Alkoholimaksud (Vikerraadio (9): 29.04.2014)

Eelmisel nädalal andis valitsus teada kavast tõsta järgmisel aastal alkoholiaktsiisi  määra 15% .  Mis  on kolm korda rohkem kui eelnevalt kavandatud.  Selle otseseks põhjuseks on tulumaksukoormuse alandamine , mille kompenseerimiseks tuleb teisi makse suurendada. Alkoholi maksustamisest laekub umbkaudu 4% riigieelarvest, , mis on võrreldav suurus isiku  tulumaksulaekumistega.  

Alkoholiaktsiis on teatavasti kaudne maks, mille maksja on küll äriettevõte, aga maksukoormuse tegelik kandja on selle kauba ostja. Toimub maksukoormuse siire müüjalt  kauba lõppostjale.  Suurema osa alkoholi jaehinnast moodustavadki tootele kehtestatud mitmesugused maksud.

Ühtede viinatootjate kalkulatsioonide kohaselt suurendaks järgmise aasta aktsiisitõus viinapudeli hinda keskeltläbi 1 euro võrra.  Kui hind tõuseb, siis nõudlus väheneb. Teiste viinatootjate arvamuse kohaselt peaks nad tehase lausa pooleks aastaks kinni panema võimaliku ületootmise tõttu.

Püüaksin siinkohal viina hinnaga seotud  erinevad aspektid süsteemselt kokku võtta.  Keskmise Eesti pere ühe liikme kohta tarbitakse aastas alkoholi 86 euro eest, mis moodustab tarbimiskulutustest 2.5%  Mis keskeltläbi ei ole suur kulutus ja seega alkoholihinna tõus jääb ilmselt enamusele märkamatuks.  Kaldun arvama, et suurem osa  kodanikke  ei suudagi  täpselt öelda,  näiteks kui mitu eurot pudel viina poes maksab. Tänaste sissetulekute ja alkoholi hinnataseme juures  ei muudaks aktsiisitõus  nende jaoks suurt midagi.

Teiseks toogem välja alkoholi seos tervisekäitumisega. Alkoholiga on seotud palju liiklusõnnetusi   ja tervisekahjustusi.  Aktsiisist saadav maksutulu peaks seega katma riigi poolt tehtavad ravikulutused ja muud ühiskonnale tekitatud kaod.  Siinkõneleja  on olnud juhendajaks doktoritööle, mis hindas alkoholitarbimisega  seotud kulusid riigieelarvele  ja võrdles neid aktsiisist laekuvate summadega.  Autor järeldas, et alkoholimaksud  peaksid  lausa mitmekordselt tõusma, et tema poolt tekitatud kahjud kaetud saaks.  Seega -  maksutõusuks nagu ruumi oleks.  Alkoholi hinna kallinemine muudaks ta raskemini kättesaadavaks ka noortele, mis omakorda oleks kindlaks signaaliks  väärtushinnangute kujundamisele.

Peaprobleem on aga selles, et on olemas suur hulk alkoholisõpru ja spetsiifilisi sõltlastest tarbijaid, kellele on iga sent viinahinna juures oluline.  Ning see on seltskond  teeb alkoholi hinnaga seotud aspektid  vägagi  tundlikuks kogu ühiskonna jaoks.  Alkoholi poehinna kasv suunab otsima odavamaid alternatiive.  Leitakse need sageli alkoholisisaldusega kodukeemia joomises või  mitmesuguste omakäeliselt kokkusegatud tehniliste vedelike tarbimises. Sellise tegevuse laienemise ohtlikus on ilmselge. Parem siis ikka tarbitagu odavamat riigiviina, kui metanooli.   Olen osalemas Balti riikides toimuvas uuringus, mis püüab hinnata surrogaatide tarbimise ulatust ja selle seost alkoholihinnaga.  Loodetavasti hilissuvel on võimlik saada hetkeolukorra kohta täpsemat pilti.

Eelnevaga seostub ka alkoholi erinev maksustamine toote liikide suhtes. Rivaalitsevad alkoholitootjad vaidlevad selle üle, kas aktsiis peaks olema samasuur lahjale ja kangele kraamile. Täna on  näiteks õlu maksustatud suhteliselt madalamalt kui kange alkohol.    Ilmselt on ka maksumäärade kaudu võimalik mõjutada tarbimisharjumusi ühiskonnale sobivamaks.

Kolmandaks, kõrgem aktsiis annab uut hoogu ka piiriülesele salakaubandusele. Viinatootjate hinnangul  koguni üks kolmandik Eestis joodavast viinast salajast päritolu.  Eesti läheduses asuvad oluliselt madalama viinahinnaga riigid, mis loob uusi ahvatlusi mitmet masti pahategijatele.

Neljandaks,  oluline aspekt alkoholihindade tõus puhul on ka selle mõju meie turismisektorile. Soome käib Eestis viina ostmas, mis hoiab suuresti hinge sees ka meie turismindusel.  Alkoholihindade  silmnähtav tõus võib anda siinkohal  sellele sektorile üsna ootamatu ja järsu tagasilöögi!

Kokkuvõttes,  ega tänase riigieelarve ja  valitsuse maksupoliitiliste valikute juures  muid võimaluse ei olegi kui alkoholimakse tõsta.  Ühiskonna riskid ja määramatus sellega seoses  kindlasti kasvavad ja riigieelarve sõltub veelgi suuremal määral tarbijate heatahtlikkusest. 

Apteekide "erastamine" (Vikerraadio (8): 15 aprill 2014)

Jätkuvalt on ühiskonnas üleval apteekide teema, mis on kütnud kirgi nii ravimimüüjate, apteekrite kui ka kohtute vahel.   

Milles siis õige probleem seisneb?

Alustagem apteegisektorist kui ärivaldkonnast. Tegemist on kindlasti suure äriga -  apteekide käive on laias laastus 250 miljonit eurot aastas. Siit ka ettevõtjate loomulik huvi apteegisektoris toimetada ja kasumit teenida.

Teiselt poolt on tegemist  tervishoiuasutusega, millel on äärmiselt oluline koht rahva tervise ja heaolu tagamisel. 

Probleemi olemus seisnebki selles, et need kaks eesmärki  – ärihuvi  ja tervishoid - ei taha apteegisektoris kuidagi sujuvalt ühilduda.

Apteeki tegevus on kulukas – ranged nõuded peavad olema kehtestatud apteekide müügitegevusele, ravimite käitlemisele  ja väljastamisele.  Ravimid on reeglina kallid. Nende kättesaadavuse eesmärgil reguleeritakse nende hindade taset riigi poolt ja sageli makstakse riigi poolt osaliselt ka kinni.

Apteek kui ärivaldkond on  üsna spetsiifiline – selleks on vaja väljaõppinud proviisoreid ja farmatseute. Ja siin jõuamegi ühe olulise aspektini – apteekrite ettevalmistus  toimub ainult riigi raha eest.   Absoluutselt kõik Eesti apteekrid on saanud ettevalmistuse  maksumaksja arvel.  Selleks, et apteegid oleksid olemas, peab Eesti riik tegema ka üsna suuri kulutusi.

Nüüd siis  eelpoolnimetatud probleemi juurde. Sajandivahetusel tuli ilmseks olukord,  kus  apteeke hakati asutama liiga palju ning  apteekreid igasse apteeki enam ei jätkunud. Tekkis kartus,  et apteegid pannakse maapiirkondades proviisorite puudusel lihtsal kinni. Ning teiselt poolt, linnadesse kuhjub apteeke liiga palju, mille jaoks pole ilmselget vajadust.  Olukorra stabiliseerimiseks kehtestati 2005  aastal apteekide asutamispiirangud, mille eesmärgiks oli pidurdada uute apteekide tekkimist ja loota, et ka hõredamalt asustatud piirkondade jaoks jätkuks personali.

2013 aasta alguses võttis aga teema üles Õiguskantsler  Indrek Teder, kes leidis, et selline asutamispiirang on Põhiseadusega vastuolus.  Peale selle häiris Õiguskantslerit ka  apteegisektori enda toimimine. Nimelt, ravimite hulgimüüjate ning apteekide kokkusulamine omandisuhte  kaudu ehk peene nimega vertikaalne integratsioon.  See on kaasa toonud apteekide koondumise hulgimüüjate kontrolli all olevatesse kettidesse, mis omakorda kahandab turukonkurentsi ja survestab ravimihinduhindu tõusu suunas. 

Riigikohus arutas teemat ja leidis, et sellised asutamispiirangud tuleks kaotada. Riigikogu  on seejärel tulnud välja seaduseelnõuga, mis asutamispiirangud tühistaks. Teiselt poolt  sätestatakse täpsemalt apteegi  kui tervishoiuasutuse  olemus ja  seatakse piirangud apteeki omandisuhtele. Mis tähendab, et apteekide põhiomanikud saavad olla ainult apteekrid ise.  Ehk siis apteeke ei saa luua rohkem kui on Eestis olemas kvalifikatsiooniga töötajaid.

Aga miks neid apteeke siis nii hirmsasti asutada tahetakse?  Apteegisektor ei ole ülemäära kasumlik tegevus. Pigem vastupidi – võrreldes kogu jaemüügisektoriga on kasumlikkus mitmekordselt madalam.

Aga apteegil kui sellisel on muid lisaväärtusi. Nimelt, tema olemasolu näiteks kaubanduskeskuses  tõstab kogu kaubanduskeskuse omanikutulu. Iga uue keskuse omanik on huvitatud ka apteegi paiknemisest selles. Rahvarohkemas piirkonnas on loomulikult apteegi tegevus  ka kasumlikum. Kokkuvõttes on see viinud apteekide ülekuhjumisele linnadesse. Ja töötajaid neisse uutesse apteekidesse ei olegi mujalt võtta kui osta üles teistest apteekidest, sealhulgas ka maapiirkondadest.

Tartu kesklinna Barclay platsilt on näiteks võimalik mõneminutilise jalutuskäiguga jõuda 7-8 apteeki. Võib üsna kindel olla, et nendes apteekides kokku on igal hetkel vähem  ostjad, kui on neis kohal apteekreid ja farmatseute. Siit ka täiesti õigustatud küsimus – miks me kulutame riigi ressursse apteekrite ettevalmistusse, kui nende kasutamine on ebaratsionaalne?  Veelgi enam – linnaapteekide ülekontsentratsiooni tingimustes  on oht, et mõned piirkonnad jäävad üldse apteegiteenusest ilma.

Tagasi apteegikettide domineerimise  ja hulgi-ning jaemüüjate suhete juurde.  Probleem ei ole ju mitte apteegikettide olemasolus kui sellistes. Jaemüügiketid on meil kõikjal – nii kaubanduses, hotellinduses kui kütuseturul. Probleem ei ole ka liiga väheses ravimite hulgimüüjate arvus. Apteegikaup ongi  spetsiifiline kaup ja siin jääb alati kestma üksikute suurtegijate domineerimine.  Samuti, asutamispiirangute  ärakaotamine ei lõhu vertikaalset integratsiooni mitte kuidagi, pigem hoopis süvendab seda.

Oluline on hoopis muu – kuidas tagada konkurentsiolukord ravimite hulgimüüjate ja apteekide omavahelistes suhetes?  Ning sellele on ka suunatud Riigikogu regulatsioon mõte -  teha  ravimite hulgimüüjate asemel apteekide omanikuks apteekrid ise! Selline kord kehtib ka näiteks Soomes. See tähendaks, et  ka apteekrile laieneb tervishoiuteenuse osutaja staatus, kelle eesmärgiks on eelkõige rahva tervis  ja ravimite kättesaadavus aga  mitte ravimiketi poolt seatud ärilised eesmärgid. Oluline on ka apteekri sõltumatus, samalaadselt perearstiga.

Kokkuvõttes, uus regulatsioon peab tooma kokkuleppe  hulgimüüjate ning apteekide vahel ning tulema kasuks  eelkõige apteegi klientidele.  Aga käesolevas seaduse arendamise faasis tuleks mõelda selle üle, kuidas valutult korraldada apteekide omandivormi muutust; tagada nende efektiivne toimimine ning apteegiteenuse mõistlik kättesaadavus  riigi igas piirkonnas. 

Venemaa ja sanktsioonid (Vikerraadio (7): 1.04.2014)

Viimasel nädalal  oleme kuulnud mitmetest Lääneriikide plaanidest  seoses Venemaa karistamisega Krimmi vallutamise eest. Teise riigi territooriumi hõivamine  ja endaga liitmine on tegevus, mis tänases Euroopas ei saa olla sallitav. Demokraatlik maailm peab reageerima, et vältida samalaadse tegevuse kordumist ja laienemist.  Ilmselgelt sõjalised aktsioonid Krimmi taasliitmiseks Ukrainaga ei ole võimalikuid. Sestap tekib küsimus – kuidas ründajat karistada muude vahenditega? Eelkõige käib jutt poliitilisest  hukkamõistust  ja isolatsioonist, aga ka survestamist majanduslike hoobade kaudu. Sanktsioonid teeks Venemaa elu  kibedaks ja sunniks neid hoiduma edasisest ekspansioonist.

Samas näeme Euroopa Liidu ja USA üllatavat sisulist hambutust ja aeglast reaktsiooni.  Sündmused Krimmis  tulid Läänemaailmale ilmselge ootamatusena. Mis tõendab veelkord – maailma arusaam ja ettenägemisvõime Venemaast käitumismustritest ja võimalikust   agressiivsest tegevusest on väga õhuke. Seda vaatamata maailmas tegutsevatele  sadadele  Venemaa uurimiskeskustele ja tuhandete  niinimetatud kremlinoloogide toimetamisele.

Kuidas siis  Venemaad survestada? Eesti jaoks on küsimus ülioluline, sest oleme piiririik.  Asume vahetus kontaktsoonis ning meie jaoks Eesti-Vene suhetega  seoses kõik tähtis. Olge see siis julgeolek, poliitika, majandus või inimestevahelised suhted.   Erinevalt Ukrainast ei ole Eesti sõjaliselt allaheidetav.  Meie kaitsevõimekus on piisav seismaks vastu igale agressorile. 

Jätame kõrvale poliitilise ja sõjalise aspekti ning keskendume majanduslikele survevahenditele.  Majandussanktsioonide mõte oleks kahjustada eelkõige Venemaa  poliitilise ja majandusliku eliidi heaolu.  Esimese sammuna karistusoperatsioonide seas on  kehtestatud sissesõidupiirangud Lääneriikidesse paarikümnele inimesele Venemaa   eliidi  seast, keda saab otseselt seostada Krimmi sündmustega. Räägitakse järgnevatest võimalikest majandusspiirangutest Venemaa ärimeestele; Vene ettevõtete ja pankade välistegevuse piiramisest aga ka inimeste reisipiirangute suurendamisest.  Vene ärieliit ja ühiskond peaks nende kaudu kannatama ja oma heaolu vähenemise kaudu tajuma, et agressiivsele territooriumide  hõlvamisele järgneb vältimatu karistus.

Sanktsioonid saavad olla aga efektiivsed juhul, kui nad on suunatud Vene ekspordimajanduse  kõige olulisemate valdkondade vastu – see on nafta, gaasi ja toorme eksport, mis moodustab üle 70% Venemaa  väljaveost.  Kõik muud on Venemaa ekspordivõimekuse mõttes suhteliselt olematu. 

Teine pool sanktsioonidest  on seotud Lääne tehnoloogia  sisseveoga Venemaale, mis vähendaks veelgi tema konkurentsivõimet; sealhulgas ka sõjatööstuse arengut.

Aga olukord  läheb mõnevõrra naeruväärseks.  Ähvardused vene poliitikute  Läänes asuvate  varad külmutamise kohta ei ole tõsiseltvõetavad. Selle eest on Putin juba  ammu hoolitsenud, et Vene poliitilistel põhitegijatel ei oleks välismaal selliseid varasid ega huvisid, millega saaks neid väljastpoolt survestada.

Aga majanduspiirangud Vene ettevõtetele ja ärimeestele?  Juba kohe on  Euroopa ametnikelt kuulda, et  Vene gaasitoru kinni ei keerata. Loomulikult -  on ju Saksamaa on 60% ulatuses sõltuv välismaalt ostetavast energiast.

Juba on kuulda, et muidu nii sõjakas Briti valitsus on välistanud jõuvõtted  Suurbritannias toimetavate vene oligarhide vastu. See võiks kahjustada Londoni City ja kinnisvaraomanike ärihuvisid. 

Juba on kuulda, et Prantsuse sõjalaevade tootjad ei loobu ründelaevade müümisest Venemaale. Ärihuvid!

Tundub, et läänemaised sanktsioonide lubajad ise pole  demokraatlike  väärtuste kaitsmise nimel ise suutelised mitte kopikatki oma heaolust ära andma.  Suhteliselt on sõjakad olnud ameeriklased, sest nende otsesed ärihuvid Venemaal on palju väiksemad.  Aga ka mitmed USA prominendid on kutsunud üles mõõdukusele Venemaa suhtes.

Mõtleme venevastastel sanktsioonide tagajärgedest Eesti  seisukohalt. Venemaa on meie ekspordisuunana 3 kohal. Välisinvesteeringute mahu poolest Eestisse on Venemaa samuti esiviisikus. Kuigi otseselt ei ole Vene investeeringud nii nähtavad kui Soome ja Rootsi omad, siis vene turu tähtsus meie turismile, põllumajandusele  ja logistikasektorile on vägagi oluline. 

Tahan jutu viia meie huvidele  ja osalusele Venemaale piirangute kehtestamisel. Kui näiteks Saksamaale ei ole vastuvõetav gaasitarnete piirang, siis mis on need piirangud, mis  Eestile kindlasti ei sobi? On need seotud turistide liikumise ja viisadega?  Kas oleme nõus piirama venelastega seotud  investeeringuid  meie majandusse, sealhulgas sadamatesse ja rasketööstusesse?

Teiselt poolt, meil peaks olemas olema  plaanid  nii riigi kui ettevõtete tasandil juhuks, kui oluliselt  väheneb vene transiit, investeeringud sadamatesse  ja turistide vool.  Mis võiks juhtuda sanktsioonide tõttu tööstusega  Ida-Virumaal, puhkekeskustega  Pärnus ja uueaasta елка-dega Tallinnas? 

Olen seda meelt, et uus valitsus  ja uuel väliskaubandusminister peaksid neil  teemal väga kiiresti midagi arvama ja selgitusi jagama. Et kõik ei tuleks jälle ettearvamatult. 

IMF ja maksud (Vikerraadio (6): 18.03.2014)

Eelmisel nädala tegi IMF lühikokkuvõtte oma Eesti visiidist ja andis hinnanguid ja soovitusi, kuidas peaksime oma riigi majandusega edasi minema. 

Samal ajal toimusid läbirääkimised ka uue valitsuskoalitsiooni tegemiseks.   Kummalisel kombel on mõned teemad  otseselt kokkulangevad, kuigi  räägitakse nende puhul  erinevatest asjadest.

IMF tunnistab, et Eesti majandus pole kasvanud sellises tempos nagu oodati, aga loodetavalt  kasv kiireneb sellel aastal. Saame näha -  eelmise aasta majanduskasvu ennustamisega pani IMF üsna  pikalt  mööda.

Tuntakse muret liigkiire palgakasvu pärast, mis võiks kahandada Eesti konkurentsivõimet. Kutsutakse lausa üles hoiduma avaliku sektori palkade tõstmisest,  mida on küll väga imelik kuulata.   Tuntakse muret meie tööjõu oskuste pärast, aga sõnagagi ei mainita  nendesamade töötajate lahkumist välisriikidesse. Aga,  IMF eesmärk ei ole Eesti ühiskonda õnnelikuks teha, vaid tunda muret omaenda raha pärast.

Tuuakse esile, et tööjõumaksud Eestis on kõrged, seda eriti madalapalgaliste töötajate puhul. See olevat takistuseks inimeste töölevõtmisel.

Oot-oot, mis jutt see selline on ?    Euroopa kontekstis on Eesti oma tööjõumaksude taseme poolest üsna keskmine. Jääme  isegi madalama poole peale.  Mida IMF meile siis tegelikult  öelda tahab?

Tööjõumaksude alla kuuluvad on füüsilise isiku tulumaks ja  mitmesugused sotsiaalkindlustusmaksed.  Ja siin ongi oluline vahe tööjõumaksudest rääkimisel.

Meie isiku tulumaksukoormus Euroopa kontekstis üks madalamaid.  Uus valitsuskoalitsioon tahab seda veelgi vähendada.  Probleem on aga  hoopis sotsiaalmaksudes.  Nimelt, Eestis on ettevõtte sotsiaalmaksu suhteline koormus Euroopa riike seas kõige kõrgem.  See peamine pidur töökohtade loomisel ja palkade tõstmisel.  Jätan siin kõrvale  töötuskindlustusmakse, mis on ettevõtja jaoks suhteliselt väike maks.

Miks sotsiaalmaksu  pole vähendatud? Räägitakse küll sotsiaalmaksule ülempiiri seadmisest, aga mitte maksu enda vähendamisest.

See tuleneb kahest asjaolust.  Esiteks, sotsiaalmaksu raha vähenemine tooks kaasa kiire hävingu meie tervishoidu ja pensionisüsteemi. Ei tea me tänagi täpselt, kas meie tervishoid ja pensionisüsteem on rahaliselt vee all või vee peal! 

Teiseks, oleme olukorras, kus meil pole ei majanduslikel ega poliitilistel põhjustel võimalik sotsiaalmaksu koormust üle kanda ka teistesse maksudesse. Mis on need teised maksud? Need on tulumaksud, tarbimismaksud, kinnisvara ja looduskeskkonnaga seotud maksud.

Tuletagem meelde, et poliitilise populismi lainel oleme sisuliselt  ära kaotanud kasumimaksu. Selle koormus on meil kõige madalam Euroopas.

Poliitilise populismi lainel oleme sisuliselt ära kaotanud maamaksu. Ka see on meil kõige madalam Euroopas. 

Teiselt poolt on tõstetud tarbimismakse ja keskkonnamakse. Aga neid enam majanduslikelt põhjustel tõsta ei saa. Käibemaksu ja aktsiiside osakaalu poolest kogumaksudes oleme teisel kohal Euroopas, neid pole lihtsalt võimalik enam tõsta. Ka eelmisel nädalal nägime hotelliomanike  raevu uue kavandatava käibemaksu tõusu suhtes. Enne seda toimus sarnane asi autode käibemaksu tagastamise teemadel.

Samalaadne olukord on ka energia ja saastemaksude puhul. Kõrgemale pole nende maksudega lihtsalt võimalik minna!

Vaadates meie  riigieelarve taset ja tulude struktuuri, siis on ilmselge, et maksutõusudest pole pääsu.  Küsimus on seega- kuidas me sätime oma maksude struktuuri – mis makse tõstame ja mida langetame!

Kui me tahame vähendada tööjõumakse, siis ainuke võimalus on  kanda sotsiaalmaksu koormus üle isiku tulude ja kasumite kõrgemale maksustamisele. Sisuliselt tähendab see astmelist tulumaksu ja kasumimaksu taastamist.

IMF räägib vajadusest vähendada madalatululiste maksukoormust ning kompenseerida see maksuvabastuste kaotamise ja kinnisvaramaksu sisseseadmisega.

Madalatululiste maksukoormuse vähendamisega haakub ka Eesti poliitikute soov tõsta maksuvaba miinimumi. 

Vaatame asja sisulist poolt. Tulumaksuvaba miinimumi ainus mõte on kergendada  madalatululiste  maksukoormust. Tegelikult annab see aga maksuvabastuse kõigile, ka jõukamale poolele, kes seda tegelikult ei vaja. Tegemist on väga ebaefektiivse ja riigile väga kuluka maksukorraldusega.  Palju efektiivsem ja turumajanduslik lähenemine on  erinevate maksumäärade kasutamine. Tulumaksuvaba miinimum peaks olema pigem tehniline piir, millest allapoole jäävate tulude maksustamine on kulukam kui saadav maksutulu.  

Paraku hoiab Eestis kramplikult kinni ebaefektiivsest ja Ida-slaavilikust proportsionaalsest tulumaksust.  Täna kehtib sarnane maks ainult Venemaal, Ukrainas, Valgevenes ja Balti riikides.  Räägitakse proportsionaalsest tulumaksust kui maailmavaatest. Mis on küll selle maailmavaate nimi, mis ühendab Eesti poliitikuid  Putini Venemaa ja Lukašenka Valgevenega?

Kokkuvõttes, kõrge sotsiaalmaksukoormus on täna  Eesti nii-öelda päris maksuprobleem.   Seega tuleks sotsmaks tuua alla kõigi töötajate puhul ja kanda maksukoormus üle tulu ja -kasumimaksudesse.  Tulumaksuvaba miinimum, 1%-line  madalam tulumaksumäär või sotsiaalmaksu lagi on  mänguteemad.  Millega võib, aga ei pea tegelema.

Kuidas hinnata ansipiaega (Vikerraadio (5): 4.03.2014)

Sissejuhatuseks peaks märkima, et ega pole täpselt aru saada, miks  valitsus  aasta enne tähtaega tagasi astub. Kas on tegemist peaministri karjäärikaare uue etapiga või peituvad põhjused meie majanduse halvas seisus? Kas valdab valitsus sellist informatsiooni majanduse seisukorra kohta, mis sunnib  peaministrit enneaegselt laevalt maha hüppama?

Aga püüame tuua esile mõningaid trende,  mis on viimase kümne aasta jooksul majanduses toimunud. Täpselt kümme aastat tagasi toimus ühinemine Euroopa  Liiduga, mis andis võimsa tõuke majanduse kiireks kasvuks.  Oleme tänaseks kahekordistanud oma koguprodukti.  Tänastes oludes ei saa  meie kasv olla enam nii kiire; tulu ja palk ei saa enam nii kiiresti kasvada.   Ka on kriis inimeste heaolu ja ootusi rängalt mõjutanud.

Vaatamata majanduse hetkeolukorra stabiilsusele,  tahaksin olla kriitiline meie majanduse juhtimise.    Võõrsõnadega väljendudes – tooksin välja stagnatsiooni, dogmatismi ja primitivismi meie majanduses ja  sellega seotud aruteludes.

 Stagnatsioonist. Majanduskasv on hetkel peatunud.  Konkurentsivõime  ei ole kasvanud.  Ei ole me rahul oma hariduse; meditsiini, riigihalduse ega regionaalse arenguga. Tõsiasjaks on saanud inimeste lahkumine välisriikidesse ning  maapiirkondade mahajätmine. Üha suurenevat  muret tunneme   meditsiini- ja pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse üle. Riigieelarve tasakaal sõltub suures osas välistoetustest.  Need on kõik selged faktid, mida pole võimalik eirata. Võib-olla tuleks valitsusese enneaegset lahkumist  seostada just nende,  väga  kõnekate asjaoludega?

Dogmatismist. Oleme ilmselgelt oma probleeme suurendanud sellega, et majandust pole juhitud mitte majandusteaduslikele argumentidele või teiste

riikide positiivsete kogemusele toetudes, vaid sageli  parteipoliitilistest   dogmade lähtudes.  Kui vaatame ühiskonnas kinnistunud arusaamu riigieelarvest, maksusüsteemist või riigivõlast, siis on  käsitlused nendest asjadest ühiskonnas  üsna kivinenud. Alati käib  toast kahin läbi, kui keegi julgeb välja hääldada sellised sõnu nagu „riigivõlg“ või „maksusüsteem“. Nagu poleks neist kombekas neist rääkida või arutada!

Oleksime nagu olukorras, kus  mingi tegevuse propagandaväärtus on tähtsam, kui eesmärk milleks seda tehakse.  Võtame näiteks riigivõla teema. Igast asendist kiitleb valitsus selle madala tasemega. Nagu oleks ainuüksi madal võlatase eesmärk omaette.  Ka viimases aastapäevakõnes rõhutas peaminister - me ei jäta oma lastele võlgu. Küsime aga nii – aga mida me siis oma järeltulevatele põlvedele jätame? Kas meil on väljaarendatud haridus- ja infrastruktuur? Kas meie  armee on moodsalt varustatud ja ka tulevikus kaitsevõimeline? Neid eelpoolnimetatud asju tehakse ikka laenurahaga. Seda nii rahanduslikust arvestusest lähtudes  kui ka ühiskonna arengu loogika seisukohalt.   Riiki ei kaitsta mitte maailma madalaima võlakoormuse, vaid ikka maailmatasemel relvadega.   

Võtame näiteks Norra -  riigi, mis ujub rahas. Norral pole mingit põhjust võtta riigilaenu, sest eelarved on ülejäägiga.  Samas on Norra võlakoormus 40-50% mida peetakse rahanduslikus mõttes optimaalseks.   Odavam on laenata ja maksta laenuintresse aga ehitada laenurahaga sillad tulevikku.  Eesti uhkeldab madala laenukoormuse dogmaga, jättes samas tuleviku järeltulevate põlvede enda mureks. Aga sellisel juhul võib tulevik ka tulemata jääda!

Samamoodi dogmaatiliselt on käituti ka  majandustsükli juhtimisel. Euroopa Liiduga ühinemise järgses kasvufaasis lasti majandus üle kuumeneda. Maksudega ei mängita!   Seejärel jõuti Euroopa Liidu  liikmesriikide seas ühte suuremasse majanduslangusesse.  Parteipoliitiline dogmatism ei lubanud kasutada sellised  majandustsükli juhtimise instrumente, mida kasutasid edukalt paljud teised riigid. Erinevalt nendest Eestis majanduskriisist väljumiseks ja tööturu elavdamiseks laenu ei võetud, vaid otsustati ära süüa seemnevili.

Irooniline on sealjuures asjaolu,  et mõni aeg hiljem tuldi majanduslangusest välja  just selliste meetmetega, mida parteipoliitiline retoorika  eelnevalt halvustas.  Majanduskasvu taastasid suuremahulised riigipoolsed kulutused, mida tehti  eurotoetuste vahenditest, saastekvootide ja riigiettevõtete müügist saadud tulude arvel.  See on vägagi keinsistlik tegevus,  kuigi vastuolus liberaalse  retoorikaga riigi võimalikult vähesest sekkumisest majandusellu.  

Majanduse juhtimise vahendid Eestis on piiratud.  Ja kui me surume ennast mingite parteipoliitiliste dogmade kammitsaisse,  siis manööverdamisruum jääb veel ahtamaks.  Mis muudab majanduse juhtimise vägagi  primitiivseks ja deformeerib veelgi majanduskeskkonda. 

Kui  riigieelarves hariduse jaoks raha napib, siis korras riigirahanduse nimel tuleks koolid kinni panna. Sest maksude tõstmiseks pole kombekas rääkida. Aga kui  viimases hädas makse tõsta, siis  ikka toidukaupadele ja elektrile.  Ega me siis ometi Rootsi pankade väljaviidavaid kasumeid ei hakka maksustatama!

Infrastruktuuri arendamiseks raha ei saa laenata, sest parteiliini jälgimine riigi võlakoormust suurendamist ei luba.

Aga  lõpetame siinkohal iroonia!  Uue valitsuse eesmärk peaks olema majanduse juhtimine tegelikest ühiskonna vajadustest, aga mitte  parteidogmade  alusel populaarsuspunktide  jahtimine.

Lõpetuseks. Vaatamata eelpool tehtud kriitikale, soovime siinkohal Andrus Ansipile  jõudu ja edu uutes ametites! Oleme väike rahvas, iga inimene loeb! 

Tööjõud ja poed (Vikerraadio (4): 18. veebruar 2014

Viimasel nädalal on juttu olnud kaubandussektori tööjõupuudusest. Töötajaid poodidesse napib. Pole olemas Eestis kaubaketti, mis kohe täna hulgakaupa töötajaid ei vajaks.  Tehakse ettepanekuid, et kui Eesti inimesi pole, siis tuleks neid juurde tuua välimaalt. Täpsustagem, jutt käib väljastpoolt Euroopa Liitu saabuvatest töötajatest.  Euroopa Liidu oma inimesed saaksid ka täna vabalt tulla ja meie poodidesse tööle asuda. Aga ei tule.

Eesti kaubanduses on hõivatud 80 tuhat inimest, mis on kokku 13% kõikidest meie töötajatest.  Sellest poodides töötab umbes 50 tuhat inimest.

Eestis on poepinda väga palju ja poed on Euroopaga võrreldes väga pikalt lahti. Sageli avatud 8 kuni 23  ehk 15 tundi ööpäevas. Seda iga päev, ka laupäeval pühapäeval. 

Euroopa riikides on poed oluliselt lühemalt lahti – seda siis kas riiklike regulatsioonide või ametiühingute nõudmisel.  Pühapäeviti on poed suletud  Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias, Kreekas  ja Austrias.  

Siit küsimus – miks siis Eestis poed on nii pikalt avatud ja seda olukorras, kus  samal ajal tööjõudu nende lahtihoidmiseks napib?  Näiteks Prisma poeketi lahtiolekuaeg Eestis on 30% nädalas pikem kui Soomes. Kui poed nii kaua lahti, siis vajavad nad ka rohkem tööjõudu. Isegi varahommikul ja hilisõhtul, kui poekülastajaid on hõredalt. 

Pole täpselt teada, miks poeketid niimoodi  käituvad;  millisest sisemisest konkurentsimudelist lähtuvad  ja mis sunnib neid tegema suuri kulutusi  poodide pikalt lahtihoidmise nimel? 

Väljastpoolt paistab see aga ilmselge tööjõu raiskamise, et mitte öelda meie kõige kallima ressursi põletamisega.

Kas pikk lahtiolekuaeg  paneb inimesi rohkem sööma ja  kulutusi tegema?  Raske uskuda! 

Ilmselt on see poekettidel  kartus kaotada konkurentidele turuosa. Võib-olla loodetakse konkurentide väljakurnamisele ja nende lahkumisele . Võib-olla ei huvitagi välismaiste poekettide omanikke lühiajaline kasumi teenimine, vaid hoopis kõigi vahenditega turuosa hõivamine ja laienemine.  

Sellise ebamõistliku tööjõukasutuse vastu olen teinud ettepaneku piirata riiklikult poodide lahtiolekuaegu.  Meil ei ole mingit probleemi vähendada suurpoodide tööaega kuni 20% võrra, ilma et enamus ostjaid seda isegi märkaksid.  Näiteks kehtestada  Eestis samad avamisajad kui Soomes. Poed sulguksid näiteks õhtul kell 9 ja laupäeval-pühapäeval veelgi varem.

Väiksem lahtiolekuaeg vähendaks tööjõuvajadust ka hoiaks kulusid kokku. Teoreetiliselt kuni 10  tuhande inimese võrra, kui siia lisada ka turvateenistus.  Aga oleme vähem ambitsioonikad ja seame eesmärgiks näiteks tööjõu vähendamise  5-7% jaekaubanduses.  Aga seegi  tähendaks 3500 töötaja vähenemist kaubandussektoris. See number  on täpselt sama suur, kui Eestis antakse  aastas välja välismaalastele elamis-  ja töölubasid!

  

Paljud tööandjate ja poodide esindajad on võtnud vaenuliku seisukoha  poodide avamisaegade piiramise suhtes. Mis on loomupärane kartus igasuguste riigipoolsete regulatsioonide vastu.  Aga lause teises pooles nõuavad needsamad tööandjate ja poodide esindajad  odava ja massilise välistööjõu Eestisse lubamist sellesamase kaubandusse ja teistesse madalapalgalist masstööjõudu vajavatesse sektoritesse. Muidu ei saavat poode südaööni lahti hoida, sest pole töötajaid või peab müüjatele rohkem palka maksma. 

Tuleks aru saada, et välistööjõu riiki lubamine on  oluliselt suurema turgu moonutava mõjuga kui ühtne poe avamispiirang.   Odav välismaine tööjõud tähendab riigipoolset turuvälist sekkumist palgatasemesse.

Lahtiolekuaegade regulatsiooni kehtestamise kulu riigile oleks null. Samuti kohtleb selline regulatsioon kõiki  turuosalisi võrdselt. Tarbija ei kaotaks oma heaolus midagi ning suunaksime töötajad näiteks eksportivatesse sektoritesse. Kus samuti töötajaid napib.

Seega on minu kindel veendumus – niikaua kui me ei lõpeta tänast mõttetut tööjõu põletamist jaekaubanduses, ei saa juttugi olla välistööjõu kaasamisest sellesse sektorisse.  Selle asemel tuleb paremini kasutada oma inimesi ja neile paremat palka maksta.

Kulutused ja riskid, mida odav välistööjõud kaasa toob,  on  kümnetes kordades suuremad kui tänase tööjõu kokkuhoid.  Kui inimesed tahavad oma  kodumaa maha jätta ja tulla Eesti kaubandussektori madala palga peale, siis peavad nad  ikka ülisuures hädas ja lootusetuses olema. Kas need on nüüd need inimesed, kes Eesti  5 rikkaima riigi hulka aitavad?

Siinkohal olgu öeldud, et minu jutt ei ole  välistööjõu vastu vaenulik.  Aga  olen endiselt arvamisel, et  täna sellist välismaist tööjõudu  ei ole olemas,  mis Eestile otsekohe sobiks.

Neid keda vajame, tuleb ikka ise tööks ette valmistada ja välja koolitada. Aga täna pole meil näiteks ühtegi ametikooli, kus oleks võimalik kutset omandada  inglise keeles.  See on tegelikult teema, millest peaksime välistööjõu   kaasamisel alustama. 

Tuluerisustest (Vikerraadio (3) 4.veebruar 2014)

Viimase kuu jooksul on mitmed maailma liidrid tundnud muret  seoses  kasvava tulude ebavõrdsusega ühiskondades.  IMF juht, proua Lagarde, USA president Obama ja paljude teiste suurriikide juhid näevad  kasvavat probleemi selles, et elanike tuluerisused  suurenevad ning  rikkus koondub üha väiksema seltskonna kätte. Äärmusliku näitena on välja toodud,  et   85 maailma rikkaimat  inimest omavad sama palju vara, kui pool kogu maailma vaesemast osast.    

Samas on viimaste kümnendite  vältel rikaste ja vaeste riikide vahelised tuluerisused vähenenud.  Kui võrdleme keskmist tulutaset inimese kohta, siis on kiiresti arenevad Aasia riigid vähendanud tuluvahet tänaste rikastele riikidega.  Arengumaade  keskklass on jõudnud lähemale rikaste riikide kesklassile.   Mis on igati hea ja  loomupärane areng.

Samal ajal on aga riikide sisesed tulutasemed kogu maailmas suurenemas. Tuletagem meelde, et turumajandus eeldabki tulude ja heaolu eristumist. Elada jõukamalt  kui teised – see ongi motiiv, mis paneb inimesed tegutsema ja annab arenguimpulsi kogu ühiskonnale.

Aga milles on siis probleem?  Miks näeme selliseid ekstremistlikke liikumisi nagu Occupay Wall Street USAs ja teistes riikides?

USA olukorda saab selgitada lihtsalt – tulud on  kiiresti kasvanud peamiselt ühiskonna jõukamal  osal.  Ühiskondade  rikkus on üha ekstreemsemalt koondumas  väiksemaarvulise seltskonna kätte.  Samal ajal ei ole suurema  osa ühiskonnaliikmete ostujõud viimase paarikümne aasta jooksul oluliselt kasvanud.  Keskklass ja madalamatululised ei ole  saanud proportsionaalset osa mitmekümne aastasest majanduskasvust.

Rikkuse koondumises  väikse ringi inimeste kätte nähakse mitmeid probleeme.

Üldisem neist on oht demokraatlikule ühiskonnakorraldusele.   Selle iseloomustamiseks kasutatakse sõna plutokraatia, mis tähendab seda, et riigiasjade üle otsustab ainuüksi väike ülirikas seltskond.

Tulude koondumise teine halb asi on see, et varanduslikud erisused toovad kaasa ka inimeste võimaluste erisused – näiteks hariduslikud, tervislikud ja regionaalsed erisused kasvavad.  Kes on vaene, see jääbki vaeseks, sest tal pole ega teki  rahalisi võimalusi paremaks hariduseks ning  seega ka kõrgemapalgaliseks töökohaks. Puudub niinimetatud sotsiaalne mobiilsus. 

Tuluerisusi mõõdetakse mitmesuguste indeksite abil – näiteks Gini indeksiga.  Mida suurem see on seda suurem tulude ebavõrdsus  inimeste vahel.

USAs teenib 1% tulusaajatest umbes 17%  kogu riigi tuludest. Veelgi äärmuslikum   0.1% tulusaajatest  saab umbes 10%  kogutuludest.  Kui vaatame selle seltskonna tulude struktuuri, siis  näeme, et palgatulu moodustab ainult neljandiku kogutulust. Suurem osa tulust tuleb varade omamisest – olgu see siis väärtpaberid või kinnisvara.  Tulustruktuur on selline, mida ei ole väga lihtne   tasakaalustada läbi isiku tulumaksustamise.  Kuigi tulumaksukoormus on tõusnud, siis on nimetatud seltskonna tulud suurenenud veelgi kiiremini!

Huvitav on märkida, et Euroopa riikides , kus on samuti nähtavad olulised tuluvahed, ei tulene tulerisused riikide jõukuse tasemest. Rikkamad riigid ei ole ebavõrdsemad või vastupidi.  

Tuluerisuste tasandajaks on tulumaksusüsteem ja   mitmesugused riigipoolsed tulusiirded madalatululistele. Suurema progresseeruvusega maksusüsteem  muudab ka  maksujärgse tulu  ühiskonnas ühtlasemaks. Suuremad on tuluerisused riikides, kus  maksutase on madalam ja  sotsiaaltoetused piiratumad.   

Mis toimub tuluerisustega Eestis?  Aus vastus oleks  see, et ega me päris täpselt ei teagi,  mis toimub.  Meie ametlikud tuluerisused on Euroopa mõõtmes suhteliselt suured, olles esikümne piirimail.

Eestis on tulujaotus ebavõrdsem kui meie Põhjala naabritel, kus  maksude ja tulusiirete kaudu toimub kasutatava tulu tasandamine.  Kümnendi alguses oli Eesti tulude jaotuse ebavõrdsus oluliselt suurem kui meie Balti naabritel,  aja jooksul on aga olukord muutunud ning meie tuluerisused on väiksemad kui Lätis-Leedus.

Kas Läti-Leedu tulumaksusüsteem on progresseeruvam  kui Eestis ja kas nende riikide sotsiaalprogrammid väiksemad kui meil?  Ei ole, üsnagi sarnased on! 

Küll aga mõjutab Eesti tuluerisuste arvestuslikku vähenemist meie kasumimaksusüsteemi omapära.   Gini indeks mõõdab füüsiliste isikute  maksujärgset tulu.  Kuna aga alates 2000 aastast  kehtib maksuvabastus äriühingute teenitud kasumitele,  siis on toimunud eraisikute tulude nihe ärisektori tasandile.  Suur osa tuludest  on liikunud füüsilise isiku  tuludest välja ning ei kajastu enam Gini arvestuses.  Selle tagajärjel ongi toimunud Eestis  valimisse „allesjäänud“ eraisikute tulude ühtlustumine. Eesti  Gini indeksisse kuuluvad täna ainult palgatulud, mis moodustavad umbkaudu 96% kogutuludest. 

Seega,  Gini koefitsient annab Eesti tegelikkusest  teatud mõttes moonutatud pildi. Seda kinnitab ka asjaolu, et tuluerisusi tajutakse suuremana kui ametlik number näitab. 

Kas peaks meie eesmärk olema tuluerisuste jõuline alandamine? Kindlasti ei ole see meie jaoks võtmeküsimus.  Ei ole veel meil veel välja kujunenud rikkurite dünastiad, mis vastanduksid ülejäänud ühiskonnale. Meie probleem on ikka kriisijärgse ühiskonna suhteline vaesumine ja suurenevad regionaalsed erisused. Madal tulutase sunnib inimest lahkuma välismaale; viib alla koolihariduse ja sotsiaalteenuste kvaliteedi maapiirkondades. Tekib vaesuse nõiaring, millest läbimurdmine võib osutuda ülejõukäivaks.