Kui palju meid siis ikkagi on? (Vikerraadio (76):24.01.2017)

Hiljuti on meediast läbi jooksnud kaks rahvaarvuga seotud numbrit meil ja Rootsis. Esiteks,  Statistikaamet on teada andnud rõõmsa uudise, et Eesti rahvaarv on paaril viimasel aastal kasvanud.

Teine uudis tuleb  Rootsist, kus  rahvaarv on ületanud   10 miljoni piiri. Rootsi on kasvatanud oma elanikkonda 10 aastaga tervelt miljoni võrra  - seda nii Euroopa keskmisest palju kõrgema loomuliku iibe tõttu kui ka sisserännu teel.

Aga vaatame Eesti rahvastikumuutusi natuke täpsemalt. Sünnib meil aastas 13 900 last, mis jääb aga kaugele maha Gorbatšovi kuiva seaduse aegsest 25  tuhandest sünnist. Surmade arv oli meil eelmisel aastal  15 300   – niinimetatud loomulik iive on miinuses. Seega,  Eesti elanikkond suureneb ainult sisserände teel.   Kui Rootsi oli 16 aastat tagasi loomuliku iibega 7  tuhandega miinuses, siis täna sünnib seal aastas 26 tuhat inimest rohkem kui lahkub manalateele.

Aga mis toimub  Eestis  mehaanilise iibe ehk sisse ja väljarändega? Siin on täpsete numbrite saamine väga keeruline, sest mõiste iseenesest on väga laialivalguv. Parafraseerides toredat väljendit – „elame ajastus, kus inimesed lendavad suurtel kiirustel ja hulgakaupa“.  Sellises olukorras  pole võimalik sageli iga indiviidi kaupa fikseerida tema staatust residendina, kui inimesed elavad ja töötavad mitmes riigis korraga. 

Alates 2016 aastas on Eesti statistikaamet leiutanud uue süsteemi sisse- ja väljarände hindamiseks residentsuse indeksi kaudu.  Selle näitaja alusel määratakse, kas isikukoodi omav inimene on Eestis sees või Eestist väljas. Indeks moodustub mitmesuguste niinimetatud elumärkide alusel – kokku on neid 27 eri liiki-  mis annavad infot inimese füüsilisest kohalolust Eesti pinnal. Näeme, et igaühe kohta meist kogutakse  päris palju informatsiooni.

Kui inimene õppis, sai toetusi, otsis tööd või vahetas dokumente - siis jääb märk maha!  Need elumärgid summeeritakse ning saadaksegi   residentsuse indeks iga inimese kohta. Kui indeksi väärtus ületab kehtestatud lävendi, siis suure tõenäosusega asub persoon Eestis.

Keskmiselt jääb Eesti isikukoodi omav persoon riigile nii-öelda  vahele 4-5 korda aastas; aga loeb ka elumärgi enda tähtsus. Kui inimene on Tartu vangla kinnipeetavate nimekirjas, siis küllap ta väga suure tõenäosusega siis ka viibib  Eestis. Kui aga mitu aastat mingit elumärki inimesest ei ole, siis suure tõenäosusega  on ta Eestist lahkunud.  Statistikaamet teeb igal aastal kokkuvõtte kõikide inimeste elumärkidest ja sahteldab siis persoonid residentideks või mitteresidentideks. Kui arvestuslikke residente on juurde tulnud rohkem kui  kodumaaga sideme kaotanuid, siis on toimunud sisseränne. Ja vastupidi.

Aga selle juures on mitmeid probleeme. Nimelt, inimeste Eestis lahkumist on siiski raskem tuvastada kui sisserännet. Meil kõigil on tuttavaid ja pereliikmeid, kes elavad juba ammu suurema osa ajast välismaal. Sisuliselt on tegemist väljarändajatega, aga elumärkide kohaselt kantakse nad Eesti residentide hulka. Seda tunnistab ka Statistikaamet ise, öeldes – „väljaränne jääb sisserändest enam registreerimata ja seetõttu suureneb täpsustatud rahvaarvus ilmselt väljaränne sisserändest rohkem“.  Lühidalt, statistiliselt on sisserännet lihtsam dokumenteerida kui väljarännet ja seega võib eeldada, et väljaränne on tegelikult suurem, kui elumärgid peegeldavad.

Toome näiteid. Kui Eesti noor läheb välismaale õppima, siis reeglina tema äraolek ei kajastu  mitte kuidagi meie statistikas. Ta käib ikka vahepeal kodus, ravib hambaid või vahetab juhilube. Seega,  tema välismaal asumist reeglina  ei registreerita. 

Vastupidi on aga välistudengiga, kes saabub siia vaid üheks semestriks. Ta saab kohe isikukoodi, jätab elumärke oma õppeasutuses ja saab võib-olla mingeid toetusi. Ehk ta läheb koheselt sisserändajana kirja. Mõne aasta pärast kukub ta küll  Eesti registritest jälle välja, aga paari aasta jooksul täiendab ta formaalselt sisserändajate ridu. Kuigi tegelik suhe Eestiga on enamuse vahetusüliõpilaste puhul vaid lühiajaline.

Või teine näide. Paljud lähivälismaal elavad Eesti kodakondsed pendeldavad kogu aeg sisse- ja väljarändajate nimestikes.  Inimesed käivad kodumaal ja jätavad elumärke - vahetasid  dokumente, ostsid digiretseptiga ravimed või võtsid mingi tõendi ja hoplaadi – tere tulemast sisserändaja!  Veelgi enam, tere tulemast Eestisse kui tagasirändja! Kuigi uus-sisserändaja lahkus Eestist  võib-olla juba samal päeval!

Seega, meie rahvaarvu suurenemist saab uskuda täpselt niipalju, kui me usume tema arvutamise metoodikat. Aga kindlasti on hea, et selline residentsuse mõõtmise tööriistakast on olemas.  Aegade jooksul see kindlasti täieneb ja täpsustub, mis võimaldab paremini rändeprotsesse hinnata.

Täna on siiski ainuke kindel teadmine meie rahvastikuprotsesside suunast  ikka sündide ja surmade number. Mis on kahjuks negatiivne,  aga tõene.  Kõik muu on kas brändrahn või statistika! 

Teeme makse (Vikerraadio(75):10.01.2017)

Alanud aasta saab põnev olema mitmesuguste maksueksperimentide suhtes. Pean silmas siinkohal tulumaksutagastuse uutmoodi süsteemi ja tarbimismaksude olulist tõstmist. Nimetame neid eksperimentideks seepärast, et tulumaksutagastuse uus korraldus rakendub vaid ühe korra. Teiselt poolt – testime sel aastal  ka tarbimismaksude süsteemi jätkusuutlikkust. Mõlemad eksperimendid  on proovikiviks  järgmise aasta tulumaksuvaba miinimumi olulisele tõusule.

Need maksumuudatused ei  ole küll omavahel otseselt seotud aga tervikpildis siiski  -  indiviidi tulu madalam maksustamine toob kaasa tarbimismaksude koormuse suurenemise. Nii sel kui järgmisel aastal. Eelkõige käib siis jutt aktsiisimaksudest erinevatele kaupadele nagu alkohol, tubakas, maagaas ja autokütused. Kuigi käibemaksu määr ei muutu, siiski toob suurenev hinnatase kaasa ka käibemaksu koormuse ja laekumiste kasvu.

Kahjuks ei aita kummagi maksuliigi muudatus lahendada meie maksusüsteemi peamisi probleeme, milleks on riigieelarve liigne sõltuvus tarbimismaksudest ning tööandja liiga suur sotsiaalmaksukoormus. Vastupidi – need maksumuudatused süvendavad veelgi Eesti maksusüsteemi tasakaalust väljaminekut ja seega jätkusuutmatust.

Mis siis suures plaanis nende maksudega täpsemalt toimub?  Kavas on eelmise aasta töiste tulude maksudest teha madalatululistele tagasimakseid. Selle kulu riigieelarvele on 38 miljonit eurot. Midagi nii administratiivselt töömahukat ja mõttetut tegevust  kui 100 euro kaupa tagasimaksmisele kulutatud raha ja aeg pole Eesti maksusüsteem vist juba ammu näinud.

See ei ole tavapärane tulumaksudeklaratsioonide automaatne käitlemine –  100 tuhat inimest peavad avalduse esitama ja keegi peab 100  tuhat taotlust läbi vaatama. Iga taotleja eelmise aasta tööelu võetakse põhjalikult ette, vaadatakse töötegemise järjepidevust, staatust, mitmesuguseid muid maksuvabastusi. Selleks on vaja loomulikult üksjagu ametnikke ja hulk  töötunde,  et võib-olla 5 eurot tagasi maksta.  Sama töö –  vähendada madalatululiste maksukoormust – saaks ära teha palju lihtsamalt – näiteks väiksema maksumäära kehtestamise kaudu madalatululistele. Sealjuures oleks lisanduv riigi administratiivkulu täpselt null ning ka mõju töötajatele oleks majanduslikult palju efektiivsem.  Aga  - toredam ja riigile kulukam on ikka lippude lehvides vaesematele pidulikult raha jagada!

Kui sel  aastal on mitmesugused ulatuvad mitmesugused tulumaksuvabastused 630 miljoni euroni, siis järgmisel aastal on see number 147 miljoni euro võrra suurem. Tulumaksukoormuse vähenemine toob kaasa aga tarbimismaksude tõusu. Järgmisel aastal eeldatakse lausa 85 miljonit alkoholiaktsiiside juurdekasvu. Midagi lisab ka maagaasi  ja diisli suurem maksustamine. Aga ikkagi – tulumaksuvabastused ja suurem aktsiisilaekumine ei tasakaalust üksteist.

Seega, maksusüsteem hakkab veelgi rohkem sõltuma tarbimismaksudest;  pole võimalik vähendada ettevõtete sotsiaalmaksukoormust  ja riigirahanduse tasakaalu säilitamiseks on vaja lisaallikaid.  

Need komponendid,  mis võiks suurendada riigieelarve maksulaekumisi on näiteks  jätkuv palgakasv, suurenev tarbimine, eurotoetused ja inflatsioon.

Kõikide nende allikate poole saab aga vaadata kahtlustavalt. Kas tõesti on tänase suhteliselt kõrge palgakulu, madala lisandväärtuse ja aeglase majanduskasvu tingimustes võimalik jätkata kiire palgakasvuga?

Eesti majanduse struktuurireformid on olnud aeglased,  välisinvesteeringud pidurdunud – avaldaksin siinkohal mõõdukat pessimismi tulumaksu ja sotsiaalmaksu hoogsa kasvu jätkumise kohta. Tulumaksuvabastuste tõus  ei  suurenda Eesti töötajate nominaalpalka ega vähenda ettevõtete tööjõukulu.

Samuti, mulle tundub eeldus,  et tulumaksust  kättejääv raha voolab otsemaid tarbimisse  - on liiga lihtsustatud.  Inimesed võivad lisaraha arvel hoopis vähendada oma võlakoormust, säästa või osta kaupu rohkem välismaalt - vihjan siin Lätile.  Siis ei kandu see raha üle ka tarbimismaksude suuremasse laekumisse.

Osaliselt suurendab  tarbimismaksude laekumist ka hinnatõus, milles Eesti on jõudnud Euroopas esiritta.  Mõõdukas inflatsioon - teadagi -  on alati valitsuse sõber,  sest aitab lihtsamalt täita koalitsioonilubadusi. Aga teiselt poolt – see  vähendab turistide oste meil  ja suunab Eesti inimesed ostlema välismaale  Me näeme juba täna, et paljud tarbekaubad ja toit on meie sissetulekutega võrreldes suhteliselt kallis.

Kokkuvõttes, aktsiisid tõusevad juba sel aastal, aga suurem tulumaksuvabastus tuleb alles järgmisel aastal. See on ilmekas test  – kuidas käituvad tarbijad, laekuvad maksud  ja missuguseid korrektsioone tuleks teha järgnevateks aastateks.  

Mis on selle ilmavaate nimi?

http://www.aripaev.ee/arvamused/2016/12/15/uue-valitsuse-maksusodi

Äripäev (15.12.2016): 
Maris Lauri: "Muidugi võib vaielda selle üle, kas tulumaks peab olema astmeline või mitte – see on väga paljus ilmavaateline küsimus".

Seega kinnitab Reformierakond taaskord, et  nad jagavad maailmavaadet Putini Ühtse Venemaa  ja Valgevene diktaatori Lukašenkaga. Maailmas on väga vähe riike, kus on proportsionaalne tulumaks nagu Eestis, Venemaal ja Valgevenes.  Seega ei ole tegemist juhusliku kokkulangemisega, vaid ühise maailmavaatega!

Lugesin lehte

http://arvamus.postimees.ee/3944773/juergen-ligi-kaotajad-kes-ei-oska-voita

Lugesin lehte -  kas Postimehel on olemas teksti toimetaja ja keelekorrektor?? Kas iga saast, mis Jürgen Ligi sulest tuleb,  pannakse isegi läbi lugemata kohe lehte? Kvaliteetleht - my ass!

"Ja et pikki aastaid on opositsiooni poolt tulnud nii palju usukannataja ja teerullialuse kurtmist, on ka vaatlejad piisavalt kurdiks tehtud, et nad tõmbaksid üsna vildakaid paralleele minevikuga. Paluks tõlget!

Ei tahaks kellelegi pettumust valmistada, aga mu rääkimise põhjus pole võimu kaotamise kibedus, vastupidi, mu tuju on olnud pigem hea, sest tunnen teadmiste ja moraali võimu. Vau, räägib nagu Saddam!

Kinnitan selle pinnalt ühe endast lugupeetuma hindaja sõnu, et Eesti poliitika on paari nädalaga sattunud uude madalseisu. Marx vä? Seda ei saa nii jätta. Ei saa jätta mida? 
Valitsuse esimene seadusandlik algatus oli pretsedenditu kobareelnõu.  Vastab muidugi tõele, et nähtus ise pole uus, sel on pisut suisa traditsioonegi, aga need on praegusest väga erinevad ja räägivad sellele uuele ja omaette kvaliteedile vastu. 
Ühe eelmise valitsuse esitatud kitsa tulu- ja sotsiaalmaksumuudatuse külge seoti praegu tolle lõppmenetluses üleöö priske kobar tulumaksu-, sotsiaalmaksu-, käibemaksu-, riigilõivu-, maksukorralduse, mitme aktsiisi, peretoetuste, tööturuteenuste seaduse muudatusi. Seda pole kunagi enne tehtud. Eelnevalt väideti et siiski on ja korduvalt?
Rahanduskomisjon sai neid näha ainult nädalavahetusel, mis pole märkamiseks teadagi tõhusaim aeg, aga saalihääletusele saadeti need siiski veel enne seal läbi vaatamist. ?  enne seal kus?
Nende ükshaaval hääletamist saadikutel ei võimaldata, kuigi sisu on väga erinev.? toimetaja-toimetaja
 Rahandusminister peaks tava kohaselt riigikogule selgitusi andma, ent tal jätkus niipalju oidu, et mitte kohale tulla. ? kuhu?
Näiteks suur kriis, mil kiire otsustamine oli vajalik riigi rahanduse ja majandusstabiilsuse päästmiseks, tingis ühe sellise. 15% majanduslangust oli päästmine? Samuti esitas valimiste tulemusena ametisse asunud valitsus opositsiooni venitamistaktika tõttu kobara, mille jõustamist vajas poole aasta pärast, et tõhusalt tööle hakata.  ? kas Postimehel on olemas teksti toimetaja? 
Aga ka neil juhtudel oli tegu siiski eraldi algatusega, mis läbis analüüsi ja kooskõlastusringi, isegi siis kaasati huvigruppe, jõustamiseks peeti kinni mõistlikust tähtajast.?
Muide, ilma et oleks otsustatud, kas kasutada venitamistaktikat nii kultuuritu asjaajamise peale, on vaatlejad juba püüdnud võtta meilt sedagi sõnaõigust vägivaldsete paralleelidega kriitikale, mida oleme väljendanud ise rutiinse ja põhimõttelageda venitamise peale varem.? Kus toimetaja? Mis on selle lause mõte?
Vorm arusaadavalt huvitab pigem friike, ka presidenti ja õiguskantslerit, loodan, aga tal on tähendus, sest ta varjab sisu. ? WTF?
Automaks näiteks oli peidus lõivu all.? võdi on madi all
Vaese mehe auto- või automüügiunistus kipub sellega purunema.? WTF? Toimetaja kus?
 Korduvad kontseptsiooni muutmised ja uudis, et asjaga võetakse aega maha, ainult kinnitavad vormi sisulisust ja rabelemise probleemi. Stiilipuhas! „…asjaga võetakse aega maha“ „…uudis ainult kinnitavad…“
Sotsiaalmaksu puhul seda kohe eiratakse. Ka see tõus ise on ebareeglipärane, sest kunagi varem pole Eestis tõstetud tööjõumaksude määrasid, neid on vastavalt ekspertide üksmeelsele soovitusele ikka alandatud.! Bullshit! Reformierakond on korduvalt tõstnud töötuskindlustusmakse, mis on ka tööjõumaks! 
Selle mulluse maksuvähenduse mõju majandusele on pisendatud, ent selle tühistamine on nüüd siiski 80 miljonit lisaeurot majandusest uuesti ära riigile.? Postimehel teksti toimetaja on vä?
Seni on alati järgitud tõde, et tõhusat sotsiaalpoliitikat ei saa ajada maksuvabastuste  kaudu – need omandab alati pigem suurem maksumaksja ehk jõukam. ? paluks konkreetsemalt, see on liiga jõuline väide et lihtsalt välja loopida! Kas jutt käib eluasemelaenu intressidest jms?
Vaesem veerand või kolmandik inimestest ei võida midagi ka uuest maksuvaba miinimumi süsteemist, mida on põhjendatud just vaesemate toetamisega, kvalifitseeritum aga kaotab. ? kui palju siis kaotab?kus on teksti toimetaja?
Ka on see tõsine peavalu meie palju kiitust teeninud süsteemi lihtsuse seisukohalt – nii maksuameti, raamatupidajate kui kodaniku jaoks, kes peaks oma maksukohustusest täpselt aru saama. ? loll rahvas ei saa aru! Aga selle eest on rahval Internet ja arvuti, kes täpselt kohustuse välja arvutab! 1 minutiga, kes huvi tunneks.
Olime just ehitamas deklaratsioonideta ja automaatse maksuarvestusega keskkonda, nüüd läheb see lihtsalt poliitika nahka. kala kukkus vette!

Maksuvaba miinimumi on siiani võetud kui puutumatut tulu, mis jäetakse kodanikule vabaks kasutamiseks ilma riigi koormiseta. Seda on alati suurendatud ega ole ära võetud isegi kriisi ajal. Eelmises lauses väideti, et on pahasti kui maksuvabastused tulevad kasuks suurepalgalistele!
Edaspidi aga hakatakse seda alates keskmisest palgast vähendama kuni nullini enne pooltteist keskmist. Seni teadsime, et madalate palkade tõusu võti on kvalifitseeritud töökohtade soodustamine, vaieldes isegi maksukoormusele lae kehtestamise üle, nüüd hakatakse haridust, kvalifikatsiooni ja tootlikkust maksustama lihtsast tööst kõrgema määraga. Demagoogia! Kõrgharidust saab Eestis tasuta. Kõrgharidusega inimesed saavad kõrgemat palka. Miks ei peaks nii majandusliku efektiivsuse kui õigluse seisukohast lähtudes maksustama kõrgemat tulu rohkem, kui see on saavutatud riigipoolse panustamisega?
Jagatava raha peab valitsus enne muidugi ära võtma. Sotsiaalselt valusamaid võtmisi on abikaasade ühise maksuvaba miinimumi keeld. Vau! Hullem kui naisepeks!
Maksunduse seisukohalt sõlmitakse abielud edaspidi ümber partei ja valitsusega. Labane, labane!
Uskumatult julm otsus ühe maksumonstrumist valimislubaduse kinni maksmiseks, aga rahandusminister kommenteeris seda kui pereväärtuste kaitsmist – mine võta kinni, mida ta jälle öelda tahtis.? Millest käib jutt?Kui üks vanem ei tööta, ei saa tema eest tulumaksu enam tagasi, kui teine teenib üle 1700 euro, ei saa kummagi eest.?
Kindlasti ei ole gaasiaktsiis saatanast, pigem on gaasiküttel just tänapäeva põrgukatlad.?WTF?
 Aga kui sooviti seda tõsta, pidanuks ka siin alustama mõjuanalüüsist ja sõltuvalt selle tulemustest pikast etteteatamisest. Saatanast võib olla ka alkohol, sõltub joojast, aga siingi on valitsus võlts.? Postimehel teksti toimetaja ka on vä?
 Kange alkohol, mida ta soosib, on riskantsem, just seda juuakse Eestis liiga palju ja äkiline lahja kallale minek – arvestamata isegi piirikaubandusega – on liiga loogiline viinaäri huvi seisukohast.? Kus on keeletoimetaja?
Eks selle valitsuse vale alanud ju juba tema põhjendustega. ?? toimetaja-toimetaja?
Sellist valitsuspartneri petmist ei ole toimunud ühegi valitsuse vahetumise puhul, räägitud seisak valitses ainult mõne mehe poliitilises positsioonis või hariduses. ?
Majandusel ei lähe küll hästi tõesti, aga need probleemid ei lähtunud valitsuste osast ärikeskkonnas. Selge - probleemid ei lähtunud valitsuste osast ärikeskkonnas
Praegu läbisurutavad maksumuudatused on ainult muutuste teesklemiseks, on nagu tagumiku ravi suu ja hammaste ravi tagumiku kaudu, kus kahju tulust suurem. Stiili meistriklass!
Majanduse kasvupotentsiaali ei saa tõsta tootlikkuse kõrgema maksustamise  (odav populism!)   ega sisetarbimise lühiajalise õhutamisega, tolle kasv on ainus, mis on meil piisav. See on ok!
Vaeseid aga ei saa aidata, vabastades neid maksust, mida nad ei maksa. Mis on selle lause sisu? Kui vabastame vaesed maksust, siis ehk ka aitame neid!

Mis sel aastal sai (Vikerraadio (74)13.12.2107)

ERR link

Lõppeva aasta kõige olulisem majandussündmus oli minu arvates valitsuse vahetus. Selle sündmuse olulisus seisneb eeskätt selles, et loodetavasti õnnestub lõhkuda pikalt meie majandust ahistanud raamistik. See raamistik suunas Eesti majandusmõtte üha kitsamasse ja piiritletud kanalisse, mis on ilmselgelt pidurdanud majanduskasvu ja takistanud üleminekut uutele majandusmudelitele.

Pean silmas eelkõige maksupoliitikat ja suhtumist laenamisse.

Olime jõudnud olukorda, kus majandust juhiti sageli mitte majandusinstrumentide, vaid vanasõnade alusel. Oleme kõik kuulnud selliseid lausungeid, et ”maksustage rikas olemist, mitte rikkaks saamist“ või „me ei jäta võlakoormat oma lastele“.

Majandusteooria võtmes on need fraasid täielik nonsenss. See on tavapäraste majanduse juhtimise hoobade välistamine, mis on meie majandust väga palju kahjustanud ja pidurdanud. Selmet tasakaalustada majandustsüklit laenurahaga, tekitati kriisi tingimustes üks Euroopa sügavamaid majanduslangusi. Selmet ehitada välja moodne infrastruktuur üliodava laenuraha tingimustes, saadame ikka oma ehitajad Soome; jätame infrastruktuuri rajamata ja reformid tegemata.

Kui me ei jäta oma lastele võlakoormat – aga mida me siis jätame? Kas oleme välja arendanud kaasaegse infrastruktuuri, meditsiinisüsteemi ja haridusvõrgustiku, mis oleks tulevaste põlvede kestmise ja arengu alus?

Seoses uue valitsusega on vähemalt loodud uued võimalused arengule suunatud diskussiooni ja mõtteviisi tekkimiseks.

Kuidas hinnata uue valitsuse poolt ette võetud maksumuudatusi? Arvan, et neis on palju ajutisi lahendusi, mis ei ole määratud kestma pikaajaliselt.

Kõige problemaatilisem on maksustruktuuri veelgi suurem nihkumine tarbimismaksude suunas. Meil on juba täna tarbimismaksude osakaal kogumaksudes üks suuremaid. Uued plaanitavad maksumuudatused nihutavad maksustruktuuri veelgi rohkem tasakaalust välja.

Huvitaval kombel kattub aga selline suund otseselt ka Reformierakonna arusaamaga maksustruktuuri arengust. Seega puudub Reformierakonnal – suurimal opositsiooniparteil – siin otsene võimalus valitsust kritiseerida.

Seda enam on opositsiooni kriitika suunatud tulumaksusüsteemi vastu.

Kas tegemist on üleminekuga astmelisele tulumaksule? Saab vastata üheselt – ei. Küll aga saavutab tulumaksusüsteem lühiajaliselt suurema progresseeruvuse.

Maksuteoorias käsitletakse astmelise tulumaksuna sellist maksusüsteemi korraldust, kus peale kõiki lubatud mahaarvamisi jääb järele maksustatav tulu ning sellele tulule kehtestatakse erinevad maksumäärad.

Midagi sellist meie uue tulumaksusüsteemi puhul aga ei juhtu – peale mahaarvamisi on maksumäär ikka kõigile ühesugune. Küll aga muutub tulumaksusüsteem progresseeruvamaks ehk kõrgemat palka saavad indiviidid maksavad suhteliselt natukene rohkem kui enne. Ja vastupidi – madalatululiste maksukoormus alaneb.

Paraku kaasnevad sellise tulumaksusüsteemiga ka mitmed negatiivsed asjaolud. Esiteks ei aita see kaasa meie peamise maksuprobleemi – kõrge sotsiaalmaksu – lahendamisele. Ettevõtete sotsiaalmaksukulu ei sõltu kuidagimoodi sellest, missuguseks kujuneb töötaja tulumaksukoormus.

Teiseks, tulumaksu kogutakse sellepärast, et maksubaas on lai ning tema kaudu on võimalik genereerida piisaval hulgal tulu, mida teised maksud ei võimalda.

Kombinatsioon suurest maksuvabast miinimumist ja madala määraga proportsionaalsest tulumaksust piirab paratamatult laekumisi avaliku sektori eelarvetesse, mida peab kompenseerima muude maksulaekumistega. Käesoleval juhul siis tarbimismaksude tõstmisega.

Kolmandaks loob suur maksuvabastuste piir ja proportsionaalne maksumäär pinnase erinevate maksumanipulatsioonide tekkeks.

Arvutused näitavad, et meie tulumaksukoormus on läinud üha regresseeruvamaks ehk suuremapalgaliste suhteline maksukoormus väheneb võrreldes madalapalgalistega. Uus maksusüsteem toob küll ajutise tulumaksukoormuse progressiivsuse kasvu, kuid ilma maksumäära muutmata saab see olla vaid lühiajaline.

Seega kokkuvõttes tundub tänane maksukompromiss koalitsiooni eri osaliste vahel olevat ebakindel ja ajutine. Paljude uute ja destruktiivsete tarbimismaksude rakendamise asemel oleks palju efektiivsem lahendus maksustada ikkagi üksikisiku tulu – ja progresseeruvalt.

Praeguseks ei ole jäänud ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti senisest proportsionaalsest tulumaksusüsteemist kinnihoidmiseks. Tarbimismaksude laienev kasutamine võib aga kaasa tuua vägagi ettearvamatuid tulemusi.

Keisririigi sünd (Vikerraadio (73): 29.11.2016)

ERR link

Eestis on käimas haarav  arutelu õlle aktsiisitaseme üle, millest näib sõltuvat kogu Eesti ja vist ka Läti saatus.

Vastutustundliku Alkoholitarbimise Ühenduse (USA)  juhtimisel tegime hiljuti võrdleva uuringu Balti riikide alkoholitarbimise mustrite kohta. Sellist nii mahukat uurimistööd baltlaste ja alkoholi suhete kohta vist polegi enne läbi viidud. Tulemuste analüüs ja mõtestamine on hetkel veel  käimas, aga nopin sellest välja mõningaid numbreid Balti riikide alkoholitarbimise kohta.

Kõigepealt baltlaste  alkoholilembusest üldiselt.  94% Balti riikide täiskasvanud elanikest on oma elus suuremal või vähemal vägijooke pruukinud. Iga päev tarbib Eestis alkoholi 3,5%  inimestest ja iga nädal 43%  küsitletutest. See muster on üsna sarnane kõigis Balti riikides. 40% inimestest tarbib jälle alkoholi ühe korra kuus või veel harvemini.

Kuidas inimesed oma kujutlevad iseennast kui alkoholitarbijat?

12% Eesti inimesi arvab olevat enda täiskarsklase; väheseks alkoholitarbijaks peab ennast 55%; mõõduks joojaks 28% ja tõsiseks „napsivennaks“ 5% küsitletutest.

Mida ja kui palju  juuakse?  Tüüpilisel „võtmise“ päeval  on  Eesti alkoholikasutaja poolt esimesena tarvitatav jook  42%-l  juhtudest õlu;  37% puhul   vein ja 18% veel kangem  kraam. Kokteile joob 2% tarbijatest ja surrogaate 0,2% küsitletutest.

Eestlased joovad teiste baltlastega võrreldes rohkem õlut ja vähem viina. Levinuim õllekogus on poole liitrine purk või pudel   ja 55% eestlastest joovad korraga rohkem kui ühe õlle.

Siit tuleb välja ka eestlaste huvitav minapilt. 9% ennast karsklaseks pidavatest inimestest tarbib mingit alkoholi vähemalt üks kord nädalas. Vähese koguse  joojatest lausa 35%  võtab mingi alkohoolse joogi  ette  iga nädal. Ja teiselt poolt, ennast intensiivseks alkoholitarbijaks pidavatest inimestest joob 24% midagi samuti vaid korra nädalas.  Väga inimlik arusaam!

Kuidas korreleerub alkoholi tarbimine palgatasemega?  Mida madalam on palgatase, seda intensiivsem on alkoholitarbimine kõikides alkoholitarbijate rühmades.  Siin leiab kinnitust veelkord  ka alkoholimaksude regressiivne iseloom -  tuludega võrreldes on kulud alkoholile madalapalgaliste puhul suhteliselt suuremad.

Aga lähema õlletarbimise juurde. Kui vaatame ainult neid kelle lemmikjoogiks on õlu, siis igapäevaselt tarbib õlut 10%  vastajatest. Umbes pooled vastanutest  naudivad kesvamärjukest  1 kuni 4  korda nädalas; 40% vaid kord nädalas.  Seega, õlu on küll lemmik ja levinud, aga siiski enamusel  mitte igapäevaseks tarbimiseks. Tüüpilisel õllejoomise päeval joob  Eesti õllesõber 68% juhtudest  pooleliitrise õlle, 18% juhtudest on tegemist väikse õlle ja 14% juhtudest on õllepudeli suurus üks  liiter või rohkem.

72% eestlastest õlletarbijaid vastasid, et õlle hind on nende jaoks oluline või väga oluline aspekt. Leedu puhul on see näitaja lausa 94%

Mis aga võiks juhtuda, kui toimuks  õlle hinna tõus?  Kümneprotsendiline hinnatõus Eesti õllesõpra ei murra - 81% ei teeks midagi  ja ainult 18% vähendaks tarbimist. 

Kui aga hind tõuseks poole võrra, siis lausa 61%  õlletarbijatest  tõmbaks oma lemmikjoogi oste väiksemaks. 11% õlletarvitajatest leiab, et ta lõpetab sellisel juhul üldse igasuguse alkoholi pruukimise. Leedus on see näitaja lausa 20%

Samas puudub kõikide alkoholiliikide tarbijatel  väga selge arusaam sellest, kuidas võiks nende alkoholitarbimise muster muutuda peale 50% alkoholihinna tõusu - kas hakatakse tarbima muid vägijooke, välismaalt toodud  sala-alkoholi või isegi  surrogaate kasutama. Võimaliku käitumise modelleerimisega hetkel tegeleme. Eks see ole ka loomulik – nii suur hinna tõus tundub olevat kuidagi ebamaine,  et oma käitumist sellistes tingimustes ette kujutada.

Samas on Eesti ja Läti alkoholihindade erinevuse tõttu  teatud uued käitumismustri juba tekkinud ning uued Eesti alkoholiaktsiisitõusud süvendavad „alkorallit“ veelgi. Kuigi on selge, et tavamõistusega inimene Eesti lõunapiirist kaugemalt Lätti õlut ostma ei  lähe – see ei tasu ära ei ajaliselt ega rahaliselt.  Ma näen siin hoopis teistmoodi riske – selline olukord võimaldab tekkida poolkriminaalsetel struktuuridel, mis korraldavad odavama Läti alkoholi transporti ja müüki Tõrvast Rovaniemini.  Tehniliselt ja rahaliselt on tarneahela korraldamine  ju imelihtne nende kontrollimine aga väga keerukas. Võib tekkida täiesti teistlaadne alkoholiturg  ja tarbimise muster, kus riigi ja ühiskonnapoolne kontroll Eestis alkoholitarbimise üle oluliselt väheneb.  

Kui sõjaeelse Eestis said  salaviina vedajatest  Eestist  Soome niinimetatud piiritusekuningad, siis oluline alkoholihindade erinevus Läti, Eesti  ja Soome vahel  võib aga  tekitada uue „õllekeisrite“ seltskonna. Ajalugu on ilus! 

Tunnelisse läks vesi

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/eamets-majandusele-annaks-hoo-helsingi-tallinna-tunnel-aga-laenuvotmisega-oleme-hiljaks-jaanud?id=76276863

Lähiajalugu on näidanud, et Eesti majandusel läheb nii hästi või halvasti, nagu läheb parajasti Soome majandusel, tõdes TÜ makroökonoomika professor Raul Eamets.

Intervjuus Vikerraadiole märkis Eamets, et üha rohkem tundub talle hea plaanina Helsingi-Tallinna tunnel.

VT: nii! Tunnel maksab 10-15 miljardit eurot!  Seda ehitatakse 10 aastat kui täna kohe peale hakata ning seda pole kuidagimoodi võimalik ilma laenuta ehitada. Mitte kuidagi!

Aga näe, järgmine lause ju nagu välistab selle: 

Intervjuus tõdes Eamets muu hulgas, et laenuvõtmisega on Eesti hiljaks jäänud, sest EL on karmistanud eelarvepoliitika kontrolli.