Kui palju on riigil töötajaid? (Vikerraadio(64) 5.07.2016)

Rahandusministeerium esitles eelmisel nädalal raportit  pealkirjaga „RIIGI ÜLESANNETE ANALÜÜS“.  

Ministeeriumi tublid töökäed eesotsas Riigihalduse ministriga  keskendusid „riigiülesannete liitmise võimalustele, dubleerivate tegevuste kaotamisele ning ülesannete üleandmisele era- ja kolmandale sektorile“. Kindlasti on selline riigi tegevuse ülevaade ja hinnang  vajalik ning asjakohane.  Dokument ise on mahukas – kuus ja poolsada lehekülge – seega markeerime siin ainult mõningaid üldisi käsitletud teemasid.

Peamine surve riigiaparaat ümber korraldada tuleneb  asjaolust, et riigil pole piisavalt tulu, et tegevust jätkusuutlikult rahastada. Rahapuudus tuleneb omakorda Eesti kidurast majanduskasvust,  kohaliku omavalitsuse nõrkusest ja Euroopast tuleva rahavoo vähenemisest.  Seepärast seab raport eesmärgiks 700 avaliku sektori töötajat igal aastal lahti lasta, aga vajalik töö sealjuures ikka ära teha.  Aga kui palju on üldse avalikus sektoris töötajaid, keda saaks ära koondada?

Hakatuseks antakse teada, et 2060 aastal elab Eestis täpselt 1,090,793  inimest. Pole küll lisatud, et mis nädalapäeval täpselt nii mitu inimest Eestis elab.

Statistikaameti andmetel töötab täna Eesti avalikus sektoris 163 tuhat inimest ja erasektoris 478 tuhat inimest.  Ehk siis üks neljandik Eesti töötajatest saab palka riigi käest.  Üsna tavapärane number Euroopa kontekstis!

 Kui aga taandada töötajate arv tinglikult täistöökohtadeni, siis on avalikus sektoris toimetamas 118 tuhat töötajat. Pooled neist keskvalitsuse nimekirjas, pooled kohalikus omavalitsuses.  

Aga olgu rõhutatud, et tegemist ei ole ainuüksi ametnikega, vaid väga erilaadseid töid tegevate inimestega – nii õpetajate, arstide kui  ka kaitseväelastega.  Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on avaliku sektori töötajate arv mõnevõrra alanenud.

Avalikus teenistuses on Eesti riigis 29 tuhat inimest, kellest 11 tuhat on täiskohaga kontoriametnikud, 9 tuhat eriteenistujad ehk politseinikud ja kaitseväelased ning lisaks samapalju mitmesuguseid abiteenuseid pakkuvad tegelasi - nagu näiteks raamatupidajad ja asjaajajad.

Viis tuhat mitmesugust avaliku sektori töötjat on kohalikes omavalitsustes. Jah,  vaid 5 tuhat ja  neistki suur osa suurlinnades. Aga räägitud on neist ametimeestest haldusreformi raamistikus  viimase paarikümne aasta jooksul väga, väga  palju. On loodud foon, et kui saaks mõned neist 3500 madalapalgalistest maa-ametnikust  lahti lasta, küll siis hoiaks riik palju raha kokku!

Ka keskvalitsuse nii-öelda 20 tuhandest ametnikest moodustavad poole politseinikud, kaitseväelased ja päästjad.  Keda meil kindlasti liiga palju ei ole. Ka raport möönab, et  Eestis „kulutatakse üllatuslikult  üldistele valitsussektori teenustele juba praegu vähem, kui teised riigid…..kuna väikeriigi ülalpidamiskulud kipuvad reeglina olema proportsionaalselt suuremad, kui suurriigil“. Seega kibeleb ikkagi küsimus – kes on need tuhanded ametnikud, keda on võimalik vähendada? Kui just kaitseväge või politseid ei taheta kinni panna! Raportis on küll ühekaupa üles loetletud kõik muuseumitädid ja raha jagavad ametnikud, aga tundub väheusutav, et näiteks 10 aastaga oleks meil võimalik 7 tuhat ametnikku ära koondada. Neid lihtsalt pole nii palju!

Kuigi Raport keskendub  avaliku sektori teenistujate ehk ametnike tegevusele, siis olgu meenutatud, et Statistikaameti andmetel on meil ka 60 tuhat haridustöötajat ja 37 tuhat meditsiinitöötajad – suurem osa neist avalikus sektoris!

Seega, kui räägitakse  700 avaliku sektori töötaja koondamisest aastas, siis peetakse silmas ka õpetajate ja arstide arvu vähendamist. Nende ametialade töötajatest pole aga 600 leheküljelises raportis mitte silpigi. Aga loomupärane oleks arvata, et vananev ühiskond vajab rohke meditsiini- ja sotsiaalteenuseid ning nende sektorite töötajate kärpimine meie heaolu ei suurenda. 

Kokkuvõttes – loomulikult tuleb tunnustada Rahandusministeeriumit  riigisektori toimimise analüüsi eest. Riigivankri juhtimist tuleb alati tõhusamaks teha! Küsimus on aga laiem – kas riigi tsentraliseerimine ja  avaliku sektori töötajate  kärpimine teevad  meie riigi paremaks ja kestvamaks? 

E-exit (Vikerraadio (63): 28.06.2016)

Tänaseks on Suurbritannia referendumist vist küll kõik ära räägitud, aga veel mitte kõigipoolt. Seepärast alustan kodustest asjadest.

Nii nagu äreval Albionil on ka kodusel Terra Marianal  üheks peaküsimuseks saanud – kuidas oma majanduse ja eluga  edasi minna?

Erinevalt brittidest on Eesti jäänud kinni niinimetatud „keskmise tulu lõksu“. Oleme jõudnud teatud heaolutasemele, millest ülespoole liikumine  on palju vaevalisem.  Senine kiire jõukuse kasv ja lähenemine rikkale Euroopale on asendunud   paigaltammumisega, mis halvab inimeste teotahte ja ettevõtlikkuse.  Teoreetiliselt selgitatakse seda olukorda teatud arengutaseme  läbimisega ja sisenemisega uude etappi. Veel täpsemalt - senine odaval tööjõul  ja madalal  lisandväärtusel põhinev  tootmisstruktuur on ennast ammendanud.

Meie tulutase võrreldes  näiteks Saksamaa ja Põhjamaadega on enam kui 40% madalam ja vahe vähenemist tänane majanduskasvu kiirus paraku enam ei võimalda. Sest meie majandus on oma ülesehituselt selline, mis rikkamatele järele jõudmistparaku ei võimalda. Selleks,  et minna edasi ja vähendada heaoluvahet  rikkama Euroopaga tuleb läbi viia radikaalne majandusuuendus ehk struktuurirevolutsioon!  

Majandusteooria seisukohalt oleneb  majanduskasv tootmissisendite olemasolust ja nende ja nende kasutamise efektiivsusest. Ehk tööjõust, kapitalist ja tootlikkusest.  Nii Eesti oma asjatundjad kui ka välismaa targad IMF-st ja OECD-st  on toonud välja asjaolud, millest majanduskasv võiks sõltuda. Vaatleme neid üldistatult.

Töötajate hulk lähiaastakümnetel – eeldades tänaste olude püsimist – Eestis suureneda ei saa – demograafiline lagi on käes!  Töötajate arv saab suurenda ainult  läbi migratsiooni – seega võõramaalaste hulk peaks suurenema!

Vaatame kapitali olukorda. Eestis on huvitav olukord, kus eelnevatel aastatel on kapitaliinvesteeringud olnud intensiivsed ja aga kapitalivarustatus olulistes majandussektorites  jääb ikka ilmselgelt maha  arenenumatest Euroopa riikidest.  Pean siin silmas näiteks tööstus ja tehnoloogiasektorit. Selleks,  et edukalt asendada vähenevat tööjõudu, peaks investeeringud ikka veel kasvama.

Teiseks, paljuski on investeeringud läinud niinimetatud traditsioonilistesse tootmissektoritesse, mis kuuluvad pigem eelmisesse majandusarengu perioodi. Näiteks toidu või kaubandussektorisse.  Võrreldes Euroopaga on Eestis investeeringud tarka majandusse ja tööstussektorisse ebaharilikult madalad; teiselt poolt,  ärikinnisvarasse aga  liiga suured. IMF arvates pidurdab selline kapitalipaigutuse  jaotus tootlikkuse kasvu.

Investeeringud südaööni lahti olevatesse kaubanduskeskustesse või kontorihoonetesse teevad meie elu küll  värviliseks, aga lisavad vähe meie konkurentsivõime  kasvu. Nimetatud  valdkonnad on sageli vähese lisandväärtusega ja vähese eksportvõimekusega. Innovatsiooni ja tehnoloogia arengu tagantõukamiseks on küll meil olemas uhked programmid ja plaanid, aga erainvesteeringud ei ole piisavalt jõuliselt investeeringutega järele tulnud.

Aga seis  on veelgi kurvem. Eesti Panga uuringud näitavad, et majanduse struktuur ei ole peale majanduskriisi paranenud, vaid on muutunud  veelgi madalama lisandväärtusega tegevuste suunas.  Kriis lastigi raisku minna! Liiga palju inimesi töötab nii-öelda valel alal ja peaks liikuma suurema lisandväärtusega tegevusaladele.

Aga kuidas seda teha, kui ühiskonnas valitseb arusaam, et küll turg asjad paika paneb. Maailma kogemus on olnud just vastupidine - keskmise tulu lõksust on riigid välja pääsenud riigi poolt juhitud tööstuspoliitika ja regulatsioonide abil.

Eesti majanduse tootlikkus on ligikaudu 70% Euroopa keskmisest ning on viimastel aastatel langenud. Tootlikkuse tõus on seega võtmesõna, mis toetab majandust väheneva rahvastiku ja väheneva investeerimisaktiivsuse tingimustes.

Tootlikkust peaks iseloomustama  majanduse innovaatilisuse kasv ja uute tootmisharude teke. Investeerimine uudsesse majandusstruktuuri on üks peamisi edutegureid nagu näiteks Koreas või Singapuris.

Siinjuures olgu toodud veel sellinegi asjaolu et – suurema osa arendustegevusest  teeb avalik sektor ja  seda Euroopa Liidu vahendite arvel.

Ja olemegi tagasi  Brexiti raamistikus  – kujuteldav Eesti väljumine Euroopa Liidust  lõpetakse koheselt suurema osa igasugusest arendustegevusest ja infrastruktuuri rajamisest.  Eestil  E-xiti  oleks täna   majanduslik enesetapp!

IMF on välja arvutanud, et   Eesti majanduskasv võiks  lähemal viiel aastal olla 3% kanti ehk siis kaks korda kiirem kui täna tegelikult.  Majanduskasvu aluseks peavad olema innovatsioon ja arendustegevus, mis tooks kaasa majandustegevuse struktuursed muutused. Ilma selleta rikkamaks ei saa! Täna on jutte ja strateegiad üsna  palju, aga konkreetseid arengutrende tahaks ka  juba näha!

Trumpi maksulagi (Vikerraadio (62): 14.06.2016)

Trasberg ERR kodulehekülg

Oleme Eestis jõudnud omapärase vastuoluni. Kurdetakse selle üle, et palgad kasvavad liiga kiiresti ja see vähendab ettevõtete kasumlikkust. Teiselt poolt, meie palgatase on ikka oluliselt madam kui neis riikides, mida peame eeskujuks ja millega meie tööturud on tihedalt seotud. Kui palk ei tõuse, kaotame inimesi välismaadele.  

73% Eesti inimesi töötab erasektoris ja seega on peamine palgamaksja eraettevõtja. Palgad erasektoris on võrreldes eelmise aastaga kasvanud 2 korda kiiremini kui avalikus sektoris. Kes on siis need, keda ettevõtjad  liigsuures palgatõusus süüdistavad? Või miks palgatõusu nii vaenulikult suhtutakse, kuigi see on ju meie ühiskonna üks peamisi eesmärke.

Laias laastus on kiire palgatõusu põhjused ka välja toodud – töökohti on palju ja madala  palgaga töökohale enam ei minda; nõrk  tehnoloogiline tase, mis ei võimalda inimtööd asendada, ebaefektiivne tööjõukasutus  ja  muidugi ka väljaränne.

Palkade suurenemisele pannaks süüks,  et ettevõtete kasumid vähenevad. SEB analüütik väidab, et „töötajatele makstud hüvitiste osakaal SKP-s on jõudnud  selle aasta esimeses kvartalis 50%-ni. See näitaja ületab kaugelt Lätit ja Leedut, kuid ka Rootsit ja Saksamaad”. Paraku püüab analüütik siin  hämada ja jätta muljet, et töötajad saavad ebaõiglaselt liiga suure tüki heaolupirukast. Tegelikult näitab see osakaal  hoopis palgataset  koos ettevõtte sotsiaalmaksudega. Ehk  tegemist on hoopis tööjõukuluga, mis ei ole seesama, mis palk. Eesti palgataseme suhe  SKP-sse  on allpool keskpärast  ehk 37% ning jääb alla pea kõigile eespoolnimetatud riikidele. Eesti palgasaajad nüüd küll ettevõtete kasumeid ära ei söö!

See mis tegelikult Eesti tööjõu ülekohtuselt kalliks teeb on hoopis tööandja sotsiaalmaksud, mille kõrge taseme poolest oleme lausa kolmandal kohal Euroopas. See on tegelik probleem, mis teeb tänase palga ja hinnataseme  juures  töötajate palkamise kalliks.

Miks siis sotsiaalmaksu ei alandata?  Põhjus lihtne – sotsiaalmakse pole võimalik alandada, sest see viiks meie niigi hingeldava meditsiini ja pensionisüsteemi veelgi kiiremini kõhuli.  Ainus võimalus on kanda  sotsiaalmaksukoormus mingitesse teistesse maksudesse – näiteks tulu või tarbimismaksudesse?   Aga siin on meie maksurong jõudnud  täielikult tupikteele!  Tänase võimutasakaalu  juures ei ole kujuteldav ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse nihutamine tulumaksudesse, sest see tähendaks võimukoalitsiooni  mitte-sotsiaaldemokraatlikele  parteidele oma näo kaotamist. Teiselt poolt ei ole majanduslikult võimalik tõsta enam tarbimismakse – ei aktsiise ega käibemaksu. Läti ja Venemaa asuvad selleks liiga lähedal! Ja see ongi tupik,  kuhu oleme oma maksustruktuuriga jõudnud!

Eelmisel nädalal oli Riigikogus arutusel sotsiaalmaksule lae kehtestamise ettepanek, mis küll tagasi lükati. Arvati, et tegemist on küll hea asjaga, aga lihtsalt raha pole. Tõlgime – pole olemas sobivaid makse, kuhu puudujääv sotsiaalmaksukoormus üle kanda!

Et sotsiaalmaksu lael oleks mingigi mõte -  selleks on vaja üheaegselt kolme tingimuse olemasolu.

Esiteks, peab olema indiviidi tasemel progresseeruv tulumaks. Teiseks, sotsiaalmaksete koormus peab jagunema  nii tööandja  kui ka töövõtjate vahel. Ja kolmandaks, sotsiaalmaksukoormuse lagi peab olema realistlik. Seda nii maksulae suuruse kui maksubaasi ulatuse mõttes.

Ei ole mõtet kehtestada maksulage, kui isegi Donald Trumpi tulu selleni küüni.  Kõikides riikides, kus sotsiaalmaksulael on mingigi mõte, on ka need kolm tingimust olemas. Isegi Lätis!

Eestis paraku neid eeltingimusi pole! Sellest lähtuvalt tooks tänase maksusüsteemi tingimustes sotsiaalmaksulae kehtestamine kaasa  laiamahulise  „ooüütamise“, mis ei hävitaks  mitte ainult sotsiaalmaksu-,  vaid ka indiviidi tulumaksulaekumised. 

Aga mis oleks  siis lahendus? Ainus võimalus muuta Eesti ettevõtted konkurentsivõimeliseks ja töötajad kõrgepalgalisteks on kanda tööandja sotsiaalmaks osaliselt üle töötajatele. Kas indiviidi tulumaksu või veelgi parem,  töövõtja sotsiaalmaksu vormis. Nii nagu see on tehtud pea kogu Läänemaailmas.  See tähendab vältimatult  indiviidi tulumaksumäärade  eristamist tulutasemete lõikes.  Nii nagu see on kogu Läänemaailmas – keegi maksab tänasega võrreldes tulumaksu rohkem, keegi maksab vähem. Ja olgu lisatud – indiviidi tulumaks ei ole tööandja kulu;  väita vastupidist tähendab kutsuda üles seadust rikkuma!

Kokkuvõttes, me ei vaja mingit maksulage, vaid kõikide  tööandjate  sotsiaalmaksukoormuse olulist alandamist. Näiteks 15 %-ni.  See võimaldaks  samaaegselt  tõsta palka ja vähendada tööjõukulusid. Aga seni kuni mingitest aegunud maksudogmadest kinnihoidmine  on valitseva koalitsiooni jaoks tähtsam  kui ettevõtete konkurentsivõime, pole maksusüsteemi sisuline reform  võimalik. Seda situatsiooni iseloomustas tabavalt  meie naaberriigi peaminister -  seis on küll suurepärane, aga  -  „просто денег нет!”
Slepakov просто денег нет!

Kust tuleb palk! (Vikerraadio (61): 31.05.2016)

Eesti palgad kasvasid  esimeses kvartalis 8% võrreldes eelmise aastaga. See on tekitanud rõõmsaid emotsioone, aga ka loomupärase vastandumise tööandjate ja ametiühingute vahel.

Ettevõtjad on seisukohal, et selline palgatõus on liiga kiire ja seega sööb Eesti konkurentsivõimet.  Vastupidiselt - ametiühingujuht on seisukohal, et  “just palgatõus hoiab meie majandust hetkel vee peal ja selle järsk katkestamine võib tuua kaasa vabalanguse”. Tema seisukohalt on peaprobleem eelkõige selliste  investeeringute vähesuses, mis võimaldaksid kasvatada tootlikkust. 

Majandusteooria lähtub arusaamast, et jätkusuutliku  palgakasvu aluseks on tööviljakuse tõus. Tööandja seisukohalt tähendab  see olukorda, kus lisandunud tootmismahu müügiväärtus  on suurem kui selle loomiseks tehtavad lisakulutused. Kui ettevõte saab rohkem tulu, siis saab ta ka ilma kasumit vähendamata maksta rohkem palka. Kui aga tööjõukulu kasvab kiiremini kui lisandunud toote väärtus, siis paratamatult jääb kasumiosa väiksemaks.

Aga teisiti sõnastades -  kõrge palgatase on samal ajal ka kõrge tootlikkuse ehk konkurentsivõime näitaja. Maailma  kõige konkurentsivõimelisemates riikides – Šveitsis, Singapuris ja USA ning Põhjala riikides - on samal ajal ka maailma kõige kõrgem palgatase. 

Mis on aga Eesti nii kiire palgatõusu põhjused ja kuidas sellesse suhtuma peaks?

Vaatame kõigepealt palkade absoluuttaset.  OECD riikide lõikes oli Eesti palgatase  2013 aastal  kõige madalam, jäädes maha ka Poolast, Ungarist ja Tšehhist. Rääkimata Põhjamaadest, kellega võrreldes on meie palgad mitmekordselt väiksemad.

Mitmesugused muud statistikaandmed näitavad Eesti olukorda mõnevõrra paremana Ida- ja Kesk Euroopa riikide seas, mis aga ei muuda üldpilti  meie kohast Euroopa raamistikus.

Tuntavalt madalam palgatase tingib paratamatult Eesti töötaja huvi kiigata lähedalasuvate Põhjamaade tööturu suunas. Kui osa inimesi liigub tööle välismaale, siis töötajate arvu püsimiseks peab tühimiku katma elanikkonna  loomulik juurdekasv või tööjõu sissevool.  Eestis on aga täna tegemist olukorraga, kus väljaränne on suurem kui siia saabumine;  seda vaatamata statistikatrikkidele.

Teine aspekt on jällegi tootlikkus. Kui tootlikkus suureneb, siis on võimalik heaolu kasv ka väheneva töötegijate arvu tingimustes.  Eesti oleme täna olukorras, kus töötajate arv väheneb, aga tootmise efektiivsus ei suuda seda korvata. Tulemuseks surve palkade tõstmiseks, mis omakorda mõjutab negatiivselt kasumeid.

Mida siis sellise olukorras pakub tööandjate esindaja? Kutsub üles vähendama palgasurvet!  Kuidas? Toodagu sisse odavamat tööjõudu kui kohapealt saada!

Selle seisukohaga ei saa kuidagi nõustuda. Veelgi enam, tegemist on erakordselt halva signaaliga töötajatele, mida võib lausa võtta süüdistusena, et miks nii palju palka tahetakse! 

Esiteks, palkade kunstlik madalalhoidmine pole Euroopa Liidu raamistikus kuidagi võimalik. Veelgi enam – see oleks lausa ohtlik, sest  palkade ja heaolu kasv on ainuvõimalik  tee Eesti ühiskonna kestvusele.

Palgakasv ei ole elamine ja koogisöömine tuleviku arvel – kui tänased  palgad ei suurene siis meil tulevikku rahvana ei ole!  Küll eestlastele leidub maid ja riike, kus palka suudetakse maksta!

Teiseks välistööjõud. Tuletagem lugupeetud tootmisjuhile meelde, et Eesti on juba  üle kümne aasta osa  Euroopa Liidu tööturust.  Sellel tööturul on peaaegu  300 miljonit töötajat,  keda  on võimalik vabalt  Eesti ettevõtetesse palgata.  Aga saame ju üheselt aru, millistest tööjõust käib jutt. Antud juhul soovitakse mööda minna turukonkurentsist ja palgata odavamat tööjõudu väljastpoolt Euroopa Liitu. 

Väljastpoolt Euroopat tuleva odava tööjõuga kaasnevad aga olulised probleemid, mis sõna otsese mõttes halvavad Eesti majandusarengu. Kui ettevõtted saavad lühiajaliselt tulu odava tööjõu  kasutamisest, siis sellega kaasnevad muud  kulud ja probleemid lükatakse aga ühiskonna kaela. Aga peamine – odava tööjõu pealevool pärsib tehnoloogilist arengut ja majandusstruktuuri muudatusi. Kui odav tööjõud võimaldab  jätkata tänast vähetootlikku tegevust, siis milleks investeerida tehnoloogia uuendamisse ja mõelda tööjõu parema kasutamise peale?

Odaval tööjõul põhinevat tootmisstuktuuriga jätkamine vähendab igal juhul Eesti  konkurentsivõimet ja heaolu. Kui kõrge palgakulu ei survesta tehnoloogilist uuendust, siis moderniseerumist ei  toimugi.

Veelkord, ma  ei kutsu ma üles kuidagi  meie tööturu sulgema väljastpoolt Euroopast tulevale  tööjõule kui see toimuks turupõhiselt.

Vastuvõetamatu on aga tegevus, millega püütakse Eesti oma inimeste palgad madala hoida ja investeeringud tehnoloogiasse tegemata jätta. See on olukord, mis tegelikult sööb tükke meie tuleviku heaolukoogist.  

IT kadus ära (Vikerraadio (60):24.05.2016)

On tõsilugu, et vanemate Euroopa Liidu riikide majandused  kasvavad täna aeglasemalt kui paljude suurte Aasia riikide omad. Kui Euroopa kriisijärgne majanduskasv on olnud nullilähedane, siis Hiina ja India kasvasid keskmisele üle 5% aastas.  USA kasv on olnud mõne protsendi ringis, Jaapanis veelgi madalam.  Aga kas see tähendab, et Aasi riikide  jõukusetase läheb ühel hetkel stagneerunud Euroopast ja Ameerikast mööda?

Majanduskasvu mõõdetakse kui sisemaise koguprodukti ehk SKP muutust mingi perioodi vältel. Arvestatakse kokku kas ühiskonna tulud, tehtud kulutused või  loodud kaupade ja teenuste väärtus.

Arvestamise algusest peale - 70 aastat tagasi -  on välja toodud ka  SKP arvestuse puudused. Peamine probleem on selles  – kuidas kajastada SKP arvestuses  kõiki majandusega seotud tahke ja kulutusi.  SKP-d  saab arvutada, kui toimub avalikult fikseeritud majanduslik tehing – näiteks ost-müük; tulude saamine  või kulude tegemine. Kui aga sellist transaktsiooni ei toimu või seda ei saa mingil põhjusel rahaliselt mõõta,  siis statistiliselt SKP-d ei looda.  Kui käime pubis või spordiklubis, siis selle tegevuse eest maksame raha ja kasvatame SKP-d;  kodus söögi valmistamine või  väljas sportimine annab sama tulemuse, aga SKP-d ei toodeta. Samamoodi on raskusi näiteks varimajanduse või looduse saastamise korral – tegevused toimuvad aga tulu ja kulu pole võimalik arvestada.

Aga tuleme tagasi Euroopa ja Aasia majandusarengu võrdluse juurde.

Majandusteadlased on toonud välja, et Euroopa madalam  majanduskasv võib olla seotud ka SKP-e mõõtmise probleemiga. Niinimetatud 4-s  tööstusrevolutsioon on toonud Euroopas kaasa olulise majandusstruktuuri muutuse, millega SKP-arvestus paraku pole veel kohanenud.

Uut  tehnoloogilist arengut veab IT ja kommunikatsioonitehnoloogiate areng. Digitooted ja teenused  asendavad paljuski senise füüsilise tootmise ja tarbimise.  Aga - Interneti vahendusel pakutud toodete  väärtust on raske täielikult SKP-s kajastada.

Toome situatsiooni üldistava kirjelduse raamatumüügi näitel.  Oletame, et Indias trükitakse mingit raamatut miljon eksemplari. See annab tööd paberitootjatele, raamatutrükkalitele, transpordifirmadele, raamatupoodidele ja kellele veel  iganes. Iga liigutus on fikseeritud ja seega loob ka SKT-d.

Oletame aga, et sama raamat tehakse kättesaadavaks digitaalselt ja seda saab vabalt kasutada 10 miljonit inimest. Sellisel juhul ei looda arvestuslikku SKT-d mitte sentigi.  Aga toodet saadi 10 korda rohkem.  See võibki olla üks aspekt  Euroopa ja Aasia riikide majanduskasvu erinevusel.  Ehk siis Euroopa majandused on palju olulisemalt liikunud digiteenuste suunas võrreldes Aasia majandustega. Aasia majanduste struktuur  on traditsioonilisem ja seega  SKP-e arvestuse seisukohalt nii-öelda nähtavam. Vaatame Interneti levikut suurtes Aasia riikides. Hiina on selles järjestuses 70 ja India lausa 107 maailmas. Pole midagi Euroopaga võrrelda! Nende mahajäämus on väga suur!

Seega, on  põhjust arvata, et   suurt digiteenuste hulka pakkuvate ja kasutatavate  majanduste SKP arvestuslik tase väiksem kui tegelikult.  

Teine SKP arvestuse aspekt on seotud kaupade kvaliteediga – seda eriti kõrgtehnoloogiliste toodete vallas. Tänased arvutid, televiisorid, autod  on oluliselt parema  tasemega ja võimekusega kui samalaadsed asjad kümmekond aastat tagasi. Ja seda kõike palju madalama hinna juures.  Jällegi, elukvaliteet on tõusnud, SKP-e aga mitte.  Ja Aasia uusmajandused tarbivad kõrgtehnoloogilisi tarbekaupu oluliselt vähem kui Euroopa, Ameerika või Jaapan.

Kolmas aspekt on seotud mitmesuguste negatiivsete välismõjudega. Ehk siis kuidas tootmine mõjutab väliskeskkonda. Ka siin on Euroopas oluline eelis. Keskkond on oluliselt puhtam, kui  uusindustriaalsetes Aasia riikides, kus kiire tööstusareng on toonud kaasa ülisuured keskkonnaprobleemid. Aga ka seda aspekti paraku SKP ei arvesta.

Üks aspekt SKP-ga seoses on ka majanduse tootlikkus. Numbrid näitavad Euroopa riikide tootlikkuse ehk loodud lisandväärtuse aeglast kasvu. Mis jällegi ei lähe kokku meie tegelike protsesside tajumisega. IT ja digiteenuste areng on olnud ju  ülikiire – kuidas siis tootlikus madal saab olla? Aga ehk on  jällegi tegemist arvestuse probleemiga – odavat raha ehk laenuressurssi on Euroopas ja Ameerikas palju,  aga samal ajal pakutavate  toodete väärtus on alahinnatud.  Ehk rahaliselt mõõdetav sisend on võrreldes mõõdetud  väärtusega liiga suur!

Kui tänane SKP arvestus ei suuda peegeldada kogu majandustegevusega seonduvat, siis selles valguses omandavad  mitmesugused  muud naljakad indeksid hoopis tõsisema kaalu, sest võimaldavad mõnes mõttes paremini  näidata ühiskonna arengut. Nagu näiteks ühiskonna heaolu või õnne taseme mõõdikud.  Ja vähemalt Euroopa kontekstis on seos väga otsene – mida jõukam ühiskond, seda õnnelikum.  Vaatamata statistiliselt madalale majanduskasvule! 

Professionaalid ja turistid

http://arvamus.postimees.ee/3698627/riinu-lepa-jagamismajandus-astub-kapitalismile-varbale#comments

Riinu Lepa: jagamismajandus astub kapitalismile varbale?

Jagamismajanduse valdkond on saanud Eestis hiljuti väga huvitava ja praktilise kaasuse kaudu üsna palju tähelepanu. Maksuamet on jõudnud koostöös sõidujagamisteenust pakkuva ettevõttega Uber otsuseni luua e-süsteem, mis võimaldab Uberi kasutajatel mugavalt makse deklareerida, ning valitsus on otsustanud toetada sõidujagamise regulatsiooni väljatöötamist riigikogu majanduskomisjonis. See on positiivne näide meie institutsioonide valmisolekust uuendustega kaasa minna ning kohaneda vastavalt ühiskonnas toimuvatele arengutele. Siiski peab ka tõdema, et kuigi hea algus on tehtud, on jagamismajandus Eestis valdkonnana endiselt nii juriidiliselt kui ka praktikas paljuski defineerimata, peites endas laiemat potentsiaali ja mõju majandusele, kui Uberi kaasus esile toob.

Jagamismajanduse juured peituvad ilma vahendajateta inimeselt inimesele ressursside jagamise traditsioonis. Naabritega lastehoidmise vahetused, auto jagamine hommikul tööle sõites või sõbraga ühisesse kasutusse soetatud muruniiduk on lihtsad näited sellest traditsioonist. Seni kuni üksikud indiviidid omavahel kokkuleppeid teevad, ei tõuse kellegi kulm. Tore ju, kui naabrid suhtlevad! Kui aga tuhanded, kümned tuhanded, sajad tuhanded, miljonid inimesed hakkavad eelistama otsekontakti tootjaga, ise väiketootjaks olemist, rentimist omamise asemel ning nutikaid säästlikke lahendusi, on sellel paratamatult põhjalik transformeeriv mõju sellele, kuidas me ettevõtlust ja teenuste kujundamist näeme.

Tehnoloogia areng võimendab tarbijate maailmavaate muutumist ülikiiresti mõju omavaks tarbijakäitumiseks ning ettevõtted, kes sellega ei arvesta, jäävad paratamatult ajale jalgu. Tarbija otsuste peamiseks mõjutajaks ei ole enam endale infomonopoli rolli võtnud professionaalsed ettevõtted. Infoühiskonnas on tarbija teadlikum kui kunagi varem. Ta tahab aru saada, miks tema valitud tooted ja teenused on parimad. Ta tahab ise otsustada.

Omamine vs. kasutus

Üha enam võib näha, kuidas seni omamisel põhinenud tarbimine on asendumas kasutamiskeskse vaateviisiga. See tähendab, et olulisemaks kui ressursi omamine saab selle kasutamine vajalikul hetkel. Tarbija soovib üha rohkem kasutada näiteks sõiduvahendit just siis, kui seda vaja on, just nii pikalt, kui seda vaja on, just sellel marsruudil, kus vaja, ega soovi auto omamisega kaasnevaid kohustusi ja ajakulu. Siinkohal on jagamise peamiseks motiiviks soov mitte omada. Samamoodi võib mõte liikuda seoses tööriistade, suvekodude, matkatarvete, lapsevankrite ja millega iganes.

Ma ei imestaks sugugi, kui järgmine suur trend oleks kortermajadesse ühiste pesupesemisruumide loomine. Milleks tunda pesumasina hooldamise ja remontimisega seonduvat peavalu, kui tegelik vajadus on pesta pesu siis, kui pesu on must. Sellise mõtteviisinihke tulemusel muutub oluliseks ettevõtete suutlikkus olla oma teenusega täpselt õigel ajal õiges kohas, et tarbija kasutusvajadustele vastata. Jagamismajanduses on taolisele tarbimiseelistusele lahendust pakkuvaid näiteid juba mitmeid. Sõidukite jagamise lahendusi pakuvad Eestis ülalmainitud Uber, Taxify ning Autolevi. RentMarket pakub mugavat võimalust rentida tööriistu ja seadmeid, vältides sellega kodukapis jõude seisvate asjade kuhjasid.

Ressursside mõistlikum kasutus

Üks jagamise peamisi motiive on olemasoleva ressursi maksimaalne kasutusse rakendamine. Tarbijad ja ettevõtjad märkavad üha enam (osaliselt) kasutuseta ressursse ning teadlikkus kaasnevast rahalisest ja keskkondlikust säästust tõukab leidma nutikaid lahendusi. Näiteks on viimastel aastatel tekkinud Eestis mitmeid ühiskontoriprojekte. Selle asemel et pidada oma kuludega üleval pooltühja kontorit, on ettevõtetel võimalus rentida kontorit vastavalt oma vajadusele üksiku kontorikoha kaupa.

Ressursikasutuse seisukohast on ülemaailmselt populaarne näide Couchsurfing, kus võrgustikus osalejad annavad ühiskasutusse oma elutoa diivani. Ressurss, mis on nagunii olemas, on ühise hüvangu nimel kasutusse rakendatud. Antud näite puhul on kasulikuks tulemuseks positiivne emotsioon, uued sõbrad ja keskkonnakulude vältimine, rääkimata individuaalsest rahasäästust.

Sarnast rahalist võitu pakub inimese jaoks ka Easynesti platvorm, mis võimaldab reisijatel leida hotellitoa jagamiseks kaaslasi, et ei peaks maksma asjatult tühjaks jääva koha eest toas. Eestist alguse saanud ettevõtetest on leidnud nutika lahenduse Barking, mis pakub optimaalset kasutust linnas päeval tühjana seisvatele parkimiskohtadele. Hiljuti jagamismajanduse konverentsil maksu- ja tolliameti peadirektori välja käidud idee rentida talunikele kaitseväe sõidukeid, oleks suurepärane näide riigi varade nutikast kasutamisest.

Igaüks võib olla tootja

Toimumas on nihe tootmise ja teenuste detsentraliseerimise suunas. Uue aja inimene väärtustab oma aega ja isikupära. Üha enam eraisikuid leiab võimaluse hakata väiketootjaks, olgu siis soovist valida endale ise töötamiseks sobiv koht, aeg ja koormus või juhtida ise oma aega ja tegevusi, mitte sõltuda tööandjast. Tehnoloogilised võimalused annavad ükskõik kellele võimaluse teenida elatist sellega, mida talle teha meeldib – käsitöö, mööbel, toidukaup, kunst, remonditööd, lastehoidmine jne. Sotsiaalvõrgustike ja jagamismajanduse platvormide abiga saab otsekontakti tarbijaga ning võimaluse oma tooteid/teenuseid otse müüa.

Heaks näiteks on Eestis tegutsev ettevõte Toitla, mis ühendab kodukokkasid ning turustab nende toitu. See on suurepärane võimalus näiteks lastega kodus olevatele emadele teha paindliku aja ja mahuga tööd. Skillshare on tore näide oma oskuste kaudu tulu teenimisest. See rakendus võimaldab kodust lahkumata õpilastele üle maailma õppeseansse korraldada, jagada oma oskusi ning saada selle eest ka tasu. Platvormi Vayable kaudu saavad eraisikud pakkuda end turistidele giidiks. Võimalusi oma oskustega iseseisvalt ilma tööandja olemasoluta elatist teenida on mitmeid.

Tootjana võib tegutseda ka kogukond või naabrite grupp. Näiteks taastuvenergia tootmine väikeste tootmisjaamadena on üha kasvav trend, mida tõestavad energiaühistud Eestis ja mujal maailmas. Selline tegevus pakub kogukondadele iseseisvust, võimalust valida keskkonnasõbralikum tarbimisviis ning teenida lisatulu.

Jagamismajanduse üks tulevikupotentsiaal võib avalduda ka selle mõjus avalikele teenustele. Usalduse kasv kogukondades ning suurenev toetus eraisikutena tegutsevate teenusepakkujate suhtes võib tuua kaasa koostööl baseeruvad kogukonnad, kus vajadus avalike teenuste järele võib väheneda. Seda tänu muidu riigi toetustest elavate inimeste aktiivsele kogukonnaellu kaasamisele teenusepakkujatena.

Kapitalismi lõpp?

On üsna selge, et lõputul kasvul baseeruv kapitalistlik majandus peab piiratud ressurssidega keskkonnas varem või hiljem oma ülesande saavutamise võimatust tunnistama. Jagamismajandusel on potentsiaali pakkuda mõistlikumaid, paindlikumaid ja ressursisäästlikumaid lahendusi. Laiemas skaalas tootmise detsentraliseerimine ja lokaliseerimine, otsekontakti süvendamine tarbija ja tootja vahel ning eraisikute üha suurem osalus investeerimises (Hooandja, Fundwise jm) ning teenusepakkumises mõjutab suuremat majanduspilti märgatavalt.

See, kui suureks mõju osutub, sõltub muu hulgas ka olemasolevate institutsioonide ning õigusruumi paindlikkusest ja avatusest uuenemisvajadusele. Jagamismajanduse praktikad on esitanud juba praegu väljakutseid olemasolevale õigus- ja maksusüsteemile, nagu Uberi kaasusest näha võib. Jagamismajanduse ettevõtete lisandumise taustal Eesti ettevõtlusmaastikule võib arvata, et taolisi juhtumeid tekib ilmselt edaspidi juurde. Uuendusi ja värsket pilku vajavad potentsiaalselt ka litsentside ja kvalifikatsioonide valdkond ning tarbijakaitse. Ma usun, et majandussüsteem on tuntavalt transformeerumas ning jagamismajandus on üks (kuid mitte ainuke) sellele kaasaaitavatest teguritest.

Kes saab pensioni? (Vikerraadio 59: 17.05.2016)

Riigikogu infotunnis arvas sotsiaalkaitseminister, et Eesti pensionisüsteem ei ole pikaajaliselt jätkusuutlik.  Rahvaarv kahaneb ja tööealisi on meil 50 aasta pärast  ühe kolmandiku võrra vähem kui täna. Ehk siis sotsiaalmaksu tasujaid  ole sellisel hulgal, mis võimaldaks  väljakuulutatud pensione välja  maksta.

On imestamisväärt, kuidas küll minister poole sajandi pärast juhtuvaid asju nii täpselt ette teab, aga teema on kindlasti arutamist väärt. 

Kui vaatame hiljutises riigieelarvestrateegias esitatud prognoose, siis on nii pensionisüsteem kui ka Haigekassa lähiaastatel selgelt miinuses. Laekuvast sotsiaalmaksust ei piisa  juba täna. Pensionideks ja ravirahaks tuleb juba täna lisaks välja  panna sadu miljoneid eurosid aastas muid maksutulusid.

Maksuraha saab  kulutada rohkem kui majandus kasvab.  Paraku näitavad kõige värskemad majanduskasvu aastatulemused, et Eesti majanduse hoog on üks madalamaid Euroopas. Kui majandus ei kasva, siis ei saa kasvada ka pensionid ja muud sotsiaalkulutused.

Eesti sotsiaalmaksusüsteemi omapära on see, et  peaaegu kogu sotsiaalkindlustusmaksete koormus langeb tööandjale.  Kõikides teistes Euroopa riikides on sotsiaalmaksud jaotunud tööandjate ja töötajate vahel oluliselt võrdsemalt. Eesti tööandja kõrge maksukoormus ei võimalda luua kõrgepalgalisi töökohti ja ega motiveerida inimesi. Madala majanduskasvu põhjusi tuleks otsida just sellest! Meie palgatase on veerand sajandiga Euroopa tasemele palju  lähemale jõudnud. Aga kui maksukirves lajatab sellele suhteliselt kõrgele töötasule veel ühe kolmandiku sotsiaalmakseid otsa, siis  meie  tööandja konkurentsivõimelist palka enam maksta ei suuda. Ja kui palk Eestis jääb madalaks, siis minnakse tööle välismaale!

Seega, sotsiaalmaksulaekumised peavad suurenema, aga samas on sotsiaalmaksu kõrge tase üks majanduskasvu peamisi pidureid. Oleme justkui kahvlis!

Aga mis seal’s ikka – alandame sotsiaalmaksu ja kanname maksukoorma üle näiteks tarbimismaksudesse! Laias laastus niimoodi on tulumaksu alandamine Eestis viimase kümnekonna aasta jooksul käinud. Paraku, enam ei ole see võimalik!

Esiteks, Eesti eelarve sõltuvus tarbimismaksudest on üks suuremaid Euroopas ja nende edasine kasv suurendab eelarvelisi riske ja sõltuvust välistest teguritest.

Teiseks, tarbimismakse saab suurendada olukorras, kus hindade tase on suhteliselt madal ja tarbijate ostuvõime kõrge. Tarbimismaksude tõstmine kandub teatavasti üle kaupade hindadesse. Eesti on aga ostujõu poolest ikka veel Euroopa vaesemas osas; samal ajal on meie toidukaupade tase 90% Euroopa keskmisest, riided maksavad juba 105% keskmisega võrreldes; jalatsid  lausa 116% ning tarbeelektroonika 108 protsenti. Kuhu siit on veel võimalik edasi minna? Aga eeldatakse et on võimalik  -  restoranide hinnatase on seni ainult 80%  Euroopa keskmisest. See viga likvideeritakse lähiaastatel aktsiisimaksude tõusuga alkoholile ja majutusteenustele.   Kõrge hinnatase heidutab omakorda välisturistide saabumist ja suunab Eesti inimesed välisostlema.

Seega lühidalt, täna pole enam kaks asja võimalik – suurendada tarbimismakse ja hoida palgad madalal! Aga seda just Eesti olemasolev maksusüsteem ja riigieelarvestrateegia eeldab.

No aga alustame siis pisikesest kõpitsemisest ja kehtestame sotsiaalmaksule maksimaalse suuruse ehk lae.  Selline seaduseelnõu ongi hetkel Riigikogu menetluses. Paraku ei arvesta ettepandud  seadusemuudatus asjaolu,  et sotsiaalmaksukohustusele piiri seadmine eeldab üheaegselt kolme tingimuse olemasolu.

Esiteks, indiviidi tulumaks peab olema progresseeruva maksumääraga; teiseks, sotsiaalmaksukoormus peab jagunema tööandja ja töövõtja vahel ning kolmandaks, maksuvabastus peab olema realistlik. Kui kõik need tingimused pole  täidetud, siis puudub sotsiaalmaksulael igasugune mõte. Veelgi enam,  kui olemasoleva maksusüsteemi raamistikus selline lagi kehtestatakse, siis võiks ennustada sotsiaalmaksusüsteemi kiiret kollapsit. Sest maksubaas haihtub lihtsalt ära! Veelgi halvemal juhul võib see laostada ka meie tulumaksusüsteemi tervikuna.  Olgu meenutatud, et sotsiaalmaksulae eesmärk on ikka õigluse tagaajamine, mitte kõrgepalgaliste töökohtade loomine. Kalleid töökohti luuakse ikka seeläbi, et alandatakse  sotsiaalmaksukulu kõigi tööandjate lõikes.

Põhimõtteline lahendus olemasolevale probleemile seisneks tänase sotsiaalmaksu jaotamises tööandjate ja palgasaajate vahel. Nii nagu seda kogu maailmas tehakse. See võimaldaks ka Eestis tööandja sotsiaalmaksukoormuse alla tõmmata - näiteks 15%-ni  ja ülejäänud oleks töötaja maksta. Kas siis indiviidi tulumaksu või spetsiaalse sotsiaalmaksu vormis. Mis vältimatult eeldab ka indiviidi tulumaksule progresseeruva maksuskaala kehtestamist. Sotsiaalmaksukoormuse ümberjaotamise tulemusel saaksime luua maksusüsteemi, mis võimaldaks tõsta palka, maksta pensione ja pidada üleval tervishoiusüsteemi.