkus ja ühiskonna heaolu.

Tahaksin selles raamistikus käsitleda Eesti tööjõuressursi kasutamist. Ja seda nimelt toidukaubandussektoris. Mis iganes põhjusel, Eestis on toidupoode avatud  minu arvates  liiga palju ja nad on liiga kaua lahti, mis on ressursi kasutuse seisukohalt ebaratsionaalne. Meil ei ole nende nii pikalt lahtihoidmise jaoks ei ostjaid ega müüjaid.  Ebaefektiivsuse tulemuseks on ühed kiiremini kasvanud toiduhinnad Euroopa Liidus; poodides valitseb  pidev tööjõupuudus ja madal kasumitase.  Eesti toidukaubandus ei ole kõrge lisandväärtusega tegevus, sestap on ka  palgad madalad.

Miks aga poed ise avamisaegu ei lühenda,  et oma kulusid vähendada ja kasumit suurendada?  Välismaiste poekettide juhtide väljaütlemisi kuulates  jääb mulje, et iga-aastane kasumi teenimine Eestis ei olegi eesmärk omaette. Pigem on eesmärgiks iga hinnaga turuosa võitmine või  koduriigis toimuva äritegevuse toetamine. Sellised juhul on pilt palju arusaadavam – poeketid lepivad suurte kuludega, mida tingib poe pikk lahtiolek, sest kardavad kaotada turuosa!  Kas aga Eesti ühiskond peaks sellega leppima, et meie tööjõudu sel moel raisatakse?

Aga kui poeketid ise lepiks kokku, et piirame lahtiolekuaegu, nagu soovitas eelpool nimetatud nobelist? Siin on kaks probleemi – esimene võib olla seotud konkurentsiseaduse rikkumisega ja teine on vähene usaldus sektori enda  sees!

Aga kui hoopis sarnaselt Põhjamaadega kehtestaksid ennast ametiühingud ja survestaksid poeomanikke uksed varem sulgema? Ka sellist klassivõitlusega sarnanevat lahendust ma ei poolda – see süvendab põhjendamatut  vastasseisu erinevate osapoolte vahel!

Kõige lihtsam, selgem ja odavam on ikka sektoriüleselt tööjõukasutust reguleerida! Ehk eesti keeles öeldes – riik peaks kehtestama poodidele õhtuse ja nädalavahetuse lahtioleku ajapiirangud!

Kas  ühiskonna heaolu väheneks kui näpistaksime paar tundi hilisõhtust poe-aega?  Ei, enamus inimesi ei paneks tähelegi, kui poed näiteks kell 9 kinni läheksid!  Kas oleks tegemist turukonkurentsi piiramisega? Ei, sest samad reeglid kehtiksid kõikidele. Kas oleks tegemist kuluka regulatsiooniga ühiskonnale? Ei, kulu on null!

Aga äkki kehtestaks siis ka tööaja  piirangud politseile ja arstidele?   See on lapsik probleemi naeruvääristamine, aga mitte tõsiseltvõetav argument.  Kui politsei või meditsiin öösiti ei tööta, siis kaotab keegi elu.  Midagi aga ei juhtu, kui  keegi ei saa inimtühjas supermarketis  südaöösel limonaadi osta. Loomulikult lahendab ka turg pikaajaliselt ise selle probleemi - läbi pankrottide ja turuosaliste kontsentreerumise. Nagu näiteks on juhtunud  Põhjamaades, kus 2-3 kaubaketti müüvad suurema osa turumahust. Meie eesmärgiks peaks olema mitte konkurents välja suretada,  vaid hoopis luua tingimused selle mitmekesisuse säilimiseks ning  tööjõu suunamiseks tänasest kaubandusest  kõrgema lisandväärtusega tegevusaladesse. 

Doing business (Vikerraadio (46): 3.11.2016)

Maailmapank on teinud iga-aastase ülevaate  maailma ettevõtluskeskkonnast ja järjestanud riigid äritegemise lihtsuse seisukohalt lähtudes. Vaadeldud on mitte majanduskonjunktuuri ja konkurentsitihedust, vaid ettevõtetele kehtestatud reegleid ja ametkondade töö  kvaliteeti.

Hinnatud on erinevaid riiklikke regulatsioone, mida ettevõtjad peavad järgima 189 erinevas maailma riigis. Lihtsas keeles - raportis hinnatakse ettevõtluskeskkonda bürokraatia seisukohalt lähtudes. Mida vähem regulatsioone ja bürokraatiat, seda lihtsam on äri alustada ja pidada. Aga ettevõtlusele  ei oluline  mitte ainult regulatsioonide vähesus ja lihtsus, vaid ka nende kvaliteet. Seega  - hinnatakse regulatiivset keskkonda ühelt poolt bürokraatia koorma suuruse kaudu;    ja teiselt poolt, kui hea ja kvaliteetne on riigi poolt osutatavad teenused, mida turuosalised saavad.

Ettevõtted puutuvad  igapäevaselt oma töös kokku erinevate regulatsioonide ja piirangutega. Need regulatsioonid on raportis jaotatud 11 suureks alateemaks,  mida siis riigiti on ühtsete põhimõtete järgi hinnatud. Kõiki riike on võrreldud „oma klassi“ parimaga.  Kokkuvõttes on moodustatud maade  järjestus sellest lähtudes, kui kaugel asuvad nad tinglikust  „ideaalriigist“. Üldistuste tegemiseks on kasutatud riigi kõige suuremas  linnas, Eestis siis  Tallinnas,  tegutseva keskmise suurusega tööstusettevõtet puudutavate regulatsioonide olukorda.  

Mida numbrid näitavad? Kõige kergem äri ajada Singapuris, Uus-Meremaal ja Taanis.  Esikümnes on veel  teised Põhjamaad, Lõuna-Korea, Suurbritannia ja USA.

Selline järjestus on samalaadselt püsinud juba mitmel aastal. Kõige keerulisem on ärikeskkond aga vaestes Aafrika riikides.  Eesti on tublil 16 kohal, üsna lähedal on ka teised Balti riigid.

Muidugi tuleb sellistesse „edetabelitesse“ suhtuda „sisutundlikult“ ja mitte liigselt vaimustuda või ärrituda saavutatud kohast. Oluline on hoopis tähelepanu pööramine neile aspektidele, mis majandustegevust ja ühiskonna heaolu sisuliselt  mõjutavad.

Raport annab teada, et Eestis on äritegevusega alustamine lihtne – keskmiselt võtab see 3 päeva ja nõuab 3 protseduuri.

Ka ehituslubade saamine Eestis  ei ole üleilmses raamistikus ülemäära keeruline – keskmiselt kolm ja pool kuud ning 10 protseduuri. Naljaviluks võiks küsida – kas see on koos või ilma korruptsioonita?

Naljakal kombel on aga elektriühenduste saamine Eestis üsna vaevaline. Meenutagem, et jutt käib Tallinna linnast, mitte kaugelasuvast maapiirkonnast.

Eriti efektiivne on aga Eestis maaomandi registreerimise kiirus ja kvaliteet. Oleme selle poolest lausa maailma top 4-s. Tubli töö, Maa-amet ja muud asjaomased kontorid!  Üldse pöörab seekordne raport väga suurt tähelepanu just maaomandile, rõhutades sellega seotud regulatsioonide  olulisust ärikeskkonnale. Veelkord, tähtis on mitte ainult maaomandi registreerimise ja omandisuhte ülemineku kiirus, vaid eelkõige kvaliteet ja omandiselgus.

Juurdepääs laenuressurssidele   võiks Eesti olla paremini reguleeritud  – raport näeb regulatiivseid nõrkusi nii laenuvõtjate informeerituse, kui ka  pangatehingute õiguslike aspektide seisukohalt lähtudes.

Eriti kehval positsioonil oleme aga vähemusinvestorite kaitse aspektist lähtudes – lausa 81 kohal. See valdkond sisaldab nii investorite vaheliste vastuolude regulatsioone, vähemusaktsionäride kaitset ja nende osalemist ettevõtte juhtimisel. Kui see on probleemide koht,  siis  tuleb näpuga näidata Riigikogu ja Justiitsministeeriumi suunas!

Ka maksukeskkond ei ole Eesti nii ettevõtjasõbralikult kujundatud,  kui meie minapilt ütleb; asume 30 positsioonil. Maksude tasumine võtab aastas ettevõttelt 81 tundi tööaega ja võrreldes teenitud kasumiga,  maksame ära pool sellest summast. Olgu täpsustatud, et see number ei sisalda indiviidi tulumaksu, mis on ikka inimese, mitte ettevõtte koorem. Küll aga sõltub see  kasumi ja sotsiaalmaksu tasemest.  

Lepingute täitmise regulatsioonid on väga head, aga ettevõtte  pankrotiga seonduvad regulatsioonid on Eestis nõrgapoolsed.  Keskmiselt võtab pankrotiprotsess aega 3 aastat; maksab 9% varade väärtusest ja võlausaldajad saavad tagasi 40 senti taotletud summa 1 euro kohta.  Singapuris näiteks tehakse pankrot ära 10 kuuga, see maksab ainult 3% varade väärtusest  ja saadakse tagasi 90% kreeditoride rahast.

Seega, Eestis saab äri teha küll ja riigibürokraatia taha asi pidama ei jää. Küll aga on ärikeskkonna nõrku kohti, mis vajavad paremaid regulatsioone!