Meid ei ohusta vene-, sotsi- ega natsi-, vaid lihtsameelsus (Vikerraadio (96): 21.02.2018)

ERR

Meid ei ohusta vene-, sotsi- ega natsimeelsus, sest me teame, kuidas nendega hakkama saada. Meid ohustab hoopis lihtsameelsus – arvamine, et keerulisi asju saab lahendada lihtsate parteiliste hüüdlausetega ning samal ajal eirates maailma pikaajalist kogemust, leiab Viktor Trasberg Vikerraadio päevakommentaaris.

100 aastat tagasi sisuliselt puudusid eestlastele kuuluvad suurettevõtted. Eesti ettevõtete omanikud olid venelased, baltisakslased või veel keegi kuskilt. Ka Eesti tööstus oli paljuski kujundatud Vene impeeriumi suuriiklikest huvidest lähtuvalt.

Tegutsevatest suurtehastest olgu mainitud Kreenholmi manufaktuur kui Euroopa üks suurimatest tekstiilitööstustest, Dvigateli vagunitehas, tselluloosi- ja tsemenditootmine.

Aga Esimene maailmasõda ja suuriikide kokkuvarisemine Euroopas tegi kiire lõpu ka senisele Eesti tööstusele. Iseseisvuse esimese aastakümne Euroopas ei olnud kerge leida uusi turge ei tekstiili- ega masinatööstusele ning seega võeti suund suurtööstusest loobumisele ja siseturule keskendumisele. Edendati põllumajandust, arendati põlevkivi tootmist ja kasutamist ning metsatööstust.

Paarikümne aastaga suudeti välja arendada väikeriigile sobiv majanduskorraldus ja leida oma koht maailma majanduses. Aga mis muud üle jäigi!

Sõdadevahelised kriisid räsisid majandust küll karmilt, aga suudeti paindlikult reageerida – tehti rahareform ja kujundati sobiv eelarve- ja rahakursipoliitika. 15 protsenti riigieelarvest kulutati põllumeestele makstavateks toetusteks ja monopoliseeriti riiklikult põllumajanduseksport, mis aitas kaasa põllumajanduse muutumisele rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks. Seega jäi Eesti enne Teist maailmasõda ikkagi valdavalt põllumajanduslikuks maaks. 

Nõukogude okupatsioon tõi kaasa jällegi totaalse majandusstruktuuri ümberkorralduse – kolhoosistati põllumajandus ja rajati uusi rasketööstusettevõtteid. NSV Liidu riigieelarvest tehti suuri investeeringuid metalli- ja masinatööstusesse ning energeetikasse ja infrastruktuuri. 

Paraku ei sobinud paljud tööstusharud Eesti oludega – puudus vajalik tööjõud ja tooraine, tootmine oli saastav ning ressursse raiskav. Ebaefektiivse suurtootmisega kaasnesid  mittesoovitav inimeste sisseränne, keskkonnareostus ja kolemajade ehitamine. Kergetööstust ja teenindustegevust oli vähe, konkurents tootjate vahel puudus, kaupade kvaliteet oli madal ja kogu aeg oli kõigest puudus. 1980. aastate alguseks oli nõukogude ebeefektiivsel majandussüsteemil võhm väljas ja aeg revolutsiooniks küps.

Turumajandus hakkas uuesti tekkima 30 aastat tagasi samaaegselt Eesti iseseisvuse taastamise protsessiga. Esialgu tõi see kaasa suure ebakindluse ning elujärje langemise isegi võrreldes nõukogude ajaga. Samas panid reformid aluse turumajanduslikule majanduskorraldusele.

Paarkümmend aastat tagasi oligi suurem osa ettevõtlussektorist erastatud. Suudeti Eestisse meelitada välisinvesteeringuid, mis tõid kaasa moodsa tehnoloogia, ärikultuuri ja välissidemed. Tekkisid uued tegevusvaldkonnad – pangandus, teenindus, kaubandus, turism –, mis enne olid peaaegu olematud. Tekkisid Eesti kapital ja kapitalistid;  majandustegevus muutus vägagi konkurentsivõimeliseks ja võeti sisse väärikas koht maailma majanduses.

Euroopa Liiduga ühinemine, kiire majanduskasv ja ekspordivõimekus suurendasid kiiresti ka palgataset ja heaolu.

Paraku tekitas näiliselt peatumatu majanduskasv ja eelnevate aegade edukas majandusareng seisaku ühiskonna mõtlemises ja majandusprotsessidest arusaamises. Ei suudetud juhtida majandustsüklit, vaid lasti majandusel üle kuumeneda ja seejärel kriisi langeda. 

Majanduse toimimise seaduspärade ja majanduse juhtimisele omaste hoobade kasutamise eiramise loogiline tagajärg oli sügav majanduslangus ja sellel järgnenud stagnatsioonikümnend. Tahtmatus muuta iganenud eelarvepoliitikat, loobumine laenuinstrumentidest ja maksukorralduse reformidest ei võimaldanud ka kaasajastada majandusstruktuuri.

See on läks Eesti ühiskonnale väga kalliks maksma, mis väljendus madalas majanduskasvus, lihtsakoelise majandusstruktuuri säilimises ning Eesti inimeste väljarändes. 

Eesti riik jõuab ka järgneva saja aastani, kui suudab kaasajastada oma majandust ega jää kinni oma aja ära elanud dogmadesse. Meid ei ohusta vene-, sotsi- ega natsimeelsus, sest me teame, kuidas nendega hakkama saada. Meid ohustab hoopis lihtsameelsus – arvamine, et keerulisi asju saab lahendada lihtsate parteiliste hüüdlausetega ning samal ajal eirates maailma pikaajalist kogemust. 

Eestis elamiseks peab tänapäeva maailmas olema põhjus. Aga väikeses rahvusriigis on kogu aeg dilemma – kas kesta rahvusriigina või tahame elada jõukalt? Väikeriigi tingimustes need kaks asja korraga harva saavutatavad. See määrab ära paljuski ka ühiskonna valikud nii hariduse, majandussüsteemi, julgeoleku ja meie riigi sõprade valikul.

Kui tahame kesta rahvusriigina, siis peame ühiskonnana sellesse ka panustama – inimeste, aja- ja muude ressurssidega. Kui aga panustamist nähakse karistusena, siis järgmist  sajandit me riigina vist üle ei ela.

Seega andku Jumal meile tarkust ja jõudu eristada riigile olulisi asju tühisest  parteipoliitilisest kemplemisest. Pikka iga Sulle, meie oma 100-aastane Eesti riik! •

Sõda Lätiga on juba kaotatud (95): Vikerraadio 28.01.2018)

ERR 

Võrreldes Lätiga puudub meie maksusüsteemil täna igasugune manööverdamisvõime ja võimekus sooritada strateegilisi läbimurdeid. Niikaua kui Eesti ühiskond ei suuda aktsepteerida suuremat indiviidi tulumaksukoormust, pole ka võimalik vähendada tarbimismakse ega hindade taset, leiab Viktor Trasberg Vikerraadio päevakommentaaris.

20 aastat tagasi pidas Eesti Lätiga niinimetatud kilusõja, saates Liivi lahes Läti kalurite vastu kogu meie võimsa sõjalaevastiku. Eesti võitis, säilitades  territoriaalse terviklikkuse ja Ruhnu saare ümbruse meri jäi meile.

Viimasel aastal oleme jõudnud „sõja“ uude faasi ehk käib „viinasõda“. Pealiskaudselt vaadates toimub madin õlle ja viina hinna pärast. Täpsemalt määratledes käib „sõda“ siiski  Eesti ja Läti maksusüsteemide efektiivsuse vahel. Paraku oleme selle sõja juba ette kaotanud, sest meie tänase maksusüsteemi võitlusvõimekus jääb kaugele maha Läti omast. 

Erinevalt Eestist on Läti suutnud viimasel kümnendil ajakohastada oma maksukorralduse, mis annab talle selge eelise ka viinasõjas. Samas on Eesti maksusüsteem sel sajandil muutunud üha ebamõistlikumaks ja konkurentsivõimetumaks.  

Pean silmas siinkohal nii maksustruktuuri kui ka erinevate maksude ülesehitust. 

Vaatame maksustruktuuri ja maksukoormuse jaotust. Läti maksukoormus on natukene madalam kui Eestis, aga see pole peatähtis. Samuti on Lätis sarnaselt Eestiga kõrge osakaal avaliku sektori eelarves tarbimismaksudel, aga ka see ei tee meid erinevaks. Erinevaks teeb meid kolm põhimõttelist asjaolu. 

Esiteks, Läti on sellest aastast üle läinud progresseeruva määraga tulumaksule. See on Eesti puhul peamine maksureformide pidur.  „Lihtsa“  ja proportsionaalse tulumaksusüsteemi dogma ei võimalda läbi viia mingeid sisulisi maksureforme. See võimaldabki lätlastel hoida tarbimismaksud (ja seeläbi õlle hind) madalamana, sest maksukoormus on tasakaalustatud erinevate maksude kaudu.    

Teiseks, kui kehtib progresseeruva määraga isiku tulumaks, siis saab jaotada sotsiaalmaksete koormuse ettevõtte ja töötajate vahel. Erinevalt Eestist on Lätis seda ka tehtud. See võimaldab vähendada ettevõte maksukoormust ja tõsta palka. Eesti peamine maksuprobleem ongi see, et tööandja sotsiaalmaksukoormus on väga kõrge, mis halvab ettevõtlussektori konkurentsivõime.

Seda maksukoormust pole meil enam võimalik üle kanda tarbimismaksudesse (nagu on tehtud kümnendeid), vaid ainult isiku tulumaksudesse.  Aga seda saab teha ainult juhul, kui indiviidi tulumaks on progresseeruva määraga. Niikaua kui progresseeruvat tulumaksu pole, pole võimalik ka vähendada sotsiaalmaksu ja seega jäävad meie ettevõtted maksukonkurentsis Lätile alla.  

Kolmandaks, ka Läti on läinud ettevõtete kasumimaksust vabastamise teed. Aga erinevalt Eestist toimub see alles siis, kui investeeringud on reaalselt ka tehtud. Eestis loetaks aga investeeringuks igat summat, mis pole dividendidena välja võetud. Sisuliselt pole sellel kasumil reinvesteeringutega midagi pistmist – toimub lihtsalt raha suretamine pangaarvetel ning halvemal juhul ooüütamine ja veel halvemal juhul kasumi maksuvaba kantimine välismaale.  

Tuleme tagasi alkoholi ja muude kaupade hindade juurde Eestis. Meil on sel sajandil järjepidevalt alandanud tulu- ja kasumimaksu ning suurendatud tarbimismakse. Kõik eelnevad valitsused on seda teinud. Kuhu see lõppkokkuvõttes viib, oli selge juba rohkem kui 10 aastat tagasi. Seega midagi ootamatut  tänases olukorras ei ole ja kõigil neil tarbimismakse tõstnud parteidel pole mingit moraalset alust osatada Läti viinarallit, sest  nad ise ka on sellesse oma suure panuse andnud. 

Kusjuures kas olete tähele pannud, et pea kõikidel Läti viinaralli üle ilkujatel puudub tegelikult plaan, kuidas asja muuta. Alandame aktsiise ja teeme alkoholi Eestis odavamaks kui Lätis? Tõsiselt või? Lätil poleks mingit probleemi samaga vastata, sest seda oleks võimalik kompenseerida tulu ja kasumimaksu tõstmise kaudu. Meil see võimalus paraku puudub.

Kui Eesti maksusüsteem läheks Läti teed, siis tähendaks see olukorda, kus meie suurim opositsioonipartei kaotaks näo ja peaks tunnistama oma vigu. On ju nende valimisprogrammi otsesõnu sisse kirjutatud – tuleb tõsta makse alkoholile ja tubakale ning vähendada indiviidi tulumaksu. Lisaks on nad seni sõdinud vastu ka progresseeruvale tulumaksule. 

Võrreldes Lätiga puudub meie maksusüsteemil täna igasugune manööverdamisvõime ja võimekus sooritada strateegilisi läbimurdeid. Niikaua kui Eesti ühiskond ei suuda aktsepteerida suuremat indiviidi tulumaksukoormust, pole ka võimalik vähendada tarbimismakse ega hindade taset. See on ka põhjus, miks õllehinnasõda Lätiga on selgelt kaotatud. Pole põhjust muidugi ka idealiseerida lätlaste maksukogumise võimet, aga võrreldes Eestiga on maksusüsteem vähemalt elujõuline. •

Anne Vetik: "ERMi suurpärane näide ajaloo tunnetamisest läbi kaltsude"

Postimehe link

"Autojuhiloata tallinlasele kujuneb minek Eesti Rahva Muuseumi palverännakuks.  Selle poolest on ERMiga kõik õigesti tehtud: põhjaeestlasele on sõit ja jalutuskäik sinna tüütu ja ajusid nüristav.

Bussis kahe ja poole tunnise kehasuretamise järel ootab praegusel aastaajal eesti rahva huvilist kas veel üks bussisõit või siis pooletunnine sumpamine üleautostunud magistraali ääres räpases lumes .

"ERMi «Rahvarõivas on norm» suurpärane näide ajaloo tunnetamisest läbi kaltsude"

Nupuga telefon (Vikerraadio (94) 2.01.2018)

ERR viide

Oleme juubeliaastas, mille sümboolne tähendus  on ülimalt oluline eelkõige meie enda jaoks. Aga juubeliaasta ei peaks olema  mitte niivõrd tagasi- vaid ikka edasi,  tulevikku vaatamise aasta.

Üle 30 aasta tagasi hakkas tekkima Eesti uus iseseisvus – oleme saanud harjutada nüüdset iseolemist rohkem kui ühe inimpõlve. Nõukaminevikku  ei saa tuua enam põhjuseks meie tänaste probleemide õigustamiseks.

Kummalisel moel on juba kätte jõudnud ajad, kus hakatakse rääkima, et “vaat kus vanasti oli ikka hea“. Ei, ei räägita mitte nõukaperiooodist, vaid  meie enda uuemast ajast!

Räägime siinkohal ühiskonna ja majanduse arengust läbi aegade. Võrreldes veerandsajandi taguse perioodiga,  on nii ühiskond, majandus kui ka   meie tehnoloogiline võimekus ilmselgelt muutunud. Teisenenud on Eesti ühiskonna omavahelised suhted  ja probleemide olemus.  Samas - kuuleme näiteks,  et meie ühiskonna või maksude ümberkujundamine muudab meie senise „lihtsa“ ettevõtluskeskkonna „keeruliseks“ või arusaamatuks. See majanduskeskkonna lihtsus olevat koguni meie ainuke loodusvara ning mis pealekauba,  peab kindlasti olema erinev teistest  riikide omast. Seda isegi siis, kui see erinevuspüüe on meile ilmselgelt kahjulik.  Selle lihtsuse säilitamiseks tuleks koguni tagasi minna veerandsaja aasta tagusesse vaesesse perestroikaaega. Kus kõik oli nagu algelisem ja teistmoodi,  kui arenenud Lääneriikides. Rõhutagem aga siinkohal, et meie eesmärk on olnud täpselt vastupidine – muutuda heaoluriikidega sarnasemaks ja võrreldavamaks.

Lähenemine jõukamale Euroopale tähendab paratamatult  ka selliste majanduse juhtimise põhimõtete ja instrumentide kasutamist, nagu meist rikkamates riikides.

Meie ühetaoline tulumaksusüsteem või madal riigivõlg ei ole mingisugune majandusressurss. Eesti peamine ressurss on ikka meie inimesed - nende motivatsioon, panustamine ja pühendumus! Ainult sellel alusel püsib Eesti riikluse peamine eesmärk – kesta ja edeneda!

Tänane maailm ongi teistmoodi keerulisem kui ta seda oli 25 aastat tagasi. Need, kes meid sellisesse „lihtsa elu“  juurde tagasi kutsuvad,  ei pea silmas ju ühiskondlike protsesside olemust, millest me justkui enam aru ei saa. Nad peavad silmas hoopis seda, et midagi ei tohiks muuta võrreldes eelnevate aegadega. Mulle meenutab see üleskutset pöörduda tänasest nutitelefonide ajastust tagasi sellisse aega,  kus telefonid  olid juba nuppudega, aga polnud veel Internetti. Sellised telefonid olidki lihtsamad  kui tänased!  Aga nad ei teinud midagi muud peale „ühetaolise“  helistamise. Kui igatseme tagasi nuppudega telefone – siis teiselt poolt,  eitame ka kõiki neid uusi asju, mida  võimaldavad nutitelefonid ja digitaalne maailm.  

Meie ühe suurema telekomifirma juht ütleb, et 95% Eesti inimestest on nii juhmid, et ei suuda aru saada  uute tulumaksumuudatuste loogikast  ega oska kasutada ka algtasemel Internetti. Paraku ei täpsusta, kuhu kategooriasse ta ise kuulub. Samasugust juttu ajab Eesti e-riigi Akadeemia juhtkonda kuuluv inimene.  Tegemist on ilmselge olukorraga, kus pilt ja heli ei lähe kokku. Uhkustame, et  käime poolt maailma e-riigi teemadel harimas ja nüüd väidame, et  meie oma inimesed on Interneti teemadel väga abitud  ja Eesti riik ei saa hakkama e-maksusüsteemiga.

Meie eesmärk ei peaks ei täna ega ka  tulevikus olema senise süsteemide või poliitikate kramplik säilitamine – isegi kui need olid omas ajas edukad -  vaid peamegi proovima uusi asju! Neid uusi asju tuleb vastavuses muutunud maailma ja meie enda muutunud ühiskonnaga.  Ja kui mingid asjad ei toimi, siis tuleks neid ka kiiresti ja valehäbita kohandada ning muuta.  

Digitaalsete tehnoloogiate areng kujundab väga oluliselt ümber  nii riigi olemuse kui ka inimeste riigiga suhtlemise viisid. Veelgi olulisemaks saab riigi kui partneri roll nii inimestele kui ettevõtetele. Mitte vastandumine, vaid koostöö inimeste, ettevõtete ja riigi vahel on Eesti arengu võti.    

Aga - vaatamata sellele saab ka järgneva saja aasta peaküsimus olema – millel põhineb meie riiklus ja  missugune saab olema meie igaühe panus Eesti riigi kestmiseks?

Nooruslikku uljust ja küpsuseajaga kaasnevat tarkust Sulle, saja-aastane Eesti! 

Nagu Karl Vaino tütar

ERR intervjuu

Endine kohtunik  Helje Särgava uhkustab, et maksab Ukraina lüpsjatele 200 eurot palka: 

Küsija:"Saan aru, et karjaku ja lüpsja palk on Eestis niivõrd palju suurem, et jääb ka üle midagi Ukrainasse saata?"

Helje Särgava: "Nad on mulle rääkinud, et seal on normaalne palk sada eurot kuus, väga hea palk 200 eurot kuus. Selge see, et siin teenitu on, mille eest tasub meil töötada küll."

Tax Foundation ei ole OECD (Vikerraadio (93): 12.12.2017)

Viimastel nädalatel olen kohanud meedias mitmete asjatundlike ja lugupeetud inimeste poolt esitatud  väidet, et OECD „on hinnanud meie maksusüsteemi arenenud maailma kõige konkurentsivõimelisemaks“  või  “ Eesti maksusüsteem on OECD riikide seas neljandat aastat järjest parimal kohal“. Sellised avaldused viitaksid nagu asjaolule, et meie maksusüsteem ongi maailma parim ja igasugused kavandatavad maksumuudatused saavad seda teha ainult kehvemaks.

Paraku on tegemist  otsese väärinformatsiooni levitamisega, mis liiga suures koguses hakkab tüütuks muutma. Teadaolevalt,  OECD ei koosta selliseid „iludusvõistlusi“ ega reasta riike maksusüsteemi paremuse alusel.

Sellise edetabeli on tegelikult koostanud USA-s asuva Tax Foundation`i  nimeline väike parempoolne poliitikakontor, millel pole mitte midagi ühist sellise soliidse organisatsiooniga nagu seda on OECD.  Omistada väited Eesti maksusüsteemi kõrgest konkurentsivõimest OECD-le ei ole seega tõesed.    

Teiseks, kui vaadelda, kuidas selline maksude konkurentsivõime indeks on Tax Foundation’i poolt koostatud, siis Eesti  maksusüsteemi sisulisest arusaamisest ja olemuslikest probleemidest minnakse kauges kaares mööda.  Nimelt, nende  indeks ignoreerib täiesti sellist maksude liiki nagu ettevõtete sotsiaalkindlustusmaksed. Need katavad aga Eesti maksudest umbes kolmandiku ning  on tegelikult saanud Eesti ettevõtluse peamiseks maksuprobleemiks.  

Ja kui jätta pool ettevõtte maksukoormusest välja, siis sarnaneb see olukorraga, kus kuulutame maratonijooksus olümpiavõitjaks  sportlase, kes läbis teistega võrreldes ainult pool distantsist.

Tax Foundationi edetabelis  tagavad  Eestile esikoha kaks maksuliiki – need on ettevõtete tulumaks ja kinnisvaramaksud. Eestis täna puudub  kohustuslik ettevõtte kasumimaks.  Meil pole ka kinnisvaramaksu. Ja kui neid makse ei ole, ongi lihtne olla eespool riikidest, kus sellised maksud on kehtestatud. „Pimedate riigis on isegi ühe silmaga mees kuningas“, ütleb vanasõna!

Aga vaatame sisuliselt Eesti maksusüsteemi. Meie ettevõtte sotsiaalmaksete koormus on  33,8% töötajale makstud töötasust.  Ehk siis, näiteks tänasele keskmisele palgale  - 1200 eurot,  maksab tööandja riigikassasse lisaks üle 400 euro sotsiaal- ja töötuskindlustusmakseid. Nendest maksetest tuleb kokku üks kolmandik meie riigieelarve tuludest. Eesti tööandjal lasub kõige suurem suhteline sotsiaalkindlustusmaksete koorem Euroopa Liidus.  Kui seda arvesse ei võeta maksukonkurentsi edetabelites, siis pole need tabelid  tõsiseltvõetavad.

Samal ajal maksab töövõtja sellelt palgalt sotsiaalkindlustusmakseid ainult 19 eurot; indiviidi madala sotsiaalmaksupanusega oleme samuti Euroopas esimeste seas.

Seega, kui räägime riigi maksusüsteemist kui raamistikust, mis soosib või pidurdab ettevõtete konkurentsivõimet, siis tuleks rääkida erinevatest maksudest kui tervikust.  

Kui ettevõtte kasumimaks ja kinnisvaramaks on poliitiliste valikute tõttu madalad,  siis  paratamatult koormatakse teisi makse rohkem. 

Minu arusaama kohaselt ja eelpoolnimetatud numbritest lähtudes,  on Eesti tänane peamine maksuprobleem ettevõtete liiga kõrge sotsiaalmaksukoormus. See maksuaspekt ei  kajastu aga Tax Foundation edetabelis üldse.

Mida suurem on töötajate palgatase, seda suurem on ka sotsiaalmaksukulu ja tööjõukulu tervikuna. Kui palkamine on kallis, siis ei võimalda see omakorda saavutada konkurentsivõimelist palgataset Euroopa Liidus ning tugevneb soov töötajaid odavatest riikidest sisse tuua.

Meie tänane ettevõtte maksusüsteem on jõudnud olukorda, mis pidurdab kasumi teenimist, sest tööjõukulu on  kallis. Samas, teenitud kasumit kohustuslikus korras tulumaksuga ei maksustata.  Loogiliselt võttes peaks seos olema vastupidine – maksusüsteem peaks toetama kasumite teenimist ning seejärel omakorda,  ettevõtete panustamist ühiskonda läbi kohustusliku kasumimaksu. Hea maksukorraldus nõuab ühiskonna erinevatelt osapoolte ja huvide  kompromisse ning terviklikku arusaama süsteemi olemusest.

Seoses valimistega räägitakse järgmisel aastal maksudest palju. Ootame huviga, milline saab erinevate erakondade plaan ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse vähendamiseks. Unelemine arvamises, et meie  maksusüsteem ongi maailma parim, on aga paraku otsene enesepett. 

Sirp: Eesti maksusüsteem on jõudnud ummikusse 8.12-2017

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/eesti-maksususteem-on-joudnud-ummikusse/

Proportsionaalsest tulumaksust on saanud madala haldussuutlikkusega idaslaaviliku riigi sümbol.

Viktor Trasberg

Eestis on lihtne maksusüsteem – see kõlab usutavalt ainult nende suust, kes suudavad peast arvutada tulumaksukohustuse näiteks summalt 1234.56 eurot. Ülejäänud sada protsenti inimesi avab aga maksukalkulaatori ja klõbistab paari sekundiga vastuse valmis. Tehtud-unustatud! Muide, maksukalkulaatoril ei ole vahet, kas on tegemist ühe, kümne või saja erineva maksumääraga.

Makse korjatakse demokraatlikus ühiskonnas seepärast, et tagada ühiskonna toimimine ja jätkusuutlikkus. Maksutuludest rahastatakse infrastruktuuri rajamist, välis- ja sisejulgeoleku tagamist, haridust ja kultuuri, meditsiini- ja mitmesuguste sotsiaalteenuste pakkumist. Need on asjad, mida ka turumajanduse korral turg ei suuda ühiskonda rahuldaval moel pakkuda ning seega on vajalik ühiskassa nende hüviste loomiseks. Ehkki kogu ühiskonna või osa selle liikmete karistamist maksude kaudu on ajaloos korduvalt aset leidnud, ei ole demokraatlikus ühiskonnas maksustamise eesmärgiks inimeste karistamine, vaid fiskaalvahendite koondamine legitiimselt valitud ühiskonna esinduskogude poolt.

Vastuvõetamatu on retoorika, mis tihti kõlab poliitikute suust: vähendame makse, sest tahame jätta rahvale rohkem raha kätte. See tähendab ju seda, et kogu meie tulu oleks nagu riigi oma ja riik otsustab, kui palju sellest inimestele alles jätta. Demokraatlikus ühiskonnas on olukord täpselt vastupidine – tulu on meie oma ja meie ühiskonnana otsustame, kui palju sellest riigile anname ühiste kulude tegemiseks!

Miks ühiskonnad kasutavad samaaegselt paljusid eri makse ehk miks ei ole võimalik piirduda vaid ühe-kahe maksuga? Siit jõuame maksustruktuuri ülesehituse ja maksukoormuse jaotamiseni ühiskonnaliikmete vahel. Maksud on erinevad, sest nad koormavad erinevaid maksubaase ja maksudel on ka erinevad eesmärgid. Kuigi kõikide maksude kogumise esmane eesmärk on rahakogumine, siis mõned neist täidavad ka majandustegevust mõjutavaid-suunavaid ülesandeid. Näiteks: joo ja suitseta vähem ning ära saasta loodust –need on mõne aktsiisimaksu spetsiifilised eesmärgid.

Teiseks, erinevate asjade maksustamine võimaldab jaotada maksukoormuse ühtlasemalt eri maksubaaside vahel – näiteks tarbimise, tööjõu ja kapitali maksustamise vahel. See tagab ka maksulaekumiste parema stabiilsuse ja ettearvatuse erinevates majandusolukordades. Kuidas täpsemalt maksukoormus ühiskonnaliikmete ja maksubaaside vahel jaotub – see on aga juba ühiskonna valik.

Kui liigitame makse nende tüübi järgi, siis jaotuvad maksud otsesteks (ehk tulumaksudeks) ja kaudseteks (ehk tarbimismaksudeks) ning sotsiaalkindlustusmakseteks. Euroopas keskmiselt jaotuvadki maksud enam-vähem võrdselt nende kolme maksutüübi vahel. Aga mitte Eestis! Meil on tegemist olukorraga, kus kaudsete maksude osakaal kogu avaliku sektori eelarves on oluliselt suurem ja vastavalt otseste maksude tase on madalam.

Võrdleme Eesti maksude osakaalu Soome ja Euroopa Liiduga. Sel sajandil on meie avaliku sektori eelarvetes tarbimismaksude osakaal tõusnud üle 41%, Euroopas keskmiselt on see 28%. Samal ajal on tulumaksude osakaal vähenenud 30%-lt 22%-ni. Eesti maksustruktuuri muutused on olnud väga selged – vähem tulu- ja rohkem tarbimisega seotud maksustamist.

Siit on tulenenud ka surve tarbimishindade kasvule, sealhulgas alkoholikaupade kallinemisele. Ühest küljest ühtib see Euroopa Liidu õhutatud maksustruktuuri muutmise suunaga, mis omakorda tuleneb suuresti OECD arusaamast. Maksukoormuse nihutamisel tuludelt tarbimismaksude poole tuginetakse peamiselt OECD 2008. aastal tehtud mudelanalüüsile, millest lähtudes väidetakse, et „maksureformide eesmärk peaks olema maksubaasi nihutamine tulude maksudelt … kinnisvarale või tarbimise maksustamisele“.1

Paraku on OECD maksumudelis väga põhimõttelised vääreeldused ja sellest on välja jäetud väga olulised maksu­struktuuri mõjutavad tegurid. Mudel kaasab kitsast riikide ringi ning neid käsitletakse eraldatud saartena; ignoreeritakse viimast ülemaailmse majanduskriisi, riikide suurusest tulenevat maksuspetsiifikat, piiriülese kaubanduse, riigivõla ja eelarvedefitsiidi mõjusid ja jäetakse välja veel palju teisi olulisi tegureid. Lühidalt, sellisel alusel antud soovitused ei tekita ülemäärast usaldust.

Aga selline seisukoht sobib Euroopa Liidule vähemalt kahel põhjusel. Esiteks, kriisi ajal, aastatel 2009–2011 otsiti paaniliselt imerohtu majanduskasvu taastamiseks. Teiseks sobib see hästi kokku Euroopa Liidu tarbimismaksude harmoneerimise nõuetega vältimaks riikidevahelist ennasthävitavat maksukonkurentsi. Kui esialgu oli ELi komisjoni seisukoht väga imperatiivne – „kõik peavad muutma maksustruktuuri“ –, siis nüüdseks on sellisest nõudest loobutud, sest maksumuudatuste tegemine on osutunud väga vaevaliseks.2

Olen arvamusel, et meil puudub ikkagi usaldusväärne tõestus selle kohta, et tarbimismakse eelistavate riikide kasv on kiirem ja majandus stabiilsem. Olen nõus autoritega, kes väidavad, et pole olemas mingit kuldreeglit tarbimismaksude ja tulumaksude õige proportsiooni kohta.3Iga riik peaks oma maksustruktuuri kujundamisel lähtuma omaenda spetsiifilistest oludest ja vastavalt sellele ka kasutatavate maksude osakaalu kujundama.

Minu arusaama kohaselt on Eesti maksusüsteem jõudnud omadega ummikusse ja seda just paljuski struktuursetel põhjustel. Maksuraha on muidugi puudu igas ühiskonnas ja igal ajal. Aga spetsiifiliselt Eesti puhul võib peamiste maksuprobleemidena välja tuua sotsiaalfondide jätkusuutlikkuse, ettevõtete koormatuse ELi suurima suhtelise sotsiaalmaksukoormusega, eelarve liigse sõltuvuse volatiilsetest tarbimismaksudest, välisettevõtete kasumite maksuvaba väljaveo, naeruväärse olukorra piiriüleses alkoholikaubanduses ja Euroopa struktuurivahendite äralangemisjärgsed riskid. Aga me ei saa suurendada tulumakse poliitilistel põhjustel, alandada tarbimismakse majanduslikel põhjustel ja vähendada ettevõtete sotsiaalmaksu tehnilistel põhjustel.

Nende probleemidega toimetulemiseks on vaja vältimatult muuta maksustruktuuri ja maksukoormuse jaotust. Eestis on vint üle keeratud tarbimismaksudega ja samal ajal on indiviidide tulud ja ettevõtete kasumid alamaksustatud. Sellele lisandub liigkõrge ettevõtete sotsiaalmaksukulu ja olematu kinnisvaramaks. Maksureformi eesmärgiks peaks olema kõiki nimetatud makse muuta ja kalibreerida selliselt, et saavutada tasakaal maksukoormuse jaotamises ja tagada jätkusuutlik riigi rahastamine.

Nagu enamikus riikides, nii ka Eestis on üheks emotsionaalsemaks maksuteemaks indiviidi tulumaks. Tegemist on olulise riigituluga – Euroopa riikides keskmiselt laekub sellest 23,5% kogutuludest, Eestis 17,3%. Kuigi selle näitajaga asume ELi riikide seas alumises kolmandikus, ei ole see üldsegi nii madal tase. Pigem on probleem tulumaksu enda süsteemis. Proportsionaalne tulumaksusüsteem blokeerib suuresti ka teiste maksude muutmise ning on üks peamine põhjus, miks meie maksusüsteem on kinni kiilunud.

Kui kunagi oli argumendiks riigi võimetus keerulisema süsteemiga toime tulla, siis nüüd ei ole ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti, miks meil peaks olema primitiivne ja ebaefektiivne proportsionaalne tulumaks. Kõik maksuteoreetilised ja praktilised argumendid on sellise süsteemi vastu. Proportsionaalne maksusüsteem takistab maksukoormuse efektiivset jaotust, nullib ära maksusüsteemi kui automaatse stabilisaatori toimimise, ei võimalda teha muudatusi ettevõtete sotsiaalmaksusüsteemis ja süvendab sotsiaalseid vastuolusid. Kui kakskümmend viis aastat tagasi tekitas proportsionaalne tulumaks üldist huvi (nn flat tax revolution) kui teatud lahendus liiga koormavaks ja keeruliseks muutunud tulumaksusüsteemidele, siis tehnoloogia areng on kummutanud kõik kriitilised argumendid. Proportsionaalne tulumaks ei ole lahendus neile probleemidele.

Ükski maksuasjatundja ei ole vastu vajadusele jaotada üksikisiku tulumaksukoormust progresseeruvalt –suurematululised peaksid maksma rohkem mitte ainult absoluutses raamistikus, vaid ka suhteliselt võrreldes tuludega. Seda progressiooni saab maksusüsteemis kasutusele võtta väga erinevate vahenditega – maksumääradega, -vabastustega, -tagastustega ja maksubaasi kitsendamise või laiendamisega. Kummalisel kombel on meil aga ühest tulumaksu progresseeruvust mõjutavast tehnilisest instrumendist – maksumäärast – tehtud maailmavaade. Paraku on proportsionaalsest tulumaksust saanud madala haldussuutlikkusega idaslaaviliku riigi sümbol – see kehtib Valge­venes, Venemaal, Ukrainas ja vaid mõnes Ida-Euroopa riigis. See on seltskond, kellega flat tax’i pooldajad jagavad maailmavaadet!

Kas järgmine aasta toob Eestile kaasa astmelise tulumaksu? Ei too, maksusüsteemi teevad astmeliseks erinevad maksumäärad, mitte maksuvabastused. Maksuvabastused teevad tulumaksu küll progresseeruvamaks mingite tulutasemete lõikes, aga teaduslikus mõttes ei saa seda nimetada astmeliseks tulumaksuks. Uue süsteemi probleem on mitte selle arvutamise keerukus, vaid asjaolu, et püütakse sama instrumendiga saavutada üheaegselt kolme vastandlikku eesmärki – alandada maksukoormust, suurendada maksukoormust ning säilitada veel erikohtlemine teatud tulusaajate rühmadele. Nagu näeme, seda on peaaegu võimatu korraga saavutada.

Uue maksuvabastuste kaudu kujundatud maksusüsteemi probleemiks on ka asjaolu, et maksukoormuse lisandumine (kasvav piirmaksumäär) ei ole loomupärane, vaid suureneb teatud tulusegmendis ja siis jälle alaneb. Igati lihtsam on maksukoormust jaotada läbi erinevate maksumäärade, mis kehtiksid erinevatele tuludele. Sellele lisanduksid spetsiifilised maksuvabastused, mis võimaldavad süsteemi peenhäälestada. Selline maksukorraldus vastaks igati viimased 150 aastat valdavaks olnud neoklassikalisele majandusteaduslikule arusaamale. Missugused oleksid optimaalsed maksumäärad, seda on akadeemilises kirjanduses piisavalt analüüsitud. Viidakem siinjuures näiteks Nobeli majandusauhinna saanud majandusteadlase Peter Diamondi4 või teise nobelisti, briti majandusteadlase James Mirrleesi5 töödele.

Progresseeruvate maksumääradega tulumaksusüsteem võimaldab hakata lahendama Eesti maksusüsteemi peaprobleemi, milleks on ettevõtete kõrge sotsiaalmaksukoormus. Sellest saab järgmiste valimiste peamine maksuteema. Kõrge sotsiaalmaks ei võimalda ettevõtetel olla tööturul konkurentsivõimeline, siit ka näilik tööjõupuudus 500 miljoni inimesega turul. Sotsiaalmaksu­koormust saab vähendada ainult selle ülekandmisega indiviidi tulumaksu tasemele, teisi makse ettevõtte sotsiaalmaksu vähendamise kompenseerimiseks ei ole meile enam jäänud. Aga jällegi, selleks peab indiviidi tulumaksu­süsteem olema progresseeruva maksumääraga.

Avaliku sektori lisanduvat rahavajadust aitab katta ka ettevõtete tulumaks, mis on Eestis konkurentsitult Euroopa väikseim ning kohaliku omavalitsuse tulusid aitaksid suurendada kinnisvaramaksud. Tarbimismakse ei ole ilmselt võimalik alandada, teemaks on ainult nende tõusu pidurdamine ja lootus, et naabrid suurendavad õlle hinda kiiremini, kui meie seda teeme. Kokku võttes: jutt maksukoormuse üldisest alandamisest tundub kohatu.

Viktor Trasberg on Tartu ülikooli majandus­teaduse dotsent.

1 Åsa Johansson, Christopher Heady, Jens Arnold, Bert Brys and Laura Vartia. Tax and Economic Growth, ECO/WKP(2008)28 WP No.620, OECD Economic Department, 2008.

2 Milena Mathé, Gaëtan Nicodème, Savino Ruà. Tax Shifts. EU Commission, Taxation Papers, No.59 , 2015.

3 Jorge Martinez-Vazquez, Violeta Vulovic. Yongzheng Liu. Theory and Economic Significance, The Elgar Guide to Tax Systems, 2011, lk 37–92.

4 Peter Diamond, Emmanuel Saez, The Case for a Progressive Tax: From Basic Research to Policy Recommendations (2011), Journal of Economic Perspective, Volume 25, Number 4 — Fall 2011.

5 James Mirrlees,Tax by design, Oxford University Press, 2011.