Deflatsioon ja majandustsülkkel (Vikerraadio (12): 10.06.2014)

Negatiivne intress ja deflatsioon

Euroopa  Keskpank on hakanud kartma  deflatsiooni  ning  selle vältimiseks  langetanud keskpangas hoitava raha intressid lausa negatiivseks.  Sellega seoses on ka Eestis hakatud rääkima  võimalusest, et inimesed peaksid varsti hakkama peale maksma kui nad oma raha pangas hoiavad.  

Selle informatsiooni taustal püüan selgitada deflatsiooni kui majandusnähtust ja selle võimalikku mõju Eesti majandusele.

Deflatsiooniks nimetatakse hindade langust eelneva perioodiga võrreldes. Aga mis on siis deflatsioonis halba ja miks Euroopa rahajuhid selle üle muretsevad?  Üsna loomulik reaktsioon oleks suisa vastupidine - hindade langus on ikka hea uudis. Deflatsioon ju suurendab raha ostuvõimet;   erinevalt inflatsioonist, mis  raha väärtust kahandab.  

Deflatsioon teatud märgilise tähendusega majandusprotsess, mis peegeldab majanduse üldist seisundit.  Kui majandus kahaneb, siis koos sellega väheneb sageli ka hindade tase. Ning vastupidi, kiire majanduskasvuga seondub tavapäraselt ka hindade kasv.

Miks deflatsioon võiks majanduskasvu pidurdada?

Kauba hind on teatavasti indikatsioon selle kauba nõudluse kohta. Kui hinnad alanevad, siis annavad nad ka signaali ettevõtlussektorile, et nõudlus tõmbub kokku. Seega,  hindade alanemine survestab ka ettevõtteid oma tootmismahtusid  vähendama.  Äritegevuse kokkutõmbumine omakorda  vähendab tööhõivet ja palgataset,  mis süvendab veelgi hinnalangust. Kokkuvõttes võib tekkida niinimetatud deflatsioonispiraal, kus hindade alanemine võimendab majanduslangust ja vastupidi. Selline negatiivne deflatsioonispiraal tekkis näiteks 90-ndatel  aastatel Jaapanis.

Edasi, deflatsioon võib anda väära signaali investoritele ja hoiustajatele. Kui infaltsioon  sööb  pangahoiuste väärtust,  siis  hindade alanemise puhul on olukord vastupidine – raha ostujõud justnagu kasvaks iseenesest. Ehk siis tekib tunne, et deflatsiooni tingimustes  ei peagi  rahaomanik midagi tegema ega investeerimisriske võtma. Seega,  deflatsioon võib pidurdada investeerimisaktiivsust ja seeläbi majanduskasvu.  

Inflatsiooni teatavasti teeb laenuvõtjate olukorra kergemaks ja võimaldab odavama rahaga oma laenukohustusi katta. Avaliku sektori seisukohalt lähtudes on inflatsioon enamasti valitsuse sõber, mis võimaldab riigivõla koormust vähendada ehk võlg välja „infleerida“.

Deflatsiooni puhul on olukord jällegi vastupidine – laenu reaalkulu muutub laenaja jaoks kallimaks ja laenukoorem  muutub arvestuslikult raskemaks.

Siit jõuamegi tagasi Euroopa Keskpanga mureni.  Ja see on just nimelt mure Euroopa riikide madala majanduskasvu ja paljude riikide avaliku sektori suure võlakoorma pärast.

Otseselt Euroopa Keskpanga  tegevusvaldkond majanduskasvu soodustamine  ei peaks olema, aga kaudselt püütakse seda rahapoliitika kaudu siiski toetada. Sarnaselt USA Föderaalreservi tegevusega. Majanduskasvu toetatakse rahapakkumise suurendamise ja intressimäärade alandamisega. Paraku on  jõutud olukorrani,  kus intresside tase on juba sõna otseses mõttes vastu maad ning edasi saabki sellega minna ainult miinuspoolele. Euroopa Keskpanga poolne rahapakkumine on olnud nii suur, et kommertspankadel pole midagi suurt tarka selle rahaga peale hakata. Lihtsustatult öeldes, selmet Keskpangast saadavat raha suunata edasi ärisektori investeeringuteks, hoiustasid kommertspangad selle raha hoopis Keskpanka tagasi. Siit ka Keskpanga  negatiivse hoiuseintressi  mõte – karistada kommertspanku raha suretamise eest hoiuarvetel. Sõnum on see, et investeerige, jagage odavat laenu ettevõtetele ja tarbijatele  – ehk siis hakkab ka Euroopa majandus kasvama! Odav raha peaks tõstma hinna ja palgataset ning seeläbi stimuleerima majandustegevust.  Paraku pole inflatsiooni Euroopas hetkel kuskil näha. Selle põhjus on madal kogunõudlus, pankade ettevaatlik laenupoliitika ja madal investeerimisjulgus.

Aga Euroopa rahapoliitka juurest Eesti hoiustajate olukorra juurde. Kas ka Eesti kommertspankades võiks hoiuseintress jõuda miinuspoolele?

Pangaesindajad on sellise võimaluse üsna selgelt välistanud. Kuigi  tänaseks  on deposiitidele makstavad intressid jõudnud nullilähedaseks, siis oma raha hoiustamise eest peale maksta  pangaklientidel siiski ei tule. See  oleks see liiga ekstreemne ja pikaajaliselt pankade huve kahjustav tegevus. 

Küsimus on aga selles, kuidas selline üleeuroopaline odav raha mõjutab Eesti üldist majandustegevust. Põhimõtteliselt peaks olema ülisoodne aeg pangalaenude abil äritegevuse laiendamiseks, kinnisvara soetamiseks ning aktsiainvesteeringuteks. Paraku on laenupidurid peal nii pankade poolel kui lisaraha nõudlejatel ettevõtlussektoris. Pangad on muutunud kriisijärgselt oluliselt ettevaatlikumaks ja soovivad vältida buumiaegset kerge käega rahajagamist. Samasugune ettevaatlikus ja pessimism tundub valitsevat ka ärisektori poole peal. Madalatest intressidest olulisemaks peetakse laenuvõtmise puhul  investeeringute riskiastet  ja eeldatavat majandusarengut. Majandusteooria seisukohalt võiks sellist olukorda käsitleda niinimetatud keinsistliku likviidsuslõksuna, mille puhul raha pakkumise suurendamine ei too kaasa investeeringute ja majanduskasvu suurenemist.  

Kas intressimäärade nulltase võiks mõjutada Eesti inflatsiooni?  Lühiajaliselt ilmselt mitte. Eesti majapidamiste tarbimisstruktuuri iseloomu tõttu mõjutavad meie inflatsioonitaset eelkõige esmatarbekaubad – toit, riietus, eluasemekulud.  Nende hüviste hinnataset aga  madal intress otseselt ei mõjuta.  Küll aga peaks eelduste kohaselt  rahapakkumise odavnemine kanduma üle väärtpaberite ja kinnisvara suurenevatesse hindadesse.  Maailma aktsiaturud ongi väga jõuliselt oma väärtust kasvatanud. Ilmselt saabuvad rõõmsad ajad ka Tallinna börsile ja ehitus ning kinnisvarasektorisse. 

Konkurentsivõime ja haridus (Vikerraadio (11): 27.05.2014)

Ei möödu päevagi, kui meie  poliitikud ja majandusinimesed ei räägiks Eesti majanduse konkurentsivõimest.  Konkurentsivõime tähendab kõrget tootlikkust, tootlikkus omakorda tagab majanduskasvu ja heaolu.

Hiljuti uuendati Vabariigi valitsuses tegevuskava, mis  on suunatud Eesti konkurentsivõime suurendamiseks.  Keskendun siinkohal selles kavas esitatud konkurentsivõime kasvu ühele peamisele komponendile – hariduse ja kutseoskuste valdkonnale.  Hea kooliharidus ja tööjõu ettevalmistuse kõrge tase on Eesti sugusele väikeriigile kõige olulisem kasvutegur üldse.  Rahvaarvu piiratuse tõttu ei ole meil  võimalik palju tööjõudu vajavate tehaste olemasolu.  Eesti tee on ikka mõistuse ja käelise tegevuse  koostöö.

Kuidas siis suhtestub  meie haridussüsteem  Eesti konkurentsivõimega? Tuuakse välja kolm peamist probleemi.

Esiteks, liiga suur  ametialaste oskusteta inimeste hulk. Oleme olukorras, kus tööeas inimesed on küll haritud, aga  üks kolmandik neist ei oma erialaseid kutseoskusi.

Teiseks, töötajaid nagu oleks, aga  nende oskused erinevad sellest, mida ettevõtted vajaksid. Inimesed õpiksid justkui valesid asju ja vales kohas.  Liiga palju inimesi läheb kõrgkoolidesse selmet  valida ametiõpe.

Kolmandaks tuuakse välja vajadus suurendada  Eesti kõrgkoolide konkurentsivõimet ning muuta nad välistudengitele atraktiivsemaks.  Veelgi enam, ülikoolid  peaksid olema  sellised  asutused, mis võimaldaksid Eestisse  juurde meelitada meie majanduse jaoks olulisi rahvusvahelisi talente.

Lihtsustatult - Eesti  inimesed peaksid minema ülikoolide asemel rohkem ametikoolidesse; õppima neid oskusi mida ettevõtjatel kohe täna  vaja läheb  ja Eesti kõrgkoolidesse tuleks Eesti inimeste asemel tuua rohkem välistudengid.

Olen arvamisel, et sellised  haridussüsteemi muutused saaks küll administratiivselt ja jõuga ära teha, aga seda ei toeta ei majanduse toimimise loogika. Ehk siis – need signaalid, mida annab tööturg palkade ja  karjäärivõimaluste kaudu on hoopis midagi muud kui  tõdemus,  et meil on vaja  rohkem töölisi või teenindajaid.

Noored ei lähe kõrgkoolidesse mitte sellepärast, et nad oleksid lihtsameelsed  või võimetud hindama oma elukutsevõimalusi. Vastupidi, noored näevad ja tajuvad selgelt, et ülikooliharidus  annabki parema palga ja kõrgema karjäärilennu. Kui meie palgad ja tööprestiiž  on tööliselukutsete puhul nii madalad nagu nad on, siis noorele inimese loomulik valik ongi minna ülikooli.  Õppima  võib-olla ükskõik mida, sest see on ikka parem valik kui ametikool. Kahjuks!

Tuleb  nõustuda tuleb sellega, et ametialase ettevalmistusega inimeste  nappus pidurdab meie  majandusarengut ja tööstuse kasvu. Aga   me ei  tohiks tolereerida  süüdistavat tooni riigi aadressil , et miks  ei valmista ettevõtetele ette piisavalt kvalifitseeritud töötajaid.  Muidu ei saavat vabrikut töös hoida kui odavat tööjõudu pole.  Tuletagem siinkohal meelde ettevõtjaks olemise kunsti  – kasutada ressursse sellisel moel, mis võimaldaksid genereerida kasumit. Kui töötajaid napib,  siis tuleb neid juurde meelitada kõrgema palgaga või tegevus ära lõpetada.

Tööjõupuuduse lahenduseks ei saa olla suuremate piirangute tegemine noortele  Eesti kõrgkoolidesse astuminel  või inimeste jõuga ametikooli saatmine.  Tööjõu probleemi ei lahenda ka  võõrtööjõu suurem sissemeelitamine.  Sellist välismaist tööjõudu, mis meie ettevõtetele kohe sobiks, pole lihtsalt olemas. 

Lahendusi võiks olla kaks. Neist üks üldisem eeldaks kõrgharidust mittenõudvate erialade palgataseme ja prestiiži olulist tõusu, mis annaks noortele selge sihi ja väärikuse selliseid elukutseid omanda.  Kui tööturg seda signaali ei anna, siis ei anna tulemust ka  jõuga inimeste kutseõppesse  suunamine.

Teiseks võimaluseks oleks välisõppurite toomine meie kutseõppeasutustesse.  Täna pole Eestis mitte ühtegi ametiõppeasutust, mis pakuks  ingliskeelset kutseõpet.  Mitte ühtegi, kuigi samal ajal on meil puudu just selliste erialade töötajatest. Võtke aga näiteks Põhjamaad – seal on kümneid õppeasutusi, mis pakuvad ametialast väljaõpet ka  inglise keeles ja välisõppuritele.  Miks küll Eestis selliseid õppeasutusi pole? 3-4 aastane õppeperiood võimaldaks väliõppureid siduda meie ettevõtetega ja omandada oskusi Eesti eluks. Õppurid   saaksid käia ettevõttepraktikal ja ka ettevõtted ise  saaksid panna välja stipendiume oma tulevastele töötajatele. 

Lõpetuseks mõni sõna ka kõrgkoolide konkurentsivõimest ja välistalentidest.  Mul on käe all paber, kus on kirjas Tartu Ülikooli doktorikraadiga õppejõu miinimumpalga tase. See on 870 eurot kuus!  Tuletagem meelde, et doktorikraadiga inimene ei saa olla alla 30 aasta vana. Selle taustal rääkida  noorte inimeste huvist ülikoolitöö vastu või  ülikooli atraktiivsusest välisõppejõududele  tundub mõnevõrra kohatu.  800 euroste  doktoripalkadega ülikoolid ei saa olla  kuidagi innovatsiooni ja majanduse konkurentsivõime kasvuveduriteks!

Konkurentsivõime I (Vikerraadio (10): 13.05.2014)

Eelmisel nädalal  kinnitas Valitsus Eesti konkurentsivõime tõstmise  kava järgmiseks viieks aastaks. Selle plaani  kaks keskset eesmärki on Eesti tootlikkuse ja tööhõive tõstmine. Kava on ka osa  niinimetatud Euroopa 2020 strateegiast, mis keskendub sellistele majandusarengu aspektidele nagu teadmus ja innovatsioon; jätkusuutlik majandus, kõrge tööhõive  ja sotsiaalne kaasatus. 

Eesti dokument ei täpsusta, mida konkurentsi kui sellise  all  täpselt silmas peetakse ja miks just tootlikkuse suurendamine hea peaks olema.  Ülemaailmne Majandusfoorum, mis koostab riikide konkurentsivõime  ülevaateid,   defineerib konkurentsivõimet järgmiselt – see on institutsioonide, poliitikate  ja mitmesuguste muude tegurite kogum, millest sõltub riigi tootlikkuse tase.  Tootlikkus omakorda määratleb ära ühiskonna heaolu ja rikkuse taseme. Mida konkurentsivõimelisem on majandus, seda suurem on ka tema kasvu kiirus ja ühiskonna heaolutase. Mõõdame seda heaolu sisemajanduse koguprodukti suuruse alusel.

Millest majanduse tootlikkus ja konkurentsivõime sõltub? See küsimus on huvitanud ühiskonna- ja majandusteadlasi juba pikkade sajandite vältel.  Kaasaegses versioonis, Majandusfoorumi metoodika alusel üldistatav konkurentsivõime  tegurid on koondatud 12 rühma. Nende seas sõltub riigi konkurentsivõime  näiteks riigi haridussüsteemi ja infrastruktuuri tasemest;  institutsioonide, turgude toimimise efektiivsusest ning riigi innovatsioonivõimekusest. Kogudes võrreldavaid andmeid maailma riikide kohta on saadud ka riikide edetabel, mis järjestab 148 maad alates suurima konkurentsivõimega riikidest kuni kõige nõrgemani.  

Hetkel hoiab maailma kõige konkurentsivõimelisema riigi positsiooni Šveits; järgnevad Singapur, Soome   ja  USA.  Esikümnes või selle piirimail asuvad kõik Põhjamaad ja Saksamaa; seega asub Eesti maailma kõige konkurentsivõimelisemate riikide vahetus läheduses.  

Kõrge konkurentsivõimega riike iseloomustab innovatiivne majandus; kõrgtehnoloogiline tootmine  ja hästi toimivad riigiasutused.

Eesti tabelikoht selles järjestuses on neljandas kümnes – hetkel 32-ne. Huvitav on märkida, et meie konkurentsivõime on liikunud majanduskasvuga vastupidises suunas – ülikiire majanduskasv buumiaastatel viis meid  konkurentsivõime  20 kohalt  aina tahapoole. Kriis ja sellele järgnenud taastumine  on tabelikohta aga parandanud.

Iseasi on muidugi see, kui tõsiselt selliseid edetabeleid üldse võtma peaks  Teisalt aga, tegemist hea võrdlusbaasi ja süsteemse ülevaatega riigi heaolu kasvuvõimaluste hindamiseks.

Tagasi Eesti konkurentsivõime kava juurde. Valitsus nendib,  et  SKP inimese kohta Euroopa Liidu võrdluses jätkuvalt madal, mille peamiseks põhjuseks on just nimelt suhteliselt madal tootlikkus.  Madal   tase on seotud nii väikese kogutootlikkuse  kui  kapitalimahukusega. Sisuliselt tähendab see, et ettevõtted on vähe investeerinud, kasutatakse  liiga palju lihttööd, valmistatakse suhteliselt odavat toodangut ning osutatakse madala   lisandväärtusega teenuseid.

Kuidas asja parandada?   Valitsuse hinnangul mõjutavad kasvuväljavaateid lähikümnenditel kolm peamist tegurite gruppi. Need on demograafilised tegurid;  tööhõive tase ja  kolmandaks, tööjõu tootlikkuse suurendamise võimalused.  Ehk siis - kui palju tööealisi inimesi meil on vanuses 15-64;  kui palju neist on töötegemisse kaasatud ja kui tootlik see töö on. 

Tööeas inimeste  arvu vähenemine sunnib seda efektiivsemalt neid töös  rakendama. Hõive tagavad loodud töökohad, kõrge lisaväärtuse loovad omakorda  innovaatilisemd tegevusharud,  kus neid  töötajaid rakendatakse.  Konkurentsivõime kava ei selgita, missugustes harudes siis neid töökohti looma peaks. Ehk siis – mis on see meie nišš, millele peaksime panustama?  Kahjuks oleme ikka veel teadus- ja arendustegevuse  investeeringute osas tagapool Euroopa Liidu keskmist.    Tööturul on ikka veel liiga palju erialaste hariduseta inimesi;   25-34-aastaste seas on neid lausa 35%.

Seega, konkurentsivõime kasv eeldaks  suurema hulga inimeste tagasitoomist tööturule; hariduse ümberkorraldamist ning keerulisema ettevõtlusega tegelemiseks soodsa keskkonna kujundamist. 

Ega siin midagi uut ei ole - neid märksõnu on  viimasel kümnenditel kasutatud pidevalt. Aga nende teemadega tulebki pidevalt toimetada! 

Uued rõhuasetused on seotud ehk sellega, et tervishoiutaset  ja inimeste tervisekäitumist nähakse otseselt Eesti konkurentsivõimet mõjutavate teguritena.

Samasuguse konkurentsivõime tegurina nähakse ka Eesti  kõrghariduse rahvusvahelistumist ning  meie ülikoolide ligitõmbavust välistudengitele. 

Alkoholimaksud (Vikerraadio (9): 29.04.2014)

Eelmisel nädalal andis valitsus teada kavast tõsta järgmisel aastal alkoholiaktsiisi  määra 15% .  Mis  on kolm korda rohkem kui eelnevalt kavandatud.  Selle otseseks põhjuseks on tulumaksukoormuse alandamine , mille kompenseerimiseks tuleb teisi makse suurendada. Alkoholi maksustamisest laekub umbkaudu 4% riigieelarvest, , mis on võrreldav suurus isiku  tulumaksulaekumistega.  

Alkoholiaktsiis on teatavasti kaudne maks, mille maksja on küll äriettevõte, aga maksukoormuse tegelik kandja on selle kauba ostja. Toimub maksukoormuse siire müüjalt  kauba lõppostjale.  Suurema osa alkoholi jaehinnast moodustavadki tootele kehtestatud mitmesugused maksud.

Ühtede viinatootjate kalkulatsioonide kohaselt suurendaks järgmise aasta aktsiisitõus viinapudeli hinda keskeltläbi 1 euro võrra.  Kui hind tõuseb, siis nõudlus väheneb. Teiste viinatootjate arvamuse kohaselt peaks nad tehase lausa pooleks aastaks kinni panema võimaliku ületootmise tõttu.

Püüaksin siinkohal viina hinnaga seotud  erinevad aspektid süsteemselt kokku võtta.  Keskmise Eesti pere ühe liikme kohta tarbitakse aastas alkoholi 86 euro eest, mis moodustab tarbimiskulutustest 2.5%  Mis keskeltläbi ei ole suur kulutus ja seega alkoholihinna tõus jääb ilmselt enamusele märkamatuks.  Kaldun arvama, et suurem osa  kodanikke  ei suudagi  täpselt öelda,  näiteks kui mitu eurot pudel viina poes maksab. Tänaste sissetulekute ja alkoholi hinnataseme juures  ei muudaks aktsiisitõus  nende jaoks suurt midagi.

Teiseks toogem välja alkoholi seos tervisekäitumisega. Alkoholiga on seotud palju liiklusõnnetusi   ja tervisekahjustusi.  Aktsiisist saadav maksutulu peaks seega katma riigi poolt tehtavad ravikulutused ja muud ühiskonnale tekitatud kaod.  Siinkõneleja  on olnud juhendajaks doktoritööle, mis hindas alkoholitarbimisega  seotud kulusid riigieelarvele  ja võrdles neid aktsiisist laekuvate summadega.  Autor järeldas, et alkoholimaksud  peaksid  lausa mitmekordselt tõusma, et tema poolt tekitatud kahjud kaetud saaks.  Seega -  maksutõusuks nagu ruumi oleks.  Alkoholi hinna kallinemine muudaks ta raskemini kättesaadavaks ka noortele, mis omakorda oleks kindlaks signaaliks  väärtushinnangute kujundamisele.

Peaprobleem on aga selles, et on olemas suur hulk alkoholisõpru ja spetsiifilisi sõltlastest tarbijaid, kellele on iga sent viinahinna juures oluline.  Ning see on seltskond  teeb alkoholi hinnaga seotud aspektid  vägagi  tundlikuks kogu ühiskonna jaoks.  Alkoholi poehinna kasv suunab otsima odavamaid alternatiive.  Leitakse need sageli alkoholisisaldusega kodukeemia joomises või  mitmesuguste omakäeliselt kokkusegatud tehniliste vedelike tarbimises. Sellise tegevuse laienemise ohtlikus on ilmselge. Parem siis ikka tarbitagu odavamat riigiviina, kui metanooli.   Olen osalemas Balti riikides toimuvas uuringus, mis püüab hinnata surrogaatide tarbimise ulatust ja selle seost alkoholihinnaga.  Loodetavasti hilissuvel on võimlik saada hetkeolukorra kohta täpsemat pilti.

Eelnevaga seostub ka alkoholi erinev maksustamine toote liikide suhtes. Rivaalitsevad alkoholitootjad vaidlevad selle üle, kas aktsiis peaks olema samasuur lahjale ja kangele kraamile. Täna on  näiteks õlu maksustatud suhteliselt madalamalt kui kange alkohol.    Ilmselt on ka maksumäärade kaudu võimalik mõjutada tarbimisharjumusi ühiskonnale sobivamaks.

Kolmandaks, kõrgem aktsiis annab uut hoogu ka piiriülesele salakaubandusele. Viinatootjate hinnangul  koguni üks kolmandik Eestis joodavast viinast salajast päritolu.  Eesti läheduses asuvad oluliselt madalama viinahinnaga riigid, mis loob uusi ahvatlusi mitmet masti pahategijatele.

Neljandaks,  oluline aspekt alkoholihindade tõus puhul on ka selle mõju meie turismisektorile. Soome käib Eestis viina ostmas, mis hoiab suuresti hinge sees ka meie turismindusel.  Alkoholihindade  silmnähtav tõus võib anda siinkohal  sellele sektorile üsna ootamatu ja järsu tagasilöögi!

Kokkuvõttes,  ega tänase riigieelarve ja  valitsuse maksupoliitiliste valikute juures  muid võimaluse ei olegi kui alkoholimakse tõsta.  Ühiskonna riskid ja määramatus sellega seoses  kindlasti kasvavad ja riigieelarve sõltub veelgi suuremal määral tarbijate heatahtlikkusest. 

Apteekide "erastamine" (Vikerraadio (8): 15 aprill 2014)

Jätkuvalt on ühiskonnas üleval apteekide teema, mis on kütnud kirgi nii ravimimüüjate, apteekrite kui ka kohtute vahel.   

Milles siis õige probleem seisneb?

Alustagem apteegisektorist kui ärivaldkonnast. Tegemist on kindlasti suure äriga -  apteekide käive on laias laastus 250 miljonit eurot aastas. Siit ka ettevõtjate loomulik huvi apteegisektoris toimetada ja kasumit teenida.

Teiselt poolt on tegemist  tervishoiuasutusega, millel on äärmiselt oluline koht rahva tervise ja heaolu tagamisel. 

Probleemi olemus seisnebki selles, et need kaks eesmärki  – ärihuvi  ja tervishoid - ei taha apteegisektoris kuidagi sujuvalt ühilduda.

Apteeki tegevus on kulukas – ranged nõuded peavad olema kehtestatud apteekide müügitegevusele, ravimite käitlemisele  ja väljastamisele.  Ravimid on reeglina kallid. Nende kättesaadavuse eesmärgil reguleeritakse nende hindade taset riigi poolt ja sageli makstakse riigi poolt osaliselt ka kinni.

Apteek kui ärivaldkond on  üsna spetsiifiline – selleks on vaja väljaõppinud proviisoreid ja farmatseute. Ja siin jõuamegi ühe olulise aspektini – apteekrite ettevalmistus  toimub ainult riigi raha eest.   Absoluutselt kõik Eesti apteekrid on saanud ettevalmistuse  maksumaksja arvel.  Selleks, et apteegid oleksid olemas, peab Eesti riik tegema ka üsna suuri kulutusi.

Nüüd siis  eelpoolnimetatud probleemi juurde. Sajandivahetusel tuli ilmseks olukord,  kus  apteeke hakati asutama liiga palju ning  apteekreid igasse apteeki enam ei jätkunud. Tekkis kartus,  et apteegid pannakse maapiirkondades proviisorite puudusel lihtsal kinni. Ning teiselt poolt, linnadesse kuhjub apteeke liiga palju, mille jaoks pole ilmselget vajadust.  Olukorra stabiliseerimiseks kehtestati 2005  aastal apteekide asutamispiirangud, mille eesmärgiks oli pidurdada uute apteekide tekkimist ja loota, et ka hõredamalt asustatud piirkondade jaoks jätkuks personali.

2013 aasta alguses võttis aga teema üles Õiguskantsler  Indrek Teder, kes leidis, et selline asutamispiirang on Põhiseadusega vastuolus.  Peale selle häiris Õiguskantslerit ka  apteegisektori enda toimimine. Nimelt, ravimite hulgimüüjate ning apteekide kokkusulamine omandisuhte  kaudu ehk peene nimega vertikaalne integratsioon.  See on kaasa toonud apteekide koondumise hulgimüüjate kontrolli all olevatesse kettidesse, mis omakorda kahandab turukonkurentsi ja survestab ravimihinduhindu tõusu suunas. 

Riigikohus arutas teemat ja leidis, et sellised asutamispiirangud tuleks kaotada. Riigikogu  on seejärel tulnud välja seaduseelnõuga, mis asutamispiirangud tühistaks. Teiselt poolt  sätestatakse täpsemalt apteegi  kui tervishoiuasutuse  olemus ja  seatakse piirangud apteeki omandisuhtele. Mis tähendab, et apteekide põhiomanikud saavad olla ainult apteekrid ise.  Ehk siis apteeke ei saa luua rohkem kui on Eestis olemas kvalifikatsiooniga töötajaid.

Aga miks neid apteeke siis nii hirmsasti asutada tahetakse?  Apteegisektor ei ole ülemäära kasumlik tegevus. Pigem vastupidi – võrreldes kogu jaemüügisektoriga on kasumlikkus mitmekordselt madalam.

Aga apteegil kui sellisel on muid lisaväärtusi. Nimelt, tema olemasolu näiteks kaubanduskeskuses  tõstab kogu kaubanduskeskuse omanikutulu. Iga uue keskuse omanik on huvitatud ka apteegi paiknemisest selles. Rahvarohkemas piirkonnas on loomulikult apteegi tegevus  ka kasumlikum. Kokkuvõttes on see viinud apteekide ülekuhjumisele linnadesse. Ja töötajaid neisse uutesse apteekidesse ei olegi mujalt võtta kui osta üles teistest apteekidest, sealhulgas ka maapiirkondadest.

Tartu kesklinna Barclay platsilt on näiteks võimalik mõneminutilise jalutuskäiguga jõuda 7-8 apteeki. Võib üsna kindel olla, et nendes apteekides kokku on igal hetkel vähem  ostjad, kui on neis kohal apteekreid ja farmatseute. Siit ka täiesti õigustatud küsimus – miks me kulutame riigi ressursse apteekrite ettevalmistusse, kui nende kasutamine on ebaratsionaalne?  Veelgi enam – linnaapteekide ülekontsentratsiooni tingimustes  on oht, et mõned piirkonnad jäävad üldse apteegiteenusest ilma.

Tagasi apteegikettide domineerimise  ja hulgi-ning jaemüüjate suhete juurde.  Probleem ei ole ju mitte apteegikettide olemasolus kui sellistes. Jaemüügiketid on meil kõikjal – nii kaubanduses, hotellinduses kui kütuseturul. Probleem ei ole ka liiga väheses ravimite hulgimüüjate arvus. Apteegikaup ongi  spetsiifiline kaup ja siin jääb alati kestma üksikute suurtegijate domineerimine.  Samuti, asutamispiirangute  ärakaotamine ei lõhu vertikaalset integratsiooni mitte kuidagi, pigem hoopis süvendab seda.

Oluline on hoopis muu – kuidas tagada konkurentsiolukord ravimite hulgimüüjate ja apteekide omavahelistes suhetes?  Ning sellele on ka suunatud Riigikogu regulatsioon mõte -  teha  ravimite hulgimüüjate asemel apteekide omanikuks apteekrid ise! Selline kord kehtib ka näiteks Soomes. See tähendaks, et  ka apteekrile laieneb tervishoiuteenuse osutaja staatus, kelle eesmärgiks on eelkõige rahva tervis  ja ravimite kättesaadavus aga  mitte ravimiketi poolt seatud ärilised eesmärgid. Oluline on ka apteekri sõltumatus, samalaadselt perearstiga.

Kokkuvõttes, uus regulatsioon peab tooma kokkuleppe  hulgimüüjate ning apteekide vahel ning tulema kasuks  eelkõige apteegi klientidele.  Aga käesolevas seaduse arendamise faasis tuleks mõelda selle üle, kuidas valutult korraldada apteekide omandivormi muutust; tagada nende efektiivne toimimine ning apteegiteenuse mõistlik kättesaadavus  riigi igas piirkonnas. 

Venemaa ja sanktsioonid (Vikerraadio (7): 1.04.2014)

Viimasel nädalal  oleme kuulnud mitmetest Lääneriikide plaanidest  seoses Venemaa karistamisega Krimmi vallutamise eest. Teise riigi territooriumi hõivamine  ja endaga liitmine on tegevus, mis tänases Euroopas ei saa olla sallitav. Demokraatlik maailm peab reageerima, et vältida samalaadse tegevuse kordumist ja laienemist.  Ilmselgelt sõjalised aktsioonid Krimmi taasliitmiseks Ukrainaga ei ole võimalikuid. Sestap tekib küsimus – kuidas ründajat karistada muude vahenditega? Eelkõige käib jutt poliitilisest  hukkamõistust  ja isolatsioonist, aga ka survestamist majanduslike hoobade kaudu. Sanktsioonid teeks Venemaa elu  kibedaks ja sunniks neid hoiduma edasisest ekspansioonist.

Samas näeme Euroopa Liidu ja USA üllatavat sisulist hambutust ja aeglast reaktsiooni.  Sündmused Krimmis  tulid Läänemaailmale ilmselge ootamatusena. Mis tõendab veelkord – maailma arusaam ja ettenägemisvõime Venemaast käitumismustritest ja võimalikust   agressiivsest tegevusest on väga õhuke. Seda vaatamata maailmas tegutsevatele  sadadele  Venemaa uurimiskeskustele ja tuhandete  niinimetatud kremlinoloogide toimetamisele.

Kuidas siis  Venemaad survestada? Eesti jaoks on küsimus ülioluline, sest oleme piiririik.  Asume vahetus kontaktsoonis ning meie jaoks Eesti-Vene suhetega  seoses kõik tähtis. Olge see siis julgeolek, poliitika, majandus või inimestevahelised suhted.   Erinevalt Ukrainast ei ole Eesti sõjaliselt allaheidetav.  Meie kaitsevõimekus on piisav seismaks vastu igale agressorile. 

Jätame kõrvale poliitilise ja sõjalise aspekti ning keskendume majanduslikele survevahenditele.  Majandussanktsioonide mõte oleks kahjustada eelkõige Venemaa  poliitilise ja majandusliku eliidi heaolu.  Esimese sammuna karistusoperatsioonide seas on  kehtestatud sissesõidupiirangud Lääneriikidesse paarikümnele inimesele Venemaa   eliidi  seast, keda saab otseselt seostada Krimmi sündmustega. Räägitakse järgnevatest võimalikest majandusspiirangutest Venemaa ärimeestele; Vene ettevõtete ja pankade välistegevuse piiramisest aga ka inimeste reisipiirangute suurendamisest.  Vene ärieliit ja ühiskond peaks nende kaudu kannatama ja oma heaolu vähenemise kaudu tajuma, et agressiivsele territooriumide  hõlvamisele järgneb vältimatu karistus.

Sanktsioonid saavad olla aga efektiivsed juhul, kui nad on suunatud Vene ekspordimajanduse  kõige olulisemate valdkondade vastu – see on nafta, gaasi ja toorme eksport, mis moodustab üle 70% Venemaa  väljaveost.  Kõik muud on Venemaa ekspordivõimekuse mõttes suhteliselt olematu. 

Teine pool sanktsioonidest  on seotud Lääne tehnoloogia  sisseveoga Venemaale, mis vähendaks veelgi tema konkurentsivõimet; sealhulgas ka sõjatööstuse arengut.

Aga olukord  läheb mõnevõrra naeruväärseks.  Ähvardused vene poliitikute  Läänes asuvate  varad külmutamise kohta ei ole tõsiseltvõetavad. Selle eest on Putin juba  ammu hoolitsenud, et Vene poliitilistel põhitegijatel ei oleks välismaal selliseid varasid ega huvisid, millega saaks neid väljastpoolt survestada.

Aga majanduspiirangud Vene ettevõtetele ja ärimeestele?  Juba kohe on  Euroopa ametnikelt kuulda, et  Vene gaasitoru kinni ei keerata. Loomulikult -  on ju Saksamaa on 60% ulatuses sõltuv välismaalt ostetavast energiast.

Juba on kuulda, et muidu nii sõjakas Briti valitsus on välistanud jõuvõtted  Suurbritannias toimetavate vene oligarhide vastu. See võiks kahjustada Londoni City ja kinnisvaraomanike ärihuvisid. 

Juba on kuulda, et Prantsuse sõjalaevade tootjad ei loobu ründelaevade müümisest Venemaale. Ärihuvid!

Tundub, et läänemaised sanktsioonide lubajad ise pole  demokraatlike  väärtuste kaitsmise nimel ise suutelised mitte kopikatki oma heaolust ära andma.  Suhteliselt on sõjakad olnud ameeriklased, sest nende otsesed ärihuvid Venemaal on palju väiksemad.  Aga ka mitmed USA prominendid on kutsunud üles mõõdukusele Venemaa suhtes.

Mõtleme venevastastel sanktsioonide tagajärgedest Eesti  seisukohalt. Venemaa on meie ekspordisuunana 3 kohal. Välisinvesteeringute mahu poolest Eestisse on Venemaa samuti esiviisikus. Kuigi otseselt ei ole Vene investeeringud nii nähtavad kui Soome ja Rootsi omad, siis vene turu tähtsus meie turismile, põllumajandusele  ja logistikasektorile on vägagi oluline. 

Tahan jutu viia meie huvidele  ja osalusele Venemaale piirangute kehtestamisel. Kui näiteks Saksamaale ei ole vastuvõetav gaasitarnete piirang, siis mis on need piirangud, mis  Eestile kindlasti ei sobi? On need seotud turistide liikumise ja viisadega?  Kas oleme nõus piirama venelastega seotud  investeeringuid  meie majandusse, sealhulgas sadamatesse ja rasketööstusesse?

Teiselt poolt, meil peaks olemas olema  plaanid  nii riigi kui ettevõtete tasandil juhuks, kui oluliselt  väheneb vene transiit, investeeringud sadamatesse  ja turistide vool.  Mis võiks juhtuda sanktsioonide tõttu tööstusega  Ida-Virumaal, puhkekeskustega  Pärnus ja uueaasta елка-dega Tallinnas? 

Olen seda meelt, et uus valitsus  ja uuel väliskaubandusminister peaksid neil  teemal väga kiiresti midagi arvama ja selgitusi jagama. Et kõik ei tuleks jälle ettearvamatult. 

IMF ja maksud (Vikerraadio (6): 18.03.2014)

Eelmisel nädala tegi IMF lühikokkuvõtte oma Eesti visiidist ja andis hinnanguid ja soovitusi, kuidas peaksime oma riigi majandusega edasi minema. 

Samal ajal toimusid läbirääkimised ka uue valitsuskoalitsiooni tegemiseks.   Kummalisel kombel on mõned teemad  otseselt kokkulangevad, kuigi  räägitakse nende puhul  erinevatest asjadest.

IMF tunnistab, et Eesti majandus pole kasvanud sellises tempos nagu oodati, aga loodetavalt  kasv kiireneb sellel aastal. Saame näha -  eelmise aasta majanduskasvu ennustamisega pani IMF üsna  pikalt  mööda.

Tuntakse muret liigkiire palgakasvu pärast, mis võiks kahandada Eesti konkurentsivõimet. Kutsutakse lausa üles hoiduma avaliku sektori palkade tõstmisest,  mida on küll väga imelik kuulata.   Tuntakse muret meie tööjõu oskuste pärast, aga sõnagagi ei mainita  nendesamade töötajate lahkumist välisriikidesse. Aga,  IMF eesmärk ei ole Eesti ühiskonda õnnelikuks teha, vaid tunda muret omaenda raha pärast.

Tuuakse esile, et tööjõumaksud Eestis on kõrged, seda eriti madalapalgaliste töötajate puhul. See olevat takistuseks inimeste töölevõtmisel.

Oot-oot, mis jutt see selline on ?    Euroopa kontekstis on Eesti oma tööjõumaksude taseme poolest üsna keskmine. Jääme  isegi madalama poole peale.  Mida IMF meile siis tegelikult  öelda tahab?

Tööjõumaksude alla kuuluvad on füüsilise isiku tulumaks ja  mitmesugused sotsiaalkindlustusmaksed.  Ja siin ongi oluline vahe tööjõumaksudest rääkimisel.

Meie isiku tulumaksukoormus Euroopa kontekstis üks madalamaid.  Uus valitsuskoalitsioon tahab seda veelgi vähendada.  Probleem on aga  hoopis sotsiaalmaksudes.  Nimelt, Eestis on ettevõtte sotsiaalmaksu suhteline koormus Euroopa riike seas kõige kõrgem.  See peamine pidur töökohtade loomisel ja palkade tõstmisel.  Jätan siin kõrvale  töötuskindlustusmakse, mis on ettevõtja jaoks suhteliselt väike maks.

Miks sotsiaalmaksu  pole vähendatud? Räägitakse küll sotsiaalmaksule ülempiiri seadmisest, aga mitte maksu enda vähendamisest.

See tuleneb kahest asjaolust.  Esiteks, sotsiaalmaksu raha vähenemine tooks kaasa kiire hävingu meie tervishoidu ja pensionisüsteemi. Ei tea me tänagi täpselt, kas meie tervishoid ja pensionisüsteem on rahaliselt vee all või vee peal! 

Teiseks, oleme olukorras, kus meil pole ei majanduslikel ega poliitilistel põhjustel võimalik sotsiaalmaksu koormust üle kanda ka teistesse maksudesse. Mis on need teised maksud? Need on tulumaksud, tarbimismaksud, kinnisvara ja looduskeskkonnaga seotud maksud.

Tuletagem meelde, et poliitilise populismi lainel oleme sisuliselt  ära kaotanud kasumimaksu. Selle koormus on meil kõige madalam Euroopas.

Poliitilise populismi lainel oleme sisuliselt ära kaotanud maamaksu. Ka see on meil kõige madalam Euroopas. 

Teiselt poolt on tõstetud tarbimismakse ja keskkonnamakse. Aga neid enam majanduslikelt põhjustel tõsta ei saa. Käibemaksu ja aktsiiside osakaalu poolest kogumaksudes oleme teisel kohal Euroopas, neid pole lihtsalt võimalik enam tõsta. Ka eelmisel nädalal nägime hotelliomanike  raevu uue kavandatava käibemaksu tõusu suhtes. Enne seda toimus sarnane asi autode käibemaksu tagastamise teemadel.

Samalaadne olukord on ka energia ja saastemaksude puhul. Kõrgemale pole nende maksudega lihtsalt võimalik minna!

Vaadates meie  riigieelarve taset ja tulude struktuuri, siis on ilmselge, et maksutõusudest pole pääsu.  Küsimus on seega- kuidas me sätime oma maksude struktuuri – mis makse tõstame ja mida langetame!

Kui me tahame vähendada tööjõumakse, siis ainuke võimalus on  kanda sotsiaalmaksu koormus üle isiku tulude ja kasumite kõrgemale maksustamisele. Sisuliselt tähendab see astmelist tulumaksu ja kasumimaksu taastamist.

IMF räägib vajadusest vähendada madalatululiste maksukoormust ning kompenseerida see maksuvabastuste kaotamise ja kinnisvaramaksu sisseseadmisega.

Madalatululiste maksukoormuse vähendamisega haakub ka Eesti poliitikute soov tõsta maksuvaba miinimumi. 

Vaatame asja sisulist poolt. Tulumaksuvaba miinimumi ainus mõte on kergendada  madalatululiste  maksukoormust. Tegelikult annab see aga maksuvabastuse kõigile, ka jõukamale poolele, kes seda tegelikult ei vaja. Tegemist on väga ebaefektiivse ja riigile väga kuluka maksukorraldusega.  Palju efektiivsem ja turumajanduslik lähenemine on  erinevate maksumäärade kasutamine. Tulumaksuvaba miinimum peaks olema pigem tehniline piir, millest allapoole jäävate tulude maksustamine on kulukam kui saadav maksutulu.  

Paraku hoiab Eestis kramplikult kinni ebaefektiivsest ja Ida-slaavilikust proportsionaalsest tulumaksust.  Täna kehtib sarnane maks ainult Venemaal, Ukrainas, Valgevenes ja Balti riikides.  Räägitakse proportsionaalsest tulumaksust kui maailmavaatest. Mis on küll selle maailmavaate nimi, mis ühendab Eesti poliitikuid  Putini Venemaa ja Lukašenka Valgevenega?

Kokkuvõttes, kõrge sotsiaalmaksukoormus on täna  Eesti nii-öelda päris maksuprobleem.   Seega tuleks sotsmaks tuua alla kõigi töötajate puhul ja kanda maksukoormus üle tulu ja -kasumimaksudesse.  Tulumaksuvaba miinimum, 1%-line  madalam tulumaksumäär või sotsiaalmaksu lagi on  mänguteemad.  Millega võib, aga ei pea tegelema.