Vähem viina (Vikerraadio (32): 21.04.2015)

Eesti on üks paheliste maa. Liiga palju sõidetakse autoga,  liiga palju juuakse viina ja tehakse suitsu. Selleks, et  pahelistele koht kätte näidata, on uus valitsus asunud jällegi otsustavalt suurendama pahede maksustamist.  Kavandatakse nii kütuste-, kui ka tubaka ja alkoholiaktsiisi tõusu.

Kütuseaktsiisi tõusu üle on viimasel nädalal juba palju kella löödud. Aga vaatleme siinkohal alkoholi maksustamise olukorda Eestis ja Euroopas. Tõepoolest, Eestis ostetakse ja tarbitakse alkoholi liiga palju. Liigjoomine on ilmselge probleem; ülemäärast tarbimist tuleb vähendada. Kas aga saab seda teha alkoholi suurema maksustamise kaudu?

Alkoholi maksustamine kannab mitmeid eesmärke – reguleerida ja kujundada tarbimist ning koguda riigikassasse raha. Alkoholi maksustamisel on ka tugev moraalne alus - maksutulud peaksid korvama alkoholi tarbimise tagajärjel tekkivad kahju nii joojate tervisele kui ka ühiskonnale tervikuna. Kes  ostab alkoholi, see peab panustama tervishoiu rahastamisse ka suhteliselt rohkem. Selles mõttes on alkoholimaksud  alkoholiostjate suhtes teadlikult diskrimineerivad.  Samas on nad väga regressiivsed tulude suhtes – madalapalgalised kasutavad oluliselt suurema osa oma tuludest alkoholi ostmiseks kui suurema palga saajad.

Euroopa Liidu riikide andmetel põhinevad uuringud näitavad, et  puudub seos alkoholimaksude taseme ja tarbitud alkoholi koguse vahel inimese kohta. Alkoholimaksudest  saadava tulu osakaal riigieelarvetes võrreldes SKP-ga ei korreleeru kuidagi alkoholitarbimise tasemega. Samuti puudub seos alkoholi tarbimise mahu  ja alkoholi osakaaluga kogumaksudes. Ehk siis – riikides, kus kogutakse rohkem riigitulu alkoholiaktsiisidest, ei  tarbita samas vähem alkoholi.

Eestis moodustavad alkoholiaktsiisid  võrreldes SKP-ga 1.2%.  See on Euroopas  konkurentsitult  kõige kõrgem osakaal.  Meile järgnevad Läti ja Leedu, jäädes siiski maha pea kaks korda.  Suures osas Euroopa riikidest on alkoholimaksud riigituludena sisuliselt olematud.

Kui palju riigi tuludest kokku moodustavad alkoholiaktsiisid? Kas siin on Eesti Euroopas vaieldamatu liider. Ligikaudu 4% meie avaliku sektori rahast tuleb alkoholist. Itaalias  on see number näiteks 0,15%, Belgias ja Saksamaal 0,3% Samal ajal juuakse arvestuslikult alkoholi Eesti neis riikides ilmselgelt rohkem.  Kõrge maksukoormus ei  ole toonud kaasa tarbimise vähenemist.

Alkoholi hind sõltub suuresti alkoholiaktsiisi määrast. Tinglikult võib samastada seega alkoholi jaehinna sellel kehtestatud aktsiiside tasemega. Kahtlema on olemas seos hinna tarbimistaseme vahel – kõrgem hind vähendab ka alkoholitarbimist. Aga siin on piir ees – ainuüksi hinna tõstmisega ei saa liigjoomist ära lõpetada; sageli isegi mitte oluliselt vähendada.  Vastupidi, ebaproportsionaalne alkoholi hinna tõstmine toob kaasa teised probleemid nagu narkootiliste ainete suurem tarbimine, salakaubandus või alkoholi asendavate keemiatoodete tarbimine. Kõrged alkoholihinnad annavad pihta ka teistele sektoritele – välisturismile; toitlustusele; meelelahutussektorile.

Alkoholi ülemäärast tarbimist vähendav edukas tegevus on oluliselt laiatahulisem kui lihtne hinnatõus. Euroopa alkoholipoliitikad on suunatud ennekõike inimeste harimisele, suhtumise muutumisele ning alkoholi kättesaadavuse vähendamisele. Seda eriti noorte seas.  Hinnatasemega tarbimise allasurumine ei ole  esmane alkoholi tarbimise vähendamisel esmane, sest see ei ole efektiivne.

Paneme eelpoolnimetatud asjaolud Eesti raamistikus kokku.  Meie alkoholi tarbimise tase on kahetsusväärselt suur.  Aga samuti on suur  riigieelarve sõltuvus alkoholimaksudest.  Seega, kui siiralt saame ikka võtta valitsuse eesmärki alkoholitarbimist vähendada, kui samas riigieelarvele on need tulud ülimalt olulised?  Alkoholitarbimist vähendab ikka ühiskonna suhtumise muutus ja reaalsete alternatiivide pakkumine alkoholitarbimisele.  Lihtne küsimus – kui mitmes koolivõimlas või koolistaadionil Eestis tehti eelmisel nädalavahetusel sporti? Kardan, et see suhtarv jääb ühekohaliseks!  Aga mitu viina müüvat poodi oli eelmisel nädalavahetusel avatud? Võib arvata, et kõik nad olid lahti!

Seega, kui alkoholihinna tõusuga ei kaasne ka muud alkoholitarbimist vähendavad tegevused, siis on alkoholimaksu tõstmine „pahede maksustamise“ sildi all silmakirjalik.  Kui me tahame alkoholi tarbimist vähendada, siis on vaja reaalset alternatiivi alkoholiga seotud tegevustele.    

Kui me aga tahame riigieelarvesse tulu koguda, siis efektiivne on seda teha muude, oluliselt kandvamate maksude kaudu. Pean silmas eeskätt eraisikute tulumakse ja ettevõtete kasumimakse.  Aga paraku, majanduspoliitiliste utoopiate raamistikus toimunud tulumaksude vähendamise loogiliseks tulemuseks ongi nii käibemaksude kui aktsiiside sundtõstmine. Kuskilt peab ju raha tulema! Ja ei maksa siin viidata mingitele OECD-dele.  Meie maksustruktuur on ammu mõistlikust tasakaalust väljas ning riskid  ühiskonna  arengu rahastamise suhtes suurenevad kiiresti.

Lõpetuseks, Eesti asub väga tundlikus piirkonnas, kus alkoholi hind mõjutab oluliselt majandussubjektide käitumist. Nii kodumaal kui ka meie lähiriikides.  Alkoholi hind mõjutab turistide vooge ja salaalkoholi turgu. Aga tundub, et tagajärjed valitsust ei huvita. Kuidagi on vaja raha leida ja alkoholi lisamaksustamine  tundub kõige lihtsam, et mitte öelda,  populistlikum tegevus olevat.

Euroopa Komisjon ja Eesti majandussituatsioon (Vikerraadio (31) 7.04.2015)

Euroopa Komisjon on teinud iga-aastase võrdleva ülevaate liikmesriikide majandusolukorrast  niinimetatud Euroopa Semestri raamistikus. See on osa suuremast arengukavast, mille eesmärk on suunata Euroopa riike kestliku  majanduskasvu teele ja ennetada võimalikke  tasakaaluhäireid.  Euroopa  Komisjon jagab  sealsamas ka riikidele mitmesuguseid soovitusi, kuidas nende silmade läbi peaksid riigid majandust edendama.

Globaalne kriis majanduses 5-6 aastat tagasi on suunanud Euroopa juhtorganeid looma kaitsemehhanisme, mis peaksid ennetama Kreeka, Portugali või Läti  taoliste  majanduste ootamatut  ümberkukkumist.  Selleks on välja töötatud keeruline indikaatorite süsteem, mis võimaldab hinnata majanduse kestlikkust ja ette näha majandusmulle või tasakaalust väljaminekut.  Siia kuuluvad sellised näitajad nagu riigivõla tase, tööpuudus või kinnisvarahinnad.  Ja kui majandusindikaatorite neoontuled vilkuma hakkavad, siis on riigid kohustatud oma majandustsükli juhtimist korrigeerima.  Sellise korrektsiooni ulatus ja kiirus sõltuvad aga olukorra tõsidusest ja probleemide omapärast.

Komisjoni arvamuse kohaselt, mida muide juhib lätlasest Komisjoni asepresident Valdis Dombrovskis, peavad lausa 16 riiki 28-st  midagi kiiresti oma majanduspoliitikas muutma.  Või vähemalt tähelepanelikult  asjade kulgu jälgima.  Sealhulgas ka Soome, Rootsi, Suurbritannia ja Saksamaa. Rääkimata sellistest probleemsetest riikidest nagu Portugal, Itaalia või Bulgaaria.  Kui riigis asjad aga päris käest ära lähevad, siis rakendub niinimetatud „ülemäärase tasakaalustamatuse menetlus“. Trahvide ja karistuste hirmus sunnitakse riike oma majandusnäitajaid jälle joone peale saama, et  olla kindlad riigi kestlikus toimimises. 

Eesti majanduse hetkeolukorra  puhul Komisjoni arvates ohutuled esialgu ei vilgu, aga soovitusi antakse  ja  kriitikat siiski tehakse.  Aga mida probleemset  siis meie majandusarengu kohta ära märgitakse?

Nagu kõikide riikide puhul, peab ka Eesti majanduspoliitika tuginema kolmele peamisele sambale: investeeringud, struktuurireformid ja eelarvepoliitilised kohustused.

Toome välja Eesti majanduspoliitikale antud hinnangud ja tähelepanekud, nii nagu on neid Komisjon esitanud.

Esiteks, tuuakse välja maksusüsteemi puudusi. Majanduskasvu kõige vähem pärssivad maksukategooriad on alakasutatud, mis toob kaasa osalt ebatõhusa tööjõu- ja energiaressursside kasutamise.  Eesti keeles öeldes – kinnisvara ja loodusvarade kasutamisega  seotud maksud on liiga madalad.  Esimesega neist saab kindlasti nõus olla, teine seisukoht on vaieldav.

Kaheldakse ka, kas Eesti  saavutab 2020. aastaks oma energiatõhususe eesmärgi, sest hoonete, küttesüsteemide ja transpordi energiamahukus on endiselt liiga suur.  Hädasti vajame paremat ja konkurentsivõimelist infrastruktuuri ja rahvusvahelisi transpordiühendusi. Piiriülesed gaasi ja elektrienergia ühendused on Eesti energiajulgeoleku jaoks jätkuvalt esmatähtsad.

Märgitakse ära, et tööjõud on kiiresti kahanemas nii väljarände kui tööturupoliitika ebaefektiivsuse tõttu.  Kohalikud omavalitsused ei suuda aktiivset tööturupoliitikat ellu viia ega sotsiaalsetele probleemidele leevendust pakkuda. Tuuakse ka välja, et madalapalgaliste töötajate maksukoormus ehk maksukiil  on liiga suur.  Peapõhjuseks on meie maksusüsteemi omapära.  Üksikisiku tulumaksu puhul rakendatav maksuvaba tulu künnis on liiga madal proportsionaalse maksusüsteemiga riigi kohta.

Investeeringutest. Seoses teadus- ja arendustegevusse tehtavate investeeringutega on kapitaliinvesteeringud põhiosas suunatud ehitusse ja seadmetesse ning ebapiisavalt määral inimkapitali.  Erasektor ei tee piisavalt arendustööd ega koostööd teadlastega.  Samuti, hoolimata sellest, et  üliõpilasi on Eestis palju, siis tehnoloogia ja reaalteaduste erialadel on neid  ilmselgelt liiga vähe.

Riigirahandusest. Eelarve kulureeglid ei paista olevat piisavalt jõulised, et muuta Eesti eelarveraamistik täiesti vastupidavaks olukorras, kus kulutuste tegemise surved suurenevad.  Kohalike omavalitsuste tulude ja neile pandud ülesannete paremasse tasakaalu viimisel ei ole toimunud mingit edasiminekut.

Kui vaadata Balti regiooni laiemalt, siis Eesti situatsioon on suuresti kattuv meie lõunanaabrite Läti  ja Leeduga.  Aga näiteks Soome teemad on täiesti teised.  Põhjanaabrite probleemid on seotud  liiga suurte tööjõukuludega; valitsussektori ja majapidamiste võlatasemega ning liiga jäikade tururegulatsioonidega.

Tagasi Eestisse. Kokkuvõttes meie majandus on küll hetkel  rahuldavas seisus, kuid ohusignaalid on ka ilmsed. Targad investeeringud; töötajate parem kasutamine ja koolitamine; energiatõhusus ning  transport on need teemad, millega Eesti uus valitsus peab koheselt maadlema hakkama. 

Palk ja tööjõukulu (Vikerraadio (30): 24.03.2015

Tööjõukulude tase ja tööjõu kättesaadavus on kujunenud Eesti majanduse jaoks väga olulisteks teemadeks.

Eurostat on teinud iga-kvartaalse  kokkuvõtte tööjõukuludest Euroopa Liidu riikides. Eelmise aasta viimases kvartalis oli Eesti tööjõukulu ühe töötatud tunni kohta 6.5% suurem kui aasta varem. See on Euroopa Liidus üks suuremaid kasve;  ainult Rumeenia tööjõud kallines veelgi kiiremini. Kuna kiire tööjõukulude kasv on toimunud ka eelnevatel perioodidel, siis on põhjust rääkida üsna ilmekast trendist.

Euroopas tervikuna suurenesid tööjõukulud 1.4% võrra. Samal ajal läks Portugalis tööjõud 9% odavamaks; vähenemine toimus ka Küprosel ja Itaalias.

Tööjõud on kiiresti kallinemas eelkõige Ida- ja Kesk-Euroopa maades; Lääne Euroopas on kasv olnud palju mõõdukam.

Eurostati raportis  käsitletakse tööjõukulude all ettevõtte poolt tehtavaid kulutusi arvestatuna ühe töötatud tunni kohta. Seega mõjutab kulutuste taset nii makstava palga suurus, kui ka töötatud tundide koguarv.  

Tööjõukulu jaguneb  omakorda kaheks kululiigiks. Ühelt poolt on tegemist palga ja preemiate maksmisega tööandja poolt. Teine tööjõukulu komponent on  aga maksud, mis lisanduvad töötajate palkamisel. Eesti puhul siis  tööandja sotsiaalmaks ja töötuskindlustusmakse. Olgu märgitud, et indiviidi tulumaksu ei käsitleta tööandja kuluna. Tulumaks on ikka palgasaaja kohustus, mitte ettevõtte kulu!

Aastatagused numbrid näitavad, et Eesti ärisektori tööjõukulu oli aasta tagasi keskeltläbi 9 eurot tunni kohta; Soomes 32 ja Euroopa Liidus 24 eurot.  Meie ja Soome tööjõukulu erineb üle kolme korra;  oleme tööjõu hinna poolest ikka veel palju madalamal tasemel kui Põhjanaabrid.

Eesti töötaja saab arvestuslikult palka 7 eurot tunnis;  soomlane 25  ja Euroopas keskmiselt saadakse 18 eurot. Eesti töötaja palgatase on ka umbes 2 korda madalam kui Kreeka töötajal. Viimase 13 aastaga on palgatase Eestis küll  kiiresti suurenenud, aga absoluutne vahe on kasvanud. Kui tosin aastat tagasi oli Eesti ja Soome tunnipalga vahe 15 eurot, siis täna  saab Soome töötaja töötunni kohta juba 18 eurot rohkem. Absoluutarvudes vahe ei vähene, vaid hoopis suureneb!

Valimiste raamistikus arutleti pikalt tööjõumaksude alandamise teemadel - seda peamiselt tulumaksu kontekstis. Veelkord, ei tulumaks ega maksuvaba miinimum ei mõjuta kuidagimoodi Eesti ettevõtete tööjõukulusid. Küll aga mõjutab ettevõtte kulutusi Eesti sotsiaalmaksete suhteliselt kõrge tase.

Kui Eesti tööandja puhul on arvestuslikul maksukulu kogutööjõukuludes kokku  28%, siis Soomes näiteks 22%  

Eesti  tööjõukulude kiire kasv peegeldab suuresti tänast olukorda tööjõuturul. Siin ühest hinnangut anda ei saa -  tööjõukulude kasvul on nii häid kui ka halbu järelmeid.

Alustame headest uudistest. Esiteks, kui palk suureneb, siis järelikult on majandus kasvuteel. Palgakasv peegeldab ettevõtete võimekust maksta kõrgemaid palku – seega võiks eeldada positiivset seost ka  meie ettevõtete käekäigu  ja  teenitud tuludega.

Palgakasv on oluline tegur töötajate motiveerimisel ja tootlikuma töö tegemisel. Madal palk on ühiskonna madala konkurentsivõime näitaja!  

Samuti, sissetulekute suurenemine on muutunud oluliseks aspektiks Eesti sisemise julgeoleku ja ühiskonna kestmiseks. Kui heaolu kiiresti ja silmnähtavalt ei kasva, siis surve väljarändamiseks ei vähene.

Edasi, palgatõus näitab ka tööjõu nõudluse ja pakkumise vahekorda. Kui vaba tööjõudu napib, siis tekib paratamatult surve  palkade tõusuks. See on hea surve – see suunab ettevõtteid oma tööd ümber korraldama ja efektiivsust kasvatama.   Ning lõpetama need tegevused, milleks meil tööjõudu lihtsalt pole. Toome sellise näite. Eestis kulutab kaubandusketi  Prisma pood  arvestuslikult  3 ja pool  tööpäeva nädalas  rohkem,  et  müüa sama kogus kaupu kui Soomes toimiv Prisma pood. See ajakulu Eestis tuleneb hilisõhtustest lahtiolekuaegadest. Ükskõik, mida me arvame ettevõtlusvabadusest ja turumajandusest, teisiti kui  Eesti defitsiitse tööjõu põletamisena mina sellist olukorda ei tõlgendaks!

Möödas on ajad, kui palk Eesti oli 8 korda madalam kui Soomes – ettevõtted peavad olema konkurentsivõimelised ka juhul, kui Eesti töötaja palk on „ainult“ kolm korda madalam kui Põhjala naabritel. Palgasurve on oluline hoob majanduse liikumisel kõrgema väärtusega toodangu suunas.  Tööjõu defitsiidi olukord peab suunama ettevõtteid kohanduma ja muutma tootmise profiili, selmet hädaldama tööjõu puuduse üle.

Negatiivsetest asjadest ka. Palgakulu on ettevõtte jaoks kulu – loomulikult ettevõtte seisukohalt on tegemist negatiivse protsessiga. Nii ettevõtte kui ühiskonna seisukohalt on oluline ka palgatõusu ja tootlikkuse seos – palkade kasv ilma tootmise ümberkorraldamiseta vähendab Eesti ettevõtete rahvusvahelist konkurentsivõimet. 

Kokkuvõttes,  palka suurendab ikka töötegijate ja tööandjate ühine mõtestatud ja efektiivne tegevus, mitte mingid poliitilised dekreedid alampalga või keskmise palga kehtestamise kohta! 

Gorbatšov ja perestroika 30! (Vikerraadio (29): 10.03.2015

Täna täpselt 30 aastat tagasi tuli Nõukogude Liidus võimule Mihhail Gorbatšov.  Ei olegi muud põhjust seda kummalist daatumit meenutada kui see, et kompartei esimene sekretär alustas riigis muudatustega, mis kokkuvõttes purustas „kõikvõimsa“  Nõukogude impeeriumi ja võimaldas  Eestil saada taas iseseisvaks.

Perestroika algusest on möödas seega juba poolteist inimpõlve, aga ajuti tundub, et  sellele eelnev  periood pole meie elust lahkunud.  Pidevalt kuuleme võrdlusi nõuka-aja ja tänase vahel –  võrreldakse kuidas oli enne ja mis on toimunud pärast nõukogude võimu „taaskukutamist“. Kuidagi väga lihtne on meie tänaseid probleeme ja saamatusi põhjendada olukorraga, mis oli Eestis 50 aasta tagasi!

Impeeriumid nagu ikka, hävivad majanduslikel põhjustel. Nõukogulik ühiskond oli jõudnud sellisesse olukorda, kus inimeste elatustase võrreldes Lääneriikidega muutus üha armetumaks. Inimesi polnud enam võimalik Venetsueela  stiilis odava eluaseme ja bensiiniga „ära osta“. Esmatarbekaupade näiline odavus, pea tasuta eluase  ja sotsiaalhüved ei kompenseerinud enam elu materiaalse poole vaesust ja demokraatlike vabaduste puudumist. Gorbatšovi võimuletuleku ajaks polnud  suuremal osal nõukogude inimestest suurt midagi kaotada ning jõusüsteemid ei suutnud enam riiki koos hoida. Ühiskond jõudis sõna otsese mõttes pankrotti, kus jõuga peale surutav ideoloogia polnud enam võimeline inimesi valet uskuma panna.

Gorbatšovi poolt alustatud perestroika tulemusel   kukkus kokku Nõukogude Liit ja muutus põhjalikult kogu  Euroopa poliitiline kaart. Nõukogudemaa sisemise väe kadumine andis võimaluse taastada Eesti iseseisvus, nii nagu bolševike revolutsioon 70 aastat enne seda võimaldas  tekkida iseseisval Eesti riigil.

Gorbatšovist räägitakse kui suurest demokraadist ja maailmapoliitikust, kes sai 1990 aastal ka Nobeli rahupreemia. Aga oleme ikka otsekohesed - tegemist oli  ja on tõsiuskse  kommunistiga, kellel asjad lihtsalt käest „ära libisesid“.  Ei maksa kordagi arvata, et Gorbatšovi eesmärgiks oli kompartei ainuvõim kaotada või NSV liiduvabariikidel iseseisvuda lasta. Tegemist oli lihtviisil olukorraga, kus riigijuht ei saanud aru oma riigi olemusest ja olukorrast.

Kuidas peaks sellesse omapärasesse daatumisse täna suhtuma?

Ühelt poolt  arvan, et tuleks ära unustada meie tänase elu võrdlemine nõukaperioodiga. Sellest on möödunud piisavalt palju aega, et ikka veel põhjendada meie tänaseid probleeme poole sajandi taguse minevikuga.  Alla viiekümne aastasel inimesel ei saa olla teadvustatud kogemust nõukaperioodist. Seega, kui meie ühiskonna ees on mingid probleemid, siis need ongi meie enda saamatus või oskamatus, mida ei ole põhjustanud 70 aastat tagasi toimunu või nõukaaegsed inimesed.  Unustagem  see periood kui võrdlusalus või süüdlane!

Teiseks, täiesti vastupidiselt peaksime suhtuma  nõukogudelaadse  totalitaarriigi  taastekkimise ohtu. Sellises ühiskonnas aset leidavad inimeste kannatused  ja hävitatud elud  on asjaolud, mis sunnivad meil alati  valvsad olema!

Kolmandaks,  huvitav ja õpetlik on käsitleda NSVLiidu   kokkukukkumist majandusteooria  seisukohalt.  See on ilmekas näide, kuidas ebaefektiivne majandussüsteem viib kokkuvõttes ka riigi hävimiseni. Mitte ainult diktaatorlik ühiskonnakorraldus, vaid turumajanduse puudumine  hävitas lõppkokkuvõttes Nõukogude riigi.

 Üheparteilisi  ja autoritaarseid riike on ka täna maailmas mitmeid – näiteks kompartei poolt juhitav Hiina. Samas on seal majanduselu  korraldet turumajanduse põhimõtete alusel. Aga jällegi, võim püsib kindlana niikaua, kui ta suudab pakkuda majanduslikku heaolu. Aga nagu viimase sajandi kogemus näitab – kui ühiskond ei ole demokraatlik, siis  nii või teisiti pidurdub ka heaolu kasv, mis toob kaasa rahulolematuse suurenemise.

Turumajanduse puudumine  NSVLi-s tõi kaasa väga vastuolulise arengumudeli. Ühelt poolt oldi 50-60-ndatel maailma absoluutses tipus riigipoolse panustamisega teadusse  ja tehnilisse arengusse. Seda küll eeskätt sõjaliste eesmärkide saavutamiseks. Teiselt poolt aga puudus mehhanism uuelaadsete tehniliste lahenduste ülekandumiseks tavakaupade tootmissesse.  Piltlikult öeldes – suudeti Belka ja Strelka kosmosesse lennutada, aga raadioid ega riideid ei suudetud toota. Ilmekas  erinevus tuleb välja võrdluses USA-ga, kus riigipoolsel panustamisel välja töötatud tehnilised lahendused muutuvad erasektori abiga kiiresti ärilisteks toodeteks. Enamus Apple ja Google tehnoloogilistest lahendustest oli vähemalt esialgselt välja töötatud USA valitsuse poolt rahastatud teadusprogrammide tulemusena.  Sageli jällegi sõjaliste eesmärkidega seoses. 

Tulles tagasi veelkord Gorbatšovi kui riigijuhi juurde.  NSVL häving on peaks meile õpetama seda, kui oluline on arusaam ja teadmine sellest, kuidas ühiskond  tegelikult toimib.  Kõige  ohtlikum sealjuures on kinni jäämine mingitesse poliitilistesse või majanduslikesse dogmadesse ning tegelikku olukorra ignoreerimine.  Ehk teisisõnu, hakatakse uskuma omaenda valesid.  Ja see on ka meie  tänase Eesti peaküsimus  -  kas riigijuhtimine suudab uueneda ja stagnatsioonist välja murda või jätkame enesepettust ja jutte sellest kuidas kogu progressiivne inimkond meid ikka imetleb ja eeskujuks peab! 

OECD ja maksud (Vikerraadio (28): 10.02.2015)

Eelmistel kordadel oleme käsitlenud erakondade mõtteid  tulu-  ja tööjõumaksude teemal.  Täna tahaks jutu teha meie tööjõumaksudest hiljutise  OECD raporti  raamistikus.

Eesti maksusüsteemi iseloomustab  Euroopa Liidu  keskmisega võrreldes suur tarbimismaksude osakaal ning suhteliselt madal tulumaksukoormus. Euroopa kontekstis on meil madal  ka kapitali- ja varamaksude osakaal.  Viimasel kümnendil on selline muster muutunud veelgi ilmekamaks ning äärmuslikkus kasvanud. Aga kus on äärmused, seal on ka suurem oht riskide ja ebastabiilsuse tekkimiseks!

Aga kuidas siis OECD sel korral  meie maksusüsteemi näeb? Maksusüsteemi käsitletakse seekord  inimkapitali kasutamise seisukohalt lähtudes ning tuuakse esile, et maksud peavad olema „tööhõive sõbralikud“. Sellega seoses tuleks tööjõu maksukoormust vähendada ning nihutada maksupaine muudele maksudele.  OECD nendib õieti, et Eesti tööjõumaksud on kõrged peamiselt tööandja tasandil.  Ettevõtete suur sotsiaalmaks pidurdab töökohtade loomist ja vähendab nende konkurentsivõimet. Suur on ka niinimetatud maksukiil ehk  erinevus tööjõukulude  ja töötaja poolt kättesaadava palga vahel. 2013 sai keskmine  Eesti töötaja kätte vähem kui kolmandiku sellest, mida sai võrreldav Soome palgasaaja.

OECD toob välja tööjõumaksude koormuse alandamist vajalikkuse, seda eeskätt madalatululistele, pensionäridele  ja osalise tööajaga töötajatele.  Aga kuidas seda tegema peaks, jääb üsna hämaraks.  Samuti tekitab keskendumine madalatululiste segmenti mitmeid küsimusi.

Esiteks – kas pensionärid ja madalapalgalised on siis need tulusaajate rühmad, kelle maksukoormuse vähenemine võimaldaks meie majandusel liikuda kõrgema tootlikkuse ja  kõrgema kvalifikatsiooniga tööhõive suunas?

Kas pensionäride või osalise tööajaga töötajate tulumaksukoormuse alandamine pidurdaks tõepoolest  Eesti töötajate liikumist Soome?  On põhjust sellise tegevuse tulemuslikkuses kahelda.  Eesti puhul on sotsiaalmaks kõrge kõikide töötajate kategooriates ning tegelik eesmärk peaks olema kõigi töötajate maksukulu alandamine oluline vähendamine.   

Teiseks, kuidas peaks tehniliselt välja peaks nägema sotsiaalmaksukoormuse  alandamine  madalatululistele? Kui ettevõtted peaksid madalapalgaliste ja osalise tööajaga töötajate eest vähem maksu maksma kui täistööajaga töötaja puhul, siis sellisele lahendusele tuleb kindlasti vastu seista. See tähendaks ju olukorda, kus ettevõtetel oleks kasulik palgataset madalal hoida.  Palkade allasurumine tähendaks aga kõrget kvalifikatsiooni nõudvate ametite suhteliselt suuremat maksukoormust ja seega majanduse madalat konkurentsivõimet.    

Kolmandaks, OECD toob välja, et Eesti avalik sektor vajab rohkem raha nii infrastruktuuri kui innovatsiooni arendamiseks. Seega ei  saa me makse - antud juhul siis sotsiaalmaksu- lihtsalt vähendada, vaid selle peab millegagi asendama. OECD raport pakub võimalusele kanda sotsiaalmaksukoormus osaliselt varamaksudesse, mis on Eesti tõesti madalad.

Ütleme aga otse välja – see ei ole tõsiseltvõetav jutt!  Kinnisvaramaksud on täiesti teise iseloomu  ja eesmärgiga kohalikud maksud, mille kasutamine sotsiaalkindlustusmaksetena ei ole mõeldav. Samuti, maamaks moodustab meil  vaevalt 0.3% SKPst;  sotsiaalmaks 11%

Seega, isegi maamaksu  kahe- või kolmekordistamine ei paku vähimatki asendust sotsiaalmaksukoormuse vähenemisele.  

Ainuke sisuline võimalus ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse alandamisele saab olla selle osaline ülekandumine töötaja  kohustuseks.  See on tee, mida ka paljud maksueksperdid täna soovitavad.  Ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse vähenemine võimaldaks tõsta palka ning kõrgem palk võimaldab seda osaliselt kasutada ka pensioni ja ravikulu katmiseks.  Nii nagu see mujal maailmas kombeks on. Pensionisüsteemi ja ravikindlustuse sõltuvuse vähendamist sotsiaalmaksust  ja maksubaasi laiendamist muude maksude arvel  toetab ka OECD. Oma osa peaks siin andma ka kasumimaksu kehtestamine.

Indiviidi tasandil  tulumaksu ja sotsiaalmaksu ühildamine toob paratamatult kaasa maksumäärade progresseeruvuse vajaduse. OECD on eelnevate aastate raportites pakkunud Eestile korduvalt progresseeruvat indiviidi tulumaksusüsteemi.  Ka selles OECD raportis leiame omapärase mõttekäigu – suurematululised peaksid suhteliselt rohkem sotsiaalmaksu koormust kandma võrreldes madalatululistega. Mina näen selles soovituses looritatud väljapääsu näitamist tänaseks tupikusse jõudnud Eesti proportsionaalse määraga  tulumaksusüsteemile.   Ehk siis – tulumaksumäär võib jääda küll ühetaoliseks, aga indiviidi tasemel oleksid diferentseeritud sotsiaalmaksu määrad. Hundid söönud, lambad alles ning oma osa on saanud nii parem- kui vasakpoolsed!

10 aastat  tagasi väitis OECD üks uurimus, et tulumaksud mõjuvad majanduskasvule kahjulikumalt kui tarbimis- või varamaksud.  Paraku tehti need järeldused valedest eeldustest lähtudes ega ole seega tänases päevas enam tõsiseltvõetavad.  Küll aga tuleb igati nõustuda samas uurimuses toodud  tõdemusega- „maksureform peab olema suunatud eelkõige tasakaalu saavutamisele efektiivse, õigluse, lihtsuse ja maksutulude kokkukogumise vahel“.

Valimised ja tööjõumaksud (Vikerraadio (27): 27.01.2015)

Eelmise korral vaatasime  erakondade  valimisprogramme indiviidi tulude maksustamisel.  Käsitleme täna tööjõumakse tervikuna.

Maksubaasi alusel jagunevad maksud tööjõu-; tarbimis- ja kapitalimaksudeks. Sellest tööjõumaksud  moodustavad üle poole kõikidest maksutuludest.  Seega on tegemist väga olulise avaliku sektori sissetulekuallikaga; teiselt poolt,  koormavad need maksud nii töötegijat kui ka tööandjat.  Siit tuleneb tavapärane maksuprobleem  ühiskonna jaoks - kuidas neid tööjõumakse töötaja ja tööandaja vahel jagada? 

Laias laastus saab öelda nii – töötaja maksab isiku tulumaksu, aga mitmesuguste  sotsiaalkindlustusmaksete koormus jaotub nii töötaja kui tööandja vahel. Need niinimetatud sotsiaalkindlustusmaksed on näiteks pensioni, ravikindlustuse, töötuse või muude sotsiaalvaldkonna aspektide rahastamisega seotud. Eestis on kõige suurememaks  selliseks maksuks sotsiaalmaks.

Kokku tööjõumaksude taseme poolest SKP-ga võrreldes asume Euroopa Liidus täpselt keskel.  Samas, kui füüsilise isiku tulude maksustamise poolest asume rea tagaotsas,  siis ettevõtete sotsiaalmaksu poolest kuulume aga esikümnesse.

Tööandja poolt tasutava sotsiaalmaksu osakaalu poolest kogumaksudes oleme Euroopas lausa esikohal.   Iga väljamakstud palgaeuro võimendab tööandaja maksukulusid ühe kolmandiku võrra. 

Siit tulenebki Eesti tööjõumaksude peamine probleem. Meie probleem ei ole mitte kõrge indiviidi tulumaks ega ka mitte tulumaksuvaba miinimumi temaatika. Peamine probleem seisneb liigsuures  ettevõtte sotsiaalmaksu koormuse  tasemes! Pea kogu sotsiaalkindlustusmaksete koorumus on pandud tööandjale.

Meie tööjõumaksude koormuse jaotamise üldine skeem on püsinud juba  aastakümneid.  Aga miks see probleem meid siis 20 aastat tagasi ei pelutanud? Seepärast, et palgad on olnud paarikümne aasta jooksul suhteliselt madalad võrreldes muude ettevõtluskuludega. Nüüd, kus palgad on samm sammult suurenenud, ei püsi Eesti ettevõtted oma tööjõukuludega enam konkurentsis. Kõrge sotsiaalmaksukoormus ei võimalda tõsta palku ega võtta tööle uusi inimesi. Ja kui palgad ei tõuse, siis lähevad inimesed Eestist minema ja ühiskond vaesub.

Mis on samal ajal juhtunud töötaja maksudega? Isiku tulumaksumäär on meil viimase 10 aastaga alanenud 26% kuni 20%-ni  ehk siis töötajate panus tööjõumaksudesse on pidevalt langenud. Lisandunud on küll mõneprotsendiline töötuskindlustusmakse, aga teiselt poolt on suurenenud ka maksuvabastuste üldmaht.

Seega tuleb tööjõumaksude puhul olla väga täpne – kelle maksudest siis tegelikult jutt käib? Ei saa ühte patta panna  ettevõtteid ja töötajaid.

Meil pole olnud mingit pakitsust vähendada indiviidide tulumaksumäära olukorras, kus selle tagajärjel tuleb hoida tööandja  maksukoormus sellevõrra kõrgemana.   Individuaalse tulumaksumäära alandamine ei mõjuta kuidagi ettevõtte tööjõukulusid. Samuti ei mõjuta ettevõtte tööjõukulusid maksuvaba miinimumi tõus. See kes väidab, et pole vahet - tööandaja maksab ju ka töötaja eest tulumaksu - see kutsub avalikult üles seadust rikkuma.  Seadus ütleb rangelt - tööandja ja töötaja lepivad kokku töötasus ning töötaja maksab sellelt tulumaksu ja tööandja sotsiaalmaksu.   Veelkord,  tulumaksumäära alanemine või töötaja maksuvabastuste suurendamine ei alanda mitte kuidagi ettevõtte tööjõukulusid.

Mis võimalused siis Eestil on tööandja sotsiaalmaksu koormust vähendada? On ilmselge, et lihtsalt alandada pole võimalik – tuleb otsida muu tuluallikas nende asendamiseks. Vaatame veelkord maksustruktuuri – oleme tarbimismaksude taseme poolest kogutuludes 4 kohal Euroopas; energia- ja saastemaksude maksude poolest 3 kohal; aktsiisimaksude  poolest 2 kohal! Kuhu siit veel kõrgemaks minna on? Samal ajal on kapitali ja varade maksustamine  viimasel kohal.

Seega, lähtudes maksubaasi kandvusest on pea ainus võimalus kanda ettevõtte sotsiaalmaksu koormus üle indiviidi tasandile!

Minu ettepanek on lähiaastatel vähendada tööandja sotsiaalmaksu 10 protsendipunkti  võrra  ja viie aastaga alandada see maksumäära 15% -ni. See oleks natuke allapoole Euroopa riikide tööandjate sotsiaalmaksete määra taset. Taani saab hakkama sisuliselt üldse ilma ettevõtte sotsiaalmaksuta.   Teise poole vajaminevast  sotsiaalkindlustusmaksetest  panustaksid töötajad ning üldine maksulaekum jääks  eelnevaga võrreldavatesse piiridesse.  Samuti oleks selline maksukoormuse osaline ülekanne igati loomulik – töötajad peavad nägema seost oma panustamise ja saadava sotsiaalhüvede vahel. Täna on sellelaadne  visuaalne seos olematu! 

Kokkuvõttes, töötaja jaoks tähendaks see tulumaksu ja sotsiaalmaksu kokkusulamist, mida ka globaalsed maksureformaatorid soovitavad. Loomulikult tähendab see ka tulumaksumäärade efektiivset progresseeruvust.

Tööandja jaoks tähendaks see võimalust oluliselt suurendada töötasu, võtta tööle kallipalgalisi spetsialiste  ning  samal  ajal  säilitada konkurentsivõime.

Ja Eesti ühiskonna jaoks tähendaks see võimalust arenguhüppeks  - liikumist väärika sissetuleku ja  jõuka ühiskonna poole. 

Ülevaade maksusüsteemi debatist: kas Eesti maksusüsteem on ebaefektiivne? (ERR Novaator 23.01.2015)

http://novaator.err.ee/v/de408cc6-e4f6-45bd-8d96-9239ea284ad9Tartu ülikoolis arutasid majandusvaldkonna aktiivsed kaasamõtlejad Eesti maksusüsteemi üle.
Mõtteid, kas vähendama peaks ettevõttetulumaksu või toetaks majanduskasvu hoopis sotsiaalmaksu vähendamine, käidi debatil välja mitmeid.

Debatis osalesid ettevõtja Indrek Neivelt ja endine rahandusminister Aivar Sõerd. Akadeemilist poolt esindasid majandusteooria dotsent Viktor Trasberg ning doktorant Allan Teder. Diskussiooni juhtis makroökonoomika professor Raul Eamets.

Majandusvaldkonna ekspertide fookus on langenud maksupoliitikale just tänu tulevastele riigikogu valimistele. "Üle pika aja on riigikogu valimistel teemaks põhimõttelisemad maksupoliitilised valikud," tõdes professor Raul Eamets.

Sellest tulenevalt osapooled arutlesidki, mis oleksid kõige pakilisemad asjad, mida peaks Eesti maksusüsteemis esmajärjekorras muutuma ning esitasid oma seisukoha rikkuse vs tööjõu maksustamise osas. Lahati, kas ettevõtte tulumaksustamises oleks vaja muudatusi ning milliseid võimalusi nähakse maksubaasi laiendamisel.

Väljavõtteid debatist

Küsimusele, kuidas debatis osalejad hindavad praegust maksusüsteemi ja mis oleksid kõige pakilisemad asjad, mida selles muuta, vastas doktorant Allan Teder, et vähendada tuleks alustavate ettevõtete kulusid, tõsta keskkonnasaastamise maksukoormust ja maksustuse nihutamist sissetulekult tarbimisele.

Aivar Sõerd leidis, et meil on kõrged tööjõumaksud ja ettevõtjatel on raske tõusvate tööjõukuludega toime tulla. "Pakun tööjõumaksude alandamist järgmistel aastatel, see aitaks tõsta konkurentsivõimet." Euroopa Liidu riikide praktikas on näha, kuidas on jõudsalt vähendatud ettevõttetulumaksu ning see on ennast õigustanud. Seega on Aivar Sõerdi hinnangul võti ettevõttetulumaksu vähendamises. 

"Maksusüsteem on pankrotis. See on ebaefektiivne, sest see on tasakaalust väljas. 20 protsenti riigieelarvest tuleb ikka veel eurorahadest," ütles Viktor Trasberg. Ilma üldise maksukoormuse tõusuta pole tema hinnangul võimalik Eestit arendada. Iga maksu osakaal peaks olema väiksem, aga neid peaks olema, selgitas Trasberg.

Sellega, et Eesti on maksusüsteemiga pankrotis, ei nõustu Aivar Sõerd. Ta nõustub, et tööjõumaksude üle on tarvis arutada, kuid Sõerd ei usu, et tööjõumaksude 10-protsendilist langetamist eelarve välja kannatab. "Aga kaks protsenti oleks võib-olla reaalne."

Raul Eamets küsis debatis osalejatelt, kas tööjõumakse tuleks langetada ning kust leida sellele kate?

Indrek Neivelt tõstis esimesena esile ettevõttetulumaksu vähendamise vajaduse. Teisena tõi ta välja asjaolu, et varsti teevad kõik endale osaühingud ja sotsiaalmaksu varsti enam ei laekugi.

Aivar Sõerd vastas Eametsa küsimusele, et tõsta tuleb alkoholiaktsiisi ning makse tuleks koguda efektiivsemalt. Lisaks tuleks kokku hoida riigieelarve kuludelt. Vähendada tuleks palgamakse ning tõsta maksuvaba miinimumi, leiab Sõerd. Allan Teder märkis lisaks eelmainitule ka keskkonnatasude tõstmise vajadust.

Küsimusele auditooriumist, miks on halb kui kõik inimesed endale osaühingud teevad, vastas Viktor Trasberg, et selles olukorras kaob ära sotsiaalmaksubaas. Indrek Neivelt lisas, et meil on liiga palju väikseid väikefirmasid, kus töötab 1-2 inimest. "Me ei saa rikkamaks, kui Eestis oleks igal inimesel oma OÜ," ütles Neivelt.

Allan Teder aga märkis, et kui ettevõtteid ja juriidilisi isikuid maksustatakse võrdselt, siis ei ole ühelgi inimesel motivatsiooni ka ettevõtteid lihtsalt n-ö riiulisse teha.

Mis saab siis inimestest, kui masinad võtavad veel rohkem töökohti üle? Kas kodanikupalk võiks olla lahendus?

"Kui võrrelda ajalooga, siis juba praegu ei ole väga paljud töökohad päris töökohad. Kodanikupalga asemel annaks kõigile tüki aiamaad," ütles Indrek Neivelt. Seega tema hinnangul võiks kodanikupalga asemel inimestele anda pigem võimaluse lisandväärtusega töö tegemiseks.

Viktor Trasberg aga oli skeptiline selle suhtes, et automatiseeritud masinad võtaks üle inimeste töö. "Ma ei näe trendi, et tulevikus töökohad ära kaoksid," ütles Trasberg, viidates sealjuures selle hirmu olemasolule juba viimase saja aasta jooksul, ehkki tegelikkuses pole seni masinad inimeste tööd ära kaotanud.

Aivar Sõerd aga ütles ääremärkusena, et riigi poolt maksumaksjatelt kogutud raha peaks ikka minema sinna, kus seda kõige enam vaja on, mitte ühtlaselt kõigile tagasi. Töökohtade teema osas on tema hinnangul vajadus, et koolid mõtleksid erialast väljaõpet pakkudes rohkem majanduse ja ettevõtete vajadusele. Rohkem oleks vaja praktikabaase, sest praegu peavad ettevõtted sageli kulutama aega ja raha tööandaja väljaõpetamisele koha peal.

Lõpetuseks küsis Eamets, millised võiksid olla uued maksud, mida võiks lähitulevikus kehtestada, et Eestis maksubaasi suurendada?

Sõerd uute maksude kehtestamise ei poolda, sest kõigepealt tuleks kokku korjata olemasolevad maksud, nagu näiteks aktsiisid. Neivelt, lisas, et aktsiisid tuleks ka ühtlustada. "Miks on lahja alkohol madalamalt maksustatud kui kange?" küsis ta retooriliselt.

Et maksustada tasub neid, kes rikuvad oma tervist ja saastavad, nõustus ka Teder. "Selle eesmärk on käitumist juhtida, mitte riigieelarvet suurenda," sõnas ta. Maksubaasi suurenemist pidas ta võimalikuks suurema majandusaktiivsuse kaudu. Trasberg ütles, et erinevate maksude vahel peab olema tasakaal ning eesmärgiks peab olema efektiivne hea maksusüsteem.