Sööge rohkem suhkruvatti! (Vikerraadio (68): 20.09.2016)

Veel vähem kui Eesti suudab tervishoiule kulutada ainult Rumeenia.  Eesti on kõikidest allikatest finantseeritav SKP-ga võrreldav tervishoiu rahastamine  6%; Rootsis näiteks 11% ja Soomes alla 10 protsendi.

Kuigi arstide palgad on Eestioluliselt suuremad kui keskmine palk, siis kogu meditsiinisektori töötajate palgatase on ainult natuke kõrgem  Eesti keskmisest. Võrreldes meie rikaste lähinaabritega, on aga kogu tervishoiusektori töötajate palgaerinevus mitu korda väiksem.

Kõik  osapooled on ühel meelel – raha on meditsiini rohkem vaja. Eriarvamised on aga selles, kust see raha peaks tulema. Vabatahtlikul  ravikindlustusel põhinev süsteem ei ole Eestis võimalik – selleks on meie rahvaarv liiga väikse.  Samuti on piiratud erameditsiini laiendamine, selleks oleme liiga vaesed. Neist asjaoludest tulenevalt saab Eesti meditsiinisüsteemi rahastamine põhineda ainult  kohustuslikel maksudel – muude süsteemide  rakendamine pole majanduslikult lihtsalt  võimalik.  

Raha vähesuses ei saa süüdistada Haigekassat.  Nemad on piltlikult öeldes nagu auto, mis sõidab ainul siis kui sellesse kütust kallatakse.  Samalaadselt – Haigekassa suunab ravisüsteemi raha täpselt selles mahus, mida riik talle eelnevalt on eraldanud.  Seega, Haigekassa ei saa põhimõtteliselt  minna pankrotti. Pankrotti saab minna ikka ainult ühiskonna meditsiinisüsteem, mis ei suuda pakkuda  vajalikus mahus ja kvaliteedis arstiabi.

Tänane Haigekassa rahastamise süsteem, mis põhineb ainuüksi tööandja sotsiaalmaksetel, ei ole enam kestlik.

Ja seda kahel põhjusel. Esiteks, sotsiaalmaksu summa ei kata enam meditsiinisüsteemi vajadusi.

Teiseks, sotsiaalmaksusüsteem võimendab tööandja palgakulutusi  niivõrd palju, et pole võimalik palka tõsta  ja luua kallimaid  töökohti. Oleme jõudnud olukorda, kus on  vältimatu sotsiaalkulutuste, sealhulgas ravikulutuste  katmiseks, vajaliku maksusüsteemi ümberkorraldamine.  Teiste, olemasolevate eelarvetulude ümbersuunamine meditsiini vajadusteks ei ole pikaajaline lahendus, sest seda raha riigieelarves ei ole ega tule. 

Niisiis,  ikkagi ainus võimalus tuua sotsiaalsfääri rohkem raha on mingite maksude suurendamine. Siin saab paraku julgus otsa, sest see nõuaks olemasoleva maksusüsteemi põhimõttelist ümberhindamist ja paljude seniste dogmade kõrvale heitmist.

Mis need dogmad siis on? Esiteks - me ei saa suurendada palgasaajate maksukoormust. Või,  et me ei tohiks  maksustada ettevõtete kasumit.  Või et ainsad maksud,  mida tohib muuta on tarbimis- ja varamaksud.

Öelgem aga otse – peale tulumaksude puuduvad meil muud sisulised võimalused eelarvesse ja sealt edasi ka  meditsiini - maksuraha juurde tuua.

Tarbimismaksud  – nagu näiteks  suhkru-, auto-   või pekimaksu kehtestamine,  nõuab oluliselt  rohkem administreerimist kui loodetav tulu. Ned maksud lihtsalt ei sobisotsiaalsfääri kulude katteks oma kitsa suunitluse, madala maksulaekumise ja ebaühtlase maksubaasi jaotuse mõttes. Neist kokkukogutav tulu on mikroskoopiline võrreldes meie meditsiinisüsteemi rahavajadusega.

 Samuti varamaksud. Meil on tulnud käibesse selline sõnakõlks, et maksustage rikkust, aga mitte tulusid ja rikkaks saamist. Majanduslikus mõttes on see lause  täielik nonsenss. Pole võimalik maksustada vara ilma, et selle vara omanikul oleks olemas tuluvoog, millest  oleks võimalik oma vara pealt makse maksta. 

Tulu ja vara on maksustamise mõttes eristamatud ehk ka vara maksustamine  on sisuliselt alati tuluvoo maksustamine.

Lühidalt, lisanduva maksutulu allikas saab olla ainult indiviidi tulude ja ettevõtte kasumite maksustamine.

Tänane sotsiaalmaks tuleks  jaotada  sotsiaalmaks kaheks – tööandja ja töövõtja vahel. Näiteks  ühtlased 15% väljamakstud palgalt panustaks  tööandaja  ja ülejäänud pool  tuleks töövõtja töisest tulust.   Indiviidi, rõhutan – töötaja,  sotsiaalmaksu määrad oleksid sealjuures diferentseeritud  palgatasemest lähtuvalt – näiteks vahemikus  2-20%. 

Kuulen vastuväidet, et mis on nüüd võrreldes eelnevaga teistmoodi?  Muutus on  põhimõtteline. Kuigi maksubaas  on sama ehk rahvakeeles brutopalk, siis maksukoormus jaotub nüüd ringi.  Ettevõtete tööjõukulu väheneb oluliselt. Või teistpidi, sama tööjõukulu juures on võimalik tõsta nominaalpalka. See on äärmiselt  oluline konkurentsivõime ja kõrgema lisandväärtusega töökohtade seisukohast. Näiteks kui tööandja sotsiaalmaks väheneks 15%-ni, siis Tartu Ülikooli Kliinikum säästaks võrreldes tänasega igakuiselt poolteist miljonit  eurot. Iga kuu! Oleks loogiline arvata, et see kättejääv summa  kandub üle Kliinikumi töötajate palkadesse. Kõrgem palk on ka töötjale motivaator paremini tööd teha ja vähem välismaa poole vaadata. 

Kõrgem palk tähendab teiselt poolt ka töötajate suuremat maksukoormust. Aga see maksukoormus jaotub  vastavalt maksevõimele.  Nii nagu seda ikka Läänemaailmas tehakse. Aga kes siis veel peaks oma pensioni ja ravikulude eest maksu maksma, kui mitte  pensioni  ja arstiabi saajad ise? 

Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikumi 2015.a. tööjõukulud  koos sotsiaalmaksu ja tööandja töötuskindlustusmaksega olid 77 927 368 eurot ehk sotsiaalmaks  ~18 miljonit eurot ehk 1,5 miljonit eurot kuus..

Henry George võtab maa ära (Vikerraadio (67): 6.09.2016)

Kas toit on kallis sellepärast, et põllumaa on kallis või vastupidi -  põllumaa hind on kõrge sellepärast, et toit on kallis?  Majandusteooria vastab sellele üheselt – maa hind sõltub tema abil saadava teenuse või toote väärtusest. Seega, mida suurem toidu nõudlus ja hind, seda kõrgem on omakorda ka toidu tootmiseks vajaliku põllumaa väärtus.

Keskkonnaministeerium on teada andnud, et võtab lõpuks ette järjekordse maahindamise, mida on edasi lükatud 15 aastat.  Miks see ühiskonnale oluline peaks olema? Aga seepärast, et riigi poolt antud hindest sõltub maamaksu suurus –  seda nii eraisikute kui ka äriühingute maaomandile.  Olukorra teeb huvitavaks asjaolu,  et alates viimasest arvestuslikust hindamisest on maa turuhind tõusnud kümnetes kordades. Aga maamaksu mõttes elame täna ikka veel Euroopa Liidu eelses krooniajas. Loogiline oleks arvata, et  maa väärtuse kümnekordne üleshindamine toob kaasa ka olulise   maamaksu tõusu.  See ongi peapõhjus, miks eelnevate aegade valitsused pole julgenud lasta maa väärtust korrapäraselt hinnata, sest  maamaksu tõstmisega populaarsust just ei kogu. 

Keskkonnaministeeriumi väitel on tegevuse eesmärgiks ka „maa maksustamise lahti sidumine maa hindamisel saadud väärtusest“.   Ülimalt  huvitav – mille alusel siis omavalitsused  maamaksu hakkavad küsima  ja milleks seda riigipoolset hindamist siis üldse vaja on, kui maamaks ei sõltu maa arvestuslikust väärtusest?

Väidetavalt saab „ajakohaste maa korralise hindamise tulemusena … iga maaomanik ülevaate oma maa hetke väärtusest“.  See ei ole tõsiseltvõetav – kui inimene tahab tõesti teada oma maa hinda, siis ta tellib hinnangu kinnisvarabüroolt. Ainult selleks, et igale omanikule maa hetkehinna kohta  infot  jagada – selleks  ei ole riigil vaja küll  miljoneid kulutada.  Maa ümberhindamise vajadus tegelikkus on ikka ühene – riigil, antud juhul siis kohalikul omavalitsusel,  on lihtsalt rohkem maksuraha vaja!

Maksuteoreetikutele üldiselt maamaks meeldib.  Seda mitmel põhjusel. Maamaksu poolt kokku kogutavat raha ja selle kulutamise eesmärki on võimalik üsna otseselt seostada. Kuna maa kasutamine ja maast kasusaamine on võimalik alati ka mõningase riigipoolse panustamise kaudu, siis käsitletakse maamaksu kui tasu avaliku sektori teenuste eest. Infrastruktuuri ja selle hooldamise, õiguskaitse  ja muude teenuste tase kandub otseselt üle ka maa hinda ehk maaomaniku omandi väärtuse kasvu.

Maamaksu kaudu on võimalik ka mõjutada ka maa kasutamise viise ja suurendada selle majanduslikku efektiivsust. Maamaksu saab alati kätte ehk ta on eelarveliselt üsna täpselt ette prognoositav.

Täna saab kogu Eesti riigisektor maamaksust alla 1% kogumaksudest; Euroopa Liidus (koos kinnisvara maksustamisega) on see keskmiselt  3%  Kohaliku omavalitsuse maksutuludest moodustab maamaks 6% aga tema osakaal väheneb pidevalt.

Aga kuidas hinnata Eesti maamaksusüsteemi üldist efektiivsust? Meil on väga hästi korraldatud maa omandisuhte registreerimine, kaitse ja omandi üleminek. Aga Eesti maamaksusüsteem tervikuna  ei  vasta paraku heale maksule omastele tingimustele. Tooksin välja vähemalt kaks põhjust.

Esiteks, Eestis kehtestatud populistlikud maamaksu soodustused moonutavad  turumajandusele omast võrdväärse vahetusprotsessi  põhimõtet.

Teiseks, maamaksu püütakse koormata selliste funktsioonidega, mida ta põhimõtteliselt ei saa täita.  Mis toob omakorda kaasa uued moonutused.

Kui käsitleme maamaksu kui tasu avaliku sektori teenuste eest, siis laialdane maksuvabastus tähendab selle teenuse jagamist maaomanikele tasuta.  Samas kandub avaliku sektori teenus üle maa hinda ehk tõstab ka nende maaomanike vara väärtust, kes midagi ei maksa.  See ei ole turumajandus!  Samuti,  maamaksuvabastus ei sõltu  inimeste jõukuse tasemest ja maksevõimest. Seega ei ole see ka sotsiaalselt õiglane.  See ei ole efektiivne ka näiteks linnaliste piirkondade arengu mõttes, kui seal elavad koos väga erineva sissetulekuga inimesed, kelle võime panustada piirkonna arengusse on ülimalt erinev.

Maamaksuvabastus tähendab teiselt poolt  maksukoormuse suuremat kandmist nende maaomanike poolt, keda maksuvabastused ei hõlma. Mis toob omakorda kaasa ebaefektiivsuse, sest see maksukoormus ei ole  diferentseeritud kinnisvara väärtuse alusel, mis  üldistatult võiks peegeldada  inimeste maksevõimet.   Ehk siis kõige rikkamad ja kõige vaesemad maksavad maamaksu ruutmeetri eest  täpselt sama palju. 

Kui  maa maksutatav väärtus suureneb 10 korda, siis võiks eeldada ka selle ülekandumist maamaksu suurusesse. Aga kuna maksuvabastuse saajad ei maksa endiselt midagi, siis langeb kogu see maksukoorem seda rängemana kõikidele teistele  maaomanikele. Sõltumata nende tegevusvaldkonnast või maksevõimest.  Erinevalt Eestist kasutatakse mujal maailmas kinnisvaramaksu, mis  võimaldab viia omavahel vastavusse omaniku maksukohustuse,  avaliku sektori poolt saadava teenuse hulga  ja kinnistuomaniku maksevõime.  

Tahaks kullast südant’ (Vikerraadio (66): (30.08.2016)

Saime  tiheda presidenditeo vahepeal teada, et Haigekassa on  miinusesse langenud. Tegelikult on  30 miljonit ülekulutamist  miljardilise eelarvega Haigekassale on muidugi saiaraha. Ei lõpe meie arstiabi ega muutu ta niipea ka tasuliseks!

Küll aga toob selline olukord välja järjekordse märguande meie maksusüsteemi olemusest ja võimekusest.  Meenutagem siinkohal kurva muigega  ka Läti viinarallit.

Aga arstiabi saamise võimalustest üldiselt. Põhimõtteliselt on kolm võimalust arstiabi ja sellega seotud teenuste rahastamiseks. Sageli kasutavad riigid mingisugust  kombinatsiooni kõigist neist elementidest.

Esiteks, maksame oma  ravikulud kinni  oma taskust vastavalt kuludele. Seda saavad endale  lubada muidugi  piisavalt rikkad ühiskonnad (nagu näiteks Šveits),  sest arstiabi on  üks paganama kallis teenus.  Enamusele  Eesti inimestele käiks vähegi tõsisem raviprotseduur lihtsalt üle rahakoti suuruse.

Teine võimalus on ravikindlustusmeditsiin,  nagu näiteks USA-s.  See tähendaks inimeste korrapäraste maksete sooritamist kindlustusfondidesse ja kui vaja -  siis maksab  kindlustus minu ravikulud kinni.  Sellise süsteemi puhul on kaks piiravat tegurit. Tegemist on loomupoolest väga kalli ravisüsteemiga.  Kui mina kindlustusevõtjana olen ikka raha ette maksnud mingi raviteenuse eest,   siis peab kindlustus olema võimeline selle ka kinni maksma. See aga tähendab piisavalt kõrgeid kindlustusmakseid ja suure hulga maksjate olemasolu. Eesti puhul on selline variant sisuliselt välistatud – meid on selleks liiga vähe ja  me pole piisavalt rikkad.

Jääb kolmas ravikindlustuse rahastamise viis – riigimaksud.  Need maksud võivad olla otsese suunitlusega ravikulude katmiseks  või maksubaas tervikuna (nagu näiteks Taanis).

Ja siin jõuamegi tänase  Eesti maksusüsteemi  kõige suurema probleemi juurde – kuidas sotsiaalmaksu (sealhulgas ravikindlustuse)  koormust  jagada?

Meie meditsiini rahastamise süsteem on Euroopa kontekstis väga erandlik – kõik  ravikindlustusse minevad maksud on pandud tööandjate õlgadele. Ja see koorem on täna muutunud üheks peamiseks palgatõusu ja tööhõive struktuuri mõjutavaks piduriks.

Paneme asjad kokku – Haigekassa võib minna pankrotti, aga ettevõtete sotsiaalmaksu ei saa suurendada. Vabatahtlik kindlustusmeditsiin pole tehniliselt  võimalik. Peene nimega  „omaosaluse  suurendamine“  tähendab tegelikkuses tasulist raviteenust.  Mida me teeme niigi suhteliselt palju Euroopa kontekstis.  Ehk ka see pole võimalik.

Saab muuta ka muidugi ka alanda raviteenuse kvaliteeti ja kättesaadavust, mida ilmselt ka tehakse Haigekassa eelarve tasakaalustamiseks.

Räägitakse umbmääraselt ka maksude tõstmisest. Nende maksude nimede  väljaütlemiseks paraku julgust pole.  Sest need maksud saavad olla ainult tulumaksud – eelkõige indiviidi, aga ka ettevõtte tasandil. Veelgi täpsemalt,  see tähendaks ka inimeste tulumaksumäärade progresseeruvuse sisseviimist.  

Seega on maksusüsteemi muutmise peaküsimus selles, kuidas tagada arstiabi rahastamine ja samal ajal vähendada ettevõtete sotsiaalmaksukoormust 

Jätkusuutmatu sotsiaalmaksusüsteemi põhimõttelise muutmise asemel tegeletakse Eestis aga  mingisuguse sotsiaalmaksulae otsimisega, mis on täielik pseudoteema.  Inimesed, kes sellest räägivad, ei saa ilmselgelt aru maksusüsteemi kui terviku olemusest ega ka sotsiaalmaksu lae mõttest.

Sotsiaalmaksu lagi ei ole mitte töökohtade loomise teema, vaid õigluse teema.  Ravikindlustusmakse  on seotud tõenäolise raviteenuse kuluga, mida maksja tulevikus võiks saada.  Seega - ravikindlustusmaksu summa ei peaks olema oluliselt suurem sellest, mida meditsiinisüsteem tõenäosuse kohaselt inimesele tagasi annab.  Isegi kui ta saab puhtast kullast südame või hõbedast häälepaelad. Kuna väga suur ülemaksmine  võrreldes võimalike raviteenuste kuluga ei tundu olevat  õiglane, siis kehtestatakse sotsiaalmaksule teatud ülempiir. Turumajandus!

Sotsiaalmaksu ülempiir nõuab aga vältimatult kolme üheaegselt kehtiva tingimuse olemasolu. Need on progresseeruva maksumääraga indiviidi tulumaks; sotsiaalmaksu koormuse jaotumine tööandjate ja töövõtjate vahel ning optimaalne sotsiaalmaksulae tase.  Need tingimused on  kõikides riikides olemas, kus sotsiaalmaksulael mingigi majanduslik mõte on!

Kuna aga nende  maksusüsteemi aspektidega  pole erakonnad täna võimelised  või tahtelased  tegelema, siis  sotsiaalmaksu laest rääkimine on sisutu asendustegevus.

 Kui neid tingimusi pole, siis tähendaks  sotsiaalmaksulae kehtestamine kiiret sotsiaalmaksusüsteemi kollapsit.   

Kõrgepalgalisi töökohti loob ikka sotsiaalmaksu  jõuline alandamine kõikide tööandjate jaoks. Näiteks 15%-ni.  Ülejäänud sotsiaalmaks oleks töötajate kanda, mis tähendab vältimatult ka progresseeruva määraga indiviidi tulu- või vastavalt sotsiaalmaksu.  Teisi võimalusi ma paraku tänases olukorras ei näe! 

Kõik teevad äppe Tallinnas (Vikerraadio(65): 5.08.2016)

Hiljuti avaldas Kutsekoja nimeline sihtasutus huvitava ja emotsionaalse nägemuse

olulisematest töö ja oskuste trendidest ja nende mõjust Eesti tööturule kümne aasta vaates.

Missugune on siis autorite visioon Eesti majandusest  ja töötegemisest?  Tooksin esile kolm aspekti – missugune on majanduse struktuur, töötajate oskused/omadused ja haridussüsteemi muutused.

Autorite nägemuses on Eestist saanud oluline uue majanduse keskus, mis põhineb kõrgtehnoloogial, digitaalsetel  lahendustel ja uuelaadsetel ettevõtlusvormidel. Ilmselgelt on  autorid saanud inspiratsiooni Silicon Valley laadsest tehnoloogiaettevõtete kontsentratsioonist  ja toimimismudelist. Loomulikult toimub Eestis selline  äpivabrikute kogunemine Tallinnas; mitte ühtegi teist Eesti paika 70 leheküljelises  analüüsis isegi ei mainita. Need  äpitehased allutavad endale  kõik teised tegevused. Autorite sõnade kohaselt - “kõrgtehnoloogilised töökohad on ühe piirkonna jõukuse põhjuseks - arstid, juristid ja katusepanijad on tagajärg“.

Edasi, need Tallinnas paiknevad Eesti äpitehased tegelevad põhiliselt kahe asjaga – esiteks, Euroopa riikide vananemisest tulenevalt vanainimestele mõeldud tervise ja heaolutoodetega ning teiseks, keskkonnateemaliste ja puhaste tehnoloogiate arendamisega.  Muudest võimalikest tegevusaladest visioonipaberis täpsemalt juttu ei tehta, kuigi mainitakse,  et tehnoloogiline areng mõjutab  väga tugevasti ka teisi sektoreid.

Nutikate masinate ja süsteemide kasutuselevõtt vähendab tööjõuvajadust paljudes sektorites, aga töötajatelt  eeldatakse mitmekülgsemaid oskusi.

Organisatsioonide enda piirid hägustuvad ning rohkem saab olema projektipõhist töökorraldust, paindlikke  töötegemise vorme; töökohad sünnivad ja kaovad kiiresti  ning  töötajate kindlustunne  väheneb.  Suureneb vabakutseliste töötajate osakaal ja ning tööjõu  mobiilsus  üle riigipiiride. Töötajate liikumine üle erinevate asukohariikide pälvib  visioonipaberi koostaja erilist tähelepanu, sest võitlus talentide pärast on globaalne. Korduvalt rõhutatakse vajadust muuta meie ühiskond tolerantsemaks  erineva tausta ja  tõekspidamistega inimeste suhtes.

Organisatsioonides muutuvad põhilisteks meeskondade koostöö juhtimine, mitte tavapärane ülevalt-alla käsuliinil põhinev korraldus.  Töökollektiivid ise muutuvad rahvusvahelisemaks ja töötajad kiiresti vahelduvaks.

Missuguseid on olulised universaalse  tulevikutöö oskust oskused, mida „hinnatakse sõltumata erialast aastal 2020“?

Loetleme - töötaja peab suutma oma tegvust mõtestada, olema sotsiaalselt intelligentne, loov,  omama kultuuride-vahelist kompetentsust; olema programmeeriva mõtlemisega ehk oskama teisendada suuri andmemahtusid abstraktseteks mõisteteks; võimeline aru saama andmetepõhisest otsustamisest;  võimeline looma sotsiaalmeedia sisu; omama disain-mõtlemist;  ohjama kognitiivset  koormust ning olema  võimelised virtuaalseks koostööks.

Vaat selliseid oskusi eeldatakse paari aasta pärast sealhulgas ka Eesti 84 tuhandelt poemüüjalt, 62 tuhandelt ehitajalt ja 47 tuhandelt autojuhilt.

Ülevaates tõdetakse et struktuurimuutused majanduses peavad aluse saama haridusest ja selle rahvusvahelistumisest.  Suuresti aga  soovitatakse  tegeleda asjadega, mis vähemalt Eesti ülikoolide jaoks on eilne päev ning millest on juba ammu edasi liigutud.  

Maailmatasemel ülikool saab autorite arvates olla ainult Tallinnas; kõrgharidust ennast nähakse aga ainult kui sisendit muude tegevuste jaoks mitte  aga kui  võimalikku Eesti eksportivat sektorit.

Võtame teema kokku.  Visioonipaberi autorid keskenduvad alati väga olulisele  valdkonnale nagu seda on tööjõuturg ja majandusstruktuur. Samas nähakse tööturu arengut ainult läbi ühe kitsa sektori raamistiku – milleks on siis IT ja sellega seonduvad tegevused.  Eesti majandus  on siiski oluliselt laiem ja mitmekesisem.

Teiseks, Eesti majandust nähakse toimivat ainult ühes kohas – Tallinnas – ning muid piirkondi pole selles kontekstis olemaski. 

Kolmandaks – puudub igasugune plaan ja ettepanekud,  kuidas siis soovitavate tulemusteni  nii majandusstruktuuris kui hariduses  jõuda. On esitatud küll atraktiivse „utopopialinna“ kirjeldus, aga kuidas sinna võiks jõuda - sellest mitte  sõnagi!  See ehk ei ole ka selle kirjutise  eesmärk, aga paljasõnaline  „tehtagu“, „arendatagu“ või „õpetatagu“ ei anna meile ka suuremat  lisaväärtust juurde.

Kuidas siis sellise visioonipaberi žanrit ja kohta määratleda?  Pakuksin välja, et tegemist on hea  motivatsioonikõnega. Haridustee algmeetritel seisvad noored peaksid seda kindlasti lugema – tegemist on kergeltloetava, emotsionaalse  ja  innustava  tekstiga,  mis võiks neid suunata hariduslikke ja tööalaste valikute tegemisel. 

Kui palju on riigil töötajaid? (Vikerraadio(64) 5.07.2016)

Rahandusministeerium esitles eelmisel nädalal raportit  pealkirjaga „RIIGI ÜLESANNETE ANALÜÜS“.  

Ministeeriumi tublid töökäed eesotsas Riigihalduse ministriga  keskendusid „riigiülesannete liitmise võimalustele, dubleerivate tegevuste kaotamisele ning ülesannete üleandmisele era- ja kolmandale sektorile“. Kindlasti on selline riigi tegevuse ülevaade ja hinnang  vajalik ning asjakohane.  Dokument ise on mahukas – kuus ja poolsada lehekülge – seega markeerime siin ainult mõningaid üldisi käsitletud teemasid.

Peamine surve riigiaparaat ümber korraldada tuleneb  asjaolust, et riigil pole piisavalt tulu, et tegevust jätkusuutlikult rahastada. Rahapuudus tuleneb omakorda Eesti kidurast majanduskasvust,  kohaliku omavalitsuse nõrkusest ja Euroopast tuleva rahavoo vähenemisest.  Seepärast seab raport eesmärgiks 700 avaliku sektori töötajat igal aastal lahti lasta, aga vajalik töö sealjuures ikka ära teha.  Aga kui palju on üldse avalikus sektoris töötajaid, keda saaks ära koondada?

Hakatuseks antakse teada, et 2060 aastal elab Eestis täpselt 1,090,793  inimest. Pole küll lisatud, et mis nädalapäeval täpselt nii mitu inimest Eestis elab.

Statistikaameti andmetel töötab täna Eesti avalikus sektoris 163 tuhat inimest ja erasektoris 478 tuhat inimest.  Ehk siis üks neljandik Eesti töötajatest saab palka riigi käest.  Üsna tavapärane number Euroopa kontekstis!

 Kui aga taandada töötajate arv tinglikult täistöökohtadeni, siis on avalikus sektoris toimetamas 118 tuhat töötajat. Pooled neist keskvalitsuse nimekirjas, pooled kohalikus omavalitsuses.  

Aga olgu rõhutatud, et tegemist ei ole ainuüksi ametnikega, vaid väga erilaadseid töid tegevate inimestega – nii õpetajate, arstide kui  ka kaitseväelastega.  Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on avaliku sektori töötajate arv mõnevõrra alanenud.

Avalikus teenistuses on Eesti riigis 29 tuhat inimest, kellest 11 tuhat on täiskohaga kontoriametnikud, 9 tuhat eriteenistujad ehk politseinikud ja kaitseväelased ning lisaks samapalju mitmesuguseid abiteenuseid pakkuvad tegelasi - nagu näiteks raamatupidajad ja asjaajajad.

Viis tuhat mitmesugust avaliku sektori töötjat on kohalikes omavalitsustes. Jah,  vaid 5 tuhat ja  neistki suur osa suurlinnades. Aga räägitud on neist ametimeestest haldusreformi raamistikus  viimase paarikümne aasta jooksul väga, väga  palju. On loodud foon, et kui saaks mõned neist 3500 madalapalgalistest maa-ametnikust  lahti lasta, küll siis hoiaks riik palju raha kokku!

Ka keskvalitsuse nii-öelda 20 tuhandest ametnikest moodustavad poole politseinikud, kaitseväelased ja päästjad.  Keda meil kindlasti liiga palju ei ole. Ka raport möönab, et  Eestis „kulutatakse üllatuslikult  üldistele valitsussektori teenustele juba praegu vähem, kui teised riigid…..kuna väikeriigi ülalpidamiskulud kipuvad reeglina olema proportsionaalselt suuremad, kui suurriigil“. Seega kibeleb ikkagi küsimus – kes on need tuhanded ametnikud, keda on võimalik vähendada? Kui just kaitseväge või politseid ei taheta kinni panna! Raportis on küll ühekaupa üles loetletud kõik muuseumitädid ja raha jagavad ametnikud, aga tundub väheusutav, et näiteks 10 aastaga oleks meil võimalik 7 tuhat ametnikku ära koondada. Neid lihtsalt pole nii palju!

Kuigi Raport keskendub  avaliku sektori teenistujate ehk ametnike tegevusele, siis olgu meenutatud, et Statistikaameti andmetel on meil ka 60 tuhat haridustöötajat ja 37 tuhat meditsiinitöötajad – suurem osa neist avalikus sektoris!

Seega, kui räägitakse  700 avaliku sektori töötaja koondamisest aastas, siis peetakse silmas ka õpetajate ja arstide arvu vähendamist. Nende ametialade töötajatest pole aga 600 leheküljelises raportis mitte silpigi. Aga loomupärane oleks arvata, et vananev ühiskond vajab rohke meditsiini- ja sotsiaalteenuseid ning nende sektorite töötajate kärpimine meie heaolu ei suurenda. 

Kokkuvõttes – loomulikult tuleb tunnustada Rahandusministeeriumit  riigisektori toimimise analüüsi eest. Riigivankri juhtimist tuleb alati tõhusamaks teha! Küsimus on aga laiem – kas riigi tsentraliseerimine ja  avaliku sektori töötajate  kärpimine teevad  meie riigi paremaks ja kestvamaks? 

E-exit (Vikerraadio (63): 28.06.2016)

Tänaseks on Suurbritannia referendumist vist küll kõik ära räägitud, aga veel mitte kõigipoolt. Seepärast alustan kodustest asjadest.

Nii nagu äreval Albionil on ka kodusel Terra Marianal  üheks peaküsimuseks saanud – kuidas oma majanduse ja eluga  edasi minna?

Erinevalt brittidest on Eesti jäänud kinni niinimetatud „keskmise tulu lõksu“. Oleme jõudnud teatud heaolutasemele, millest ülespoole liikumine  on palju vaevalisem.  Senine kiire jõukuse kasv ja lähenemine rikkale Euroopale on asendunud   paigaltammumisega, mis halvab inimeste teotahte ja ettevõtlikkuse.  Teoreetiliselt selgitatakse seda olukorda teatud arengutaseme  läbimisega ja sisenemisega uude etappi. Veel täpsemalt - senine odaval tööjõul  ja madalal  lisandväärtusel põhinev  tootmisstruktuur on ennast ammendanud.

Meie tulutase võrreldes  näiteks Saksamaa ja Põhjamaadega on enam kui 40% madalam ja vahe vähenemist tänane majanduskasvu kiirus paraku enam ei võimalda. Sest meie majandus on oma ülesehituselt selline, mis rikkamatele järele jõudmistparaku ei võimalda. Selleks,  et minna edasi ja vähendada heaoluvahet  rikkama Euroopaga tuleb läbi viia radikaalne majandusuuendus ehk struktuurirevolutsioon!  

Majandusteooria seisukohalt oleneb  majanduskasv tootmissisendite olemasolust ja nende ja nende kasutamise efektiivsusest. Ehk tööjõust, kapitalist ja tootlikkusest.  Nii Eesti oma asjatundjad kui ka välismaa targad IMF-st ja OECD-st  on toonud välja asjaolud, millest majanduskasv võiks sõltuda. Vaatleme neid üldistatult.

Töötajate hulk lähiaastakümnetel – eeldades tänaste olude püsimist – Eestis suureneda ei saa – demograafiline lagi on käes!  Töötajate arv saab suurenda ainult  läbi migratsiooni – seega võõramaalaste hulk peaks suurenema!

Vaatame kapitali olukorda. Eestis on huvitav olukord, kus eelnevatel aastatel on kapitaliinvesteeringud olnud intensiivsed ja aga kapitalivarustatus olulistes majandussektorites  jääb ikka ilmselgelt maha  arenenumatest Euroopa riikidest.  Pean siin silmas näiteks tööstus ja tehnoloogiasektorit. Selleks,  et edukalt asendada vähenevat tööjõudu, peaks investeeringud ikka veel kasvama.

Teiseks, paljuski on investeeringud läinud niinimetatud traditsioonilistesse tootmissektoritesse, mis kuuluvad pigem eelmisesse majandusarengu perioodi. Näiteks toidu või kaubandussektorisse.  Võrreldes Euroopaga on Eestis investeeringud tarka majandusse ja tööstussektorisse ebaharilikult madalad; teiselt poolt,  ärikinnisvarasse aga  liiga suured. IMF arvates pidurdab selline kapitalipaigutuse  jaotus tootlikkuse kasvu.

Investeeringud südaööni lahti olevatesse kaubanduskeskustesse või kontorihoonetesse teevad meie elu küll  värviliseks, aga lisavad vähe meie konkurentsivõime  kasvu. Nimetatud  valdkonnad on sageli vähese lisandväärtusega ja vähese eksportvõimekusega. Innovatsiooni ja tehnoloogia arengu tagantõukamiseks on küll meil olemas uhked programmid ja plaanid, aga erainvesteeringud ei ole piisavalt jõuliselt investeeringutega järele tulnud.

Aga seis  on veelgi kurvem. Eesti Panga uuringud näitavad, et majanduse struktuur ei ole peale majanduskriisi paranenud, vaid on muutunud  veelgi madalama lisandväärtusega tegevuste suunas.  Kriis lastigi raisku minna! Liiga palju inimesi töötab nii-öelda valel alal ja peaks liikuma suurema lisandväärtusega tegevusaladele.

Aga kuidas seda teha, kui ühiskonnas valitseb arusaam, et küll turg asjad paika paneb. Maailma kogemus on olnud just vastupidine - keskmise tulu lõksust on riigid välja pääsenud riigi poolt juhitud tööstuspoliitika ja regulatsioonide abil.

Eesti majanduse tootlikkus on ligikaudu 70% Euroopa keskmisest ning on viimastel aastatel langenud. Tootlikkuse tõus on seega võtmesõna, mis toetab majandust väheneva rahvastiku ja väheneva investeerimisaktiivsuse tingimustes.

Tootlikkust peaks iseloomustama  majanduse innovaatilisuse kasv ja uute tootmisharude teke. Investeerimine uudsesse majandusstruktuuri on üks peamisi edutegureid nagu näiteks Koreas või Singapuris.

Siinjuures olgu toodud veel sellinegi asjaolu et – suurema osa arendustegevusest  teeb avalik sektor ja  seda Euroopa Liidu vahendite arvel.

Ja olemegi tagasi  Brexiti raamistikus  – kujuteldav Eesti väljumine Euroopa Liidust  lõpetakse koheselt suurema osa igasugusest arendustegevusest ja infrastruktuuri rajamisest.  Eestil  E-xiti  oleks täna   majanduslik enesetapp!

IMF on välja arvutanud, et   Eesti majanduskasv võiks  lähemal viiel aastal olla 3% kanti ehk siis kaks korda kiirem kui täna tegelikult.  Majanduskasvu aluseks peavad olema innovatsioon ja arendustegevus, mis tooks kaasa majandustegevuse struktuursed muutused. Ilma selleta rikkamaks ei saa! Täna on jutte ja strateegiad üsna  palju, aga konkreetseid arengutrende tahaks ka  juba näha!

Trumpi maksulagi (Vikerraadio (62): 14.06.2016)

Trasberg ERR kodulehekülg

Oleme Eestis jõudnud omapärase vastuoluni. Kurdetakse selle üle, et palgad kasvavad liiga kiiresti ja see vähendab ettevõtete kasumlikkust. Teiselt poolt, meie palgatase on ikka oluliselt madam kui neis riikides, mida peame eeskujuks ja millega meie tööturud on tihedalt seotud. Kui palk ei tõuse, kaotame inimesi välismaadele.  

73% Eesti inimesi töötab erasektoris ja seega on peamine palgamaksja eraettevõtja. Palgad erasektoris on võrreldes eelmise aastaga kasvanud 2 korda kiiremini kui avalikus sektoris. Kes on siis need, keda ettevõtjad  liigsuures palgatõusus süüdistavad? Või miks palgatõusu nii vaenulikult suhtutakse, kuigi see on ju meie ühiskonna üks peamisi eesmärke.

Laias laastus on kiire palgatõusu põhjused ka välja toodud – töökohti on palju ja madala  palgaga töökohale enam ei minda; nõrk  tehnoloogiline tase, mis ei võimalda inimtööd asendada, ebaefektiivne tööjõukasutus  ja  muidugi ka väljaränne.

Palkade suurenemisele pannaks süüks,  et ettevõtete kasumid vähenevad. SEB analüütik väidab, et „töötajatele makstud hüvitiste osakaal SKP-s on jõudnud  selle aasta esimeses kvartalis 50%-ni. See näitaja ületab kaugelt Lätit ja Leedut, kuid ka Rootsit ja Saksamaad”. Paraku püüab analüütik siin  hämada ja jätta muljet, et töötajad saavad ebaõiglaselt liiga suure tüki heaolupirukast. Tegelikult näitab see osakaal  hoopis palgataset  koos ettevõtte sotsiaalmaksudega. Ehk  tegemist on hoopis tööjõukuluga, mis ei ole seesama, mis palk. Eesti palgataseme suhe  SKP-sse  on allpool keskpärast  ehk 37% ning jääb alla pea kõigile eespoolnimetatud riikidele. Eesti palgasaajad nüüd küll ettevõtete kasumeid ära ei söö!

See mis tegelikult Eesti tööjõu ülekohtuselt kalliks teeb on hoopis tööandja sotsiaalmaksud, mille kõrge taseme poolest oleme lausa kolmandal kohal Euroopas. See on tegelik probleem, mis teeb tänase palga ja hinnataseme  juures  töötajate palkamise kalliks.

Miks siis sotsiaalmaksu ei alandata?  Põhjus lihtne – sotsiaalmakse pole võimalik alandada, sest see viiks meie niigi hingeldava meditsiini ja pensionisüsteemi veelgi kiiremini kõhuli.  Ainus võimalus on kanda  sotsiaalmaksukoormus mingitesse teistesse maksudesse – näiteks tulu või tarbimismaksudesse?   Aga siin on meie maksurong jõudnud  täielikult tupikteele!  Tänase võimutasakaalu  juures ei ole kujuteldav ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse nihutamine tulumaksudesse, sest see tähendaks võimukoalitsiooni  mitte-sotsiaaldemokraatlikele  parteidele oma näo kaotamist. Teiselt poolt ei ole majanduslikult võimalik tõsta enam tarbimismakse – ei aktsiise ega käibemaksu. Läti ja Venemaa asuvad selleks liiga lähedal! Ja see ongi tupik,  kuhu oleme oma maksustruktuuriga jõudnud!

Eelmisel nädalal oli Riigikogus arutusel sotsiaalmaksule lae kehtestamise ettepanek, mis küll tagasi lükati. Arvati, et tegemist on küll hea asjaga, aga lihtsalt raha pole. Tõlgime – pole olemas sobivaid makse, kuhu puudujääv sotsiaalmaksukoormus üle kanda!

Et sotsiaalmaksu lael oleks mingigi mõte -  selleks on vaja üheaegselt kolme tingimuse olemasolu.

Esiteks, peab olema indiviidi tasemel progresseeruv tulumaks. Teiseks, sotsiaalmaksete koormus peab jagunema  nii tööandja  kui ka töövõtjate vahel. Ja kolmandaks, sotsiaalmaksukoormuse lagi peab olema realistlik. Seda nii maksulae suuruse kui maksubaasi ulatuse mõttes.

Ei ole mõtet kehtestada maksulage, kui isegi Donald Trumpi tulu selleni küüni.  Kõikides riikides, kus sotsiaalmaksulael on mingigi mõte, on ka need kolm tingimust olemas. Isegi Lätis!

Eestis paraku neid eeltingimusi pole! Sellest lähtuvalt tooks tänase maksusüsteemi tingimustes sotsiaalmaksulae kehtestamine kaasa  laiamahulise  „ooüütamise“, mis ei hävitaks  mitte ainult sotsiaalmaksu-,  vaid ka indiviidi tulumaksulaekumised. 

Aga mis oleks  siis lahendus? Ainus võimalus muuta Eesti ettevõtted konkurentsivõimeliseks ja töötajad kõrgepalgalisteks on kanda tööandja sotsiaalmaks osaliselt üle töötajatele. Kas indiviidi tulumaksu või veelgi parem,  töövõtja sotsiaalmaksu vormis. Nii nagu see on tehtud pea kogu Läänemaailmas.  See tähendab vältimatult  indiviidi tulumaksumäärade  eristamist tulutasemete lõikes.  Nii nagu see on kogu Läänemaailmas – keegi maksab tänasega võrreldes tulumaksu rohkem, keegi maksab vähem. Ja olgu lisatud – indiviidi tulumaks ei ole tööandja kulu;  väita vastupidist tähendab kutsuda üles seadust rikkuma!

Kokkuvõttes, me ei vaja mingit maksulage, vaid kõikide  tööandjate  sotsiaalmaksukoormuse olulist alandamist. Näiteks 15 %-ni.  See võimaldaks  samaaegselt  tõsta palka ja vähendada tööjõukulusid. Aga seni kuni mingitest aegunud maksudogmadest kinnihoidmine  on valitseva koalitsiooni jaoks tähtsam  kui ettevõtete konkurentsivõime, pole maksusüsteemi sisuline reform  võimalik. Seda situatsiooni iseloomustas tabavalt  meie naaberriigi peaminister -  seis on küll suurepärane, aga  -  „просто денег нет!”
Slepakov просто денег нет!