Üleilmne konkurentsivõime (Vikerraadio (70):18.10.2018)

Maailma Majandusfoorum avaldas hiljuti oma iga-aastase raporti maailma riikide konkurentsivõimest. Selles kirjeldatakse maailmamajanduse üldist olukorda ja antakse  hinnang ka erinevate riikide konkurentsivõimele. Püüame selles raamistikus tuua välja Eesti majanduse seisundi  ja kasvuvõimalused.

Globaalne üldpilt on täna vastuoluline – kasvanud on poliitilised ja sotsiaalsed pinged;  üha suuremaks probleemiks on saanud riigisisesed tuluerisused ja üldine ebakindlus. Majanduskasv jääb madalaks – toorainehinnad on langenud, väliskeskkonnast tulenevad vastuolud on kasvanud; riikide rahandus on sageli väga pingeline.

Madal  heaolukasv ja tulude ebavõrdsus on viinud maailma jõukamates riikides sisevastuolude suurenemiseni, mis omakorda on toonud kaasa vaenuliku suhtumise üleilmastumisse ja vastuseisu riikidevahelisele vabakaubandusele.

Madal majanduskasv arenevates riikides ja tooraine müügist sõltuvate maade sissetulekute vähenemine on viinud alla ka nende riikide konkurentsivõime ja halvanud reformide tegemise.

Teiselt poolt- tervikuna pole maailm kunagi nii jõukalt elanud kui täna ning nautinud nii pikalt rahuaega. Maailmas on olulisemalt vähem tapvaid  nakkushaigusi, lausvaesust ja vägivaldseid konflikte. Lugedes Eesti meediat jääb küll muidugi vastupidine tunne!

Niinimetatud Neljas Tööstusrevolutsioon suurendab lähikümnenditel  hüppeliselt tootlikkust ja majanduskasvu võimalusi. Eeldatavalt  toovad uued tehnoloogiad kaasa põhimõttelise muutuse selles kuidas toodetakse, kuidas tarbitakse, kuidas reisitakse, tehakse energiat ja suheldakse. Muidugi kaasnevad sellega ka uued ohud, mida on raske ette näha!

Kõige konkurentsivõimelisemate majanduste  esikolmik ei ole ka sel aastal muutunud - need on Šveits, Singapur ja  USA. Esikümnes või selle piiril on  veel Saksamaa, Suurbritannia,  Jaapan ja kõik meile lähedased Põhjamaad. Oleme heas ja konkurentsivõimelises seltskonnas!

138 riigi hulgas on Eesti on selles järjestuses tublil 30 kohal ning enam-vähem sellel positsioonil oleme viimase viie aasta jooksul  ka püsinud. Aga kahjuks pole selles järjestuses ka ülespoole liikunud. Kui eelnevatel aastatel on Eesti olnud Lätist-Leedust ja Poolast selgelt eespool, siis nüüd on need riigid oma konkurentsivõimelt meile kiiresti järgi jõudmas.

Konkurentsivõimet käsitletakse kui riigi suutlikkust saavutada kõrge tootlikkus,  mis soodustab majanduskasvu. Majanduskasvu kiirusest sõltub omakorda ühiskonna heaolu ja rahva jõukus.  Lühidalt – konkurentsivõime näitab riigi võimekust genereerida heaolu. Tõuseb tootlikkus, kasvab majandus, suureneb heaolu!

Konkurentsivõimet kujundavad tegurid on  üldistatult jaotatud 12 sambasse – nagu näiteks majanduse juhtimine,  infrastruktuur, haridus ja tervishoid  ning   erinevate turgude - nagu töö või  kapitaliturgude  - sujuv toimimine. Kõige konkurentsivõimelisemaks  teeb  riigi innovaatiliste ja tehnoloogiliselt keerukate toodete valmistamise võimekus.

Mis määravad ära Eesti konkurentsivõime?

Eesti konkurentsivõimet mõjutavad positiivselt väga tugev seis sellistes valdkondades nagu makroökonoomiline keskkond;  põhiharidus ja tervishoid. Sellele järgnevad tööjõuturu efektiivsus ja kõrgharidussüsteem. Jätkuvalt oleme maailma parimad palkade kujunemise paindlikkuse poolest. 

Kehvem on seis meie tehnoloogilise arenguvõime seisukohalt.

Ettevõtetel on küll võimalus kasutada  uusimat tehnoloogiat ja  on olemas võimekus seda ka kasutada, aga sissetulevad välisinvesteeringud ei too kaasa paraku kaasa vajalikku välismaist tehnoloogiasiiret. Tõlgime – saame küll palju välisinvesteeringuid, aga need tulevad sageli madala lisandväärtusega sektoritesse nagu kaubandus või kinnisvara. Või ei genereeri välisinvesteeringud mitte ekspordivõimelist toodangut,   vaid on suunatud kohaliku isikuteenidusse valdkonda. 

Sellega seostub otseselt  meie kõige kehvem konkurentsivõime aspekt – Eesti majandus  on endiselt liiga lihtsakoeline. Teeme algelisi  ja odavaid asju, ei taha ega oska oma kaupu  maailmas müüa  ning pole suutnud  välja arenda  maailmatasemel kõrgväärtuslikke tootmisvaldkondi.

Kuigi meie innovatsioonivõimekus on paranemas ja kõrgkoolid heal tasemel, siis koostöö ettevõtete ja ülikoolide vahel ei ole piisav. Samuti leiab raport, et riik võiks rohkem toetada kõrgtehnoloogial põhinevat majandustegevust.

Mõned asjad on loomupäraselt meie konkurentsivõimet alandavad  - nagu majanduse väiksusest tulenev siseturu piiratus  või kaugus suurematest keskustest.

Kokkuvõttes, kui Eesti tahab olla konkurentsivõimeline ja suurendada ühiskonna jõukust, siis tuleb muuta tootmisstruktuuri. Odava  tööjõu  ja lihtsakoelise tootmise majandus on selgelt läbi saanud!

Aga tahet ja valmisolekut midagi ühiskonnas ja majanduses põhimõtteliselt  muuta nagu ka ei paista. 

Kala kukkus vette

Postimees   "OECD: Eestis on jätkuvalt parim maksusüsteem"   (7.oktoober 2016)

tegelikult pole OECD kunagi midagi sellist teinud ega öelnud, see "uudis"   on paraku  fake

http://majandus24.postimees.ee/v2/3863131/oecd-eestis-on-jaetkuvalt-parim-maksusuesteem

Saime presidendi /Vikerraadio(69): 4.10.2016)

Eesti uuemal ajal on presidendiametisse astutud viiel korral. Igal presidendi tegemised on kindlasti olnud seotud ka majanduspoliitilise olukorraga, milles Eesti sel konkreetsel perioodil on asunud.

Vaataksime alljärgnevalt tagasi neile oludele, millised valitsesid  presidentide ametisse astudes. Lennart Meri sai esmakordselt ametisse  1992 aastal, aga selle aja kohta ei ole paraku usaldusväärset ning tänasega  võrreldavat statistikat. Seega alustame  1996 aastast, kui algas president Meri teine ametiaeg.  Kakskümmend aastat tagasi, suutis Eesi majandus kokku produtseerida 3,7 miljardit eurot SKP-d. Meie peagi ametisse astuv president toimetab aga juba majanduskeskkonnas, mis on üle 5 korra suurem, ulatudes üle 20 miljardi euro väärtuse.

Ühe inimese kohta toodeti 20 aastat tagasi turuhindades  2600 eurot lisandväärtust,  mis oli alla 20% Euroopa Liidu keskmist taset  ja 8 korda vähem kui Soomes. Paarikümne aastaga oleme jõudnud  aga pea 60%-ni Euroopaga võrreldes ja „ainult“  2,5 kordse vaheni Soomega. Kui viimase paarikümne aasta peateema oli  järelejõudmine  rikkale Euroopale, siis uus  Eesti president hakkab tegutsema ühiskonnas, kus oluliseks teemaks tõuseb  ka selle jõukuse  jagunemine inimeste vahel. Sest juba on mida jagada! Ma ei pea siin silmas 10 euro kaupa kõikidele palgasaajatele maksuvabastuste jagamist, vaid sissetulekute jaotust erinevate ametialade ja töötegijate vahel, mis toetab ühiskonna arengut. Aga siiani valitseb ühiskonnas arusaam, et 1000 eurose palgaga õpetajate, teaduste doktorite või arstidega ongi võimalik konkureerida globaalse majanduse ja innovatsiooni eesliinil!

Loomulikult jäävad olulisteteks aspektideks majanduskasv, välisinvesteeringud ja konkurentsivõime, aga heaolu jõudmine erineva töö tegijateni muutub eelnevate perioodidega võrreldes kindlasti aktuaalsemaks.

Vaatame majanduskasvu. Paarkümmend aastat tagasi, 96-ndal  aastal kasvas majandus stabiilselt üle 5% ning muutus veelgi kiiremaks järgnevate presidentide ametisse astumise aastal.  Toomas Hendrik Ilvese esimese presidendiperioodi alguses, 2006-ndal aastal,   kasvas Eesti majandus lausa rekordilised 10,3 protsenti. Kuigi vahepeal toimus sügav  majanduskriis, siis tema teise ametiaja esimesel aastal oli majanduskasv jällegi väga tugev ehk 7.6%.

Meie järgmine president astub aga ametisse olukorras, kus majandus sisuliselt seisab. See on uus situatsioon, mis ei ole tingitud välismaistest teguritest vaid meie majandusstruktuuri nõrkusest. Viimase paarikümne aasta jooksul kujunenud majandusmudel, mis põhines odaval tööjõul, Euroopa toetusraha sissevoolul ja laenuraha abil sisemaisel tarbimisel – selline majandusmudel on oma loomuliku lõpuni jõudud.  

Uus ja konkurentsivõimeline majandusmudel eeldab suuremahulisi investeeringuid  uudsetesse tehnoloogiatesse, innovatsiooniteguritesse  ja veelgi rohkem inimkapitali.  Mis eeldab omakorda meie paljudest meie seni  kinnistunud, et mitte öelda stagneerunud,  põhimõtetest loobumist. On see siis eelarve- või maksupoliitika, teatud majandusharude eelisarendamine või Eesti atraktiivseks töö ja elukeskkonnaks muutmist. Näiteks räägime  ikka sellest  kuidas tuua Eestisse sisse odavaid puidutöötlejaid, selle asemel et  müüja hoopis haridusteenust ja ette valmistada neidsamu puidumehi välisriikide tööturule.   Või muuta meie kõrgharidus oluliseks ekspordiallikaks.

Me näeme madalat majanduskasvu, väga aeglast struktuurimuutust ja suurenevaid sotsiaalsfääri probleeme. Me ei näe aga tahet ja tegevusi midagi sisuliselt muuta, vaid püütakse kramplikult olemasolevat majandusmudelit säilitada.

Kui 20 aastat tagasi oli Eesti rahvaarv 1,425 miljonit, siis täna on meid üle 110 tuhande vähem. Samal ajal on huvitav märkida, et tööturul on inimesi 35 tuhande võrra rohkem ehk 659 tuhat inimest on lühemalt või pikemalt hõivatud. Kõik kes tööd teha tahavad, neil on Eestis see võimalus ka olemas. Tööpuudus on jõudmas  kõikide aegade madalaimale tasemele, mis survestab omakorda tööjõukulusid ja suurendab palka.  Miks siis selline olukord ei tee meid atraktiivseks välistöötajate silmis ja meie noored ikka välismaale kipuvad?

Aga – saame uue presidendi ja uued ajad! Värske president astub ametisse olukorras, kus nagu alati,  on  riik rikkam kui tema eelkäijate ajal.  Ja riigi ees seisvad probleemid on alati teistlaadsed kui enne. Tänased probleemid on seotud  põhimõttelise majandusstruktuuri muutusega, Eesti ühiskonna toimimise ümbermõtestamise ja väliskeskkonnast tulenevate riskide vähendamisega.  

Soovime siinkohal uuele presidendile tegevuslusti  ja säramist!

Sööge rohkem suhkruvatti! (Vikerraadio (68): 20.09.2016)

Veel vähem kui Eesti suudab tervishoiule kulutada ainult Rumeenia.  Eesti on kõikidest allikatest finantseeritav SKP-ga võrreldav tervishoiu rahastamine  6%; Rootsis näiteks 11% ja Soomes alla 10 protsendi.

Kuigi arstide palgad on Eestioluliselt suuremad kui keskmine palk, siis kogu meditsiinisektori töötajate palgatase on ainult natuke kõrgem  Eesti keskmisest. Võrreldes meie rikaste lähinaabritega, on aga kogu tervishoiusektori töötajate palgaerinevus mitu korda väiksem.

Kõik  osapooled on ühel meelel – raha on meditsiini rohkem vaja. Eriarvamised on aga selles, kust see raha peaks tulema. Vabatahtlikul  ravikindlustusel põhinev süsteem ei ole Eestis võimalik – selleks on meie rahvaarv liiga väikse.  Samuti on piiratud erameditsiini laiendamine, selleks oleme liiga vaesed. Neist asjaoludest tulenevalt saab Eesti meditsiinisüsteemi rahastamine põhineda ainult  kohustuslikel maksudel – muude süsteemide  rakendamine pole majanduslikult lihtsalt  võimalik.  

Raha vähesuses ei saa süüdistada Haigekassat.  Nemad on piltlikult öeldes nagu auto, mis sõidab ainul siis kui sellesse kütust kallatakse.  Samalaadselt – Haigekassa suunab ravisüsteemi raha täpselt selles mahus, mida riik talle eelnevalt on eraldanud.  Seega, Haigekassa ei saa põhimõtteliselt  minna pankrotti. Pankrotti saab minna ikka ainult ühiskonna meditsiinisüsteem, mis ei suuda pakkuda  vajalikus mahus ja kvaliteedis arstiabi.

Tänane Haigekassa rahastamise süsteem, mis põhineb ainuüksi tööandja sotsiaalmaksetel, ei ole enam kestlik.

Ja seda kahel põhjusel. Esiteks, sotsiaalmaksu summa ei kata enam meditsiinisüsteemi vajadusi.

Teiseks, sotsiaalmaksusüsteem võimendab tööandja palgakulutusi  niivõrd palju, et pole võimalik palka tõsta  ja luua kallimaid  töökohti. Oleme jõudnud olukorda, kus on  vältimatu sotsiaalkulutuste, sealhulgas ravikulutuste  katmiseks, vajaliku maksusüsteemi ümberkorraldamine.  Teiste, olemasolevate eelarvetulude ümbersuunamine meditsiini vajadusteks ei ole pikaajaline lahendus, sest seda raha riigieelarves ei ole ega tule. 

Niisiis,  ikkagi ainus võimalus tuua sotsiaalsfääri rohkem raha on mingite maksude suurendamine. Siin saab paraku julgus otsa, sest see nõuaks olemasoleva maksusüsteemi põhimõttelist ümberhindamist ja paljude seniste dogmade kõrvale heitmist.

Mis need dogmad siis on? Esiteks - me ei saa suurendada palgasaajate maksukoormust. Või,  et me ei tohiks  maksustada ettevõtete kasumit.  Või et ainsad maksud,  mida tohib muuta on tarbimis- ja varamaksud.

Öelgem aga otse – peale tulumaksude puuduvad meil muud sisulised võimalused eelarvesse ja sealt edasi ka  meditsiini - maksuraha juurde tuua.

Tarbimismaksud  – nagu näiteks  suhkru-, auto-   või pekimaksu kehtestamine,  nõuab oluliselt  rohkem administreerimist kui loodetav tulu. Ned maksud lihtsalt ei sobisotsiaalsfääri kulude katteks oma kitsa suunitluse, madala maksulaekumise ja ebaühtlase maksubaasi jaotuse mõttes. Neist kokkukogutav tulu on mikroskoopiline võrreldes meie meditsiinisüsteemi rahavajadusega.

 Samuti varamaksud. Meil on tulnud käibesse selline sõnakõlks, et maksustage rikkust, aga mitte tulusid ja rikkaks saamist. Majanduslikus mõttes on see lause  täielik nonsenss. Pole võimalik maksustada vara ilma, et selle vara omanikul oleks olemas tuluvoog, millest  oleks võimalik oma vara pealt makse maksta. 

Tulu ja vara on maksustamise mõttes eristamatud ehk ka vara maksustamine  on sisuliselt alati tuluvoo maksustamine.

Lühidalt, lisanduva maksutulu allikas saab olla ainult indiviidi tulude ja ettevõtte kasumite maksustamine.

Tänane sotsiaalmaks tuleks  jaotada  sotsiaalmaks kaheks – tööandja ja töövõtja vahel. Näiteks  ühtlased 15% väljamakstud palgalt panustaks  tööandaja  ja ülejäänud pool  tuleks töövõtja töisest tulust.   Indiviidi, rõhutan – töötaja,  sotsiaalmaksu määrad oleksid sealjuures diferentseeritud  palgatasemest lähtuvalt – näiteks vahemikus  2-20%. 

Kuulen vastuväidet, et mis on nüüd võrreldes eelnevaga teistmoodi?  Muutus on  põhimõtteline. Kuigi maksubaas  on sama ehk rahvakeeles brutopalk, siis maksukoormus jaotub nüüd ringi.  Ettevõtete tööjõukulu väheneb oluliselt. Või teistpidi, sama tööjõukulu juures on võimalik tõsta nominaalpalka. See on äärmiselt  oluline konkurentsivõime ja kõrgema lisandväärtusega töökohtade seisukohast. Näiteks kui tööandja sotsiaalmaks väheneks 15%-ni, siis Tartu Ülikooli Kliinikum säästaks võrreldes tänasega igakuiselt poolteist miljonit  eurot. Iga kuu! Oleks loogiline arvata, et see kättejääv summa  kandub üle Kliinikumi töötajate palkadesse. Kõrgem palk on ka töötjale motivaator paremini tööd teha ja vähem välismaa poole vaadata. 

Kõrgem palk tähendab teiselt poolt ka töötajate suuremat maksukoormust. Aga see maksukoormus jaotub  vastavalt maksevõimele.  Nii nagu seda ikka Läänemaailmas tehakse. Aga kes siis veel peaks oma pensioni ja ravikulude eest maksu maksma, kui mitte  pensioni  ja arstiabi saajad ise? 

Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikumi 2015.a. tööjõukulud  koos sotsiaalmaksu ja tööandja töötuskindlustusmaksega olid 77 927 368 eurot ehk sotsiaalmaks  ~18 miljonit eurot ehk 1,5 miljonit eurot kuus..

Henry George võtab maa ära (Vikerraadio (67): 6.09.2016)

Kas toit on kallis sellepärast, et põllumaa on kallis või vastupidi -  põllumaa hind on kõrge sellepärast, et toit on kallis?  Majandusteooria vastab sellele üheselt – maa hind sõltub tema abil saadava teenuse või toote väärtusest. Seega, mida suurem toidu nõudlus ja hind, seda kõrgem on omakorda ka toidu tootmiseks vajaliku põllumaa väärtus.

Keskkonnaministeerium on teada andnud, et võtab lõpuks ette järjekordse maahindamise, mida on edasi lükatud 15 aastat.  Miks see ühiskonnale oluline peaks olema? Aga seepärast, et riigi poolt antud hindest sõltub maamaksu suurus –  seda nii eraisikute kui ka äriühingute maaomandile.  Olukorra teeb huvitavaks asjaolu,  et alates viimasest arvestuslikust hindamisest on maa turuhind tõusnud kümnetes kordades. Aga maamaksu mõttes elame täna ikka veel Euroopa Liidu eelses krooniajas. Loogiline oleks arvata, et  maa väärtuse kümnekordne üleshindamine toob kaasa ka olulise   maamaksu tõusu.  See ongi peapõhjus, miks eelnevate aegade valitsused pole julgenud lasta maa väärtust korrapäraselt hinnata, sest  maamaksu tõstmisega populaarsust just ei kogu. 

Keskkonnaministeeriumi väitel on tegevuse eesmärgiks ka „maa maksustamise lahti sidumine maa hindamisel saadud väärtusest“.   Ülimalt  huvitav – mille alusel siis omavalitsused  maamaksu hakkavad küsima  ja milleks seda riigipoolset hindamist siis üldse vaja on, kui maamaks ei sõltu maa arvestuslikust väärtusest?

Väidetavalt saab „ajakohaste maa korralise hindamise tulemusena … iga maaomanik ülevaate oma maa hetke väärtusest“.  See ei ole tõsiseltvõetav – kui inimene tahab tõesti teada oma maa hinda, siis ta tellib hinnangu kinnisvarabüroolt. Ainult selleks, et igale omanikule maa hetkehinna kohta  infot  jagada – selleks  ei ole riigil vaja küll  miljoneid kulutada.  Maa ümberhindamise vajadus tegelikkus on ikka ühene – riigil, antud juhul siis kohalikul omavalitsusel,  on lihtsalt rohkem maksuraha vaja!

Maksuteoreetikutele üldiselt maamaks meeldib.  Seda mitmel põhjusel. Maamaksu poolt kokku kogutavat raha ja selle kulutamise eesmärki on võimalik üsna otseselt seostada. Kuna maa kasutamine ja maast kasusaamine on võimalik alati ka mõningase riigipoolse panustamise kaudu, siis käsitletakse maamaksu kui tasu avaliku sektori teenuste eest. Infrastruktuuri ja selle hooldamise, õiguskaitse  ja muude teenuste tase kandub otseselt üle ka maa hinda ehk maaomaniku omandi väärtuse kasvu.

Maamaksu kaudu on võimalik ka mõjutada ka maa kasutamise viise ja suurendada selle majanduslikku efektiivsust. Maamaksu saab alati kätte ehk ta on eelarveliselt üsna täpselt ette prognoositav.

Täna saab kogu Eesti riigisektor maamaksust alla 1% kogumaksudest; Euroopa Liidus (koos kinnisvara maksustamisega) on see keskmiselt  3%  Kohaliku omavalitsuse maksutuludest moodustab maamaks 6% aga tema osakaal väheneb pidevalt.

Aga kuidas hinnata Eesti maamaksusüsteemi üldist efektiivsust? Meil on väga hästi korraldatud maa omandisuhte registreerimine, kaitse ja omandi üleminek. Aga Eesti maamaksusüsteem tervikuna  ei  vasta paraku heale maksule omastele tingimustele. Tooksin välja vähemalt kaks põhjust.

Esiteks, Eestis kehtestatud populistlikud maamaksu soodustused moonutavad  turumajandusele omast võrdväärse vahetusprotsessi  põhimõtet.

Teiseks, maamaksu püütakse koormata selliste funktsioonidega, mida ta põhimõtteliselt ei saa täita.  Mis toob omakorda kaasa uued moonutused.

Kui käsitleme maamaksu kui tasu avaliku sektori teenuste eest, siis laialdane maksuvabastus tähendab selle teenuse jagamist maaomanikele tasuta.  Samas kandub avaliku sektori teenus üle maa hinda ehk tõstab ka nende maaomanike vara väärtust, kes midagi ei maksa.  See ei ole turumajandus!  Samuti,  maamaksuvabastus ei sõltu  inimeste jõukuse tasemest ja maksevõimest. Seega ei ole see ka sotsiaalselt õiglane.  See ei ole efektiivne ka näiteks linnaliste piirkondade arengu mõttes, kui seal elavad koos väga erineva sissetulekuga inimesed, kelle võime panustada piirkonna arengusse on ülimalt erinev.

Maamaksuvabastus tähendab teiselt poolt  maksukoormuse suuremat kandmist nende maaomanike poolt, keda maksuvabastused ei hõlma. Mis toob omakorda kaasa ebaefektiivsuse, sest see maksukoormus ei ole  diferentseeritud kinnisvara väärtuse alusel, mis  üldistatult võiks peegeldada  inimeste maksevõimet.   Ehk siis kõige rikkamad ja kõige vaesemad maksavad maamaksu ruutmeetri eest  täpselt sama palju. 

Kui  maa maksutatav väärtus suureneb 10 korda, siis võiks eeldada ka selle ülekandumist maamaksu suurusesse. Aga kuna maksuvabastuse saajad ei maksa endiselt midagi, siis langeb kogu see maksukoorem seda rängemana kõikidele teistele  maaomanikele. Sõltumata nende tegevusvaldkonnast või maksevõimest.  Erinevalt Eestist kasutatakse mujal maailmas kinnisvaramaksu, mis  võimaldab viia omavahel vastavusse omaniku maksukohustuse,  avaliku sektori poolt saadava teenuse hulga  ja kinnistuomaniku maksevõime.  

Tahaks kullast südant’ (Vikerraadio (66): (30.08.2016)

Saime  tiheda presidenditeo vahepeal teada, et Haigekassa on  miinusesse langenud. Tegelikult on  30 miljonit ülekulutamist  miljardilise eelarvega Haigekassale on muidugi saiaraha. Ei lõpe meie arstiabi ega muutu ta niipea ka tasuliseks!

Küll aga toob selline olukord välja järjekordse märguande meie maksusüsteemi olemusest ja võimekusest.  Meenutagem siinkohal kurva muigega  ka Läti viinarallit.

Aga arstiabi saamise võimalustest üldiselt. Põhimõtteliselt on kolm võimalust arstiabi ja sellega seotud teenuste rahastamiseks. Sageli kasutavad riigid mingisugust  kombinatsiooni kõigist neist elementidest.

Esiteks, maksame oma  ravikulud kinni  oma taskust vastavalt kuludele. Seda saavad endale  lubada muidugi  piisavalt rikkad ühiskonnad (nagu näiteks Šveits),  sest arstiabi on  üks paganama kallis teenus.  Enamusele  Eesti inimestele käiks vähegi tõsisem raviprotseduur lihtsalt üle rahakoti suuruse.

Teine võimalus on ravikindlustusmeditsiin,  nagu näiteks USA-s.  See tähendaks inimeste korrapäraste maksete sooritamist kindlustusfondidesse ja kui vaja -  siis maksab  kindlustus minu ravikulud kinni.  Sellise süsteemi puhul on kaks piiravat tegurit. Tegemist on loomupoolest väga kalli ravisüsteemiga.  Kui mina kindlustusevõtjana olen ikka raha ette maksnud mingi raviteenuse eest,   siis peab kindlustus olema võimeline selle ka kinni maksma. See aga tähendab piisavalt kõrgeid kindlustusmakseid ja suure hulga maksjate olemasolu. Eesti puhul on selline variant sisuliselt välistatud – meid on selleks liiga vähe ja  me pole piisavalt rikkad.

Jääb kolmas ravikindlustuse rahastamise viis – riigimaksud.  Need maksud võivad olla otsese suunitlusega ravikulude katmiseks  või maksubaas tervikuna (nagu näiteks Taanis).

Ja siin jõuamegi tänase  Eesti maksusüsteemi  kõige suurema probleemi juurde – kuidas sotsiaalmaksu (sealhulgas ravikindlustuse)  koormust  jagada?

Meie meditsiini rahastamise süsteem on Euroopa kontekstis väga erandlik – kõik  ravikindlustusse minevad maksud on pandud tööandjate õlgadele. Ja see koorem on täna muutunud üheks peamiseks palgatõusu ja tööhõive struktuuri mõjutavaks piduriks.

Paneme asjad kokku – Haigekassa võib minna pankrotti, aga ettevõtete sotsiaalmaksu ei saa suurendada. Vabatahtlik kindlustusmeditsiin pole tehniliselt  võimalik. Peene nimega  „omaosaluse  suurendamine“  tähendab tegelikkuses tasulist raviteenust.  Mida me teeme niigi suhteliselt palju Euroopa kontekstis.  Ehk ka see pole võimalik.

Saab muuta ka muidugi ka alanda raviteenuse kvaliteeti ja kättesaadavust, mida ilmselt ka tehakse Haigekassa eelarve tasakaalustamiseks.

Räägitakse umbmääraselt ka maksude tõstmisest. Nende maksude nimede  väljaütlemiseks paraku julgust pole.  Sest need maksud saavad olla ainult tulumaksud – eelkõige indiviidi, aga ka ettevõtte tasandil. Veelgi täpsemalt,  see tähendaks ka inimeste tulumaksumäärade progresseeruvuse sisseviimist.  

Seega on maksusüsteemi muutmise peaküsimus selles, kuidas tagada arstiabi rahastamine ja samal ajal vähendada ettevõtete sotsiaalmaksukoormust 

Jätkusuutmatu sotsiaalmaksusüsteemi põhimõttelise muutmise asemel tegeletakse Eestis aga  mingisuguse sotsiaalmaksulae otsimisega, mis on täielik pseudoteema.  Inimesed, kes sellest räägivad, ei saa ilmselgelt aru maksusüsteemi kui terviku olemusest ega ka sotsiaalmaksu lae mõttest.

Sotsiaalmaksu lagi ei ole mitte töökohtade loomise teema, vaid õigluse teema.  Ravikindlustusmakse  on seotud tõenäolise raviteenuse kuluga, mida maksja tulevikus võiks saada.  Seega - ravikindlustusmaksu summa ei peaks olema oluliselt suurem sellest, mida meditsiinisüsteem tõenäosuse kohaselt inimesele tagasi annab.  Isegi kui ta saab puhtast kullast südame või hõbedast häälepaelad. Kuna väga suur ülemaksmine  võrreldes võimalike raviteenuste kuluga ei tundu olevat  õiglane, siis kehtestatakse sotsiaalmaksule teatud ülempiir. Turumajandus!

Sotsiaalmaksu ülempiir nõuab aga vältimatult kolme üheaegselt kehtiva tingimuse olemasolu. Need on progresseeruva maksumääraga indiviidi tulumaks; sotsiaalmaksu koormuse jaotumine tööandjate ja töövõtjate vahel ning optimaalne sotsiaalmaksulae tase.  Need tingimused on  kõikides riikides olemas, kus sotsiaalmaksulael mingigi majanduslik mõte on!

Kuna aga nende  maksusüsteemi aspektidega  pole erakonnad täna võimelised  või tahtelased  tegelema, siis  sotsiaalmaksu laest rääkimine on sisutu asendustegevus.

 Kui neid tingimusi pole, siis tähendaks  sotsiaalmaksulae kehtestamine kiiret sotsiaalmaksusüsteemi kollapsit.   

Kõrgepalgalisi töökohti loob ikka sotsiaalmaksu  jõuline alandamine kõikide tööandjate jaoks. Näiteks 15%-ni.  Ülejäänud sotsiaalmaks oleks töötajate kanda, mis tähendab vältimatult ka progresseeruva määraga indiviidi tulu- või vastavalt sotsiaalmaksu.  Teisi võimalusi ma paraku tänases olukorras ei näe! 

Kõik teevad äppe Tallinnas (Vikerraadio(65): 5.08.2016)

Hiljuti avaldas Kutsekoja nimeline sihtasutus huvitava ja emotsionaalse nägemuse

olulisematest töö ja oskuste trendidest ja nende mõjust Eesti tööturule kümne aasta vaates.

Missugune on siis autorite visioon Eesti majandusest  ja töötegemisest?  Tooksin esile kolm aspekti – missugune on majanduse struktuur, töötajate oskused/omadused ja haridussüsteemi muutused.

Autorite nägemuses on Eestist saanud oluline uue majanduse keskus, mis põhineb kõrgtehnoloogial, digitaalsetel  lahendustel ja uuelaadsetel ettevõtlusvormidel. Ilmselgelt on  autorid saanud inspiratsiooni Silicon Valley laadsest tehnoloogiaettevõtete kontsentratsioonist  ja toimimismudelist. Loomulikult toimub Eestis selline  äpivabrikute kogunemine Tallinnas; mitte ühtegi teist Eesti paika 70 leheküljelises  analüüsis isegi ei mainita. Need  äpitehased allutavad endale  kõik teised tegevused. Autorite sõnade kohaselt - “kõrgtehnoloogilised töökohad on ühe piirkonna jõukuse põhjuseks - arstid, juristid ja katusepanijad on tagajärg“.

Edasi, need Tallinnas paiknevad Eesti äpitehased tegelevad põhiliselt kahe asjaga – esiteks, Euroopa riikide vananemisest tulenevalt vanainimestele mõeldud tervise ja heaolutoodetega ning teiseks, keskkonnateemaliste ja puhaste tehnoloogiate arendamisega.  Muudest võimalikest tegevusaladest visioonipaberis täpsemalt juttu ei tehta, kuigi mainitakse,  et tehnoloogiline areng mõjutab  väga tugevasti ka teisi sektoreid.

Nutikate masinate ja süsteemide kasutuselevõtt vähendab tööjõuvajadust paljudes sektorites, aga töötajatelt  eeldatakse mitmekülgsemaid oskusi.

Organisatsioonide enda piirid hägustuvad ning rohkem saab olema projektipõhist töökorraldust, paindlikke  töötegemise vorme; töökohad sünnivad ja kaovad kiiresti  ning  töötajate kindlustunne  väheneb.  Suureneb vabakutseliste töötajate osakaal ja ning tööjõu  mobiilsus  üle riigipiiride. Töötajate liikumine üle erinevate asukohariikide pälvib  visioonipaberi koostaja erilist tähelepanu, sest võitlus talentide pärast on globaalne. Korduvalt rõhutatakse vajadust muuta meie ühiskond tolerantsemaks  erineva tausta ja  tõekspidamistega inimeste suhtes.

Organisatsioonides muutuvad põhilisteks meeskondade koostöö juhtimine, mitte tavapärane ülevalt-alla käsuliinil põhinev korraldus.  Töökollektiivid ise muutuvad rahvusvahelisemaks ja töötajad kiiresti vahelduvaks.

Missuguseid on olulised universaalse  tulevikutöö oskust oskused, mida „hinnatakse sõltumata erialast aastal 2020“?

Loetleme - töötaja peab suutma oma tegvust mõtestada, olema sotsiaalselt intelligentne, loov,  omama kultuuride-vahelist kompetentsust; olema programmeeriva mõtlemisega ehk oskama teisendada suuri andmemahtusid abstraktseteks mõisteteks; võimeline aru saama andmetepõhisest otsustamisest;  võimeline looma sotsiaalmeedia sisu; omama disain-mõtlemist;  ohjama kognitiivset  koormust ning olema  võimelised virtuaalseks koostööks.

Vaat selliseid oskusi eeldatakse paari aasta pärast sealhulgas ka Eesti 84 tuhandelt poemüüjalt, 62 tuhandelt ehitajalt ja 47 tuhandelt autojuhilt.

Ülevaates tõdetakse et struktuurimuutused majanduses peavad aluse saama haridusest ja selle rahvusvahelistumisest.  Suuresti aga  soovitatakse  tegeleda asjadega, mis vähemalt Eesti ülikoolide jaoks on eilne päev ning millest on juba ammu edasi liigutud.  

Maailmatasemel ülikool saab autorite arvates olla ainult Tallinnas; kõrgharidust ennast nähakse aga ainult kui sisendit muude tegevuste jaoks mitte  aga kui  võimalikku Eesti eksportivat sektorit.

Võtame teema kokku.  Visioonipaberi autorid keskenduvad alati väga olulisele  valdkonnale nagu seda on tööjõuturg ja majandusstruktuur. Samas nähakse tööturu arengut ainult läbi ühe kitsa sektori raamistiku – milleks on siis IT ja sellega seonduvad tegevused.  Eesti majandus  on siiski oluliselt laiem ja mitmekesisem.

Teiseks, Eesti majandust nähakse toimivat ainult ühes kohas – Tallinnas – ning muid piirkondi pole selles kontekstis olemaski. 

Kolmandaks – puudub igasugune plaan ja ettepanekud,  kuidas siis soovitavate tulemusteni  nii majandusstruktuuris kui hariduses  jõuda. On esitatud küll atraktiivse „utopopialinna“ kirjeldus, aga kuidas sinna võiks jõuda - sellest mitte  sõnagi!  See ehk ei ole ka selle kirjutise  eesmärk, aga paljasõnaline  „tehtagu“, „arendatagu“ või „õpetatagu“ ei anna meile ka suuremat  lisaväärtust juurde.

Kuidas siis sellise visioonipaberi žanrit ja kohta määratleda?  Pakuksin välja, et tegemist on hea  motivatsioonikõnega. Haridustee algmeetritel seisvad noored peaksid seda kindlasti lugema – tegemist on kergeltloetava, emotsionaalse  ja  innustava  tekstiga,  mis võiks neid suunata hariduslikke ja tööalaste valikute tegemisel.